Esmaspäev, 31. märts 2008

Head uut aastat

Uus aasta on alanud. Hea on tähistada uue aasta algust 2 korda. Annab võimalusi rohkem lubadusi anda. Ja rohkem loota, et uus tuleb vanast parem.

Esimest korda sel aastal viitsisin vastata kõikidele smsidele, mis mulle saadeti. Neid polnud sugugi palju. Ilmselt sellepärast, et maailm on kergelt virtualiseerunud. Ja omamoodi rekord ka: praeguseks hetkeks, kui päeva lõpuni on jäänud napid pool tundi, olen ma saanud juba 85 virtuaalset õnnesoovi läbi Orkuti.

Kolmapäev, 26. märts 2008

Jõulutaadi ootel

Vaadates aknast välja, arvasin esialgu, et tegu on Ilmataadi varajase aprillinaljaga. Noh, et lumi tuli maha, kestab paar päeva ja läinud ta ongi. Keskmine Eesti talv. Ainult et hilinenud mõned kuud. Aga kae nalja. Lumi on juba päris mitu päeva korralikult maas olnud ja tuleb aina juurde. Jube hea, et mu uitmõte suverehvid alla panna selleks vaid jäigi. Räägitakse küll, et lumi pidada nädalavahetuseks ära sulama, aga eks me näe. Praegu selliseid märke küll tunda pole. Pigem oleks justkui Jõulutaadi ootel, et varsti peaks kinki saama (ja kui hästi läheb ja hea tüdruk olen, siis äkki saangi?).

Vahepealne eksperiment sõbrannad mehele panna ei ole veel lõplikult läbi. Ka ei saa seda päris nurjunuks lugeda. Pigem on see ootele pandud osaliselt, et areneb ise tasa ja targu nagu lauale kausi sisse rätiku alla kerkima pandud pärmitaigen. Kui liiga kaua kerkib, kerkib üle. Kui temperatuur pole õige, ei hakkagi kerkima. Ent siiski on mõne asjaga parem pigem oodata ning talitada tasa ja targu.

Mulle meeldib raamatuid lugeda, kuid jõuan nende seltsi jube harva. Oluliselt harvemini kui ma tegelikult tahaksin. Tean, et kui väga tahta, on kõik võimalik ning tegelikult on asjad kinni eneses. Siiski - peale pikka tööpäeva ja väikest kodus möllu ei olegi energiat ega viitsimist järgi, et millessegi veel õhtul väga pikalt süveneda. Siis tahaks end vaid hetkeks välja lülitada, puhata ja mängida ning mõnusasti unne suikuda, et järgmise päeva katsumuste ületamiseks energiat koguda.

Kes koera saba ikka kergitab kui mitte koer ise. Umbes aasta tagasi hakkasin lugema John Grogani raamatut "Marley & Me". Loomulikult ühe labradori elust. Siiras ja tõene, paljude seikadega, mille sarnast on isegi läbi elatud. Selles suhtes veidi kurvastavgi. Esimese õhinaga jõudsin raamatuga peaaegu lõpuni. Üksnes umbes 20 lehekülge jäi veel lõpuni lugeda. Ning raamat jäi kolmveerand aastaks öökapile seisma. Seisin silmitsi raskusega, mida ma kas ei tahtnud või ei julgenud ületada. Mõned nädalad tagasi võtsin end ühel pühapäeva hommikul kätte ning lugesin lõpuni. Oli raske, aga sain hakkama. Aitäh, M, raamatu soovitamise eest. Nüüd võid selle oma raamaturiiulile taas tolmu koguma saada (koos minu ülisiiraste vabandustega, ent see raamat aitas mul kasvada ja areneda, ühesõnaga oli vajalik).

"Mõned koeraomanikud arvavad, et peale nende sellist käitumist arvab nende koer, et omanik ei armasta neid enam, ent selles osas omanikud eksivad" või umbes nii kirjutati "Koerakuulajas". Lugesin ega saanud aru, kuidas võib mõnel omanikul üldse sellist arvamust tekkida. Nüüd olen emotsionaalselt jõudnud umbes samasse punkti. Näen kõrvalt, kuidas mu koer on absoluutses hämmingus kohati ega saa aru, mis ning miks midagi muutunud on. Ilmselt mõtteainet omajagu, ent eesmärk on ju õilis ja hea. Tuleb ainult need mõned nädalad järjepidev olla ja vastu pidada. Katsumus? Absoluutselt. Tahaks ju ninnu-nännutada ning teha-kõike-seda-muud-mis-on-keelatud-asjade-nimekirjas-et-mitte-olla-karja-juht. Selgroo kasvatamine.

Kui tali tuli keset oodatud kevadet ootamata, siis ehk on see väike võimalus mõnda kaotatud hetke tagasi teha või korvata?

Teisipäev, 11. märts 2008

Kohvimeister

Kujutlege ette väikest vanalinna tänavat päikesepaistelise ilmaga või kerges kevadises vihmasajus. Munakivid sillerdavad päikese käes ning õhus on tunda kevadet. Hing ihkab millegi mõnusa ja hubase järele. Ning just keset seda pisikest vanalinna tänavat õhkub kusagilt värske kohvi lõhna. Kohviku ees tänaval on paar lauakest, mis ootavad külastajaid. Kohviku uks on puidust, suure klaasaknaga, selline veidi raske ning lahti lükates natuke kägiseb. Ukse kohal ripub väike kelluke, mis annab märku uue kliendi saabumisest. Kohvikus on lauakesed ning mugavad toolid, suur aken vaatega vanalinnale. Ruum on muidu üsna valgusküllane, ent väikesed nurgasopid varjuvad hämarusse. Õhk on täis magusat värsket kohvilõhna. Ninna tungiv aroom on hingematvalt magusamaiguline. Ja leti taga seisab keskealine suuremat kasvu kiilaspäisusele kalduv härrasmees. Selline tugev, ümmarguste prillidega, muheda olemise ning muigega näol. Tervitab kõiki kliente isiklikult. Suurepärane personaalne lähenemine. Härrasmees võtab tellimuse, jahvatab oad, valmistab oskuslikult kohvijoogi, serveerib selle letile ning jääb kergelt jutustama. Koht, kust tahaks möödaminnes alati ühe hea ja värske latte haarata ning kuhu alati tagasi tulla. Koht, kus vihmase ilmaga on hea sõbrannadega tundide kaupa istuda ning uuest kingaostust pajatada. Koht, kuhu võid end unustada.

Imeline, eksole? Mul on selline härrasmees, teie pakkuge koht.

Esmaspäev, 10. märts 2008

Halva auraga auto

Mitte, et kurjast saatusest paar nädalat tagasi väheks oleks jäänud, aga sel autol kohe on omadus õnnetusi ligi tõmmata. Selliseid pisikesi, aga meelt häirivaid siiski. Veidi enam kui nädalake tagasi murti parkides kõnnitee ääres juhipoolne uksepeegel ära. Ilmselt mõni jalakäija mõtles, et teeb nalja. Minul pärast kuigi naljakas polnud. Hea, et on olemas kuldsete käte ja igavese kannatusega mehi, kes viitsivad jupid algosadeks lammutada ning püüavad lego siis õigesti kokku saada. Peaasi, et toimib.

Eelmise nädala teisel poolel oli hommikune talv ootamatu nagu alati. Väike valearvestus ning oma lollus. Autoõnnetus oli käes. Kõik õnneks terved, kuid ehmatus oli suur sellegipoolest. Hea, et oli mõistlik kannataja. Paberite täitmine, kerge värin käes. Siis kindlustus ja tööle hilinemine. Tulemuseks purunenud esistange ja paremas kapotinurgas mõlk. Teisel autol päris nii hästi ei läinud, aga minu kindlustus katab kõik. Hea, et liikluskindlustus olemas on.

Kui nüüd tagasi mõelda, on see auto algusest saadik jamasid ligi tõmmanud. Enne seda, kui sellega üldse sõitma hakata sain, tuli juba juppe vahetada ja remonti viia. Aga peaasi, et ta mul sõidab. Ikkagi truu teekaaslane ja hea seltsiline, annab vabaduse liikuda ja iseenda peremees olla. Et ta mind alt ei veaks ja maha ei jätaks - muud ma väga ei palugi.

Ehk nüüd õnnetustest aitab?

Sundüürnike saaga*

Enne vist jõuab tõemeeli Issanda päike looja minna kui see teema ümber saab. Kaua tuleb veel oodata, ei tea. Aga jaksu ei ole enam. Selline aastakümnete pikkune solgutamine. 15 aastat oleme juba oodanud ja ei mingit tulemust. Nüüd hakatakse asja ümber vaatama. Ehk läheb seekord kiiremini? Vastasel juhul jõuavad õiguslikud subjektid oma õigustest vahepeal ilma jääda... Ja ega majadki kaua püsti enam seisa ilma igasuguse korrastamise ning putitamiseta. Ainsad, kes niisugustes tingimustes veel mõnda aega rõõmsalt elada tahaksid, on ilmselt mu köögi vallutanud hiired.

Kaua seda Eesti rahvast mõnitatakse? Ilmselt ei ole meie riigiisad ise olnud sellises situatsioonis. Ei puutu kokku enda loodud kolmanda või neljanda Eestiga. Nimetage, kuidas tahate. Ja ega igaühele ju 10 000 eest Kalamaja korterit anta. Mnjah. Sapiseks kisub.
*