Teisipäev, 15. märts 2016

Naine täis üllatusi

Umbes 20 aastat tagasi, siis, kui veel mobiiltelefone polnud, käisid inimesed üksteisel külas ette teatamata. Nii juhtus vahel, et käidi üksteist otsimas, aga ei tabatudki teinetest. Teinekord oodati tunde, enne kui see, kellele külla tegelikult tuldi, koju saabus. Nõnda käisid ka minu venna sõbrad aeg-ajalt meie juures venda ootamas. Vahel tuli vend üsna kiiresti, vahel läks tunde ja vahel väsisid sõbrad ootamast ning lahkusid, enne kui vend koju jõudis.

Ooteperiood tuli aga millegagi sisustada. Me olime üks neid väheseid õnnelikke, kellel tol ajal juba varajasest lapsepõlvest kodus arvuti oli, millega sai vägagi algelisi mänge mängida. Nii koguneti vahel kambakesi ühte väikest hägust ekraani vaatama ja mängijale kaasa elama. Tunnid möödusid linnutiivul.

Vahetevahel ei olnud aga üksi arvutiga mängida sugugi põnev ooteaja sisustamiseks. Pealegi, kui külla tulemise eesmärk oligi kahekesi arvutiga jalkat taguda, siis ei saa ju kogu mängumõnu üksi enne ära rahuldada. Nii juhtus, et mu venna sõbrad hakkasid õpetama mulle kaartidega pokkerimängu. Meil olid juhuslikult kodus olemas plastikust rohelised ja valged litrid, mis said kiiresti endale vastavad vääringud viieliste ja ühelistena. Mõistagi, päris raha peale me ei mänginud.

Umbes viisteist aastat on möödas sellest, kui viimati korralikult pokkerit mängisin. Eks vahepealsel ajal on mõned üksikud korrad ette tulnud ja täringutega Yatzyt on mõni suvi tagasi ohtralt veeretatud, kuid tõsist pokkerimängu siiski kohata pole õnnestunud. Algtõed on selged, aga erialane sõnavara puudulik, sest lapsepõlves seda ju ei kasutatud. Mõte on terav, kuid käsi omajagu roostes.

Minu koduküla osaleb koduvalla mängude sarjas, kus igal kuul on erinev võistlus plaanitud ning alati peab võistkonnas olema vähemalt kaks naisterahvast. Kui esmakordselt pokkeriturniir välja kuulutati, tundsin mõnusat surinat eneses, sest lapsepõlves mulle see mäng väga meeldis, muidugimõista polnud panused siis sugugi olulised. Kui selgus, et meie külast on kahte naist keeruline meeskonda saada ning meie nädalavahetuse plaanid juhuslikult muutusid erinevate asjaolude kokkulangemisel, siis lubasin end pokkerivõistlusele osalejaks juhul, kui keegi teine tõesti ei saa.

Tegime küla laiendatud meeskonnaga ühe reeglite meeldetuletuse mänguõhtu. Otsisin enne netist täpsed reeglid välja, sest Texas Hold'Em-t ma otseselt varem mänginud polnud, kuigi olenemata alamliigist on suuremalt jaolt põhimõte siiski alati pokkeris sama. Proovimäng läks üpris lubavalt ning vanad tõed hakkasid tasapisi meenuma. Viis päeva hiljem toimus võistlus.

***

On reede pärastlõuna. Vaatan tööl ehmatusega kella, kuidas aeg imekähku voolab. Märkan, kuidas kolleegid on lahkunud ning olen jäänud oma töistes mõtetes sellesse kontori ossa üksinda. Panen arvuti kinni ja kiirustan kodu poole. Valgusfoori taga seistes lükkan sotsiaalse GPS-i ekraanilt eest ja lasen silmadega üle veelkord pokkeri reeglid. Mulle tundub, et kõik on enam-vähem selge. Harjutada ma vahepeal ei jõudnudki. Nüüd läheb, nagu läheb, enam ei saa midagi teha. Kodus on mul riiete vahetamiseks aega 8 minutit, enne kui naabrimees mu peale korjab. Autos küsin temalt täpsustuseks igaks juhuks üle veel terminoloogia. Lepime kokku, et varajase väljakukkumise korral kumbki ei solvu, kui me turniiri lõpuni ei vaata ja koju ära tuleme. Arvestan mõttes 2-3 tunniga. Tunne on, nagu läheksin eksamile. Mõttes olen selleks korralikult valmistunud.

Kultuurimaja saal on täis ootusärevaid nägusid. Sinna on üles seatud 12 kümnekohalist mängulauda professionaalsete diileritega. Ma ei ole kunagi varem midagi sellist kohanud. Kui kell kukub ja võistlus algab, on oodatud 120 inimest endale loosiga saanud kohad sisse võtnud ning põnevust täis õhtu saab alata. Õnneks seekord rahaliselt riskivabalt. Võtan endale eesmärgiks top 40 hulka jõuda, sest sealt edasi iga kõrgem koht annab lisapunkti ning meeskondlikus arvestuses vajame punkte väga.

Poolteist tundi hiljem olen oma esialgse panuse 2000 mängumargi pealt suutnud suurendada 11 000 peale. Olen enda üle uhke. Esimese pausi ajal oleme terve viieliikmelise võistkonnaga ikka veel kõik mängus. See on hea tulemus. Algpanused kahekordistuvad iga viieteist minuti pärast ja nii kukub erinevatest laudadest üha enam mängijaid järjest välja. Lauad lüüakse sassi ning uus mäng algab uues laudkonnas. Kui koht vabaneb, täidetakse see peagi teisest lauast kellegagi. Põnevus kasvab.

Kolm tundi peale turniiri algust olen ikka veel mängus. Selleks hetkeks on mängust välja kukkunud juba veidi üle poolte. Olen suutnud oma mängumarkide arvu kasvatada 42 000 peale. Kui mängiksime päris raha peale, oleks see hetk, mil žetoonid rahaks vahetaksin ja mängimise lõpetaksin, ent praeu on tähtis vaid võimalikult kaua vastu pidada. Pokkeriturniir on kestvussport.

Mul on silmnähtavalt meie laua kõige suurem virn žetoone ning viimase käega kukutan korraga kolm mängijat lauast välja, millega teenin ära üleüldise aplausi laua ümbruskonnas. Meie võistkonnas on esimesed langenud. Kuulen, et mul on saali kõige suurem mängumarkide hulk. Olen veidi üllatunud, aga ka väga meelitatud. Eesmärgini, pääseda top 40 hulka, on jäänud veel väga väike maa. Jälgin juba kolmandat tundi silmanurgast saali nurgas seisvat ekraanil olevat mängijate arvu pingsalt.

Peagi avastan end top 40 hulgast, kuhu on jõudnud ka meie küla teine naismängija. Rõõmustan siiralt meie saavutuse üle. Minu esialgne eesmärk on täidetud. Mängu väike panus on tõusnud täpselt 40 korda võrreldes algse panusega, millega turniiri alustati. Kuigi žetoone on laual palju, sööb suur panus need silmapilkudega olematuks. Selleks hetkeks on mängu jäänud need, kes pokkerit päris hästi tunnevad ja ka regulaarselt seda mängivad. Suvalised õnneotsijad on juba lahkunud.

Kui laudu segi lüüakse, hakkavad näod korduma juba varasematest laudadest, kellega on koos mängitud. On vaid üksikud mängijad, keda ma õhtu jooksul veel kohanud pole. Unistan vaikselt finaallauda jõudmisest, kuid mõistan väga hästi, et lisaks mänguoskusele peab selleks ka pisut õnne olema. Iga võidetud koht on praeguseks juba puhas boonus ja eneseületamine.

Ühtäkki diiler enam kaarte välja ei jaga ja tõmbab mängule pidurit. Meid tõstetakse taas ümber kõrvallauda ja tehakse paus. Turniiri algusest on möödunud neli ja pool tundi. Vaatan ümberringi - mängijaid sisuliselt enam pole. Isver, ma olen finaalis. See on finaallaud! Ma olen ületanud kõik oma ootused. Mu võistkonnakaaslased on seisnud juba mu mängulaua kõrval paar tundi ning mulle jõudsalt kaasa elanud. Mind valdavad emotsioonid on kirjeldamatult vinged.

Finaallauas on turniiri 10 kõige paremat mängijat, koos minuga veel vaid üks naine, kes võistluse lõpuks jääb duelli pidama parima meesmängijaga. Teve õhtu jooksul on mulle kätte jooksnud vaid üksikud pildid ning nii mõnegi käe olen võitnud kombinatsiooniga, mis diileri sõnutsi profimängijate hulgas sisuliselt võimalik poleks. Siinses võistluses on segu mängijatest aga niivõrd erinev, et oodata võib mida iganes ning ennustada ette on keeruline. Finaallauas aga nalja enam ei tehta ning tegijad on tõsised.

Kuigi žetoonide hulk on suur, on algpanused kasvanud esialgsega võrreldes 400 korda. Teen kiire kalkulatsiooni - mul jagub žetoone veel vaid kaheks ringiks, kui keegi juhuslikult panust ei tõsta. Finaallauas algse panusega mängimine on aga sisuliselt lootusetu. Mulle satub kätte seitsmete paar ning oleme ühe meesterahvaga duellil. Ta panustab mu tugevasti üle, nii et mul on üksnes kaks valikut: kas kaardid maha visata ja loobuda või panna kõik mängu. Loobumise korral parimal juhul ma peaks vastu veel vaid ühe ringi. Viimases lauas on enajaolt käed võidetud suurima kaardiga. Arvestades minu žetoonide virna väiksust, võib mu vastasmängija vabalt ka bluffida, et mind lihtsalt lauast välja süüa. Lähen riskile ja panen kõik mängu. Ta võidab mind napilt ja minu jaoks on finaal lõppenud. Taandun väärikalt ja teenin publiku aplausi. Ma olen uhke ja siiralt õnnelik saavutatud koha üle. See on uskumatu! Ma seljatasin 110 inimest! Enda jaoks tõin ma võidu koju!

Muljetame külameestega ning nad naljatavad, et kutsuvad mind enda pokkeriseltskonda ehk 20 aasta pärast, sest 15 aastat polnud ilmselgelt piisav, et oma mänguoskused unustada. Naabrimees saadab kiitva smsi: "Naine täis üllatusi!" Naeratan pimedasse öhhe.