Mäed on mind alati köitnud. Võibolla on see seotud asjaoluga, et Eestis mägesid pole ja meie jaoks on mäed alati eksootika. Nii oleme me reisidel, kus mäed meie teele satuvad, ikka ja jälle end mägedest leidnud. Nii ka täna.
Masca väike mägiküla asub Tenerife põhjarannikul ja sinna viib üle mäe mööda pooleteise auto laiust teed serpentiin. See on turistide hulgas väga populaarne koht ja seetõttu tasub sinna minna pigem varakult. D palavik läks eile üle, kui nad arstil käisid ja rohud peale said, aga meie magasime lapsega kohaliku aja järgi poole hommikuni ning plaanisime veel enne mägikülla minekut Los Gigangtese kaljud üle vaadata ja nii me jõudsimegi Mascasse alles lõuna ajal. Autosid on selle mägiküla kohta selgelt rohkem kui sinna päriselt mahuks. Sisuliselt terve 6 km pikkuse tee saab vahelduva eduga läbida esimese käiguga sõites või tee serva võimalikult tõmmates, et vastu tulevad autod mööda mahuks. Hea mägipidur on abiks ja eelnev mägedes kitsastel teedel sõitmise kogemus ka. Kuigi reeglina on sellistel teedel roolis M, olen nii palju kordi ta kõrval istunud, et täna roolis olles ei läinud mu käed isegi higiseks, kuigi jalgratturid, autokaravanid ja bussid sellisel teel on ikkagi pigem väljakutseteks.
Masca külas ei ole palju parkimiskohti ja päris külla sisse ja vaateplatvormile autoga ei pääse. Nii on paljud autojuhid jätnud oma auto kollasesse parkimise ja peatumise keelu alasse, mida hoogsalt kollase neoonvestiga parkimiskontrolör seal hoolega üles pildistas. Ilmselt on nendel autojuhtidel paras trahv ootel. Pidasime korra nõu, mida teha, kui ühtki parkimiskohta ei leia, aga hetk hiljem märkasime teepervel kahte kohta, kuhu meie autod ära mahuks. Teeperveks on seda pinda seal ehk palju nimetada - kalju serva on rajatud betoonist vihmavee renn, millest ühe rattaga üle sõites ja auto külge kaljule võimalik lähedale parkides on võimalik jätta tee peale nii palju ruumi, et suurem auto sealt ilusti mööda mahuks.
Masca küla läbib tee ääres lai puidust rada, mida mööda on lapsevankritega hea lükata ja see väldib ka jalakäijate liigse töllerdamise niigi kitsastes autode oludes. Samas avaneb ka jalgrajalt alla külale ja rohelistele mägedele imeline vaade, suured aaloed ja palmipuud kasvamas mägede kurus nii kaugel kui silm ulatab. Külla sisse viib kividest laotud üsna järsk lai jalgtee, mis läheb üle laiadeks madalateks trepiastmeteks, kuid nõuab siiski hea pidavusega jalatsit ja mõistlikkust hoida kinni käsipuust. Poolel teel alla sai meile selgeks, et kergkärudega me kaugele ei ralli. O ja M otsustasid oma käru kokku pakkida ja lihtsalt tee äärde ühte avausse jätta, lootes, et see seal hiljem alles ka on. Mina haarasin lapse sülle, O enda lapse ja M viskas meie käru üle õla. Kui me niimoodi sealt kiviteelt alla tulime, olime nii mõnelegi turistile imekspandav vaatepilt. Selle paarisaja meetrise lõigu tuli meie laps hiljem ise omal jalal üles välja, nii et mul oli korralik higipull otsa ees, tema aga tegi lõpuks paar hingeldust. Tundub, et meil ikkagi on peres kasvamas sporditüdruk, kui aasta ja 9 kuune laps nii tubli on.
Los Gigantese mägesid käisime imetlemas tee äärselt vaateplatvormilt koos S, L ja L-ga meie reisi esimesel päeval, aga siis alla randa me ei jõudnud. Täna ei leidnud me kaardilt kohe tollast platvormi üles ning lasime end kaardil navigeerida alla Los Gigantese randa. Seal asub väike ja armas jahisadam, mis on ääristatud tasulise autoparklaga, mille taga on hulk restorane. Seal oli ka posti küljes silt, mis viitas avalikult mähkimisalale ja inva WC-le, mille me ka üles leidsime, kuid uks oli koodlukuga ja mitte keegi ümberringi ei teadnud, kuidas seda lahti saab. Nii ei jäänud mul muud üle, kui auto esiistmel kauane mähku ära vahetada täiskomplekti uuete riiete ja puhta mähku vastu. Varsti võiks ma vist teha eraldi postituse ekstreemsematest kohtadest, kus meil mähkusid vahetada on õnnestunud.
Los Gigantese rand on väike musta vulkaanilise liivaga rand, kus lained pekslevad rannale, taamal paistmas suured otse merre kukkuvad kivikalmed, mis ongi oma nime selle järgi saanud, et meenutavad hiiglasi. Lainete püüdmine on alati olnud vahva, kuid siinsed hoovused on tugevad ja nalja nendega pole. Rannas vilistas vetelpääste nii mõnegi inimese veest tagasi ning lehvis punane lipp.
Paljudes parklates on väljas silt, et maksa enne autosse minekut, aga seda kaua siis aega lahkumiseks on, pole kuskil kirjas ja kui auto juures on veel veidi asjatoimetusi või tuleb auto kitsastes oludes ringi keerata, võib see võtta omajagu aega, nii et tundub mõistlikum auto ohutuledega jätta parkimisautomaadi juurde kuniks pileti eest tasud. Üks automaat võttis vastu ainult sularaha, kuid mitte 1- ja 2-euroseid münte, vaid kõiki teisi, samuti ka paberraha, ent mulle jäi ebaselgeks, kas automaat ka raha tagastas, nii et oma kahe eurost parkla arvet ei julgenud ma 20-eurosega tasuma hakata. Teine aparaat luges ära küll parkimispileti, aga viipemakse peale ei teinud midagi. Pistsin pangakaardi masinasse ja alles siis taipasin, et kuna ma selle kaardi PIN koodi reeglina ei kasuta, pole mul aimugi, mis see on ja nii kiiresti panga äpist telefonist ka järgi vaadata ei saanud. Kui lõpuks olin proovinud seal mitu korda üht- ja teistpidi, ei lubanud masin ka PIN koodi sisestada, kuid kaardilt niisama raha ka maha ei võtnud. Lõpuks kuidagi äkki viskas mulle hispaania keelse kirja ette, et kõik on hästi ja head teed ning kaardilt oli maha läinud ka ühekordne parkimise summa, kuid parklast välja sõita oli ikka veidi värisev tunne. Õnneks tõkkepuu siiski avanes.
Meie reisikodust tänavavahe jagu edasi on kaljune rand, mille kõrval läheb matkaradadega tee mäekese tippu. Kuigi see mägi ei ole väga kõrge, võtab sealt üles minek ikkagi korralikult võhmale ja nõuab nii mõndagi puhkepausi. M oli nii tubli ja ronis mäe tippu, et sealset vaadet nautida ja tõesti, see oli seda väärt. Tundub, et täna oli meil päris korralik spordipäev.
Tegin täna väikse heateo ka - kohalike jaoks on karneval tähtis teema ning siinset pidu võetakse igal tasandil täie tõsidusega igas vanuses inimeste hulgas. Peale õhtusööki jalutasime kõrvalküla jahisadama poole, kui laste mänguväljakut ääristavad promenaadil jalutas meist mööda ühtäkki elusuuruses ruubiku-kuubik. Selgus, et ühel laste rühmal on karnevalikostüümide võistlus Instagramis, mis kestis 24h ja kus sai stoorys oma hääle anda. Hetkel, kui ruubiku-kuubiku poolt hääletasin, oli ta võistlust juhtimas. See oli nii ehe kogemus ja see kohalik pere jagas hea meelega oma positiivset emotsiooni ning võimalust karnevalikostüümist pilti teha. See on selline kohalik rõõmus siirus, mille kogemine toob naeratuse näole.
M pani klipi kokku: https://m.youtube.com/watch?v=Z8dfAU-JHCg
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar