Tagasi kodus - tahan tagasi

Igatsus millegi järele, millele sa nime anda ei oska, on kummaline. Mitte, et oskaks aimatagi, miks. Kodumaa pind on olnud jalge all juba mõned tunnid, väsimus murrab (arvestades, et eelmised kolm ööd - 3 + 3,5 + 6 h - on olnud äärmiselt napid) ja oma koera kallistada on vägagi mõnus, aga hing kripeldab millegi muu järele. Selle stressivabaduse, kohustusteta (ja) seltskonna juurde. Ei olnud piire ja ei olnud vajadusi. Kõik, mis oli, oli selles hetkes ja ajas ja ruumis.

Ilmselt oli see kõige õigem asi, mida ma hetkel üldse enda jaoks teha võisin. Õpihimu tuli tagasi. Vähemalt praegu ma mõtlen, et võiks ehk uuesti hakata mõtlema vaikselt koolimineku peale. Võibolla. Olla tudeng. Veel olla noor, puhata ja mängida, aga olla noor!

Ma ei ole võibolla kunagi varem mõistnud tegelikult, mida reisid, reisijutud ja reisipildid inimestele tähendavad. Jah, olen tundnud soojust pilte vaadates, aga nüüd, kus mul on võimalus näha maailma läbi paarikümne teise inimese silmade, on see hoopis midagi muud. Nad justkui oleksid siin, elaksid piltides edasi. Kogemus, mida ei vahetaks millegi muu vastu, kogemus mälestustes. Alles, aga juba. Ilmselt ei satu enamikuga neist inimestest ma enam kunagi kokku.

Ma olen ääretult halb kaotaja. Kui lahkub hulk külalisi, tekib mul ängistus äkilisest üksijäämisest. Nii ka tagasi kodus olles. Tahan tagasi. Kuigi siis ei ole seal enam miski endine. Aga siiski. Tagasi kodust tahan tagasi.

Midagi Prantsusepérast

Mis on Prantsusmaal (véikelinnas) teisiti, kui oleks arvanud:

• siin ei réégi peaaegu keegi inglise keelt, veel hullem - nad ei saa sellest ka aru. Périselt.
• avalikes kohtades puuduvad prill-lauad, tihti ka wc-paber. Ainus kohalike seletus oli, et need pidavat liiga kiiresti katki minema. Muide, ka tuli on vahel taimeriga, et sa end liiga kauaks ei unustaks.
• liha ei kèlba syya. Véhemalt siis, kui see on Prantsusepéraselt kypsetatud ehk siis verine, sest liiga valmis liha (loe: meie jaoks normaalne) kaotab oma puhta ja mahlase maitse. Yeah, right.
• kaardiga ei saa maksta alla 5 euro arvet, tihti ka alla 8 euro mitte.
• kodutuid on véga palju, enamjaolt pomsikud.
• véga odav vein kèlbab véga hésti juua. Erinevalt Eestimaal myydavast krépist.
• traditsiooniline toit on baguette. Seda saab alati ja igal pool ja enamasti yhel kujul.
• yhistransport on peaaegu olematu. Viimane buss léheb èhtul enne kella 8-t ja pyhapéeval ei kéi need yldse.
• avalikke prygikaste ténaval pole. Koerasitt vedeleb igal pool - watch out!
  
• populaarsed véikeautod on selgitatavad lihtsalt. Nad on superparkijad, sest kahe auto vahele jééb heal juhul sentimeeter. Nad on supersèitjad, sest ténavad on nii kitsad, et kaks autot kèrvuti tihti ei mahu.
• bussijuhid on hullud. Manççverdamine on moes ja hea, kui bussi ja maja nurga vèi auto vahele jééb imepeenike pragu, halvemal juhul nad sèidavad lihtsalt nurgad maha ilmselt. Nad kihutavad. Bussjuhiks siin saada ei tahaks.
• kèik sildid on prantsusekeelsed, ka kohtades, kus on erakordselt palju turiste. Nad kasutavad azerty klaviatuuri, ka windows ja muud vahvad errorid on prantsuskeelsed. Pure fun.
  
• prantslaste organiseerimisstiil on poolik. Téiesti. Erinevalt eestlastest saavad alguses véga hésti vedama, aga pidama saavad enne kui asi seda véért oleks. Yhesènaga - poolik, aga tore sellegipoolest.
• elutempo on aeglane. Homme on aega ja homme on tahtmist, aga ka ylehomme.
• lèuna juurde kéib alati eelroog, pèhiroog ja magustoit. Mikrouunid on igal pool ja vesi yldjuhul tasuta. Kestab 2-3 tundi.
• poed on keset péeva suletud. Lihtsalt kinni, ilma yhegi sildita. Kui veab, siis need avatakse kella 17 paiku ja suletakse jélle 20 ajal. Pyhapéeviti on kèik kinni. Prantslane on valge inimene ja tççtab siis, kui talle on kasulik ja ta viitsib.
  

Igatsus enne lahkumist

Prantsusmaal olemisega seostub mulle eelkèige 3 lugu, mida siinsetes raadiotes méngitakse tèeliselt palju: David Guetta - Love Is Gone, Mika - Take It Easy, The Frey - How To Save A Life - see viimane on lugu, mida ma varem kuulnud pole, aga mis siin kuidagi eriti eriliseks muutus, vèibolla sellepérast, et seda lasti tihti, vèibolla sellepérast, et Cherbourg on koht, mis alguses ei tundunud nii huvitav ja sympaatne, aga peale kahte nédalat ei taha siit kuidagi éra minna ega lahti lasta sellest véga heast tundest, stressivabast elust, ylimast magusvalusast millegi igatsusest, mille olemasolust enne justkui aimugi polnud.

Ja ma pole veel siit lahkunud. On eelviimane péev. Homne saab olema emotsionaalne. On lèpuprojekti esitlus. On viimane péev.

Esmaabi Prantsuse moodi

Ilmad on siin vihmased ja jahedad, nii et suvest pole sisuliselt halli haisugi, ainult yksikud péevad on olnud ilusad ja péiksepaistelised. Nii oli ka pyhapéeval, kui meil oli ette néhtud vaba aeg. Vètsime jalgrattad ja sèitsime randa - jube kylm oli, nii et mina riideid rannas seljast kuidagi ei saanud. Ju pole èige suvitaja.

Ega see pole ju èige asi, kui kèik léheb plaanipéraselt ja midagi ei juhtu. Eriti, kui syndmustesse oleme kaasatud E-ga mèlemad. Ja loomulikult pole pooltki nii pènev tulla tagasi mindud teed pidi. Peab ju avastama uusi asju ja uut regiooni, kuigi kaarti kaasas pole. Hoolimata esmaklassilisest ja turvalisest rattateest, valisime tagasitulekuks kitsad Prantsuse ténavad. Nii kui ma olin jèudnud mèelda sellele, et éérekivid on kèrged ja ténavad kitsad ning siin saaks raskusteta selgeks professionaalse takistussèidu (sest autod pargitakse kènniteele, aga mitte yhte serva, vaid ikka vaheliti, nii et suurt ruumi nende vahele ei jéé ka), suutsin hakata sèiduteelt kènniteele keerama ja kukkusin.
Esimene mète: huvitav, kas teised mérkasid, et ma kukkusin?
Teine mète: kas telefon jéi terveks (see pole minu oma)?
Kolmas mète: ma lèin pea éra, kas négu on terve?
Vastus kèikidele kysimustele: ènneks jah.
Pea jéi terveks, ainult muhk on, ilmselt suuremat pèrutust kyll polnud, sest ilmselt vèttis osa hoobist endale minu seljas olnud E seljakott, milles oli kaamera, aga ka see jéi terveks. Ka minu puusaluul olnud fotokal polnud héda midagi. Ainult vasak pçial, parem peopesa (nagu Murphyle kohane: kukud ikka 2 korda samasse kohta) ja vasak èlg olid vigastatud ja verised. Pysti igaks juhuks liiga kiiresti tèusta ei tahtnud. Siiski tuli ohvriks tuuq kéekell, mis sai kriimusatud ja mille sydametegevus lakkas lèpuks téna ççsel.

Ja jah, ka arbuusiviinal on muud omadused lisaks maitsele ja purjutegemisele, ka see desinfitseerib. Kèigepealt viinaga - see kèrvetas, siis oli meil kéepérast soomlasest kogenud medède, ka tema kèrvetas. Lisaks ellele, et u 90% prantslastest ei jaga sènagi inglise keelt, pole neil ka hosteli vastuvètus esmaabikotti. Seadsime sammud yle tee asuvaqsse valgesse hoonesse, kuhu prantsusekeelne administraator meid sèbralikult juhatas. Selgus, et see polegi ei tennisehall ega merevée hoone, nagu olime arvanud, vaid tuletèrjejaam vms. Igatahes oli seal kiirabi ja sèbralikud, kenad prantsuskeelsed oskuslikud noormehed, kes èla éra puhastasid ja sidet-vedelikku veel kaasa andsid. Suurepérane tulemus (kui vélja jétta, et mèlemad kéed on valusad ja èlalihased kanged), aga tegijal ikka juhtub. Jérelikult olen tegija?

Punabarettide maa

Minu siiras plaan oma muljed jäädvustada, läks ilmselgelt vett vedama. Teise péeva sain kyll kirja, kuid sellegi osaliselt ja hiljem... pole ma véga viitsinud kirjutada. Siiski, kui ma ehk end kokku vètan, teeks véikse reisipéeviku. Eks paistab.

Mèned faktid siiski:

• siin on azerty klaviatuur ja esialgu ei suutnud ma sellega harjuda. Nyydseks olen harjunud ja kui avastasin, kuidas eesti keele peale seda ymber lylitada, ei leidnud ma enam normaalselt téhti yles, sest harjumusest vajutasin juba prantsuse liigituse jérgi, nii et excuse moi tépitéhtede puudumine.
• Pariis oli suurepérane, kuigi négin seda véhe ja Champs Elysee jéigi négemata nagu ka èige Triumph d Arc. Tagasiteel ilmselt neid enam néha ei jèua, nii et reis Pariisi ja ilmselt sealhulgas Lèuna-Prantsusmaale tuleb siiski millalgi ette vètta.
• Prantsuse vein on odav, vèga odav ja oma hinna kohta yllatavalt hea. Eestis myydavate odavate veinidega ei anna seda yldse vèrrelda.
• Liha on ysna sççdamatu maitsega yldjuhul ja yldse maitseb toit kuidagi teisiti. Piimast ei tasu siin yldse unistada.

Loeng hakkab jélle, kohvipaus sai lébi, nii et teinekord muljetan...

100% pur jus* Cherbourgi vihmavarjusuvitajad

Hommikune äratus polnudki nii varajane, kui kartsin. Ärkasin isegi enne kella. Kiire tee ja võileib, asjad kotti, hüvastijätt Beniga ning metroo peale. Raske kohvri tirimine trepist ei kuulu mu hobide hulka.

Jõudsime metroo lõppu hiljem, kui arvasime ja lubasime. Õnneks mitte oluliselt. Peale väikest ekslemist leidsime ka Marika üles. Cherbourgi eestlanna. Alustasime ca 4 h kestvat autosõitu Cherbourgi. Teepeal tegime paar kohvipeatust. Prantsusmaa on ilus. Palju aasi ja karjamaid on teeääres, vihma tuleb hooti - see hakkab ja lõppeb sama äkki. Valged lehmad.

Saame teada, et vanuse poolest sobiks Marika meile nooreks emaks, välimuselt oleks talle pakkunud max 35. Ta on kunstnik ja veab projekti Eesti ja Prantsusmaa lossidest, huvitav, tahaks kunagi näha. Ta on tore ja sõbralik. Tuleb välja, et maailm on jube väike. Nojah, juba Hemingway kirjutas, et eestlane igas sadamas.

Jõudsime kenasti kohale. Ootasime ja võtsime tuult. Saabusid slovaklased ja eestlane. Tore. Käisime shoppamas, tegime kolmekesi süüa, jõime siidrit ja veini. Tutvusime põgusalt linnaga. See on väike, aga suurem kui ma arvasin. Saabusid soomlased. Jõime veel veini. Nalja sai ja kõhulihaste trenni pärast muretsema ei pea. Ilmselt varsti räägime kõik soome ja prantsuse keelt segamini või kui muidu mitte, siis vähemalt veini joonuna - on keel parajalt sõlmes ja lihtne ;)

/- jätk 19.07.07.-/
Nagu hiljem selgus, läkski kogu reis umbes samas tempos ja samamoodi. Koos soome noorte (loe: eestlane, soomlased, iraanlane, tuneeslane ja hiinlased), kohaliku suurepärase soodsa alkoholiga ning ajas mõõtmatu olemisega ülimalt tuulises ja veidi vihmases väikelinnas Prantsusmaa põhjakaldal. Esialgselt harjumatu kliima sai kiiresti omaseks. Ja tuleb nentida, et haavad paranevad sellises kliimas erilise tempoga - sama, mis Eestis oleks võtnud aega ehk kuu-poolteist, võttis seal nädala. Imetabane.

Järelsõnaks võin öelda, et olen äärmiselt positiivselt üllatunud eestlaste külalislahkuses ja sõbralikkuses. Meil olnuks raske ilma Karini ja Marikata. Optimism, energia ja positiivsus. Tundub, et elu on lill. Ajal ja ruumil on teine mõõde.

------------------------
* pur jus - pr keeles täismahl ;)

1. päev - Pariis

Lennujaamas kohtasime tuttavat, kes juhtumisi läks sama lennuga Pariisi tööle. Lend oli ilus ja rahulik. Estonian air oli isegi õigeaegne, hilines ainult 25 minutit. Pagasit kättesaades avastasin, et sanga juurest on plastik purunenud ning pöördusin pagasiteenindusse, kus peale mõningast ootamist sain kinnitava olukorda fikseeriva paberi, mille pean esitama kindlustusse või lennujaama, veel ei teagi.

Lennujaamast linna sõites olime juhuslikult neljakesi: ka kaks Tallinna lennujaamas kohatud tuttavat. Veidi otsimist ja loogikat ja linna me saimegi. Naljatasime, et kohtume Louvres ja läksime igaüks oma teed. Metroole oli esialgu raske pihta saada: kõik kohad olid kinni ja sildid veidi segased, kui leidsime õige suuna ja koha, ei leidnud me pileteid ja pidime omajagu tagasi kõndima. Kohvri vedamine tundus raske ja harjumatu. Lõpuks saime piletid. Kohalikud eriti inglise keelt rääkida ei taha, meie aga prantsuse keelt ei räägi. Metroo haiseb ja on räpane, ebameeldiv, aga mugav, kiire ja käib väga tihti. Sellega saab sisuliselt igale poole. Ainult et lifte neil Metroos pole ja tihti ka liikuvat treppi mitte, mistõttu on kohvrite trepist tirimine omajagu kunsttükk, samuti turnikeedest kohvrite läbisaamine - kohvrid on liiga laiad, kõrged jms, koos endaga on neid korraga läbi tõmmata võimatu. Õnneks annab kohvrit külg ees sikutades turnikee alt läbi tõmmata.

Jõudsime Belleville jaama ja helistasin instruktsioonide kohaselt Benoit numbril. Mõtlesime, milline ta välja näha võiks, sest tegelikult polnud meil temast aimugi. Nagu selgus, on Benoit kolmekümnendates kiilaspäine, saleda kehaehitusega sümpaatne inglise keelt kuigipalju mittekõnelev prantsuse meesterahvas. Ta lubas olla 5 min pärast jaamas. Istusime ja ootasime, naljatasime et prantslaste 5 min võib olla ka pool tundi. Peale 20 min ootamist plahvatasime äkki, et ta ei saagi ju alla metroosse ilma piletita. Peale paari smsi leidsime teinetteist ja Benoit juhatas meid oma korterisse.

/-jätk mälestuste põhjal 19.07.07-/
Jätsime asjad tuppa ning püüdsime käte-jalgade abil selgeks teha, kuidas tagasi saame peale linnapeal käiku. Igale turistile kohaselt käisime ära Eiffelis, Notre Damis ja piilusime ka Louvri väljaspoolt. Mitte, et Pariis just suuruselt küla meenutaks, aga suutsimegi juhuslikult lennujaamas kohatud tuttavaga Louvre lähistel kokku joosta. Imetabane. Tagasiteel "kodu" poole saime Benilt sõnumi, et ta on kodus ja ootab meid ning sellele järgnes mingi prantsuskeelne lause. Lugesin ühte pidi ja teist pidi ja ainus, mis aru sain esimese hooga oli, et jutt käib söögist. Kas see oli küsimus või fakti nentimine - ei teadnud. Peale sõnastiku appivõtmist suutsin lahti kodeerida ka toidu enda: prantsusepärase loomaliha hautatud juurviljadega. Kõlas ahvatlevalt. Tagasi jõudes ootas meid laual aurav potitäis head sööki. Kui kõik prantsuse mehed nii hästi süüa teevad, siis võiks isegi kaaluda Prantsusmaale kolimist. Hea söögitegemisoskus leidis veelkord kinnitust meie viimasel õhtul Prantsusmaal, kui Ben ja Karin kostitasid meid taaskord oivalise õhtusöögiga. Kuigi, tuleb nentida, et esimesel õhtul palusime toidu kõrvale veeklaase: kohe kuidagi ei olnud me harjunud veiniga. Kohtasime ka Beni sõpru. Saime aimu prantslastest. Magama saime hilja. Päev oli olnud suurepärane!