Suve lõhn

Suvel on oma lõhn. Minu jaoks on suve lõhn kadakad lõõskava päikese all liivasel rannaribal mere ääres, kus õhk peaaegu seisab ja liiv on päikesest tulikuum. Suve lõhn on ka värskelt kaarutatud hein ning lõigatud vili, aga ka kasteses suveöös siristavad rohutirtsud. Kõigi nende kirjeldatud piltidega käib kaasas alati konkreetne lõhn ja seda tundes tead, et suvi on päriselt käes. 

Saaremaal on suve lõhna palju. Merevesi on soe nagu supp ja pilvitu taeva all üle 30 kraadi sooja, kuigi tavaliselt on saartel jahedam ja vesigi külmem, siis sel aastal on täiesti teisiti. Mööda saart ringi sõites on tihti tunne, nagu oleks mõnes välisriigis eksootilisel saarel, ainult kohalikku keelt tunned hästi. Võtsime ette Saaremaa kaardi Viikingite jälgedes punktid ja suuna Sõrve poole. Viikingid on olnud Saaremaal kunagi väga tegusad ning nende tegutsemise või otsa lõppemise kohta tuleb märke välja alles ka nüüd hilisajal - Salmel leiti kaablikraavi kaevamise käigus vaid kümmekond aastat tagasi kaks viikingite laevmatuste kohta ning samasse lähedale on asutatud ka Viikingite muuseum.

Saaremaal on palju selliseid kohti, kuhu ma kunagi varem sattunud pole ja kuhu äpp meid juhatas. Nii külastasime lisaks tuntud kohtadele ka Bellingshauseni sünnikohta kui mõisa, kus ta kasvanud on, aga nägime ka merre hukkunute mälestusmärki, mis on Eestimaa kõige Gotlandi poolsemas servas ja kus asub vaieldamatult kõige nunnum välikäimla, mida ma näinud olen, mis on kaunistatud kunstlillede ja kaltsuvaibaga, akende ees lehvivad putskardinad, on erakordselt puhas, seinal ripub peegel ja tikandiks froteekäterätt. Samas on ka suurima püütud mõõkkala kuju, mis oli lausa 81 kg raske. Jõudsime ka kõige merepoolsemasse surnuaeda, mille väravate alla tõuseb meri sügiseti ja kust on imeline viimase puhkepaiga vaade kaugustesse korratute ridadega hauaplatsidelt. Kui Kotlandi mõisa navigeerisime, tahtis GPS meile algselt pakkuda teekonna pikkuseks 633 km, kuigi kohalikku Kotlandi oli umbes sada korda vähem maad. Kihelkonnas asub ka seni ainus säilinud kirik Baltimaades, mille kellatorn ei asu kiriku tornis, vaid sootuks eraldi kaugemal heinamaal.

Kaardi järgi navigeerimine tekitas meile veel omajagu elamusi - esimese otse mineva teelõigul valisin ise, et jõuda Saaremaa kõige kõrgemast punktist Viidumäe vaatetornist, kuhu 25m kõrgusesse tippu saavad julgemad ronida mööda järsku rauast treppi, otse Mihkli Talumuuseumisse, nii et algselt metsavahel keeranud rööpad muutusid järjest kitsamaks kuni jõudsime äkitselt kruusakarjäärini, kust edasi läks ootamatult korralik lai kruusatee. Teine kord juhatas GPS meid ringiga piki mereäärt Suuriku pangani, kus on juhtunud üks ohvriterohkeim laevaõnnetus Eesti merelaevanduse ajaloos - tee kulges kaunilt piki rannariba, kuid oli nii kitsa rööpa ja kõrge keskmise mururibaga, et kartsime sinna oma auto põhja jätta ja kui keegi meiesuguse hull oleks sealt samast vastu tulnud, poleks meil kellelgi kuhugi minna olnud, et ümber keerata. Tundub, et selliste seikluste jaoks peaksime endale kõrgema auto ostma.

Õhtu lõpuks leidsime igavese nooruse allikad Odalätsis, kus vanapagan olla võitluses oma oda murdnud ja selle järgi saanud allikad oma nime, et oda läts. Allikad olid täiesti läbipaistva veega, nii et liivasel põhjas mulisev allikas oli selgelt juba eemalt näha. Õues oli endiselt 30 kraadi sooja, nii et täiesti jääkülma allikavett katsudes tahtsid sõrmed jahedusest krampi tõmbuda. Seal samas lähedal asub ka Karujärv ja Karujärve terviserajad koos disc golfi pargiga, kuhu tee pealt ühtki viita ei näita, aga kus ees ootas meid lausa mõnikümmend autot, nii et kohalike hulgas on see väga popp kant.

Avastasime alles peale kaheksat õhtul, et me polegi veel õhtustasid, kuid Saaremaa metsade vahel pole ka väga kohti, kus sellisel ajal midagi hamba alla saada. Juhtusime kogemata Ott Tänaku kodukohta Kärlasse, kust leidsime pisikese tanklapoe. Hetk enne meid olid tanklasse jõudnud kaks tsiklisti, kelle rattad nägid välja rohkem nagu põrguriistad otse Mad Maxi filmist ja kelle musta maskiga, millest vaid silmaaugud paistsid, kaetud näod, must nahkne ning ratastega samas stiilis riietus, vaikne venekeelne jutt ja umbusaldust äratav kehakeel just usaldust ei äratanud. Need tüübid nägid välja täpselt sellised, kelle kohta lehtedes kunagi kirjutati, et astusid külapoodi sisse ja lahkusid sealt elusid võttes vererada järel. Selliseid tüüpe olen ma varem ainult filmis näinud ja ei kujutanud ette, et nad päriselt siinsamas meie kodumaal olemas on. Nendega koos tanklas viibida just pikalt ei tahtnud. Küll aga veidi aega hiljem samast tanklas uuesti mööda sõites tundus seal siiski õnneks kõik korras olevat. 

Sõitsime risti läbi Saaremaa Valjala kanti, sest nagu selle aasta suvepuhkusel juba kombeks, ei saa me kuidagi läbi oma naabriteta. Meie kodused vastasnaabrid on ammu rääkinud oma majaehituse projektist Saaremaal ja kui juba siin olime, siis tahtsime väga näha, millest nad pikalt rääkinud on. Istusime naabrinaisega koos terrassil, nautisime imehead kodust vaarikakohupiimakooki ja imetabaseks sooja suveõhtut - alles kella 23 paiku õhtul oli tunda, kuidas kaste maha tuli ning õhk veidi niiskemaks läks. Tagasi Kuressaares oli ilm aga sama soe kui päeval, mis tuleneb ilmselt päikese poolt kuumaks köetud kivimajadest ja -teedest, mis õhtuhämaruses veel kuuma välja õhkavad. Tunne oli endiselt nagu välismaises kuurortlinnas, kus õhtuti jahedaks ei lähe ja kuidagi magama minna ei taha, sest soe suveöö on nii nauditav, kuigi tänaseks ööks saime endale uue toa, kus konditsioneer töötas ja mille temperatuur oli tänu sellele äärmiselt meeldiv. Jah, Kuressaares on kõik täpselt nagu päriselt puhkusel olema peabki. Ainus vahe ehk välismaiste saartega on, et südaööks panevad toitlustusasutused ja baarid oma uksed kinni ning sealt edasi saab märga jahutust vaid linna keskväljakul olevast purskkaevust. 

Planeerimata puhkuseplaanid: Saaremaa

Plaanisime oma puhkuse sel aastal veeta Austraalias pulmas olles, aga kuna piirid on koroona tõttu endiselt kinni ja Austraalia külalisi enne 2022 lõppu vastu ei võta, tuli meil midagi välja nuputada oma plaanitud kuu ajase puhkusega. Lühendasime seda küll nädala võrra, ent ma ei mäleta millal viimati puhkasime kodumaal nii pikalt ilma välismaal käimata. 

Ühel õhtul istusime naabritega terrassil ja nautisime harukordselt sooja suveõhtut. Juhusliku mõttena sai õhku visatud idee teha ühine väljasõit Peipsi äärde. Sellele eelnes sujuvalt just plaan väisata minu sugulasi Elvas ja M sugulasi Valgas ning korraks ka peresõprade juurest Kesk-Eestist läbi astuda. Puhkuseplaanid hakkasid ilmet võtma. Kuna jaanipäeva nädala veetsime Hiiumaal ja alles juunis käisime Pärnus, siis jäi veel nuputada, mida oma viimase puhkusenädalaga pihta hakata. 

Me oleme need haruldased eksemplarid, kes tellivad endiselt paberlehte ja loeme seda igal hommikul kohvi kõrvale. Ühel hommikul märkasin esikaanel Visit Saaremaa Viikingaasta suurt reklaami, otsisin veebist lehe välja, avastasin seal NaviCup rakendusse tehtud GPS seiklusmäng “Viikingite jälgedes” ehk Saaremaa vaatamisväärsuste kaardi ning Hoppeti purjelaeva, mis teeb päevareise Abrukale. See kõik kõlas juba päris hea uitmõttena. Jokutasin seekord aga igasuguste bronnide mõttega nii kaua, et enam mõistlikku hotelli leida ei õnnestunud ning ka Hoppet saatis viimasel hetkel vastuse, et nende reis on välja müüdud. Mul oli omas peas ju nii hästi valminud plaan ja nüüd ühtäkki enam plaani polnud, kuid uus nädal oli käes ja midagi tuli ette võtta. Veetsin rahutu öö. 

Välismaal käies pakutakse tihti igasuguseid erinevaid päevareise kuhugi ägedatest kohtadesse. Googeldasin hommikul, kas midagi sellist on ka Eesti kohta olemas, kuid ei suutnud leida. Enamus pakkumisi tahtsid pikemat ette broneerimist või oma gruppi vähemalt 10 inimesega, aga spontaanseid päevareise kohe samaks päevaks leida polnudki võimalik. Tundub, et turunišš on täitmata? Igasugused alternatiivsed mõtted minna kuhugi Tallinna lähistele väikesaartele nurjusid juba eos, sest kas täna ei läinud laeva või olid kõik reisid juba juulikuuks välja müüdud. Selge on see, et eestlane puhkab enamjaolt nüüd kodumaal ning ma pole ilmselgelt ainuke, kes analoogsetele mõtetele on tulnud. Teistele on need mõtted ilmselt aga ilmnenud lihtsalt seekord varem.

Ühtäkki kirjutas mulle Messengeri ennelõunal vastuseks eilsele kirjele Arensburg, kes teatas, et nad siiski ühe konditsioneerita toa meile kaheks ööks leiavad koos spa paketiga. Ja kuigi purjelaevaga me Abrukale peame minema teine kord, siis troopiline kuumus õues (ajalooliste märkmete jaoks olgu öeldud, et üle 30 kraadine kuumus on Eestimaad valitsenud juba enam kui kolm nädalat järjest, mis on nii harukordne, et hakka või koju konditsioneeri ostma) ja imeilus suveilm ei lasknud mõelda kaks korda. Pakkisime kotid ja keerasime auto nina Virtsu poole.

Meie maakoht, kus olen veetnud enamuse oma lapsepõlve suvedest ja nädalavahetustest, asub Virtsu sadamale üsna lähedal Kokuta külas, mis on kõigest ca 15 km sõidu kaugusel sadamast ja nii olen lapsepõleves vennaga võtnud korduvalt ette päevase rattareisi Virtsu sadamasse jäätist sööma - tol ajal olid need ületamatult pikad ja rasked sõidud. Või vanematega käinud Mutionu baaris jäätise kokteile joomas, mis mälu järgi maitsesid umbehääd, eriti õunamahlaga. Ja kui eriline reisituju oli, viisid vanemad meid päevaretkele Muhu saarele onu Albertile külla ja vahel ka Saaremaale. Mu mällu on sööbinud Väikese Väina tammi ületus kuidagi erilise elamusena, sest kordki oli võimalik autoga mere peal sõita. Muus osas aga olen Saaremaale küll täiskasvanuna aeg-ajalt sattunud, kuid ei saa öelda, et oleksin siin liiga tihti ringi vaadanud, nii et selleks, et puhkusega justkui Eestimaale tiir peale teha, oli Saaremaa reisi ettevõtmine täpselt õige.

Saaremaal toimub suvel palju asju lisaks sellele, et see on lihtsalt popp sihtkoht. Järgmisel nädalal on siin ooperipäevad ja nagu selgus, siis käesoleva nädala lõpul nii I Land Sound festival kui ka Enduro maailmameistrivõistluste etapp ja meie hotelli parkla on täis uunikumautosid, kes tähistavad Eesti Vanatehnika Klubi suvesõitu. Kindlasti toimub siin palju muudki, nii et pole mingi ime, et majutused on enamjaolt välja müüdud. 

Harukordselt soe suveilm, mis on kestnud juba harjumatult kaua (sel suvel ei saagi öelda, et need kolm suveilma päeva, kui soe oli ja päike paistis, olin ma tööl), on selgelt mõjunud ka igasugusele tehnikale, mis kipub üles ütlema. Saime endale küll konditsioneeriga toa, ainult et olenemata konditsioneeri töötamisest, on toas ikkagi 31 kraadi sooja ja külmik ei tööta. Meid oodanud vahuveiniga jäänõus sulas jää uskumatult kiiresti. Tänaseks oli meil broneeritud ka spaas vann. Mõte veel soojemasse vette minekust ei tundunud kuigi erutav, aga tuleb tunnistada, et peale seda tundus toa temperatuur hetkeks isegi veidi parem. 

Tegelikult on Kuressaares olla nagu välismaal. Ilm on imesoe, nii et õhtul kell 23 õues terrassil istudes ei olegi suvekleidile midagi peale vaja visata ja paljad varbad ei külmeta. Õhk on soe nagu välismaal ning imekombel pole siin ka parme ega sääski, millega on sel aastal Eestimaad erakordselt rikkalikult õnnistatud. Kuressaares on ka mitmeid uusi söögikohti, kus ma varem käinud pole. Õhtustasime Ku Kuu restorani terrassil, kõrval laudades sumisemas võõrkeelsed seltskonnad, vaatega otse lossile ja purskkaevule. Tunne täpselt nagu välismaal ning saareeksootika sellele hästi kaasa aitamas. 

Igal juhul vöin öelda, et oli see ikka üks öige otsus tulla oma puhkust Saaremaale veetma.