RT 13-14. 1535, 7 km ja 24 h Euroopat: home, sweet home

Nii head und pole mul ammu olnud, et hommikul ka sõitma hakates kuidagi maast lahti ei saa, kuigi ümbrus just kõige meeldivam ei tundunud. Seega pidime alustama üsna varakult, sest Poola on lahmakas maa ning selle läbimine võtab arutult kaua aega. Alustasime hommikul kell 8 lootuses jõuda vähemalt Poola-Leedu piirile. M püüdis juba hommikul mind agiteerida mõttega sõita otse koju välja, kuid mina jäin kahtlevale seisukohale.

Poola on kõikide ummikute maa. Ummikud hakkavad seal lihtsalt suvalisest kohast keset maanteed. Põhjust ei paista kusagilt ning need venivad kilomeetreid, andmata aimu ka igasugusest lõpust. Ühe väikelinna lähistel sattusime korralikku ummikusse. Meie ees saksa numbrimärgiga auto juht valdas ilmselt kohalikku keelt, sest peale lühikest seismist selgitas üks kohalik ära talle ümbersõidu. Hea oli võtta endale keegi jäneseks ette. Juba oma 1000 km Lätit reisi pealt saime tarkusetera, et alati usalda võõra mehe gepsu. Nii läks ka seekord õnneks. Kuni järgmise ummikuni.

Sakslane keeras veidi enne ummikut maanteelt kiirteele alla. Et meil kiirteele minna polnud vaja, sest see suundus pigem diagonaalis paremale, meie tee aga otse, siis valisime maantee. Sakslasel aga ilmselt oli mingi maanteinfo, sest üsna pea keerutasime end maanteel lõputusse ummikusse. Et sel lõppu ei paistnud, otsustasime otsa ringi keerata ja kiirteele sõita. Piiril kiirteede tasulisuse kohta mingit infot ei olnud. Ka ei leidnud A internetist muud infot, kui et Poolas tasustatakse kiirteed kilometraaži järgi. Meie loogika arvas selleks olevat nö toll-booth. Neid me aga oma teel ei kohanud. Hiljem küll märkasime paljudel autodel kiirteekleebise sarnast kleepsu esiklaasil, aga et meil sellkohane igasugune info puudus ajal, kui teel sõitsime, ei tundnud me end ka väga süüdi.

Poolas pole mitte ainult kiirusepiirang nõrkadele, vaid ka igasugused liiklusmärgid. Teeparandustest nad nt ette ei teata, sest sellest peaks ju iga juht aru saama, kui teed enam auto all pole ning see on üles kaevatud.

Poola läbimine oli paras pain in the ass. See ei tahtnud kuidagi otsa saada. Umbes poole tee peal tegime taas peatuse Ikeas, et osta ära raamaturiiulid jms asjad, millele olime juba ammu mõelnud. See oli ka ainus korralikum ja soe söögikord sel päeval. Hiljem selgus, et tunnike sirutamist oli olnud üsna hea mõte.

Kui Poolas on bensiinijaamu tee ääres päris tihti ja mitmeid, ent wc-d neis on tihti tasulised, siis Tšehhis ja Baltikumis bensiinijaamu lihtsalt tee ääres praktiliselt pole. Nt Tšehhi kiirtee ääres Eestipool Prahat ei kohanud me 40 km jooksul ühtegi bensukat.

Poola-Leedu piirile jõudsime juba pimedas, ent mitte kuigi hilja, nii et sinna ankrusse jääda tundus kuidagi mõttetu. Arvestasime, et kui saaks ühe kohvi tee pealt, siis võiks vabalt Läti piirile ära sõita ja seal siis edasi vaadata, kas läbida ka Läti või jääda ankrusse. M oli selleks hetkeks roolis olnud üle 12 tunni ja umbes 850 km.

Üsna Poola piiri lähistel Leedus asusin mina rooli. Kella oli saanud umbes 11 õhtul. Väljas oli täielik kottpimedus, kuid und ja väsimust veel polnud. Teed olid aga tühjavõitu ja lihtsalt läbitavad. E67 on üsna hea kvaliteediga ning mõnus sõita, eriti siis, kui seal teisi autosid palju pole. Öösel niimoodi sõita, kui teel on veel mõned autod, et päris üksi pilkases pimeduses ei sõida, on päris ok. Pealegi sai minu sõitmise ajal M kõrvalistmel veidi puhata ja tunnikese magada. Mina magasin oma tunnikese Poolas enne Ikeat.

Leedu-Läti piiril tundus kodu olevat juba üsna lähedal ning soov kindlasti koju jõuda ühe jutiga oli ka mulle saanud üsna kindlaks sooviks. Siiki leppisime kokku, et kui üldse enam ei jaksa, pole mõtet hambad ristis punnitada ja tuleb kuhugi ööbima jääda. Tõsi - autos oli tänu Ikeas shoppamisele ruumi veel vähemaks jäänud, ent siiski oleks see olnud hädapärast võimalik.

Läti läbimine oli juba oluliselt raskem, aga et M enam kõrval ei maganud, siis oli sõitmine veel võimalik. Vahetult enne Eesti piiri ostsime Statoilist kohvid. Siis tundsin, et mina enam edasi sõita kuidagi ei suuda ja oleksin nõus olnud ka piirile ankrusse jääma. M oli tänu vahepealsele uinakule aga oluliselt värskem. M asus taas rooli poole 5 paiku hommikul.

Kui olin roolist vahetult enne Eesti piiri ära tulnud, tundsin, milline meeletu väsimus võimust võttis, aga võitu sel saada ei tahtnud lasta. Ei tahtnud, et M peaks pimedas roolis olema, kui mina kõrval magan. Kui auto liikus, ei olnud kuigivõrd hullu. Nii kohe, kui auto peatus pikemaks kui valgusfoor (Lätis tänavavalgustus kuigivõrd öösel ei põle, küll aga valgusfoorid), tundsin, kuidas maa minust seistes mööda tuhises. Märjamaal tanklas tualetis käies olin ma nõus magama ka püstijalu.

Ootasime, et väljas läheks valgemaks, sest siis on kergem sõita. Kui Kesk-Euroopas läheb 10-15 minutiga õhtul pimedaks, siis sama kiiresti läheb ka valgeks. Meil on aga pikad koidud ja hämarikud. Lõpuks hakkas veidi enne kella 6 korralikult koitma ja 7 ajal enam kaugtulesid vaja ei läinud. Hommikul veidi enne kella 8 olime kodus, Tallinnas. Selleks ajaks olime sisuliselt 24 h roolis olnud. Teist korda nii pikalt enam ei sõidaks.

Kokku kestis meie kodutee Metzingenist Tallinnasse ainult sõiduajana 26,5 h. Kogu reisi teekonnaks kogunes 5383 km.

RT 12. Saksamaa-Tšehhi: shopaholicu unistus

Alustasime oma päeva üsna varakult. Mõni minut enne kella 10 hommikul seisime Metzingenis outlettide ukse taga. Kui 10 minutit varem autot parkides oli parkimismaja veel märkimisväärselt tühi, siis mitmesaja parkimiskohaga majad täitusid üha rohkem iga hetkega. 2 minutit enne kella 10 seisid inimesed poodide uste taga sabades ja kuulatasid kella tiksumist. Ja neid inimesi oli väga palju.

Metzingeni sarnane linn on ilmselgelt shopaholicu unistus. Avasilmi unistus. Firmapood on aõna otseses mõttes firmapoes kinni. Me ei olnud seal ale perioodil, küll aga olid hinnad oluliselt soodsamad sellest, mida pakutakse Eestis. Ausalt öeldes tekib mul kohati lausa küsimus, kuidas eestlased üldse riides jaksavad käia, st riideid endale selga osta. Eestis on riided ilmselgelt ülehinnatud.

Sõna otseses mõttes shopates veetsime aega kuni pärastlõunani. Tänavatel ei kohanud inimesi, kellel poleks käes olnud poekotte. Nii ei saanud ka meie erineda. Üht-teist veidi soodsama hinnaga asju siiski leidis (nt 15 euri eest püksid Espritist). Oli poode, kus tunglemine oli niivõrd tugev, et kaubale raske löögile saada ning mitmekümne riietuskabiini ukse taga ootasid kunded oma proovimisjärjekorda riiedeid täiskuhjatud kärudega. Samas oli poode, kus liikusid vaid üksikud inimesed.

Oma tõelised shopingu elamused sain aga kahest poest. Mitte ainult Eestis pole probleem lühikestel inimestel endale mõistliku pikkusega pükse leida, vaid nagu selgus, ka Euroopas, kuigi klientuuri peaks seal ometi rohkem olema. Ma olen otsinud paar viimast aastat endale uusi vaba aja spordipükse, a la kilekad, ent tulutult, sest kõik siinmail pakutavad on mulle pikaks jäänud. Spordipükse tihti aga lühemaks teha ise ei saa: on õmblustega paika pandud põlvekohad ja allotstes lukud-trukid-paelad jne. Pealegi, kui korralike pükste eest makstud tuhat või enam krooni, pole ka eriti tahtmist neid ise õmblema hakata. Selle raha eest eeldaks juba nn valmisprodukti. Metzingenis leidsin aga Vaude spordipoe, kus oli täiesti mõistlike hindadega korralikke spordipükse ka spetsiaalselt lühikestele pikkustele. Minu jaoks oli see niivõrd väärtuslik leid, et suurest õnnest ei suutnud ma kuigi kiiresti otsustada, kas võtta 2 või lausa 3 paari pükse. Siiski leppisin kahega. Lõpuks ometi üks firma, kes mõistab, et maailmas on ka lühijalgseid inimesi! Juhuu!

Teine sootuks vastupidiselt huvitav elamus oli Escada poes. Et seal oli üsna vähe rahvast, arvasime juba eelnevalt nägevat end kalleid hindu. Leidsin Escadast nö allahinnatud toodetega leti. Siidkleidi outleti hinnaks märgitud 1700 euri oli alandatud 1000 euro peale. Hinnavõit missugune. Veidi eemal paelus meie tähelepanu paar kihistavat noorukit. Lähemale astudes leidsime enda eest õhukese ussinahast mantli, mille outleti hinnaks (NB! letihinnast tavapoodides oluliselt soodsam!) oli märgitud 14 700 eurot. Minu mõistus keeldus seda summat eesti kroonidesse ümber arvutamast. Nii kallist riiet ei julgenud isegi puutuda, hirmust, et see võib puruneda.

Tõenäoliselt päris kõiki poode me läbi käia seekord ei jõudnudki. Absoluutselt mõnus shopingu kogemus. Soovitan soojalt!

Kella 16 paiku alustasime tagasiteed Saksamaalt Eesti suunas, eesmärgiga jõuda ööseks Tšehhi. Saksa kiirteed on võrratud ja nende läbimine läheb üsna kiiresti ja mugavalt. Nägime ka ühte üle katuse keeranud mikrobussi, kuid inimesed tundusid mitte viga saanud. Üllatavalt kombel suutis saksa politsei äärmiselt kiiresti liikluse ohutult eemale suunata, ilma ummikuid tekitamata. Tõeline logistiline oskus!

Et kilomeetrid lendasid auto rataste all vuhisedes, väljas oli ilus ja soe ilm, siis avastasime alles üsna Tšehhi piiri lähistel, et oleme maha maganud võimaluse mõnda suuremasse linna maha keerata ning toidupoodi minna. Meie praktika kinnitas seda, et väiksemates kohtades ei saa krediitkaardiga (meie pangakaardid on nende jaoks kõik krediitkaardid) paraku maksta. Kiirteel hakata aga otsima kohta, kus saab teha tagasipööret (st mahapööret ja uuesti pealesõitu), et leida mõni suurem linn, on aga üsna keeruline ja aeganõudev tegevus. See oli hetk, kus pidime valima, kas püüame jõuda Praha lähistele enne hilisõhtut või püüdma toidupoodi leida. Samal ajal tuli meil ka idee soodsa ööbimisvõimaluse kohta Pardubice ülikooli ühiselamus Tšehhis, kus V hetkel töö tõttu ise ööbima pidi. Nii me Saksamaalt Tšehhi mööda korralikku kiirteed vuhisesimegi.

Meie hea mõte soodsast öömajast aga ei klappinud, sest me jõudnudks Pardubicesse lihtsalt liiga hilja. Kui meile kui mitte tudengeile olekis ka ööbimise osas erand tehtud, siis pidanuks me siiski kohal olema enne kella 22 õhtul. Kahjuks arvas GPS, et jõuame sel ajal alles Prahasse, ent Prahast on veel 1,5-2 h pikkune sõit Pardubicesse.

Üle Tšehhi piiri jõudnud mööda kiirteed, tahtis GPS meid pidevalt kiirteelt maha suunata. Esimese hooga arvasime, et GPS ei saa täpselt aru, kus me oleme, sest ka tee paistis välja üsna uus. Kahtluseuss ronis hinge aga siiski seda enam, et M oli piiril märganud kirja, nagu sisenemine oleks lubatud ainult kleepsudega. Ent millistega? Lappasin oma Silmaringi reisijuhti ning avastasin, et Tšehhi kiirteed on tasulised. Keerasime esimesel võimalusel teelt maha ja hakkasime otsima bensiinijaama, kust endale kiirtee kleeps soetada. Meie jaoks oli oluline ajaline võit, sest tahtsime jõuda igal juhul Tšehhi-Poola piirile ööbima, et järgmisel päeval Poolat väisata.

Esimene väike koht, kuhu jõudsime, ei saanud meist sõnagi aru, kuid suunasid meid siiski mõni km eemal asuvasse veidi suuremasse linna. Sealses bensiinijaamas aga ei suutnud me end kuidagi mõistetavaks teha. Saatsin V-le smsi küsimaks, kuidas kiirtee kleebis tšehhi keeles on. Veidi hiljwm taipasin, et piiril tehtud pilt liikluspiirangutest peaks ka tšehhikeelset infot kleebise kohta sisaldama. Ja alles siis, et konkreetne pilt koos lause endaga on Silmaringi reisijuhis täiesti olemas. Järgmisest bensiinijaamast suutsime selle endale 220 Kc eest muretseda ning jätkata teed muretult nii kaugele, kuniks seda jätkus.

Et meie huviorbiiti jäi Tšehhis külastada supermarketit, et täiustada oma moonavarusid teekonnaks ning tuua kaasa Eestisse oma tarbeks veidike õlut, püüdsime leida suuremast linnast Tšehhis õhtul peale kella 20 avatud olevat supermarketit. Esimese Tescoga ei läinud meil õnneks. Siis aga jõudsime järgmise, üsna suure Tesco juurde, mis oli avatud ööpäevaringselt. Väga harjumatu on olukord, kus kaubanduskeskuses muud poed on kinni, aga korralik suur supermarket avatud ööpäevaringselt. Ma ei tea, kas neil alkoholi müügi osas ka mingeid ajalisi piiranguid on, aga osta saime me seda ka veel üsna hilisel õhtusel ajal. Muide, huvitav tšehhi poodides on see, et peale kohaliku alkoholi on sealt muud alkoholi üsna raske leida. See kehtib nii veinide kui õllede kohta ja siidrit kui sellist pole seal üldse.

Ostud tehtud, suundusime Poola piirile. Jõudsime sinna üsna veidi peale südaööd. Et poola piir just palju usaldusväärsust ei tekita oma pisikeste "Kantor" putkakeste ja vilka eluga ka öisel ajal, parkisime Poola poolele auto suurte rekkade külje alla valgustatud alale. Lasime istmed alla ja kerisime magamiskotid lahti. Otsustasime ööbida autos.

RT 11. Saksamaa: matkates muinasjutulossi ja autobahnile

Hommikul ärkasin selle peale, et hotellitoas helises telefon. Administraator palus viisakalt, et ajaksime oma auto teise kohta. Äratuskellani oli jäänud 10 minutit.

Vaatasime veidi Salzburgis ringi ja jõudsime 250-astmelise trepini, mis viis mäe otsas oleva kiriku ja vaateplatvormi juurde. Ronisime sellest üles. Linnale avanev vaade oli ilus, meenutas veidi meie Toompeal olevaid vaateplatvorme. Keerasime vaateplatvormilt alla väiksele kergelt rohtunud trepile. Sellest edasi läks tugevalt sisse tallatud, aga kitsas rada, mis lookles piki mäe serval olevat ilmselt linnamüüri. Kõndisime mööda seda üles ja alla üsna pikka maad kuniks jõudsime sildini, et edasminek omal vastutusel. Et rada hargnes kaheks, otsustasime pöörduda üles mäe poole ja peale higistamapanevat ülesrühkimist jõudsime tagasi vaateplatvormile, kuhu oli viinud 250-astmeline trepp. Kui teisest sarnasest trepist lõpuks alla tagasi jõudsime, olime ühel nõul, et Salzburgis me rohkem ringi ei käi ja liigume edasi. Meie väike hommikune matk võttis umbes 1,5 tundi.

Salzburgi piiri peal oli meie GPSi järgi suur disaineri outlet, mida otsustasime kaema minna. Parkisime auto ära, aga ei leidnud majja kuidagi sissepääsu. Meid tegi ärevaks juba fakt, et peale meie polnud parkimismajas praktiliselt ühtki autot. Samas olid suured sildid väljas maja peal ja kohal ning linnaski mitmed viidad sinnapoole näitasid. Aga kogu suur maja oli tühi. Lihtsalt konkreetselt tühi. Kõrvaloleva suure maja peal olid samuti sildid disainer outleti kohta, kuid ka see paistis olevat tühi, kuigi teede ehitustööd käisid ja suured veokid olid maja küljele pargitud. Järeldasime, et ilmselt olid poed otsustanud ühest majast teise kolida vms. Ühesõnaga meid tabas täielik ebaõnn.

Sõitsime edasi mööda kiirteed Saksamaale. Kui alguses mõtlesime ööbida Müncheni lähistel, siis tegime oma plaanid peagi ringi. Panin GPS-i sisse kohad, mida soovisime külastada ja leidsin, et tehtav ring polnud just kõige optimaalsem. Otsustasime jätta Müncheni vahele ning suunduda kõigepealt Neuschwansteini lossi juurde, mis sisuliselt asub Müncheni ja Stuttgardi vahel mägedes.

Sõit autobahni peal oli meie jaoks esialgu veidi harjumatu. Peagi aga saime rütmi sisse ning kilomeetrid lendasid autorataste all vuhisedes. Tee kvaliteet on suurepärane ning sestap ei tundu ka suured kiirused nii üüratud. Ka auto ei proovi lendu tõusta. Kuigi autobahnil on lubatud 130 km/h, siis tegelikkuses võibolla on kõikide liiklejate keskmine tõepoolest 130 km/h, sest esimene rida on aeglasem rida, kus liiguvad suured veokid, järelkärudega autod ja autosuvilad, kellel on lubatud liikuda kuni 100 km/h. Teises reas aga möödutakse neist kiiresti. Et autod siin päevasel ajal tulesid kasutama ei pea, ei pruugi olla neid väga kerge kohe tahavaatepeeglist näha. Teises reas on kiirus nii 140-180 km/h vahel. Jalgu jääda ei tohi. Seega aeglasemast sõidukist möödudes tuleb lihtsalt liiklusvooga kaasa minna või ise hakata aeglasemaks sõidukiks. Veidi hämmingut tekitasid seigad, kus meie kiirus oli nii 160 km/h kanti, aga meist möödus kõrvalt rakett, nagu me neid kutsuma hakkasime, ehk siis kiire auto nagu me oleks liikunud võibolla nii umbes 100-ga. Minu roolisoleku ajal sai tippkiiruseks 170 km/h. Nii kiiresti pole ma kunagi varem sõitnud.

Neuschwansteini loss on tõeline iludus. Nagu üks mööda läinud turist ütles, oleks see justkui Walt Disney multika reaalsuseks saamine. Visuaalselt on situatsioon järgmine: kulged autoga rahulikult mööda väikseid Saksa külasid üsna siledal ja lamedal maastikul. Kitsa, kuid väga heas korras oleva (nagu kõik teed Saksamaal) asfaldtee äärde jäävad suured rohelised põllud ja heinamaad, eemal paistavad mõnusas päikeses rohtu mäletsevad lehmad. Teisel pool on keset rohelist heinamaad üksik kirik, mille poole suunduvad mitmed rändurid, aga ka kõnnikeppidega pearättidega vanad nunna moodi riietatud naised. Tavapärasest mägisest saksamaast ei eristagi midagi muud peale selle, et massiliselt hakkab vastu tulema autosid, haagissuvilaid ja turismibusse. Siis jääb pilk nagu naelutatult veidi eemale pidama: üsna madalal, umbes mäe esimese kolmandiku peal on muinasjutuloss. Tõeline päris loss, nagu on multifilmides ja romantilistes kuningalugudes oma toretsetvate tornidega. Tahtmatult otsib pilk kuskilt kohe-kohe paistvat hädas kuningatütart, keda valvab kuri tuld sülgav lohe ning keda kohe-kohe päästma tullakse. Aga midagi sellist me oma teel ei kohta. Ainult loss on päris.

Tegu on tõelise turmisiatraktsiooniga. Parkimine on loomulikult tasuline. Nii muinasjutulossi kui samas kõrval asuvasse lossi sissepääs samuti, üsna krõbeda hinnaga, kuigi kartsin isegi krõbedamat. Auto tuleb jätta mäe jalamil asuvasse väiksesse külla ning edasi saab mäkke lossi juurde minna, kas 30-40 minutit kestva järsku mäkke tõusva jalutuskäiguga, suhteliselt kallivõitu hobukaarikuga või üsna mõistliku hinnaga bussiga. Otsustasime mäkke minekuks bussi kasuks. Tee, mis sinna viis, oli määrmiselt kitsas ja väga käänuline, üsna teravate nurkadega. Aga bussijuht oli kogenud. Olgugi, et me lossi sisse minna ei soovinud, avanes lossi juurest niivõrd imeline vaade, et seda on ilmselt võimatu kirjutada. Muinasjutulossist paremale jääb rippsild, mis ühendab kahte mäge omavahel. Silla all kaigub sügav org, võiks isegi peaaegu, et nimetada kuristikuks. Keset orgu on järsult langev kosk. Vaatepilt on maaliliselt vapustav.

Loss ise oma toretsevate tornidega on igal juhul vaatamist väärt ka siis, kui sissepääsu piletit ei osta. Lossi siseõuele pääseb selletagi. Ka lossi juurest avanev vaade allolevale külakesele ning taamal olevale järvele on lihtsalt ilus. Muide, nagu meie tark reisiraamat ütles, on antud loss olnud paljude filmide ja muinasjuttude ajendiks, aga ka illustratsiooniks, mida on korduvalt ka reaalselt kasutatud tseenides.

Lossi juurest on võimalik naasta parkimisplatsile kas hobu-, bussi transporti või kondimootorit kasutades. Jalgsi minekuks on kaks rada: üks, mis on laugjam ja võtab rohkem aega, ning teine, mis on järsum, aga alla on võimalik jõuda umbes 20 minutiga. Valisime lühema tee. Olgugi, et püüad mööda teed rahulikult alla minna, on kalle niivõrd järsk, et jalad tahavad ise jooksma hakata. Muide, loss on avatud ka talvisel ajal, ent siis ei vii üles peale kondimootori midagi. Ma ei kujuta ette, kuidas libeda ja külmaga sinna üles ja alla rühkida on.

Edasi võtsime suuna Studtgardi poole. M nohu võimenes iga tunniga ning lõuna paiku ei saanud ta enam muud teha kui ainult aevastada ja pisaraid pühkida. Ta oli suutnud täis nuusata lugematu arvu salvrätikuid, kuid nohu tuli ainult juurde. Soovitasin vahepeal apteeki pöörduda, aga ta arvas end hakkama saavat.

Mõnikümmend km enne Studtgarti keerasime kiirteelt maha väikestele teedele, et jõuda Metzingeni. Kell oli saamas peagi õhtul 8. Kunagi Dirolis töötades kuulsin esimest korda oma kolleegilt, et Saksamaal on väikesed linnad, kus asuvad tehasepoed ning hinnad seal on meie jaoks uskumatult soodsad. Eestis olles leidsime netist infot ka selliste outlettide kohta ning üks neist asubki Metzingenis. Ma ei uskunud seda, enne kui olin oma silmaga näinud. Terve väikese linna täis firma poode, mis asuvad kõrvuti või väikeste vahedega. Homme saame neid kaema asuda.

Õhtuti läheb siin kiiresti ja hoiatamata pimedaks. Olime juba eelnevate päevade põhjal välja kalkuleerinud, et kella 8 paiku saabub kottpimedus. Nii ei olnud meil võimalik kaua linnakeses ringi vaadata ja pidime hakkama endale öömaja otsima, sest varasema kogemuse järgi võin öelda, et pimedas midagi leida on peaaegu võimatu. Tegime bensiinijaamas kiire peatuse tualeti külastamiseks. Teenindaja oskas öömajaks soovitada vaid mingit kohta, mille nimes olid roosid, kuigi ta aadressi ei teadnud ja oli sellest vaid kuulnud. GPS leidis paar km eemal asuvas väikeses linnakeses külalistemaja, mille nimi sisaldas roose. Peremees, hallipäine pensionärist horvaadi vanahärra inglise keelt ei rääkinud, küll aga saime käte ja jalgadega selgeks tehtud, mida me soovisime. Peagi selgus, et tema juures on Hugo Bossi outleti külastada soovinud eestlasi ka varem ööbinud. Teema oli tuttav.

Saime endale väikse, kuid kõike vajalikku sisaldava toa 56 euro eest koos hommikusöögiga. Ma ei hakanud isegi tingima ega otsima teist kohta, sest tõenäoliselt midagi oluliselt soodsamat või paremat me kusagilt lähedusest nagunii ei oleks saanud. Pealegi läks õues just sel samal momendil täielikult pimedaks.

Kui olime end tuppa sisse seadnud, tabas meid äkiline nälg. Õhtusöök oli meil vahele jäänud ja kell hakkas saama palju. Siin külalistemajas paistab olevat ka korraliku koduköögiga söögikohake, kuid maksta saab siin ainult kas sularahas või kohaliku pangakaardiga. Krediitkaarti ega tavalist pangakaarti, millel peal Visa või Mastercard, nad ei aktsepteeri. Linnakesest välja sõites olin ma märganud suuremat supermarketit. Otsustasime toidu hankimiseks sinna minna, lootuses leida see veel avatuna õhtl peale kella 21. Meil vedas.

Supermarket oli suur ja vääris tõepoolest oma nime supermarketina. Ma tundsin end nagu väike laps suures kommipoes. Kõik oli nii põnev. Teistsugused toidud. Hinnavõrdlus. Veetsime seal peaaegu kolmveerand tundi, enne kui leidsime vajalikud asjad ja esimese uudishimu rahuldatud saime. Sidrunit me sealt ei leidnud, küll aga pisikese võrgutäie küüslauku, millest osa M oli nõus ära sööma, et ainult saada oma nohust lahti või vähemasti vähendada. Tagasi hotellitoas koorisin talle terve küüslaugu, mille ta küll veidi vastumeelselt, aga siiski peaaegu tervenisti küüs haaval ära sõi ning püüdis alla loputada pläskutäie kirsiviinaga. Ütleb ju vanarahvatarkus ikka, et kui ei ole surmatõbi, siis saab ikka viinast abi. Ja küüslauk peaks sinna juurde tervist tooma hästi. Hoian pöialt, et homme oleks tal parem ning kui tagasiteed Eestisse alustame, oleks ta juba terve, sest üksi mul kogu teed sõita oleks ilmselt keeruline.

Ootan homset põnevusega, et kolistada mööda outlete ja vaadata, kas sealt mõistlike hindadega ka midagi asjalikku saada võimalik on. Ma siiralt loodan, et seal saab Eesti pangakaardiga maksta, sest sularaha hakkab meil otsa lõppema ning automaadist selle väljavõtmine pole just odavaim lõbu. Meile üllatusena ei saanud ka supermarketis krediitkaardiga maksta, nii et sularaha kulub siin omajagu.

RT 10. Austria: pühapäev mägedega

Hommikul pakkisime oma asjad Viinis kokku ning asusime teele Salzburgi poole. Õues oli päikseline, kuigi veidi tuuline ilm ja 23 kraadi sooja.

Salzburgi püüdsin enne reisi meile mingit mõistliku hinnaga majutust leida, aga tulutult. Kõik hinnad olid üsna kallid ja oluliselt kallimad, kui meie 4* hotell Viini kesklinnas, mille, olgem ausad, saime ikka tõelise võileiva hinna eest, sest letihinnaks oli meie Business toal 279 Eur per öö + hommikusöök 19 euri. Meie maksime vaid 59,5 euri koos hommikusöögiga. Viini hotellis oli meil ette nähtud 1 tund tasuta internetti päevas. Millegipärast jäid need koodid aga kehtima ja nett kestis edasi, kuigi poleks pidanud. Avastasime seda alles teisel õhtul ja käisime eraldi küsimas, ega selle kohta meile arvet ei esitata. Administraator imestas ja arvas, et eelmise päeva koodidega nett edasi töötada ei tohiks. Esialgu me seda palju kasutada ei julgenud, aga viimased kaks ööd uploadisime üle aeglase wifi läpparist pilte backupiks netti. Check-outi tehes interneti eest meile arvet ei esitatud (ööpäeva hinnaks olnuks 24 euri) J

Et Austrias müüakse kiirteekaarte kõige lühemaks perioodiks 10 päeva ja mul oli suur soov näha kindlasti mägesid, siis otsustasime sõita Viinist Salzburgi läbi alpide mööda väikseid teid. Vaatepildid, mis meie silme eest teekonna jooksul avanesid, olid hämmastavad. Mäed lihtsalt kerkisid eikuskilt ja lõppesid õhus sama äkki. Need olid hunnitult suured. Mõned neist kaetud metsadega, mõned üksnes kivised, mõned punased ja mõned hallid. Meie Silmaringi reisijuhi järgi peaksid punased mäed olema rauamaaki täis. Lisaks olime läbi sõitnud endistest soolakaevanduse piirkondadest.

Ühes väikeses mägikülas leidsime teeäärest koduste toitudega söögikoha, kus otsustasime lõunatada. Teenindaja ei osanud sõnagi inglise keelt ning sisuliselt tuli meil käte ja jalgadega selgeks teha, mida me tahame. Õnneks on mõned sümbolid, nagu Coca-cola rahvusvahelised. Toidud selle eest aga olid maitsvad ja tõeliselt suured. Kui ma varem ei saanud aru, miks tööl peadirektor arvab, et eestlased ei oska šnitslit teha, siis nüüd saan sellest täielikult aru. Eesti šnitsel ei pääse ligi lähedalegi sellele, mis on Austrias.

Absoluutselt ahhetamapanev oli vaatepilt, kus tee kulges mööda laia roheka sileda veepinna serva, millest teisel pool oli väike linn meeletu mäe jalamil. See vaatepilt oli uskumatu. Peatusime paari pildi tegemiseks mõnes kohas, kus oli võimalik. Tavaliselt sõidu pealt piltide tegemiseks lasime kõrvalistuja akna alla, et ei tekiks klaasi peegeldust. Ühel hetkel haaras M kaamera ning avas keset kitsaid teeolusid akna asemel ukse. Küsisin, kuhu ta keset sõitu niimoodi minema hakkab. Ta oli lihtsalt akna ja ukse omavahel sassi ajanud. Õnneks sai ta isegi aru, et liikuvast autost suurel kiirusel pildi tegemiseks pole kuigi hea idee välja astuda. Minu jaoks tundus seik aga niivõrd absurdselt naljakas, et sai tükk aega irvitada.

Oli hetki, kus väline temperatuur oli vaid 13 kraadi ning õhk jäiselt karge ja kerge. Õhk isegi lõhnas teist moodi. Sel hetkel matsin maha mõtte ööd telgis veeta, kui sobivat hotelli ei leidu – õhu temperatuur tundus nahal justkui oleks keset novembrit lühikeste pükstega õue sattunud.

Maapinna kõrgus merepinnast kõikus pidevalt 400-1000 meetri vahel. See kõikumine oli nii tuntav, et kõrvad läksid pidevalt lukku. Kord üles, siis alla. Kõikumised tundusid kulgevat rahulikult, ei midagi sellist tugevat ja järsku nagu Tšehhis, aga GPSi vaadates olid kõrguste vahemaad hoopis teised. Meetrid vaheldusid kiiresti. Kõige põnevam ilmselt oli see, kui tõusime tasapisi mäkke, saavutades kõrguseks 1000 m merepinnast ja seejärel alustasime kerge langusega teed mäest alla, jõudes, kõrvad lukus, 400 m peale. Hämmastav.

Jõudsime õhtuks Salzburgi ja asusime öömaja otsima. Turistiinfo oli pandud pool tundi varem kinni, nii et sellest meil eriti abi ei olnud. Esimesest hotellist saime hinnaks üle 100 euri öö kohta, mis tundus ilmselgelt liiga palju. Käisime läbi veel paar kohta ja saime selgeks, et siinkandis ongi hinnad üsna krõbedad. Arvasime, et linnast välja sõites leiame ehk parema hinnaga soodsama ööbimise. Kui teel Salzburgi vahetult enne linna oli mitu väikelinna, kus paljudel majadel juures silt Zimmer, siis Sakasmaa pool Salzburgi ei näinud me ühtki.

Mõttes olin endale seadnud hinnavahemikuks 35-50 eurot öö eest kahe peale. Ilmselgelt sellist hinda siinkandis saada võimalik ei olnud. Odavaim pakkumine, mida kuulsime, oli 69 euri öö kohta ilma hommikusöögita. See ei tundunud kuigi ahvatlev. Praktiliselt Salzburgi piiril leidsime tee ääres ühe hotelli, kus olid kõik kahesed toad välja müüdud, aga admin oli nõus meile junior sviidi andma kahese toa hinnaga – 78 euri/öö koos hommikusöögiga (tavahinnaks 92 euri, nii et allahindlus oli täiesti olemas). Pelgasime selle esialgu kalliks. Admin oli isegi nii abivalmis, et hakkas internetist otsima lähedalolevaid ööbimisvõimalusi veidi soodsama hinnaga, ent tal ei õnnestunud midagi väga leida. Siiski soovisime edasi minna ja veidi veel otsida.

Väljas läks taas ootamatult pimedaks. Ühel hetkel päike oli ja järgmisel oli täielik kottpimedus. Õhtul veerand üheksa ei näinud enam õues mitte midagi. Teeäärsest hotellist edasi sõites mõne minuti ületasime ootamatult Saksa piiri. Keset maanteed ja puid oli juhuslikult Saksamaa silt. Ei ühtki endist piiriületuse putkat ega vihjet, mis eemalt võiks märku anda piiritsoonist. Mitte midagi.

Otsisime GPSi pealt üles lähedal asuvad ööbimisvõimalused. Mitmeid, mille kohta GPSis oli majutuse pilt, me leida ei suutnudki. Ilmselt oli GPSil vana info. Mõned külalistemajad me siiski leidsime. Kui peremees oli uksele tulnud, selgus, et nemad ei räägi inglise keelt ja meie saksa keel oli rohkem kui puudulik. Siiski õnnestus meil üksteisest aru saada. Kõik külalistemajad, kust me küsimas käisime, olid täis. Pühapäeva õhtul täiesti täis. Ei ühtki vaba tuba. Väikeses linnas Saksa piiri ääres. Täiesti arusaamatu.

Et olime läbi käinud juba vähemalt kümmekond kohta ilma tulemusteta ning õhtune väsimus hakaks peale tulema, otsustasime tagasi pöörduda Salzburgi piiril olevasse hotelli. Pakkumine oli kehtiv – saime endale 78 euri eest junior sviidi koos basseini kasutamise võimalusega õhtul kella 22ni. Et meil aga ujumisriideid kaasas pole, ei saanud me seda kahjuks kasutada. Küll aga on hotellituba igati armas ja korralik, lisaks veel terrassiga. Ma olen kindel, et virisemiseks pole põhjust J

RT 9. Konverents: eksperdiks saamine võtab 10 000 tundi

Jerry Brassfield, GNLD asutaja, tõi oma konverentsikõnes välja mitmeid huvitavaid fakte. Teaduslikult on tõestatud, et loomuliku musikaalse andega inimesed ei ole kõik edukad muusikud - edukaks muusikuks saamiseks tuleb palju harjutada ning see on ka õpitav. Inimesed, kellel on loomulik ideaalne musikaalne anne, kes ei harjuta, ei jõua selle andega kuhugi. Mozartil läks läbimurde tegemiseni aega ca 15 aastat. The Beatels mängis ööklubis ca 8 tundi jutti öö jooksul niimoodi umbes 270 ööd järjest, enne kui nad saavutasid taseme, mis maailmas laineid lõi. Bill Gates hiilis teismelisena öösiti kolmeks tunniks Washingtoni ülikooli arvuteid näppima ning ajaks kui ta kolledžisse jõudis, oli ta professoritest targem ning kukkus koolist välja. Uuringud on näidanud, et kui sa soovid mingil alal eksperdiks saada, tuleb selle alaga enne tegeleda vähemalt 10 000 tundi. See tähendab, et 5 päeva nädalaqs 8 tundi päevas tööd tehes, ei saa antud alal ennast tõeliselt pädevaks lugeda vähemalt enne 5 aasta möödumist ja kui tegeleda asjaga 4 tundi päevas 5 päeva nädalas, läheb selleks 10 aastat või tegeledes tund nädalas, 200 aastat. Nii uskumatult oluline on pidev harjutamine. Ütleb ju vanasõnagi, et harjutamine teeb meistriks, ainult et senini ma ei teadnud, et 10 000 tundi harjutamist on selleks vaja.

Inimlikud omadused on ahnus, kadedus ja armukadedus. Kui nendest suudetakse üle olla ja teadlikult oma käitumist muuta, on lihtne olla edukas. Jerry tõi näite oma elust, kus ta ei sallinud vähemalt 25 aastat oma õemeest, kuid otsustas nüüd temaga lõpuks leppida, sest need negatiivsed emotsioonid, mida ta tundis kõik need aastad, ei olnud seda väärt. Ma imetlen tema oskust ja eneseületust peale nii pikka perioodi lõpuks endast üle olla. See on suur tahtejõud.

Kõiki emotsioone, mis ma konverentsilt sain, ei jõuaks siia kunagi üles lugeda. Kahtlemata poleks sellel ka päriselt mõtet ning lihtsad sõnad ei suudagi kirjeldada piisavalt hästi ja värvikalt tegelikke tundeid.

Peale konverentsi lõppu oli meil mõni tund vaba aega. Lebasime hotellis voodil ja rääkisime lahti oma mõtteid ning tulevikuplaane. Mõni asi ei kannata homseni oodata. Võibolla see kõige sobivam hetk mõne asja jaoks ei jõuagi kunagi kätte või lased selle märkamata mööda. Kõige targem on teha mõned asjad ära kohe.

Kuigi täna oli septembrikuiselt jahe tuul ning ilm pilves, jõudsime ära näha ka Belvedere aia. Vaade aiast on üllatavalt ilus ning aed ise suurejooneline. Nii palju detailideni viimistletud kujukesi ja purskkaeve, korralikult pügatud puid ja hooldatud park. Peale väikest jalutuskäiku õhtustasime T.G.I. Friday´s viimast korda Viinis. Seal oli mõnusalt kodune tunne, toit pole just kõige soodsam, aga on suurepärane, eht ameerikalik. Ja teenindus - kui Tallinnas mõnes pubis oleks niivõrd hea teenindus, siis saaks sellest ilmselgelt mu lemmikkoht, mida külastaksin ülitihti. Meie tõmmunahaline teenindaja jättis pigem mulje, et oled sattunud laupäevaõhtusele sõprade koosviibimisele kui kuhugi võõrasse suurlinna pubisse, ent jättis meile piisavalt privaatsust. Absoluutselt suurepärane!

Õhtu lõppes konverentsikeskuses "Must-valge" teemalise peoga. Ainuüksi vaadata seda, kuidas inimese don näinud vaeva oma välimusega, et peo teemasse sulanduda, oli väga mõnus. Riietusi oli nii mitmekülgseid, et kõike ei jõudnudki salvestada, alates frakkidest ja õhtukleitidest, lõpetades nunnade, munkade, kliunide, kuradikeste ja inglikestega, kelle vahele mahtusid kahtlemata kelmikad trullakad klassikalise prantsuse toateenija kostüümis naisterahvad. Mõnele kostüümile andis ka lihtsalt väike lisatud detail väga palju juurde. Muidugi elav muusika ja Viini suurepäraste tantsijate etteasted tegid õhtust selle, mis ta oli. Jalad villi tantsitud ja väsimus võtab võimust. Õhtu oli mõnus.

Aga et homme hommikul peame hakkama pakkima ja hotellist välja kolima, et oma reisiga edasi minna, tuleb minulgi tuttu tõtata. Kribamiseni.

RT 8. Konverents: vaid osadest saavad väga edukad

Hommikul ärgates ladistas vihma sadada ning meie plaan minna veel lähiümbrust vaatama sai kiiresti uue suuna konverentsikeskuse lähedale otsida shopping center ning seal veidi ringi vaadata. Viin on selles mõttes täielik suurlinn, et asjad käivad väga kiiresti: ühel hetkel on parkimiskoht ja sekund hiljem enam pole ning paar sekundit hiljem on juba mitu. Kusjuures parkimine on äärmiselt hästi korraldatud: terve linn on täis elektroonilisi silte, mis viitavad erinevatele parkimismajadele, näidates selle kaugust ja vabade kohtade arvu. Peale parkimiskoha leidmist suundusime kaubandusse. Keset reedest päeva oli kaubanduskeskus rahvast tulvil täis.

Konverents toimus Austria Centeris. Tegu on suure konverentsikeskusega, mis on täielikul Euroopa tasemel. Helitehnika ning –pult andis silmad ette igasugusele Eestis leiduvale konverentsikeskusele. Samuti ka kaamerad ja videotehnika. Ainuüksi juba dataprojektori pildi kvaliteet oli äärmiselt kõrgete killast. Pealegi nõuab 2000 osalejaga rahvusvahelise konverentsi organiseerimine üsna häid oskusi, et kõik toimuks korrektselt: nii osalejate registreerumine, liikumine konverentsiruumidesse kui kohvipausid, lisaks sinna juurde esinejate koordinatsioon ja kõik muu, mis konverentsi organiseerimisega kaasneb. Sellisel suurel rahvusvahelisel konverentsil osalemine on kahtlemata omaette kogemus.

Eesti keeles nimetatakse seda aasta üritust konverentsiks, kuigi M ütles üsna tabavalt, et tegu on pigem kord aastas toimuva suure autasustamisega. Tõenäoliselt see erinevus mõistetes tuleneb ka tõlgetest erinevatesse keeltesse ning ilmselt ka sellest, millega kuskil harjutud ollakse. Kui eestlasele öelda konverents või koolitus, siis kirgastub üldjuhul silme ette mingi klassiruum, kus inimesed istuvad ja mingit esinejat kuulavad. Esinejal peab olema alati mingi akadeemiline point ja soovitavalt sinna juurde ka kraad. GNLD aasta konverents on selles suhtes küll pigem suur autasustamine. See on üritus, kus tunned, kuidas ei ole vahet rahvusel ega sellel, kust sa tuled. Sa ei ole väike kala oma pisikeses akvaariumis oma asja eraldi ajamas, vaid osake suurest pildist, mis ühendab tuhandeid inimesi üle maakera. Kui see emotsioon ja pilt kohale jõuab, on see juba motivatsioon omaette. Kahtlemata lisab asjale võlu see, kui on veidigi sisemuses võistleja hinge. Pole vahet, oled sa sportlane või ärimees, topis esimesed tahavad kõik olla. Väga hea tunne on näha maailma tipptasemel tegijate hulgas eestlasi top 10-s. See on umbes sama kui eesti sportlane võidab olümpiamängudel medali. Ja absoluutselt äge oleks ise astuda suurele lavale terve Euroopa ette, võttes vastu saavutatud autasu. Nii tore on teistele ära teha J

Unistama peab. Mitte selles mõttes, et unistada öösiti und nähes, vaid unistada ilmsi nii tugevasti, et see ei lase öösiti magada ja hoiab ärkvel mõtetega, kuidas neid unistusi reaalselt saavutada. Minu unistus saab olla üksnes minu plaan ja mitte keegi ei saa öelda, kas see on õige või vale. Veel enam ei saa keegi mind selle eest hukka mõista, et ma unistan. Praeguses majanduslikus seisus, kus kellelgi pole kindlust homse ees, et töökoht ikkagi alles on ning elustandard samana püsib, on igasugune unistus kindlast, võrdsest ja ausast rahateenimisvõimalusest vajalik. Kui inimesel on kindel sissetulek oma nö 9-17ni töö eest, siis muutub ta nii piisavalt mugavaks, et leida pidevalt põhjendusi, miks midagi võimalik ei ole või miks on asjad elus kõik nii rasked. Nendel inimestel, kellel pole enam midagi kaotada, vaid on üks pidev ora tagumikus, mis sunnib neid edasi rabelema ellu jäämise nimel, pole valikut mugavate vabanduste vahel. See on kahtlamata üks põhjusi, miks osa inimesi on edukamad kui teised.

Generatsioon nõuab ajaga kaasas käivaid muutusi ka sissetulekute teenimises. Kui mõni aasta tagasi oli tänavapildis näha reklaamplakateid, millel väikese lapse pilt ja kiri selle kohal, et tema näeb rohkem kui sina iial võiksid, ei saanud ma sellest päris täpselt aru. Tegelikult on sellel oma point. Minu vanavanemad on elanud teistsugust elu kui mu vanemad ja mina. Mu vanemad on harjunud omama aastakümneid kindlat töökohta, kuhu asutakse tööle peale koolide lõpetamist ning töötatakse pensionini välja. Kui midagi peaks sellise kindla töökohaga juhtuma, on nende generatsioonil sellest väga raske toibuda – nad pole valmistunud enese pidevaks muutmiseks vastavalt aja vajadustele. Ma arvan, et minu generatsioon on rohkem avatud muudatustele ja äkkmõtetele oma eluga midagi kardinaalselt muud ette võtmaks või leidmaks raskustes võimalusi ja väljakutseid. Ilmselt ei jõua koolid akadeemilise haridusega enam reaalse maailmaga jõudu katsuda ega kannul püsida, et norri reaalseks eluks ja edukaks olemiseks ette valmistada. Kui minu generatsioon veel osaliselt unistab 9-17ni tööl käimisest, ent soovib omada rohkem kontrolli oma elu ja oma aja üle, siis ilmselt järgmine generatsioon on selline, mis soovib kontrollida oma elu täielikult ise, allumata ühelegi kindlale dikstioonile ja korrale. See tähendab, et üha raskem on leida nö vanale korrale alluvaid noori inimesi, kes teeksid kõvasti tööd ja näeksid vaeva ja loodaksid, et kord tuleb ka armastus. Töö tegemine peaks muutuma lihtsamaks ning paindlikumaks, kaotamata sealjuures head elustandardit. Väärtustatakse üha enam aega, mida saab veeta koos oma armastatutega, olgu nendeks siis pere või sõbrad ja teha seda, mida soovitakse, mitte seda, mida peab. Seda enam muutuvad väärtuslikumaks paindlike vormidega kodus töötamise võimalused.

Eelnevad mõtted ei ole kellegi tsitaadid, vaid pigem päevast tekkinud kokkuvõtlikumad mõtted, mis olid loodud nii Roget Uyc, Doug Fairchildi kui Annamaria Riccardi ja teiste poolt. Annamaria Riccardi oli tänase päeva viimaseks esinejaks. Annamarial täitus septembri alguses GNLDga tegelemise alustamisest 35 aastat. See on uskumatult pikk aeg. Tema kõned on alati äärmiselt südamlikud. Niivõrd karismaatilist esinejat annab otsida. Tal on suurepärane oskus panna inimesi ennast kuulama ja kaasa elama, muutudes neile omaks ja lähedaseks, rääkides asjadest nagu nad on igapäevaelus. Ma ahmisin endasse konverentsi ajal nii palju emotsioone ja mõtteid, et emotsioonide tulv peale konverentsi oli niivõrd suur, et ei osanud neid kuhugi suunata. Ma ei tahtnud kuidagi, et see päev läbi saab. Seda enam oli mul kahju, et meie seltskonnast seekord keegi teine tulla ei saanud. Järgmisel aastal püüan luua olukorra, kus oleksime konverentsil siiski seltskonnaga, et pärast oleks mõnusam muljetada.

Et konverents lõppes hilja, tahtsime kuhugi sööma minna. Enne aga soovisime autoga tagasi jõuda hotelli, et see kenasti ära parkida. GPS ei suutnud aga satelliite leida ja nii me suundusime liiklusmärkide järgi kesklinna poole. Ühel hetkel tõmbasime auto tee äärde ja jäime GPS signaali tekkimist ootama, et leida uuesti oma hotell üles. Peale pikka aega ootamist, kui mul jõudis juba vahepeal hirm tekkida, et meid on tabanud taaskord GPSi ebaõnn, otsustasime autoga hakata vaikselt edasi liikuma ja vaadata, kas leiame mõne tuttavama koha. Tabasime end äkki T.G.I. Fridays eest ning samal hetkel tekkis tagasi GPS signaal. Olime hotellist tegelikult vaid ümber nurga.

Kui auto paigas, võtsime vihmavarjud ja otsustasime minna hotelli lähedale õhtusööki nautima. Administraatori soovitusel sattusime saksalikku õllekeldrisse või pubisse. Otsustasime proovida tüüpilist Austria toitu. Et olin tööl peadirektorilt kuulnud äärmiselt palju kriitikat Wiener schnizeli (loodetavasti on kirjapilt õige) teemal, soovisin selle järele proovida. Kell oli küll juba kohaliku aja järgi õhtul pool 9 ja kõhtki omajagu tühi, aga nii suurt portsu, nagu mulle toodi, ma küll ette kujutada ei osanud. Ettekandja tõi lmulle kaks taldrikut: ühe peal kartulilaastud üle valatud magusa äädikase kastmega, mis pidi endast kujutama austria pärast kartulisalatit ning teisel kolm suurt paneeritud lihatükki. Kogu sellest portsust oleks saanud söönuks vabalt kaks inimest. Teine huvitav asi Austrias on söögikohtades pakutav vein mulli/soodaveega. Samas puudub neil menüüst siider vms joogipoolis. Kahtlemata huvitav.

RT 7. Viin: tõeline turist, jalad rakkus

Hommikul magasime kaua. Kella panime äratama alles 9ks, et jõuda rahulikult hommikusööki süüa. Tuleb nentida, et voodi hotellis on tõeliselt mõnus: tekk ja padjad äärmiselt kohevad, nii et voodisse pugedes vajud mõnusasti õhuliste kihtide vahele. Nagu muinasjutus.

Täna oli meie eesmärk näha veel seda osa Viini vaatamisväärsustest kesklinnas, mis käe-jala juures on. Eile saime käidud Viini siselinna, täna võtsime ette osa, mis jäi Mariahilfer Strassest põhja ning mõtlesime õhtupoole jõuda ka hotelli lähedal oleva Belvedere juurde. Et meil kella 6ks õhtul olid jalad juba sõna otseses mõttes rakkus kõnnitud ja seljad valusad terve päeva jalul olemisest, otsustasime Belvedere homseks jätta.

Tundub, et Viin on lisaks tavalistele turistidele täis ka GNLD konverentsile suunduvaid inimesi, sest kohtasime linnas nii eestlasi kui soomlasi. Linna tuuride jaoks on Silmaringi Reisijuhi raamatusari absoluutselt väga hea. Võtsime raamatu ette ja hakkasime seal ära toodud soovituslikke jalutuskäike ette võtma lõõskava päikesega. Meie õnnetuseks olime täna unustanud hotelli kogu sularaha ja kaasas olid vaid pangakaardid, kuid enamikes kohtades on pangakaardiga maksmiseks kehtestatud miinimumsumma limiidid või eeldatakse sularahas maksmist, seda eriti väiksemates söögikohtades ja jäätise müügipunktides.

Teadsin, et Mariahilfer Strasset peetakse Viini üheks kallimaks shoppingu tänavaks ja tõepoolest: seal on olemas palju erinevaid tuntud brändide poode, ka hinnad pole just kõige soodsamad, aga on ka normaalsete hindadega normaalseid poode. Et meil on mõte põhiline shoping, kui meil selleks ajaks veel raha on, jätta väljapoole Viini, ilmselt Saksamaale, siis püüdsime kuigipalju mitte shopata täna. Sellegipoolest oli poode külastada huvitav ning üht-teist sai ostetud ka. Tänaseks oli silm harjunud juba hindadega eurodes, nii et lõunasöök 7,5 euro eest, millele lisandusid joogid, tundus soodne pakkumine. Poearve mõne asja eest oli kokku 18 eurot.

Jõudsime hotelli tagasi rampväsinuna ning soovisime korraks pikali visata, et süüa ära poest ostetud kerge eine puuviljasalatite ja itaalia jäätise näol. Jäätis oli pakendatud kahte eraldi jala peal topsikusse. Kui pakendit lahti tegema hakkasin, libises üks käest ning kukkus põrandale kildudeks. Alles siis sain aru, et jäätis asus päris klaasides ja klaasi peal olnud kate oli üksnes plastikust. Korjasime M.-ga vaibalt killud kokku, kuid mõni väiksem jäi vaiba sisse ilmselt ikka. Seejärel puhastas M jäätise korralikult kildudest – ei saanud ju head, kallist ja pool päeva oodatud asja raisku lasta. Ja Itaalia jäätis maitses tõeliselt hästi.

Võtsin igaks juhuks kohvrist välja ka konverentsimaterjalid, et üle kontrollida, millal ja kus me homme olema peame. M lappas kaasas olnud konverentsi voldikut ja küsis ühel hetkel, et ümbrikus ta peo pileteid küll ei näinud, aga voldikus nende pilt oli. Vaatasin kogu voldiku sisu üle ja neid ei olnud kuskil. Mõtlesin, et see ei saa võimalik olla: olin ümbriku avanud varem vaid korra ja kohe kõik asjad sinna uuesti tagasi pannud ning kogu täiega kaasa võtnud. Kuidas saavad olla peo asjad kadunud? Enne, kui jõudsin hakata smse saatma ja uurima, kas saaksin kuskilt dublikaadi, et ikka ülehomme õhtul peole sisse saada, lugesin korraks voldikus olevat teksti uuesti. Seal seisis, et peo pilet asub registreerumispaketis, mille saame homme konverentsilt. Selle ehmatusega pidi mul süda igatahes löögi vahele jätma. Ma loodan, et homme registreerumispaketis need piletid siis ikka on ka J

Vaatasime üle ka riided, mida homme selga panna. M demonstreeris oma uusi ilusaid lumivalgeid linaseid pükse, mille peale ma arvasin, et nüüd saab ta ka aru, mis häda naistel on valgete riietega, et peavad alati jalas olema valged stringid. Tema aga arvas, et valgeid stringe ta endale sellepärast küll muretsema ei hakka. Maitse asi ;)

Kui siiani on ilmad olnud väga ilusad ja äärmiselt soojad, täna oli õues lausa leitsak ja ilmselt ca 30 kraadi soojas varjus, rääkimata temperatuurist päikese käes, ent ometigi on septembri algus. Vihma oleme siiani saanud vaid Leedus ja loodetavasti rohkem ka ei saa. Küll aga jõudsin postkaarti kirjutades ilmselt ilma ära sõnuda, et seda liigselt kiitsin – hetk hiljem hakkas õues kohutavat padukat tulema, mis küll peagi läbi sai. Homme hommikul võiks olla ilm ikkagi ilus, sest meil on veel terve vaba hommikupoolik, et veidi ringi jalutada lähiümbruses. Alates pühapäeva hommikust peab taas ilm ilus olema – siis jätkame oma roadtripi.

RT 6. Tšehhi-Austria: maalt linna

Täna oli jälle suviselt soe ilm, küündis isegi vahepeal 29 soojakraadini. Alustasime oma sõitu Tšehhist Austria poole, läbides Tšehhi veinipiirkonda. Siinkohal vabandage minu võhiklikkust, ent varem ei teadnud ma, et ka Tšehhi on veinimaa. Külastasime nii Lednice kui Valnice veini piirkonda, mõeldes, et muretseme sealt kandist endale ka paar pudelit veini. Otsustasime selleks Valnice lossist veidi edasi sõita, kuid eneselegi ootamatult olime äkki Austrias. Ületasime piiri nii märkamatult, et nähes Austria riigi silti, saime alles aru, et seljataha jäänud väike tühi putka oligi olnud varasem piiripunkt.

Sellegipoolest jätkusid teede ääres nii pikad viinamarjaistanduste põllud kui kaugele silm ulatus, mis vaheldusid päevalillepõldudega. Ma pole kunagi varem näinud nii palju looduslikult viinamarju kasvamas. Vaatepilt oli võrratu ning tekkis tohutu kiusatus auto peatada ja noppida salaja üks kobar viinamarju. Seda me aga ei teinud.

Jõudnud Austriasse, peatusime praktiliselt esimese veiniistanduse juures, et tutvuda kohaliku valikuga ning muretseda endale pudel veini. Meid võeti vastu väga lahkelt. Koht oli äärmiselt armas: väike veinikelder kohaliku tootja valikuga, kust edasi läks väikene ruum 6-7 lauaga vinoteegi näol. Tahes tahtmata tekkis tunne, et oleme jõudnud Itaaliasse või Hipaaniasse, mitte aga Austriasse. Maitsesime imelisi veine ning otsustasime kaasa otsa ühe, olenemata selle üsna kallist hinnast.

Et Viini oli vaid mõnikümmend km, ei näinud me otsest vajadust enam kiirustada. Peatusime korraks ühe kohaliku veinikeldri juures. Ka see oli üsna eriline: suur, võlviliste kaartega veinikelder, millest võis leida ka nõudlikumale maitsele kohaliku, küll üsna kalli, veini.

Seejärel peatas meid kohalikul maanteel mootorratta politsei. Ilmselt käis meil mõlemal korraga südame alt jutt läbi. Ei ole just kuigi meeldivpolitseiga üldse asju ajada, rääkimata võõras riigis. Politsei palus dokumente ning viskas pilgu läbi esiakna autosse ning seejärel soovis meeldivat reisi.

Olgem ausad, Viin on suur linn. Ilma GPS-ta oleksime siin vägagi ära eksinud. Peale veidikest tiirutamist Viini kesklinnas, leidsime oma hotelli (Am Konzerthaus, www.mgallery.com). Kui hotelli broneerisin, pidasime hotelliga pikemat kirjavahetust, sest mu krediitkaardilt ei tahtnud broneering kuidagi maha minna. Siis sain ka teada, et hotelli parkimismajas maksab auto hoidmine 21 euri ööpäev. Tol korral mõtlesin, et ilmselt leiame kuskilt lähedalt mõne teise parkimismaja, kus on väheke soodsam hind. Selles osas eksisin ma tõeliselt.

Kui olime hotelli juurde jõudnud ja parkimise ukse üles leidnud, saime halva teate, et parkla on täis, kuigi eelnevas meilivahetuses avaldas vastuvõtujuht arvamust, et nende parkla on harva täis. Sellegipoolest parkimiskohti broneerida ei ole võimalik. Meil soovitati pöörduda samas kõrval asuvasse parkimismajja, mis oli veidi kallim (30 euri/ööpäev), ent tol hetkel oli ka see täis. Järgmine lähim parkimismaja asus Intercontinental hotellis, 32 euri/ööpäev. Mnjah, selle kõrval tundus 21 euri lausa soodne. Parkisime Intercontinentalisse auto ära ning tõime 400 m eemal asuvasse hotelli oma asjad käe otsas ära.

Tuleb nentida, et meie hotell on kena, teenindus on siiani olnud äärmiselt viisakas ja abivalmis. Tuba on 4* hotelli omale igati vastav: voodi on mõnusalt suur ja pehme, toas on konditsioneer, mini bar (hea koht, kus oma väikseid asju hoida ;)), kirjutuslaud, korralik teler (see on uskumatu, kui palju annab õhtusel ajal teler toale juurde, kasvõi tausta osas), toolid ja laud. Loomulikult maast laeni peegelustega kapp seifiga. Vannituba on vanniga, korralikult valgustatud, sh peegli kõrval olevate lampidega ning suurendava lisapeegliga meigi tegemiseks. Kõige lahedamad on aga väikesed pudelid šampoonide, kreemide jms-ga. Mulle meeldivad hotelli vidinad :)

Vahetasime riided ning läksime linna peale, olles tõelised turistid: ühes käes linnakaart ja teises fotokaamera. Kokkuvõttes jalutasime linna peal ca 6 tundi. Püüdsime leida kohta, kus lõunatada/õhtustada, kuid kõik hinnad tundusid üle mõistuse kallid. Peagi sai aga selgeks, et alla 10 euri inimese kohta korralikku söögikorda koos jookidega saada pole võimalik. Hea, kui niigi hästi saab.

Et meil on Tallinnas Originaal Viinivorstide kioskid, oli mul parajalt professionaalne kretinism need ka Viinis ära proovida. Nii kui esimest nägime, oligi otsus tehtud. Kahe peale kokku läks meil ca 12 eurot, kuid kõhu saime mõlemad vorstist normaalselt täis. Lisaks sain proovida toorveini, mis oli huvitav, kuid maitsev, aga ka väike kogus hakkas ülikiiresti pähe.

Kui olime linnapeal mõned tunnid ringi vaadanud ning jalad juba parajalt väsinud, tegime T.G.I. Friday´s väikese magustoidu ja jäätisekokteilid. Peab nentima, et Friday´s on mõnus rahvusvaheline pubikett – tead alati, millist kvaliteeti nendelt oodata.

Kui hotelli naasime ja parkimiskohtade osas pärisime vastuvõtust, soovitasid nad meile ise minna garaaži vaatama, kas leiame mõne koha, sest kaamerast otse ei paistnud. Leidsimegi. Selleks ajaks, kui auto Intercontinentalist ära tõime, oli parkimise eest seal tiksunud juba 18,5 eurot. Tõepoolest – suurlinnas on kallis parkida. Küll aga on nüüd meie truu must nunnu meie lähedal J

Rt 5. Tšehhi: Do you speak English?

Ööbisime Nivnices. See on tõeliselt armas väike linn meie mõistes. Kohalikud ütlevad, et küla, kõigest 3000 elanikku.

Täna oli rahulikum päev. Sõitsime sadakond kilomeetrit, et näha Määrimaa karsti, mis pidi olema kuulus. Olin veidi rohkem kui 10 aastat tagasi küll kuskil koopas käinud, ent mitte selles. Moravsky Kras on äärmiselt ilus. Sinna viib suuremalt teelt käänuline kitsas asfalttee, mida on autogagi veidi keeruline sõita, aga samas sõidavad seda teed ka turismibussid. Tipphooajal on nende peakoopasse Punkevnisse keerline pääseda eksukrsioonile, sest tihti on need välja müüdud. Ekskursioon võtab aega umbes tunni, millest 20 minutit on maa-alusel jõel laevasõit koopa sees. Pilet pole just kõige soodsam, aga absoluutselt oma hinda väärt. Vesi on aastatuhandete jooksul uuristanud suured ja sügavad käigud kivisse, millele on omajagu kaasa aidanud dünamiidiga inimkäsi. Sellegipoolest on kalju väga ehtne ja uskumatu. Kui õues oli sooja ca 26 kraadi, siis kaljus sees kõigest kümmekond ning kaljujõe vesigi oli sama temperatuuriga. Stalagmiidid ja –tiidid on sellised, mida eestis ei kohta. Vesi võib kiviga teha uskumatuid asju.
Täheldasime veel ühte üsna levinud fenomeni: väga paljud ei räägi üldse inglise keelt. Nii tuligi tavaliselt ükskõik mida küsides või ostes esimese asjana uurida, kas teenindaja saab üldse meist sõnagi aru. Oli kohti, kus kehitati õlgu ega saadudki midagi aru. Käte ja jalgade abil saime soovitud tulemuse käte ikka.

Peale koobastes käiku vaatasime üle ka Tsehhi suuruselt teise linna Brno. Brno on harjunud olema turistide vaatamisväärsuseks ning turistiinfo punktis on olemas ka kerged ja hoomatavad materjalid jalutuskäigu tarvis koos vaatamisväärsustega. Küll aga oli sealseks huvitavaks eripäraks, et paljudes kohtades polnud võimalik kaardiga maksta. Nii otsisime söögikohta päris pikka aega ja lõpuks loobusime ning sõime väljaspool Brnod. Ma ei tea, kasei osanud me valida õigeid kohti ja sattusime juhuslikult sellistesse, kus kaarte ei aksepteerita või ongi see sealseks tavaks.

Kui toidupoes tunduvad hinnad üsna mõistlikud, siis on asju, mis on siin tüeliselt odavad. Ilmselt ei pea mainimagi õlle hinda: korraliku kvaliteetõlle saab kätte eesti rahas umbes 5 krooni eest. Nii ostsimegi poest terve koti täie tavaari, aga kokku läks eesti rahas veidi üle 100 krooni. Imekspandavalt vähe.

Õhtud tulevad siin ootamatult äkki. Väljas läheb paarikümne minutiga kottpimedaks ning meie bioloogiline kell teatab selle peale, et võiks magama minna – on ju meil suvel pimedaks tõmbumine ilmselge märk väga hilisest kellaajast. Siin polnud kell aga veel õhtul 9-gi saanud.

Head ööd :)