Öösel oli korralikult sadanud. Möödunud vihma reetsid suured lombid tänaval ja märjad kahhelkiviplaadid rõdul, kuid hommikul ärgates tervitas meid helesinine peaaegu pilvitu taevas sooja päikesepaistega. Oli aeg minna randa.
Tenerife rannikul on palju ilusaid randu ja leidub igale maitsele midagi. Siin on kaljusid ja kivised rannad, musta loodusliku vulkaanilise liivaga rannad ja kollase Sahara kõrbest toodud liivaga rannad. On randu, kus käivad peamiselt kohalikud ja randu, kus sisuliselt kohalikke ei leia, küll aga väga palju turiste. On randu, kus käivad surfarid ja randu, kus ujuvad väikelapsed. Aga kui Google kaardilt vaadata lähedal olevate randade pilte ja teha otsus selle järgi, võib pildil olev esmamulje olla üpris petlik.
Päris linnakese servas, kus on meie majutus, asub Los Galletase rand. See on pisike liivane riba kohaliku väikese jahisadama juures, kus käivad pigem kohalikud. Kui sinna kohale jõudsime, oli selge, et sinna me ei jää - liivariba oli küll olemas, aga miniatuurne ja otse paatide vastas, mis polnud kuidagi lastele sobilik ujumiskoht. Kindel valik oli minna rohkem turistikamasse piirkonda ja leida sealt sobilik rahuliku veega liivane rand. Las Vistas on tumeda, kuid mitte musta, liivaga tundus selleks täpselt sobilik olevat. Parkisime auto ära, ostsime rannapromenaadilt tumedanahalise mehe käest kaks üli laia rannalina, mille peale mahub terve pere korraga pikutama ja sättisime end mere äärde sooja päikese kätte beezhitama.
Avastasime oma reisikodu kapist hulga väikelaste mänguasju, mille seas olid ka mõned ranna mänguasjad, mis sobisid nii ideaalselt kotti visata ja meie laps sai esimest korda päriselt rannas ise liivakooke teha. Olen talle ka varem püüdnud seda kontseptsiooni selgitada, kuid suvel oli ta selleks veel liiga väike. Veidi jahe tuul oli aga liiga tugev, et rannapalli täis puhuda, sest ilmselt seda rõõmu poleks meile kauaks jätkunud.
Ilmateate järgi on siin pigem keeruline end riidesse või riidest lahti sättida ja kaasa peaks olema justkui mitu kihti. Hommikul rannas võib termomeeter näidata 22 soojakraadi, tunnetuslikust 26, nii et UV 7 praeb mõnusalt nahka, aga jahe tuul jahutab nii palju, et päriselt palav ei hakka. Vesi on pigem karastav ja kui oled mõnda aega seal juba sulistanud, hakkab keha harjuma, umbes nagu Eestis. Üks, millega siin arvestada tuleb, on ookean. See tähendab, et kui on tuul, on ka laine, kui rannas pole just lainemurdjat. Ja vees on hoovused, mida me ei tunne, nii et lainetega vette minna tegelikult ei maksa, eriti kohas, kus pole vetelpäästjat. Alles paar päeva tagasi oli siin uudis, kus Los Gigantese kaljude juures olid vee hätta sattunud täiskasvanud paar, sest hindasid oma võimeid üle. Tol päeval seal samas kõrval rannas märkasin vetelpääste torni peal rannailma infot uurides, et tugeva tuulega oli laine kõrguseks mõõdetud 13-19 meetrit. Sellise lainega jääb enamus inimesi hätta ja ime, kui nad eluga pääsevad. Seega meie valime lastesõbralikud rannad, kus lainetus puudub ja meri läheb sujuvalt sügavaks. Kuigi vee temperatuur tunnetuslikust 18-20 kraadi nagunii enamjaolt vette ei kutsu, aga ometigi tuleb ookeanis korraks ujumas siiski ära käia.
Kuna eilne karneval ära jäi, aga meil oli eelmisest aastast Gran Canarialt Sardiini matustest suurepärane kogemus, tahtsime seda sel aastal siin uuesti kogeda. Seda enam, et Tenerife karneval on maailma suuruselt teine ja väga tugevalt hinnatud. Sardiini matus, nagu karnevali viimast suurimat osa nimetatakse, toimub suurele karnevalile järgneval päeval ja see tähistab sisuliselt karnevali lõppu. Karnevali rongkäigus on suur papist sardiin, mis läbi rongkäigu randa veeretatakse ja seal mere peal põlema pannakse, millele järgneb suur pidu kontserditega, mis kestab varajaste hommikutundideni. Eelmise aasta kogemuse pealt teadsin, et rongkäik algab pigem hilja, nii 8 paiku õhtul. Siinseid uudiste kanaleid uurides selgus algusajaks isegi hiljem ehk kell 9. Teades ka hispaanlaste üsna vaba suhtumist kellaaega, ei ole asjade hilinemine tavapäratu, nii et valmistusime hiliseks õhtuks.
Santa Cruz de Tenerife näeb välja tavalisel õhtul hoopis teistsugune kui riigipühal, mil kõik oli suletud. Samale tänavale uuesti pimedas sattudes, kus nüüd ärid avatud olid, oli raske seda ära tunda, sest mulje oli hoopis teine. Plaanisime õhtusöögi teha kuskil karnevali rongkäigu trajektoori lähedal, kuid see osutus märkimisväärselt raskemaks, kui olime arvanud. Paljud söögikohad olid küll avatud, aga kuna oodati karnevali, siis sööke ei pakutud ja rõhuti üksnes jookidele või kergematele snäkkidele ja kiirtoidule. Lonkisime sihitult mööda kesklinna ringi ja lõpuks hakkas tekkima tunne, et meil jääbki söömata. Sättisime end siiski ühe peamise väljaku äärde kebabi kohvikusse, kus menüüst pidi toitu pakutama alles peale rongkäigu lõppu ehk ennustatavalt kuskil südaöö paiku, aga seni sai tellida ainult suusõnaliselt. Meie jaoks harjumatu on see, et menüü võib olla küll kuhugi tahvlile kirjutatud, aga hindu seal reeglina pole. Jooke pole menüüs, eriti alkoholi vabu nagu limonaadid ja mahlad, reeglina üldse, kuigi neid tellida saab ja kuna kõik kohad pakuvad sisuliselt samu jooke, siis kõik justkui teavad, mida tellida saab. Turisti jaoks paras äraarvamismäng ja eks hiljem arve pealt selgub palju need asjad siis maksid. Lisaks ei pruugi teada nimega toit alati olla see, mis sa arvad, et see on ehk kebab tähendas siin hoopis wrappi. Aga ühte peab ütlema küll - portsud on siin ausad ja hinnad seni igal pool olnud mõistlikud ning reeglina magustoiduni me kunagi ei jõua, sest kõht on lihtsalt nii täis.
Kui Gran Canarial oli lihtne leida karnevali asukohta, sest autode rivi läks ühte parkimismajja ja sealt voolas mass inimesi kuhugi suunas, kellele tuli lihtsalt järgi minna, siis Tenerifel kontrollisin netist karnevali trajektoore (olgu öeldud, et see oli tavaline trajektoor - nagu turist peaks teadma, mida see tähendab) mainitud tänava nimedega mitu korda üle, aga veel 15 minutit enne karnevali algust olid tänavad sisuliselt inimtühjad ja sellele, et oleme ilmselt õiges kohas, viitas vaid ühe jalgsi politseipatrulli olemasolu ning kinni kiletatud majade uksed ja aknad. Umbes tund peale ametlikku algust hakkas äkki tänava külgedelt inimesi järjest juurde tulema - kohalikud justkui oleksid teadnud, et karnevali paraadi alguse viibimine tunni võrra on üpris tavapärane norm, kuigi mul ei õnnestunud seda infot netist kusagilt leida.
Sardiini matuse üks tavapäraseid osi on, et inimesed riietuvad musta leinariietusse ja eriti levinud on seksika nunna kostüümid meeste hulgas ja aeg-ajalt hüüab keegi satiiriliselt kõvasti teeseldud nutu, millega teised ümberringi kaasa lähevad. Uhkeid, kirevaid ja värvilisi kostüüme, klounide paraade ja karnevali muusikat mängivaid orkestreid, mida nägime eelmisel aastal samal üritusel kõrvalsaarel, mis meile kustumatu positiivse emotsiooni jättis, me siin ei näinud. Siin jättis karnevali lõpp mulje kui purjus inimeste kostüümipeost. Jõudsime oodata ära küll karnevali rongkäigu alguse, aga et see liikus vähem kui meeter minutis, mida politsei teadlikult tempota paigal hoidis meile arusaamatutel põhjustel, ei jõudnud me oodata millal see kõik meist möödub. Sardiini nägime ära, palju vahvaid “leinakostüüme”, ühe bändi live esinemise liikuva auto peal ka, aga siis valgus koos bändiga mööda tänavaid nii suur rahvamass alla, et meil ei õnnestunud kuidagi enam vastuvoolu ujuda ja proovida kõndida rongkäigu lõpu poole, et näha mis sealt veel tuleb - mass lihtsalt haaras meid endaga kaasa, kõndisime tagasi allapoole ja keerasime esimesest tänavast ära parkla poole. Kell oli saamas südaöö kanti ja olime kõik väsinud. Meil oli jäänud veel tunnike sõita tagasi oma majutusse. Aga tänavabloki jagu eemal oli linn vaikne ja pime, tuksus oma tavapärases rütmis ja kui poleks teadnud, et paar tänavat eemal tuhandete inimestega karneval toimub, poleks sellest mitte kuidagi aru saanud. Siinsed kivitänavad hoiavad lärmi endas ja kuidagi ei kostu see eemale. Öine linn on vaikne ja rahulik, ka karnevaliga.
M püüdis karnevalimöllu videosse: https://youtu.be/x4xYGFe258Q
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar