Teisipäev, 30. aprill 2013

Eestlane igas sadamas linnas

Brüsselist sättisime end Luxembourgi poole teele üpris varakult, et A ja U saaksid end õigel ajal tööle sättida.  Pakkisime nende maja ees asju oma autosse ja ajasime veel U-ga juttu, kui eemalt tuli mööda tänavat alla üks blond neiu kahe lapsega. U kommenteeris muuseas, et näe, on ju eestlase nägu. Kui neiu lähemale jõudis, siis teretasid nad teisteist eesti keeles. Loomulikult ütlesime ka oma tere sekka. Hetk hiljem tabas neidu ja M-i omavaheline äratundmisrõõm - tegemist oli M endise töökaaslase naisega. Kui Belgia poole end teele asutasime, oli meil M-ga autoski juttu, et ta endine kolleeg elab kusagil Brüsselis, aga täpselt kus, ei tea. Nojah, maailm ongi ju täpselt nii suur, et hommikul jalutad tuttavaga tema kodutänaval otse kokku.

Meil tuli otsustada, kuhu me suuna võtame ja mida täpselt sel päeval vaatame, sest ilmselgelt kõike, mida tahaks, päriselt ei jõua. Igal kevadel on harukordne võimalus, mil kuninglikud aiad on avatud umbes kaheks nädalaks külastajatele. Paraku on aiad esmaspäeviti suletud ja nii me sinna oma Brüsseli vaatamisväärsuste päeval minna ei saanud. Teisipäeva hommikul oleks meil isegi võimalik olnud aedadega tutvumine, ent aiad avati kell 9:30 ning ringkäik seal võtnuks vähemalt paar tundi, mis omakorda tähendanuks, et Brüsselist oleks me minema saanud sellisel juhul alles lõuna paiku. Lisaks oli meil kindel soov käia Belgias ka korraks toidupoes. Et ka ilm oli pilves, kuid vihma just ei sadanud, otsustasime seekord siiski kuninglikud aiad vahele jätta ja auto nina Luxembourgi poole keerata, väikese vahepeatusega supermarketis. Ja supermarketis jooksime loomulikult kokku selle sama tuttava blondi neiuga.

Teele Brüsselist Luxembourgi jääb Namuri linn, mille sümboliks on suur kindlus mäe otsas, mida peeti aastasadu praktiliselt vallutamatuks, ent mis I MS ajal siiski langes kolme päevaga sakslaste kätte. Kui esimest korda aastal 2004 Belgias käisin ja Namurist lihtsalt peatumata läbi sõitsime, jäi mulle mällu pilt sellest kindlusest. Nüüd oli mul võimalus esimest korda Namuris ka korraks peatuda ning kindlusega veidi tutvuda. Kindluse juurde mäe otsa on võimalik saada kahte teed pidi: lõpututest treppidest jala või autoga mööda sinka-vonkalist munakiviteed ülemisele suurele platsile, mida ääristab justkui poolik amfiteater. Platsi servas on kohvik Le Panorama, kus ilmselgelt ei olnud turismihooaeg veel alanud, sest õues olid vaid üksikud lauad ning peale meie luusis seal ringi veel vaid paar inimest. Kohviku terrassilt avaneb aga imeline vaade tervele linnale, mis on kahtlemata selle kohviku üks suurimaid väärtusi. Ma kujutan ette, et suviste soojade ilmadega, kui kõik on ümberringi roheline, on vaade kohe üle mõistuse kaunis.

Kui reisi plaanima hakkasime, soovits A meil kindlasti külastada Belgia ja Luxembourgi piiri lähistel asuvaid Hani koopaid. Mõeldud-tehtud. Lonely Planet küll hoiatab, et Hani koopad on turismihooajal ülerahvastatud ja inglisekeelseid tuure on seal keeruline leida ning soovitab seetõttu pigem teisi lähedal asuvaid koopaid, kuhu turist nii tihti ei satu. Meie jaoks oli Hani koobastesse jõudmine seekord muidugi eriti keeruliseks tehtud - kiirteelt saab muidu otse õigest kohast maha keerata, kuid sedakorda oli seal suurem teeremont ja meil tuli teha paarikümne kilomeetrine ring, enne kui saime õigele teele keerata. Muidugi, kui tulle Luxembourgi poolt ja suunduda Brüsselisse, pole maha- ega hiljem kiirteele pealekeeramisel mingeid probleeme. Meie suund aga oli sootuks vastupidine.

Jõudsime lõpuks Hani linnakesse kohale ja parkisime oma auto keset linna olevale platsile. Läksin uurima parkimisautomaati. Kuigi ma prantsuse keelt ei valda, oli sinna selgelt märgitud tasuline parkimine kuupäevade vahemikus 01.05-31.08. Kuna kalender näitas alles aprillikuu viimast kuupäeva, olime ilmselgelt jõudnud koobastesse turismiperioodi välisel viimasel päeval. See omakorda tähendas, et koobastesse igal täistunnil väljuv tramm ja giidiga tuur, ei olnud sugugi ülerahvastatud, ent ka seda, et linnakeses olid enamus söögikohti veel "talveks suletud", nii et peale koopatuuri lõunat endale leida oli sisuliselt võimatu.

Piletikioskist viib koobastesse väike puidust sisuga tramm, mis läbib kitsukest raudteed, ääristatud ühest küljest paekivi mäega ning teisest heinamaadega, millel lebotavad ja näksivad muru nii lambad, piisonid, hobused kui eeslid. Tramm viib otse koopa suudmesse, kus tuleb moodustada külastajatel kaks rivi: prantsuskeelne ja hollandikeelne tuur. Seisime ja mõtlesime kumba sappa minna. Prantsuse keel on kohati küll loetava tekstina üksikute sõnadega arusaadavam tänu sõnade sarnasusele inglise keelega, kuid kõrvale on ta täiesti arusaamatu keele paindumisharjutus. Hollandikeel on pigem sarnane pisut saksa keelele, mida ma kunagi õppinud ei ole, ent millest arusaamise lootus tundus mulle kuidagi tsipake suurema võimalusega. Otsustasime sättida end hollandikeelse grupi sappa.

Peagi saabus prantsuskeelse grupi giid ning ühel hetkel hõikas ta üle inimeste, kas keegi ka inglise keelt räägib. Tõstsime automaatselt käe ja meil paluti liituda prantsuskeelse grupiga. Edasine ringkäik läbi koobaste kulges prantsuskeelse jutuvada saatel, mida katkestasid  ainult meile kahele antavad inglisekeelsed ilmekad ülevaated koopast. Ühel hetkel uuris giid kust me pärit oleme. Kui vastasime Eestist, siis viitas ta käega stalaktiidile ja ütles sõna taevas ning stalagmiidile, öeldes juurde maa. Ma olin sõnatu ausalt öeldes, sest ei osanud oodata kuskil sellises kohas kedagi, kes üldse Eestist midagi teaks, veel vähem oskaks öelda kahte sõna, mis reeglina välismaalaste kõnepruuki ei kuulu. Hiljem selgus, et meie giidil on soomekeelsed head sõbrad ja kuigi ta ise pole veel kordagi Eestis käinud, siis Balti mere äärne regioon tõmbab teda väga. Ilmselt olid soomlased teda ka harinud nii soome kui eesti keele osas, sest giid sõnas väga teadja näoga, et eesti keel on kohutavalt raske välismaalasele õppida, nagu ta oleks seda ise proovinud.

Hani koopad on aga väga suurepärased ning turistidele on nende läbimine tehtud küll lihtsaks, ent huvitavaks, lisades valgustusi põnevate nurkade alt paekivi koopa seintele. Kunagi iidsetel aegadel on koopad olnud inimestele varjupaigaks. Sellised koopad on võimalikud üksnes Belgia Luxembourgi äärses alas, sest seda läbib 30 km pikkune paekivi seljak, mis on kunagi asunud troopilise mere all. Ette kujutada, et selles kohas on kunagi olnud troopiline meri, on ilmselgelt keeruline, sest vahemaa lähima mereni on üle paarisaja kilomeetri, kuid mere olemasolule viitavad selgelt ka fossiilsed merekarbi jäänused koopa seinal. Koobas on formuleerunud kunagi tänu vihmaveele, mis paekiviga kokkupuutes muutub happeliseks ja on läbi miljonite aastate tasapisi uuristanud oma käike koopasse, moodustades nii stalaktiite ja stalagmiite, mis kasvavad vaid paar senitmeetrit sajandis, ent koopas on kõrgeimad stalagmiidid lausa 7 meetrit. Ka jõgi on siin oma töö teinud, uuristades koopasse suured käigud läbi kolme tasandi. Meie tee viis vahepeal sillaga üle madalaima tasandi jõe, mis tõuseb talvisel perioodil niivõrd, et katab oma veega sillagi ja jätab koopa selle osa külastajatele suletuks. Seevastu suvisel perioodil on veetase niivõrd madal, et vesi on samas kohas peegelsile ja sillerdab kaunilt vastu tema kohal rippuvaid stalaktiite.

Kogu koobastikust on külastajatele avatud vaid 2 km pikkune teekond, ent tänaseks on teadlased avastanud juba kümneid kilomeetreid pika võrgustiku mäekülje sees, kust siiani avastatakse iidseid ehteid, relvi ja muid ande, mida inimesed on koopasse jätnud. Kuigi oleme erinevatel reisidel käinud mitmetes koobastes, siis Hani koopad on ühed suuremad ja võimsamad ning turistile ka väga kaunitena presenteeritavad koopad, mida oleme seni külastanud. Oma olemuselt meenutasid Hani koopad ja sealne lampidega tekitatud imeline varjude mäng ehk veidi Austraalias asuvaid Capricorni koopaid, mida meil õnnestus külastada 2010 mais.

Napid 30 km enne Luxembourgi, üpris piiri lähedal asub McArthurglenni outlet city Messancy linnakeses. Otsustasime teha seal väikese jalasirutuspausi. Kuigi meie teekond täna polnud autoga pikk, siis eelmised pikad sõidupäevad tõid üpris tugevasti suhu istme maitse ja pause oli selle võrra soov tihedamini teha. Tundub, et nimetatud vabrikupoodide linn on alles üpris uus, sest poode oli avatud veel vähevõitu ja pind tundus olevat üpris kulumata, nii et ilmselt aastakese pärast on see ostulinnake juba hoopis säravamas kuues.

Klassikalise tööpäeva lõpuks jõudsime K ja J juurde Luxembourgi. Liikusime taas autoga piisavalt õiges suunas, nii et linnast välja suunduvad ummikud tulid meile vastu ja meil õnnestus sõita täpselt vastu ummikuid. Väljas tibutas kevadist vihma, nii et kasutasime võimalust pugeda mõnusasti K ja J diivanitele ning terve õhtu jutustada hiliste õhtutundideni. Homme on kevadpüha, 1. mai ja vaba päev ja kohalikel. Loodetavasti tuleb ilm siis linna peal jalutamiseks sobilikum.


Esmaspäev, 29. aprill 2013

Euroopa pealinn Brüssel


Kuna oleme mõlemad M-ga Brüsselis varem käinud, siis kõik olulisemad kohad olid meil juba vähemalt korra varem nähtud ja otsustasime kasutada võimalust enda välja magamiseks. Umbes hommikul kella 11 paiku olime valmis end linnapeale sättima ja kuskilt hommikusööki otsima. Saatsin A-le smsi, et liigume linna, panin telefoni kotti, lehvitasime koerale ja asutasime end linnapoole teele.

Sättisime GPSi sihtpunktiks kesklinn, et leida seal kuskil parkimiskoht ja võimalus hommikust süüa. iGO-l on hea funktsioon sihtkoha juures parkimismaja leidmiseks vaid ühe nupuvajutusega. Mõeldud-tehtud. Jõudsime parkimismajani. Vaatasime seda ühelt ja teiselt poolt, aga sissepääsu ei näinud kuskil. Käisin küsisin veidi juhiseid, tegime tiiru ümber parkimismaja ning lõpuks saime auto pargitud.

Hommikuse kehakinnituse võtsime pisikeses prantsusepärases kohvikus Paul, kus oli käimas juba tõsine lõunane tipptund. Kuniks me oma teed ja kohvi värskete baguettide kõrvale ootasime, kontrollisin korraks telefoni ja avastasin sealt A smsi, et laseksime koera korraks õue, enne kui linnapeale lähme. Päris piinlik oli tunnistada, et me tund varem saadetud smsi kuidagi enne ei märganud. Kuna A ei ela linnast kaugel, siis otsustasime, et sööme kõhud täis ja lähme laseme kutsi korraks murulapile. Napilt oma auto nina keeranud A kodu poole, sain telefonikõne töölt seoses ühe töökuulutuse muutmisvajadusega. Oh, küll mul oli hea meel, et A juurde tagasi pöörduda olime otsustanud – nii sain tabada kaks kärbest ühe hoobiga.

Hommik oli tabanud meid paraja vihma ja jaheda ilmaga. Enamus kohti, kuhu olin planeerinud minna, asusid aga õues. Kui lõuna ajal tagasi linna pöördusime, tuli ootamatult korraks päike välja ning ilm tõmbas selgeks. Kasutasime juhust külastada Aafrika muuseumi aedu, kus olin kunagi 9 aastat varem käinud ja mälu järgi jätsid need mulle tol korral sügava mulje. Esmaspäeviti on muuseumid Brüsselis kõik suletud, nii et muuseumisse me minna ei saanud, küll aga oli park, mis meie tegelikuks sihtmärgiks, avatud ja sisuliselt inimestest tühi. Mul on kunagi varem tehtud foto samas pargis lõvi kujudega ning mõtlesin, et vahva oleks nüüd, 9 aastat hiljem teha täpselt sama foto uuesti. Kuigi park oli säilinud suuresti muutumatul kujul, siis lõvisid seal enam kahjuks polnud.

Võtsime auto ja keerasime nina vanalinna poole, et kaeda Belgia kõige kuulsamat pissivat poissi. Ühtäkki avastasimegi end autoga otse pissiva poisi kõrvalt vanalinnast, kuigi päris nii lähedale me autoga ei plaaninud tulla ning otsisime juba mõnda aega parkimiskohta. Esimesse parkimismajja, mille leidsime, sisenemine jäi meile taas mõistatuseks ja nii tiirutasime veel ümberkaudsetel tänavatel kuniks järgmise sobiliku parkimismaja leidsime. Kui sinna hiljem tagasi pöördusime, ei suutnud me oma parkimispileti abil kuidagi parkimismaja uksest sisse saada. Õnneks olime eelnevalt avastanud maja tagant eraldi väljapääsu, mille kaudu nüüd parkimismajja taas sisenesime, et oma auto kätte saada. Tundub, et Brüsseli parkimismajade loogika ei vasta päris sellele, millega meie seni harjunud oleme, kuid vähemasti on seal mugav ja turvaline parkida. Turvaline mitte sellepärast, et tänavatel lokkaks kuritegevus, vaid pigem belglaste (nimetagem Belgias elavaid inimesi nii, mitte viidates rahvusele) harjumuspärase tänavale parkimisstiili pärast: kui tundub, et auto külgboksi ära ei mahu, siis tuleb ikkagi hooga endale ruumi teha, olenemata parkimisandurite pidevast pininast, mis viitab objekti vastas olekule.

Lisaks tuntud pissivale poisile on Brüsseli vanalinna ära peidetud veel pissiv tüdruk restorani tänavale ning pissiv koer. Kuna koer jäi meie jalutamise trajektoorist teise suunda, siis selleni me ei jõudnud, eks midagi peab jääma järgmiseks korraks ka vaadata. Kuna oleme varem vanalinna risti ja põiki läbi jalutanud, siis väga pikalt seal käia seekord ei viitsinud. Küll aga on Brüsselis veel mõned kohad, kus ma kordagi käinud pole. Neist üks on Basilique du Sacré-Cœur ehk maailma suuruselt 5. kirik, mille tipu viib 53. korrusele lift, kust avaneb ümberkaudsele linnale imeline vaade. Kahjuks jõudsime kirikusse tund aega liiga hilja - kirik oli küll veel lahti ja seest sai seda uudistada, kuid torni viiv lift oli juba suletud. Brüsselis pannakse üldse kõik asjad meie jaoks harjumatult vara kinni - muuseumid jms vaatamisväärsused suletakse reeglina vahemikus 16:30-17:30. Kirik ise oli seest lihtne, aga võimas ja hoomamatult suur. Toolid, mis olid ruumi ridadesse asetatud, mahutasid vabalt 1500 inimest ning jäi üle tugevasti ruumi ja avarust veelgi toole juurde panna. 

Sättisime end tagasi A,U ja K koju, et riided vahetada, pererahvaga põgusalt juttu ajada ning minna õhtusöögile perekond M-ga. Minu esimene teadlik avastus, et Belgia on olemas, jääb umbes aastasse 2000, kui netiavarustes kohtasin L-i, kelle perega suhtlemine on tänaseks vahelduva eduga kestnud juba varsti 13 aastat. Meie perekondlik õhtusöök äärelinnas asuvas itaalia restoranis oli äärmiselt südamlik ning meeldiv. Muide, esmaspäeva õhtul pidi olema isegi sellise suurlinna kandis nagu Brüssel, keeruline leida lahti olevat restorani, sest reeglina esmaspäeviti inimesed väljas söömas ei käi. Kesklinnas on muidugi restoranid avatud, aga kesklinnarestoranid ei ole kohalike teema. Kuigi meie viimane kohtumine perekond M-ga jäi 3 aasta taha, sai vahepealne aeg kiiresti kokku võetud. Mul on siiras hea meel, et aastatega ei ole see kontakt ikkagi päris ära kadunud. Nii soe ja hea tunne on neid alati näha, nad on kuidagi nii omad. Ja ilmselt ka osa sellest, kes ma täna olen.

Jõudsime A juurde tagasi hilisel õhtutunnil, jutustasime veidi veel pereisaga ning keerasime end õige pea pika päeva lõpuks magama. Järgmine päev ei tähendanud küll pikka sõitmist, kuid tõotas tulla väsitav siiski. Aitäh, A, U ja K meid vastu võtmast ja oma kodu meiega jagamast!

Pühapäev, 28. aprill 2013

1001 ööd kilomeetrit

Meie plaan oli jõuda ühe jutiga Poolast Brüsselisse, tehes vahepeatuse paariks tunniks R ja K juures Duisburgis. See tähendas 1001 km jutti sõitmist.

Varssavist Berliini läheb ilus suur uus tasuline kiirtee, ilmselt Poola ainuke tasuline kiirtee, kuid arvestades selle kvaliteeti ja normaalset liikluskoormust, on seda mugav sõita. Enne teele asumist uurisime I-lt kummas riigis on bensiin odavam, kas Saksamaal või Poolas. I vastus oli kiire ja selge: Poolas maksab liiter keskmiselt 1 zl (~0,25 €) vähem kui Saksamaal, nii et enne piirile jõudmist oli oluline veel Poolas tankida. Vaatasin GPSi pealt tanklate asukohtade nimesid ning tänu poolakeelse tähestiku eripäradele oli viimase teepeale jääva tankla tuvastamine üpris lihtne.

Kui tanklasse kohale jõudsime, saime koheselt aru, et me polnud mitte ainsad targad, kes enne Saksamaale minekut tangivad. Kuigi tanklasse oli rajatud 14 tankurit, oli seal tohutu järjekord igas tankuris. Saime seista ca kolmveerand tundi sabas, enne kui tangitud saime. Säärast bensiinisaba vaatepilti ei ole me ammu näinud.

Saksamaa kiirteed lähevad kähku, kilomeetrid vuhisevad rataste all sekunditega. Kui on vahepeal plaan kuskil teeäärses puhkeplatsis peatuda, tuleb hakata selleks varakult valmistuma, sest 200-kilomeetrise tunnikiirusega vuhised muidu peatuspunktist mööda, nii et arugi ei saanud.

Kuigi meil polnud aega teepeal suuri peatusi teha ja Saksamaa linnade iluga tutvuda, lugesin siiski huviga Lonely Planetit, et teada, kust me mööda sõidame. Saksamaa väärib täiesti kindlasti eraldi umbes paarinädalase reisi ette võtmist - kuigi vahemaad on kiiresti läbitavad, võtavad linnakesed ja loodus oma aja ja Saksamaa on selleks piisavalt suur, et neelata aega jõudsasti.

Umbes Berliini kandis tundsime, et kõhud hakkavad tühjaks minema. Kui siiani oli roolis näksimine täiesti võimalik, siis arvestades Sakamaa teede kiirusi, ei tulnud seekord roolis söömine mitte kuidagi kõne alla, isegi joogilonksude võtmine tuli jätta lõikudele, kus piirati kiirus 120-ni. Avastasin LP-st, et möödume Potsdamist üpris lähedalt ning seal pidi olema selle maakonna ilusaim lossikompleks vahva pargiga, kus on hea piknikku pidada. Kuna I oli meile lõunasöögiks võileivad kaasa teinud, mille eest talle ääretult tänulikud oleme, siis pinkik kõlas meie jaoks suurepäraselt, olenemata sellest, et päikesepaisteline ilm oli kraadi järgi siiski veidi jahe, kuvades õues vaid 13 kraadi juurde.

Panin GPS-le vahepunktiks sisse Potsdami Sanssouci lossi ning keerasime peatselt kiirteelt maha. Enne maha keeramist me korra kahtlesime, kas peaksime GPSi usaldama või jätkama teed mööda sõitmist otse sildi järgi, mis näitas Potsdami peale. Et meil oli mõelda vaid sekund, otsustasime usaldada iGo-d, mis meid seni igale poole truult ja õigesti kohale oli juhatanud. Peagi leidsime end tavaliselt maanteelt ja GPS-i kaardi pealt kadununa - tee algus oli GPSi kaardil olemas, aga lõik, millele jõudsime, enam mitte. Paraku ei kestnud ka see lõik kuigi kaua, sest teemehed polnud ka ehitusega teps mitte veel valmis jõudnud. Õnneks sildid juhatasid meid Potsdami peale. Tee kulges läbi väikese külakese ja jätkus teeparandusega kiirusepiiranguga 30 km/h. Sakslased peavad kiiruse piirangutest üllatavalt täpselt kinni.

Loss, milleni jõudsime, oli tõeliselt kaunis, lossipark lõputult pikk ja täis pikitud kivikujukesi. Kuna meil just pikalt aega ei olnud, et oma lõunat süüa, siis jalutasime veidi mööda parki ringi ja leidsime endale pingikese, kus oma lõuna ära süüa. Ümberringi rohetasid puud oma hiirekõrvadega ning kõik, mis vähegi õitseda võis, ka õitses. Varjus oli veidi viludavõitu, aga päikese käes jällegi niivõrd soe, et nii õhuke jope kui fliis tundusid mõlemad ülearu olevat.

Umbes 5 tundi ja kaks väikest teeäärset jalasirutuse peatust peale meie lõunapausi jõudsime R ja K juurde Duisburgi. Parkisime auto maja ette ja saatsin R-le smsi küsimusega korteri numbri kohta, mida meil polnud. Selle peale, et korteri numbreid polegi ning on all ukse juures vaid nimesildid nuppudega, me tulla ei osanud, veel vähem oskasime arvata, millisel korrusel antud korter siis lõpuks asub. Sakslaste loogika on aga kindel: kõige ülemine nupp tähistab ka kõige ülemist korterit. K ja R elavad oma pisipojaga väga armsas sopilises katusekorteris, mis oma ülesehituselt meenutab pigem vanu Tallinna vanalinna korterikesi. Kuigi olime terve päeva autos istunud oma tagumikud valusaks ja jalgades vere kinni, avastasin, et diivanil istumine on sootuks teisiti ning päris mõnus. Ilmselgelt aitas sellele kaasa ka värskelt K poolt küpsetatud kringel, soe tee ja hea seltskond.

Duisburg ise paistab pisikese linnakesena - majad on madalad ja seetõttu on linn välja venitatud tohututele ruutkilomeetritele. Esmamulje väikesest linnast on tegelikult petlik, sest Duisburgis on viimase rahvaloenduse andmetel ligi pool miljonit elanikku. LP järgi on Duisburgis Euroopa suurim siseveekogu sadam, milleni me jalutada ei jõudnud, ning suurepärane park. Et meie aeg oli teatud määral piiratud, käes hiline õhtutund ja ees veel 2 tundi sõitu, siis saime teha vaid väikese jalutuskäigu Duisburgi kesklinna. Pühapäeva õhtu linnas oli nagu välja surnud - kuna pühapäeviti on vanas Euroopas kõik suletud (välja arvatud McDonalds ja mõned asiaatide ning türklaste söögikohad), siis on tänavad sisuliselt inimtühjad ja seetõttu ei hoia linn ka purskkaeve  töös. Ka tööpäevadel lõppevat linnamelu tänaval kella poole 7 paiku juba ning purskkaevude töö lõpetatakse sellest johtuvalt kell 7. Meie jaoks veidi harjumatu.

Duisburgi kesklinna läbib pikk jalakäijate tänav, mis on ääristatud poodide ja kohvikutega. Selle tänava lõpus asub suur ja värviline purskkaev, mis kujutab endast justkui sinisest kirkast plastikust valmistatud lindu, kelle kaelas ripub tohutu tagumikuga värvikirev naisterahvas. Nüüdiskunst kahtlemata, aga kas ka linnapilti just kõige sobivam, see jäägu juba igaühe hinnata.

Kui R-i käest küsisin palju sealkandis sakslasi ja palju immigrante on, sain vastuseks, et sakslasi eriti siinkandis pole ja suur enamus ongi immigrandid, eelkõige türklased. Kõige enam rahvast kohtasime oma jalutuskäigul raudteejaamas, kus on imeliselt detailset tehtud makett rahaga liikuma panevate rongidega. Silma jäid nii mustanahalised kui tõmmud, ent valgenahalist sakslast me oma teel ei kohanud. Seega on K ja R sinisilmne heledanahaline väike laps Duisburgi linnatänavatel pigem haruldus kui tavapärane nähtus. Ajaga on traditsioonilised linnapildid väga palju muutunud.

Duisburgist Brüsselisse on vaid 2 tunni pikkune sõit. Netist kiiresti järgi vaadates saime teada, et kütus on soodsam Belgias kui Saksamaal. Kuna piir on Duisburgile üpris lähedal, otsustasime oma veerand paagi kütusega püüda Belgiasse ära sõita, et sealt paak täis võtta. Jah, piir oligi lähedal, aga meie üllatuseks mitte Belgia, vaid Hollandi oma. Kui GPSi lähemalt uurima hakkasin, avastasin, et pool teed Dusiburgist Brüsselisse läbime hoopis mööda kitsast lõiku Hollandis. Kuna bensiin vähenes paagis üpris kiiresti, otsustasime kindluse mõttes siiski Hollandis tankida. See oli meie reisi senine kõige kallim kütuseliiter (1,75 €/l), sest nagu selgus, on siinkandi kõige kallim kütus just Hollandis.

Brüsselisse mu kursaõe A pere juurde jõudsime kohale alles napilt enne südaööd, olles rampväsinud. Otsisime tänaval veidi eemal parkimiskoha, võtsime oma asjad ja vajusime väsinuna unne. 1001 kilomeetrit päevas on läbitav, aga see väsitab vägagi palju ja korralik kosutav uni järgmise päeva poole lõunani on sealjuures hädavajalik.

Laupäev, 27. aprill 2013

Poolas kevadet püüdmas


Hommikul alustasime oma päeva vihmasest Kaunasest. Kaunases oleme me käinud kaks korda – esimest korda 2009, kui autoga esimest korda maanteematka Euroopasse tegime ja püüdsime Kaunases selle raames ka veidi ringi vaadata, kuid tollane paduvihm ei võimaldanud meil mitte midagi näha. Tollest korrast on vaid meelde jäänud vihmas mõnusasti rohtu krõmpsutanud lehm keset linna kaubanduskeskuse kõrval. Kuigi täna meil plaani Kaunases ringi vaadata polnud, siis ilm ei soosinud ka sellist uitmõtet kuidagi. Soovisin mõttes vaid, et vihm jääks meist maha Baltikumi.

Peagi Poola jõudnuna leidsime eest pilvise, kuid sooja ilma. Vahepeal küll tibas paar korda teepeal, ent valdav osa päevast on vaja autos istuda päikseprillidega ning jätta endale meelde, et koju tagasi jõudes tuleks esimese asjana auto konditsioneer ära parandada. Harjumatult soe ilm (21 kraadi varjus) tahab aeg-ajalt autos sees jahutust saada. Tegelikult ilma üle me üldse hetkel ei kurda, siin on vähemasti soe. Marjapuud on täisõites, rohi roheline ja inimesed käivad tänavatel suviselt õhukeselt riides.

Kui vaadata, mida Lonely Planet räägib Poola selle osa kohta, mis jääb Leedust Varssavisse sõites, siis peamiselt kiidetakse seal ilusat maastikku ja rahvusparke. Oma marsruudilt me kõrvale pöörama ei hakanud ja sestap saame vaid kirjeldada seda, mis teele jäi. Poolas on ilmselge kevad – traktorid künnavad teeäärseid põlde, teevad külvitöid ja laotavad sõnnikut. Auto lahtistest akendest pressib sisse rammus värske sõnnikuhais. Tõmbad kopsud vürtsikat õhku täis ja tunned, et õues on tõeline kevad saabunud.

Teeäärsed postid on pesades istuvaid kurgesid täis. Kurgede invasioon Poola on silmaga hoomatav igast suunast, kuhu vaadata. LP kirjeldab üht küla Augustowi linna lähistel, mis jäi 1991. aastal tornaado kätte, mis küla puid tugevasti räsis ja vinti keeras. Kured kasutasid aga tekkinud olukorda ära ning asusid katkiste puude otsa pesa punuma. Kohalikud aitasid veidi kurgedele kaasa, lisades veel 8 pesaposti ning nüüdseks pesitseb selles külas 23-l pesal igal kevadel ligi 70 kurge.

Otsustasime teha väikese peatuse Statoilis enne Varssavisse jõudmist ja tankida autot. Sisuliselt on võimalik Pärnust Varssavisse saada paagitäie kütusega – 52 liitriga läbitud 768 km. Päris hea tulemus.

Plaanisin Varssavis teha meile väikese lõunapausi või vähemasti tibakese jalasirutuse, sest kannikas hakkas pikast istumisest juba haigeks jääma. Kui 2009 esimest korda Varssaviga tutvumas käisime, siis ei suutnud me tol korral ilma kaardita kuidagi Varssavi vanalinna üles leida ja jalutasime põgusalt kuskil kesklinnas veidi ringi. Et meil oli täna veidi enam aega, siis soovisin lõpuks ikkagi Varssavi vanalinna üles leida ning seda põgusalt kaeda. Panime GPSi sisse vahepunktiks Varssavi vanalinna, otsisime seal tasulise parkla ning asusime ümbrust põgusalt uudistama.

Varssavi sai kannatada väga tugevalt II MS-s, nagu terve Poola, kuid Varssavil läks kohe eriti õnnetult. Lisaks sellele, et tollasest 1,3 miljonilisest elanikkonnast 380 000 olid juudid, kellest ei jäänud sisuliselt kedagi järgi II MS lõpuks, hukkus MS käigus kokku Varssavi elanikkonnast ca 800 000 inimest ja hävis 85% linnast. Tublid poolakad on võtnud endale vaevaks suure osa linnast ajapikku taastada vanade fotode või joonistuste järgi umbes nii, nagu linn enne pommitamist oli. Loomulikult ei ole taastatud kogu linna identselt, ent suhteliselt suur osa vanu hooneid vanalinnas siiski. Sellele on tugevasti kaasa aidanud loomulikult ka EL oma rahadega. Varssavi on isegi nii ilusasti taastatud, et vanalinn otsustati kanda ka Unesco pärandisse.

Kui olime oma pisikese tiiru vanalinnas ära teinud ja plaanisime tagasi auto juurde jõuda, et jätkata teekonda oma tegelikku sihtpunkti, Požnanisse, kus meid ootab I oma emaga, sattusime ühel tänavanurgal nägema noormeest, kes grupile inimestele seletas aktiivselt lugu ühest ümbritsevast hoonest, hoides käes silti www.Freewalkingtour.com, feel free to join. Et noormees rääkis hästi, lihtsate sõnadega ja huvitavalt, otsustasime temaga kõndida ka järgmisesse huvipunkti ning kuulata, mida tal seal rääkida on. Avastasime, et sellised giidiga jalutuskäigud on väga mõnusad, üpris palju õnnestus meil teada saada, nii et tunnike möödus linnulennul eneselegi märkamatult. Kuigi ühinesime grupiga alles poolel tuuril, siis ei jäänud meile kordagi tunnet, et midagi olulist jäi tegelikult kuulmata. Tuuri lõpus jagas noormees laiali linnakaardid ja väikese kotikese, kuhu palus teha soovi korral endale annetuse. Ausalt öeldes ei olnud ka kahju talle sinna mingisugust rahasummat, mis meil sularahas olemas oli, ka jätta, arvestades kui hästi noormees rääkis. Isegi väikene vahepealne vihmasabin ei pannud meid loobuma jalutuskäigust vanalinnas tolle giidi seltsis. Kellel võimalik sellisel tuuril osaleda, soovitan soojalt.

Oma vabatahtlikult giidilt saime ka teada, et Varssavi vanalinnas asuv Bristoli hotell on Varssavi kõige kallim ja uhkem hotell, kus on ööbinud nii tähtsad riigipead kui ka superstaarid. Kunagi 1970-datel oli Rolling Stones käinud Varssavis kontserti andmas ning peatunud Bristoli hotellis. Peale kontserti tulnud neil aga janu kohaliku joogi järele, nii et Rolling Stones hävitas kogu Bristoli hotelli viinavaru. Saanud sellest innustust, otsustanud Mick Jagger osta terve rongivagunitäie viina, et see endaga UK-sse minnes kaasa võtta. Saanud aga teada, millised on tollimaksud sellise koguse alkoholi ühest riigist teise liigutamisel, otsustanud ta lõpuks plaanist loobuda ja jätnud viinakoguse Bristoli hotellile, millest saanud veel järgnevad 10 aastat hotelli kliendid joobuda.

Varssavi vanalinn näeb välja kaasaegsem kui Tallinna oma ega ole sugugi nii kompaktne. Kuigi suur osa linnast on taastatud vanade maalide või fotode järgi, on osadel majadel siiski detaile, mis sinna kuuluma ei peaks, nt oli üks tuntud kunstnik maalinud kunagi ammu Varssavi vanalinna maju ja lisanud ühele majale ahvi kuju nalja pärast. Kui maja 1970-datel uuesti ehitati, polnud muid materjale peale selle maali olemas ning maja katusele lisatigi ahvi kuju, mis on seal tänaseni. Nüüdseks on selgunud, et ahvi seal ikkagi vanasti polnud ja kaalutakse selle ahvi kuju hävitamist, ent kui ta juba seal on, ehk ta peakski sinna jääma.
Keset Varssavi linna vanalinna külje all on suur ja korralik park, mille servas on kolme võlviga väike, poolikute postamentidega katusel, memoriaal igavese tulega tundmatu sõduri hauana, mida valvavad laetud relvadega vormis kaks sõdurit. Kunagi oli selles samas kohas olnud suur palee, ent sõja käigus ei jäänud peale tundmatu sõduri haua sellest rohkem järele. Miks otsustasid sakslased tundmatu sõduri haua säilitada ja mitte seda hävitada, kas oli see nende austus teiste sõjameeste vastu või oli see lihtsalt juhus, seda ei tea täna enam keegi.

Kui olime oma ringkäigu Varssavis lõpetanud ja võtsime suuna Požnani peale, sattusime uuele ilusale korralikule kiirteele. Päris veider oli näha GPSi ekraanil teadet: sõida otse järgmised 268 km ehk 2 h ja 43 minutit, kiiruseks lubatud 140 km/h. Kui läbi terve Poola ja Baltikumi läheks selline kiirtee, oleks lausa lust autoga reisimas käia.

Požnanisse jõudsime veel täiesti valges. Kuna haarasime teepealt paar snäkki, mis osutusid suuremaks, kui me arvasime, ei jaksanud me I ja tema ema kolmekäigulist õhtusööki kuidagi endale sisse keerata ning otsustasime jätta magustoidu pärastiseks, kui linna pealt tagasi tuleme. Linna vaatama jõudsime me muidugi alles peale väikest jutustamist I-g ning M pisukest uinakut, kui õues oli juba pime. Meie ebaõnneks ei põlenud mingil põhjusel Požnani linnavalgustus, nii et üldine mulje kesklinnast jäi harjumatult pime ja seetõttu jäid kas osad vaatamisväärsused, mis muidu pidid kenasti valgustatud olema, paraku nägemata.

Požnan on olnud Poolakate jaoks ajalooliselt oluline linn aegade algusest saadik. Kuigi teatud aja kunagi on linn ka sakslaste valduses olnud, peavad poolakad Požnanit üdini enda linnaks. Požnan sai alguse kunagi keset praegust linna olnud saarekest, mis jääb kahe jõe haru vahele, ent saasrekesest suuremaks kasvades, muutus linnake vallutatavaks. Samalt saarekeselt on saanud alguse ka Poola katoliku usk – nimelt esimene katoliku kirik on just ehitatud sinnasamasse. Požnan on ajalooliselt oluline ka tegelikult suuremas paanis: sealt sai alguse 1956. aasta juunis esimene kommunismi kukutamise katse, mille käigus tulid spontaanse streigina tänavatele 100 000 töölist ja mis lõppes küll veriselt streikijate allajäämisega tankidele ja kuigi Nõukogude Liit langes Poolas alles ligi 30 aastat hiljem, loetakse just seda streiki kommunismi mõranemise alguseks.

Otsisime linnas parkimiskoha ning tegime vanalinnale mõne kilomeetrise tiiru peale, et oma ära istutud tagumikus veri veidi liikuma saada. Kuigi õues oli oluliselt soojem sellest, mis meist Tallinnasse maha jäi, hindasid kohalikud ilma siiski harjumatult jahedaks – paar päeva varem oli olnud öösel sooja paarikümne kraadi ligi, meid aga tervitas mõneteistkraadine õhk jaheda tuulega. Et mitte liigselt tuule käes külmetada, otsustasime teha plaani järgi, mille I meile algselt välja pakkus, ent mille olime vahepeal ümber mõelnud: väisasime I lemmikpubi ja võtsime seal omale joogid. Poolas on küll lubatud väikse promilliga (0,02, kui ma õigest tean) sõitmine, aga I otsustas meile mitte hirmu teha ja jääda siiski pigem kaineks. Laupäevaõhtune melu oli kõikjal meie ümber, seda nii pubis sees kui linnatänavatel.

Požnan meenutab oma välimuselt ja olemuselt suuresti Wroclawit. Seda nii linna keskväljaku kui arhitektuuri ja vanalinna ülesehituse poolest. Kui Wroclawit iseloomustavad tänavatele laiali pillutud metallist päkapikud, siis Požnani eripäraks on vanal turuplatsil igal keskpäeval kella seest välja tulevad kaks kitsekest. Et meie külastasime Požnanit õhtusel ajal ja pidime järgmisel hommikul varakult lahkuma, jäi meil vaatemäng nägemata. Ilmselgelt tuleb meil millalgi Požnanisse tagasi minna ja võib-olla siis ka muu veel nägemata Poolaga lähemalt tutvuda.

Reede, 26. aprill 2013

kLeedu


Kodust saime minema alles õhtul kella 17 paiku, kui kõik olulisemad päevased toimetused koolis ja tööl olid tehtud. GPS prognoosis orienteeruvaks kohalejõudmise ajaks Kaunasesse kell 1 öösel.

Pärnus tegime väikese vahepeatuse, tankisime, haarasime õhtusöögi ning keerasime nina Läti poole. Napilt enne Eesti-Läti piiri kontrollisime igaks juhuks, kas ID-kaardid on kaasas – reisil võib neid vaja minna. Saanud üle Eestipoolse piiri, pidas meid kinni Läti piirivalve oma rohelistes vormides ja palus esitada isikuttõendavad dokumendid koos juhilubadega. Huh, kõik dokumendid olid kaasas ja korras. Lätist läbi sõites meid rohkem kinni ei peetud, ent politseid kohtasime Lätis teepeal 7 korda siiski.

Head teed algavad peale Tallinna linnapiiri ja lõppevad Eesti-Läti piiriga. Läti maanteed on suures osas umbes sama kvaliteediga, nagu Tallinna tänavadki, kui isegi kohati mitte hullemad. See-eest Leedu maanteed on ülimalt heas korras ja vägagi nauditava sõidukvaliteediga. Leetu jõudes on tunne, nagu sõidaksid Euroopa suurriigis – teed on ka pimedas hästi tähistatud ja selgelt viidatud.

Kui Leedu piiri ületasime, oli väljas juba kottpime. Esimese hooga tundus meile, et maantee on täis pruuni lehepuru, mis mööduvate autode tuules kergelt õhus keerleb. Alles hetk hiljem avastasime, et lehepuru elab – terve maantee oli kilomeetrite pikkuselt tihedalt kaetud hüppavate konnadega. Püüa sõita, kuidas tahad, aga konnavaba kohta teel ei olnud. Sellest sai Leedu endale meie jaoks uue nime: konna Leedu ehk kLeedu.
Viimased 80 km enne Kaunast oli minu jaoks tõsine raskus silmi lahti hoida. Püüdsime küll M-ga omavahel juttu ajada, kuid silmad kippusid mul kinni vajuma ikkagi umbes iga kahe sõna tagant. Püüdsin silmi sõrmedegagi lahti hoida, ent ka see ei töötanud. Ilmselgelt eelmine osaliselt magamata öö ja pikk päev arengukonverentsi korraldamisega oli väsimusse oma jälje jätnud. Õnneks oli M roolis. Suure unega võideldes jõudsime lõpuks Kaunasesse turvaliselt kohale.

Kaunases ööbisime kesklinna hotellis, mis asub täpselt bussijaama vastas. Kuna jõudsime sinna öösel ja lahkusime hommikul vara, siis hotelli broneerides polnud meie jaoks suurt muu oluline peale soodsa hinna. Seda enam üllatas hotell Magnus meid oma 3-tärnilise tasemega ülisoodsa hinna eest heas asukohas privaatse parklaga. Toad on korralikud ja vastavad igati standardile, mida 3-tärni hotellilt oodata. Seinte helipidavus jätab vaid soovida, ent kui sinna minnagi pigem lühikeseks perioodiks ööbima, on hotell kohe rohkemgi kui oodata oskasime niivõrd soodsa hinna eest. Soovitada julgeme igatahes.

Ilmaga meil muidugi reisi alguseks vedanud ei olnud. Tallinnast startides sadas jahedat vihma ning termomeeter näitas napid 4 soojakraadi. Reeglina on aprilli lõpus ilm ikkagi oluliselt soojem, ent sel aastal on kevad kuu aega hiljaks jäänud oma kõikide ilmingutega. Ka Lätis sadas. Vaid Leedus olid teed niisked, aga õhk oli kuiv ja soe – kella 11 paiku õhtul näitas termomeeter veel 12 soojakraadi ning õues tundus olevat harjumatult soe. Lõpuks ometi oli õhus tunda veidigi kevadet. Loodetavasti on kesk-Euroopas veidi enam kevadet, sooja ja päikest, mille saame endaga hiljem ka koju kaasa tuua.

Esmaspäev, 22. aprill 2013

Kevadet püüdma!

Mul on Belgiaga väga isiklik suhe juba üle kümne aasta. Kui veel keskkoolis käisin ja Skype polnud veel ilmavalgust näinud, kasutasin tol ajal Eestis vähetuntud suhtlusprogrammi ICQ, millega komistasin ühe huvitava suhtluskaaslase peale. Millalgi peale kontakti loomist võitis Eesti Eurovisiooni ning suures võidujoovastuses jagasin välja veidi väriseva südamega koduse postiaadressi, millele saabus kaks CD-plaati muusikaga. Ma poleks osanud arvata, et tollasest väikesest kontaktist võib kasvada aastatepikkune sõprus.

2004. aastal võtsime sõbrannaga ette elu esimese lennureisi ja iseseisva välismaa külastamise. Kaks nädalat Belgias. Aasta varem olid belglased meil külas käinud suurte viperustega - nemad olid juba ammu Euroopa Liidus ega vajanud lähiriikidesse reisimiseks passi, meie aga alles unistasime Euroopa Liidu liikmeks saamisest. Nii nad terve perega Eestisse põrutasidki, kui Tallinna sadamas nende autot teispool traataeda piiril nägime ja juba lehvitasime, ent riiki sisse nad korrektsete reisidokumentide puudumise tõttu ei pääsenud. Tänu ülimõistlikule Soomes asuvale saatkonnatöötajale õnnestus neil ikkagi lõpuks muretseda tagasipöördumistunnistus läbi Eesti (või olid need ajutised passid, kes seda enam mäletab), millega said siin ikkagi oma planeeritud puhkuse ära veeta. Kuigi me enam igapäevaselt ei suhtle juba pikemat aega, on see belglaste perekond kasvanud mulle kuidagi hinge ikka veel.

Minu esimene välisreis oli pikk ja väsitav. Ma olin varem käinud vaid bussireisil Prahas ega kujutanud täpselt ette, kuidas reisiplaneerimine käib või mida ühest reisist üldse arvata. Tol ajal veel otselende Brüsselisse Tallinnast ei käinud ning lennukivahetamine Stockholmis oli meile suur elamus. Eesti toidukultuuri tutvustamiseks viisime muude asjade hulgas sõbrannaga kaasa ka purgi praekapsast, mis end lennukis olles kohvris nii veidi lahti keeras, et välispidiselt küll kinnine paistis, ent kõik riided tuli Belgiasse saabudes hingematva kapsahaisu pärast pesumasinasse visata. Tagasi Eestisse tõime me kuulsat Belgia mitme maitsega erinevat õlut loomulikult klaaspudelis, aimamata, kuidas meie kohvri kaal iseenesest üüratutesse raskustesse langeb, nii et me seda ise liigutadagi ei jaksanud: meil oli kahe peale äraantav kohver, mis tagasiteel kaalus 42 kg. Lennujaamas vangutas check-ini tädi pead ja teatas, et nii raske suur kohver on piiri peal (äraantav pagas oli meil turistiklassis 20 kg inimese kohta), aga käsipagasikohvrid, mis võisid olla vaid 8 kg, kuid lennujaamas kaaludes ületasid tublisti mõlemad 10 kg ning küündisid pigem 15 kg kanti, ei sobinud kohe üldse. Ehmatasime end ilmselt näost täiesti roheliseks, nutuvõru ümber suu, et lahke check-ini tädi meie pagasi oli nõus tasuta äriklassi panema, kui selle kiiruga kohapeal ümber pakime. Minu uhiuue kohvri lukk lendas ümberpakkimise käigus pagasilindi alla ja sealt edasi oli vaid kaks võimalust: kas oodata tehniku saabumist ja lindi lahti kruvimist luku kättesaamiseks või osta kohalikust lennujaama poest hirmkallis uus pagasilukk. Valisin selle viimase ning nüüdseks on seesama lukk olnud mulle truu kaaslane kõik need aastad ja juba peaaegu tiiru ümber maailma.

Brüsselis olen ma üldse käinud kokku seni kolm korda, kui ma nüüd õigesti mäletan. Seega on sealsed enamus vaatamisväärsusi juba ammu nähtud ning kõike uuesti vaadata ei ole ilmselt mõtet, kuigi nii mõnigi asi võib olla viimase 9 aasta jooksul oluliselt muutunud. Korraliku turistina lugesin ma Lonely Planeti läbi ja avastasin, et on endiselt kohti, kus ma tegelikult Brüsselis siiani käinud pole. Pealegi on endalegi huvitav nii mõndagi kohta oma vanade piltide järgi otsida, püüdes ära arvata LP kirjelduse järgi, kas tegemist on sama kohaga.

Kuigi 9 aastat tagasi sai mööda Belgiat kõvasti ringi sõidetud koos oma belglastega, siis mitmeid kohti neist mäletan ma vaid detailide järgi. Nt Brugge maalilised sillad ja tunne, et seal linnas peaks ilmtingimata olema kõrgkool või Antwerpeni loomaaed, kus lahendasime elupõlise vaidluse, kas sebral on maalitud mustad triibud valge peale või vastupidi ja lähiriikidesse päevaseid reisikesi tehes Luksenburgis käies nägin esimest korda päriselt maisipõldu. Ent kõiki kohti meelde ikkagi ei jäänud - seda infot oli nii palju, mida ammutada esimeselt välisreisilt. Võibolla see ongi see reis, millest sain ma oma reisipisiku ja autoga reisimise meeldiva kõhutunde, kes teab.

Kuna sel kevadel on Eestis (ja kuuldavasti kogu Euroopas) kevad tavapärasest kuu aega hiljaks jäänud, siis veidi soojemate ilmade igatsuses otsustasime teha M-ga teineteisele sünnipäevakingid ja veeta oma nädalase kevadpuhkuse Euroopas, külastades tuntud, aga unustatud kohti neid uuesti avastades, astudes ühtlasi läbi ka teele jäävate sõprade-tuttavate juurest. Ehk toome niimoodi lõpuks päris kevade ka koju tagasi.

Teisipäev, 2. aprill 2013

Unistades suurelt

Millal on see hetk, kus sa tead, et unistus, mida sa püüad, pole see, mis on sulle käega katsutavas kauguses, vaid kusagil mujal? Teadmatus kauguses mujal. Ilma ühegi garantiita, et sa selleni tegelikult jõuad. Kui palju lihtsam oleks rahulduda sellega, mis on käepäraselt võimalik, kui see on peaaegu ideaalilähedane.

Unistada tuleb suurelt, eesmärgid seada kõrgelt selleks, et saavutada keskpärased tulemused. Keskpäraste eesmärkidega jäävad tihti tulemused kehvapoolseks ning madalad eesmärgid sootuks saavutamata. Olla realist või visionäär? See on nagu konnapoegade lugu, kus konnapojad otsustasid korraldada võistluse, kes jõuab esimesena torni tippu ronida. Paljud konnapojad väsisid juba teel tornini, täiskasvanud konnad kõrval hüüdmas, kuidas maa on liiga pikk. Teised konnapojad loobusid torni ronimisel, kuuldes, kuidas torni ronida ei ole võimalik. Vaid üks konnapoeg rühkis muudkui edasi ja edasi kuniks jõudiski torni tippu välja, sest ta oli kurt ega kuulnud, mida teised hüüdsid, ta ei teadnud, et torni ronimine on võimatu. Ja just sellepärast tulebki unistada suurelt ja seada eesmärgid kõrged ka siis, kui see tundub saavutamatu või keeruline.

Taipasin täna õhtul ootamatult, et olin terve õhtupooliku hinge kinni hoidnud. Kui korraga sügavalt välja hingasin, siis tundsin, kuidas kogu raskus, mis oli pikalt mu pea kohal rippunud, äkki õlgadele varises ja õlad longu vajutas. Seisatasin ja raputasin end ning tundsin, kuidas raskus minust mööda maha kukkus. Jah, ma tean, et ükskõik millise tee me valime, on edasine igal juhul pingutust nõudev. Ja ma tean ka, et tulemus on seda pingutust väärt.

Aga miks siis ikkagi on kuidagi hinges raske tunne loobuda juba käega katsutavast unistuse realiseerimisest, mis pole küll päris ideaalne, kuid mis on senistest parim lahendus? Kusagil paralleeluniversumis oli kogu elu juba paigas. Olgugi, et nii mõistus kui kõhutunne ütlevad mõlemad, et pakutud lahendus pole parim. Süda on see, mis lootis ja vaimusilmas pilte manas tuleviku reaalsusest, kui mõistus õhulossid hetkega pihuks ja põrmuks tegi. Elada siis südame või mõistuse järgi?

Meid pani otsustama täna lõplikult midagi, mida meile öeldi, olgugi et neis sõnades polnud midagi põhjapanevat või negatiivset. Kui küsida, mida meile öeldi, ei oskakski seda sõnadega öelda, aga see oli midagi, mida me mõlemad ühtäkki tajusime. Ilmselt olid need meie endi sees varjul olnud kahtlused, mis ühtäkki selgeks said. Ma tundsin, kuidas korraga mu kõhus midagi teistpidi keeras. Ja olgugi, et hinges tõstis ehmunult pead paanika, et oleme taas tagasi alguses, teadsin ma, et sisimas langetatud otsus oli raske, ent õige. Ja konsensuslik.

Ma usun, et õige ära tundmine tuleb tegelikult iseenesest. Vahel ta tuleb niimoodi, et sa otsid teda sootuks teisest kohast ja ta lihtsalt jääb su teele, nagu meie punane auto, kui otsisime hoopis midagi muud, aga teda kohates pilku enam mujale pöörata ei suutnud. Olime lummatud, aga otsus oli ka õige. Või otsus abielluda oli hinges nii lihtsalt paigas, küsimusi küsimata, kuidas ma võin olla kindel, et see on õige valik. Seda küsimust lihtsalt ei olnudki vaja, sest süda ja mõistus tundsid üht. Ja tegelikult ei ole me tagasi päris alguses: meil on täna uued teadmised ja kogemused, mis viivad meid lähemale meie soovide täitumisele.

Kuskil, veel täna minu jaoks teadmata kus, ootab meid ka meie unistus. Ma tean, et selleni jõudes teavad nii süda kui mõistus, et see ongi see. Oleks meil vaid tarkust hetk jäädvustada ja ära tunda!