Inimene plaanib, ilmataat juhib. Mõtlesin reisi lõpu poole mõned rannapäevad teha siis, kui kõik need kohad, mida oleme kindlalt tahtnud näha, on läbi käidud. Torm Lawrence möllab juba teist päeva Kanaaridel ja see tähendab, et täna oli lõunas küll soe ja päike, aga väga tugev tuul. Mõtlesime korra sõita põhja Euroopa pikimat laavatunnelit vaatama, mida seni on avastatud 18 km ja mis on maailmas pikkuselt 5. Kohal (esimesed 4 asuvad Hawaiil), kuid netist pileteid vaatama hakates märkasin, et sinna alla 5-aastaseid ei lubata. Sellised vanuse piirangud pole mitte kellegi kiusamiseks, vaid reeglina seotud tervise ohtudega, mis tulenevad kas liiga kiirest kõrguste või rõhkude vahest või muust taolisesest. Seega, laavatunnelit me täna ei näinud.
Teatavatel põhjustel on palmid läbi elu olnud mu lemmikud. Eriti vahva oli kooli kooris laulda, et ei seedrid, ei palmid ei kasva me maal… Suure osa oma nooruspõlvest olen maganud sõna otseses mõttes palmi all ja minu garderoobi on hakanud siginema palmi motiividega asju. Tenerife pealinnas Santa Cruz de Tenerifes asub Palmetum, mis on palmidele pühendatud botaanika aed. See on Euroopa suurim palmide kollektsioon ja arvatakse, et troopiliste taimede ja palmide osas võibolla ka maailma suurim. Palmetum on rajatud vanale prügimäele, mida hakati ette valmistama juba 1970ndatel millegi tegemiseks ja 2014 lõpuks avati tundmatuseni muutunud vana prügimägi botaanikaaiana, kus saad sisuliselt tiiru peale teha tervele troopilisele maailmale, jalutades läbi kõikvõimalike riikide ja piirkondade palmiaedade. See on üli nutikas viis ära kasutada prügimäge, mille eest on Palmetum saanud hiljuti ka UNESCO eriauhinna.
Kuigi laias laastus on palmipuud sarnased, siis tegelikult võivad nad olla väga erinevad nii oma kõrguselt, kasvult, tüve tüübilt, lehtedelt, õitelt ja viljadelt. Mulle oli üllatuseks kui palju erinevaid õisi ja vilju palmid kasvatavad ning kui jalutasime mitmekordse maja kõrguse laialehelise palmi alla, tundsin ma end tõelise pöialliisina, kes maikellukese lehe alla magama jäi. Selle palmi lehed olid suured nagu maja katus, tugevad ja paksud ning kohisesid nagu plastik ja lehtede varred nagu palgid. Sellise ühe puuga saab ilmselt ehitada terve maja valmis mõnes troopilises kliimas. Päris looduses polnud ma varem näinud ka puuvillapõõsa tutte ega kalanhoe põõsast, mis meil lillena potis kasvab. Kuigi väljas tibutas kerget sooja vihma tänase ametliku kevade alguse puhul - olgugi et Kanaaridel on pigem kaks kui neli aastaaega: suvi, mis kestab maist oktoobrini ja talv, mis on novembrist aprillini - oli Palmetumi pargis jalutamine igati mõnus tegevus. See park areneb ja kasvab muudkui vaikselt edasi, nii et mõne aja pärast on seal ilmselt taas uusi väikseid regioone juures.
Oleme nüüdseks vist läbi käinud peaaegu kõik lõunaranniku rannad, ent täna sattusime Playa de Troya juurde, kus me siiski varem sattunud polnud. See on mitme lainemurdjaga rand, mis tekitab väiksemaid lahesoppe, ent tänane tugev laine ookeanil ja tuul rannas olid muulidest võimsamad, kuid seekord ei keerutanud tuul rannal üles musta kuldse särava ülipeenikest liiva, nii et kõik kohad seda täis oleks. Troya ranna kandis Las Americases on ilmselt mitmeid hotelle, kus peatuvad paljud eestlased, sest tänaval jalutades oli eesti keelt mitmel pool kuulda. Mida ma aga mujal varem märganud pole, on venekeelsed sildid ja vene turistile mõeldud asjad, nt mojo (kohaliku majoneesikastme) kokaraamat suveniiripoes. Võib arvata, et olime lõpuks sattunud vene turisti meelispiirkonda. Samas rand on seal aus ja laiale liivaribale jätkub ruumi ilmselt kõigile.
Kui Tenerifele majutust lõunarannikule meie reisiks otsima hakkasin, jäi mulle kaardil silma linnake Palm-Mar. Nime poolest meeldis see koht mulle väga, sest see on kombo minu ja M eesnimedest ning varasemalt ei ole ma sellist nimekooslust kuskil kohanud. Sobilikku majutust ma sellesse linna meie reisiks ei leidnud, küll aga põikasime sealt korraks täna õhtul läbi, et näha milline see linnake välja näeb. Palm-Mar tundub olevat relevantselt uus kivise rannaga ookeani äärne väikelinn, kus ühte linna serva ääristab mägi, eemalt on ilus vaade Los Cristianosele ning teises servas on väike ümmargune kivikindluse torn mille tagant läheb hulk kivisel lamedal pinnal matkaradu kaktuste vahelt kuhugi. Kohalikele elamiseks tundub rahulik ja muhe, pikemalt turistile peatamiseks võibolla veidi tüütu, sest linnakeses ongi kokku vaid mõned tänavad, umbes paar väikest toidupoekest ja üksikud restoranid ning kohvikud. Koht ise tundub aga nunnu ning nime eest saab minult topelt punktid.
Klassikaliselt ääristab randa ka rannapromenaad, mille ääres on palju restorane või poekesi. Teadsin, et meie kodulinnakeses Costa del Silencios rannapromenaadi pole, aga siin samas kõrval, veerand tunni jalutuskäigu kaugusel Las Galletases, kus ka L, S ja L peatusid, peaks rannapromenaad olema, ent me polnud kordagi sellele sattunud. Tiirutasime autoga mööda kitsaid tänavaid ja mida lähemale merele, seda enam meenutas see linnake mulle Arinagat, kus Gran Canarial eelmine aasta peatusime. Turisti on natuke, aga linn on enamjaolt mõeldud siiski kohalikele. Pealegi puudub siin korralik liivane rand, mis turiste enda juurde tõmbab. Meie maja lähedal on kaljune rand, Las Galletases aga väike musta kivise liivaga rannake, mis on ühes promenaadi otsas ja lühikese promenaadi teises otsas asub ilus sinine pisike jahisadam, mille taha päike õhtul looja vajub. Kui reisi alguses ühel õhtul väsinult ja näljasena koos L, S ja L-ga õhtusöögiks restorani otsisime, maandusime ühte justkui eemal asuvasse, aga heade arvustustega restorani, mis oli kuskil mere lähedal. Kuna oli pime ja tänavavalgustust restoranist edasi polnud, ei hakanud me ka lähemalt vaatama. Täna plahvatasin naerma, kui sain aru, et selle sama restorani ukse ees oli kohalik rand ja sealt samast algas ka rannapromenaad. Nojaa, uudishimu ei ole patt, nagu üks tuntud ajakirja slogan ütleb, ja vahel tasub kaks sammu kaugemale vaadata.
Söökidega on siin üldiselt lood hästi. Kohalik köök väga maitsestatud liha ei armasta, aga eriilmelisi kööke on siin tegelikult palju ja süüa tehakse hästi ning süüakse hästi. Me oleme endiselt veel noored ja rohelised Kanaaride külastajad, et tellime kumbki omaette prae ja siis ägiseme selle all, sest portsud on tõesti suured. Viimased kaks päeva oleme siiski arenguid teinud ja järele jäänud söögid lasknud kaasa pakkida, nii et meie lõunast on saanud ühtlasi ka meie õhtusöök. Kui tahta ka magustoitu, siis peab pearoa asemel võtma ainult eelroa, muidu pole seda toitu kuhugi panna.
Täna sattusime lõunatama Jaapani restorani Palmetumi lähedal. Nad olid just pool tundi enne meie sisse astumist avanud ja peale meie oli seal veel sel hetkel vaid üks klient. Kümme minutit hiljem oli justkui veidi kõrvalisemas kohas pärastlõunal restoran nii puupüsti täis, et ühtki vaba kohta enam polnud. Siin tundub restoranidega nii olevatki. Kohalikud käivad palju väljas söömas ja see toidab hästi toitlustusäri ning sotsiaalset elu ja nii võidavad kõik. Üldiselt on mõistlik laud alati ette broneerida, ka lõunaks, kuigi see tundub meie jaoks veidi harjumatu. Head elamused vajavad veidi planeerimist ja aega nautimiseks.
M pani päevast video kokku: https://youtu.be/_pGL5RT7zWw
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar