Üldises plaanis Kanaaridel väga tihti avalike mänguväljakute otsa ei komista ja kui mõni jääbki silmapiirile, on need reeglina inimtühjad. Seda märkasin juba eelmisel aastal Gran Canarial, aga arvasin, et ju sattus nii, kuid Tenerife ei ole siinkohal erand. Täna jalutasime paarikümne minuti kaugusel asuvasse parki, kus on suured palliväljakud, igale vanuserühmale eraldi laste mänguväljak, suurejoonelise skulptuurist purskkaevuga väike laululava moodi plats, jõuväljak ja kummiseguga valatud jooksurajad. Kui seal veel mõnda koeraga jalutajat ja jooksjat nägime, siis mänguväljakud olid uhkes üksinduses meie päralt. Oma korteri rõdult näen, et kõrvalmaja hoovis on laste mänguväljak, aga sinna on kinnine juurdepääs ja pole ka seal lapsi mängimas märganud. Ühel õhtul linna teises servas jalutades sattusime küll L, S ja L-ga koos platsile, kus õhtupimeduses lapsed palli mängisid, kuid see on ka ainus kord, kui kedagi kuskil väljakul näinud oleme. Muidu on inimesi ümberringi palju ja ka lapsi on palju tänavapildis näha. Miks need lapsed mänguväljakutel ei käi või on nad päevasel ajal ainult siseruumides, pole mulle veel selgeks saanud.
Kus on aga palju inimesi, sagimist ja liikumist, aga ka seismist, on maanteed. Autosid jagub tõesti igale poole ning parkimiskohtade leidmisega tänaval on tihti üpris keeruline ja seetõttu on alati kindlam ja lihtsam viis valida parkimismaja selle olemasolul, kus reeglina ikkagi mingi koha leiab. Parklate kohad on pigem kitsad ning parkimismajades on ka sildid, et kui hõivad kaks kohta, siis maksad ka kahe eest. Kui nii mõneski suurlinnas on meil olnud murekoht, et polegi nagu kuhugi parkida, siis Tenerifel ikkagi parkimiskoha kuhugi leiab ja vahel on selleks ka veidi õnne vaja või olla loominguline ja mõttes juba ette andeks paluda. Kui eile O, M ja D juures käisime, olid tänaval kõik parkimiskohad hõivatud ja variant oli kas parkida kollaseks viirutatud alale, kuhu väga ei julgenud, loota, et mitusada meetrit eemal asuvas tänava servas on mõni vaba koht või olla natuke nahaalne ja parkida nende maja alla suurde garaaži seina äärde selliselt, et sealt iga auto vabalt oma kohale sisse ja välja keerama mahtus. Selle mõtte saime ühelt teiselt autolt, mis seal juba niimoodi parkis. Üks teine õhtu aga juhtus keegi otsima parkimiskohta parklas samal hetkel, kui me ära sõitma plaanisime hakata ja nii tal vedas ning sai meie koha. Oleme ka ise teinud kümmekond tiiru mõnes väiksemas parklas peale, lootuses, et keegi peagi lahkub ja kui inimesed on autode juures kohmitsenud, ka uurinud, ega nad lahkumas pole. Parkimine on siin omajagu väljakutse ja olen tänulik majutuse eest, kus on maja all suures garaažis isiklik parkimiskoht olemas.
Meie laps ei tahtnud täna kuidagi lõunaunne jääda ning venitas selle poolde õhtusse. Läksime kindla peale välja ja otsustasime sõita pealinna shoppama. Mul oli kindel eesmärk käia Primarki poes, sest seal on laste riided väga hea hinna ja mõistliku kvaliteediga. Meie üllatus oli suur, kui tavalise 50 minuti asemel kuvas GPS linna sõiduks pea kahe tunnise aja, sest teepeal on kuskil õnnetus juhtunud ning muid alternatiivseid teid tegelikult ei eksisteeri. Mis seal ikka, valmistusime ummikus tiksumiseks. Ühel hetkel teatas Google Maps siiski, et järgmisest teest maha keerates saame 4 km edasi sõita piki kiirteed kulgevat käänulist kitsast rada. Selline väike ümberpõige säästis meile pool tundi! Ja siis jälle tagasi ummikusse. Selgus, et üks auto oli kiirteel teepiirdest välja sõitnud ja end kummuli saanud, ent see tõmbas liikluse nii kinni, et autod lihtsalt seisid kümnete kilomeetrite kaupa ning kohe, kui avarii kohast möödas olime, lahtus ka ummik.
Gran Canarial algas pealinna poole liikuv tipptund reeglina kella kolmest pealelõunal. Tenerifel hakkavad massid lõunast põhja poole liikuma umbes 16st järgmised paar tundi, kus võib julgelt igale väiksemale sõidule paarkümmend minutit otsa panna. Tenerifel on üldse väiksemaid ummikuid üsna suvalistel hetkedel, üpris suvalistes kohtades ja terve päeva jagu. Tundub, et siinsed teed ei ole ehitatud arvestades sellist autode hulka, mis neil iga päev sõidab.
Kaks kolmandikku meie reisist on läbi ja tundub, et nüüd hakkab kerge reisiväsimus tulema. Esimene reisi eufooria on möödas ja üht-teist on juba nähtud. Kuigi oleme siin ju veel natuke aega, hakkab mind tabama kerge ärevus, kas me ikka jõuame kõike teha ja näha, mida veel tahaksime, sest seni tundus, et aega on väga palju. Ja samal ajal on tunne, et võtaks vabalt ja oleskleks niisama. Eks tuleb kuldne kesktee leida ja ju jõuamegi mõlemat. Päike on vähemalt soe ja vesi kosutavalt sinine.
M lõikas video kokku: https://m.youtube.com/watch?v=wvsxEn3WTgs
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar