Teisipäev, 26. aprill 2011

Ma olen vahepeal kirjutamisest üsna pika pausi võtnud. Mitte, et mul poleks midagi kirjutada. Vahel ei ole olnud ka. Pigem olen ma tundnud väsimust arvuti taga istumisest ja viimasel ajal pigem peale tööpäeva koju laekudes püüdnud arvutit tööle panna ainult hädavajalikul määral niipalju, et mugav oleks, ent mitte veetes selle taga tunde nagu ma tööpäevast niigi veedan. Tehnika on kohati võtnud mu elu üle liiga suurt võimust.

Teisalt olen jäänud kinni iseendasse. Mehhikos olles ei jaksanud kaks viimast päeva arvutit kuidagi avada, et selle abil blogisse postitada reisi viimaseid muljeid, mille endale pastaka abil vanamoeliselt märkmikusse üles täheldasin. Lubasin endale, et teen seda veidi hiljem tagant järele. Samuti olen tahtnud veel kirjutada paarist muust asjast, kuid lükanud kirjutamist muudkui edasi, sest Mehhiko kirjed on veel tegemata. Ja nii olen ma muudkui asju edasi lükanud. Kuniks ühel hetkel on nad saanud lihtsalt juba nii vanaks, et võibolla polegi neid mõtet enam blogida.

Üks mõte, mis ikka ja jälle minuni tagasi jõuab, on äratundmine. Viimasel ajal olen sattunud veidi ebatavalistesse ja igapäevaselt mõnevõrra väljakutsuvamatesse või tiba stressirohkematesse situatsioonidesse kui viimasel ajal muidu. Neis olukordades olen ühtäkki hakanud ära tabama justkui de ja vu momente või äratundmisi varasematest muudest hetkedest või kogemustest, mis on olnud sarnased või andnud mingi eelduse nüüd ette tulnud situatsioonist veidi paremini omadega välja tulla kui veidi varasemalt. Justkui ära tabada, milleks mõnda varasemat seika elus on olnud vaja läbida, luua seoseid. Mu meeled on avatud.