Hommikul tervitas meid Lyonis päike. Hotelli aknast otse päike küll ei paista ja peegeldab vastasmaja ülemistelt korrustelt, kuid sinine kirgas taevas andis juba kaugelt aimu, et väljas on tõepoolest soe ilm, nagu ilmateade lubas. Kuigi algselt pidi meie tänane koosoleku päevakava kestma õhtuni, siis vahetult enne reisi selgus, et lõpetame siiski lõunaga, sest peakorraldaja on haigestunud ja see, kes rolli üle on võtnud, peab õhtuks olema juba Amsterdamis. Tegime oma sündmuse kokkuvõtted ära ning istusime lõunalauda.
Kui reeglina on Lyonis kogetud söök olnud pigem hea ja väga hea, siis tänane lõuna oli tõeline pettumus. Meie seltskonnas on üks laktoositalumatu neiu, kes palus erimenüüd. Talle toodi seekord söök esimesena, kuigi tavaliselt saab ta selle viimasena, ent asetati vale inimese ette. Õnneks taipas kelner viga viimasel minutil ning vahetas söögi asukohta ja kohe peale seda viis söögi ära, sest sellele unustati lisamast oluline komponent - kala. Teistele oli lõunaks seekord üllataval kombel vegetaarne roog, millest muidu polekski midagi, ent reaalselt oli tegemist sarnase maitsekooslusega piimas hautatud juurviljadega, kuhu erinevalt menüüs loetletust, oli unustatud lisamast nii riis kui ilmselt ka mõni muu oluline komponent. See söök ei maitsenud kuigivõrd kellelegi ega täitnud ka kõhtu.
Kui Lyoni lähetus päevakorda tuli, siis uurisin võimalust pikendada reisi oma kuludega nädala lõpuni, ideega veeta oma abikaasaga mõnus nädalavahetus armsas Prantsuse linnakeses. M pidi mulle täna lõuna ajal järele lendama, nii et lõunalauas istudes unistasin õhtusöögikohtadest ja soovisin talle kena lendu, kui ta pearoa ja magustoidu vahel mulle äkki helistas ja teatas, et kuigi ta on juba lennujaamas, siis ta ei tule täna. Ma olin sellest niivõrd ehmunud ja šokeeritud, et ei osanud esimese hooga mitte kuidagi reageerida. Saanud aru, milles asi, püüdsin leida kiireid lahendusi, et ta saabuks ehk Lyoni homme. Helistasime nii Lufthansasse, reisibüroosse, vaatasin netist pileteid nii Lyoni kui Genfi, mis on umbes tunnise sõidu kaugusel ja rõõmustasin korraks Genfi leitud piletite üle, ent siis selgus siiski, et need piletid tegelikult ei sobi. Püüdsin ka oma lennupileteid varasemaks tuua, tänaseks või homseks, sest hotelliöö hind võiks eeldatavasti olla sarnases suurusjärgus muudetavate piletitega, kuid selgus, et muudetava pileti hind oleks olnud kallim kui mu edasi-tagasi piletid kokku ja hotelliööst ca 100€ kallim ehk ka sellel polnud mõtet. Olin täielikult löödud. Minu ideaalsest nädalavahetusest abikaasaga oli saanud äkki nädalavahetus täiesti üksinda Lyonis.
Teiste lennukile minekuni oli jäänud paar tundi. Jalutasime koos linnapeal, imesoojas päikesepaistes, 25-kraadises minu jaoks suveilmas, mida Lõuna-Eurooplased kirjeldasid rohkem kui meeldivat sügisilma ja sättisid oma talvejopesid üle käe rippuma. Napilt enne seda, kui mu kolleegid teistest riikidest lennujaama minema hakkasid, mainis keegi, et Bosnia kolleeg jääb veel üheks ööks ja andmis mulle ta telefoni numbri. Saatsin talle sõnumi, kuid nagu hiljem selgus, siis see vist kohale ei jõudnudki ja ta seda tegelikult kätte ei saanud. Teadsin, et Taani kolleeg oli plaaninud samuti nädalavahetuse oma abikaasaga Lyonis veeta, kuid teda ma segada ei soovinud. Äkki meenus mulle, et Rumeenia tüdrukud lähevad lennukile samuti alles hommikul. Püüdsin leida nende kontakti, kuid Serbia kolleegi abiga sain kätte vaid meiliaadressi, panin kiire kirja teele ja mõtlesin, et kui läheb õnneks, siis läheb, sest pole just kindel paljud töömeili reedese päeva lõpus enam vaatavad, eriti lähetuses olles.
Saatsin kolleegid lennujaama poole teele ja tulin üles tuppa, et korraks aeg iseenda jaoks maha võtta, hetkeks elu üle järele mõelda ning püüda aru saada, mida ma õhtu ja järgneva kahe päevaga peale üksinda siin hakkan. Ma ei ole üksi reisija tüüpi. Saan sellega vajadusel hakkama, aga minu jaoks on reisi suur lisaväärtus see, kui saan oma emotsioone kellegagi jagada. Äkki küsis M mu käest mis variant ikkagi Genfi lennata oleks. M oli vaadanud ja mõelnud ja siiski otsustanud, et kui on vähegi võimalus, tuleb ta homme ikkagi Lyoni. Käisin kiirelt piletiotsingud läbi ja leidsime homme hommikuks umbes topelt hinnaga lennupiletid kiire ümberistumisega Frankfurtis, samamoodi nagu minagi siia tulin, nii et tagasilend jääb pühapäeval meil ühiseks. Hetk hiljem olid M-l lennupiletid ostetud ja mu süda hüppas rõõmust. Tundsin end väga õnnelikuna. Olen talle tänulik selle pingutuse eest.
Just, kui tundsin, et asjad hakkavad jälle hästi minema ja kurbuse asemel energia kehasse tagasi tulema, panin mõttes paika plaani, et jalutan mõnda suuremasse parki ilma nautima, siis leian sobiliku söögikoha ja seejärel mõne väiksema kontserdi, mida nautida. Samal hetkel sain rumeenlastelt meili, et nad on hotelli vastuvõtus ja võiksin neile helistada. Helistasin, kuid numbril vastas keegi võõras, nii et panin meili tagasi teele ja kui olin alla vastuvõttu jõudnud, saingi neilt kõne, kus leppisime kokku kohtumispaiga ühise õhtusöögi otsimiseks.
Jalutasime mööda Lyoni vanalinna väikseid restoranitänavad kuniks üks rumeenlastest leidis restorani õues asuvate laudadega, kus võiksime einestada, rääkides sinna juurde loo, kuidas ta oma mehega puhkusele sõitis, piiri peal politsei nende auto dokumente kontrollis ja avastas, et tehniline ülevaatus on juba pool aastat läbi, nii et nende puhkus ära jäi. Tuleb välja, et ka teistel on juhtunud aeg-ajalt plaanimatuid seiku oma puhkuste osas.
Istusime maha äärmisesse õuelaudade ritta ja rääkisime just järgmise aasta sügisel Tallinnas toimuvast järgmisest koosolekust, kui meie kõrvallauda istusid kaks noormeest kahe koeraga. Märkasin, et üks neist oli prantslane ja teine rääkis inglise keeles, aga muud suuremat tähelepanu neile ei pööranud, kui anuvate suurte silmadega otsa vaatavad koerad välja arvata. Koertel kohe on oskus sööki lunida ja teha pähe täpselt selline nägu, et nad ei ole ju tegelikult mitte kunagi süüa saanud, kuigi nad võivad just olla lõpetanud oma söögikorra. Ühtäkki küsis üks noormeestest minult ootamatult eesti keeles, kas ma olen eestlane. Vaatasin teda suurte silmadega - tõepoolest, igas (sadama)linnas leiab ühe eestlase, nagu Hemingway ütles. Tuleb välja, et need noormehed elavad poole kohaga Eestis, poole kohaga mööda maailma ringi reisides oma suures täismõõdus veokisse ehitatud automajas, ja reisivad koos oma kahe emase koeraga, kes on pärit Taist ning hetkel on nad teel läbi Euroopa Londonisse, et seal avada ajutiselt oma kohalik tänavatoiduäri. Wow, maailm on ikka kirju ja üks huvitav paik.
Igas halvas asjas on midagi head. Kui M poleks täna lennukist maha jäänud, poleks ma rumeenlastega õhtustama sattunud ega lõpuks veetnud huvitavas vestluses toredate emotsioonidega õhtut, saades tundma ka rumeenlasi oluliselt paremini ning lubades teineteisele ka tulevikus kontakti hoida. M-i otsus osta uued lennupiletid ja homme Lyoni tulla on mind positiivselt sügavalt liigutanud ja ootan tema turvaliselt õigeaegselt kohale saabumist väga. Tuleb välja, et elu on ikka täis positiivseid üllatusi.
Kuvatud on postitused sildiga koer. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga koer. Kuva kõik postitused
reede, 11. oktoober 2019
kolmapäev, 9. oktoober 2019
Gastronoomia pealinn Lyon
Kunagi mõtlesin, et tööreise ma blogima ei hakka, sest tööteemade ja muidu turistiks olemise vahel on tihti üsna suured erinevused ning neid põimida on keeruline. Mingi hetk isegi mõtlesin, et teen käidud konverentsidest ja seal kuuldust eraldi postitused, aga need kuidagi jäid ja nii ongi mu blogi olnud valdavalt reisiteemaline puhkusereise kajstavana. Kas see on nüüd hea või halb valik olnud, mine võta kinni.
Teine dilemma, mis on mul kunagi varem juba tekkinud, aga viimasel ajal, eriti uuele tööle asudes, kus rahvusvahelisi kontakte on rohkem, hoogustunud, on küsimus, mis keeles ma oma blogi pidama peaks. Algselt sai see loodud perele ja sõpradele, aga paljuski ka iseendale heaks meenutuseks, et hiljem, kui reisist juba omajagu möödas on, oleks hea üle lugeda. Kuna eesti keele oskajaid on aga piiratud arv, siis jääb teatud seltskond või ports potentsiaalseid huvilisi mu blogist lugejate hulgast välja. Topelt kannete tegemiseks ja tõlketöödeks pole mul ei huvi ega aega ja päris aus poleks vist ei pere ega sõprade jaoks ka, kui keele mingil hetkel inglisekeelseks muudaksin. Nii on see keeleline dilemma jätkuv ja hetkel jätkan siiski vist samamoodi nagu seni olnud on. Õnneks on olemas Google Translate, nii et kui keegi tunneb suurt soovi mu blogi kirjetest aimu saada, aitab ehk mingi pildi ette saada seegi.
Nüüd aga tagasi esimese teema juurde - tööreisid. Reisil olles olen harjunud mõtteid ja emotsioone talletama ja natuke veider on, kui ma seda ei tee. Seega olen otsustanud, et kui tööreis sisaldab ka lisaks ärilisele vaatele mingit täiendavat elementi, sobib see siia blogisse hästi. Kui kevadel uuest töökohast unistasin, siis mõtlesin, et see võiks sisaldada ka mingis hulgas tööreise, nii saaksin oma hobi osaliselt tööga seostada ja ehk tunneks ka vähem vajadust pidevalt uusi lennupileteid kuhugi vaadata. Kahe kuu jooksul, mil ma uuel positsioonil töötada olen saanud, on mu teele jäänud mitu korda Riia, korra Kaunas, aga ka Mannheim Saksamaal, mida nägin vaid auto aknast ja peamiselt pimedas kui nüüd ka Prantsusmaal Lyon. Niisiis - tere tulemast Lyoni.
Eesti asub turisminduse ja transpordi mõttes endiselt veidi pommiaugus, nii et häid otselennuühendusi on meil pigem vähevõitu ja ette vedamisega võimalusi keskpäraselt, ent siiski olemas ja ka täiesti arvestatavate tingimustega. Küll aga tähendab see tihti kas pikki ooteaegu kuskil vahelennujaamas või absurdselt vara või hilja jõudmisi. Nii algas minu tänane päev öösel kell 4, kui end lennujaama teele sättisi, et lennata Frankfurti ja sealt kiire ümberistumisega Lyoni.
Tallinna lennujaamas algab tipptund hommikul kella 5st, mis tähendab, et selliseid unetuid rändajaid on lennukite kaupa ja reeglina võib lennuootajate hulgas mõnda tuttavat ikka kohata. Iseküsimus aga on, kuidas tipptunnil lennujaama saada, sest nagu selgus hilisõhtul taksot ette tellides, et taksode arv on piiratud ning lubatud autod kella 5 ja 7 vahel juba täis, nii et sinna tellimusi juurde ei võeta. Minu soov oli aga lahkuda kodust 4:45, nii et endale ikkagi takso sain. Taksojuhilt kuulsin ka, kuidas Tulika jaoks on lennujaama tellimused prioriteet ning nendega nad ei riski - kui autot õigeks ajaks garanteerida ei saa, siis tellimust ette vastu ei võeta. Tegelikult üsna mõistlik suhtumine, sest lennust maha jäämisega ei taha riskida keegi.
Lufthansa lennu äpp on selles mõttes tore, et ta teavitab jooksvalt nii värava muutusest kui on võimalik vaadata ka seda, kust lennuk, millega lendaa läheb, parajasti tuleb. Sain teada, et minu varahommikune lend oli öösel saabunud Frankfurtist ja nüüd Tallinnast Frankfurti lennates läheb edasi sealt Lyoni. Ehk sõna otseses mõttes lennuk, millelt maha astusin, ootas mind samas väravas pooleldi sama meeskonnaga kohe tagasi, et samal istekohal edasi lennata. Lennukisse jääda pole aga võimalik. Ja siis see hetk, kui tead, et maandud sama lennukiga, millega läheb sul jätkulend edasi järgmisse sihtpunkti tunni aja pärast ja avastad, et buss viib su lennukist lennujaama kõige kaugemasse punkti, nii et pead läbi kahe terminali ja terve lennujaama tempokalt liikuma, lõpuks isegi veidi jooksma, et jõuda tagasi bussile, mis viib su tagasi täpselt samale lennukile ja samale istekohale, kust tund aega tagasi püsti tõusid, et saaksid samale stjuuardessile rõõmsalt pardale astudes taas tere öelda. Eriti jabur oleks muidugi olnud sellest samast lennukist maha jääda, ent õnneks seda ei juhtunud.
Lyonis tervitasid mind tugevad vihmapilved ja märkimisväärne hoovihm. Kuna eile õhtul selgus viimasel minutil, et koosoleku korraldaja poolt pole siiski lennujaamast transporti hotelli organiseeritud ja ma polnud kindel, kas siinsetes taksodes kaardiga saab maksta, tellisin Uberi. Vihmaga juht mu kohvrit autosse tõstma ei tulnud, ent avas salongist vähemalt pagasiruumi. Kui minu kaart näitas veel 15 minutit sihtpunkti jõudmiseni, keeras juht äkki peamise rongijaama juurde parklasse ja ütles, et oleme kohal. Tema inglise keelt ei rääkinud ja minu prantsuse keel on kohvi ja päevaprae tellimise tasemel, ent suutsin talle äppi näidates siiski selgeks teha, et ma soovin saada hotelli, mille aadressi ma ka algselt sisse panin. Ta laiutas käsi, keeras auto ringi ja viis mind siiski kenasti hotelli ukse ette. Mul vedas ka sellega, et tuba oli juba valmis ning sain kenasti end sisse seada, paar kiiremat tööasja ära teha ning tohutule unekoormale vastu tulles väikese puhkehetke võtta, mis küll katkestati vähem kui paarikümne minuti pärast toateenija poolt, kes mingil põhjusel hädasti mu äsja koristatud ja kätte saadud tuba teenindama soovis tulla. Ent ka see lühike aeg oli äärmiselt väärtuslik.
Lyon on väidetavalt Prantsusmaa gastronoomia pealinn. Kui hotelli ümberkaudsetel tänavatel veidi jalutasin, siis otseselt silma see kuskil ei hakanud, kuid seni proovitud söögid on küll olnud pigem lihtsakoelisemad, aga elegantsed ja nauditavalt head. Loodan, et kulinaarne hea üllatus ootab mind veel ees.
Kuna lõunani sadas hoovihma, viskasin oma kollase vihmajope peale, kui lõunasöögiks kohta otsima läksin. Siinne kliima on aga kuiv ja soe, võrreldes Eestiga. Kui vihm järgi jäi, siis 16 kraadises soojuses oli jope täiesti üleliigne ja eesolevateks päevadeks lubab pigem päikesepaistet ja 22-24 kraadi sooja. Ilmateadet vaadates pakkisin nädalavahetuseks, mille oleme M-ga otsustanud Lyonis veeta, lühikesed püksid kaasa. Lähiümbruse riikide elanikelt kuulsin aga õhtusöögilauas, et nende jaoks on siin siiski juba pigem jahe ning nemad otsisid oma talveriided välja. Alati ei olegi küsimus just soojakraadides, vaid pigem niiskes õhus, mis Eestis olles kontidesse poeb.
Kui oma kollase jopega mööda linna jalutasin, märkasin äkki, kuidas äkki välja tulnud päike mu nägu nii mõnusalt soojendas, et pöörasin pea päikese poole ja lasin selle soojadel kiirtel end paitada. Ah, nii hea ja soe on päikese käes, naeratus tuli lausa näole! Ja niimoodi mõnus naeratus näol ringi jalutades, ei pannudki ma alguses tähele, et nii mõnegi mööduva prantslase prantsuskeelne kommentaar oli mulle mõeldud kuniks mingi hetk märkasin, kuidas mõned mööduvad meesterahvad teretama kippusid ja mõned teised elektritõuksi või rolleriga autoteel mööduvad korraks hõikavad tervituseks. Üks hüüdis mööda sõites, et ma olen nagu päike. Ah selliselt mõjub kirgas kollane vihmajope siis oktoobrikuises soojas sügisilmas Lyonis.
Siin kesklinna tänavatel kohtab ka palju koeri. Koer on ühiskonna selge osa, temaga käiakse nii poes kui kohvikus ja niisama tänaval. See on kaasa toonud ka teise huvitava nähtuse - ilmselgelt kodutud või veidi kahtlase sotsiaalse taustaga noormehed veedavad oma aega parkides ja tänavaservadel mitte midagi tehes, kuid kaasas suur hulk koeri, kes kõik tunduvad eemalt vaadates kuidagi stressivabad, viisakalt käituvad ja mõistlikult hoolitsetud. Selline natuke veider vaatepilt.
Kuigi Lyon jätab endast tavalise suurlinna tunde, kus pole põhjust end ülemäära ohustatuna tunda, oli mul õhtu lõpuks siiski tunne, et päris üksi ma pimedas siinsetel tänavatel vist jalutama minna ei tahaks. Kellegagi koos poleks aga üldse muret. Ahjaa, kesklinnas on praegu liiklust tavapärasest ka oluliselt vähem ning mitmed tänavadki kinni, sest hetkel väisab Lyoni lisaks meie rahvusvahelisele koosoleku seltskonnale ka Prantsusmaa president, kelle visiit on seotud homse rahvusvahelise mentaalse tervise päevaga, nii et selline poolinimtühi Lyoni kesklinn võib tegelikult olla hoopiski illusioon ja eks ma reisi lõpuks saan otsustada, millised tunded see linn minus on tekitanud.
Teine dilemma, mis on mul kunagi varem juba tekkinud, aga viimasel ajal, eriti uuele tööle asudes, kus rahvusvahelisi kontakte on rohkem, hoogustunud, on küsimus, mis keeles ma oma blogi pidama peaks. Algselt sai see loodud perele ja sõpradele, aga paljuski ka iseendale heaks meenutuseks, et hiljem, kui reisist juba omajagu möödas on, oleks hea üle lugeda. Kuna eesti keele oskajaid on aga piiratud arv, siis jääb teatud seltskond või ports potentsiaalseid huvilisi mu blogist lugejate hulgast välja. Topelt kannete tegemiseks ja tõlketöödeks pole mul ei huvi ega aega ja päris aus poleks vist ei pere ega sõprade jaoks ka, kui keele mingil hetkel inglisekeelseks muudaksin. Nii on see keeleline dilemma jätkuv ja hetkel jätkan siiski vist samamoodi nagu seni olnud on. Õnneks on olemas Google Translate, nii et kui keegi tunneb suurt soovi mu blogi kirjetest aimu saada, aitab ehk mingi pildi ette saada seegi.
Nüüd aga tagasi esimese teema juurde - tööreisid. Reisil olles olen harjunud mõtteid ja emotsioone talletama ja natuke veider on, kui ma seda ei tee. Seega olen otsustanud, et kui tööreis sisaldab ka lisaks ärilisele vaatele mingit täiendavat elementi, sobib see siia blogisse hästi. Kui kevadel uuest töökohast unistasin, siis mõtlesin, et see võiks sisaldada ka mingis hulgas tööreise, nii saaksin oma hobi osaliselt tööga seostada ja ehk tunneks ka vähem vajadust pidevalt uusi lennupileteid kuhugi vaadata. Kahe kuu jooksul, mil ma uuel positsioonil töötada olen saanud, on mu teele jäänud mitu korda Riia, korra Kaunas, aga ka Mannheim Saksamaal, mida nägin vaid auto aknast ja peamiselt pimedas kui nüüd ka Prantsusmaal Lyon. Niisiis - tere tulemast Lyoni.
Eesti asub turisminduse ja transpordi mõttes endiselt veidi pommiaugus, nii et häid otselennuühendusi on meil pigem vähevõitu ja ette vedamisega võimalusi keskpäraselt, ent siiski olemas ja ka täiesti arvestatavate tingimustega. Küll aga tähendab see tihti kas pikki ooteaegu kuskil vahelennujaamas või absurdselt vara või hilja jõudmisi. Nii algas minu tänane päev öösel kell 4, kui end lennujaama teele sättisi, et lennata Frankfurti ja sealt kiire ümberistumisega Lyoni.
Tallinna lennujaamas algab tipptund hommikul kella 5st, mis tähendab, et selliseid unetuid rändajaid on lennukite kaupa ja reeglina võib lennuootajate hulgas mõnda tuttavat ikka kohata. Iseküsimus aga on, kuidas tipptunnil lennujaama saada, sest nagu selgus hilisõhtul taksot ette tellides, et taksode arv on piiratud ning lubatud autod kella 5 ja 7 vahel juba täis, nii et sinna tellimusi juurde ei võeta. Minu soov oli aga lahkuda kodust 4:45, nii et endale ikkagi takso sain. Taksojuhilt kuulsin ka, kuidas Tulika jaoks on lennujaama tellimused prioriteet ning nendega nad ei riski - kui autot õigeks ajaks garanteerida ei saa, siis tellimust ette vastu ei võeta. Tegelikult üsna mõistlik suhtumine, sest lennust maha jäämisega ei taha riskida keegi.
Lufthansa lennu äpp on selles mõttes tore, et ta teavitab jooksvalt nii värava muutusest kui on võimalik vaadata ka seda, kust lennuk, millega lendaa läheb, parajasti tuleb. Sain teada, et minu varahommikune lend oli öösel saabunud Frankfurtist ja nüüd Tallinnast Frankfurti lennates läheb edasi sealt Lyoni. Ehk sõna otseses mõttes lennuk, millelt maha astusin, ootas mind samas väravas pooleldi sama meeskonnaga kohe tagasi, et samal istekohal edasi lennata. Lennukisse jääda pole aga võimalik. Ja siis see hetk, kui tead, et maandud sama lennukiga, millega läheb sul jätkulend edasi järgmisse sihtpunkti tunni aja pärast ja avastad, et buss viib su lennukist lennujaama kõige kaugemasse punkti, nii et pead läbi kahe terminali ja terve lennujaama tempokalt liikuma, lõpuks isegi veidi jooksma, et jõuda tagasi bussile, mis viib su tagasi täpselt samale lennukile ja samale istekohale, kust tund aega tagasi püsti tõusid, et saaksid samale stjuuardessile rõõmsalt pardale astudes taas tere öelda. Eriti jabur oleks muidugi olnud sellest samast lennukist maha jääda, ent õnneks seda ei juhtunud.
Lyonis tervitasid mind tugevad vihmapilved ja märkimisväärne hoovihm. Kuna eile õhtul selgus viimasel minutil, et koosoleku korraldaja poolt pole siiski lennujaamast transporti hotelli organiseeritud ja ma polnud kindel, kas siinsetes taksodes kaardiga saab maksta, tellisin Uberi. Vihmaga juht mu kohvrit autosse tõstma ei tulnud, ent avas salongist vähemalt pagasiruumi. Kui minu kaart näitas veel 15 minutit sihtpunkti jõudmiseni, keeras juht äkki peamise rongijaama juurde parklasse ja ütles, et oleme kohal. Tema inglise keelt ei rääkinud ja minu prantsuse keel on kohvi ja päevaprae tellimise tasemel, ent suutsin talle äppi näidates siiski selgeks teha, et ma soovin saada hotelli, mille aadressi ma ka algselt sisse panin. Ta laiutas käsi, keeras auto ringi ja viis mind siiski kenasti hotelli ukse ette. Mul vedas ka sellega, et tuba oli juba valmis ning sain kenasti end sisse seada, paar kiiremat tööasja ära teha ning tohutule unekoormale vastu tulles väikese puhkehetke võtta, mis küll katkestati vähem kui paarikümne minuti pärast toateenija poolt, kes mingil põhjusel hädasti mu äsja koristatud ja kätte saadud tuba teenindama soovis tulla. Ent ka see lühike aeg oli äärmiselt väärtuslik.
Lyon on väidetavalt Prantsusmaa gastronoomia pealinn. Kui hotelli ümberkaudsetel tänavatel veidi jalutasin, siis otseselt silma see kuskil ei hakanud, kuid seni proovitud söögid on küll olnud pigem lihtsakoelisemad, aga elegantsed ja nauditavalt head. Loodan, et kulinaarne hea üllatus ootab mind veel ees.
Kuna lõunani sadas hoovihma, viskasin oma kollase vihmajope peale, kui lõunasöögiks kohta otsima läksin. Siinne kliima on aga kuiv ja soe, võrreldes Eestiga. Kui vihm järgi jäi, siis 16 kraadises soojuses oli jope täiesti üleliigne ja eesolevateks päevadeks lubab pigem päikesepaistet ja 22-24 kraadi sooja. Ilmateadet vaadates pakkisin nädalavahetuseks, mille oleme M-ga otsustanud Lyonis veeta, lühikesed püksid kaasa. Lähiümbruse riikide elanikelt kuulsin aga õhtusöögilauas, et nende jaoks on siin siiski juba pigem jahe ning nemad otsisid oma talveriided välja. Alati ei olegi küsimus just soojakraadides, vaid pigem niiskes õhus, mis Eestis olles kontidesse poeb.
Kui oma kollase jopega mööda linna jalutasin, märkasin äkki, kuidas äkki välja tulnud päike mu nägu nii mõnusalt soojendas, et pöörasin pea päikese poole ja lasin selle soojadel kiirtel end paitada. Ah, nii hea ja soe on päikese käes, naeratus tuli lausa näole! Ja niimoodi mõnus naeratus näol ringi jalutades, ei pannudki ma alguses tähele, et nii mõnegi mööduva prantslase prantsuskeelne kommentaar oli mulle mõeldud kuniks mingi hetk märkasin, kuidas mõned mööduvad meesterahvad teretama kippusid ja mõned teised elektritõuksi või rolleriga autoteel mööduvad korraks hõikavad tervituseks. Üks hüüdis mööda sõites, et ma olen nagu päike. Ah selliselt mõjub kirgas kollane vihmajope siis oktoobrikuises soojas sügisilmas Lyonis.
Siin kesklinna tänavatel kohtab ka palju koeri. Koer on ühiskonna selge osa, temaga käiakse nii poes kui kohvikus ja niisama tänaval. See on kaasa toonud ka teise huvitava nähtuse - ilmselgelt kodutud või veidi kahtlase sotsiaalse taustaga noormehed veedavad oma aega parkides ja tänavaservadel mitte midagi tehes, kuid kaasas suur hulk koeri, kes kõik tunduvad eemalt vaadates kuidagi stressivabad, viisakalt käituvad ja mõistlikult hoolitsetud. Selline natuke veider vaatepilt.
Kuigi Lyon jätab endast tavalise suurlinna tunde, kus pole põhjust end ülemäära ohustatuna tunda, oli mul õhtu lõpuks siiski tunne, et päris üksi ma pimedas siinsetel tänavatel vist jalutama minna ei tahaks. Kellegagi koos poleks aga üldse muret. Ahjaa, kesklinnas on praegu liiklust tavapärasest ka oluliselt vähem ning mitmed tänavadki kinni, sest hetkel väisab Lyoni lisaks meie rahvusvahelisele koosoleku seltskonnale ka Prantsusmaa president, kelle visiit on seotud homse rahvusvahelise mentaalse tervise päevaga, nii et selline poolinimtühi Lyoni kesklinn võib tegelikult olla hoopiski illusioon ja eks ma reisi lõpuks saan otsustada, millised tunded see linn minus on tekitanud.
neljapäev, 8. märts 2018
Varadero – valgete liivarandadega kuurortlinn
Vesi on
läbiv teema olnud kogu meie Kuuba reisi vältel. Küll ei õnnestunud meil leida
Havanast pudeliga joogivett, siis ummistus meie Havana hotellitoa tualett
pidevat ja Trinidadi jõudes olid hotellitoa kraanid täiesti kuivad. Meil küll
õnnestus vesi kraani saada, ent nagu hiljem selgus, siis ajutiselt. Kui
hommikul tahtsin duši alla minna, nirises dušist vaid nii palju külma vett, et
otsikut põlvedest kõrgemale tõsta ei saanud. Loputasin end kiirelt külma veega
ära ja hetk hiljem olid kraanid lõplikult kuivad. Selgus, et hotellil oli
veepump katki läinud ning meile toodi plastämbriga vesi, kus kopsikuna saime
kasutada pooleks lõigatud veepudelit. Vähemasti päris kuivale me ei jäänud,
vähemasti leiti mingi kiire lahendus. Kuuba värk.
Hotellitubades
on siin veel üks veider fenomen – juba mitmendas kohas järjest kohtame tavalist
kaalu hotellitoas. Mitte kuskil mujal maailmas ei ole meil olnud vannitoas
kaalu. Alguses arvasime, et se eon ühe hotelli püüd olla eriti peen, kuid
kohates seda juba mitmendat korda, tundub, et see on pigem mingi standardi
reegel või on see tulnud turistide pidevast soovist oma pagasit kaaluda,
milleks paremat lahendust pole olnud?
Kui Havanas
tervitasid meid hotellitoas nn Ameerika kitsa piluga pistikupesad, kus oli oma
adapteri olemasolu hädavajalik, sest Kuubal pole ma ühtki kohta näinud, kus
seda osta saaks, nii et parim variant on adapter kaasa osta hiljemalt
lennujaamast, siis alates Trinidadist on toas juba universaalpistikud, kuhu
saab pista nii Ameerika peenikese piluga otsiku kui Euroopa peenemate otstega
ümara otsa. Enne reisi selle kohta netist googeldades saime nii erinevaid
vastuseid, et enne kohalejõudmist ei saanudki me päriselt aru, milline
elektrisüsteem siin on. Ühes toas võib elektrivool vahelduda kõrvuti pistikutes
110 ja 220 voldiga ning samuti pistikud ollagi erinevate otstega, kui seal
üldse voolu on. Tihti tuleb majani ka korralik jäme elektrikaabel, mis on õues
ümber ühendatud rippuma jäetud peenikesteks traatideks. Selline veidi lipp-lipi
peal, lapp-lapi peal ilma nõelapistmata süsteem, aga mis peamine, see töötab
ning tagab kõik hädavajaliku.
Meie tee
Trinidadist Varaderosse kulges 1990date algusest pärit Peugeot 406-ga, mida
juhtis kindlakäeliselt vanemaealine umbkeelne Jesus, nii et edasised neli tundi
möödusid meil sisuliselt vaikuses. Üks asi on olnud aga meie autojuhtidel läbiv
– kuskil tunnike peale sõidu alustamist hakkavad nad kõik ohjeldamatult köhima.
Tuleb see siis lahtiste akendega sõitmisest suuremal kiirusel või täpsemalt
millest, jäigi meile arusaamatuks.
Varadero on
klassikaline kuurortlinn, kuhu tulevad inimesed charterlendudega ühte
all-inclusive hotelli nädalaks või kaheks päikese alla mõnulema, võttes vahele
ehk paar päevatrippi kuhugi lähedale, kui maitsetud lahjad kokteilid hakkavad
ära tüütama. Ma siiralt loodan, et neid trippe ka võetakse, et natukenegi aimu
saada Kuuba tegelikust välimusest ja olemusest, sest Varadero on kõike muud kui
klassikaline Kuuba. Ma mõistan, et see on mugav puhkuse stiil, kuid meie jaoks
tundub selline puhkus kohutavalt igav, mis ammendab end ilmselt paari päevaga,
samas need paar päeva võtta reisi lõpus, visata jalad seinale või
basseinivette, ongi äärmiselt mõnus. Varadero suureks plussiks on paarikümne
kilomeetri pikkune valge liivaga helesinise merega rand, mida ääristab ca 60
erinevat hotelle ja mida siin järjest juurde ehitatakse, nii et igale maitsele
ja rahakoti tasemele võiks siin ideeliselt midagi leida.
Lisaks veele
on Kuubal veel üks kaup tõeline defitsiit – pabersalvrätikud. Neid küll mõnes
kohalikus ja Panamericana poes müüakse, kuid baarides ja hotellides
pabersalvrätte ei ole ning restoranides, kui üldse, antakse igale külastajale
üks. Seda suurem oli meie üllatus, kui leidsime Varadero hotellitoast kenasti
valmis sätitud paki salvrätte – olime ilmselgelt jõudnud turismi tuiksoonele.
Kuuba peaks
juttude järgi olema päris hea koht sukeldumiseks, mille ühed kättesaadavamad
vaated jäävad Sigadelahe kaldale, kus olime alles mõni päev tagasi, ning veidi
vähem põnev, ent siiski väidetavalt ok koht paarikümne kilomeetri kaugusele
Varaderost, nii et kuurorthotellid pakuvad siin usinasti sukeldumisvõimalusi. Kuna
me sukelduma ja snorgeldama ei ole veel jõudnud, uurisime selle võimaluse kohta
kohe Varaderosse saabudes. Varadeors on päris korralik tuul, mis on keerutanud
siinsed merelained kõrgeks, nii et ühtki veesporti hetkel harrastada siin
kaldal ei saa, ka ujumine ehk teisisõnu lainetesse hüppamine on vetelpääste
range kontrolli all, nii et meile pakuti välja võimalus sõita kaks tundi
bussiga Playa Gironi lähistele sukeldumiseks. Kui me just poleks sealt samast
kandist tulnud, oleks see põnev võimalus olnud Kuubat näha. Nüüd aga panime end
kirja laupäevasele väljumisele, lotuses, et tuul on suunda muutnud ning
sukeldumine ja snorgeldamine saab siiski toimuma Varadero lähistel. Ilmselt
selgub see peagi.
Ma kas
hakkan Kuuba soojusega ära harjuma või on õhk siin läinud harukordselt
jahedaks. Pealelõunal läks päike pilve taha, nii et basseini ääres oli ka
riietega istudes jahe ja muidu ülikuum rannaliiv jahtus üsna hetkega.
Loomulikult aitas sellele kaasa ka tugev tuul. Kui alguses Kuubale jõudes
naeris M, et olen reisile kaasa võtnud tarbetult soojad asjad, siis nüüd õhtul
hotelli terrassil istudes hakkas mul niivõrd jahe, et käisin toas pikki pükse
ja sooja jakki peale panemas.
Hotellikompleks,
Be Live Excusite Varadero, kus peatume, on ilmselt ehitatud 1970-datel, nagu
suur osa Kuuba nn kaasaegsetest majadest. Teine ehituslaine on alguse saanud
nüüd alles mõni aasta tagasi. Oleme varemgi naernud, et meil on klassikalise
saksa pensionäri maitse ning see hotell siin ei ole erand – sakslasi on siin hotellis
keskmisest rohkem ning ka meil õnnestus õhtul sattuda hotellibaari ühe laua
taha vanema saksa-vene paariga, kellega suhtlus kais umbes selliselt, et
meesterahvas rääkis saksa keeles, teda tõlkis vene keelde ta abikaasa ning M,
kes mõlemat keelt natuke oskab, püüdis vastu purssida, vahelduva eduga tõlkides
mulle kohti, millest ma täpselt aru ei saanud. Siin on palju erinevaid inimesi
ja rahvuseid koos. Kuuba on tõesti üks turistide rahvaste paabel.
Täna on
rahvusvaheline naistepäev ja kui üldiselt see Kuubal väga välja ei paista, siis
natukene tähistatakse seda siingi. Trinidadis enne äratulekut kõndis tänaval
mööda meist üks vanem meesterahvas, kes ulatas kolm kollast õit meie hotelli
administraatorile, millest ta ühe mulle kinkis. Kui Varadero hotelli check-ini
tegime, tõi naisadministraator kõigile parasjagu vastuvõtus olnud naistele
trühvelkommi soovides head naistepäeva, ent rohkem me kuskil midagi erilist
selle päeva puhul ka ei märganud. Muidugi, meie peres on täna veel üks suur
tähtpäev, meie šokolaadivärvi karvane sõber saab täna 12 aastaseks ja kuigi me
oleme temast hetkel väga kaugel, siis peame ka teda oma mõtteis meeles ning
soovime talle tugevat tervist, et saaksime tema seltskonda veel kaua nautida.
neljapäev, 13. oktoober 2011
Nädal 8 energiast pakatava neljajalgsega
Nüüd on siin päris tükk aega vaikust olnud. Seda mitte sellepärast, et nädal mitme koeraga oleks niivõrd laastav olnud, et nii pikk taastumisaeg olnuks seepärast vajalik, vaid pigem seetõttu, et tööd on olnud palju ja õhtul peale päev läbi arvuti taga istumist ei jaksa end enam kokku võtta blogikirje tegemiseks. Pealegi, kui mõtted tiirlevad enamusajast töö ümber, ei tuleks ka kirjetest kuigi head nahka.
Pean tunnistama, et nädal koertega oli vahva ja huvitav. Ma küll ei kujutaks päriselt ette seda, et igapäevaselt elaksin koos ligi kümmekonna hingega, kellest suurem osa on neljajalgsed, ent T nautis neidude seltskonda küll igati mõnuga ja on peale seda ka kodus sootuks lustlikum olnud (mida on osaliselt mõjutanud ka vana lelu uuesti kätteandmine).
Enne kui esimesel õhtul koju jõuan, on M väga asjalikult vajalikud toimetused ära teinud, lisaks toimetanud ühe koera hoidja juurde ja meie mõmmi kodust majapidamisse. Nüüd on meil 8 koera, kelle eest nädal aega hoolt kanda, sest kolm muud püsiasukat on leidnud endale nädalaks muud hoidjad. Vastasel juhul olnuks koeri kokku lausa 11. Seda on ilmselgelt rohkem, kui ette kujutada suudame.
Meid oli hoiatatud selle eest, et vanemat preilit ei tohi üksi tuppa jätta koos toiduga, pealegi on ta piisavalt kaval, et saada kätte söök sellistest kohtadest mille peale ei tule isegi. Ka on varasem kogemus meil sellest, kui preili E kord meile mõneks päevaks külla tuli: töölt koju tulles lõhnas õhk niimoodi, nagu oleksime triikraua terveks päevaks sisse jätnud. Kui kööki ruttasime, avastasime, et elektripliidi raud on sisse lülitatud ning sellel olnud tühi pann nii tulikuumaks köetud, et selle sabast ei saa ka pajalapiga kinni haarata. Ju preili E tahtis T-le muljet avaldada ning asus mõnusasti kokkama, aga ei olnud arvestanud sellega, et kuivained kõrgemal kapis asuvad ja pann seetõttu tühjaks jääb. Tookord lahenes situatsioon õnneks hästi. Sellest ajast saadik on preili E ja T omavahel suured sõbrad.
Arvestades eelnevat kogemust paneme preili E iga kord teise tuppa luku taha, kui ise elutoast ja köögist ennast kuhugi ära sätime - on ju T seegi kord samas majapidamises ja kes teab, kuidas preili E sedakorda soovib muljet avaldada. Ühel hommikul, kui T on ööseks elutuppa jäetud ja preili E oma tuppa luku taha pandud, ärkan selle peale, kuidas T ja preili E peavad läbi ukse dialoogi. Üsna kõnekalt, erinevatel toonidel häälitsedes ilma haukumata. Kõrvalt kuulata on seda päris naljakas.
Sõbranna on enne kodust lahkumist koerad ära märgistanud, et suudaksime neil vahet teha. Kuigi igal koeral on oma nägu ja iseloom, siis suuremas mänguhoos üksteisevõidu joostes ei tee siiski esmapilgul võõram silm kahel mustal koeral omavahel vahet. Tehtud märgid kuluvad maha esimese paari päevaga ja hiljem leiutan oma tehnika, kuidas vahet teha, kes mulle hetkel vastu jookseb: vaatan koerale sügavalt silma ja kutsun teda nimepidi. Kui selle peale laekub teine sama värvi koer, siis ongi selge kumb on kumb. Ometigi suudan paar korda ühevärvilised koerad omavahel sassi ajada, ent õpin neil väga kiiresti ka välimuse järgi vahet tegema. Varsti ei ole nimetaktikat enam tarviski.
Juba esimesel hommikul avastab M ühest boksist tõmmu teismelise plika E väljaheited. Mis seal ikka, tuleb ära koristada ja boks veega puhtaks pesta. Sama kordub õhtul peale töölt tulekut. Ja järgmisel hommikul. Kuniks avastame, et tõmmu plika E tuleb õues hoida kuni hiliste õhtutundideni ja vahetult enne magamaminekut oma boksi tudile saata, siis seisab boks puhtana.
Kui M esimesel õhtul koertele süüa hakkab andma jäetud juhtnööride kohaselt, saab üsna kohe selgeks, et ühe kohaliku asuka suhtes puuduvad igasugused toitumisalased nõuanded. M vaatab tüdrukut ühest ja teisest küljest ning püüab pilguga mõõta ja stema vanust hinnata võrreldes teistega ning toimetab edasi kõhutunde järgi. Tüdruk igatahes söögikoguste üle õnnetu ei ole.
Omaette keeruline on anda ka kõigile koertele korraga söök kätte, kusjuures neist igaüks sööb eraldi oma kausist ja erineva koguse toitu. Niikui toidutünni juures korraks krõbistada, on kõik sõbrad suure õhinaga platsis, üks suurem Aafrika näljahödaline kui teine, justkui poleks keegi neile nädal otsa süüa andnud. Rivistan nad üles, panen kausid enne kõrgemale pinnale valmis ja seejärel laon kausid ükshaaval ette. Üllataval kombel ei kipu eriti keegi neist teise kausist vennalikult toitu näppama, et enne sööme sinu ja pärast igaüks oma toidu ära, vaid süsteem toimib ikka nii nagu peab: igaüks sööb kolme karu muinasjutu kompel oma kausi ise tühjaks.
Võõras majapidamine on ikka võõras majapidamine. Esimesed kaks päeva läheb aega selleks, et õppida kasutama kööki ja leida söömiseks elementaarsed asjad üles. Järgmised kaks päeva selleks, et leida söögitegemiseks elementaarsed asjad ning seejärel kaks päeva, et meenutada, kus sa nägid seda asja, mis sul just nüüd vaja on, aga ühestki loogilisest kohast ei leia. Lõpuks tekib harjumus asjade asukoha suhtes ning mõtted, kui mina siin päriselt elaks, paneksin need asjad hoopis siia ja muretseksin teised asjad hoopis tänna. Aga me ei kolinud pärislt sisse, nii et enda käe järgi midagi ümber korraldama hakata polnud mõtet.
Esimene majapidamisalane väljakutse oli leida põranda lapp põrandapesuks. Garderoobist leian kerge vaevaga lapivarre ja otsa, ent lappi ei leia ma esimese hooga ei köögist, esikust, vannitoast, saunast ega elutoast. Seejärel saab mõistus otsa. Hiljem selgub lapi asukoht õues, mille peale ma poleks osanud kuidagi tulla. Seejärel saan selgeks, et leitud lapid ja olemasolev ots ei lähe omavahel mitte kuidagi kokku. Tuvastan lõpuks õige otsa lapi jaoks, kuid sellel puudub vars ning eraldiseisev vars sobiliku otsaga kokku ei lähe. Lõpuks õnnestub kompunnida kolmest asjast kokku sobilik kaadervärk: mittesobiva otsa vars pandud sobiliku otsa taha ja lapp ka kinnitatud. Põrandapesu saab alata.
Meie suurim väljakutse tollel nädalal on aga vajaliku dokumendi otsimine. Sõbranna saadab reisil olles sõnumi palvega võtta riiulilt dokument ja toimetada see edasi vastavalt juhtnööridele. Mida aga ei ole, on dokument ise. Pöörame pea peale terve kabineti, vaadates läbi iga seal olnud kausta ja kõikvõimalikud muud kohad. Otsime nii külmikust, magamistoast, saunast, garderoobist kui kõikvõimalikest ja võimatutest muudest kohtadest - mida ei ole, seda ei ole. Sõbranna raiub, et dokument on kodus, oli ta seda napilt enne reisile minekut ju ise käes hoidnud, ent tema soovitatud kohtadest üheski dokumenti ikkagi pole.
Appi tuleb võtta nii loogika, kavalus kui varjatud detektiivioskused (siinkohal ilmselt tuleb igasuguste politseisarjade ja psühhoanalüüsi tegevate Hollywoodi filmide vaatamine kordki kasuks). Kuniks leiame otsitud dokumendi garderoobi ülemisel riiulil olnud spordikotist, mille peale poleks ma osanud uneski tulla. Lõpphea, kõik hea. Nüüd võime vist enam-vähem une pealt sõbrannale öelda, kus tal midagi asub, juhuks, kui ta miskit taas otsima satub. Ma usun siiski, et olnuks ta ise kodus, võtnuks antud situatsiooni lahendamine tal vaid mõne hetke, ent meie saime end lõbustada sisustatud ajaga mitmeks õhtuks. Oma kodus tead ju ikka, kuhu sa midagi käest korraks ära panna võid.
Nädalavahetusel tuleb mul mõte minna koertega mere äärde. Blondid suutsid end mulla peal püherdades värvi muutma panna ja sarnanesid välimuselt juba brünettidele. Mõeldud, tehtud. Maasturi pagasnikuluuk lahti, käsklus "hop" ja neli koera peaks olema autos nagu niuhti. Kolm on käskluse peale autos nagu miilenkid. Neljas, kaasa tulijaist suurim, vaatab aga auto taga nukra näoga, sest mõõda kuidas tahad, tema arvates talle seal enam ruumi ei ole.
Proovime uuesti. Kolm koera autost välja. Neljandale käsklus autosse hüpata, aga enne kui ta sellele mõelda jõuab, on autos taas kolmikust esimene, siis teine, seejärel vahetavad esimene ja kolmas kohad. Kaks koera autos, kaks väljas. Neljas vaatab endiselt õnnetul ilmel.
Kolmas katse. Kõik neli koera istuvad auto taga maas, suurest ärevusest eesoleva autosõidu ees kõrvad lidus ja sabad tatsumas piki maapinda. Seisan auto ja koerte vahel ning seletan kehtestaval häälel kolmele, et seekord läheb neljas esimesena. Enne kui üks kolmikust enda mõtte lõpuni mõelda jõuab, katkestan teda juba eos. Neljas hüppab esimesena autosse. Kolm tükki järgi. Kõik neli on õnnelikult pagasisse pakitud ja sõit mere äärde võib alata.
Koerad naudivad vees puristamist suurima mõnuga. Ilm on sügiseselt kuldne, kuid soe ja päikseline. Loobime vette kaigast, mida nelik üksteise võidu püüab ära tuua kas ükshaaval, tandemina või teineteisele loovutades. On aeg koerad taas autosse pakkida ja tagasi koju sõita. Otsustan enne koerad veest välja väänata. Nii kui esimese peal seda teen, otsustab ta oma niiske keha selili liivale parkida ja mõnust käpad taeva poole ajades liival püherdada. Saadan koerad uuesti vette ja loobun nende kuivatamise mõttest eos.
Jõuame vaid hüüda nelikule, et aeg on koju minna, kui kõik tuhatnelja auto poole tormavad ja end lõõtsutades autosse sõiduootuses ära pargivad. Hingan hetkeks kergendatult ja tunnen, kuidas rahulolev naeratus näole tuleb.
Esimesed ööd ei saa ma korralikult magada. Ärkan iga kriuksu ja ägina peale, mida maja paratamatult teeb. Kusagil lööb ilmselt veepump, muuga ei oska ma veidrat kahinat selgitada. M ei kuule midagi ja magab kõik ööd rahulikult.
Kõige ägedamad om kolm pisikest musta kutsikat, kes veedavad enamuse oma vabast ajast oma aedikus. Kui nad just ei mängi, söö, maga või kaka, siis nad kaklevad. Esimesed korrad, kui läbi avatud akna ulatub minuni kutsikate kaklev vigin, lippan nende juurde. Mind nähes rõõmustavad nad nii väga, et võimalusel roniks nad mulle kõik kolmekesi korraga sülle. Ja nad on imearmsad, nii et sülle võtta tahaks neid peaaegu koguaeg. Kui nad just üleni enda väljaheitega kaetud ei ole. Ja ei küünista. Või hammusta. Kutsikate küüned ja hambad on justkui nõelad. Tuletage mulle meelde, et kunagi, kui plaanime T-le seltsiks teise koera võtta, otsustaksime ka seekord varateismelise (T tuli minu juurde 10 kuusena, potitreenituna ja esimesed käsudki selgeks õppinud ontliku poisina) koera võtta, kellel elementaarsed asjad juba selged.
Kutsikad on tõepoolest uskumatult nunnud. Nädal nendega koos elades neist tegelikult villand ei saa, aga igapäevaselt nende tagant koristada jaksavad vaid korralikult vähesed. Mulle tundub ühel hetkel, et kutsikate aedikus pole enam vaba ruumi ja nad on oma vaba pinna kõik täis teinud. M võtab vooliku ja peseb kutsikate platsi korralikult puhtaks. Poolteist päeva hiljem on plats samasugune kui enne pesemist.
Soe sügisilm annab võimaluse nautida seda, mida kortermajas ei saa. Teeme endale kannu sooja teed, võtam eküpsised kõrvale ja asutame end enne päikeseloojangut maja äärde õue istuma. Sooja teed jahedas õhus rüübata on nii hea. Raamatut saab lugeda kuniks päike veel paistab ja taeva lõplikult värviliseks võõpab. Koerad käivad kord ükshaaval, kord kambakesi uurimas, mida me seal omaette nahistame. Hinge valdab õnnis tunne.
Ootamatult saab nädal läbi. Aeg lendab nii kiiresti, et nädal tundub vaid ühe hetkena ja arusaamatuks jääb, kuidas päevad niimoodi lennata võisid. Tunnsitan, et tunnen puudust oma voodist ja kesrge väsimuski on maad võtnud. Ent olen juba harjunud hommikul veidi varem tõusma ja mitmeteisme silmapaariga tõtt vaatama. Koerad on ikkagi nii südamlikud ja toredad. Tõelisest väljakutsest olid puudu vaid veel paar last. Mul on hea meel, et meil oli võimalus proovida sellist elu kasvõi hetkeks, milline meie igapäevaelu ei ole. Teinekordki. M oli sel teekonnal asendamatu kaaslane.
Aitäh M ja R usalduse eest!
Pean tunnistama, et nädal koertega oli vahva ja huvitav. Ma küll ei kujutaks päriselt ette seda, et igapäevaselt elaksin koos ligi kümmekonna hingega, kellest suurem osa on neljajalgsed, ent T nautis neidude seltskonda küll igati mõnuga ja on peale seda ka kodus sootuks lustlikum olnud (mida on osaliselt mõjutanud ka vana lelu uuesti kätteandmine).
Enne kui esimesel õhtul koju jõuan, on M väga asjalikult vajalikud toimetused ära teinud, lisaks toimetanud ühe koera hoidja juurde ja meie mõmmi kodust majapidamisse. Nüüd on meil 8 koera, kelle eest nädal aega hoolt kanda, sest kolm muud püsiasukat on leidnud endale nädalaks muud hoidjad. Vastasel juhul olnuks koeri kokku lausa 11. Seda on ilmselgelt rohkem, kui ette kujutada suudame.
Meid oli hoiatatud selle eest, et vanemat preilit ei tohi üksi tuppa jätta koos toiduga, pealegi on ta piisavalt kaval, et saada kätte söök sellistest kohtadest mille peale ei tule isegi. Ka on varasem kogemus meil sellest, kui preili E kord meile mõneks päevaks külla tuli: töölt koju tulles lõhnas õhk niimoodi, nagu oleksime triikraua terveks päevaks sisse jätnud. Kui kööki ruttasime, avastasime, et elektripliidi raud on sisse lülitatud ning sellel olnud tühi pann nii tulikuumaks köetud, et selle sabast ei saa ka pajalapiga kinni haarata. Ju preili E tahtis T-le muljet avaldada ning asus mõnusasti kokkama, aga ei olnud arvestanud sellega, et kuivained kõrgemal kapis asuvad ja pann seetõttu tühjaks jääb. Tookord lahenes situatsioon õnneks hästi. Sellest ajast saadik on preili E ja T omavahel suured sõbrad.
Arvestades eelnevat kogemust paneme preili E iga kord teise tuppa luku taha, kui ise elutoast ja köögist ennast kuhugi ära sätime - on ju T seegi kord samas majapidamises ja kes teab, kuidas preili E sedakorda soovib muljet avaldada. Ühel hommikul, kui T on ööseks elutuppa jäetud ja preili E oma tuppa luku taha pandud, ärkan selle peale, kuidas T ja preili E peavad läbi ukse dialoogi. Üsna kõnekalt, erinevatel toonidel häälitsedes ilma haukumata. Kõrvalt kuulata on seda päris naljakas.
Sõbranna on enne kodust lahkumist koerad ära märgistanud, et suudaksime neil vahet teha. Kuigi igal koeral on oma nägu ja iseloom, siis suuremas mänguhoos üksteisevõidu joostes ei tee siiski esmapilgul võõram silm kahel mustal koeral omavahel vahet. Tehtud märgid kuluvad maha esimese paari päevaga ja hiljem leiutan oma tehnika, kuidas vahet teha, kes mulle hetkel vastu jookseb: vaatan koerale sügavalt silma ja kutsun teda nimepidi. Kui selle peale laekub teine sama värvi koer, siis ongi selge kumb on kumb. Ometigi suudan paar korda ühevärvilised koerad omavahel sassi ajada, ent õpin neil väga kiiresti ka välimuse järgi vahet tegema. Varsti ei ole nimetaktikat enam tarviski.
Juba esimesel hommikul avastab M ühest boksist tõmmu teismelise plika E väljaheited. Mis seal ikka, tuleb ära koristada ja boks veega puhtaks pesta. Sama kordub õhtul peale töölt tulekut. Ja järgmisel hommikul. Kuniks avastame, et tõmmu plika E tuleb õues hoida kuni hiliste õhtutundideni ja vahetult enne magamaminekut oma boksi tudile saata, siis seisab boks puhtana.
Kui M esimesel õhtul koertele süüa hakkab andma jäetud juhtnööride kohaselt, saab üsna kohe selgeks, et ühe kohaliku asuka suhtes puuduvad igasugused toitumisalased nõuanded. M vaatab tüdrukut ühest ja teisest küljest ning püüab pilguga mõõta ja stema vanust hinnata võrreldes teistega ning toimetab edasi kõhutunde järgi. Tüdruk igatahes söögikoguste üle õnnetu ei ole.
Omaette keeruline on anda ka kõigile koertele korraga söök kätte, kusjuures neist igaüks sööb eraldi oma kausist ja erineva koguse toitu. Niikui toidutünni juures korraks krõbistada, on kõik sõbrad suure õhinaga platsis, üks suurem Aafrika näljahödaline kui teine, justkui poleks keegi neile nädal otsa süüa andnud. Rivistan nad üles, panen kausid enne kõrgemale pinnale valmis ja seejärel laon kausid ükshaaval ette. Üllataval kombel ei kipu eriti keegi neist teise kausist vennalikult toitu näppama, et enne sööme sinu ja pärast igaüks oma toidu ära, vaid süsteem toimib ikka nii nagu peab: igaüks sööb kolme karu muinasjutu kompel oma kausi ise tühjaks.
Võõras majapidamine on ikka võõras majapidamine. Esimesed kaks päeva läheb aega selleks, et õppida kasutama kööki ja leida söömiseks elementaarsed asjad üles. Järgmised kaks päeva selleks, et leida söögitegemiseks elementaarsed asjad ning seejärel kaks päeva, et meenutada, kus sa nägid seda asja, mis sul just nüüd vaja on, aga ühestki loogilisest kohast ei leia. Lõpuks tekib harjumus asjade asukoha suhtes ning mõtted, kui mina siin päriselt elaks, paneksin need asjad hoopis siia ja muretseksin teised asjad hoopis tänna. Aga me ei kolinud pärislt sisse, nii et enda käe järgi midagi ümber korraldama hakata polnud mõtet.
Esimene majapidamisalane väljakutse oli leida põranda lapp põrandapesuks. Garderoobist leian kerge vaevaga lapivarre ja otsa, ent lappi ei leia ma esimese hooga ei köögist, esikust, vannitoast, saunast ega elutoast. Seejärel saab mõistus otsa. Hiljem selgub lapi asukoht õues, mille peale ma poleks osanud kuidagi tulla. Seejärel saan selgeks, et leitud lapid ja olemasolev ots ei lähe omavahel mitte kuidagi kokku. Tuvastan lõpuks õige otsa lapi jaoks, kuid sellel puudub vars ning eraldiseisev vars sobiliku otsaga kokku ei lähe. Lõpuks õnnestub kompunnida kolmest asjast kokku sobilik kaadervärk: mittesobiva otsa vars pandud sobiliku otsa taha ja lapp ka kinnitatud. Põrandapesu saab alata.
Meie suurim väljakutse tollel nädalal on aga vajaliku dokumendi otsimine. Sõbranna saadab reisil olles sõnumi palvega võtta riiulilt dokument ja toimetada see edasi vastavalt juhtnööridele. Mida aga ei ole, on dokument ise. Pöörame pea peale terve kabineti, vaadates läbi iga seal olnud kausta ja kõikvõimalikud muud kohad. Otsime nii külmikust, magamistoast, saunast, garderoobist kui kõikvõimalikest ja võimatutest muudest kohtadest - mida ei ole, seda ei ole. Sõbranna raiub, et dokument on kodus, oli ta seda napilt enne reisile minekut ju ise käes hoidnud, ent tema soovitatud kohtadest üheski dokumenti ikkagi pole.
Appi tuleb võtta nii loogika, kavalus kui varjatud detektiivioskused (siinkohal ilmselt tuleb igasuguste politseisarjade ja psühhoanalüüsi tegevate Hollywoodi filmide vaatamine kordki kasuks). Kuniks leiame otsitud dokumendi garderoobi ülemisel riiulil olnud spordikotist, mille peale poleks ma osanud uneski tulla. Lõpphea, kõik hea. Nüüd võime vist enam-vähem une pealt sõbrannale öelda, kus tal midagi asub, juhuks, kui ta miskit taas otsima satub. Ma usun siiski, et olnuks ta ise kodus, võtnuks antud situatsiooni lahendamine tal vaid mõne hetke, ent meie saime end lõbustada sisustatud ajaga mitmeks õhtuks. Oma kodus tead ju ikka, kuhu sa midagi käest korraks ära panna võid.
Nädalavahetusel tuleb mul mõte minna koertega mere äärde. Blondid suutsid end mulla peal püherdades värvi muutma panna ja sarnanesid välimuselt juba brünettidele. Mõeldud, tehtud. Maasturi pagasnikuluuk lahti, käsklus "hop" ja neli koera peaks olema autos nagu niuhti. Kolm on käskluse peale autos nagu miilenkid. Neljas, kaasa tulijaist suurim, vaatab aga auto taga nukra näoga, sest mõõda kuidas tahad, tema arvates talle seal enam ruumi ei ole.
Proovime uuesti. Kolm koera autost välja. Neljandale käsklus autosse hüpata, aga enne kui ta sellele mõelda jõuab, on autos taas kolmikust esimene, siis teine, seejärel vahetavad esimene ja kolmas kohad. Kaks koera autos, kaks väljas. Neljas vaatab endiselt õnnetul ilmel.
Kolmas katse. Kõik neli koera istuvad auto taga maas, suurest ärevusest eesoleva autosõidu ees kõrvad lidus ja sabad tatsumas piki maapinda. Seisan auto ja koerte vahel ning seletan kehtestaval häälel kolmele, et seekord läheb neljas esimesena. Enne kui üks kolmikust enda mõtte lõpuni mõelda jõuab, katkestan teda juba eos. Neljas hüppab esimesena autosse. Kolm tükki järgi. Kõik neli on õnnelikult pagasisse pakitud ja sõit mere äärde võib alata.
Koerad naudivad vees puristamist suurima mõnuga. Ilm on sügiseselt kuldne, kuid soe ja päikseline. Loobime vette kaigast, mida nelik üksteise võidu püüab ära tuua kas ükshaaval, tandemina või teineteisele loovutades. On aeg koerad taas autosse pakkida ja tagasi koju sõita. Otsustan enne koerad veest välja väänata. Nii kui esimese peal seda teen, otsustab ta oma niiske keha selili liivale parkida ja mõnust käpad taeva poole ajades liival püherdada. Saadan koerad uuesti vette ja loobun nende kuivatamise mõttest eos.
Jõuame vaid hüüda nelikule, et aeg on koju minna, kui kõik tuhatnelja auto poole tormavad ja end lõõtsutades autosse sõiduootuses ära pargivad. Hingan hetkeks kergendatult ja tunnen, kuidas rahulolev naeratus näole tuleb.
Esimesed ööd ei saa ma korralikult magada. Ärkan iga kriuksu ja ägina peale, mida maja paratamatult teeb. Kusagil lööb ilmselt veepump, muuga ei oska ma veidrat kahinat selgitada. M ei kuule midagi ja magab kõik ööd rahulikult.
Kõige ägedamad om kolm pisikest musta kutsikat, kes veedavad enamuse oma vabast ajast oma aedikus. Kui nad just ei mängi, söö, maga või kaka, siis nad kaklevad. Esimesed korrad, kui läbi avatud akna ulatub minuni kutsikate kaklev vigin, lippan nende juurde. Mind nähes rõõmustavad nad nii väga, et võimalusel roniks nad mulle kõik kolmekesi korraga sülle. Ja nad on imearmsad, nii et sülle võtta tahaks neid peaaegu koguaeg. Kui nad just üleni enda väljaheitega kaetud ei ole. Ja ei küünista. Või hammusta. Kutsikate küüned ja hambad on justkui nõelad. Tuletage mulle meelde, et kunagi, kui plaanime T-le seltsiks teise koera võtta, otsustaksime ka seekord varateismelise (T tuli minu juurde 10 kuusena, potitreenituna ja esimesed käsudki selgeks õppinud ontliku poisina) koera võtta, kellel elementaarsed asjad juba selged.
Kutsikad on tõepoolest uskumatult nunnud. Nädal nendega koos elades neist tegelikult villand ei saa, aga igapäevaselt nende tagant koristada jaksavad vaid korralikult vähesed. Mulle tundub ühel hetkel, et kutsikate aedikus pole enam vaba ruumi ja nad on oma vaba pinna kõik täis teinud. M võtab vooliku ja peseb kutsikate platsi korralikult puhtaks. Poolteist päeva hiljem on plats samasugune kui enne pesemist.
Soe sügisilm annab võimaluse nautida seda, mida kortermajas ei saa. Teeme endale kannu sooja teed, võtam eküpsised kõrvale ja asutame end enne päikeseloojangut maja äärde õue istuma. Sooja teed jahedas õhus rüübata on nii hea. Raamatut saab lugeda kuniks päike veel paistab ja taeva lõplikult värviliseks võõpab. Koerad käivad kord ükshaaval, kord kambakesi uurimas, mida me seal omaette nahistame. Hinge valdab õnnis tunne.
Ootamatult saab nädal läbi. Aeg lendab nii kiiresti, et nädal tundub vaid ühe hetkena ja arusaamatuks jääb, kuidas päevad niimoodi lennata võisid. Tunnsitan, et tunnen puudust oma voodist ja kesrge väsimuski on maad võtnud. Ent olen juba harjunud hommikul veidi varem tõusma ja mitmeteisme silmapaariga tõtt vaatama. Koerad on ikkagi nii südamlikud ja toredad. Tõelisest väljakutsest olid puudu vaid veel paar last. Mul on hea meel, et meil oli võimalus proovida sellist elu kasvõi hetkeks, milline meie igapäevaelu ei ole. Teinekordki. M oli sel teekonnal asendamatu kaaslane.
Aitäh M ja R usalduse eest!
pühapäev, 4. september 2011
1 maja. 3 autot. 9 koera.
Kui tihti oled sa mõelnud, et tahaksid olla keegi teine või elada kasvõi natukene aega kellegi teise elu? Kui tihti juhtub, et selline võimalus sulle ka tegelikult avaneb?
Ma ei räägi siinkohal Hollywoodilikust kehade vahetusest, kus absoluutselt kõik on mõneks ajaks kellegi teise elust, vaid päris elus reaalselt olevaid võimalusi. Meil on sel nädalal võimalik katsetada natuke kellegi teise elu, elades amal ajal ka oma plaanide ja elukorralduse järgi.
Meie eesolev väljakutse on saada hakkama nädal aega kahetoalise keskküttega korteri asemel kahekorruselises majas, ühe auto asemel on meie käsutuses 3 sõiduvahendit ning ühele täiskasvanud labradorile lisandub 8 labradori vanuses 8 nädalat kuni 7 aastat. Lisaks koerte ja maja hoidmisele tuleb meil käia igapäevaselt tööl ning kinni pidada kokkulepetest, mis sõlmitud juba enne seda, kui teadsime, mis meid sel nädalal ootama hakkab.
Muidugi, kui siia patta lisada veel kaks väikest last, keda seekord meie hoolde ei jäetud, siis oleksime saanud tõeliselt tunda, mismoodi on nädal elada sisuliselt kellegi teise elu ja hoolitseda nii mitme lisandunud suu eest.
Päris põnev on üle öö muutuda korraks kardinaalselt. Justkui oleks sattunud reality-showsse. Olla korraks keegi teine.
Ma ei räägi siinkohal Hollywoodilikust kehade vahetusest, kus absoluutselt kõik on mõneks ajaks kellegi teise elust, vaid päris elus reaalselt olevaid võimalusi. Meil on sel nädalal võimalik katsetada natuke kellegi teise elu, elades amal ajal ka oma plaanide ja elukorralduse järgi.
Meie eesolev väljakutse on saada hakkama nädal aega kahetoalise keskküttega korteri asemel kahekorruselises majas, ühe auto asemel on meie käsutuses 3 sõiduvahendit ning ühele täiskasvanud labradorile lisandub 8 labradori vanuses 8 nädalat kuni 7 aastat. Lisaks koerte ja maja hoidmisele tuleb meil käia igapäevaselt tööl ning kinni pidada kokkulepetest, mis sõlmitud juba enne seda, kui teadsime, mis meid sel nädalal ootama hakkab.
Muidugi, kui siia patta lisada veel kaks väikest last, keda seekord meie hoolde ei jäetud, siis oleksime saanud tõeliselt tunda, mismoodi on nädal elada sisuliselt kellegi teise elu ja hoolitseda nii mitme lisandunud suu eest.
Päris põnev on üle öö muutuda korraks kardinaalselt. Justkui oleks sattunud reality-showsse. Olla korraks keegi teine.
kolmapäev, 11. august 2010
Lemmiklooma kindlustus
Olen üsna pikka aega kaalunud lemmiklooma kindlustuse tegemist. Küll on see jäänud raha ja küll asjaajamise taha. Olen isegi kahel korral võtnud lemmiklooma kindlustuse pakkumise, aga kuidagi päris lepinguni pole jõudnud. Ikkagi maksta ca 1800 krooni aasta eest korraga paneb veidi mõtlema, kas on just õige aeg ning õige koht, kuhu see raha suunata, sest ega raha pole kunagi ju ülearu olnud.
Kui T-l umbes aastapäevad tagasi suuremat sorti köha oli, mis kuidagi üle minna ei tahtnud, röövis see üsna kopsaka summa meie rahakotist. Kokku vist isegi 4000 krooni kanti. Küll mul oli kahju, et tol hetkel kindlustust tehtud polnud. Lemmikloomadel ju haigekassat pole.
Täna linkis M mulle artikli umbes analoogsel arutelul, kus USAs olev kodanik oli maksnud oma lemmiklooma kindlustuse eest poolteist aastat, lõppkokkuvõttes aga kui midagi juhtus, ei olnud kindlustusest ikkagi kuigi palju kasu. Päris võrrelda meid nendega ei saa, sest seal pool mandril on veidi teine kindlustussüsteem, kuid mõtlema pani artikkel siiski, seda enam, et teema on meie jaoks aktiivne ja tervisetõendki kallile lemmikule kindlustuse tarbeks juba vormistatud.
Eesti turul on hetkel üksnes kaks tegijat, kes üldse lemmiklommakindlustust pakuvad: Ergo ja If. Ifi kohta räägitakse, nagu ikka, et kindlustustingimused on kehvemad ja rahasid raskem kätte saada. Ergo pidi veidi kallim olema, aga selle eest mõistlikum. Hüvitiste maksmisel on alati aga oma reeglid ja rahalised piirid. Seetõttu vasardab kuskil kuklas mul väike hirm, et saab suure raha maha visatud ja lõpuks tõmmatakse ikkagi kuidagi kott pähe, nii et kaotad kindlustusest pigem rohkem kui võidad, kas siis oskamatuse, teadmatuse või lihtsalt halva juhuse läbi.
See viis mind uuele mõttele teha investeerimishoius T tarbeks, pannes iga kuu sinna umbes 150 krooni ehk siis ligikaudu sama summa, kui palju läheks maksma kindlustus. Nii oleks olemas mingi aja pärast ka väikenegi rahatagavara, mida vajadusel kasutada T tarbeks ja lisaks kogub see ka protsenti. Siin on siiski oma ohud: kuidas teha kindlaks, et on valitud parim investeerimiskanal; kui raha on kiiresti vaja, siis kui palju aega läheb selle kätte saamiseks; ja (ptüi, ptüi, ptüi üle vasaku õla), kas kogunenud summast vajalikul hetkel piisab?
Nüüd ongi pigem küsimus, kas teha lemmikloomakindlustus või hoius protsendi kogumisega?
Kui T-l umbes aastapäevad tagasi suuremat sorti köha oli, mis kuidagi üle minna ei tahtnud, röövis see üsna kopsaka summa meie rahakotist. Kokku vist isegi 4000 krooni kanti. Küll mul oli kahju, et tol hetkel kindlustust tehtud polnud. Lemmikloomadel ju haigekassat pole.
Täna linkis M mulle artikli umbes analoogsel arutelul, kus USAs olev kodanik oli maksnud oma lemmiklooma kindlustuse eest poolteist aastat, lõppkokkuvõttes aga kui midagi juhtus, ei olnud kindlustusest ikkagi kuigi palju kasu. Päris võrrelda meid nendega ei saa, sest seal pool mandril on veidi teine kindlustussüsteem, kuid mõtlema pani artikkel siiski, seda enam, et teema on meie jaoks aktiivne ja tervisetõendki kallile lemmikule kindlustuse tarbeks juba vormistatud.
Eesti turul on hetkel üksnes kaks tegijat, kes üldse lemmiklommakindlustust pakuvad: Ergo ja If. Ifi kohta räägitakse, nagu ikka, et kindlustustingimused on kehvemad ja rahasid raskem kätte saada. Ergo pidi veidi kallim olema, aga selle eest mõistlikum. Hüvitiste maksmisel on alati aga oma reeglid ja rahalised piirid. Seetõttu vasardab kuskil kuklas mul väike hirm, et saab suure raha maha visatud ja lõpuks tõmmatakse ikkagi kuidagi kott pähe, nii et kaotad kindlustusest pigem rohkem kui võidad, kas siis oskamatuse, teadmatuse või lihtsalt halva juhuse läbi.
See viis mind uuele mõttele teha investeerimishoius T tarbeks, pannes iga kuu sinna umbes 150 krooni ehk siis ligikaudu sama summa, kui palju läheks maksma kindlustus. Nii oleks olemas mingi aja pärast ka väikenegi rahatagavara, mida vajadusel kasutada T tarbeks ja lisaks kogub see ka protsenti. Siin on siiski oma ohud: kuidas teha kindlaks, et on valitud parim investeerimiskanal; kui raha on kiiresti vaja, siis kui palju aega läheb selle kätte saamiseks; ja (ptüi, ptüi, ptüi üle vasaku õla), kas kogunenud summast vajalikul hetkel piisab?
Nüüd ongi pigem küsimus, kas teha lemmikloomakindlustus või hoius protsendi kogumisega?
esmaspäev, 30. november 2009
Kui koeral on köha...
...võib see maksma minna väikese varanduse. Meile on see maksma läinud hetkel ca 3,5 tuhat krooni. Poleks uskunud, et ravimid on nii paganama kallid, lisaks visiiditasud ja uuringud. Ning tegu on üksnes köhaga. Inimesena olen nii harjunud ravikindlustuse ja haigekassaga. Kui eraarstil käies tuleb maksta visiidi eest mõnisada krooni, tundub see röövimisena. Tuhandete peale pole ma isegi mõelnud mitte... Seda enam köha ravimise eest.
T-l tekkis esimene köha umbes kaks kuud tagasi. Ma polnud varem kuulnud, kuidas koerad köhivad, aga siin ei olnud eriti kahtlust. Püüdsime M soovitusel saada esialgu üle toidulisanditega: kalaõli ja piimhappebakterite kapslid. Esialgu tundus, et aitaski. Paar nädalat hiljem hakkasid köhatused tagasi tulema kuniks asi hakkas päris koledaks minema. Käisime arstil, T sai köhasiirupi. Kui esimestel päevadel tundus, et asi hakkas taanduma, läks mõni päev hiljem köha juba väljakannatamatuks. Edasi järgnesid antibiootikumid. Aga köha läks aina hullemaks.
Köhahood muutusid lõpuks väljakannatamatuks. Eriti öösiti. Ärkasin korduvalt ja kuulasin 20-minutilisi köhahooge. Istusin või lamasin öösel ta kõrval põrandal ja püüdsin teda rahustada, et saaksime mõlemad uuesti uinuda. Ja öelge siis, et koera kasvatamine on lihtne...
esmaspäev, 19. mai 2008
FBI Canine
A police dog responds to an ad for work with the FBI. "Well," says the personnel director, "you'll have to meet some strict requirements. First, you must type at least 60 words per minute." Sitting down at the typewriter, the dog types out 80 words per minute. "Also," says the director, "you must pass a physical and complete the obstacle course." This perfect canine specimen finishes the course in record time. "There's one last requirement," the director continues; "you must be bilingual." With confidence, the dog looks up at him and says, "Meow!"
kolmapäev, 26. märts 2008
Jõulutaadi ootel
Vaadates aknast välja, arvasin esialgu, et tegu on Ilmataadi varajase aprillinaljaga. Noh, et lumi tuli maha, kestab paar päeva ja läinud ta ongi. Keskmine Eesti talv. Ainult et hilinenud mõned kuud. Aga kae nalja. Lumi on juba päris mitu päeva korralikult maas olnud ja tuleb aina juurde. Jube hea, et mu uitmõte suverehvid alla panna selleks vaid jäigi. Räägitakse küll, et lumi pidada nädalavahetuseks ära sulama, aga eks me näe. Praegu selliseid märke küll tunda pole. Pigem oleks justkui Jõulutaadi ootel, et varsti peaks kinki saama (ja kui hästi läheb ja hea tüdruk olen, siis äkki saangi?).
Vahepealne eksperiment sõbrannad mehele panna ei ole veel lõplikult läbi. Ka ei saa seda päris nurjunuks lugeda. Pigem on see ootele pandud osaliselt, et areneb ise tasa ja targu nagu lauale kausi sisse rätiku alla kerkima pandud pärmitaigen. Kui liiga kaua kerkib, kerkib üle. Kui temperatuur pole õige, ei hakkagi kerkima. Ent siiski on mõne asjaga parem pigem oodata ning talitada tasa ja targu.
Mulle meeldib raamatuid lugeda, kuid jõuan nende seltsi jube harva. Oluliselt harvemini kui ma tegelikult tahaksin. Tean, et kui väga tahta, on kõik võimalik ning tegelikult on asjad kinni eneses. Siiski - peale pikka tööpäeva ja väikest kodus möllu ei olegi energiat ega viitsimist järgi, et millessegi veel õhtul väga pikalt süveneda. Siis tahaks end vaid hetkeks välja lülitada, puhata ja mängida ning mõnusasti unne suikuda, et järgmise päeva katsumuste ületamiseks energiat koguda.
Kes koera saba ikka kergitab kui mitte koer ise. Umbes aasta tagasi hakkasin lugema John Grogani raamatut "Marley & Me". Loomulikult ühe labradori elust. Siiras ja tõene, paljude seikadega, mille sarnast on isegi läbi elatud. Selles suhtes veidi kurvastavgi. Esimese õhinaga jõudsin raamatuga peaaegu lõpuni. Üksnes umbes 20 lehekülge jäi veel lõpuni lugeda. Ning raamat jäi kolmveerand aastaks öökapile seisma. Seisin silmitsi raskusega, mida ma kas ei tahtnud või ei julgenud ületada. Mõned nädalad tagasi võtsin end ühel pühapäeva hommikul kätte ning lugesin lõpuni. Oli raske, aga sain hakkama. Aitäh, M, raamatu soovitamise eest. Nüüd võid selle oma raamaturiiulile taas tolmu koguma saada (koos minu ülisiiraste vabandustega, ent see raamat aitas mul kasvada ja areneda, ühesõnaga oli vajalik).
"Mõned koeraomanikud arvavad, et peale nende sellist käitumist arvab nende koer, et omanik ei armasta neid enam, ent selles osas omanikud eksivad" või umbes nii kirjutati "Koerakuulajas". Lugesin ega saanud aru, kuidas võib mõnel omanikul üldse sellist arvamust tekkida. Nüüd olen emotsionaalselt jõudnud umbes samasse punkti. Näen kõrvalt, kuidas mu koer on absoluutses hämmingus kohati ega saa aru, mis ning miks midagi muutunud on. Ilmselt mõtteainet omajagu, ent eesmärk on ju õilis ja hea. Tuleb ainult need mõned nädalad järjepidev olla ja vastu pidada. Katsumus? Absoluutselt. Tahaks ju ninnu-nännutada ning teha-kõike-seda-muud-mis-on-keelatud-asjade-nimekirjas-et-mitte-olla-karja-juht. Selgroo kasvatamine.
Kui tali tuli keset oodatud kevadet ootamata, siis ehk on see väike võimalus mõnda kaotatud hetke tagasi teha või korvata?
Vahepealne eksperiment sõbrannad mehele panna ei ole veel lõplikult läbi. Ka ei saa seda päris nurjunuks lugeda. Pigem on see ootele pandud osaliselt, et areneb ise tasa ja targu nagu lauale kausi sisse rätiku alla kerkima pandud pärmitaigen. Kui liiga kaua kerkib, kerkib üle. Kui temperatuur pole õige, ei hakkagi kerkima. Ent siiski on mõne asjaga parem pigem oodata ning talitada tasa ja targu.
Mulle meeldib raamatuid lugeda, kuid jõuan nende seltsi jube harva. Oluliselt harvemini kui ma tegelikult tahaksin. Tean, et kui väga tahta, on kõik võimalik ning tegelikult on asjad kinni eneses. Siiski - peale pikka tööpäeva ja väikest kodus möllu ei olegi energiat ega viitsimist järgi, et millessegi veel õhtul väga pikalt süveneda. Siis tahaks end vaid hetkeks välja lülitada, puhata ja mängida ning mõnusasti unne suikuda, et järgmise päeva katsumuste ületamiseks energiat koguda.
Kes koera saba ikka kergitab kui mitte koer ise. Umbes aasta tagasi hakkasin lugema John Grogani raamatut "Marley & Me". Loomulikult ühe labradori elust. Siiras ja tõene, paljude seikadega, mille sarnast on isegi läbi elatud. Selles suhtes veidi kurvastavgi. Esimese õhinaga jõudsin raamatuga peaaegu lõpuni. Üksnes umbes 20 lehekülge jäi veel lõpuni lugeda. Ning raamat jäi kolmveerand aastaks öökapile seisma. Seisin silmitsi raskusega, mida ma kas ei tahtnud või ei julgenud ületada. Mõned nädalad tagasi võtsin end ühel pühapäeva hommikul kätte ning lugesin lõpuni. Oli raske, aga sain hakkama. Aitäh, M, raamatu soovitamise eest. Nüüd võid selle oma raamaturiiulile taas tolmu koguma saada (koos minu ülisiiraste vabandustega, ent see raamat aitas mul kasvada ja areneda, ühesõnaga oli vajalik).
"Mõned koeraomanikud arvavad, et peale nende sellist käitumist arvab nende koer, et omanik ei armasta neid enam, ent selles osas omanikud eksivad" või umbes nii kirjutati "Koerakuulajas". Lugesin ega saanud aru, kuidas võib mõnel omanikul üldse sellist arvamust tekkida. Nüüd olen emotsionaalselt jõudnud umbes samasse punkti. Näen kõrvalt, kuidas mu koer on absoluutses hämmingus kohati ega saa aru, mis ning miks midagi muutunud on. Ilmselt mõtteainet omajagu, ent eesmärk on ju õilis ja hea. Tuleb ainult need mõned nädalad järjepidev olla ja vastu pidada. Katsumus? Absoluutselt. Tahaks ju ninnu-nännutada ning teha-kõike-seda-muud-mis-on-keelatud-asjade-nimekirjas-et-mitte-olla-karja-juht. Selgroo kasvatamine.
Kui tali tuli keset oodatud kevadet ootamata, siis ehk on see väike võimalus mõnda kaotatud hetke tagasi teha või korvata?
reede, 14. detsember 2007
T - mees minu elus
Nii tore on, kui sinu eest keegi hoolitseb ja muret tunneb. Kas sa ikka ärkad hommikul õigel ajal. Ega sa hiljaks ei jää. Kus sa küll oled, oled juba kauaks ära jäänud. Ilmselt on sul õlleisu, kui sa koju tuled. Mul on nii hea meel, et sa koju tulid. Ma arvasin, et sul on nädalavahetusel igav ja püüdsin su päevi sisustada. Ja umbes samas vaimus edasi. Hästi tore ju tegelikult.
Hommikul tundis T muret, ega ma pole sisse maganud, sest kell äratas tavapärasest 5 minutit hiljem. 10 minutit peale kella arvas ta, et mul oleks aeg vedelemine lõpetada ning üles tõusta, andes sellest selgelt märku plätusid voodiservale asetades. Kui koju jõudsin, ootas ta mind juba poolavatud õllepudeliga (ilmselt ütles talle tema intuitsioon, et pakutud õlut ei saanud ma varem vastu võtta kuna olin roolis). Samas ei pidanud muretsema, kuidas pisikesse pliidiavasse suuri puid mahutada: hakatus oli juba valmis tehtud. Ning plaanitu nädalavahetus on sisustatud kenasti kodu koristamisega.
Mul on nii hea meel, et T olemas on. Ilma igasuguse irooniata.
Hommikul tundis T muret, ega ma pole sisse maganud, sest kell äratas tavapärasest 5 minutit hiljem. 10 minutit peale kella arvas ta, et mul oleks aeg vedelemine lõpetada ning üles tõusta, andes sellest selgelt märku plätusid voodiservale asetades. Kui koju jõudsin, ootas ta mind juba poolavatud õllepudeliga (ilmselt ütles talle tema intuitsioon, et pakutud õlut ei saanud ma varem vastu võtta kuna olin roolis). Samas ei pidanud muretsema, kuidas pisikesse pliidiavasse suuri puid mahutada: hakatus oli juba valmis tehtud. Ning plaanitu nädalavahetus on sisustatud kenasti kodu koristamisega.
Mul on nii hea meel, et T olemas on. Ilma igasuguse irooniata.
pühapäev, 30. september 2007
Kuidas olla ootamatus olukorras?
Kõigepealt magad poole lõunani. Kella 3 paiku päeval lõpetad hommikusöögi. Käid linnas ja tuled koju: päev on läinud üllatavalt kiiresti ning kogu plaanitu on sisuliselt tegemata. Mõtled, et magada võiks natuke isegi veelgi, aga kaine mõistus paneb käe ette. Avad kodu ukse ja vaatad, et midagi on valesti: keset esikut seisab üksik sõbranna papu. Vaatad seda hämmeldunud pilguga ning seda seina äärde teise kõrvale asetades märkad, kuidas papu kand üllataval kombel läbi paistab. Siin saab olla mängus üksnes kõige suurema sõbra hambad. Ei, ma ei räägi Leopoldist, kuigi tegu on ka suure ja karvase olevusega - oma koerast. Järgneb täis piinlikkust kõne sõbrannale ja lubadus osta talle uued papud. Oh, well - juhtub ikka, kuigi ta pole kunagi varem ühtegi jalanõud närinud. Kuidas aga hoida ära midagi sellist, mida ette näha ei oska?
On hämmastav, kuidas väiksed asjad, mille olulistust nii väga igapäevaselt ei märkagi, võivad elukorralduse rööpast välja viia. Nt eilne päev. Planeeritud pika une katkestas hommikul pool 10 telefonikõne. Oodatud külalised jäid ligi 2 tundi hiljaks. Kullerpakki ei toodud ukse taha, vaid viidi postkontorisse. Eesti Posti kodulehel ei olnud uudiste all mingit teadet, et postkontor kinni võiks olla, samuti ka pakiteate peal mitte (kuigi seda nad viitsivad küll käsitsi juurde kirjutada, et kullerpakil on hoiuaeg 7 kalendripäeva ning hoiutasu iga päeva eest). Jõudnud postkontori ukse taha, leidsin sealt kirja, mis ütleb, et reede lõunast esmaspäevani on postkontor suletud. Et nagu mismõttes? Kuidas ma oma pakid peaks siis kätte saama, mille sisust osat sõbranna pikisilmi ootab? Võtan nördinult telefoni ja helistan postkontorisse. Minu üllatuseks vastab telefonil naisterahvas, kes teatab, et pakke saab kätte järgmisel nädalal ning muudele küsimustele vastavad nad esmaspäevast ja lisaks olnud minu viga, et ma ei teadvat postkontori erakorralisest kinniolekust: neil on silt mitu päeva uksel olnud. Nojah, nagu ma käiks igaks juhuks iga päev vaatamas, äkki on postkontori uksel mõni uus silt. Koju jõudes avastasin, et nett on kadunud ja ilmselt on viga minu arvutis. Hetkeimpulsside ajel polnud palju puudu, et ma oleks läinud poodi uue järele... Ühesõnaga täiesti mõttetu laupäeva hommikupoolik.
Viimasel ajal olen ma jube vaimustuses pulmaskäigust. Eelmisel laupäeval sattusin pulma kontvõõraks. Madala profiili hoidmisest ei tulnud midagi välja alates hetkest, kui mind pulma templiks juhuslikult valiti. Oh, well, aga fun oli vähemalt :) Tahaks jälle pulma minna, meeldima hakkas. Pulmas käia on tore, see on midagi nii ilusat ja tähelepanuväärset, kui kaks inimest on teineteist leidnud ja otsustanud oma elud alatiseks siduda (sel hetkel vähemalt peaks ju nii mõtlema). Samas on see midagi nii lõplikku. Loodetavasti on varsti veel üks pulmakutse ootamas... Always the bridesmaid, never the bride.
On hämmastav, kuidas väiksed asjad, mille olulistust nii väga igapäevaselt ei märkagi, võivad elukorralduse rööpast välja viia. Nt eilne päev. Planeeritud pika une katkestas hommikul pool 10 telefonikõne. Oodatud külalised jäid ligi 2 tundi hiljaks. Kullerpakki ei toodud ukse taha, vaid viidi postkontorisse. Eesti Posti kodulehel ei olnud uudiste all mingit teadet, et postkontor kinni võiks olla, samuti ka pakiteate peal mitte (kuigi seda nad viitsivad küll käsitsi juurde kirjutada, et kullerpakil on hoiuaeg 7 kalendripäeva ning hoiutasu iga päeva eest). Jõudnud postkontori ukse taha, leidsin sealt kirja, mis ütleb, et reede lõunast esmaspäevani on postkontor suletud. Et nagu mismõttes? Kuidas ma oma pakid peaks siis kätte saama, mille sisust osat sõbranna pikisilmi ootab? Võtan nördinult telefoni ja helistan postkontorisse. Minu üllatuseks vastab telefonil naisterahvas, kes teatab, et pakke saab kätte järgmisel nädalal ning muudele küsimustele vastavad nad esmaspäevast ja lisaks olnud minu viga, et ma ei teadvat postkontori erakorralisest kinniolekust: neil on silt mitu päeva uksel olnud. Nojah, nagu ma käiks igaks juhuks iga päev vaatamas, äkki on postkontori uksel mõni uus silt. Koju jõudes avastasin, et nett on kadunud ja ilmselt on viga minu arvutis. Hetkeimpulsside ajel polnud palju puudu, et ma oleks läinud poodi uue järele... Ühesõnaga täiesti mõttetu laupäeva hommikupoolik.
Viimasel ajal olen ma jube vaimustuses pulmaskäigust. Eelmisel laupäeval sattusin pulma kontvõõraks. Madala profiili hoidmisest ei tulnud midagi välja alates hetkest, kui mind pulma templiks juhuslikult valiti. Oh, well, aga fun oli vähemalt :) Tahaks jälle pulma minna, meeldima hakkas. Pulmas käia on tore, see on midagi nii ilusat ja tähelepanuväärset, kui kaks inimest on teineteist leidnud ja otsustanud oma elud alatiseks siduda (sel hetkel vähemalt peaks ju nii mõtlema). Samas on see midagi nii lõplikku. Loodetavasti on varsti veel üks pulmakutse ootamas... Always the bridesmaid, never the bride.
laupäev, 25. august 2007
Sumeda suveöö dilemma
Situatsioonikirjeldus: on väikse korteritega maja ühisaed. Ilmselt viimased soojad suveõhtud. Viimased võimalused grillida. Kell läheneb õhtul 11-le, aga ametliku öörahuni on veel aega. Üsna vaikselt sumisev seltskond grillib hämaruses, gestaapo-lamp väikseks valgustuseks suunatud. Naabri koer haugub pikemat aega. Ja äkki tuleb teine naaber ja kurdab läbi aia, et tolle koera haukumine häirib teda ja kõiki ümbruskonna naabreid, et keegi ei saa magada. Tema pluss, et ta pöördus viisakalt.
Tulemus: naabri koer haugub edasi. Seltskond pakib asjad ja kolib tuppa. Varsti minnakse laiali. Kui viimane inimene on hoovist lahkunud, jääb koer lõpuks vait. Vähemalt mõneks ajaks. Keegi vist liigub hoovis - koer haugub jälle.
Mis on lahendus sellisele situatsioonile? Kuna koer pole enda oma, ei saa ju selle eest vastutust ükski naaber võtta. Mida koeraomanikki haukumise vastu teha saab? Tegelikult suurt midagi. Kui haukumine tuleneb närvilisusest, siis võibolla võiksid magneesiumitabletid seda veidi leevendada, aga kas see on seda väärt, et välja uurida? Elutingimused pole lihtsalt selle koera jaoks ideaalsed. Kaugeltki mitte. Et oleks, on olnud liiga palju halbu kokkulangevusi. Samas loobuda tagaaia kasutamisest selleks, et ümberkaudsetel naabritel oleks mõni tund kuus rohkem hingerahu, oleks liiga ebaõiglane. Oma hoov peaks olema ikka selleks, et võiksid seda ise soovi korral kasutada. Võõraste inimeste soovide järgi ennast piirata - no ma ei tea, pidage mind egoistiks, aga ma ei leia, et see oleks vajalik.
Tulemus: naabri koer haugub edasi. Seltskond pakib asjad ja kolib tuppa. Varsti minnakse laiali. Kui viimane inimene on hoovist lahkunud, jääb koer lõpuks vait. Vähemalt mõneks ajaks. Keegi vist liigub hoovis - koer haugub jälle.
Mis on lahendus sellisele situatsioonile? Kuna koer pole enda oma, ei saa ju selle eest vastutust ükski naaber võtta. Mida koeraomanikki haukumise vastu teha saab? Tegelikult suurt midagi. Kui haukumine tuleneb närvilisusest, siis võibolla võiksid magneesiumitabletid seda veidi leevendada, aga kas see on seda väärt, et välja uurida? Elutingimused pole lihtsalt selle koera jaoks ideaalsed. Kaugeltki mitte. Et oleks, on olnud liiga palju halbu kokkulangevusi. Samas loobuda tagaaia kasutamisest selleks, et ümberkaudsetel naabritel oleks mõni tund kuus rohkem hingerahu, oleks liiga ebaõiglane. Oma hoov peaks olema ikka selleks, et võiksid seda ise soovi korral kasutada. Võõraste inimeste soovide järgi ennast piirata - no ma ei tea, pidage mind egoistiks, aga ma ei leia, et see oleks vajalik.
teisipäev, 21. august 2007
Minu ja T lugu
Me saime T-ga tuttavaks, ma arvan, et umbes poolteist aastat tagasi. Siis oli ta veel noor ja eriti vallatu poisiklutt. Selline uljas ja jube heasüdamlik. Umbes kolmveerand aastat tagasi tekkis juhus, kui T tuli nädalakeseks külla. Nädalast sai kaks, siis kolm ja lõpuks kuu. T ei tahtnud kuidagi lahkuda ja kui aus olla, polnud ka minul tema siinoleku vastu vähimatki. Meesterahvast on majapidamises ikka veidi kasu. Ainult vahel, kui ma olin pimedatel õhtutel eriti väsinud, tema aga tahtis tähelepanu, süles olla ja kallistada, tundus, et ma ei jaksa end talle nii palju pühendada, kui tema seda soovinud oleks. Samas kurta ei saa. Ega muidu ei viitsiks värsket õhku ka kuidagi hingama minna, kui ta innukalt jalutamiseks ettepanekuid aeg-ajalt ei teeks. Ja nii juhtuski, et kolmandal kooselu kuul otsustasime lõplikult leivad ühte kappi panna. Nüüd ongi T mees minu elus.
Tellimine:
Postitused (Atom)














