Esmaspäev, 31. august 2009

RT 4: Poola ja Tsehhi: Eesti 100 km ≠ Tsehhi 100 km

Hommikul ärkasin ehmatusega. Vaatasin mobiililt kella ja see näitas Eesti aja järgi juba pool 8, kuigi olime kokku leppinud, et tõuseme 7st. Kell ei olnud äratanud. Peagi saime selgeks, et M telefon oli vahetanud Eesti aja kohaliku vastu ning äratuseni oli jäänud telefoni teada veel pool tunnikest. Seega oli meil pool tundi planeeritust vähem aega, et valmis saada.

GPS näitas kohalejõudmise ajaks ca 4 tundi. Arvasime seda olevat piisavalt vähe, et hommikul veel Krakowist läbi käia ja sedagi linna hetkeks vaadata. Kuigi kohaliku aja järgi oli kell alles 7, oli linna liiklus juba parajas hoos. Sõitsime kesklinnast läbi, ent otsustasime mitte pikemalt peatuda ja võtsime suuna piiri poole.

Meie tee kulges läbi Lõuna-Poola väikeste linnakeste. Looduse vaatepilt oli mõnusalt maaliline ning Lõuna-Poola linnakesed ei olnud võrreldavad absoluutselt varasemalt nähtuga. Need olid justkui osa vanast Euroopast, meenutades filmide põhjal Hispaania külakesi.

Poola-Tšehhi piirile jõudsime kuidagi ootamatult. Rõõmustasime juba vaikselt, et saame ilmselt V juurde kohale umbes lõunaks. Päris nii see aga ei läinud.

Neljarealine kiirtee lõppes üsna varakult ning edasi suundusime väikestele maanteedele. Olgugi, et olime sõitnud juba omajagu aega, millest küll vahepeal tänu valesti keeramisele veidike ekselnud, ei vähenenud GPSi näidatav aeg. Ühel hetkel avastasime enda teelt ummiku. Arvestades, et Tšehhi liiklus on üsna korralik, eeldasime, et see laheneb peagi. Olles edasi liikunud kümmekond meetrit poole tunni jooksul ja nähes, et ummik aina kasvab (sellel ei paistnud olevat ei algust ega lõppu), otsustasime Gpsi järgi leida mõne teise tee sihtpunkti leidmiseks. Aega pidi veel kuluma 1,5 h.

Tšehhi maastik on tõeliselt kena. Mäed vahelduvad orgudega pidevalt ning alla 300 m merepinnast tee ei lange kordagi. Põllud on imekenasti haritud,taamalt paistavad sinetavad metsad. Et on augusti viimane päev, võiks eeldada temperatuuri langemist, kuid see aina tõusis. Hommikul sõitu alustades oli õues 12 kraadi, kohale jõudes sihtpunkti aga juba 26. Ka on Tšehhi linnakesed ja külad väga kenad: aiad ja majad on korras, ei lagune, teed ja tänavad remonditud või hetkel remonditavad ning puhtad.

Tšehhis on palju külavaheteid, mis on kutsad ja käänulised, kus möödasõit ei ole lubatud, ent kruusateed ei näinud me ühtegi. Kõik teed olid kaetud korraliku teetähistuse ja asfaltiga. Ka tee, mis viis üle mäe ja läbi orgu, tõustes vahepeal 400-lt m üle merepinna 700-le ning langedes taas tagasi 360 peale, oli korralikult asfalteeritud, kuigi äärmiselt käänuline.

GPSi järgi oli meil hommikul päeva alates sõita umbes kolm ja poolsada km, mida pidanuksime läbima veidi enam kui 4 tunniga. Tegelikkuses ei võrdu GPSi poolst arvestatav 100 km Tšehhis samaga, mis 100 km aeg Eestis. On palju kohti, kus 60 km/h sõites tundub see kihutamine olevat, kuigi ametlikult on 90 km/h ala. Seda eriti mägises maastikus. Vaatepilt seevastu oli otse loomulikult vapustav.

Kohale V juurde väiksesse Tšehhi külla, mis asub Slovakkia piirist u 20 km kaugusel, jõudsime aga kohaliku aja järgi alles peale kella 16. Kunagi varem pole tund aega ega 100 km tundunud nii pikk. Kilometraaž aina kasvas, aga aeg ei vähenenud kohe kuidagi. Lõpuks jõudsime kohale ja tundsime, et tahaks auto roolist ainult ära, tahaks end sirutada ja veidi liigutada, sest tagumik oli vahepeal auto istme külge kinni sulanud.

Peab nentima, et kohalik vastuvõtt oli soe. Meid tervitati kirsimaitselise kodupuskariga, millele järgnes pits ploomi viina. Seejärel jalutuskäik kohalikus ca 3000 elanikuga külas ja õhtusöök mõnusas koduaias grilli peal. Muide, selles külas on väikesel mäenõlval üks imeilus tibatilluke kabel, millest väiksemat ja armsamat annab hoolega otsida.

Pühapäev, 30. august 2009

RT 3. Päev: Poola – kiirusepiirang on nõrkadele

Poola liiklus on fenomenaalne. Me olime sellest varasemalt kuulnud, kuidas Varssavisse sissesõit võib kesta tunde, ent samas on läbitud Varssavit ka 140 km/h kiirusega. Seda on raske mõista, kui pole ise Poolas sõitnud.

Kui Eestis olles planeerisin esimese öö Leetu ja teise Poola ning kolmandal jõuda Tšehhi, siis M arvas peale reisiplaanidega tutvumist, et mis see siis Leedust otse Tšehhi ära sõita pole. Nii ma meie sõpra ette hoiatasingi, et võime naasta ka 24 tundi arvatust varem. Tegelikkus kukkus välja aga üllatavalt minu esialgse plaani järgi.

Veidi peale piiriületust ja sisenemist Poola, jäime rongi taha ning otsustasime sel ajal kohad vahetada. Asusin rooli ja korraliku liiklejana, püüdsin täita ka liikluseeskirju. Üsna pea märkasin, kuidas maanteel lubatud 90-ga jäin ma kõigile jalgu. Linnas aga lubatud 50-ga oli asi veelgi hullem. Peale tunnikest sõitu Poola teedel, kui isegi rekka minust mööduma hakkas, sain aru, et pean liiklusvooluga kaasa minna püüdma. Tõstsin kiiruse 110 peale maanteel, ent olin endiselt jalus. Päris 130-ga, nagu kohalikud, ma siiski sõita ei julgenud. Siis tuli aga kiirusepiirang, mil võtsin rahulikult harjumuspäraselt hoo maha. Kohalikud seda ei teinud. Või kui, siis ainult kiirusekaamerate ees, mille asukohti teadsid nad hästi. Olgu öeldud, et politseid teepeal kiirust mõõtmas ei näinud me kordagi, küll aga on teed tihedalt täis pikitud kiirusekaameraid.

Et olime leppinud kokku M roolisoleku Varssavis meie mõlema närvirakkude huvides, aga olime Varssavile lähenenud mööda väiksemaid teeäärseid linnu juba jupp aega ning sõitnud ühe soome numbrimärgiga auto järgi, siis ei tahtnud seda käest lasta. Nii me vahetult enne Varssavit ühe valgusfoori taga otsustasime autost väljumata kohad vahetada: mina ronisin punase tule tekkides ja auto peatudes tagaistmele ning M samal ajal üle käigukasti, mispeale sain kõrvalistuja toolile ronida. Kõrval autos olev juht ei saanud midagi aru.

Varssavis tegime 1,5 tunni pikkuse peatuse, et lõunat süüa ja natuke linna vaadata. Turimsiinfot meil leida ei õnnestunud: GPS seda ei näidanud ja meie maanteekaardil selle aadressi polnud. Nii uitasime kesklinnas niisama ringi, aga sattusime ilmselt küll keskmesse, ent mitte päris turistitsooni. Ei leidnud ei vanalinna ega mõnda korralikku pidepunkti peale suure torni ja kellaga hoone keskmes. Õiget pilti ja ülevaadet ma sellest linnast ei saanudki.

Suundudes Varssavist välja Krakowi poole, avastasime tee äärest lennuvälja ja selle vastast suure kaubanduskeskuse. Sellest veidi edasi linnast väljas veel suure kompleksi poode, neist ühe kogukonnana ilmselt mööblipoed, kus oli ka Ikea, millest me mitte mööda minna ei saanud. Väike shopping tehtud (väiksed asjad, mida plaanisime nagunii Ikeast osta), asusime teele Krakowi poole.

Varssavist väljudes otsustasime liiklusvooga kaasa minna. 50-tsoonis oli pidevaks kiiruseks 80-100 km/h. Nii et jutud Varssavist 140-ga läbisõitmise võimalusest on üsna tõesed. Siis aga sattusime teeparanduste tsooni. Poolas on praegu käimas suured teedeehitused, ilmselt on Eurorahad ka siia jõudnud, nii et võimalusel soovitaks E77 hetkel vältida. Kui Varssavi külje all nägime olukorda, mil meil oli teel üsna vaba minek, aga vastu tuli kümnete kilomeetrite (siinjuures liialdamata!) pikkune ummik, siis sattusime ise sarnasesse ummikusse mõnekümned km hiljem (kohas, kus oli olnud air-show, millel päev varem 2 väikelennukipilooti omavahel kokku põrkasid ja mõlemad silmapilkselt hukkusid). Näed, et tee läheb ja autod seisavad ja nii kaugele, kui silm ulatub ettepoole, on vaikselt liikuvad autod. Täpselt sama situatsioon on tahavaatepeeglist kuvandit jälgides. Vaatad kella ja avastad, et oled 2,5 tunni jooksul sõitnud ära napilt 100 km. Krakow ei tule kuidagi lähemale.

Hakkasime arvestama ja kalkuleerima, millal ja kuhu me peaksime jõudma. Kas ööbida Poolas või sõita ära piirile või pingutada V juurde välja. Esimese plaanina võtsime mõttesse, et sõidame V juurde välja. Olles istunud ummikus rohkem kui tunni, saime aru, et GPSi peal näidatud aeg 8 h teekonna lõpuni, ei ole vahepeal kuidagi minutitki vähenenud. Et olime hommikul otsustanud läbida Poola siiski ühe päevaga ning mitte Poolas ööbida, siis püüdsime end harjutada mõttega jõuda vähemalt üle Tšehhi piiri. Jõudnud kohaliku aja järgi õhtul poole 9 paiku Krakowist 60 km kaugusele ning nähes, kuidas väljas pimeneb iga sekundiga ning peagi valdas meie ümbrust kottpimedus, kalkuleerisime kiirelt ringi. Olgugi, et olime püüdnud kohalike kombel ummikus istutud aega kiire sõiduga tasa teha (muide, siin on möödumiseks oluliselt turvalisemad tingimused ja teine kultuur kui Eestis Tartu mntl), ei õnnestunud meil aega kuigipalju võita. Asusime majutuskohta otsima.

Olles V-ga pidevas smsi ühenduses, soovitas ta meil minna Krakowi lähistele väiksesse külla ööbimist otsima, kus nad ise perega eelmisel aastal käinud olid: kodumajutus, koht korralik, inimesed sõbralikud, hind soodne. Saanud GPSi koordinaadid, keerasime veidi enne Krakowit külavaheteedele. Olgem ausad, oleks ma enne teadnud, kuhu me satume, ei oleks ma ilmselt seda valikut teinud.

Külavaheteed on korralikud ja asfalteeritud, kuigi künklikud ja kitsad, aga sõidetavad. Ühel hetkel tekkis meie ette kerge ummik, inimesed parkisid oma autosid mõlemale poole tee äärde ning läbi sealt mahtuda oli tõeline kunst. Kuigi politseinik püüdis kohapeal liiklust reguleerida, kuigi see eriti ei aidanud, pealegi püüdsid ka autod vastu tulla. Mida edasi me liikusime, seda kitsamaks läbimahtumisvõimalus läks: olime juhuslikult sattunud suuremale külasimmanile või kontserdile, kuhu ilmselt kõik lähikülade inimesed oma autodega olid kohale tulnud. Mul oli siiras hea meel, et M roolis oli.

Sealt edasi jõudsime väikesele külade vahelisele teele, mis tõusis kord mäkke, siis langes, tegi järsu pöörde ühele poole ja seejärel teisele poole. GPS näitas kõrgust merepinnast vastavalt paarisaja ja 400 m vahele. Pimedas seda teed sõita oli paras kunsttükk. Nii me rändasime peaaegu tunnikese jagu. Lõpuks leidsime selle väikese küla ja maja, mida V oli soovitanud, ainult et selle maja juures Noclegi (ööbimine vms) silti polnud, ka tuled olid pimedad. Kõrval küll oli, aga lauspimedas (tänavavalgustust oli seal vähe ja paljudes kohtades üldse mitte) sinna pöörduda ei julgenud. Meie miinuseks oli ilmselgelt see, et me ei räägi kohalikku keelt (vene keelt pursime ka vaid hädavaevu), ka ei olnud meil sularaha kuigi palju, ilmselgelt sellises kohas aga kaardiga maksta ei saa. Päevavalges oli koht tõenäoliselt imeilus, sest möödusime pimedas väikesest valgustatud puukirikust, mille tagant kerkis vahetult üles suur kivikalju. Kahjuks märkasin seda kohta liiga hilja, et pilti purki püüda. Ööpimeduses eelistasin aga midagi rohkem tsivilisatsioonis ja kohas, kus inglise keelt veidigi mõistetakse. Nii leidsime Krakowi lähistelt, sellest veidi põhjas, kuid linnatuled paistavad, 120 sloti eest motelli. Tuba on puhas ja korralik, kuigi nigelam Leedu omast.

Olgu veel öeldud, et Varssavist Krakowi lähistele ööbimiskohta jõudmiseks kulus meil umbes 8 tundi, kuigi tegu on veidi üle 250 km, ent selle eest saime auto aknast jälgida maalilisi loodusvaateid. GPS näitab järgmisse sihtpuntki jõudmiseks (V juurde) veel veidi üle 5 tunni.

Laupäev, 29. august 2009

RT 2.päev: Läti ja Leedu – Lehmad ja hobune

Pärnust lahkusime plaanipäraselt kell 8 hommikul. Läti läbisime praktiliselt ühe hingetõmbega. Bauskas peatusime korraks, et Statoilist kohvi võtta ning võileivapaus teha. Siis avastasime, et kui meie pihuarvuti, mida kasutasime GPS-na, kokku jookseb, ei salvesta ta logidesse teekonda. Hiljem avastasime, et sel juhul kaovad ka eelmised eksportimata teekonnad. Loodetavasti õnnestub meil siiski enamus oma eesolevast trajektoorist salvestada.

Hommik tundus veidi pilvine. Pärnus oli sooja 15 kraadi, Lätis seevastu juba ligi 20 ning Leedus paistis vahepeal lauspäike kuni 24 kraadise mõnusa suvesoojusega. Kui Läti poole peal pilve kiskuma hakkas ning hommikul oli ilmateade ennustanud, et õhtupoole hakkab Eestis sadama, siis lootsime pigem sellele, et Leedus ehk ei saja ja saame rahulikumalt ringi vaadata. Päris nii meil kahjuks ei õnnestunud.

Et meil oli aega, siis jõudnud üle Leedu piiri, otsustasime vältida maksustatud kiirteid ning nautida ka kõrvalisemat Leedu maaelu auto aknast. Kummalisel kombel on Leedus tee ääres palju üksikuid riste, mis näevad välja nagu väikesed altarid, ümbritsetud pisikese madala aiaga ning tihtipeale jalamile asetatud lillede ja küünaldega. Neid leidub kõikjal: suurte maanteede ääres ja külateede ääres, põldude vahel ning kirikuaias.

Teine fenomenaalne nähtus on üksikud hobused ja lehmad paarikaupa. Meil õnnestus näha suurel maanteel sõitmas kaariku ette rakendatud hobust ning vankri ja sahaga hobust põldu kündmas – pilti, mida tänapäeval naljalt enam ei näe. Üksikuid lehmi on tee ääres ikka väga palju. See on isegi nii levinud, et Kaunases oli keset linna üks, kes suure kaubanduskeskuse kõrval paduvihmas muru näksis. Arutlesime tükk aega, kas tegu on päris või tehis lehmaga. Tegin ettepaneku vedada kihla paagi kütuse peale ja minna kontrollima. Kihlvedu jäi küll ära, ent kontrolli käigus selgus, et tegu oli siiski ehtsa lehmaga, pealegi sellisega, kellel pärg pähe punutud.

Kummaline oli see, et olenemata hästi arenenud põllumajandusest Leedus (tõepoolest, teede ääres oli palju haritud põlde, söötijäänud maad silm kuigipalju ei haaranud) ja seda eriti rapsipõldude näol, ei näinud me kusagil ühtki lammast. Ühes kohas olid küll kitsed, aga seegi oli pigem erand.

Leedus inglise keelega ei ole suurt midagi pihta hakata. Suuremates hotellides administraatorid räägivad ja saavad aru, ilmselt enamustes levinud turistikohtades ka, kuid mitte mujal. Vene keelega saaks veel kuidagi hakkama, ent me kumbki pole selles keeles kuigi tugevad.

Et meil Leedu kohta ühtki materjali polnud, otsustasime esimeses suuremas linnas peatuda ning väisata Turismiinfo punkti (TIC), mille küll tänu GPS-le kenasti üles leidsime, ent mis oli üsna nigelasti varustatud ja tundus rohkem olevat kohalikele reisibüroo eest. Saime sealt paar brožüüri sama linna kohta ning ühe Kaunase jaoks. Sama linna brožüüri lapates saime peagi aga selgeks, et teel TICi nägime neist enamuse ära. Jätkasime teed Kaunasesse.

Esimese asjana tahtsin Kaunases külastada TICi, et saada lisainfot kohapeal vaatamisväärsuste ning majutuse kohta väljaspool Kaunast piiri poole. Tundus, et GPS pani esimese hooga puusse: koht, kuhu jõudsime, ei paistnud kuidagi TIC moodi. Teine TIC, mille valisime, oli nädalavahetusel suletud. Kolmandal korral juhatas GPS meid täielikult sohu. Neljandal juhul leidsime küll õige koha, ent see oli just ja ainult täna suletud ning paluti pöörduda viiendasse, mis asus hotellis. Lõpuks leidsime ka selle oma GPSi abiga üles, kuigi hiljem selgus, et viies oli neljanda taga teise tänava ääres, ent TICi juurest hotell ei paistnud ja niimoodi esmakordselt vaadata kohe ei osanud. Hotellist saime küll lisaks brožüüri vaatamisväärsuste tarvis, ent majutusinfot muude kohtade osas ei saanud nad anda, eriti arvestdes, et olime planeerinud pigem telkida. Kuni selle hetkeni oli ilm veel üsna ilus. Muide, peale pikemat tiirutamist Kaunase vanalinna piirimail, saime selgeks, et esimest korda GPS meid väga valesti ei juhatanudki – neljas TIC asus vaid mõne tänavanurga kaugusel.

Otsustasime oma jalutuskäiku Kaunase vanalinnas alustada Kaunase kindluse juurest, kuid just samal hetkel hakkas vihma sadama. Ja mitte natuke tibutama, vaid lausa oavarrest kallama. Jalutuskäik ei tulnud kõne allagi. Tegime tunnikese aega parajaks Mega kaubanduskeskuses. Sealne kahe korruse vahel ca 800 kala mahutav akvaarium on juba omaette vaatepilt. Muide, kaubanduskeskustest rääkides, kohtasime täna tõeliselt geniaalset insenerilahendust, kuidas kasutada ära maantee kohal olev õhk. Nimelt on Kaunases üks mõnusalt lai, kokku 8 realine, kummaski suunas 4 rida, tee, mis justkui ühel hetkel ära lõppeb, sest kaubanduskeskuse parkimismaja tuleb täpselt keset teed otse vastu. Tegelikkuses läheb tee maja alt otse läbi. Tõeliselt uskumatu insenerilahendus.

Et ka peale kaubanduskeskuses käimist sadas endiselt nagu oavarrest ja vihm läks ajapikku vaid hullemaks, millele lisandus veel tugev tuul, siis selleks, et Kaunase vanalinn päris nägemata ei jääks, tegime seal autoga väikese tiiru, püüdes end pressida vähegi sinna, kuhu autoga pääseb ja tehes ka mõned klõpsud. Ilmselgelt ei näinud me väga palju, mistõttu võiks arvata, et Kaunasesse peaks teine kord tagasi minema.

Tänu vihmale ei tulnud meie telkimise plaanist midagi välja. Olime juba nõus vajadusel ööbima autos, kuid siiski soovisime veidi ringi vaadata ja tee peale jäävaid Leedu-Poola piiriäärseid majutuskohti väisata, juhuks kui mõni osutub välimuse ja hinna poolest sobilikuks. Otsustasime jääda piiri lähistele Leedu poolel olevasse viimasesse suuremasse asulasse Marijampolesse. Esimene hotell oli kahtlane ning tundus olevat suletud. Teine näis juba välimuselt ülikallis, kuid otsustasime siiski küsima minna. Öö hinnaks pakuti 68 euri ning oldi nõus tulema alla 52 peale. Et ma ei plaaninud teepealsele majutusele rohke kulutada kui maksimaalselt 35 eurot/öö, siis jäi see meile ilmselgelt kalliks. Seevastu oli administraator aga äärmiselt sõbralik ning juhatas meid samasse linnalähedasse motelli Luna (www.motelluna.lt). Peale veidikest diskussiooni administraatoriga tingisin hinna 35 euri peale kahese toa eest koos hommikusöögiga. Internetti siin küll pole (nagu enamikes kohtades Leedus, on see vaid lisaraha eest), aga tuba on mugav ja puhas. Julgen soovitada küll J

Leidsime teelt ka ühe liiklusmärgi, mida varem kumbki meist kohanud pole ja seetõttu ei oska sellega ka midagi peale hakata. Nimelt on tegu märgiga, mis näeb nagu „Anna teed” märk pea peale keeratuna (kolmnurga teravik üles) ning keskel on ümmargune suur must seest täis ring. Seda märki sai nähtud nii erinevates situatsioonides, et tähendust ei suutnudki me ära arvata.

Reede, 28. august 2009

Roadtrip (RT) 1. päev: Pärnu

Täna oli vaba päev, ent kulus ära uskumatult kiiresti. Päeval kella 14 paiku sain alles asjad korralikumalt pakitud. Kella 16 ajaks oli tänu R.-le olemas ka Saksamaa ning Tšehhi ja Slovakkia reisijuhid. Napilt enne seda saime M-lt ka Baltimaade ja Poola kaardid. Nüüd peaksime olema kaartidega enam-vähem varustatud lisaks GPSle tulenevalt Läti kogemusest.

Viimaste ettevalmistustena muretsesime autokülmikule pikema juhtme, et ühendada ära sigaretisüütaja ja külmik. Ainuke probleem oli selles, et vajalikku valmis juhet kuskil ei müüda. Ei jäänudki muud üle, kui muretseda ühest poest pikk juhe ja teisest vajalikud otsad ning parklas asi valmis nikerdada. Peale 10 minutit jukerdamist oli asi valmis ja töökorras. Sõit võis alata!

Teekond Pärnusse on tuttav. Taevas oli vahepeal äärmiselt kena. Ainult teepeal oli üsna suur kogus surnud loomi. Pärnu on mõnus ja kodune nagu alati. Õhtusöök heade sõpradega Villa Wessetis ning varakult tuttu minek, et homme hommikul vara sõitma hakata. Eks homme paistab, kaugele me jõuame ja mida me näeme.

Kolmapäev, 26. august 2009

Reisi ettevalmistus

Täna sain hotellist kinnituse, et teine krediitkaart läks läbi ning broneering on olemas. Nüüd on küsimus veel parkimises, sest hotelli parklas on see üsna kallivõitu ja liigselt laristada ei ole ka mõtet.

Ilmselt saan ma pangast peagi kirjasõbra tiitli külge. Oma esitatud küsimusele, miks minu virtuaalne krediitkaart ei tööta, sain vastuseks, et nende poolt on kõik korras ning muud nad kommenteerida sisuliselt ei oska. Mnjah.

Reisi ettevalmistused on lõpuks alanud. Täna sain korda ka reisikindlustuse, mida püüdsin ajada juba nädalavahetusest saadik, aga nüüd õnneks on ta meil olemas. Maakler soovitas ka büroost läbi astuda ja siiski autole rohelise kaardi kaasa haarata, kuigi seda vaja enam EL-s pole, aga kindluse mõttes ikka.

Ka esialgne reisimarsruut on laias laastus paigas:
28.08 Tallinn -> Pärnu
29.08 Pärnu -> Poola (esialgsete plaanide kohaselt pidanuks ööbima Leedus Poola piiri lähistel, kuid kilometraaži vaadates tundub meile praegu, et võiksime siiski kohe Poolas ööbida)
30.08 Poola -> Tšehhi (hoiatasin V.K.-d ette, et võime saabuda kokkulepitust 24 h varem. Sellega ei tundu probleeme olevat)
31.08-01.09 Tšehhis V.K. juures
02.09 Tšehhi -> Viin
03.09-05.09 Viin (tüüpilise turisti mängimine, konverents, pidu)
06.09 Viin -> Salzburg (täna selgus, et spa, kus planeerisime ööbida, ei asugi Salzburgis, vaid hoopis Saksamaal või oli meil valeinfo. Asja uuritakse)
07.09 Salzburg -> Saksamaa (mägedes olev loss, mille nime ma kuidagi meenutada ei suuda)
08.09 München ja sealt edasi
09.09 Saksamaa -> Praha
10.09 Tšehhimaa
11.09 Tšehhi -> Leedu
12.09 Leedu -> kodu
13.09 pikk uni (reservpäev)
14.09 back to work

Need on siis esialgsed plaanid. Tegelikkuses ilmselt kujuneb üht-teist teiseks vastavalt reaalsele situatsioonile, väsimusastmele, viitsimisele ja rahakotipaksusele.

Omajagu on tehtud ja omajagu on tegemata. Homme tuleb pikk päev.

Teisipäev, 25. august 2009

Krediitkaartide aura

Ma tean, et mul on tehnika aura, spetsialiseermisega mobiiltelefonidele, et need korralikult mu käes töötada ei taha, aga tuleb välja, et mul vist on ka krediitkaartidele aura.

Alles sel kevadel tuli mu krediitkaardi kloonimine välja ning tänu sellele suur närvikulu ja asjaajamine. Õnneks sai lõppeks korda. Küll aga otsustasin, et Swedbankiga ma naljalt enam tegemist teha ei taha, sest ei tunne end seal turvaliselt ning otsustasin täielikult SEB kasuks. Juba aastaid olen kahte panka paralleelselt kasutanud, nüüd siis peamiselt lihtsalt ühte.

Et vältida juhust, kus keegi saaks krediitkaarti kopeerida ning mulle sellega kahju teha, tegin reisile minekuks valmistudes endale internetipangas virtuaalse krediitkaardi, et sellega hotelli broneerida. Tundus igati turvaline. Täna selgus, et minu hotellibroneering ripub juuksekrava otsas, sest miskipärast ei lähe minu kerdiitkaardi number Viini hotellis läbi. Olin neile sunnitud andma siiski oma teise krediitkaardi numbri, millega makse ehk õnnestuda võiks. Kui see ka ei tööta, olen ma omadega pehmelt öeldes plindris.

Kuidas ma tean, et ma sel juhul Austrias üldse pangakaardiga maksta saan ja maksed õnnestuvad? Suurt kogust sularaha pole ju tark kaasa võtta. Püüdsin vältida kaardi kopeerimise ohtu, ent ka see ebaõnnestus. Mis võimalused mul turvaliseks rahaga arveldamiseks veel on?

Hoidke pöidlaid, et makse siiski õnnestuks ja seekord keegi pahatahtlikult mu rahasid kuskil ei ründa.

Uued värbamistehnikad*

Arvestades suurt kandideerijate hulka ning vältimaks valede otsuste tegemist värbamisel, jõudsime otsusele rakendada uusi värbamistehnikaid CV-de läbitöötamisel otsustamaks, keda kutsuda vestlusele:
  • pendlitehnika
  • numeroloogia
  • kana kitkumine
  • karikakra kroonlehtede eemaldamine (sobib-ei sobi stiilis)
  • kõrgemate ametipositsioonide puhul CV-de verega määrimine vastavalt kättesaadavale vere kvaliteedile ja hulgale

Uute tehnikate rakendamiste ettepanekud on teretulnud.

__________________________________________
* Sellised asjad juhtuvad, kui on olnud raske päev ja katus sõidab. Eelpool loetletut mitte võtta tõena.

Kolmapäev, 5. august 2009

Urrr

Mõned päevad lihtsalt on sellised, kus on tunne lihtsalt "Urrr". Otsustasin, et ei vala oma pahameelt enam tööl kaastöötajate peale välja, vaid teatan lihtsalt kõva häälega "Urrr". See teeb kolleegidele omajagu nalja.

P: "Täna olen üldse õelalt irooniline. Selline tunne on, et lausa iiveldama ajab."
M: "Jah, ma ise mõtlesin ka, et iiveldama ajab. Peaks selle peale sidruni vett võtma."

Well, jälle üks tore päev õhtusse veeretada.