Neljapäev, 9. märts 2017

Naistepäeva lõhe-lillkapsa pirukas

Mis juhtub siis, kui mehed tööl naistepäeva toitude toormaterjalidega tõsiselt üle pingutavad? Peale teist päeva järjest sushi keeramist ja söömist tekib mõte järele jäänud toorainet kuidagi teisiti kasutada. Nii istusin ja nuputasin, mida pihta hakata suure koguse toorjuustu ja 350g värske lõhega koos kodus käepäraste vahenditega.

Esimesena läks ahju Ameerika toorjuustukook topelt koguse kattega, ent edasi ei olnud enam nii lihtne. Avastasin üllatusega, et kodust on otsa saanud munad ning võid on järgi vaid trips. Õnneks aitas naabrinaine kolme munaga hädast välja, kuid sobilikku retsepti interneti avarustest mul siiski leida ei õnnestunud ja nii lähenesin loominguliselt. Panen retsepti siia kirja - äkki läheb kunagi tulevikus tarvis.

Lõhe-lillkapsapirukas

Põhi:
Sega 3 dl jahu, 0,5 tl soola ja 50 g külma võid tükkidena omavahel, lisa 4 spl kreeka jogurtit ja keeruta köögikombainiga taignapalliks. Pane 30 minutiks külma. Seejärel rulli taigen küpsetuspaberil lahti, keera ümmargusele pirukavormile ja suru kenasti põhja ja äärtele. Torka kahvliga augud põhja, lisa kuivatatud oad, herned vms tugevduseks põhjale ja pista 175 kraadi juurde ahju 10 minutiks küpsema.

Täidis:
Sega 350g tooreid lõhefilee tükke peotäie hakitud tilli ja soolaga, jäta hetkeks seisma. Haki pool pead lillkapsast väiksemateks õisikuteks, keeda 2-3 minutit soolaga maitsestatud vees, nõruta ja jahuta külma vee all koheselt. Laota lõhe ja lillkapsas taignale. Sega omavahel kokku 250g toorjuustu, 3 muna, sool, pipar, 2 purustatud küüslauguküünt, 2 dl vahustamata vahukoort ja 1 tl kartulitärklist ning kalla vormile. Küpseta 180 kraadises ahjus 40 minutit.

---

Meie meestele tööl tuleb igati au anda. Nad olid naistepäeva üritusega südamest vaeva näinud ja nii seame me vastastikku latti muudkui omavahel kõrgemale. Eks peame nuputama, mida nendega novembris rahvusvahelisel meestepäeval taas pihta hakata.

Igal juhul, hommikul kontorisse jõudes tervitas kõiki naisi nende töökohal valge ümbrik, kõrval Rafaello kommid. Ümbrikus peitis end postkaardi suurune pilt, millel ilutses kaunis punane süda ja meie kontori mehed kõik šikilt üles lööduna mustades pintsakutes, valges särgis ja kikilipsus. Lisaks peitsid ümbrikus end veel väiksed pusletükid, millest saime fuajeesse kamba peale kokku samasuguse suure punase südame meie meespere piltidega kelle vahelt paljastus sõnum kus ja millal mehed meid ootavad. Selline ühine pusle kokkupanek tekitas päris omajagu elevust ja oli isegi natuke keerulisem kui esmapilgul paistis. Seda enam, et lõpuks jäi puudu kaks pusletükki, mis küll õnneks peale pikemat otsimist end ilmutasid.

Kogunesime kerge ärevusega ennelõunasel ajal naistega fuajeesse taas kokku. Mehed seadsid end sujuvalt rivvi, valged särgid üll, ning võtsid kitarri saatel laulu üles. Vaatasime neid kõik ammuli sui - meie kolleegid ei ole veel kunagi varem niimoodi pingutanud naistepäeval. Olime juba selleks hetkeks täiesti kõrvust tõstetud.

Seejärel jagasid mehed meid värvide alusel kolmeks naiskonnaks ning juhatasid koosolekuruumi, kus ootasid meid ees sushi valmistamise vahendid: riis, nori, toorjuust, erinevad kalad, kurk, avokaado ja kõik vajalikud abivahendid. Meil oli aega 40 minutit, et valmistada meile kõigile ühine lõunasöök ja lõpuks seda presenteerida "Juba linnukesed" viisil ühe omakoostatud salmikesega. Justkui nõiaväel alustasid kõik naiskonnad sõnadega "Juba sushikesed laual ootavad...".

Aga see ei olnudki veel kõik, mida meie meespere meil nautida lasi. Taas fuajees, taas mehed kenasti rivis ja uuesti kitarrihelid kõlamas. Mõnusalt tuttaval vanal rahvaviisil laulu algus... ja siis äkiline pööre, kus avastasime, et oleme ühtäkki igaüks laulu sisse sattunud. Vau! Milline üllatus. Ja milline pühendumus ning mõttetöö. Öeldakse ju, et kui sa juba laulu sisse satud, muutud surematuks. Vähe sellest, et meie meeskolleegid meile oma südame kinkisid, nüüd oleme ka meie alatiseks jäädvustatud. Lilled, klaas alkoholivaba vahuveini ning mõnus ühine lõuna - mida sa veel hing oskad ihaldada?

Mehed olid aga nii korralikult ürituse ette valmistanud, et peale riisi jäi kõiki sushi materjale üle päris südamest. Saime tänagi veel lõuna ajal kollektiivselt koos sushirulle keerata ning ühise mõnusa söögikorra veeta, ainult riisi pidime selleks juurde tellima, et sushi ikka tõepärasem oleks. Tundus, et see oli kõigile nauditav üritus. Teinekord ongi nii vähe (töö)õnneks vaja.