Pühapäev, 27. jaanuar 2019

Kultuurne nädalalõpp Tartus

Juba mõnda aega on meil traditsiooniks M vanematega omavahel teatripileteid jõuluks kinkida, kui mõnda paremat ideed pähe ei tule. Emotsioon ja elamus on alati väärt kingitus ja sellega saab harva mööda panna. Või kui juhtubki olema kogemata mitte kõige parema sisuga tükk valitud, siis muu selle käiguga kaasnev kaalub tihti kehvema elamuse üles postiivse vastu.

Sedakorda leidsime päkapiku kingikotist Viini vere piletid Vanemuisesse. Kui ma üldse kunagi Vanemuises käinud olen, pidi see olema ilmselt põhikooli ajal, sest hilisemad Tartu teatri külastused on sattunud alati kuhugi mujale.

Kui kuu-paar tagasi Tartus M&M-ga kinos käisime, siis panin tookord ööbimise Pallasesse, ise mõeldes, et kui teinekord oleks vaja Vanemuisesse minna ja tahaks head spa elamust ka nautida, siis V-spa asub ikka väga mugava koha peal, otse Pallase kõrval. Harva, kui spa asub niivõrd linna keskmes. Lisaks ei olnud me veel V-spas varem käinud, nii et mõeldud-tehtud ja sedakorda otsustasime võtta nädalavahetusest Emajõe kaldal võimalikult palju.

V-spa näeb hea välja, klassikaline kaunis spa ja mõnusa vee- ning saunakeskuse osaga. Ainult sinna sissepääsu leidmine on tehtud parajaks nuputamisülesandeks. Kui tulla V-spasse autoga, on asi lihtne - pargid Kvartali kaubanduskeskuse maa-alusesse parklasse, sealt läheb otse sissepääs V-spasse, sõidad liftiga vastuvõttu ja korras, kuid me jõudsime Tartusse oluliselt varem, mil meie toad ei olnud veel valmis ja nii otsustasime lõunaks süüa sushit Taskus asuvas Yakuza Sushi Baaris. Kui läbi Kvartali tagasi V-spasse tahtsime minna, siis majaplaan näitas küll, et V-spa vastuvõtt asub samal korrusel, kus oleme teises nurgas, aga sinna jõudes polnud hotelli mitte kuskil. Lõpuks selgus, et V-spa hotelli vastuvõttu saab siiski vaid tänavalt, kusjuures V-spa peauks asub Kvartali nö tagumises nurgas, või läbi parkimismaja, nii et igasuguseid majaplaane ei tasu siiski päriselt usaldada. Jah, veekeskusesse saanuks küll ka läbi ostukeskuse 4. korruse, kuid sealt tulnuks ikkagi veel 3 korrust allapoole sõita, et hotelli vastuvõttu jõuda.

Kuigi V-spa vee- ja saunakeskus tundub esmapilgul üpris suur ja mitmekülgne, siis meeldis mulle Narva-Jõesuu Noorus spa vee- ja saunakeskus oluliselt rohkem. Sellegipoolest kulub V-spas korralikult aega, nii et pooleteise tunniga jõuab kõik küll läbi proovida ja igal pool natuke olla, ent soolakeskusesse saaks vaid üle ukse korraks kiigata, aega selle nautimiseks ei jääks, nii et vee- ja saunakeskuse heaks nautimiseks oleks mõistlik ca 3 tundi ilmselt varuda küll. Meil aga seda võimalust päriselt polnud, sest meid ootas enne teatrietendust Vanemuise ekskursioon.

Päris esimest korda sattusin teatris lava taha 16 aastaselt, kui O mind tookord lavapoisina tööle poolsalaja kaasa võttis. Jube veider oli näha teatrilava telgitaguseid ja seda poolt, mida publik tavaliselt kunagi ei näe. Nüüd, Vanemuises pakutakse lausa publikule selliseid ekskursioone, kus on võimalik näha nii lava kui lavataguseid ruume enne etendust väga lähedalt. Seda põnevam oli hiljem etenduse ajal vaadata, kuidas kogu atribuutika laval muutus, mõeldes tagasi sellele, mida olime enne ekskursioonil märganud ja mis oli kahe silma vahele jäänud. See lava ümbersättimine etenduse vaheaegadel on ikka suur kunst ja ekskursioon selle nägemiseks tasub end igati ära. Ma poleks enne osanud arvatagi, et Vanemuise lava on 21 meetrit kõrge või teatris töötab kokku 365 inimest, ega tulnud selle pealegi, et kostüümiladu, kust asju välja tavainimesele ei anta, sisaldab üle 100 000 kostüümi ning enamus jalatseid teeb artistidele kingsepp kohapeal. Meeletu hulk väga andekaid inimesi peab seal ikka koos olema.

Meie teatri ekskursiooni ja etenduse vahele jäi kolmveerand tundi, mis oleks täpselt sobilik aeg, et Vanemuisega samas majas asuvas Shakespeare kohvikus kiire õhtune suutäis võtta. Minu üllatusena selgus aga, et kuigi teatri ja kohviku vahel on otse uks, siis parimal juhul õnnestub teatri poolelt kohvikusse saada, tagasi aga mitte. Kuna väljas oli ca 14 külmakraadi, ei olnud mõeldav kleidi väel kohvikust läbi õue teatrisse tagasi lippamine, ent garderoobist uuesti mantlit võtta ja pärast tagasi anda oleks olnud täiesti mõttetu ajakulu. Nii pidime piirduma kohapealses teatrikohvikus pakutava vägagi piiratud valikuga. Teine huvitav nüanss on, et teatrietenduste vaheaegadele saab kohvikust lauale tellimuse ette teha, mis on vägamugav teenus, et vältida enamuse vaheajast kuskil sabas seismist ja siis kiiruga tulede vilkudes kuuma kohvi rindu tõmbamist, kuid menüüd, mida ette tellida saab, ei leia mitte kusagilt, kui just asju ise otse küsida ei taipa. Sellegipoolest on tore, et selline mugavusteenus olemas on.

Viini veri on operett kolmes vaatuses. Ma ei saa öelda, et ma oleks just suur ooperi, opereti või muusikali fänn, aga vahel on sellised teosed mind äärmiselt positiivselt üllatanud. Nii ka seekord - Vanemuise poolt etendatav Viini veri on suurepärane. Lisaks sisukale tükile, väga heale näitlejtööle ja ilusatele kleitidele lõi mind totaalselt pahviks lavakujundus - see oli lihtsalt nii kaunis ja rikkalik, et võttis muudkui ahhetama. Juba ainuüksi lavakujunduse pärast tasub seda tükki kindlasati vaatama minna. Vahtu, satsi ja roosamannat on mõnusalt säravalt palju ja see annab sellele tükile nii palju juurde.

Kui juba Tartus olla niimoodi, e tkohe kuhugi kiirustama ei pea, siis mingil hetkel oleks mõistlik är teha ka Eesti Rahva Muuseumi ERMi külastus. Meil oli nagunii juba kultuurne nädalalõpp ja küll küllale selles osas liiga ei tee. ERMi maja on massiivne, täis suuri aatriume, kus on palju ruumi ja õhku. Algselt tundus, et seal läheb tunde, sest see on lihtsalt nii suur ja kui igasse silti üksipulgi süveneda, siis ilmselt läheks ka, kuid infot on nii palju, et korraga seda kõik sisse ahmida ilmselt ei jaksa päriselt keegi.

ERMis on praegu ajutine näitus 1990-datest. Vaatasin seda ja nii paljud asjad olid tuttavad mu lapsepõlvest, nii mõnigi nähtud asi veel tänagi kuskil kodus või vanemate suvilas olemas. Vaatasin neid asju, muie näol, kui ühtäkki tabasin end mõttlest, et oot... need asjad siin on mu lapsepõlvest, Meie Meele kuulutused seinal nii tuttavad, et otsisin pilguga, ehk mõni endagi oma on sinna valikusse sattunud, aga see omakorda tähendab, et... mu lapsepõlv on sattunud juba aega, mida eksponeeritakse muuseumis, kui ammu olnud aega. Kuidagi äkki tekkis tunne, et ma nüüd siis olengi päriselt vana. Ma ju mäletan kõike seda, mis seal oli, nii ehedalt.

ERMi teised kaks püsinäitust on aga teistsugused. Ugri-mugrilaste teemaline näitus Uurali kaja on üles ehitatud väga mõnusalt. Tee kulgeb selgelt ja viib nii lihtsasti läbi erinevate rahvuste kultuuripärandi, et seda on kohe mõnus nautida. Teine püsinäitus aga, mis algab päris rauaajast ja toob tänasesse päeva, on oma ülesehituselt kuidagi hektiline ja väsitav. Seal on nii palju vahekäike ja kohti, kuhu kaduda ning eksida, et igasugune taju hakkab vahepeal kaduma. Küll aga on see saal ilmselt suurepärane koht klassiekskursioonideks mõne õppeaine raames, kus võttagi ette vaid väike konkreetne teemajupp. Selles mõttes on hea, et selline koht täna ikkagi meil olemas on.

Otse ERMi kõrval asub Tagurpidi maja. Olin sellest varem korduvalt pilte näinud, aga endal polnud õnnestunud ka mitte teistes riikides sellisesse majja sattuda. See on väike, aga põnev kogemus. Kuna kõik on sõna otseses mõttes tagurpidi ja viltu, siis esmalt majja sisse astudes hakkab tasakaaluelund kõvasti protsetima - põrand on nii viltu, et tundub, nagu maja kõiguks ja otse käia on raske. Läheb natuke aega ja aju hakkab uute oludega harjuma, edasi polegi nii keeruline. Igatahes, see on väga kift kogemus ning selles tagurpidi majas on tehtud mitmeidki pilte, kus esialgu on keeruline aru saada mispidi need asjad siis ikkagi päriselt on.

Tagasitee Tallinnasse oli mõnusalt talvine. Teeolud olid head ning autoaknast avanev vaade, kus päiksekiired mänglesid lumistel puudel, lausa muinasjutuline. Ah, meie Eestimaa on ikka ilus. Nii tore, et ka siseturistina on ikka veel põnevaid kohti, mis positiivselt üllatavad ja panevad tahtma oma kodumaad taas ja taas avastada. Ilus on see maa, mida armastan.