Tänaseks lubas vihma. Tegelikult sadas juba eile. Kui maandusime, oli maa tugevalt märg ja lombid paistsid igal pool. Ilmateade on nädala esimeseks pooleks lubanud veidi jahedamad, nii 17-18 kraadi, ilma koos kerge vihmaga ja kõige suurem sadu peaks tulema homme, kui on karnevali peaparaadi päev. Täna tegelikult tulid ka mõned üksikud piisad, kui autoga sõitsime.
Algselt mõtlesime minna Loro loomaparki, mida väga kiidetakse, aga eilne päev oli pikk ja väsitav ning kuigi ajavahe on meil vaid kaks tundi, mõjutab see siiski hommikust ärkamist ettearvamatul viisil, nii et keeruline oli prognoosida millal me hommikul päriselt oleme valmis liikvele minema. No ja vihmast tilkuvaid niiske karvaga loomi ei taha ju tegelikult vaadata ka. Seega jääb Loro park mõneks teiseks päevaks.
Keerasime autode ninad loodesse ja võtsime suuna Icod de los Vinos linnakese poole, kus kasvab seni maailmas teadaolev vanim draakonipuu, mida peetakse 3000 aastat vanaks. Pole küll teada, kui vanaks võib draakonipuu elada, ent realistlikumaks vanuseks arvatakse siiski pigem 700 aastat. Igal juhul vana ja väärikas on see 20 meetrise diameetriga draakonipuu küll. Draakonipuu asub tasulises linnapargis, kuid tegelikult hoopis parem täispikkuses vaade puule on samas kõrval asuvast kõrgemast pargi nurgast, kus saab puud tasuta imetleda.
Samas kõrval on liblikate muuseum, kus lendavad vabalt ringi suured värvilised liblikad Aasiast ja Lõuna-Ameerikast. Ja need liblikad on tõeliselt suured ja vinged. Puutuda neid ei tohi, aga ega liblikas ise luba ei küsi ja võib vabalt käele või riietele maanduda. Liblikas on tõeliselt hetkes elaja ja peab võtma elult kõik, mis tal võtta on. Paljud liblikad kasvavad kookonis kolm kuud, et siis kooruda tõuguks, enda tiivad laiali lehvitada ja seejärel elada vaid nädala või kolm, enne kui tema elu otsa saab. Nii üürike on see hetk! Ja selle jooksul tuleb tal paarituda ning järglased hakkama panna. Kui emane liblikas paaritub elu jooksul vaid ühe korra, siis isasel jõuab olla ka mitu partnerit ja tihti hakkab suguelu peale kohe pärast sündi. Liblikas tunneb kookonis olles selgelt, mis tema ümbruses toimub ja reageerib sellele nagu kõhus olev beebi - kui tema vastu minna, hakkab kookon tasapisi võbelema, liikuma ja tukslema - nagu peagi sündiv laps. Muide, liblikad tunnevad üksteist ära erilise parfüümi järgi, mida nad õhku eritavad, nii et lõhnadel on nende elus väga tähtis roll. Samal ajal on loodus liblikate vastu veidralt helge ja samal ajal karm olnud. Ööliblikatel on suurem keha ja nende kookon puhtast siidist, kuid neil puudub suu, nii et terve elu elamiseks peavad nad koguma endale toitainete varud üksnes nukkudes. Iga liblika liigi kookon on isemoodi: osa on puulehe sarnased, teised meenutavad oksa, kolmandad aga hoopis kullase joone või täppidega rohelist vääriskivi. Väidetavalt pidi maailma liblikate tiibadel olema kokku ladina tähestiku tähed, nii et mine võta kinni, mis rolli liblikad siin tegelikult esindanud on.
Lõuna rannikult põhja mööda läänekallast ei vii Tenerifel laia ja lihtsat maanteed nagu Gran Canarial, vaid siin tuleb ronida üle mäeküngaste. Kui hommikul kaarti vaatasin, et lähme mööda saare lääneosa draakonipuuni ja tuleme mööda läänerannikut tagasi, siis ei tajunud ma, et satume 1100 meetri kõrgusele mägedesse. Kui all merepinnal oli veel õhtulgi 24 kraadi sooja, siis mägiteede peal vaid 12 kraadi ja eemalt paistis Teide mäe lumine tipp, kus alles eile oli -7 kraadi. Kui kiiresti vaheldub ühes kohas loodus ja kliima!
Tenerife on vulkaaniline saar ja nii on siin ranniku äär merre järsult laskuv kaljune ja tasapinnalisi soppe või looduslikku liivast randa on siin vähe. Looduslik liiv on must ja särab ning sätendab päikese käes nagu kassikuld. Kõik muud rannad, mis on kollase liivaga, on tehislikud ja nende liiv on toodud Sahara kõrbest. Kohalik seadusandlus ei luba randa täielikult sulgeda hotellikülalistele, kuid kallid hotellid on tihti hoolitsenud selle eest, et nende külalistel säiliks eksklusiivsus ja privaatsus. Tahtsime minna päikeseloojangut vaatama Playa de Abama kollase liivaga randa, kuid esimese hooga tundus meile, et me sinna päriselt ei pääsegi - see on sisuliselt Ritz Carltoni hotellikompleksi territooriumil, kuhu küll pääseb mööda autot teed, ent auto parkla asub tegelikult kilomeetri kaugusel sealt, kust pikad trepid mööda kalju külge alla randa lähevad, mis asub lahesopis kaljude vahel, kõrval kalju peal istandus lisaprivaatsust pakkumas ja piiratud lainemurdja muul hoolitsemas rahuliku vee eest. Muidu saaks alla randa ka piki kalju külge alla sõitva lifti moodi vahendiga, kuid praegu oli see katki. Hotellikülalisi viib alla randa väike turisti rong. Nii et kõigile on see rannake avatud, kuid peab omajagu vaeva nägema, et sinna saada ja eestlastlikult veidi ebamugav tunne on ka, nagu pressiks end kellegi tagahoovi. Aga rand ja vaade ise on seda ettevõtmist kindlalt väärt.
Eelmise aasta kogemuse põhjal Gran Canarialt teame, et väikseid toidupoode on iga nurga peal, aga suuri hüpermarketeid vähe ja nendeski kauba valik üpris erinev. Beebitoitude ja mähkmete suurim valik on reeglina Carrefouris. Esimese hooga ei suutnud ma siin saarel ühtki Carrefouri suuremat poodi tuvastada ja GPS tahtis mind koguaeg poodi saata Gran Canariale. Siis otsisime Alcampot (Kesk-Euroopas tuntud ka kui Auchan) ja endaarust navigeerisime ühte suuremasse Los Cristianoses, aga kohale jõudes selgus, et see on ikkagi tanklapood ja pole supermarketi mõõtu, kuid väikestes poodides laste asju ei müüda. Lõpuks piirdusime kiirete söögiasjade osas Mercadonaga. See on endiselt üks veider pood - väga palju ruumi, väga piiratud kaubavalik ja palju tühju riiuleid, aga soodsamad hinnad. Kõik hädavajaliku saad kätte, aga mingit valikut nagu pole. Samas veini riiulis pole ma ammu näinud nii suurt valikut kuni 3 euroseid lauaveine, mis reeglina ka juua kõlbavad. Serrano singi lett on siin aga siiski muljetavaldav ning tundub poe üldisest kontseptsioonist pigem märkimisväärselt erinev. Homme võtame suuna taaskord põhja poole, aga mööda idarannikut ja loodan, et meie poeotsingud on märkimisväärselt edukamad.
Nii toredalt kodune tunne on näha, kuidas kohalikud täiesti möödaminnes lapsega positiivselt suhtlevad. Restoranis istudes on tavaline, et kelner mööda minnes nägusid teeb või kandiku oma näo ette tõstab ja eemalt lapsega niimoodi peitust mängib. Tualetis mähkmeid vahetades, kui laps korraks kisa tõstis, tegi vanem proua talle naeratades möödaminnes pai ja lapsele mõjus see hästi. Meil oli täna väga pikk päev ning ajavahe annab veel tunda, eriti lastele, nii et õhtuks oli meie laps vägagi väsinud, sest ka päevauni jäi ebamõistlikult lühikeseks. Kui teda süles hoides mööda tänavat kõndides rahustasin, jalutas meile vastu mees labradori sarnase musta kiitsaka koeraga ja kui märkas, kuidas laps koera vaatab, jäi seisma ja palus koeral last rõõmsalt tervitada. Kui Kanaaridele saamine on pisut pikk ja aeganõudvalt väsitav teekond, siis inimesed oma soojuse, sõbralikkuse ja siirusega on tõeline lisandväärtus Kanaaride külastamiseks.
M video tänasest päevast: https://youtu.be/MULMztyInzI
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar