Esmaspäev, 13. veebruar 2012

Pulma-aastapäev põhja-naabrite juures

Meil on M-ga mõlemal viimasel ajal olnud tööl kohutavalt kiire. Päevad on veninud tavalisest pikemaks ja koju jõudes on võhm nii väljas, et midagi väga mõelda või teha suurt ei jaksa. Tööle, koju, sööma, magama. Ja niimoodi enam-vähem iga päev. Nii ei jõudnudki me kuigivõrd mõelda, mida me oma esimesel pulma-aastapäeval üldse teha tahaksime kuniks see hakkas juba kätte jõudma.

Kui jätta asjade planeerimine üsna viimasele hetkele ning kuupäev, millest oled huvitatud, on nädalavahetus enne sõbrapäeva, võib juhtuda, et polegi midagi valida. Ootamatult selgus, et Eestis olid kõik vähegi adekvaatsed spad, kus ka vesine osa, milles lõõgastuda, selleks nädalavahetuseks välja müüdud. Sama seis tabas ka Lätit ja Leedut.

Soome spadest püüdsin kiiruga sotti saada, kuid väga ei õnnestunud ning head kompaktset lehte, kust nende saadavust kontrollida, mulle ka ette ei jäänud. Samas Soome minekut olime mõelnud juba kuskil sügisest saadik. Et me polnud juba paar aastat Helsinkis käinud, siis otsustasime selle teekonna sedakorda ette võtta.

Otsustasime oma nädalavahetust alustada laupäeva varahommikul, et saaksime reede õhtu pühendada M töökaaslase juubelile. Reede õhtul kella 18ks ei olnud meil veel hotellituba ega ka laevapileteid. Kui juba minna, siis tunda end ka hästi ja nautida seda, mida endale lubada oled tahtnud: broneerisime hotellitoa Helsinki kesklinnas Radisson Blu Plaza Hotelis. Laevapiletite ostmine on aga nii lihtsaks tehtud, et see on kohati kergem, kui ükskõik millise muu asja soetamine Internetist.

Laupäeva hommik algas väga varajase äratusega. Kell tegi häält isegi tund varem kui tööpäeva hommikutel, sest autoga Soome sõites tuleb olla sadamas kuni poolteist tundi varem. Hilisel hommikutunnil saabusime lumisesse Helsinkisse, kus oli üllatavalt ligi 10 kraadi soojem kargest Tallinnast.

Ma ei tea, millal Serena veepark ehitati, kuid mäletan selgesti alg- või põhikooliajast kuuldud juttudest teiste kogemustest, et Serenas käik oli midagi meeliülendavat. Lapsepõlve jäänud unistus Serenas käia ristata lõõgastusmomendi otsimisega, tundus olevat piisavalt hea konsensuslik idee enda hästi tundmiseks. Seda enam, et me kumbki polnud varem Serenas käinud. Mõeldud, tehtud.

Minu jaoks esimene üllatus oli Serena veepargi territooriumil asuv suusakeskus, mida ma kodulehel märganud polnud (ilmselt olin liiga süvenenud veepargi olemasolule). Tegelikult on Serena veepark tänapäeval iganenud, näeb veidi vana välja ega ole pooltki nii huvitav kui võiks arvata. Samas omal ajal on ta olnud väga kõva sõna, kui muid veeparke veel polnud. Teenäitaja omas vallas kindlasti. Pean tunnistama, et mind häirisid veidi kõikjal olnud venekeelsed sildid, kuid tundub, et venekeelseid külastajaid käib seal ka omajagu. Ma arvan, et Serenas on suvel oliluselt põnevam kui talvel, mil väliatraktsioonide lisandumine annab mõnusa vahelduse. Lisaks kõigele muule tundub mulle, et ma olen rohkem sauna kui veetoru inimene, aga mõnus vaheldus oli see siiski ja meeleldi käiks taas ära Livu veepargis Jurmalas kui väisaks kiidetud Vichy veeparki Vilniuses. Seni on mu ägedaim kogemus olnud just Livus.

Serenas kõhu täis söönud ja mõned tunnid vees ligunenud, sättisime end linnapoole, et hotellis check-in ära teha. Hotellituba vastas igati ootustele, kuigi tuleb tunnistada, et Bolognas olnud Hiltonit pole minu jaoks suutnud miski lüüa. Siiski toas olnud voodi oli saati nii mugav, et veepargis tekkinud roidumus vägisi und peale tikkuma ajas.

Olime otsustanud õhtusöögi veeta mõnes veidi pidulikumas restoranis, ent eelnevat broneeringut selle tarbeks me teha polnud jõudnud. Ja kui keeruline siis ikkagi on Helsinkis laupäeva õhtul heasse restorani lauda kahele saada? Tuli välja, et ikkagi on.

Avastasin, et ma ei tea Helsinki restoranidest mitte midagi. Selle sosas on Facebook hea abimees: kirjutad avalikult seinale, et otsid head restorani Helsinkis ja keegi midagi ikka soovitada oskab (siinkohal suured tänud E ja T). Kõige põnevam soovitus minna Olo restorani, jäi kahjuks toestamata: lihtsalt neil ei olnud vaba lauda (kohale kõmpimise asemel on ikkagi vahel mõistlik jalavaeva säästa ja ette helistada).

Seejärel lõin lahti Helsinkis asuvad Michelini tärniga pärjatud restoranide nimekirja - nendega lihtsalt ei saa oodatud kvaliteedi osas mööda panna, täpselt nagu ka tunnustatud brändikettide hotellidega.

Üllatuslikult selgus, et meie enda hotellis asub Michelini tärniga pärjatud (ja seda juba mitu aastat järjest) Itaalia köögiga restoran Pääkonttori. Päris mõnus on talvepalitud kappi jätta ning üksnes kleidi väel vaikselt restorani liuelda.

Peaaegu kõik lauad olid hõivatud ning teenindajad sibasid mööda saali imekiirusel ringi, et kliente teenindada. Palusime teenindajalt inglise keeles lauda, lisades, et reserveering meil puudub. Kui olime maha istunud, tõi noor uljas meesterahvast teenindaja meile peagi menüüd, lisades juurde eriti meelal toonil menüüde kohta täpsustuse: teile mõeldes on menüüd venekeelsed. Jäin teda suurte silmadega jõllitama. Peale piinlikku vaikusehetke selgitasin inglise keeles, et me ei räägi vene keelt, oleme Eestist. Nüüd oli kelneril üsna piinlik, vabandades, et restorani juht oli meid venelasteks pidanud. Oleme me siis tõesti nii slaavlaste nägu?

Toit ise oli tasemel, suurepärase garneeringuga ning absoluutselt maitsev, aga ka atmosfäär absoluutselt meeldiv. Ka juurde tellitud vein Itaalia Chianti piirkonnast pidi keele alla viima, kuigi üldiselt ma punase veini fanatt pole, ent loomaliha kõrvale on punane just paslik. Parimaks palaks sellest restoranist jäi minu jaoks siiski magustoit, nii üllatav kui see ka pole, arvestades minu soolase lembust. Julgen siiralt soovitada proovida Pääkonttoris kindlasti Mousse di ciocc olato bianco magustoitu.

Meie reisi püänt seisnes aga hetkes, kui hakkasime end restorani minekuks valmis sättima. M palus ulatada endale kohvrist paari uusi sokke, kui teda mõistmatult vaatama jäin. Kohvris olid ju vaid minu asjad ja kohver seetõttu pooltühi. M oli hommikul ju öelnud, et pani enda asjad seljakotti, et Serenasse kergem minna oleks. See osa, et ta seljakotti pani vaid ujumisasjad ja muud riided voodile jäid ootama kohvrisse tõstmist, jäid mu unistele kõrvadele kuulmata ja silmadele nägemata. Nii tema muud vahetusriided, mida ta seljakotti pista ei taibanud, meid kenasti koju tagasi saabudes voodil endiselt ootasidki.

Kuigi M ei olnud tekkinud olukorra üle õnnelik (eriti arvestades, et laupäeviti pannakse poed Helsinkis kell 18 kinni ning kell oli just löönud seitsmendat õhtutundi), siis tahes tahtmata ei suutnud ma kuidagi naeru pidada ning turtsatasin südamest naerma, kohvri kõrvale vaibale istuma vajudes. Hea, et M oli pistnud seljakotti elementaarsed vahetusriided ja kuigi me ülejäänud reisi soojadest talveriietest puudust tegelikult ei tundnud, nokkis M mind igal võimalikul juhul asjade maha jäämise pärast, endal suu nurk naerust tukslemas.

Esimene abieluaasta oli täis üllatusi ja ootamatutest hetkedest koos ülesaamisi. Abielus on väga mõnus olla.