Teisipäev, 29. detsember 2009

Jõulustress

Nädalapäevad tagasi pühapäev vastu esmaspäeva vähkresin öösel voodis ega saanud kuidagi normaalselt magada. Üks mõte kummitas peas teise järel. Küll ärkasin selle peale, mis tööl veel tegemata ja küll sellele, mis kingid veel ostmata. Mind oli tabanud sõna otseses mõttes Jõulustress.

Esmaspäeval tööl püüdsin järjekorda panna kõige tähtsamad ja kiiremad asjad, mida ei saanud enam edasi lükata ja tuli kindlasti enne Jõule ära teha, arvestades, et ma enne 04. jaanuari tööle nagunii ei naase. Esmaspäeva lõuna ajal hakkan veidi muretsema töötajate jõulukinkide pärast. Kingid ise on küll kohale toodud nädalapäevad varem, aga kinkepakendid pole endiselt veel saabunud. Kinkide pakkimiseks on meil jäänud loetud tunnid ja järgmisel hommikul tahaksime neid juba jagama hakata teatega, et päkapikud on meie kontorit külastanud ja peaaegu kõigile midagi jätnud. Endiselt on lahendamata minu dilemma: kinke on vähem kui tegelikke töötajaid, sest tellisin neid küll enda arust varuga, kuid oktoobrikuu töötajate arvu seisuga, mis on ilmselgelt detsembriks omajagu tõusnud. Keda jätta ilma?

Lõpuks poole viie ajal õhtul saabuvad kinkekotid. Hingan kergendatult. Mõni minut peale viite leiab M, et tal on lahkumiseni veel veidi aega ja hakkab kinke pakkima. Avastame, et kinkekotid on toodud vales mõõdus ning kink sinna kuidagi sisse ei mahu. Püüan helistada tarnijale, aga ei saa teda kätte. Teha pole midagi. Õhtul peale sugulastega kinos käimist avastan telefonilt vastamata kõne tarnijalt. Püüan tagasi helistada, aga edutult.

21. detsembril oli maha tulnud päeva jooksul korralik lumi. Nagu ikka, halvab see liikluse korralikult, justkui keegi poleks kunagi varem lumega sõitnud. Kummaline, et igal aastal lumi ikkagi inimeste jaoks nii ootamatult tuleb, kuigi valgeid Jõule ootavad ja loodavad kõik. Olgugi, et olen kino piletid muretsenud läbi suure vaeva (millegipärast õnnestus Internetist piletite ostmine alles kolmandal katsel) õhtul poole seitsmeks ja hakkame autoga minu kontori juurest liikuma kella kuue ajal umbes kilomeetri kaugusel olevasse uude kinno, jääme filmi algusest ilma ja ca 20 minutit hiljaks: linnas on nii meeletud ummikud, et jala oleks tõepoolest kiiremini saanud.

Teisipäeva hommikul tõden hirmuga, et mul on endiselt puudu veel osad jõulukingid, kuid selleks hetkeks on mulle juba enam-vähem selge, mida ma kellelegi kinkida tahan. Ilmselge on ka see, et olen kohutavas ajahädas. Suurtest plaanitud tööülesannetest ei ole veel midagi tehtud. Pika hommikuse koosoleku ajal saabuvad siiski õiges suuruses kinkekotid ning M saab vaikselt pakkima hakata. M on suutnud ka organiseerida meie tuppa alkoholivaba glögiga suure termose ja kasti mandariine kõikidele kingisaajatele pakkumiseks. Nagu päris :) M on olnud äraütlemata tubli! Pakime kinke pool päeva ja suudan sel ajal korduvalt kinkekottidega endale kätte lõigata - tõeline siidikäpp! Lõpuks kell 14 oleme omadega niipalju valmis, et saame hakata päkapikkude esindajaid mängima ja inimestelt salme paki eest sisse nõudma. Üllataval kombel ei saanud ma kingi kohta ühtegi negatiivset kommentaari.

Tesisipäeva õhtul oleme planeerinud Jõuluõhtu ja kinkide vahetamise pereseltsis. Peale tööd ja enne Jõuluõhtut tuleb mul veel muretseda üks kink, toimetada kohale kott koeratoitu ja pakkida ülejäänud veel pakkimata kingid. Jääme vanemate juurde napilt pool tundi hiljaks, kuid olen ema ette hoiatanud ja vend saabub umbes samal ajal. Õhtu on mõnusalt pingevaba. Viimase asjana enne koju jõudmist toimetame kohale veel viimase koeratoidu tellimuse. Nii, nüüd peaks selleks aastaks olema kõik - ühtegi uut tellimust kuskil õhus enam ei ripu. Ja siis, hilisõhtul, heliseb telefon...

Kolmapäev on poolik päev. Ma olen ammu loobunud mõttest jõuda tööl valmis vajalike suurte asjadega. Pigem pean plaani osa tööd, mis võimalik, saarele kaasa võtta ja peale Jõule teha. Oleme kokku leppinud, et mängime päkapikke ka meie firma teistes üksustes just kolmapäeval. Kuigi tööpäev lõppeb kell 14, saame viimased pakid jagatud alles kella poole kolme ajal. Peale tööpäeva tuleb mul veel kokku saada sõbrannaga, et tema kink üle anda, lisaks M sugulastega, et neile tagastada kuuluv vara, pakkida asjad, käia poes ja muretseda suure soomusega kala ning tagastada sõbrale tema kaaslase talvepüksid, mis peale jalutuskäiku Vabaõhumuuseumis meile ununeisd. M on jõudnud vahepeal toimetada kohale veel ühe tellimuse, anda eilsele tellijale üle ununenud kalendri ja vahetada mu vennaga jõululeib konjaki vastu. Ja siis polegi muud, kui võtta peale sõbranna ja jõuda poole üheksasele laevale, et sellega saarele sõita. Tundub ju lihtne?

Päeval selgub, et peame ilmselt kiirustama kaks tundi varasemale laevale, sest jääolude tõttu pooleüheksast laeva, millele oleme juba paar kuud tagasi pileti ostnud, ei lähe. Mitte, et laevafirmast keegi meid sellest teavitanud oleks, kuigi neil on olemas nii meiliaadress kui telefoni number. See tähendab, et pean kaks tundi kiiremini suutma kõiki asju teha. Logistika tuleb ümber korraldada.

Jõuan teha kiire kohvi M sugulaste juures kella kolme ajal kuniks M kohale jõuab, otsida üles sõbranna Raekojaplatsilt, teda kiiresti kallistada ja jõulukingi pihku suruda, edasi kihutame koju asju pakkima, mina autos samal ajal paaniliselt sõbra numbrit valides, et püksid üle anda, aga lootusetult teda mitte tabades. Oleme takerdunud väiksesse ummikusse ja arvestades jõuluhullust, pole poeskäik kuidagi võimalik. Helistan töökaaslasele ja palun teda toidupoest läbi lipata ja meile suure soomusega kala osta. 15 minutit hiljem oleme kodus ja pakime asju, ka selleks on meil napilt veerand tundi. Ruttame autoga läbi tiheneva lumesaju Õismäele, haaran kolleegilt kala, teen kiire arvelduse, palun tal oma kätte võtta sõbra tüdruku püksid ja tänan teda kodust võetud pudeli valge veiniga. Tõeline Jõulude päästja! Lippame veel Nõmmelt läbi kokkulepitult igaüks panemas ja haaramas, mida vaja. Poolteist minutit hiljem oleme sõbranna ukse taga ja tuhisemas 100 km eemal asuvasse sadamasse. Logistika toimis.

Jõuamegi kaks tundi varasemale laevale. Räägitakse jutte, et jääolud on hullemaks muutunud ning hilisemaid laevu ei lähegi. Hingan kergendatult. Kõik vajalik sai tehtud ja nüüd on aeg maha võtmiseks. Puhkus. Jõulud!

Reede, 18. detsember 2009

Motivatsioonilauseid

"Mul on 3-toaline korter. Ma panen ühe poisi ühte ja teise teise tuppa elama."1

"Kõik ilusad tüdrukud on Kellyd."2

"Kui sa tahad ausat arvamust, küsi delfiini käest."3

"Mida sa nohised? Enda arust helistasin sulle, aga sattusin siili otsa. Noh, siilike?"4

"Anna eelarvet, pärismaalased on rahutud!"5

"Ma alustan kõigepealt sellest, mis on tegemata."6

"H sai viimasel tööpäeval teada, et ametlik tööpäev kestab kella viieni. Irooniline, mis?" 18.12.2009 kell 17:02. 7

"Enamus asjadega on nii, et kõigepealt tuleb magada ja siis võib otsustada, mis edasi saab."8
______________
Ülalolevad laused on rebitud välja kontekstist. Veidi selgitusi:
1: järelmärkus 01.12.09 blogisissekandele nunnude kolleegide kohta ja võimaluse oma elu ühildamiseks nendega, niimoodi, et kõik, ka praegune kaaslane, korraga ellu ära mahuks.
2: inspireerituna vestlusest "Päästja koolikell" sarja teemal, kuidas Ameerika sarjades on kõik ilusad tüdrukud alati Kellyd.
3: väidetavalt pidid delfiinid nägema inimesi röntgenvaates. Ehk siis, kui naine veel ise ei tea oma rasedusest, delfiin juba näeb. Aga see tähendab ka, et delfiin näeb, kui inimesel on tervis käest ära ja inimene ise on õnnelik ja sellest veel midagi ei tea, aga delfiin mõtleb, et maha kandmisele...
4: kolleeg helistas teisele kolleegile, kes telefoniotsas ainult nohises ega ühtegi sõna ei lausunud. Peale nohisemise siilid ka turtsuvad. Noh, siilike, millal turtsuma hakkad?
5: ühel hommikul tormab sisse meie kabinetti üsna stoiliselt rahuliku näoga peraamatupidaja, kes pigem on korralikkus, viisakus ja rahulikkus ise kõikide võõraste silmade all. Väga rahulikul, tasakaalukal ja vastuvaidlemist mittesallival häälel teatab ta üle kabineti, et pärismaalased on rahutud ja kohe on eelarvet vaja. Alates sellest hetkest saab meie firma "2. korrus" endale heatahtliku ja sõbraliku hüüdnime pärismaalased.
6: keset kaost oma töölaual ohkan sügavalt ja teatan kolleegidele, et alustan kõigepealt sellest, mis tegemata. Hetkeks on kabinetis täielik vaikus ja siis purskuvad kolleegid täielikult naerma: nimelt millest siis alustada, kui KÕIK on tegemata?
7: kolleeg, kes meiega oli aastakese töötanud, otsustas lahkuda ennast täiendama. Tegemist on inimesega, kes viimase aasta jooksul on olnud peaaegu alati tööl olemas, kui vaja ning teinud ilmatuma pikki tööpäevi. Ringkäigulehte tehes oma viimase tööpäeva lõpul imestab ta paar minutit peale kella 17, et IT osakond on juba lahkunud: kuidas nii vara? Ja meie saime kõhutäie naerda, et vaeseke sai oma viimasel tööpäeval teada, et ametlik tööpäev lõppeb meie kontoripoolel kell viis.
8: tegemist on planeerimatu reede õhtuga. Juhe on nii mul kui sõpradel totaalselt koos ja otsustame välja mõelda, mida õhtuga pihta hakata. Kui pakun välja Skypes ühe variandina filmi vaadata ja teisena lauamänge mängida koos mõnusa koguse alkoholiga, tuleb peale väikest mõttepausi sõbralt põhjapanev lause. Sellega on kõik otsustatud. Ei, me ei maga, vaid sedakorda mängime lauamänge, vaatame filmi ja teeme kõik koos mõned dringid. Alles siis tuleb öö. Siivsas mõttes :)

Teisipäev, 1. detsember 2009

Tänane motivatsioonilause personaliosakonna tahvlilt:
"Ta on nii armas poiss, et ma võtaks ta koju kaasa kui saaks!"