2016: oluliste hetkede väärtustamine

Möödunud aastas on mitmeid asju mille üle uhkust tunda ja mille eest tänulik olla. 

Kümme aastat tagasi lõpetasin ma oma esimese kõrgharidusastme ja nüüd omandasin lõpuks magistrikraadi, millega ma olin omajagu hoogu võtnud. Olin eneseteadmata teinud enda elu magistritöö uurimust kokku pannes tahtmatult keeruliseks ja nii nägin aasta alguses kurja, pisarateni vaeva, et töö analüüs lõpuks korralikult kokku kirjutada. Seda uhkem olin ma kaitsmisel saadud suurepärase tulemuse üle. Oma magistritöö esitasin kevadel personalijuhtimise tööde konkursile, kus mu töö pälvis kõige rakendatavama töö tiitli. Sügisel esitasin sama töö ka rahvusvahelisele konkursile, kuid see konkurss lükati paraku aastajagu edasi. Eks ole näha, kas 2017. aasta sügisel hakkan sama tööd uuesti esitama. Uhke olen ma ka M saavutuste üle lõpetada magistrikraad, nii et meie aktused olid samas koolis samal päeval 2 tunniste vahedega, ning jõuda oma tööga IT magistritööde konkursi finaali. Kui minu kooliminek ja lõpetamine oli justkui mingil hetkel eelduslik, siis M puhul on see tõeline kättevõtmine ja saavutus. Midagi, mille üle tõeliselt uhke olla.

Siia aastasse jääb ka omajagu reisimist, kuigi sihtkohad on sedakorda olnud pigem lähemal kui kaugemal. Meie 5. pulma-aastapäeva saime tähistada enneolematult ägeda emotsionaalse sündmusena Brüsselis Belgia-USA pulmas. Minu esimene rahvusvahelises pulmas käimise kogemus. Ma olen nii siiralt õnnelik siiani selle võimaluse eest olla osaks niivõrd erilisest sündmusest W ja S elus. Ma ei oleks osanud tol ajal arvata, et 15 aastat tagasi interneti vestlusest alguse saanud tutvus seob elud nii kestvaks sõpruseks kokku. Olen avastanud, et suurem osa mu lähedasemaid sõprussuhteid on pärit just sellest samast ajast ja kestavad siiralt südamlikult siiani. On ka kalleid inimesi, kes on mu ellu tulnud hiljem ning on just samavõrd väärtuslikud. Kõik need suhted on, mille eest tänulik olla.

Arvestades viimase paari aasta sündmusi Euroopas olen ma eelistanud pigem autoga reisimist ning selline viis sobib meile M-ga suurepäraselt. Suvel viisime ellu ühe mu pikaaegse soovi minna autoga veidi Soomet avastama, nautides Järvedemaa rahulikke loodusvaateid koos mu vanematega. Olen üldse viimasel ajal hakanud väga hindama aega koos pere, sugulaste ja hõimlastega. Need on jutud, hetked ja emotsioonid, mida ei saa lühidalt kokku võtta ja sõnadega lihtsalt edasi anda. Need on momendid minu omaks osast olemisest. Need on traditsioonid olla 10. aastavahetust järjest Hiiumaal, oodata uue aasta saabumist kodus, kõlistada klaase, paugutada ja saluuditada ning kõndida läbi uusaastaöise Kärdla hõimlaste juurde neid saabunud aasta puhul tervitama. Enne seda veeta alati koos esimese jõulupüha matk Hiiumaal. Ja nii iga aasta. See on väärtus omaette.

Kuigi mu rahutu hing ei taha palju paigal püsida ning ühe reisi lõppedes unistan juba järgmisest, oleme sel aastal oma reisidega olnud pigem tagasihoidlikud. Kevad möödus koolide tähe all, suvi ametikoha muudatuste ning tugeva töö rabamise juures, nii et alles sügisel leidsime mahti oma iga-aastaseks Euroopa autoreisiks. Me polnud kunagi nii hilisel ajal veel trippimas käinud ja kuldne Euroopa sügis oli imekaunis. Sain sooja päikselist sügisilma veel nautida novembri lõpuski Amsterdamis. Vahetevahel tuleb lihtsalt end argitoimetustest lahti rebida ja võtta aega iseendale, et eemalt vaadates saaks pilt taas selgemaks.

Kevade lõpuks olin pidevast pingutusest lõputult väsinud. Ma ei pelga suurt pingutust ja pikki tööpäevi, kuid minu jaoks on oluline näha, et selle kõige tulemusena saab midagi tehtud või muutub midagi paremaks. Kui ma seda ei tunne või taju, kipub vahel ka siht silme ees lõpuks tuhmuma. Minu jaoks oli suve hakul tulnud ametikoha muudatus ja tööülesannete muutus hädavajalik. Kuigi see kõik tähendas tohutut ümberorienteerumist ja meeletut töömahu kasvu koos pikkade lõputute päevadega, nii et aeg voolas märkamatult justkui läbi sõrmede käest, andis see kõik mulle uue hingamise ja uue energia. Kuigi lõputult ei saa selline rabelemine kesta, olen ma siiski hetkel õnnelik - iga päev on midagi uut, iga päev on põnev. Ma olen tänulik antud usalduse eest.

See on aasta, mil ma olen ka iseenda kohta avastanud nii mõndagi sellist, mida ma enne ei teadnud või millele enne otsa vaadata ei julgenud. Kõige raskem on iseendale tunnistada midagi, mida muuta ei saa. Ma olen harjunud mõtteviisiga, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab ja vajadusel tuleb selleks pingutada, liigutada mägesidki paigast. Noore ja terava energiana võisin ma uksi jalaga lahti lüüa ning nõuda, mis tundus mulle oma. Teinekord aga ei lähe asjad päris nii, nagu soovitud või plaanitud ja see võib teha kriipivalt haiget. Nüüd olen jõudnud äratundmisele, et võibolla vahetevahel ei peagi mägesid paigast liigutama. Võibolla ei olegi vaja koguaeg rabeleda, vaid võtta hetk ja pidada aru. Vahel on lahendused otse meie silme ees. Vahel on vaja teist hingamist ja teist lähenemist, et tunda rõõmu sellest, mis tegelikult olemas on.

Facebook on täis inimeste aasta kokkuvõtteid, kust näib, et möödunud on paljudel segane ning raske aasta. Tihti käib suur rõõm ja suur kurbus käsikäes. Aastasse on mahtunud nii piiritut rõõmu kui sügavat kurbust ja enesesse vaatamist. Kui kolm aastat tagasi kogesin emotsionaalselt rasket nädalat, mil ülipositiivse tundena soetasime endale uue kodu ja samal ajal oli ootamatult surma saanud mu töökaaslane Tom, siis sel aastal oli olukord veidi sarnane, minu jaoks ainult ehk natuke kergem. Vahetult enne Jaanipäeva otsustasin vastu võtta uue tööalase väljakutse, teades, et meeskond, kellega ma maailma vallutama asun, on suurepärane. Andres, kes oli selle meeskonna võtmeisik ja minu jaoks uue rolli alustala, lahkus ootamatult meie maailmast vahetult peale Jaanipäeva, just siis, kui korraldasin suuri pidustusi. Kahte nii äärmuslikku emotsiooni taas korraga tunda. Ja õppida hindama seda, kui habras on elu ja väärtuslik iga elatud päev. 

Ma olen tänulik, et 2016 on õpetanud mulle palju olulisi asju, paljut, keda ja mida väärtustada, tuletada meelde, mis on minu sees, kuidas tunda ja olla õnnelik selle üle, mis on minu maailmas olemas. Aasta alguses tõmbasime igaüks personalitüdrukutega tööl aastat iseloomustavad kaardid. Minu aasta kaart ütles, et väärtustaksin ja elaksin hetkes. Täpselt nii on ka mu aasta läinud. Minu aasta koosnes paljudest võrratutest hetkedest, on möödunud väga sujuvalt ja tegelikult hästi. Uuele aastale on avatud uks sillutatud teega. 

Kuidas valida Maldiivide majutust

Vanast ajast olen võlgu postituse selle kohta, kuidas Maldiivide reisi ette valmistada ehk kuidas leida sobilik kuurort ja mida oleks tark kaasa võtta. Kuna viimasel ajal on esinenud mitmel juhul vajadust seda selgitada nii suuliselt kui kirjalikult põgusalt, on ilmselgelt viimane aeg see tegelikult kirja panna.

Resorti valimine
Tegelikult on kuurorti valimisel paar lihtsat põhireeglit, millest alustada:

1. Mis kell maandub ja millal lahkub lend Maldiividelt/Maldiividele? Oluline on see sellepärast, et saartele, mis on lennujaamast kaugemal kui 45 minutit kaatrisõitu, viib vesilennuk ja vesilennuk lendab ainult valgel ajal (s.o lend peab minema Malelt peale kella 9 hommikul ja saabuma enne kella 16 päeval). Lisaks annab vesilennuk päris olulise hinnalisa, kuna transport saarele ei ole kuurorti hinna sees. Ka kaatritransport maksab reeglina juurde (ca $150 inimene), ent vesilennuk võib hinnalisana inimese kohta anda lausa $500-600, mis võib reisieelarvet oluliselt mõjutada. Kui valida vesilennukiga saar ning suur lennuk läheb Malest ajal, mil vesilennuk ei lenda, tuleb arvestada lisaööbimisega Male saarel, mis tuleb ise kanda ja pole sugugi romantiline - Male on suurlinn imetillukesel saarekesel. 
2. Resort või kohalik hotell ja milline on võimalik eelarve? Kohalikku hotelli kohalikul saarel valides tuleb arvestada, et seal ei ole hotelli juures randa, rand asub reeglina kuskil kaugemal ning seda kasutavad kohalikud inimesed, mistähendab, et moslemikultuuris ka turist ei tohi bikiinides avalikus rannas lebotada. Loomulikult resortides on see lubatud. Kohalikel saartel ei müüda ka alkoholi, resortides on baarid üpris pikalt lahti. Kui valid endale resorti, siis võtta pigem odavam tuba kallis resortis kui kallim tuba odavas resortis. Kindlasti tasub jälgida, et toas oleks konditsioneer.
3. Alati tasub silma jäänud resorti enne googeldada ning vaadata, mis rahvusest inimesed on sinna peamiselt kommentaare jätnud ning milline on kommentaaride sisu. Rahvused on olulised selleks, et end kultuurilises kontekstis mugavalt tunda, sest Maldiivid on koht, kuhu lendab kokku sisuliselt rahvaste paabel ja kuidagi on ikka niimoodi, et sarnased rahvused valivad sarnaste kriteeriumite alusel. Tasub ka kommentaaridest jälgida, kas resorti ranna põhi on selge, mis annab võimaluse snorgeldada kohe sealsamas ning puuduksid liivakotid rannariba ääres - nende juurest vette minna on ebamugav ja võib rikkuda romantilist paradiisivaadet. Ka leiab netist hulga kommentaare selle kohta milline tuba millises resortis on just parima vaate või asukohaga (ka müra suhtes). Broneeringut tehes tasub kommentaaridesse oma soov lisada ja võimalusel nad arvestavad sellega.

Ranna- või veebangalo

Eks see on rohkem maitse (ja rahakoti) asi. Mulle isiklikult ei meeldi vee peal magada ja sestap eelistasime rannabangalot. Veepealsete majakestega on ka paar väikest nüanssi millega tuleb arvestada: reeglina ei saa majast otse vette hüpata, vaid peab veidi maad eemale kõndima mööda päikesest kuuma laudteed pärisrannale ning ookeanimüha on toas üpris tugev. Õnneks on majad oma vaiade otsa korralikult kinnitatud, nii et lainetel nad ei kõigu. Kui ookeanimüha meeldib, on veebangalo kahtlemata romantiline, kuid kallim, valik ning täpselt nagu piltpostkaardil ja filmis. Ehk siis see juba oleneb ootustest ja soovidest.

Joogid ja söögid

Kui endale resorti otsisime, olime tugeva dilemma ees, kas võtta koos söökidega või ilma. Pakutakse kõikvõimalikke pakette ja seetõttu võtab valik silme eest tiba kirjuks. Meie valitud reosrtis oli võimalik võtta ainult hommikusööki või kõik söögid hinnas. Selge on see, et üksnes hommikusöögiga pikalt ei ela. Saarel aga pole ühtegi muud alternatiivi - on need samad resorti restoranid ja kohapealt ostes on hind oluliselt kallim, kui paketina ette ostes. Lisaks ei pruugigi alati olla võimalik kohapealt juurde osta vabas valikus, sest reeglina antakse igale toale ühes restoranis oma laud, mille taga toimuvad kogu reisi kõik toitlustuskorrad. resoranide menüü on aga äärmiselt rikkalik ja vaheldub iga päev, nii et maitsed ei kordu ja igav ei hakka. Saarel pole ka ühtki toidupoodi, kust oma varusid täiendada, kui oma moonakotiga soovida minna, on vaid turistipood, mis müüb kõike eluks hädavajalikku ja suveniire. Meie võtsime kõik tioidud hinnas, mis tähendas kolme korralikku söögikorda, lisaks kahte snäki korda ja kohalikku alkoholi ning karastusjooke hinnas. Seda oli küll ja veel ning snäkikordadele me reeglina tegelikult ei jõudnudki. Kokkuvõttes: tasub võtta vähemalt kaks söögikorda päevas paketi sisse või kõik hinnas.

Mida kaasa võtta

• rannariided, mitu komplekti. Ühed saavad märjaks, riputad kuivama ja viskad teised selga. Enamuse aja veedab turist Maldiividel bikiinides.
• õhukesed pikad riided. Vajalikud selleks, et end päikese eest vahepeal katta, kui päike on liiga teinud, õhtsöögilauda selga panekuks, et veidi viisakam oleks, kuigi suur osa turiste ei pea sellest kinni, ja juhul, kui plaanid külastada mõnda saart kohalikega või pealinna Male, siis arvesta, et moslemikultuur nõuab nii naistelt kui meestelt kaetud õlgu ja põlvi, mõistlik on varjata ka suurt dekolteed.
• piisavalt õhukesi riideid, seda eriti siis, kui oled higistaja tüüpi. Temperatuur on ööpäevaringselt meie mõistes soe. Samas on reeglina olemas kohapealne pesupesemise teenus ja/või rätsep, nii et vajadusel saab lasta ka asjad puhtaks pesta või kohapeal uued õmmelda. Õmblemise hinnad ei ole võrreldavad Aasia omadega, vaid pigem meiekandi omadega.
• kerge peakate liigse päikese eest varjuks.
• päikseprillid, soovitavalt UV kaitsega äärmiselt ereda valguse eest kaitseks.
• päiksekreem üpris kõrge faktoriga, võimalusel veekindel ning meeldetuletus end kohapeal pidevalt kreemitada, sest intensiivne soe päike võib kiiresti ära põletada ja oleks kahju, kui enamuse reisist peaks veetma konditsioneeritud toas.  
• päiksejärgne kreem/geel ja hügieeniline huulepulk. Kohapealsest turistipoest ostsime aloe baasil päikesejärgse geeli, mis toimis imeliselt. 
• plätud ringi tatsamiseks, toa ja vee vahet käimiseks. Kui tubadeni viib laudtee, läheb see päikese käes põrgukuumaks ja palja jalaga sellele astuda ei kannata.
• oma isiklik snorgeldamisvarustus tasub absoluutselt ära. Kuna laguun on enamikel saartel otse ukse all, ei ole mõtet kohapealt tunni või päeva kaupa varustust rentida, vaid tasub enda oma käepärast hoida, et saaksid vette minna nii tihti kui soovid.
• veekindel fotokas veealuste piltide jaoks. See on uskumatu, kui meeletu soov tekib seal just veealuseid ja peamiselt veealuseid pilte või videoid teha.
• pikemad riided, millega saab snorgeldada. Alguses ma ei saanud aru, miks osad inimesed käivad pikkades riietes snorgeldamas, aga siis, kui olin veepiiril hulpides oma kannikad tulipunaseks saanud, nii et istuda oli keeruline, mõistsin seda väga. Tasub õppida teiste vigadest.

Paar olulist märkust

1. kohapeal ei tohi unustada vett juua. Meie jaoks harjumatus kuumuses on dehüdratsioon kiire tulema ning ei ole mõtet oma reisi raisku lasta. Vee joomine on kõige olulisem tegevus Maldiividel.
2. väga häid reisipakkumisi, eriti majutusele, tasub küsida Saksa reisibüroodest. Meie võtsime sakslaste pakkumise läbi Eesti büroo ja suutsime sellega kokku hoida ca 1/3 majutuse eelarvest võrreldes sellega, kui oleksime netist ise broneerinud.
3. tippida võib igat teenindajat iga kord, aga teenindajaid on väga palju, kohati rohkem kui turiste, ja nad ei eelda seda. Tippi on mõistlik oma lemmikutele ja põhiteenindajatele (restoraniteenindaja, toateenija peamiselt) jätta reisi lõpus. 
4. kõik hinnad on dollarites ja nendega on lihtne arveldada. Arvestada tuleb aga sellega, et kohalikud ei saa lahti vahetada münte ehk siis tippi jätta ja maksta müntides pole mõtet.
5. päevatrippe pakutakse kohapeal resortis mitmesuguseid, ent kindlatel päevadel ja intervalliga. Kui grupp kokku ei tule, jääb väljasõit saarelt ära. Seega tasub jälgida kohapeal päevareiside registreerimislehti ja kui on soov kuhugi minna, siis arvestada, et kogu reisi jooksul võib sellist päevareisi ollagi vaid üks.
6. naudi ja lase teistel nautida! See on parim puhkus ilma telefoni ja internetita (viimane on küll reeglina olemas, aga meie mõistes olematu kiirusega).

The system

Juhtusin täna erialaseid materjale otsides ideede ammutamiseks kodulehele, mille pealkiri tõmbas mind täielikult endasse.

"Management works in the system. Leadership works on the system. If you put good people in bad systems you get bad results."

Ilmselt võiks siit jätkata stiilis: If you put bad people in good systems you get average results. Siin ongi juhtimisdilemma?

29 5/6

Tihtipeale on nii, et kellegi lapse kohta vanust küsides, öeldakse vastus üpris kuu täpsusega lisaks aastatele. Kuskilt alates hakatakse ütlema poolaastaid ning sealt edasi täisaastaid. Aga kust jookseb see piir? 

Kuskilt ajast pole väidetavalt vanus enam üldse oluline. Ja teatud mõttes ei olegi. Sellgipoolest ma arvan, et antud aega tuleb pühitseda ning hetkede eest tänulik olla. Lõppeks loevad ju need momendid, mis võtsid positiivselt hingetuks, mitte need, mis hinge ei puudutanud. 

Hommikune jäljekütt

Väike laps minu sees

Tänane päev oli eriti tegus. Pakkisime oma asjad hommikul hotellis kokku ning mõtlesime, mida päevaga pihta hakata. Väljas oli täielik sula ning öösel maha sadanud paks lumi kattis raske korrana kõiki pindu.

Kunagi kümnendas klassis olles leppisime klassiga kokku, et lähme klassiekskursioonile Soome Heurekasse. Minu jaoks tundus see mõte väga põnev, eriti seetõttu, et tol ajal Eestis veel midagi sellist ei olnud. Ahhaa keskus oli siis alles vastloodud ja lapsekingades ning sinna klassiekskursioone veel ei korraldatud. Juhtus aga nii, et mihklipäeval oli korraga nii minu mandliop kui klassiekskursioon ja mul jäigi Heurekasse minemata. Umbes samast ajast alates olen ma mõelnud, et Heurekas või nüüd ka Tartus Ahhaa keskuses võiks olla väga põnev. Lõpuks täna, peale kõiki neid aastaid, võtsime ette käigu Ahhaa keskusesse.

Ma arvan, et tänapäeva koolilastel on teooria omandamine oluliselt lihtsam kui meil omal ajal. Õpikust kuiva ja ette kujutamatut teksti lugedes on sellest üpris keeruline aru saada. Tänu Ahhaa keskusele on aga oluliselt lihtsamalt võimalik endale ette kujutada paljusid neid asju, mis õpikutes seni segasena tundus.

Mind tabas Ahhaa keskuse planetaariumis tõeline ahhaa efekt. Väiksena vaatasime tihti maal taevas tähti. Isa püüdis seletada, kus mõned tähtkujud asuvad, mis on suur ja väike vanker ning kus Põhjanael. Ma ei saanudki päris täpselt aru, kuidas alati Põhjanael paigal püsis, kuid suurt ja väikest vankrit vahel keerulisem leida oli. Tuleb välja, et Põhjanael ongi meie taevalaotuses paigas, kuid suur ja väike vanker siiski liiguvad. Ehk siis see, mida ma alati kahtlustanud olin, sai täna lõpuks kinnituse.

Tagasi kodus kutsus A meid Skyparki batuudile hüppama. Kaalusin, kas minna või mitte. Batuudid on ju vahvad, oma isu pole ma seal saanud kunagi täis hüpata, kuid samas ma polnud päris kindel, kas täiskasvanul on paslik minna batuudile hüppama. Õnneks on siin hea kattevarjuna kasutada A last, kes veel nii väike on, et üksi päris batuudile hüppama teiste laste vahele ei sobi. Miks see nii on, et täiskasvanule justkui ei peeta sobilikuks lapselikel atraktsioonidel rõõmu tunda ja üksikut täiskasvanut sellises kontekstis peetakse pigem perverdiks ja veidraks, kuid lapsevanemad võivad koos lastega kogu üritust rõõmsalt nautida, ilma et neid keegi kummaliselt vaataks? Et kui pole lapsi, peaks justkui kogu sellest rõõmust ilma jääma? Või on see lihtsalt valehäbi?

Tuisune tee Tartust Tallinna. Lund tuli muudkui juurde.

Horoskoobikuulutus

Öeldakse, et parimad asjad elus on tasuta. Samas on elu selline, nagu sa teda võtad. See ei tähenda alati pidu ja pillerkaart, pealegi tuleb pill pika ilu peale, kuid meie kliimas on optimistlik suhtumine ja positiivne meel igal juhul midagi, mis igal hetkel marjaks ära kulub.

Täna ilmus Igor Mangi aastahoroskoop, mida Maalehest pikisilmi oodatakse igal aastal. Olen püüdnud vahel alles hoida eelmise aasta oma, sest Internetiavarustest seda hiljem kätte saada on üpris keeruline, et võrrelda kuidas aasta siis päriselt läks. Mang paneb paljude asjadega üllatavalt täppi, kuid on ka mõned asjad, mis alati nii hästi kokku ei lähe. Ja lõppeks loeb see, mida sa ise otsustad uskuda ja kuidas oma elu suunata püüad.

Sel aastal ma võtaksin ja valiksin Mangi horoskoobist meeleldi just need teemad täituma, mis meele rõõmsaks ja hingele head teevad. Positiivsed soovid, mis täituda võiks. Head emotsioonid. Ülejäänud maailm vuhiseb nagunii sellises tempos ja toonis, nagu ta ise soovib. Eks aasta pärast saab vaadata, kuidas läks, kuid sisenen ma eesootavasse heade mõtete ja tunnetega. Las head asjad tulla!

 Unistamine on tasuta. Õiged asjad tulevad ise sinuni.

Võta hetk

Mulle kunagi meeldisid tohutult laulusõnad, kuidas üks hetk päevast jäi puudu ning pidasin seda kiirustavas maailmas tavapäraseks normaalsuseks.

Tegelikult on vahel vaja just nimelt see üks hetk võtta, et mitte lahmida tohutus tempos teha tänaseid toimetusi homsele mõtlemata. See üks hetk, et mõelda ette väike samm, mis võib praegu nõuda pisukest panustamist, aga tulevikus päästa seetõttu suuremad kulutused ning kuudepikkuse topelttöö.

Kui hiljuti üks Exceli koolitaja väikse huumoriga küsis nii mõnegi asja kohta mismoel mõnd matemaatilist tulemust on hea saada ja pakkus ise vastuseks, et lihtsalt aega peab olema, siis vahel tõesti - peabki aega olema. Aga mitte aega selleks, et teha tohutut käsitööd üksi ära, vaid aega selleks, et eesolev tegevus korraks läbi mõelda ning jõuda tänu sellele korrektse tulemuseni oluliselt kiiremini.

Aega peab olema. Aega, et nautida, saavutada, olla.

Tänased otsused mõjutavad homse päeva tegemisi. Vahel on vajagi lihtsalt üht hetke*.

*hetk - moment, silmapilk, minut, viiv, vilge, pilk, puhk, sutsuke.

Kolmekuningapäev. Aeg kuusk kokku pakkida.

365 uut mõtet

Kuhu kaob aeg?

Viimane aasta on läinud sellises tempos, et vahepeal pole sellele ise ka kuidagi järgi jõudnud. Ma tunnen, et selline jooksmine ei ole kuigivõrd pikas perspektiivis mõistlik. Seetõttu on jäänud unarusse palju asju, mida ma teha olen soovinud, keeruline on olnud enda jaoks ka aastast kokkuvõtet teha, sest mõttega olen ma ika veel kuskil novembri keskpaigas, teisisõnu ajast tugevasti maas.

Soovid

Jõuluvana küsis mu käest kuidas mu perel on viimasel ajal läinud. Võtsin hetke ja mõtlesin igaühe peale veidi, andes kaasa kõigile personaalse soovi. Öeldakse ju, et lase oma soov universumisse ja see läheb täide. Richard Bachi öeldu sai ka aastalõpusoovidena sõpradele ja lähedastele lähetatud „Ühtegi soovi ei lasta sul tekkida eales, ilma et üksiti jõudu sul antaks see täide viia.“. Soovin oma lähedastele head terveks eesolevaks ajaks.

Uued mõtted

Olen seda blogi siin hoidnud algusest saadik üpris pildivaba. Seda kõike põhjusel, et pean end oluliselt paremaks kirjutajaks kui pildistajaks ning, olgugi et pilt võib öelda tuhat sõna, võib vahel pilt ka jutust tekkinud ettekujutuse ära rikkuda, näiteks klassikaline juhus, kui juturaamat on kaasahaarav ning peategelastest tekib silme ette kujutluspilt ja ühtäkki tehakse raamat filmiks. Vaatad filmi ja mõtled, kuidas nad peategelaste valikuga ikka nii mööda on pannud, et need sinu kujutelmaga üldse ei ühti. 

Kirja saab refereerida, jutustada, edasi anda sõnadega. Pilti, nagu lõhnagi, on sootuks keerulisem sõnadesse panna. 

Ma ei arva naiivselt, et aega kuskilt tohutult ilma ja ellu juurde tekib. Elu läheb ajas kuidagi üha kiiremaks nagunii ning mida aeg edasi, seda vähem jõuab sama ressursiga tegelikult tehtud, tulenegu see siis millest tahes. Eesoleval aastal soovin ma leida enam rahulikku aega meie endi jaoks, et aasta lõpus võiks tagasi vaadates õnnelikult tunda, kuidas kõik soovid on täitunud, ent südames on rahu, sest õiged väärtused on saanud vajaliku tähelepanu end ribadeks tõmbamata.

Mõned asjad on head just selliselt, nagu need alati olnud on. Mõned asjad vajavad vahel veidi enam hingetõmberuumi ja vähem piiritletust, võibolla ka kerget uuenduskuuri. Nii võib ehk seegi blogi olla vahelduseks ehk veidi enam pildirohkem, kui kirjaks ei jää nii palju mahti.

Niisiis, soovin rahulikku uut aastat, et oleks aega omadega koos olla ja aega iseenda jaoks.

Alpakad tervitamas uue aasta esimesel päeval

Unistades suurelt

Millal on see hetk, kus sa tead, et unistus, mida sa püüad, pole see, mis on sulle käega katsutavas kauguses, vaid kusagil mujal? Teadmatus kauguses mujal. Ilma ühegi garantiita, et sa selleni tegelikult jõuad. Kui palju lihtsam oleks rahulduda sellega, mis on käepäraselt võimalik, kui see on peaaegu ideaalilähedane.

Unistada tuleb suurelt, eesmärgid seada kõrgelt selleks, et saavutada keskpärased tulemused. Keskpäraste eesmärkidega jäävad tihti tulemused kehvapoolseks ning madalad eesmärgid sootuks saavutamata. Olla realist või visionäär? See on nagu konnapoegade lugu, kus konnapojad otsustasid korraldada võistluse, kes jõuab esimesena torni tippu ronida. Paljud konnapojad väsisid juba teel tornini, täiskasvanud konnad kõrval hüüdmas, kuidas maa on liiga pikk. Teised konnapojad loobusid torni ronimisel, kuuldes, kuidas torni ronida ei ole võimalik. Vaid üks konnapoeg rühkis muudkui edasi ja edasi kuniks jõudiski torni tippu välja, sest ta oli kurt ega kuulnud, mida teised hüüdsid, ta ei teadnud, et torni ronimine on võimatu. Ja just sellepärast tulebki unistada suurelt ja seada eesmärgid kõrged ka siis, kui see tundub saavutamatu või keeruline.

Taipasin täna õhtul ootamatult, et olin terve õhtupooliku hinge kinni hoidnud. Kui korraga sügavalt välja hingasin, siis tundsin, kuidas kogu raskus, mis oli pikalt mu pea kohal rippunud, äkki õlgadele varises ja õlad longu vajutas. Seisatasin ja raputasin end ning tundsin, kuidas raskus minust mööda maha kukkus. Jah, ma tean, et ükskõik millise tee me valime, on edasine igal juhul pingutust nõudev. Ja ma tean ka, et tulemus on seda pingutust väärt.

Aga miks siis ikkagi on kuidagi hinges raske tunne loobuda juba käega katsutavast unistuse realiseerimisest, mis pole küll päris ideaalne, kuid mis on senistest parim lahendus? Kusagil paralleeluniversumis oli kogu elu juba paigas. Olgugi, et nii mõistus kui kõhutunne ütlevad mõlemad, et pakutud lahendus pole parim. Süda on see, mis lootis ja vaimusilmas pilte manas tuleviku reaalsusest, kui mõistus õhulossid hetkega pihuks ja põrmuks tegi. Elada siis südame või mõistuse järgi?

Meid pani otsustama täna lõplikult midagi, mida meile öeldi, olgugi et neis sõnades polnud midagi põhjapanevat või negatiivset. Kui küsida, mida meile öeldi, ei oskakski seda sõnadega öelda, aga see oli midagi, mida me mõlemad ühtäkki tajusime. Ilmselt olid need meie endi sees varjul olnud kahtlused, mis ühtäkki selgeks said. Ma tundsin, kuidas korraga mu kõhus midagi teistpidi keeras. Ja olgugi, et hinges tõstis ehmunult pead paanika, et oleme taas tagasi alguses, teadsin ma, et sisimas langetatud otsus oli raske, ent õige. Ja konsensuslik.

Ma usun, et õige ära tundmine tuleb tegelikult iseenesest. Vahel ta tuleb niimoodi, et sa otsid teda sootuks teisest kohast ja ta lihtsalt jääb su teele, nagu meie punane auto, kui otsisime hoopis midagi muud, aga teda kohates pilku enam mujale pöörata ei suutnud. Olime lummatud, aga otsus oli ka õige. Või otsus abielluda oli hinges nii lihtsalt paigas, küsimusi küsimata, kuidas ma võin olla kindel, et see on õige valik. Seda küsimust lihtsalt ei olnudki vaja, sest süda ja mõistus tundsid üht. Ja tegelikult ei ole me tagasi päris alguses: meil on täna uued teadmised ja kogemused, mis viivad meid lähemale meie soovide täitumisele.

Kuskil, veel täna minu jaoks teadmata kus, ootab meid ka meie unistus. Ma tean, et selleni jõudes teavad nii süda kui mõistus, et see ongi see. Oleks meil vaid tarkust hetk jäädvustada ja ära tunda!

Uue aasta lubadused

See aastavahetus tuli kuidagi teisiti. Mitte klassikalises mõttes teisiti - kõik oli umbes samamoodi, nagu viimased 6 aastavahetust on olnud ja selles ei olnudki asi, vaid kuidagi sellist ühe lõppemise ja uue alguse tunnet ei olnud. Justkui oleks tavaline õhtu lähedaste seltsis. Uue aasta esimestel tööpäevadel ei olnud mul mingit probleemi hoobilt aastanumber 2013-ks kirjutada, käsi ei vääratanud kordagi.

Seetõttu ei osanud ma ka kuidagi anda ühtegi uue aasta lubadust. Mulle tundub, et minu hinges tuli uus aasta juba veidi aega varem, millalgi siis, kui ma julgesin teha enda jaoks olulised otsused. Aga seekord tuli uus aasta ilma lubadusteta. Kas alati peabki midagi lubama? Ometi ei tähenda see, et mul eesmärke pole.

Mulle tundub, et 2013 on kuidagi kulgemise ja kirgastumise aasta. Palju asju saavad selgemaks ja loksuvad õigesse paika. Selleks, et uued asjad saaks tulla, tuleb vanu korrastada ja mittevajalikust loobuda. Kõike ei saa endale koguda, sest ükski koht pole kummist. Ei ole mõtet astuda olematusse võitlusse iseendaga. Uuele saab olla vaid avatud siis, kui selleks on ruumi.

Pikka aega, veidi isegi liiga kaua on oodanud mõned asjad oma järge - küll ei ole viitsimist, siis aega või siis kumbagi. Paras hetk on sellised tüütud tegevused nagu põhjalik kodukoristus ja raamaturiiulite korrastus ette võtta. Niimoodi saavad õigesse paika ka mõned laokil olnud asjad mu enda sees.

Vahel on vaja võtta aega iseenda jaoks. See ei tähenda alati üksinda metsa pagemist, vaid teadlikke teesuundi ja otsuseid, aga vahel on nendeni jõudmiseks vaja iseenda korrastumiseks natuke aega anda. Õnn ei ole sihtkoht, vaid rännak ja täna ma olen tänulik ja õnnelik selle üle, kes ja mis on mu elus, ma olen tegelikult väga rahul.

Ma usun, et uued asjad minu ellu tulevad siis, kui ma selleks tegelikult valmis olen, ma lihtsalt veel ei tea, millised ja millal on see teekond nendeni. Julgeda otsustada, mida tahta ja avada uksed, teha ruumi nende jaoks. Täna ma ei tea, mis tunnetega ma olen aasta pärast samal ajal, aga ma usun, et käes on hea aasta mitmete soovide täitumisega.

Pilk iseendasse

Viimasel ajal tunnen ma üha rohkem vajadust iseendaga rännata. Vaadata enda sisse ja jõuda selleni, kes ma olen. Või pigem leppida sellega, milline ma olen.

Igaühel meist on teatud ettekujutus endast. Seda nii visuaalselt kui iseloomu poolest. Mitte kunagi ei näe me ennast täielikult selliselt, nagu teised meid tajuvad. Teiste arvamus ei olegi siinkohal oluline. Ent meie taju iseendast selgitavad eelkõige fotod, kuhu oleme ise sattunud. On mitmeid pilte, kus midagi iseenda juures häirib. Ega fotoaparaat ole seda sinna juurde pannud, vaid jäädvustanud ikka, mis kaamerasilma ette on sattunud just sellisena, nagu see sel murdosa sekundil oli. Tegelik mina ise.

Minu ajju on jäänud kujutluspilt minust endast kuskilt ilmselt keskkooli lõpu ajast. Ma olen alati sama lühike olnud, ent kunagi varem pole ma märganud, kui proportsioonist väljas mõned mu kehaosad on. Nii on see aga alati olnud.

On asju, mida saab muuta ja asju, mis ei allu meie tahtele. Kehakuju saab vormida lihastele toonuse andmise ning rasvaprotsendi alla viimisega, mis nõuab pikka järjepidevat tööd iseendaga, kuid proportsioonid liigeste vahel jäävad muutumatuks. Kuidas aktsepteerida enda peegelpilti sellisena nagu ma olen?

Peegelpildina ei mõtle ma üksnes füüsilist välimust, vaid ka seda, mis on mu sees. Kui ma tean, et ma olen andnud endast parima situatsioonis, kus mul on olnud piiratud info ja vaja teha kiireid otsuseid, siis kui palju mul on vaja pingutada, et iseendale tõestada oma parimaid valikuid?

Ma tean, et ma olen andnud endast 110%. Andnud endast kõik. Miks ma siis ennast nuhtlen?

Mis siis kui sisemine leek hakkab põlema vales suunas, põletades mind ennast enda seest? Kui kaugele lasen ma endal minna, enne kui end peatada suudan? Kui palju ma pean endast ära andma lõplikult, et siiski jääda iseendaks? Kuidas taastada langenud müüri, elimineerides edaspidised praod? Hing säästes keha?

See on rännak iseendaga. Teadmata sihtpunkti.

Iseendale otsa vaadates ei pea ma pilku kõrvale pöörama. Ma olen andnud endast kõik. Ma olen andnud endast parima.

Emotsionaalne aasta

Mõtlesin tükk aega, kas teha veel sellel aastal üks blogikanne või mitte ja otsustasin siiski korraks aastale tagasi vaadata. Ühest küljest on aasta 2011 läinud väga kiiresti, sel aastal olen teinud senistest ka kõige vähem kirjeid, teisalt on see aasta olnud väga pikk - kohati tundub, justkui mõned sündmused jäänuks juba mitme aasta taha olles aset leidnud vaid mõned kuud tagasi.

Viimase aasta võin kokku võtta enda jaoks eelkõige kui emotsionaalselt äärmustesse kõikuva aja. On olnud taevalikult kõrgeid hetki (pulmad) kui ka laastavalt valusaid momente (Mamma matused) lisaks kõigele muule, mis sinna vahele on jäänud. Kui esmapilgul tundus aasta olevat pigem tavapärane ja kergemate killast, siis pikemal mõtlemisel on tegelikult olnud üsna keeruline aasta.

Mulle tundub, et märksõnu, mis jäävad 2011. aastat ilmestama on mitmeid, nende hulgas: abiellumine, tervisemured, operatsioonid, matused, reisid, uus auto, tööalased väljakutsed, suured ja kiired muudatused, tagasilöögid, õnnestumised, hea meeskond, lähedased sõbrad, perekond ja kodu.

Ma arvan, et 2012 tuleb huvitav aasta mitmete muutustega (eesotsas juba töökoha osas, sest projekt saab ju minu jaoks läbi hiliskevadel), ent 2012 saab tulla ju üksnes parem kui oli 2011.

Et uus aasta tooks kaasa õnnestunud ettevõtmisi ja täitunud lootusi. Lõpuks ometi tuli täna ka lumi maha ja aastavahetus tuleb mõnusa talveilmaga, nagu kord ja kohus. Maa on valge. Õnnelike tegude rohket uut aastat!

Õppetunnid 2000 km Eestimaalt

Viimase kahe nädalaga olen maha sõitnud veidi üle 2000 km Eestimaa teedel. Ma pean tunnistama, et sügisene Eestimaa on äärmiselt ilus. Sel aastal on sügis olnud soe ja kuldne. Ilmselt tavapärases sügises ilutseks teepervedes juba raagus puud, kuid alles nädalapäevad tagasi oli imeline vaadata, kuidas valge udu langes maale, kus oli säravroheline rohi, kergelt raagus puud, mida kattis kuldkollane lehtede rüü. Tundus, nagu oleksin sõitnud muinasjutus.

Teel Narvast Tallinna oli maanteel koht, kus õige nurga alt saanuks ilmselt imelise loodusfoto niiskest kurvilisest maanteest, mis otsapidi lõppeb äsja langenud udus, külgnemas sügiseselt kastese heinamaaga. Tol hetkel ei tihanud ma aga autot teepervele tõmmata, et tiheda liiklusega maanteel proovida pilti purki püüda.

Kui Tallinnast Tartusse peale tööpäeva lõppu ja veel mõningast asjatamist sõitma hakkasin ning oma teel lisaks pilkasele pimedusele ka meeletut ja läbipaistmatut udu kohtasin, lootsin sisimas, et udu kaob mõne kilomeetri pärast. Paraku nii hästi ei läinud ning kogu teekond Tartusse oli kaetud ülitiheda piimja valge uduga, kus nähtavus oli umbes 20 meetrit, millest tulenevalt oli sõidukiirus tavapärasest oluliselt madalam ning teekond Tartusse võttis aega 3 tundi. Mulle tundus, et me ei jõuagi kunagi kohale. Pimedas on sõita niigi üsna väsitav, aga rampväsitav on sõita ilmastikuoludes, kus pole võimalik üldse aru saada, kuhu tee läheb, kas vastutulevad väikesed täpid, mis osutuvad autotuledeks, on omas reas, sinu omas või kuskil mujal, rääkimata sellest, et võiksid ümbruse järgi püüda üldse aimata, kus kandis sa hetkel viibid. Hea, et meid oli autos kolm täiskasvanut, nii et jutustades tee kiiremini möödus ja kolmekesi "siil udus" asukoha osas arvamismängu maanteel teha sai. Kui poleks pidanud järgmisel varahommikul Võrus olema, tahtnuks ma otsa ringi keerata.

Kui A hakkas järgmisel hommikul Tartust Valka sõitma ning teepealt helistas südamepuperdades rõõmusõnumiga ellujäämise kohta, sest piimjas udus tulid talle ühtäkki kaherealisel maanteel vastu neli tuld, nii et tal õnnestus napilt kolmanda sõidukina kaherealisele teele korraga ära mahtuda, ei saanud ma päris täpselt aru, mis udust ta räägib. Eelmisel õhtul oli udu küll silmipimestav olnud, ent teel Tartust Põlvasse säras meile vastu üksnes sügisene päike, mis helkis kelmikalt vastu kasteselt metsatukalt.

Kui olin J Põlvasse maha pannud ja Võru poole edasi sõitma hakanud, sain aru, millest A mulle enne telefonitsi rääkis - maanteed kattis ühtlane udu. Kuigi väljas oli valge, siis on ikkagi päris keeruline sõita enda jaoks tundmatul teel. Kõige keerulisem oli Luhamaa mnt ristmik, kus Põlva poolt tulijale on stop-märk. Seisad stop-märgi ees ja vaatad paremale ning vasakule uuesti ja uuesti, kuid nähtavus on udus nii olematu, et kui keegi mööda seda ristuvat maanteed täismahviga tuleks, poleks teda parima tahtmisegi korral võimalik enne näha, kui ta päris keset ristmikku juba on. Kehitasin nõutult õlgu, püüdes valida ristmiku ületamiseks sobilikku hetke. Ma polnud tol momendil ainus, kes sama probleemiga silmitsi seisis. Sedakorda läks kõik õnneks hästi.

Eestimaa sügisestel teedel (ja ilmselt mitte ainult sügisestel) on veel paar huvitavat fenomeni lisaks loodusele. Võiksin need kokku võtta umbes nii: Lõuna-Eestis tehakse üsna palju ohtlikke möödasõite, nii autodega süstimisi kui üsna napikaid tagasi reastumisi; Pärnumaal on nii jalakäijad kui jalgratturid parajad hulljulged, kes helkureid kuigivõrd ei armasta, arvates, et nad on nii valgustatud linnatänaval helkurita kui maanteel väikese tulukese abil nähtavad, neile lisanduvad Läti numbritega automaniakid, kes ei malla oodata mõistlikke möödasõite; Ida-Eestis on maanteel lihtsalt kohutavalt tihe liiklus, bensiinijaam meeletult ülerahvastatud (kohvi- ja tualetipaus oli täiesti lootusetu ettevõtmine) ning Narva valgusfoorid olematud seasilmad, mille tulesid näevad ilmselt hästi üksnes kohaliku treenitud silmad.

Kui suvel Itaaliasse läksime, hoiatati meid täiesti kultuuritu liikluse eest. Seal saime hakkama (muidugi terve aja oli roolis vaid M) üsna hästi, kuigi teed olid meie jaoks täiesti tundmatud. Tagasi kodumaal olles sain esimestel päevadel meie pealinnaliikluses kaks korda signaali: esimese korra selle eest, et napilt enne rohelise tule süttimist polnud ma juba foori alt minema süstinud ja teise korra polnud ma nõus vilkuva rohelisega täiesti umbes ristmikule välja sõitma. Siinkohal on ilmselt oluline ääremärkus, et rohelise vilkuvaga andis mulle signaali ühistransport.

Mis on ometigi lahti meie liiklusega? Kuhu on inimestel nii meeletult kiire, et ei kannata oodata fooritule vahetumist või peavad vajalikuks ristmikule sõita ka siis, kui on ilmselgelt näha, et nad jäävad teise suuna fooritsükli ajaks jalgu? Milleks teha süstivaid möödasõite, mis panevad teised maanteel liiklejad eluohtlikku olukorda? Kas tõesti jõuab nii oluliselt kiiremini kuhugi kohale?

Eelneva üle võin ma vaid ahastada ja loodetavasti loen ise oma blogikannet uuesti siis, kui Eestimaa liiklusega olen liiga ära harjunud, et tuletada ka endale meelde, mis oluline on. Liikluskultuur ja -viisakus algavad eelkõige väikestest asjadest.

Aga lepime palun ühes asjas nüüd küll kokku: ei ole mitte mingit vabandust helkuri kandmata jätmiseks. Ka see, kui liigud vaid autoga (kuidagi pead sa ju autosse ja autost välja ka saama). Ka valgustatud linnatänaval ei ole tumedates riietes helkurita inimest näha, rääkimata maanteeservas kõndivast. Täna tegin seetõttu äkkpidurduse. Tõuse nüüd diivanilt ja mine riputa oma välisriietele see helkur külge, mis kapiserval pikemat aega juba vedeleb!

Pärnu aastaringne X-faktor

Mulle meeldib Pärnu. Mitte ainult tema kuurortlikkus, vaid päriselt. Kohe niimoodi, et võiksin sinna elama asuda, ainult et tööd ei ole. Üleüldiselt tundub mulle, et Pärnus on Eesti teiste suuremate linnadega võrreldes tööpuuduse probleem vast isegi kõige suurem.

See ei ole mingi üllatus, et Pärnu tuksleb eelkõige suverütmis ja hooajaliselt: suveläbi on pidu ja pillerkaar ning üks korralik suvi ei saa justkui mööduda Pärnuta. Iseenesest pole selles ju midagi halba, ent sügisel, talvel ja kevadel pole seal mitte midagi teha ega vaadata. Kui turist suvehooajast väljaspool sinna isegi tuleb, siis peamiselt mudaravi ehk moodsa sõnaga spa teenuste pärast. Aga see on ka kõik. Täielikult.

Nii kui ilm läheb jahedaks, on Pärnu justkui välja surnud. Seal ei toimu enam mitte midagi ja linnatänavad on inimestest tühjad. Kui mudaravile tulnud turist ka sooviks hotellitoast lahkuda, siis peale umbes tunnise jalutuskäigu linnapeal ei olegi tal kuhugi mujale minna. Mis on see Pärnu x-faktor, mis ajab turisti ilma trotsides hotellitoast välja?

Ma ei tea, on see puudulik regionaalpoliitika või vananenud juhtumismallid, mistõttu enamus töökohti on koondunud Tallinnasse ja muud linnad, mis Tallinnast veidi kaugemal, kust igal hommikul Tallinnasse ja õhtul tagasi sõita tundub veidi ülearu ajaraiskamine, kuid raske on vaadata, kuidas tublid ja targad inimesed on rakendamata ning selleks, et leib lauale tuua ja hing sees hoida, ongi sisuliselt kaks varianti: kolida Tallinna, kus ehk õnnestub tööd leida, või minna välismaale.

Kui Türki tehti siseruumidesse suusakeskus, et sinnagi veidi teistlaadi vaheldust pakkuda, siis Pärnu kuurortlinna mainet arvestades, tuleks sinna luua aastaringne ranna- ja päikesepuhkusevõimalus, et ka seal oleksid turistid igal aastaajal olemas ning seetõttu ka tööd pakkuda. Sellised utoopilised ideed nõuavad aga suuri investeeringuid ning isiklikke naftašeike ei ole meil aga ilmselt kusagilt käepärast võtta, kes oleksid valmis oma ressursse ohverdama.

Võibolla aitaks Pärnut ja teisi selliseid linnu, kus pole aastaringselt x-faktorit kohapeal olemas, juhtumismeetodite uuendamine. Töökohad, kus ei ole ilmtingimata vaja olla 5 päeva nädalas kohapeal (selge on see, et klienditeenindaja, postiljoni, arsti, tuletõrjujate ja teiste ametkohtade osas see ei kehti, vaid eelkõige mõttetöö tegijate osas), võiks luua kohalikesse nö kaugtöökeskustesse, et oleks koht kuhu minna (kõigile ei sobi omaette 4 seina vahel nokitsemine), ent ei peaks minema kaugele ja mitmete eri firmade töötajad samas ruumis võiksid mõtete vahetusel pigem tekitada sünergiat kui ideede kaotsiminekut. Teisisõnu mõtlen ma smart workplace stiilis süsteemi. See annaks võimaluse inimesele elada seal, kus ta soovib, kuid töötada firmale, kes tema teadmisi ja teenuseid soovib.

Idee on ju hea, kuid juhid, kes on harjunud nägema enda alluvat oma silma all, arvates, et nad teevad nii rohkem tööd ja töö üle on parem kontroll (kas ikka on see nii või tehakse lihtsalt tagumiktunde kohalolemise eesmärgil, selle asemel, et töö produktiivsus tõuseks?), ei ole veel enamjaolt valmis olema paindlikud, usaldama oma inimest ning looma uusi süsteeme, kuidas mõõta tegelikku töö efektiivsust ja saavutusi. Kui kaua ja mida läheb vaja, et muuta juhtimisstiile paindlikumaks ning tuua (kasvõi osaliselt) töö headele spetsialistidele sinna, kus nad tahavad seda teha? Kas tööjõu vaba liikumise mõiste definitsioon võiks laieneda ka nn tarkade töökohtade ideoloogiale?

Ah, unistan paremast homsest. Ehk tuleb päev, kus see, mis täna utoopiline, on saanud tegelikkuseks. Nõuab ju see kõik vaid väikest ühist pingutust.

Ootamatud uudised

Minu viimane blogikirje läks sinna, kuhu lähevad kõik asjad Internetis, mis kunagi lugejani ei jõua - internetikosmosesse või musta auku. Ühesõnaga suutsin blogikirje rõõmsalt valmis kribada ning avaldamise hetkel otsustati Bloggeris alustada mingite bugide parandamist. Et ma enne avaldamist kirjet mällu ei kopeerinud, läkski see lihtsalt kaduma. Ju ei olnud määratud sel kirjel avaldatud saama ja seetõttu ma seda ka uuesti ei kirjuta.

Ma usun siiralt, et igal asjal siin elus on oma põhjus ja mõõnale järgneb alati tõus. Sestap usun ma ka sellesse, et iga asi tuleb just määratud ajal ning eesmärgiga. Tihtipeale on selleks kas õppetund või kogemuse omandamine, et millekski muuks tugevam olla. Mis ei tapa, teeb ju tugevamaks.

Sellegipoolest on mul vahel raske mõista saatuse irooniat. Mõni seik on selline, mida annab ignoreerida või pikalt edasi lükata. Mõni selline, mis tuleb lihtsalt ebasobival hetkel ja mõni selline, mida oled tegelikult teadnud, ent need uudised on ikkagi äärmiselt ootamatud.

Tahes tahtmata, kui valmis sa enda arust ka mõneks teateks ei ole, ei saa ilmselt lõpuni ette valmistuda. Pigem on küsimus, kuidas tulla toime emotsionaalselt ja psühholoogiliselt selle teadmisega hiljem ja iseseisvalt. Ma tean, et on hullemaid asju ja võinuks veel halvemini minna, ent see miskipärast hetkel palju ei lohuta.

Füüsilised haavad paranevad iga päevaga, emotsionaalne paranemine võtab aega.

Ma olen vahepeal kirjutamisest üsna pika pausi võtnud. Mitte, et mul poleks midagi kirjutada. Vahel ei ole olnud ka. Pigem olen ma tundnud väsimust arvuti taga istumisest ja viimasel ajal pigem peale tööpäeva koju laekudes püüdnud arvutit tööle panna ainult hädavajalikul määral niipalju, et mugav oleks, ent mitte veetes selle taga tunde nagu ma tööpäevast niigi veedan. Tehnika on kohati võtnud mu elu üle liiga suurt võimust.

Teisalt olen jäänud kinni iseendasse. Mehhikos olles ei jaksanud kaks viimast päeva arvutit kuidagi avada, et selle abil blogisse postitada reisi viimaseid muljeid, mille endale pastaka abil vanamoeliselt märkmikusse üles täheldasin. Lubasin endale, et teen seda veidi hiljem tagant järele. Samuti olen tahtnud veel kirjutada paarist muust asjast, kuid lükanud kirjutamist muudkui edasi, sest Mehhiko kirjed on veel tegemata. Ja nii olen ma muudkui asju edasi lükanud. Kuniks ühel hetkel on nad saanud lihtsalt juba nii vanaks, et võibolla polegi neid mõtet enam blogida.

Üks mõte, mis ikka ja jälle minuni tagasi jõuab, on äratundmine. Viimasel ajal olen sattunud veidi ebatavalistesse ja igapäevaselt mõnevõrra väljakutsuvamatesse või tiba stressirohkematesse situatsioonidesse kui viimasel ajal muidu. Neis olukordades olen ühtäkki hakanud ära tabama justkui de ja vu momente või äratundmisi varasematest muudest hetkedest või kogemustest, mis on olnud sarnased või andnud mingi eelduse nüüd ette tulnud situatsioonist veidi paremini omadega välja tulla kui veidi varasemalt. Justkui ära tabada, milleks mõnda varasemat seika elus on olnud vaja läbida, luua seoseid. Mu meeled on avatud.

Digitaliseeritud ajaraamat

Umbes aastavahetuse paiku tõstab minus pead väike kärsitus lõpetada ära pooleliolevad asjad ja korrastada korraks oma elu, vaadates üle, mis oluline ja mis niisama ripakile jäänud. Mitte, et aastavahetus oleks kuidagi igast teisest päevast siin aastal erinev, kuid aastanumbri vahetumine on justkui hea verstapost, millest kinni haarata.

Nii istun ma juba 3. päeva ja korrastan oma meilboksi. Algsest mõnest tuhandest kirjast on saanud juba tuhatkond. Niimoodi postkasti korra aastas kriitilise pilguga läbi vaadates, kustutades, mis ebaoluline ja arhiveerides, millest jälg võiks jääda, on see justkui kerge pilguheit tervele aastale - paljud asjad, mis olnud, tulevad taas meelde. Võibolla jõudsin sel aastal teha rohkem asju, kui isegi arvasin. Võibolla on jäänud midagi tegemata või kellegi kirjale vastamata.

Kui vanasti peeti päevikut (on tublisid, kes seda igapäevaselt siiani teevad), siis nüüd on selle asendanud blogid ja mõnes mõttes ka elektroonilised kalendrid ning postkastid - ajalises järjestuses annavad sündmustest üsna põhjaliku ülevaate. Niimoodi ei peagi lisavaeva nägema, et oma elu dokumenteerida - tänapäeva infoühiskond teeb seda meie eest. Ma pean tunnistama, et see aitab olla mugav, kuigi võibolla kümmekonna või enama aasta pärast oleks oluliselt põnevam sirvida mõnd päevikut meelde tuletamaks, mis ja kuidas käis, justnagu fotoalbumidki on või lõpuks ometi kaante vahele saanud aastaid kirjutatud luulekogu, mis viimasel hetkel Internetist iseenesest haihtus.

Vahekokkuvõtteid on minu jaoks vaja teha, eelkõige selleks, et korrastada oma mõtteid, soove ja eesmärke, aga leida üles ka teemad, mis lõpetamist või sammu edasi vajaksid. Nüüd võib uus aasta rahus alata.

H€ad uut aastat! Headaega Eesti kroon.

Ma olen alati tahtnud uskuda, et aastavahetused on maagilised ja erilise tähendusega. Eks sestap olen uskunud ka tinavalamisse uue aasta hakul ja legendi, et esimeseks uue soovijaks peab olema meesterahvas - siis tuleb hea aasta. Neli aastat tagasi sattusin ootamatult aastavahetuseks Hiiumaale. Nüüd olen uut aastat tervitanud juba 4. korda järjest Hiiumaal. 2007 aasta detsembrikuu viimasel päeval oli see parim otsus, mis ma teha võisin - võtta suund Hiiumaa poole.

Tänavune aastavahetus oli tõeliselt valge - maapinda kattis paks lumevaip, ent käreda pakase asemel oli õues leebe talveilm mõne miinuskraadiga. Mõni minut enne südaööd, kui kärsitumad juba ilutulestikku taeva poole paugutasid ja meie end õues uue aasta vastu võtmiseks shampuseklaasidega valmis seadisme, nägin ühtäkki silmanurgast tumedat kogu väledasti liikumas. Jõudsin kiire reageeringuga kinnastatud käega haarata vaid T karvadest, kuid sedakorda oli T kiirem - naabri hoovist silkas otse risti üle meie õue suurte hirmunud silmadega kits, kellele T tuhatnelja järele tuustis, kuid õnneks enne silda pidama sai ja kodu poole tagasi vantsis. Hetk hiljem saabus uus aasta ja €uro.

Mäletan, kui sain oma elu esimesed kroonid. Olin vanemate antud taskurahast kokku hoidnud ja sedasi saanud 100 rubla asemele päris enda 10 krooni, mis oli tol ajal ilmatuma suur raha, mida ma väga hoida püüdsin. Et vennas on vanem ja temal kulus raha kiiremini, lubasin talle kord äsja müüki tulnud Soome jäätise välja teha. Kui jäätiseputka juurde kohale jõudsime, oli raha aga taskust kadunud - oli see siis välja kukkunud või keegi osavalt oma sõrmed sellele teepeal taha saanud, mine võta kinni.

Kui väike olin, näitas Memm vahel ikka vanasti kehtinud raha. Saksa markasid ja õigeid Eesti kroone. Oh, need rahad olid nii ilusad ja hästi hoitud ning mängimiseks neid ei antud, hea kui korraks sõrme vahelegi sai võetud. Rublad olid ju nende rahade kõrval nii pisikesed ega olnud erilised haruldused. Tänaseks on Eesti krooni tabanud sama saatus.

Järgmised 2 nädalat saab küll kroonidega veel maksta, kuid uusi enam kuskilt ei anta. Mõtlesin korraks vanaema kombel panna ka igast rahast ühe kõrvale, et saaksin kunagi oma lastele ja ehk ka lastelastele näidata, milline Eesti oma raha kunagi välja nägi, ent peale Jõule ja enne palgapäeva ei raatsinud viimast natukest siiski kappi seisma jätta, nii et eraldi raha kollekstiooni ma teinud ei olegi. Muuseumist need rahad vast ikka kuhugi ei kao...

Enamuse oma teadlikust elust olen arvanud, et Eesti kroon on osa rahvuslikkuse ja eestluse sümboleid ning Eurostumisega kaob esmalt raha, seejärel on oht kultuuril ning keelel - on eestlasi ju ometigi nii vähe. Nüüd, kus meil reaalselt polegi enam käibel kaua tuttavat oma Eesti raha, puudub hinges oodatud kurbuse tunne, mis muidugi võib veel tulla paari nädala pärast, kui kroonides enam päriselt ka maksta ei saa. Raha muutus ei tähenda veel kultuuri kadumist, €uro pole ju meile võõras, kuigi eks kroonist on natuke kahju ikka ja €uro vajab veidi harjumist. Lõppeks on €urol ju palju häid külgi ka ja raha on lihtsalt maksevahend. Tervitame uut!

2011 on muutuste aasta. Häid ja positiivseid muutusi!

Millal loobuda unistustest?

Kõik unistavad. Kes suurematest, kes väiksematest asjadest. Unistused on elus edasiviivaks jõuks, sest nende poole püüeldes on siht silme ees ja hommikuti tõustes päeval mõte sees. Millal on see aeg, mil tuleks unistustest loobuda, sest nende täitumine näib võimatuna?

Unistused muutuvad elu jooksul. Mõned neist kaovad ja muutuvad tähtsusetuks, mõned kasvavad ajapikku hulluksajavalt suureks ja nõuavad täitumist. Mõned neist saavadki teoks. Kas just alati niimoodi, nagu eelnevalt on arvatud, aga mingil kujul siiski.

Elu ei pea olema lihtne, tõsi. Vastasel juhul tunduks siin seiklemine igavavõitu ja puuduksid piisavad väljakutsed. Aga kui väljakutsed on nii suured, et jõud neist kuidagi üle ei paista käivat, ka siis, kui väga kõvasti punnitada? Milline on see hetk, mil võib öelda, et pingutus on liga suur ega ole vaeva väärt ja selle nimel loobuda oma unistusest?

Kas emotsioone saab mõõta rahas? Ilmselt saab, ent millise valemi või koefitsendiga? Kuidas saab erinevaid sündmusi, asju ja tundeid omavahel võrrelda ning ümber kalkuleerida materiaalseks? On see üldse vajalik?

Kuidas ma tean, et loobumised ja uste sulgemised aitavad avada uusi, mille tulemused on paremad, nii et tehtud otsuseid kahetsema ei hakka? Eriti, kui otsused on inimese elu jaoks väga olulised?

Võibolla on unistused ülepaisutatud ja võibolla ei peaks neile üldse tähelepanu pöörama? Aga mis oleks sel juhul elu mõte? Mis on see ajend, mille nimel hommikul ärgata ja päev õhtusse pingutada? Mis on see, mis toob naeratuse näole ja hinge õnnetunde?

Nii palju vastamata küsimusi. Ja raskeid otsuseid.

Vestlused unenäos on reaalsed?

Istusin ja kuulasin sind. vaatasin su rõõmsat nägu ja optimistlikku meelt. Mul oli hea meel kuulda, et teil on kõik hästi ja olete õnnelikud. Sa rääkisid oma reisist ja kauaoodatud taaskohtumisest. Lõpuks ometi jälle koos.

Umbes nädalapäevad tagasi hommikul ärgates ei mäletanud ma midagi detailidest, üksnes rahulik enesetunne oli, teades, et teiega on kõik korras ja hästi. Hinges torkis korraks valusast igatsuest teie mõlema järgi, sest öine vestlus unenäos oli nii päris ja reaalne, et hommikul oli raske uskuda: seda ei toimunudki. Aga võibolla ei olnudki see pelgalt uni ja meie vestlust mäletad sinagi?

Igatsen vestlusi ja koos veedetud hetki. Igatsus teeb hinge veidi hellaks. Mõttes teile soovin head. Ehk jõuavad need soovid kohale teie unenägudes, E ja L.