Tenerifel on lisaks Loro pargile ja Jungle pargile ka Monkey Park ehk ahvipark, kus on peamine rõhk väikestel ahvidel ja papagoidel. Täna oli ilm pilves ja tuuline. Rannailma polnud ning me polnud ka ainsad, kes arvasid, et siis on paras aeg mõnda loomaparki minna. Kui ahviparki kohale jõudsime, oli vaba parkimiskohta raske leida, olgugi et suur osa külastajaid tulid taksodega, ning järjekord kassa ees oli päris pikk. Leidsime siiski juhuslikult ideaalse parkimiskoha päris väravasse ja kuniks M autot parkis, ostsin kiiresti veebist ahvipargi piletid ära, nii et saime uhkel sammul kogu järjekorrast mööda astuda.
Ahvipark on väiksematele lastele väga äge koht, mida külastada - see on oma territooriumilt väike, nii et paari tunniga on see rahulikus tempos läbi jalutatud, aga mis kõige ägedam: külastajad saavad osta omale köögivilja karbi millega merisigu toita ja merisigu on seal tõesti palju aednikuks vabalt ringi jooksmas. Neid võib paitada, toita ainult pargist ostetud söögiga, et see oleks kontrollitud ja sisaldaks õigeid asju, kuid silt seinal ütleb selgelt, et merisigu põrgatada ei või.
Pargis on mitmes aednikuks kokku pandud erinevad loomad. Nii elavad merisead koos leemuritega ja kilpkonnad koos krokodillidega. See viimane kooslus on küll huvitav, sest seinal krokodilli söögiahelat selgitav pilt ütleb selgelt, et krokodilli üks söökidest on kilpkonnad. Ei tahaks uskuda, et nad riskivad külastajate ees vaatepildiga, kus krokodill mõnusasti kilpkonna krõmpsutab. Järelikult peab krokodillil kõht koguaeg piisavalt täis olema, et ta kilpkonnaga sõbralikult koos saaks elada?
Väikseid ahve on pargis mitmesuguseid ja palju. Eriti vinge on suur aedik, kus elavad oranžikad veidi suuremad ahvid perekonniti koos. Nad ei lase end külastajatest väga segada ja ajavad seal oma ahvi asju - kes omavahel kraakles ja teisele peksa tahtis anda, kes ringi hüppas ja jooksis, kes perekonnaga kenasti poseeris seina ääres, beebid tissi küljes ja kes beebid kõhu peal rippumas mõnusasti ringi jooksis. Väikseid tumedaid ahvibeebisid polnud ma varem näinud, tõesti erilised numpsikud oma suurte silmadega maailma uudistamas.
Ahvipark on nagu väike ahvide loomaaed, kuid loomaõiguslaste rahustamiseks toovad nad ise välja, kui oluline nende tegevus on liikide säilitamise nimel. Leemurid on pärit Madagaskarilt, kus on juba 45% metsadest hävitatud ning arvatakse, et aastaks 2080 hävineb suurem osa sealsetest metsadest, mis omakorda ähendab, et ca 30% leemurite kogukonnas maailmas on otsese ohu all ning leemurite küttimine ja püüdmine lemmiklooma eesmärgil on peale pandeemiat veelgi hoogustunud. Ahvipark aga aitab nende populatsiooni säilitada nii pargis sees kui Madagaskaril. Metsade suur hävitamine Aafrikas on kaasa toonud ka CO2 gaasi olulise tõusu ning vähendanud elevantide loomulikku populatsiooni mõnekümne aastaga vabas looduses drastiliselt.
Ajaloos on inimene hävitanud paljutki, mille väärtusest alles hiljem aru saab. Kui hispaanlased tulid Kanaare vallutama, siis hävitasid nad põlisasukad guanched ära või müüsid orjadeks koos kogu nende pärandiga, et neist midagi alles ei jääks ja oleks vaid Hispaania kultuur. Alles hiljem avastati, et guanched kultuuripärand on midagi, mida oleks olnud oluline säilitada. Tenerife oli omal ajal jaotatud üheksaks guanchede kuningriigiks ning nüüd valvavad kõik üheksa kuninga pikka ja tugevat kuju Los Menceyes otse Candelaria linnakese peaväljakul suure kiriku kõrval, ookeani ääres. Candelaria basiilikas on veel üks tavatu asi - seal on altaril must püha Madonna kuju. Legend räägib, et must Madonna kuju oli saabunud Candelariasse ookeanist, ilmselt mõnelt hukkunud laevalt, mille guanched leidsid, selle koopasse panid, seda austusega kummardasid, kuhu hiljem kivikirik ja selle peale basiilika ehitati. Ühe arvamuse kohaselt on must Madonna tavaline kiriku pühaku kuju, mis on mustaks tõmbunud ajaga kirikute küünlatahma tõttu, kuid teise arvamuse kohaselt ongi Madonna olnud algselt tumedanahaline, millele viitavat isegi koht piiblis.
Kanaaride inimesed on lapsesõbralikud ja nii kohtab tihti kedagi, kes meie lapsele naeratab või lehvitab. Eelmine aasta Gran Canarial nägime seda isegi rohkem, aga võibolla ka sellepärast, et siis oli beebi väiksem või seetõttu, et seal on vähem turiste kui Tenerifel ning kohalikud pole turistidest veel ni väsinud. Igal juhul, väljaspool turistide tavapiirkondi on lastele tähelepanu garanteeritud. Rumeenias ja Itaalias, kus mõlemal pool väga lapsi armastatakse, on tavaks lastele midagi punast selga või käe ümber panna, sest see hoiab kurja silma eemal ehk kaitseb lapsi, et nad liigsest võõraste tähelepanust ei haigestuks. Eestis keegi lastele niimoodi tähelepanu ei pööra, kuid siin ei pidanud me paljuks soovitust kuulda võtta ja leida oma lapsele üks punane väike käevõru. Paraku kippus ta seda käe ümbert koguaeg ära kiskuma. Täna Candelarias nägime tänaval käsitöölist, kes sobilikke käevõrusid nimega kohapeal punus ning meie laps sai endale Hispaania lipu värvides punase ja kollasega omanimelise käepaela, mis üllatavalt mugavalt ta käele sobis.
Täna on Kanaaridel isadepäev. Juba mitu päeva võib toidupoodides ja kaupluste akendel näha isadepäevale viitavaid silte ja reklaame ning tervitusi, kuid õigel päeval oleks võinud selle vabalt unustada, sest ei komistanud ühegi teavituse otsa. Mis aga tavapärasest tööpäevast erinev oli, oli lastega perede hulk pärastlõunasel ajal linnatänavatel ja parkides. Mitmel pool on isadepäev lühendatud tööpäev, et peredel oleks aega rohkem koos veeta. Nii nägi reeglina tühju laste mänguväljakuid nii paljude lastega, et polnud vaba kiike või atraktsiooni ja mitmel pool mängisid isad lastega pargis palli. Mõned päevad tagasi jalutasime lapsega meie kodulinnas ja valmistusime lõunale minema, kui üsna restorani kõrval märkasin t-särgi poodi, kus sai kohapeal lasta särki valmistada. Mõeldud-tehtud, astusime lapsega poest läbi ja valisime sobiliku kujunduse välja. Meie väikelaps on hoolega harjutanud palju õnne ütlemist ja nii sai ta ise täna M-le üle anda spetsiaalselt talle tehtud särgi isadepäevaks. M saab sel aastal isadepäeva lausa kaks korda tähistada - märtsis Tenerifel ja novembris kodus.
Tenerife turism on hakanud õitsema eelkõige 1970ndatel, kui eurooplased avastasid Kanaarid kui ideaalse puhkuse sihtpaiga. See on aeg, mil hakati rajama kiirteed pealinnast lõunasse, mille esimene jupp valmis Santa Cruz de Tenerifest Candelariasse 1978 aastal ning viimane jupp teed lõunast läände Santiago del Teidesse alles 2015. See oli ka aeg, mil Tenerifele hakati rajama suuri kinnisvaraprojekte ning ka meie peatuspaik, Costa del Silencio on saanud alguse 1960date lõpus kui esimene turistidele rajatud asula, mis tehti pikaaegseks peatumiseks nii pikaaegsetele lähetujatele kui ka kohalikele koos kõikide tugistruktuuridega. 1973 hakati ehitama ka üsna pealinna lähedale Anaza linna täiesti mere äärde kaljunuki peale 22 korruselist 741 korteriga puhkuseosakute hotelli, mille ehitus aga kaks aastat hiljem seisakus tulenevalt bürokraatia probleemidestja raha lõppemisest, kuigi suur osa oli majast juba inimestele ja ettevõtetele maha müüdud. Nüüd, enam kui 50 aastat hiljem, seisab täiesti valmis musta karbi kujul maja karkass ookeani ääres kaljunikul tühja skeletina ja ootab ikka veel. See on lihtsalt nii veider vaatepilt, kuidas väga hea asukoha peal on tohutu suur sisuliselt valmis maja lihtsalt seismas. Santa Cruzi linnavalitsus on aga selle kummitushotelliga üsna hädas olnud, sest selle õigusjärgseid omanikke on sisuliselt võimatu leida ja arvestades aega, on ilmselt mitmed jupid ka vahepeal korduvalt edasi pärandunud. Umbes sadakond sakslast, kellele kummitusmaja peaks kuuluma, peaksid maja lammutama, kuid see tähendab omakorda ca 1-1,8 miljoni euro suurust kulu, mida vaevalt et keegi kanda soovib, kui pole isegi kunagi soetatud puhkuseosakute eest midagi vastu saanud. Ei tea, kas mõni eestlane, kes oma investeeringutest kuskil kaugel maal ühiskinnisvara projektidesse, ka kunagi saab hoopis teate, et kuigi investeering läks juba ammu vett vedama, on aeg nüüd suuremad summad juurde maksta, et kellegi aastakümnete tagune poolik jama ära likvideerida. Eks seda näitab aeg. Täna oli igal juhul Anaza hotell (just selle nime all teda tuntakse ja ka internetist leiab) püsti oma uhkes üksinduses, kuigi Santa Cruzi linnavalitsus on juba mõned aastad tagasi võtnud vastu otsuse hoone lammutada.
Ilmaga ei oska ma siin endiselt arvestada. Kui tavaliselt päikselises lõunas oli täna tiba jahe, paarikümne kraadi ringi ja pilves ning tuuline, siis saare põhja poole jõudes ootas meid soe päike ja kuni 26 kraadi sooja. Tundub, et siin peab iga päev vaatama ilmateadet saare eri külgedes ja siis otsustama kuhu poole auto nina keerata. Eelmine aasta Gran Canarial me umbes nii ka tegime. Mis on aga huvitav, on see, et nii Tenerifel kui Gran Canarial on saare lõuna osa päikseline ja soe, põhja osa niiske, lopsaka loodusega, roheline, ent jahedam ja vihmasem ning ida osas puhub alati tuul. Kontrollisime täna seda fakti, kui õhtul El Medano linnakesest läbi sõitsime, kus elab ca 9000 inimest ja on Tenerife pikim ca 3 km pikkune liivarand, kuid ka surfarite ja lohesurfarite lemmik paik, mis teeb seal päikese nautlejatele oleku pigem keeruliseks. Kõik tuulegeneraatorid asuvad samuti saare ida osas, nii et tõesti, ka siin puhub idas alati tuul. Costa del Silencio asub küll lõunas, ent ka siin on täna tuuline. Vaikuserannikul polegi alati nii vaikne.
M tegi päevast video: https://youtu.be/I-B8MId9IR4
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar