Teisipäev, 11. veebruar 2014

Kui preilist saab proua

Täna täpselt kolm aastat tagasi oli õues maha tulnud just värske kiht lund. Maa oli valge ja lund ei olnud kuigi palju, aga täpselt piisavalt, et tekitada talvevõlumaa atmosfääri. Õues oli kümmekond külmakraadi ja kerge tuul, mis läbi riiete lõikus luusse. Järgmised poolteist nädalat olla väljas lausa 30 kraadine pakane paukunud, aga seda me tunda ei saanudki tänu Mehhiko soojendavale päikesele. Täna kolm aastat tagasi sai minust abielunaine.

Ärkasin hommikul poole kaheksa ajal kella peale, mõnusasti puhanuna. Sättisin end valmis ja haarasin kaasa juba eelmisel õhtul valmis pakitud asjad. M jäi veel koju rahulikult põõnama ning ärkama, et minuga veidi hiljem taas kohtuda. L võttis mind kokkulepitud ajal kodust peale ning poetas hoolitsevalt mu kätte värskelt küpsetatud muffinid juhuks, kui pika päeva peale tuleb nälg ja süüa aega pole.

Ilusalong, kus hommikusest padjanäost pidi saama paari tunniga tõeline kaunitar, oli sisuliselt inimtühi - ametliku avamisajani oli veel jupp aega ning peale minu ja L-i askeldas vaid küünetehnik kõrvallaua taga ühe kliendiga. Istusin juuksuritoolis ja ootasin C poolt enese valmis sättimist, kui silmanurgast märkasin peegli kaudu kolme inimest uksest salongi sisse astumas. Jõudsin veel mõelda, et huvitav, kes nii vara hommikul salongi tuleb peale meie, kui see veel päriselt avatudki pole, kui seda, mida nägin, aju kuidagi ära registreerida ei tahtnud. Seal ta seisis, luust ja lihast, päevitunud nahaga - meie Lääne-Kägu (pulmas saadud tiitel) E. Ma ei suutnud uskuda oma silmi, see oli justkui miraaž.

Me olime E-ga diskuteerinud pulmade üle pikka aega, ent Austraalias pärlilaeval olles oli tal keeruline kõikide teemadega abiks olla, arvestades ka puudulikku ühendust välismaailmaga. Olin terve oma teadliku elu kujutanud E-d ette oma peapruutneitsina, ta lihtsalt on mu elus niivõrd oluline olnud juba viimased 17 aastat. Kui E 2010 sügisel ütles, et tal pole kuidagi võimalik meie pulma tulla, olin kurb ja pettunud ning mul läks aega, et lõpuni mõista, kuidas ta saab minu niivõrd olulisest päevast eemale jääda, aga see mõistmine jõudis minuni lõpuks hästi ja ma sain aru, et kõike, mida elus tahta, ei ole alati võimalik saada. Nii püüdsin E-d hoida distantsilt kursis niipalju, kui vähegi see võimalik oli, leppides lõpuni sellega, et E ei saa meie tähtsal päeval olla füüsiliselt siin. Nuputasime M-ga veidi, kuidas oma kaugetele sõpradele, kes meie päevast osa võtta ei saanud, siiski osa meie tähtsast hetkest anda - leppisime kokku Skype teel videoülekande kirikust, aga tuleb välja, et seda ei läinudki vaja. Ja nüüd ta seisis siinsamas, minu ees, päriselt. Kallistasin teda ja ei tahtnud lahti lasta, sest tundus, et viirastus võib kaduda, aga ei kadunud. See oli väga hästi hoitud saladus, suurepärane üllatus ja maailma parim pulmakink. Siit edasi ei saanud enam miski valesti minna.

Ühtäkki saabus salongi minu tulevane kaasa. Ta nägi absoluutselt vapstav välja oma rätsepaülikonnas ja pikas mustas mantlis, käes meie pulmavärvides oranž gerbera. Olenemata sellest, et see õis oli saanud paberita külma, jäänud pulmaautosse tundideks veeta, seisis ta veel ka peale meie pulmareisilt saabumist kodus vaasis nädalaid ilusana. Ilmselgelt oli see õis kingitud tõelise armastusega.

Pulmi planeerides mõtlesime kaua millised kohad võiksid piltidel ilusa taustana jääda. On palju kohti, mille atmosfäär on tunnetuslikult kaunis, kuid mida piltidele, kus tausta on vähe, on keeruline püüda ja suursugust ilupiltide kohta polegi nii kerge leida. Meie puhul on kuidagi ikka nii, et esimene mõte on kõige õigem, kuigi oma jäärapäisuses tahan ma alati veenduda erinevate variantide olemasolus. Nii tegime me oma pulmapeo Villa Nõvas, mis oli meie esimene soosik, aga peale mida tuli veel 15 kohta läbi käia, et päris kindel olla (ja siinkohal austan siiralt oma kallist kaasat, kes minuga sellises logistikarägastikus sammu virisemata jaksas pidada) ja nõnda leidsime ka, et ilupiltide jaoks sobivaim koht on just Vene Teater Vabaduse väljakul.

Pulmapäev on üks veider päev selles mõttes, et kõik tundub mingil hetkel kuidagi ebareaalne. Olgugi, et see on vaid üks päev su elus, mida ei ole võimalik kunagi korrata, on väsimuse saabudes end vahepeal keeruline kokku võtta. Päev on pikk ja tihe ning kui sa pole just modellitööga harjunud, siis paaritunnine fotosessioon ja pidev päevane tihe ajakava on uskumatult väsitavad. Ja see oli alles lõuna.

Väike vahepeatus energia kogumiseks Statoilis (ah, milline kiusatus oli mul pulmakleidis bensiinijaama sisse marssida, aga see autost välja saamine ja sinna tagasi istumine oli omajagu harjumatu pika koheva kleidiga, nii et otsustasin käituda korralikult ning autosse jäädes lasta end teenindada) ning veerandtunnine kiire fotosessioon Kadrioru pargis. Mis mõte on talvepulmadel, kui õues lumega pilte pole? Ma nii väga tahtsin, et maa oleks valge ja saaksime mõned kaunid fotod just õues lumega teha. Küll aga ei osanud ma arvestada läbilõikava tuulega, mis õues üle 10 minuti järjest isegi kasukaga olla ei lasknud. Sellegipoolest said meie osavad fotograafid lühikese ajaga purki mitmed imekaunid pildid.

Kui me esimest korda Pulmad.ee üritusel oma pulmaisa Vahurit nägime, oli meil kohe tunne, et tema võiks olla meie tähtsa päeva jaoks õige inimene. Võibolla mängis selles oma rolli ka tema lustakas punane kikilips, mis Vahuriga alati kaasas käib. Igal juhul, korduvad tundide pikkused ja vahel öistesse tundidesse venivad pidevate naerupahvakatega kohtumised kinnitasid taaskord, et Vahur on just meie inimene. Nii oli pulmapäevaks Vahur meid ka manitsenud pigem varem kui hiljem kirkusse jõudma (meil küll tekkis paar päeva enne pulmi hirm, et Vahur ise ei jõua õigeks ajaks tagasi oma puhkusereisilt Egiptusest, kus olid just esmakordselt rahutused valla löönud, ent nagu Vahur lubas, nii ta ka tagasi jõudis ja sobis oma päevitunud nahaga meie talvepulma suurepäraselt) ja vahepalu ampsama, et pruutpaar altari ees näljast ei nõrkeks ega peokohta jõudes esimesena lauale tantsima roniks. Targa mehe targad sõnad tulid vägagi kasuks.

Pühavaimu kiriku käärkambris istudes ja oma pruutneitside ning isamehega jutustades avastasin, et kleidi saba kinnitus, mille olin lasknud kinnitada tagumikule, on päevasest ringi rahmimisest kannatada saanud. Olgugi et altari ette minnes pidi slepp järgi lohisema ja selle mängisime viimasel hetkel ringi, sest kirikupõrandal sulav lumi ähvardas kleidi enneaegu poriseks teha, nii et E oli altari ette astudes slepi kandjaks, oli eesoleva õhtu jooksul veel korduvalt vaja sleppi kinnitada, seda eelkõige avatantsu jaoks. Siin oli L taas abiks oma kiire reageerimisega, haarates kodust kaasa niidi ja nõela ning tehes käärkambris paar kiiret kinnituspistet, et kõik näeks välja täpselt selline kui varem.

Püha Vaimu kirikul on minu jaoks perekondlik väärtus nagu ka kirikuõpetajal Gustav Piiril. Õpetaja Piir on mind leeritanud, laulatanud mu venna oma naisega, matnud mu vanaema, leeritanud M-i ja ristinud mu vennapojad. Seega oleks olnud raske ette kujutada kedagi teist ka meie teed jätkama. Lisaks eeltoodule, on Piir ka äärmiselt sümpaatne ja soe inimene. Paar päeva varem kiirelt läbi mängitud laulatuse proov andis kindlustunde kuidas õigel päeval teha kõike nii, et need lõpuni sujuks. Ah, Püha Vaimu kirikul on isemoodi pühalik aura ja kui pingiotstesse veel lillekaunistused seada, on vaatepilt nii uskumatult kaunis. Anniki nägi suurt vaeva, et täita meie soov kõiki lilli peokohas kohapeal taas kasutada. Ausalt, ma ei tea andekamat ja südamlikumat lilleseadjat kui seda on Anniki.

Peale laulatust kogunesime Haabersti K-Rauta parklas (oh, kuidas andis nuputada seda parklat, mis oleks linna servas ja talvel piisavalt lahti aetud, et terve pulmarong segamata ära mahuks), et alustada ühist pulmarongi Nõva poole. Seadsime autod ritta ning hoolitsesime selle eest, et rongis eespool oleval autol on viimase autoga alati side olemas, et rong ikka koos püsiks. Pealegi oli viimane auto eriti madala põhjaga ja me polnud sugugi kindlad, et see kuhugi poolel teel lumme kinni ei jää.

Väljas oli peagi pime ning kerge tuul oli kuhjanud lund teele vaaludesse. Nagu ühele korralikule pulmarongile kohane, tõmmati ka meile maanteel köis ette, lastes M-l ülimalt nüri kahemehe saega oksa saagida ning minul suurte puidust varrastega peenikese lõngaga kududa. Teeblokk oli korralikult ette valmistatud ning pudel auga välja teenitud.

Kui tavapäraselt kestab tee Tallinnast Nõvale umbes tunnikese, siis olime selleks arvestanud pool tundi kauem - on ju pulmarongi kiirus madalam ja ka lumi võib segada, ent tee võttis kauem, kui me oodata oskasime. Napid kaks tundi peale teekonna alustamist, jõudsime pimedas Nõvale. Mulle on alati meeldinud pulmarongis sõita, minu meelest on see pulmade üks ületamatult äge osa, aga ma ei osanud arvata, et esimeses autos on kõige igavam - kedagi ju ees pole ja kogu rong jääb seljataha, nii et kael kipub kõõritamisest kangeks jääma. Nagu noored IT-teadlikud inimesed ikka, ei suutnud me ka kaks tundi päris vagusi istuda ja näppisime oma nutitelefonides sotsiaalvõrgustikes värske suhtestaatuse õigeks. Ah, kui hea on abielus olla!

Nõvale jõudsime täiesti pimedas, lumi helkides teel ning Villa Nõva õu kaunistatud punaste küünlalaternatega lumes. Saabuv autorong oli lummav oma pimedas helkivate tuledega. Peaaegu kõik meile olulised ja kallid inimesed olid kohal. Siiralt ja südamest soovin ma tänada kõiki meie-inimesi, kes meie tähtsal päeval või edaspidises elus on olulist rolli omanud. Teie oletegi meie inimesed.

Meie pidu möödus lustakalt ja suuremate viperusteta, andes ka meile endale võimaluse seda täisväärtuslikult nautida, mis poleks õnnestunud meie-inimesteta, kellele väga tänulikud oleme. Meie pulmapidu oli suurepärane. Meie pulmapäev täiuslik.