pühapäev, 13. oktoober 2019

Šarmantsed pargikaelkirjakud ja elektritõukside randevüü


Tänaseks lubas Lyoni ilusat päikselist ja sooja ilma. Juba hommikul ärgates näitas termomeeter ligi 20 soojakraadi ning taevas oli helesinine üksikute rünkpilvedega. Kaalusin, kas panna lühikesed püksid ja topp või jääda siiski teksade juurde. Astusin hotelliuksest õue ning mind tervitas soe, ent tugev briis. Selge, tänu tuulele siiski pika püksi ilm. Päeva peale läks aga tuul nõrgemaks ja temperatuur tõusis isegi 26 kraadi juurde – kes oleks arvanud, et keset oktoobrit on Lyonis päriselt nii soe.

Me olime jõudnud läbi käia enamuse olulisematest vaatamisväärsustest, ainult kaks kohta olid veel jäänud, kuhu tahtsin kindlasti minna: Paul de Boceau siseturule ning Tete d`Ori parki. Olin netist siseturu kohta lugenud, et see on hea valikuga söögiasjade turg ja pettuma selles me ei pidanud. Seal on kõike, alates värsketest juur- ja puuviljadest, lihast, mida lihunik kohapeal kirvega hakib, peadega kanadest, juustudest ja lõpetades kirjude maiuste ja kookidega. Kui Prantsusmaal on muidu pühapäeviti kõik poed ja suur osa restorane kinni, siis turul elu kees. Kohalikud nautisid lettide ääres värskeid karpe, valisid sobilikku juustu ja veetsid mõnusasti aega. Proovisime meiegi foie graga täidetud viigimarja valge veini kastmes ning soetasime endale nii mõndagi head kaasa.

Minu kindel soov oli minna ka kuhugi toidupoodi, et leida sealt kaasa konserveeritud foie grad. Eestis küll foie grad müüakse, kuid olen kodumaal saanud üsna kalli hinnaga üsna keskpärast kraami ja varasemat reisikogemust, eriti Luxembourgist toodud konserveeritud foie grad arvesse võttes, arvan, et alati on mõistlikum selliseid tooteid võimalusel soetada sealt, kus on nende sünnimaa. Avastasin, et siseturu kõrval oli täpselt üks väike toidupood lahti ning haarasin sealt kaasa mõned purgid, mille hiljem sujuvalt M väiksesse seljakotti poetasin. Muidugi, arvestades, et plaanisime oma ülejäänud päeva veeta suures pargis ringi jalutades, oli igati mõistlik ju seljakott kraami täis osta just parki minnes, et jalutades ikka kõik hea kaasas oleks.

Tete d`Ori park on suur ja tänase kauni sooja ilmaga üsna rahvarohke, kuid ruumi jagus lahedalt siiski kõigile. Ühes pargis leiab nii loomaaia, botaanikaaia, suure tiigi, millel saab paadiga aerutada või vesijalgrattaga sõita, aga ka väikese lõbustuspargi lisaks suurele rohealale. Kõige ägedam kogu pargi juures on loomaaia osa, kuhu saavad kõik vabalt sisse jalutada ning kus loomad on küll piiratud alal, aga mitte tugevate ja kõrgete tarade või traataedade taga, vaid ära piiratud võimalikult looduslikult – väikese madala kivimüüriga, mille taga asub sügav kraav. Samuti on loomade kooslus loomulik: ühel alal on koos nii suured sarvekandjad kui sebrad ja väikesed sarvilised, samas kõrval flamingod ja pelikanid segamini teiste lindudega ning tiigis nende ees elamas suured kalad. Kilpkonnadele oli eraldi tiik, kus neid leidus kümnete kaupa. Ainult kaelkirjakute ala piirdus seljatagant suurema majaga, mille ääres nad esinedes muudkui edasi-tagasi käisid. Igal juhul, kui kunagi Lyonis olla ja aeg on piiratud, on see park kindel koht, kuhu tasub minna.

Pargist tagasi hotelli me enam jalutada ei viitsinud ja võtsime taas elektritõuksid. Lyonis on peamiselt kolm suuremat teenusepakkujat: Lime, Bird ja dott. Tõukse on siin linnas sadade kui mitte tuhandete viisi ja kui kuhugi need jätta, on need järgmisel hetkel läinud, ent samas on kohe lähedal nurgal kindlasti mõni muu tõuks taas ootel, nii et võtta ja jätta on neid väga lihtne. Kuna Bird ei jäänud kahekaupa me teele, proovisime ära nii Lime kui tahtsime proovida ära dotti. M ei saanud millegipärast aga oma telefoni äppe tõmmatud ja nii jäime siiski Lime juurde, sest sellel on grupisõidu funktsioon olemas, millega saab ühel ajal ühe krediitkaardi külge siduda kuni viis aktiivset kasutajat ja maksta kõigi eest korraga. Mõlema teenusepakkuja puhul on ratta lahti lukustamine euro, edasi läheb arvestus minutipõhiselt, nii et Lime on tiba kallim, dott soodsam ja väidetavalt sisaldab dotti hind ka liiklus- ja vastutuskindlustust, ent muus osas neil sisulist vahet ei ole. Igal juhul saime elektritõuksidega pargist tagasi hotelli umbes kaks korda kiiremini ja väga meeldivas soojas tuules kulgedes, mis andis meile täpselt veel vajaliku aja, et enne lennukile minekut hea lõuna teha.

Muide, igas linnas on tõesti vähemalt üks eestlane ja ilmselgelt Lyonis vähemalt kaks, sest ilmselt lennu ainus eestlane sattus istuma just meie kõrvale, mis selgus ka alles siis, kui lennukilt maha hakkasime tulema. Ja seekord õnnestus mul teha ka pakkimise nö algaja viga, kuigi olen läbi aegade toonud koju kohvriga kõiksugu asju, siis kunagi varem pole ma suutnud pakkida kohvrit selliselt, et õllepudeli kork lööb õllepurki augu ja pooled mu riided on tumeda õlle kastmes. Kunagi oma esimesel lennureisil sain küll ristsed kaasa võetud praekapsa purgiga, mis õhurõhu toimel end lahti kohvris keeras ja kõik riided sihtkohta jõudes hapuka kapsa lõhnaga olid, kuid metallpurki kohvris ma varem veel katki teha pole suutnud. Mis seal ikka, kunagi on ikka esimene kord.

Kui mõtlen tagasi oma päevadele Lyonis, siis kui seal oleku aeg peaks olema piiratud, soovitaksin kindlasti külastada mäe otsas olevat kirikut köisraudteega, kiriku all jalamil restoranide tänavate kvartalit, suurt siseturgu, Tete d´Ori parki ja kesklinna ostutänavate ala, mida mööda jalutada Bellecouri platsilt ooperimaja ja Hotel de Villeni. Kõik muu on ainult lisanduvaks boonuseks.

Võiks arvata, et kõik suurlinnad on ühte nägu ja eks nad mingil määral ongi, kuid Lyon on huvitav eelõige sellepärast, et see on suhteliselt madal linn, üksnes paari üksiku pilvelõhkujaga. Mingi veider vibe meenutab mulle kohati Kuubal Havanat ja Trinidadi ning mõttes oleksin tahtnud koguaeg öelda, et oleme Hispaanias, Barcelona kandis, mitte Kesk-Prantsusmaal, kuigi Barcelonat külastasime jaanuaris, mil seal oli külmalaine ja viimastel päevadel kogetud 20-25 kraadi sooja ei saaks kuidagi sellega seostuda. Kokkuvõttes on Lyon selline mõnus Prantsuse väikelinn, mis hakkab üha enam meeldima, mida kauem seal oled. Kui algselt ei osanud ma Lyoni osas kindlat seisukohta võtta, siis tänaseks võin öelda, et see linn on tõesti nunnu, aga mitte ülevoolavalt armas, omades nii võluvat reserveeritust kui meeldivat sõbralikkust.

PS! M tegi meie väiksest nädalavahetusest ka kaks videot: 1. päev ja 2. päev.
















laupäev, 12. oktoober 2019

Gurmaanide pealinn Lyon

Hommikul ärkasin vahelduva eduga ja piilusin telefoni kui kaugele M oma lendudega jõudnud on. Ikkagi oli väike ärevus sees, et ta seekord kenasti kohale jõuaks. Kui ta oli juba maandunud ja teel Lyoni kesklinna poole, sättisin ka ennast hotellist välja Bellecourti väljakule teda ootama. Täna toimus seal suuremat sorti koos väga mitmekülgse meelelahutusprogrammiga üritus, mille tarbeks olid keset platsi ka lebotoolid valmis seatud. Väljas paistis särav päike, mis tegi lebotoolis istumise ja ootamise kuidagi eriti mõnusaks. Kui M mõne hetke pärast oma punase jope ja kohvriga läbi väljaku serva lehvis, hüppas mu süda rõõmust. Koos on ikka nii palju parem võõrast linna avastada ja mul on siiras hea meel, et M mind üllatada otsustas ning siiski Lyoni täna tuli.

Olgugi et on peaaegu oktoobri keskpaik, on Lyonis soe. Nädalavahetuseks lubas kuni 25 kraadi, kuid nüüd on ilmateade muutunud ja lubab ka tuult. Nii võib tänaval näha kürvuti jalutamas inimesi sulejopedes ja suvekleitides. Kui algselt oli mulgi tunne, et oleks võinud siiski lühikesed püksid pikkade asemel jalga panna, siis ilm muutus vahepeal kiiresti, nii et pilvise taeva ja tõusnud tuule najal oli pigem küsimus, miks ma midagi tuulekindlamat selga ei pannud. Sellegipoolest on üsna veider keset oktoobrit jalutada ringi lühikeste varrukatega pluusi väel ning õhtul veel kella 22 paiku restoranis õues õhtustada, nii et tegeikult otseselt jahe ei ole, kui just tuul peale ei puhu.

Tegime kesklinnale peaaegu ringi peale, käies läbi kõik olulisemad vaatamisväärsused ja kogudes õhtu lõpuks üle 20 000 sammu, nii et jalad vaikselt tuld lõid. Et Lyoni vanalinna osa asub orus ja samas kõrval ülejäänud linna servad kergel mäeküljel, avaneb mitmest kohast linnale väga kaunis vaade. Olime ühest linna servast seda vaadet juba näinud, aga kõmpisime ka treppidest üles teise serva, et ka sealt pool alla linnale näha. Lyonis on praegu äärmiselt populaarsed elektritõuksid, nagu paljudes teisteski suurlinnades. M on varem Tallinnas elektritõuksiga sõitnud, mina aga mitte, nii et sain ka täna käe valgeks. Siin on regulatsioon hästi selge: elektritõuks on liiklusvahend ja mitte jalakäija ehk tõuksiga võid sõita nii rattateel kui auto teel, aga mitte kõnniteel. Samas, kuna tõukse on siin korraga palju, oskavad ka teised liiklejad kõikvõimalike kaherattaliste liiklusvormidega arvestada.

Teine popp asi lisaks tõuksidele on siin toidukullerid. Kui mõnes söögikohas pikemalt istuda, siis näeb, kuidas kullerid järjest tulevad ja lähevad, samal ajal kui restorani järts uksest tugevalt välja ulatub. Ja kullereid on tõesti palju. Nad liiguvad kas rollerite või jalgratastega ja teevad koostööd mitmete erinevate platvormidega. See teenus on tõeliselt popp.

Märkasime, et Lyonis on sügisel kolm nädalavahetust, kui kesklinna tänavad on kõik liiklusele suletud ja mõeldud just jalajäijatele kõndimiseks. Täna oli just üks neist. See tõi ilmselt kesklinna ka veidi enam rahvast kui muidu, lisaks ka üle kesklinna festivali raames toimuvad üritused. Üks huvotav nüanss on siinkandis veel: sa võid mööda sama tänavat jalutada korduvalt erinevatel kellaaegadel ning iga kord on tänav erinevat nägu, vahel ka äratundmatuseni muutunud. Nii oli jõekaldale üles seatud rahvast täis turg kadunud seal mõne tunniga, nagu polekski sama koht enam, ilma ühegi viitava märgita, et alles hiljuti oli siin sadu inimesi ja kauplejaid. Või kohvikute ja restoranidega palistatud tänav võib pärastlõunal tunduda kui mahajäetuna, aga hilisõhtul on nii tihedalt inimesi ja laudu täis, et nende vahel on slaalomlikult liikumine aeganõudev tegevus.

Kui õhtu lõpuks hotelli poole tagasi jalutasime, sattus meie teele ootamatult õllepood, mille valikus oli enam kui 900 erinevat õlut. Suur oli meie üllatus, kui avastasime riiulist Põhjala õlled ja veel suurem, kui märkasin, et Põhjala õlledele on tehtud saalis eraldi lisaväljapanek. Kui müüjalt uurisin kuidas neil Eesti õlledest nii suur valik on, kehitas ta vaid õlgu ja ütles, et omanikule Eesti õlu meeldib. Olgugi, et oleme väike rahvas, tundub, et jõuame siiski igale poole.

Üks asi, mida prantslased tõesti teha oskavad, eriti siinkandis, on söök. Kogu siin veedetud aja jooksul olen vaid korra saanud keskpärast toitu - kõik muud korrad on söök olnud pigem hea. Muidu turistina ringi reisides püüan alati üsna selgelt ette uurida netist kohalike käest kõrgemaid hinnanguid saanud söögikohti, et kindla peale välja minna, kuid siin linnas pole selleks otsest vajadust olnud, sest ka need kohad, kuhu olen sattunud juhuslikult, on olnud täiesti head. Olen korduvalt varem mõelnud, et Prantsuse köögis on mõned asjad, mida ma tahaks ära proovida, aga pole seni mu teele veel sattunud. Kui Foie Gras ehk hanemaksa pasteet on üks mu vaieldamatuid lemmikuid, siis konnajalad olid mul veel proovimata. Kui neid täna õhtusöögi menüüs kohtasin, otsustasin riski võtta ja ära katsetada. Jah, paneeritud küpsetatud konnakoivad meenutavad veidi kanatiibu, kuid on hõrgumad ja peenema tekstuuriga lihaga. Maitse poolest muidu ok, aga õline kaste, millega neid serveeriti, jättis veidi mudase maitse. Ilmselt, kui kaste oleks midagi muud, võiks neid kunagi tulevikus uuesti proovida, aga muidu ei jätnud nad mulle suuremat sorti maitseelamust, mis tasuks kordamist. Küll aga olen rahul selle üle, et sain need siiski ära proovitud.

Ahjaa, kui eile end ootamatus olukorras leides Facebooki postituse tegin ja küsisin soovitusi, mida teha üksi nädalavahetusel Lyonis, siis üks tuttav kirjutas mulle eraldi, et kui mu teele satub Hard Rock Cafe, sooviks ta sealt endale trummipulki Lyoni kirjadega. Kui täna linnapeal jalutasime ja Hard Rock Cafe meile juhuslikult teele jäi, astusin sealt läbi. Konsulteerides letil olevate trummipulkade valiku üle, oli minu üllatus suur, kui soovitus osutusid just roosad trummipulgad. Oh, on inimestel ikka põnevaid hobisid asjade kogumisel!



















reede, 11. oktoober 2019

Elu on täis üllatusi

Hommikul tervitas meid Lyonis päike. Hotelli aknast otse päike küll ei paista ja peegeldab vastasmaja ülemistelt korrustelt, kuid sinine kirgas taevas andis juba kaugelt aimu, et väljas on tõepoolest soe ilm, nagu ilmateade lubas. Kuigi algselt pidi meie tänane koosoleku päevakava kestma õhtuni, siis vahetult enne reisi selgus, et lõpetame siiski lõunaga, sest peakorraldaja on haigestunud ja see, kes rolli üle on võtnud, peab õhtuks olema juba Amsterdamis. Tegime oma sündmuse kokkuvõtted ära ning istusime lõunalauda.

Kui reeglina on Lyonis kogetud söök olnud pigem hea ja väga hea, siis tänane lõuna oli tõeline pettumus. Meie seltskonnas on üks laktoositalumatu neiu, kes palus erimenüüd. Talle toodi seekord söök esimesena, kuigi tavaliselt saab ta selle viimasena, ent asetati vale inimese ette. Õnneks taipas kelner viga viimasel minutil ning vahetas söögi asukohta ja kohe peale seda viis söögi ära, sest sellele unustati lisamast oluline komponent - kala. Teistele oli lõunaks seekord üllataval kombel vegetaarne roog, millest muidu polekski midagi, ent reaalselt oli tegemist sarnase maitsekooslusega piimas hautatud juurviljadega, kuhu erinevalt menüüs loetletust, oli unustatud lisamast nii riis kui ilmselt ka mõni muu oluline komponent. See söök ei maitsenud kuigivõrd kellelegi ega täitnud ka kõhtu.

Kui Lyoni lähetus päevakorda tuli, siis uurisin võimalust pikendada reisi oma kuludega nädala lõpuni, ideega veeta oma abikaasaga mõnus nädalavahetus armsas Prantsuse linnakeses. M pidi mulle täna lõuna ajal järele lendama, nii et lõunalauas istudes unistasin õhtusöögikohtadest ja soovisin talle kena lendu, kui ta pearoa ja magustoidu vahel mulle äkki helistas ja teatas, et kuigi ta on juba lennujaamas, siis ta ei tule täna. Ma olin sellest niivõrd ehmunud ja šokeeritud, et ei osanud esimese hooga mitte kuidagi reageerida. Saanud aru, milles asi, püüdsin leida kiireid lahendusi, et ta saabuks ehk Lyoni homme. Helistasime nii Lufthansasse, reisibüroosse, vaatasin netist pileteid nii Lyoni kui Genfi, mis on umbes tunnise sõidu kaugusel ja rõõmustasin korraks Genfi leitud piletite üle, ent siis selgus siiski, et need piletid tegelikult ei sobi. Püüdsin ka oma lennupileteid varasemaks tuua, tänaseks või homseks, sest hotelliöö hind võiks eeldatavasti olla sarnases suurusjärgus muudetavate piletitega, kuid selgus, et muudetava pileti hind oleks olnud kallim kui mu edasi-tagasi piletid kokku ja hotelliööst ca 100€ kallim ehk ka sellel polnud mõtet. Olin täielikult löödud. Minu ideaalsest nädalavahetusest abikaasaga oli saanud äkki nädalavahetus täiesti üksinda Lyonis.

Teiste lennukile minekuni oli jäänud paar tundi. Jalutasime koos linnapeal, imesoojas päikesepaistes, 25-kraadises minu jaoks suveilmas, mida Lõuna-Eurooplased kirjeldasid rohkem kui meeldivat sügisilma ja sättisid oma talvejopesid üle käe rippuma. Napilt enne seda, kui mu kolleegid teistest riikidest lennujaama minema hakkasid, mainis keegi, et Bosnia kolleeg jääb veel üheks ööks ja andmis mulle ta telefoni numbri. Saatsin talle sõnumi, kuid nagu hiljem selgus, siis see vist kohale ei jõudnudki ja ta seda tegelikult kätte ei saanud. Teadsin, et Taani kolleeg oli plaaninud samuti nädalavahetuse oma abikaasaga Lyonis veeta, kuid teda ma segada ei soovinud. Äkki meenus mulle, et Rumeenia tüdrukud lähevad lennukile samuti alles hommikul. Püüdsin leida nende kontakti, kuid Serbia kolleegi abiga sain kätte vaid meiliaadressi, panin kiire kirja teele ja mõtlesin, et kui läheb õnneks, siis läheb, sest pole just kindel paljud töömeili reedese päeva lõpus enam vaatavad, eriti lähetuses olles.

Saatsin kolleegid lennujaama poole teele ja tulin üles tuppa, et korraks aeg iseenda jaoks maha võtta, hetkeks elu üle järele mõelda ning püüda aru saada, mida ma õhtu ja järgneva kahe päevaga peale üksinda siin hakkan. Ma ei ole üksi reisija tüüpi. Saan sellega vajadusel hakkama, aga minu jaoks on reisi suur lisaväärtus see, kui saan oma emotsioone kellegagi jagada. Äkki küsis M mu käest mis variant ikkagi Genfi lennata oleks. M oli vaadanud ja mõelnud ja siiski otsustanud, et kui on vähegi võimalus, tuleb ta homme ikkagi Lyoni. Käisin kiirelt piletiotsingud läbi ja leidsime homme hommikuks umbes topelt hinnaga lennupiletid kiire ümberistumisega Frankfurtis, samamoodi nagu minagi siia tulin, nii et tagasilend jääb pühapäeval meil ühiseks. Hetk hiljem olid M-l lennupiletid ostetud ja mu süda hüppas rõõmust. Tundsin end väga õnnelikuna. Olen talle tänulik selle pingutuse eest.

Just, kui tundsin, et asjad hakkavad jälle hästi minema ja kurbuse asemel energia kehasse tagasi tulema, panin mõttes paika plaani, et jalutan mõnda suuremasse parki ilma nautima, siis leian sobiliku söögikoha ja seejärel mõne väiksema kontserdi, mida nautida. Samal hetkel sain rumeenlastelt meili, et nad on hotelli vastuvõtus ja võiksin neile helistada. Helistasin, kuid numbril vastas keegi võõras, nii et panin meili tagasi teele ja kui olin alla vastuvõttu jõudnud, saingi neilt kõne, kus leppisime kokku kohtumispaiga ühise õhtusöögi otsimiseks.

Jalutasime mööda Lyoni vanalinna väikseid restoranitänavad kuniks üks rumeenlastest leidis restorani õues asuvate laudadega, kus võiksime einestada, rääkides sinna juurde loo, kuidas ta oma mehega puhkusele sõitis, piiri peal politsei nende auto dokumente kontrollis ja avastas, et tehniline ülevaatus on juba pool aastat läbi, nii et nende puhkus ära jäi. Tuleb välja, et ka teistel on juhtunud aeg-ajalt plaanimatuid seiku oma puhkuste osas.

Istusime maha äärmisesse õuelaudade ritta ja rääkisime just järgmise aasta sügisel Tallinnas toimuvast järgmisest koosolekust, kui meie kõrvallauda istusid kaks noormeest kahe koeraga. Märkasin, et üks neist oli prantslane ja teine rääkis inglise keeles, aga muud suuremat tähelepanu neile ei pööranud, kui anuvate suurte silmadega otsa vaatavad koerad välja arvata. Koertel kohe on oskus sööki lunida ja teha pähe täpselt selline nägu, et nad ei ole ju tegelikult mitte kunagi süüa saanud, kuigi nad võivad just olla lõpetanud oma söögikorra. Ühtäkki küsis üks noormeestest minult ootamatult eesti keeles, kas ma olen eestlane. Vaatasin teda suurte silmadega - tõepoolest, igas (sadama)linnas leiab ühe eestlase, nagu Hemingway ütles. Tuleb välja, et need noormehed elavad poole kohaga Eestis, poole kohaga mööda maailma ringi reisides oma suures täismõõdus veokisse ehitatud automajas, ja reisivad koos oma kahe emase koeraga, kes on pärit Taist ning hetkel on nad teel läbi Euroopa Londonisse, et seal avada ajutiselt oma kohalik tänavatoiduäri. Wow, maailm on ikka kirju ja üks huvitav paik.

Igas halvas asjas on midagi head. Kui M poleks täna lennukist maha jäänud, poleks ma rumeenlastega õhtustama sattunud ega lõpuks veetnud huvitavas vestluses toredate emotsioonidega õhtut, saades tundma ka rumeenlasi oluliselt paremini ning lubades teineteisele ka tulevikus kontakti hoida. M-i otsus osta uued lennupiletid ja homme Lyoni tulla on mind positiivselt sügavalt liigutanud ja ootan tema turvaliselt õigeaegselt kohale saabumist väga. Tuleb välja, et elu on ikka täis positiivseid üllatusi.







neljapäev, 10. oktoober 2019

Šarmantne armas suur väikelinn Lyon

Täis pikk päev tihedalt pikitud töiste kaasa mõtlemist vajavate teemadega on päeva lõpuks väsitav, ent huvitav. Ma ei peatu tööteemadel pikemalt, kuid uue sõbra pean siiski ära mainima - Toudou. Toudou on karu, mis on äratatud ellu projekti raames lastehaiglates lastele tuge pakkuva abilisena, mis antakse lapsele haiglasse saabudes, kelle peal selgitatakse ära, mis protseduur last ees ootab ning peale uuringut või operatsiooni saab laps karvase pehme seltsilise endale koju kaasa. See on andnud Prantsusmaal palju psoitiivseid tulemusi ning mõjunud laste psüühikale hästi. Täna ootas meid toatäis karusid, nii et igaüks sai meist kaasa karvase sõbra Toudou, kes meid rasketel hetkedel trööstimas on.

Lyon ise tundub samuti sõbralik ja armas, tahaks öelda, et väike Prantsusmaa linn. Linn ise on majade kõrguste osas suhteliselt madal ja seetõttu jätab kompaktse ning väikese mulje, kuid koos eeslinnadega moodustab 1,4 miljonilise elanikkonna. Lyon on lisaks gastronoomia kantsile ka kunagine populaarne siidi tootmise linn ning seda peetakse ka kristluse üheks oluliseks kohaks, kus olla kunagi kristlasi gladiaatorite kombel üksteisega märtritena võitlusse saadetud. Kas see on üksnes legend või tõsi, pole tänaseni teada, kuid 2. sajandist pärminevad Rooma impeeriumi varemed pooliku amfiteatriga, mäe otsas paikneva kirikuga ning paavsti kujuga võiksid seda siiski kinnitada.

Lyon on linn, mis asub kahel mäekünkal ja kaks jõge läbimas linna, mis ühes linna servas ühinevad, nii et legendi järgi on üks neist mees ja teine naine ning ühinemiskohas on nende naitumise paik. Lyonlastel on üldse kombeks anda asjadele ja kohtadele tähendusi. Nii on linna esimene pilvelõhkuja saanud endale kuju järgi hüüdnimeks pliiats ja teine, seal samas kõrval, kustutuskumm. Veidi eemal asub aga kaarjas must hoone, mis öösel värviliste led lampidega särama lööb, saanud hüüdnimeks röster. Prantslased on ilmselgelt praktiline rahvas.

Lyoni ühel serval asub mäekünkal tornidega kirik, mis oma arhitektuuri poolest on ehitatud sarnaseks kindlusele, viidates sellega soovi püha draakonit ründava Miikaeli kujuga katusel tagada inimestele turvaline tulevik. Kiriku enda juurest avaneb aga alla linnale ja tunnise sõidu kaugusel asuvatele Alpidele imeline vaade. Täna õhtul oli taevas kuidagi eriti selge ja päike helge meie vastu - nii nägime oma teel äsja taevasse kerkinud täisvikerkaart kui ka päikese käes taamal sillerdavat lumist Mount Blanci, mida pidi olema näha üksnes erakordselt ilusa ilmaga. Üles kiriku juurde imelisi vaateid nautima saab nii köisraudteega kui läbi ilusa väikse roosiaiakese kulgevate treppide. Valisime seekord üles minekuks köisraudtee ja alla tulekuks trepid, mis tagasid meile mõnusa jalutuskäigu otse Lyoni vanalinna.

Lyoni eripäraks on mäest alla tulles kitsad salajased uste taha peituvad käigud, mis ühendavad kahte kitsast paralleelset kivitänavat omavahel. Turistikaardile on need küll märgitud, aga et need on eraomanis ja läbivad reeglina väikest siseõue, siis võivad uksed olla tihti ka lukustatud ning mööda tänavat jalutades neid niisama lihtsalt ära ei tunne. Meie giid soovis meile näidata üht säärast siseõue, kuid väljavalitud koht oli lukustatud uksega. Nii sebis ta endale kodeeritud uksega sisehoovi sissepääsu tingimusel, et oleme seal vaid hetke ja hiirvaikselt. Veidi hiljem leidsime ka siiski ühe avatud kitsa treppidega käigu, mis meid ühelt tänavalt teisele viis ja ausalt, kui giid poleks meid sinna juhatanud, poleks meist keegi osanud arvata, et läbi treppide, väikese õue ja kellegi köögitaguse lõpetame hetk hiljem teispool tänavaid otse jõe kaldal.

Prantuse köögis on minu jaoks mitu asja, milleta ma Prantsusmaalt kuidagi lahkuda ei saa, ilma et oleks neid proovinud ja tarbinud. Minu vaieldamatud lemmikud on foie gras, croissantid ja makroonid, veinist ja juustust rääkimata. Küsisin täna õhtusöögilauas meie prantsuse kolleegilt soovitust, kust leida väga häid makroone. Et Prantsusmaa president on hetkel Macron, saatis meid minu häälduse tõttu pool õhtut nali, kuidas ma soovin presidendi koju kaasa osta, ent et president lahkus Lyonist eile, siis on ta sisuliselt tänaseks väljamüüdud ehk out of stock. Õhtu lõpuks sain siiski hea soovituse maksoonikohviku osas, mille nädalavahetusel kindlasti järele proovida tahan.

Prantsusmaa eripäraks on nende oskus kasutada ära väikeseid ruume ja teha need kuidagi eriti nunnuks. Meie hotell Globe et Cecil on sellest ehe näide, kus kaasaegsus on segatud traditsioonilise prantsuse stiiliga, luues nii klassikalise atmosfääri, mis on mõnusalt hubane ja kuidagi riigile ja kohale väga omane. Meie õhtusöök möödus klassikalises Prantsuse väikeses restoranis bouches Leon de Lyon, kus serveeritud toidud olid imemaitsvad ning ootuspäraselt kõrgtasemel. Kui 2007 esimest korda Prantsusmaal käisin seoses suveülikooliga, sain kolme nädala jooksul selgeks, et lõunalauas veini joomine on tavapärane protseduur, kuigi meie seda ei praktiseerinud, küll aga kõrvallaudades kohalikud, ja prantslased lõunasöögiga ei kiirusta. Nii võttis meie lõuna aega planeeritud tunni asemel poolteist ja kui olime õhtusöögilauas kõik kolm käiku 2,5 tunniga lõpetanud ning püsti tõusime, tuli kelner meile vastu kahekümne tassi aurava espressoga, jäädes meile nõutu näoga otsa vaatama. Mida rohkem ma siin linnas aega veedan, seda enam tunnen end justkui kümme aastat vana filmi Julia & Juliet toimumispaigas. Kuigi esmapilgul võib Lyon tunduda igava väikelinnana, siis tegelikult on siin õhus miski, mis selle linna kuidagi eriliselt meeldivalt veetlevaks teeb.