Zürich - lapsesõbralik linn

Peaaegu oleks juhtunud, et meie Kanaaride reis võinuks ära jääda. Beebil tekkis nädal enne reisi nohu ja kuna nädal on piisavalt pikk aeg, et nohu võiks taanduda, siis ma väga ei muretsenud. Muus osas oli tema enesetunne tavaline ja beebi rõõmus ning rõõsa. Meie lend oli planeeritud laupäeva hommikuks, aga beebil tekkis ootamatult kolmapäeva öösel vastu neljapäeva kõrgem palavik, mis õnneks küll paratsetamoolile allus, ravimi peale taandus ja tagasi enam ei tulnud, kuid mõistlik oli lasta beebi perearstil siiski üle vaadata. 

Reede õhtul, kui perearsti juures olime ja beebilt vereproovi võeti, siis sel ajal kui me ootasime arsti konsultatsiooni, kas võime hommikul lennata või mitte, sest nohu oli siiski veel alles ja veri näitas viirusega kokkupuudet ning kerget põletikku, püüdis beebi pidevalt oma sõrme lutsutada, kus plaaster peal oli. Olgugi, et ma teda keelasin ja sõrmed suust ära võtsin, siis ühel hetkel oli ikkagi see plaaster läinud ja beebi hakkas läkastama - ta oli plaastri alla neelanud. Olles perearstikeskuses. Ma tean, et tihti lastega enne reisi juhtub igasuguseid asju ja nad kipuvad haigestuma, aga nüüd siis võõrkeha alla neelamine?!? Arsti sõnul on esimesed pool tundi kriitilised, jälgida on mõistlik tunnike ja kui enesetunne siis hea, peaks järgmise paari-kolme päeva jooksul see plaaster kakaga välja tulema. Ma olen küll kuulnud, et beebid suudavad endale imekiiresti asju suhu toppida ja neid alla neelata, aga seda ma siiski ei näinud tulemas, sest kui pürees on mõni suurem tükk sees, siis seda ta meeleldi alla neelama ei kipu. Nojah. Õnneks piirdus kõik kerge läkastamisega. 

Arst arvas, et beebi tervis ei ole nii halb, et ta lennata ei võiks, seda enam, et nohu on kestnud juba terve nädala. Sellegipoolest tuleb nohu jälgida, et see bakteriaalseks ei muutuks ning andsin ka turse vähendamiseks ninas Zyrtecit, et õhk paremini läbi käiks. Arst soovitas ka pool tundi enne õhkutõusu anda Panadoli, mis ennetavalt vähendab potentsiaalset kõrvavalu nohuga lendamisel lastel ja õhkutõusu ajal piima süüa, juua või lutti anda. Kui enne reisi lugesin Lonely Planeti lastega reisimise raamatust soovitust reisile antibiootikumid kaasa võtta ja mõtlesin, et see on täitsa jabur, siis nüüd on meil arsti soovitusel antibiootikumid kaasas beebile juhuks, kui nohu ikkagi ise ära ei kao või kõrva peaks lööma.

Esimese lennu õhkutõusu ja maandumise magas beebi sõna otseses mõttes maha. Jäi lennukisse jõudes suhteliselt kohe magama ja ei saanud talle õhkutõusu ajal mitte kuidagi piima ega juua anda, ka lutt kippus suust välja kukkuma. Aga ei õhkutõus ega maandumine teda küll kuidagi ei seganud. Teise lennu, mis jäi ööune aega, magas beebi tervenisti maha. M oli väga vapper ja hoidis teda sundasendis süles kitsastes oludes peaaegu 4 tundi järjest. Mugavamaks tudumiseks kasutasime beebi all teisel lennul ka täispuhutavat lennuki reisimadratsit, mis võimaldas beebil üsna mugavalt sirges asendis suikuda, ent maandudes peab lennuohutuse eesmärgil laps olema süles siiski istuvas asendis ja nii ei jäänud meil muud üle, kui beebi üles äratada ja istuma sättida. Ta oli küll väsinud ja häiritud, aga sai kenasti hakkama.

Mulle tegelikult pikad lennud väga ei meeldi ja mu isiklik taluvuspiir jääb 6-7h lennu juurde, kuigi oleme lennanud ka 13h lendu. Tallinnast Kanaaridele on küll otselennud olemas kestusega 7h, kuid kuna praegu on Kanaarid popp koht ja kohe ka koolivaheaeg algamas, siis mõistliku hinnaga otselennu pileteid saada ei olnud. Küll aga leidsin ma piletid läbi Zürichi ning sättisin lennud selliselt, et väljalend oleks mõistlikul ajal hommikul, kahe lennu vahe piisavalt pikk, et jõuaksime jalga sirutada ja kohale jõudmine võiks olla ilma vahepealse ööbimisvajaduseta. Nii jäi meil Zürichis päevasel ajal kahe lennu vahele 9 tundi, mis tundus üsna ideaalne.

Šveits on kolmandad riigid ja see tähendab, et seal Euroopas harjumuspärased kõne- ja netipaketid ei kehti. See on nagu vanasti, kus väljuva kõne hind on euro/minut ning interneti päevapaketi hind 12 eur. Sinna jõudes tasub roamingus nett välja lülitada. Meile on internet aga sisuliselt inimõigus, nii et ilma netita on selline natuke keeruline tunne, sest vanakooli reisimise lokaatorid kohe ei tööta ja end tuleb tiba ümber häälestada. Vaatasin lennujaamas ringi, püüdes aru saada millega ja kust linna saab. Seda olin enne kodus järele vaadanud, et lennujaamast läheb rong otse linna 10 minutiga, aga milline ja kuidas sellele saab, ei olnud süvenenud. 

Zürichi lennujaamast raudteejaama minek on koguaeg siseruumides ja võtab märkimisväärselt aega, läbi mitme korruse käimist, liftide otsimist ja ootamist, sest beebit koos käruga ei viitsi kuidagi trepist tassida. Üldse, pean end ka reisides häälestama sellele, et beebiga võtavad kõik asjad väga palju kauem aega. Uue reisirütmiga harjumine võtab veidi aega.

Zürich on selgelt lapsesõbralik linn, sest nii palju lapsevankreid ei ole me kumbki M-ga mujal tajunud. Oli küll laupäev, aga tundus, et me nägime uut lapsevankrit kesklinnas iga paari meetri järel. Ja kui M vaatas tänaval järgi kallitele autodele teades igat marki ja mudelit, siis mina vaatasin samamoodi lapsevankreid ja jalutuskärusid, tundes rõõmsalt ära suurema osa brändidest. Tundub, et lapse saamisega kaasnevad ka uued hobid.

Zürichi ühistransport on ka väga lapsesõbralik. Sattusime küll lennujaamast ära tulema rongiga, millel polnud invasõbralikku sisenemist - siis ei osanud me seda veel perroonilt vaadata ja esimese hooga ei saanud ma ka kohe pihta numbritele, mida teatetahvlil rongiinfo juures kuvatakse (vihjeks: näitab ära rongi seisma jäämise asukoha ning mitu vagunit ja millises klassis), siis enamus trammidest ja rongidest on madaldatava astmega, kuhu saab lapsevankriga sujuvalt ja muretult otse peale sõita.

Zürichis tervitas meid klassikaline kevadilm - õues oli 10 kraadi sooja ning terve päeva tibutas õrnalt vihma, aga see polnud rõske ega külm. Sattusime Zürichisse ajal, kui seal oli kolm päeva kestev tänavatoidu festival kesklinnas. Valik oli lai ja üsna isuäratav ning taskukohastel hindadega, aga kioski toidule ei saanud me jääda, sest beebi vajas nii mähkmevahetust kui piima soojendamise ja söögipausi. Andsime endale muidugi aru, et oleme Euroopa ühe kalleima riigi vanalinnas, kuid kohe kuidagi ei tõusnud käsi maksma 40 eur pastaportsu eest. Lisaks tahtsime, et saaksime toas istuda ja lapsevankri laua kõrvale kaasa võtta. Sellise koha leidmine ei olnud just kergete killast. 

Lõpuks sattusin kõrvaltänavale vaatama ja märkasin seal Shiso Burgeri restorani, kus meid meeldivalt käruga lauda juhatati. See on huvitav kombo, kus serveeritakse burgereid Aasias levinud bambusest aurutites. Oled sa kunagi söönud friikartuleid või coleslaw salatit pulkadega? Ka meie jaoks oli see esmakogemus, kuid ideena kaks nii erinevat asja kokku panna töötas kuidagi hästi.

Zürichi lennujaam on väga reisijasõbralik. Tihti on oluliselt varem lennujaama jõudes probleemiks, kuidas lennuni jääv aeg mittenüristavalt ära kulutada. Zürichis on selle eest hoolitsetud - terminali katusel on avatud õues terrass otse vaatega lennuväljale, kus saab jälgida lennukite õhkutõusu ja maandumist ning tekste ja jooniseid läbi lugedes ka mitmel moel targemaks. Lastele on seal eraldi mänguväljak. Eriti tore avastus oli aga see, et lennupileti ette näitamisel on vaateplatvormi külastamine tasuta. 

Me pole varem lapsega reisinud ja seetõttu on nii mõnigi avastus selles maailmas minu jaoks täiesti uus. Hakkasime Zürichi lennujaamas otsima kohta, kus saaks beebile piima sooja panna ning süüa anda. Kui enamikes tualettides on olemas kivist plaadid mähkmete vahetamiseks, mis on mõnevõrra rustikaalne lahendus, siis ülipositiivse üllatusena avastasime lennujaamast lastetoa, mis on kasutamiseks tasuta ja kus on kõik hädavajalik olemas - mähkimislauad, WC, söögi soojendamise võimalused ja söögivahendid, mänguasjad ja mänguväljak, aga ka vaikne ruum imetamiseks või lapsele magamiseks ja ka võimalus nii sööki kui muid hädavajalike asju sealt samast lapsele osta. Veetsime seal mängutoas paar tundi ja pean tunnistama, et nii beebile kui meile endale oli see ülimalt vajalik rahulik puhkepaus peale pikka päeva linnas ja hommikul varast ärkamist. Selline korraks rahulik aja maha võtmine, nii et kuhugi pole kiiret ja saad hetke nautida, on reisil olles hädavajalik, aga varem ei olnud me sellist võimalust kasutanud. Nüüd mõistan kui vajalik võib olla kahe lennu vahel lounge külastus - eks see teeb ju umbes sama välja.

Gran Canariale maandudes tervitas meid ca 20 kraadine soe, ent tugev tuul. Ja tuult tundub siin saarel jaguvat ikka südamest. Saime oma Seat Arona rendiauto kätte, võtsime suuna Arinaga poole ja kui 10 minutit hiljem üleväsinud lapsega majja jõudsime, avastasime, et meie rendileandja oli unustanud beebivoodi paigaldada. Öösel pool kaks ei olnud selle avastusega ka suurt midagi peale hakata. Beebi ei ole harjunud meie kaisus ööläbi magama, aga et meil on kolm magamistuba, kolisin beebiga üheinimese voodisse, mis oli vastu seina lükatud, et beebi kaisus olles maha ei kukuks ja sättisime end kaua oodatud ööunne. 22 tundi ärkvelolekut andis end selgelt tunda. 

Väike video ka M poolt: https://youtu.be/46X6EnrzPMA?si=n8UnWDX8LQGF-f-b

Lennureisi ettevalmistus beebiga

Mul on pikka aega olnud soov minna beebiga reisile talvisel ajal kuhugi soojemasse kohta nõksa pikemaks ja nüüd on see võimalus olemas. Igal aastal kuskil veebruaris-märtsis tunnen sellist reisile mineku sügelust - talv on juba piisavalt pikalt kestnud, aga kevad ei ole veel siin ja kuigi õues on juba mõnusalt valge ning esimesed päiksekiired paistavad, siis tegelikult tahaks end korraks laadida, et siis täisrinnal kevadele rõõmsal meelel ja heal energial vastu minna.

Varasemalt reisi sihtkohti valides jätsin alati kuhugi mõttesse tagavaraks klassikalised perepuhkuse kohad, kuhu oleks hea lastega minna. Üks neist on Kanaari saared ja tasapisi hakkas mõttest plaan tekkima minna korraks päikese alla kuhugi, kus ei ole veel liiga palav, aga on juba mõnusalt soe. Ega neid sooju kohti varakevadel, mis meist mõistliku lennureisi kaugusel on, palju ju tegelikult pole. 

Olen kasutanud lennupiletite otsimiseks tavaliselt Skyscannerit ja Momondot, vahel vaadanud võimalikke trajektoore ka Google Flightsist, mis on seni leidnud üles sellised ühendused, mida teised süsteemid ei paku, aga hinnad pole olnud siiani kuidagi mõistlikud. Seekord Google Flights üllatas mind - leidsin lisaks heale trajektoorile ka mõistliku maksumusega piletid. Tallinnast lendab nüüd küll Air Baltic ka otse Kanaaridele, aga otselennu hind oli täpselt 3 korda kallim kui võtta piletid ümberistumisega.

Et see on meie esimene lennureis beebiga, siis olin piletite suhtes ka üsna valiv - eelistatud oleks ilmselt otselend või ühe ümberistumisega variant. Kindlasti tahtsin vältida väljalendu öisel ajal või öölendu esimeseks kogemuseks. Kahe lennu vahe ei tohiks olla nii lühike, et peaks jooksma, aga ka mitte nii pikk, et tuleks ööbimine vahele võtta. Ja odavlennufirmad või lennujaama vahetused ja eraldi piletid, millega peaks vahepeal pagasi välja võtma ja uuesti check ini tegema, ma välistasin juba eos. Lõpuks leidsin kõigile kriteeriumitele vastavad piletid läbi Swiss.com lehe ühe ümberistumisega Zürichis. 

Kui oleme mööda Eestimaad ringi sõitnud või Hiiumaal käinud, siis on alati auto beebiga seotud asju maast laeni täis ning iga kord imestan, kuidas ühe väikese lapsega ometi selline hulk asju kaasneb. Eriti, kui minna kuhugi veidi pikemaks ajaks. Lennureisil seda võimalust pole ning pagasi hulk on üsna piiratud. Eriti veel, kui tahame kahe lennu vahel Zürichis linnapeale minna, siis lisaks kärule ei tule kuidagi kõne alla ka kohvri kaasa vedamine ehk kõik käsipagasis vajalik peab ära mahtuma kahte seljakotti. Selles osas veel natuke kratsin kukalt, mida ja palju siis ikkagi käsipagasisse pakkida, et ka kaalu piiranguga lõhki ei läheks ja beebile vajalikud toidukogused rinnapiimaasendajat, piimasoojendaja jms kaasa saaksid. Kohapeal plaanin enamuse beebitoitu ikkagi kohalikest poodidest leida, aga umbes paari päeva jagu toitu peab ikkagi käsipagasisse kaasa pakkima. Oma elu lihtsustamiseks oleme algusest saadik beebi puhul kasutanud vedelal kujul rinnapiimaasendajat, mis küll lisab veidi kaalu, aga vähemalt ei pea jaurama mingite termoste ja potsikutega pulbritega.

Tallinna Lennujaama kodulehel on välja toodud head juhised lastega reisijatele. Lisaks on reeglina igal lennufirmal kodulehel sellekohane info olemas ja Edelweiss lehel lausa päris asjalik check-list mida väikelastega reisile kaasa võtta ja mida pakkida sellest käsipagasisse. Minu jaoks veidi üllatusena tuli see, et mitte kõik lennufirmad ei luba beebile eraldi käsipagasit võtta, aga samas olen kuulnud teistelt väikelastega reisivatelt vanematelt, et seni pole kellelgi probleeme beebi asjadega käsipagasis olnud, sest beebisid koheldakse ikkagi kuidagi teisiti ja nendega kaasnebki suurem kott asju. No eks näis, kui päriselt pakkima hakkame.

Natuke keeruline on oma mõtet ümber lülitada meie lumisest talvest sooja päikese alla ja välja mõelda milliseid asju lapsele on päriselt kaasa vaja võtta, millest võime puudust tunda ja mis on ilmselt ülemäärane. Beebi päikseprillid ostsin, päikesekreemi ja ujumisriided tuleb ka selgelt kotti visata, kuigi 8 kuune veel ise vees ringi ei uju. Tõenäoliselt on kärule ka mingit soojakotti vaja vahepeatuseks Zürichis ja kui ikka mõned õhtud äkki jahedamad on, kui beebi õues magab, kuid ilmselt piisab siin kevad-sügis variandist ja soojemat pole tarvis. 

Üldine beebi asjade reisiks kaasa pakkimise plaan on umbes selline käsipagasisse: 

• kaks komplekti riideid beebile, endale tagavarakomplekt, kui ta peaks minu riided plekiliseks tegema; 
• 2 päeva jagu väikseid pakke rinnapiimaasendajat, veevaba piimasoojendaja, 3-4 püree tuubi, silikoonkorgid tuubidele, et beebi end vähem täis plätserdaks, kaelasallid riiete säästmiseks, ühekordsed pudipõlled; 
• kahe päeva jagu mähkmeid, mähkmekreem, mähkimisalus, niisked salvrätikud, mähkmete äraviskamiseks pisikesed kilekotid; 
• spinner iminapaga mänguasjad lennukisse; 
• täispuhutav kaelapadi ja beebi lennukimadrats; 
• mingi offline arendav mäng tahvlisse igaks juhuks, kuigi me veel muidu beebile ekraani kätte ei anna; 
• joogipudel kõrrega ja lutid;
• Suurem musliinrätik. 
• Kergkäru, õhem soojakott, vihmakate, transpordikott, kaasa ka sääsevõrk.

Soetasime omale ka reisiks kergkäru, mis oleks võimalikult kerge, mahuks käsipagasi mõõtudesse, et keegi seda check-in pagasisse panna ei tahaks ja mis käiks kokku ja lahti automaatselt ühe käega, kui teisega hoiad beebit kaenlas. Turul on valik väga lai ja eks igaüks leiab omale sobiliku. Meil jäi lõplik valik Leclerc MF peale ja kui see kulleriga koju saabus, oli mõnusalt elevust palju. Ootan juba, et saaks käru erinevatel pinnastel proovida.

Üldse, olen kogu sellest reisiootusest seekord kuidagi erakordselt elevil. Hea meelega oleksin hakanud asju pakkima juba kuu aega ette, aga vahepeal jõuab beebi neist ilmselt välja kasvada ja lisaks on neid igapäevaselt vaja. Suure tõenäosusega pakin kohvreid siiski paaniliselt viimasel õhtul ja magama saan lõpuks alles keset ööd, nagu tavaliselt. 

Mööda mägiteed ja orge

Hommikul pakkisime asjad, leppisime B&D-ga kokku, et kohtume taas kodus, ja keerasime auto nina lõunasse. Kuigi päike paistis, oli taevas pilvine ning kergelt tibutas - väljas oli vaid 16 kraadi sooja ja tundus, et ülehindasin õuesoojust lühikeste pükste osas. Kui paar tundi hiljem Bellinzonas peatuse tegime Montebello kindluse juures, oli väljas peaaegu 20 kraadi soojem ning temperatuur olin tõusnud 36 kraadini. Lühikeste pükstega oli tunne, nagu tahaks üles sulada. Kehale oli selline temperatuuri muutus päris harjumatu kogemus.

Meie tee Brigelsist Luganosse oli maaliliselt ilus. See on tee, mis lookleb mööda mägesid ja orge, piki akendega tunneleid, ühest mägikülast teise. Kui alpikülasid ja suvist matkaidülli ette kujutada, siis on need just needsamad vaated, mis silme ette tulevad. Vuhisevad mägijõed, laisalt rohtu katsutavad lambakarjad, mäest alla pudenevad kitsed tee pervel, vastu tulevad mootorratturid ja mäest üles uhavad jalgratturid, taamal matkaks valmistuvad inimesed matkabussidega. 

Kui olime juba jupp aega autoga mäest alla sõitnud, otsustasime teha kiire peatuse, et lasta ka auto piduritel hetkeks puhata. Peatusime täpselt külakese turismiinfo ees, kus neiu järjest kaste süles autosse tassis. Kuna turismiinfo uks oli lahti, ja siinkandis ei armastata avamisaegu kuvada kuigi suurelt uste juures, astusin sinna sisse. Oma üllatuseks sain tervituse itaalia ja mitte Šveitsi-saksa keeles. Tean, et Tintcino maakond on itaaliakeelne, aga et ühel pool mäge räägitakse saksa ja kohe, kui üle mäe tipu teisele poole saada, muutub keel Itaalia omaks, tuli siiski üllatusena. Kuigi turimsiinfo punkt oli ametlikult suletud, siis jagas neiu naeratades meile siiski paar brožüüri ja mõned soovitused mida teepeal vaadata. Mägedes on enamjaolt suurimaks ajaveetmiseks just matkamine, aga et me olime läbisõidul ja matkaks aega ei jagunud, siis oli see paras väljakutse leida soovitusi millelegi, mis ei olnud matkamisega seotud.

Hommikul olin TripAdvisori abiga mõned punktid kaardil ära märkinud, millega lähemalt tutvust võiksime teha. Bellinzonase lähedal on üle oru kulgev pikk Tiibeti rippsild. Kui sellele lähemale jõudma hakkasime, luges M Googlest kommentaare ning avastas, et sillani jõudmiseks tuleb kõigepealt sõita mäkke suusaliftiga ja seejärel umbes poolteist tundi matkata, enne kui sillani jõuda. Kolme tundi meil matka alla panna aga võimalik täna polnud, sest tahtsime õhtuks jõuda Milano külje alla Itaaliasse.

Seevastu on Bellinzonase linnakeses aga lausa mitu kindlust, milleni jõudmine sootuks lihtsam on. Montebello kindlus on väga hästi säilinud kompleks kust avaneb kindlusemüüridelt ümberkaudsete linnale imeline vaade, kuid mis oma keskaegsete müüride ja torniga näeb välja päris selline, nagu omal ajal arvutimängudes kujutati. Kõrged hallid sakilised müürid erinevate käikude ja kindlustustega on vaatamisväärsus omaette. 

Kui Šveitsist kiputakse tihti rääkima kui raha kodust ja rikkast riigist, siis Zürichis olles ei tunneta seda ümbritsevat raha väge niivõrd tugevasti. Küll aga on Luganos sõna otseses mõttes raha lõhn. Tänavatel on üks auto uhkem kui teine, kolm-neli Ferrarit üksteise järgi sõitmas on normaalne nähtus, mis ei pane kedagi kohalikku ilmselt pead pöörama. Kohaliku kasiino parklasse sõidavad rikkurid ukse ette, astuvad autodest välja heledas suveülikondades, võtavad oma mimmi käevangu ja viskavad võtmed üle õla portjeele auto parkimiseks nagu filmides. Kui sellest parklast veidi lähemalt läbi jalutada püüda, tuleb juba eemalt turvamees nagu muuseas sind kõnniteele tagasi suunama. 

Kui vaid mõnikümmend kilomeetrit eemal on teed ääristatud spordiriietega matkajatega, siis Lugano tänavatel on naised trendikates suvekleitides kontsakingadega ja moeteadlikes päikseprillides ning erinevaid keeli kuuleb igal sammul. Meile jalutas vastu ka üks kutt Estonia kirjaga spordisärgiga, kuid meie eestikeelse jutuvada peale ta väga kulmu ei kergitanud, nii et ma pole sugugi kindel, kas tal Eestiga ka mingit lähemat seost on olnud.

Lugano ise on pigem Itaaliapärane linn kui tüüopiline Šveits ja paistab rohkem selline, nagu Lõuna-Prantsusmaal kuulsad kuurortlinnad oma välimuselt on. Keset Luganot on suur helesinine järv mägede vahel, kus kohalikud rannamõnusid naudivad, kala püüavad, juhtidega purjetavad ja vesijalgratastega sõidavad. Üsna ideaalne suveidüll.

Juba mõnikümmend kilomeetrit enne varem hakkasime märkama FoxTown outleti reklaamplakateid. Kuna see jäi meile täpselt tee peale, otsustasime sinna maha keerata. Avastasime end tavapärase ostulinnaku asemel hoopis Ülemiste keskuse laadset kaubanduskeskuses, kus olid küll outleti hindadega brändipoed, kuid mis oma ülesehituselt oli veel keerulisem kui Ülemiste keskus, nii et seal orienteerumine pani pea ringi käima. Ja veel üks tähelepanek - kuigi maskide kandmine pole ka siinkandis enam kohustuslik, siis mida lähemale me Itaalia piirile jõuame, seda rohkem näeb nii tänavapildis kui avalikes kohtades inimesi maskidega. 

Piiriületus Itaaliasse oli sisuliselt märkamatu. Mida lähemale piirile jõudsime, seda enam hakkasid tanklad kuvama kütuse hindu nii Šveitsi frankides kui eurodes paralleelselt. Muus osas oleksime võinud aga piiri niimoodi ületada, et poleks arugi saanud. Korraks tõmmati tee peal kiirus alla, majadevahele oli peidetud piirivalve maja ja ühtäkki oligi Itaalia. Ja olime tagasi saabunud Euroopa Liitu.

Itaalia kiirteedel pole vinjetti nagu paljudes riikides. Küll aga oli meie üllatus suur, kui avastasime end ühtäkki tasuliselt teelt, mille eest kohapeal maksta ei saanud ja silmanurgast märkasime vaid möödatuhisevat infotahvlit veebiaadressiga, kus teemaksu ära maksta saab. Põhimõtteliselt on süsteem väga lihtsaks tehtud - kahe nädala jooksul peale tasulisel teel sõitmist tuleb veebi või äpi kaudu kogunenud summa ära maksta ja ongi teemaga korras. Kui lõpuks oma kasutaja süsteemi tehtudsain, siis nägin sealt tänase kiirteetasuna ühe euro suuruse summa, tasusin selle pangakaardiga veebis ära ja oligi kõik. Kui süsteemi teada, on Pedemontana veeb Lombardia maakonnas ikka väga mugav.

Kui eile õhtul meile tänaseks ööbimist otsisin, vaatasin esialgu Como järve juurde. Kuna praegu on kogu Euroopa puhkamas ning järveäärsed alad eriti popid, siis seal oleks võinud saadavaid toad hirmkallitest mõnetuhande euro eest öö kohta, nii et kui nägin pooletunnise sõidu kaugusel Como järvest Malpensa lennujaama juures mõistliku hinnaga Doubletree by Hilton hotellipakkumist, ei mõelnud ma broneerimise üle kaks korda. Hiltoneid on Itaalias aga palju. Kui hotelli kohale jõudsime, tervitasid meid esmalt aerutamise maailmameistrivõistlustel osalevad mitme riigi spordimeeskonnad, ent näitsik leti taga vangutas vaid pead ega tahtnud meid hotelli sisse kirjutada - selgus, et olime eksinud hotelliga ja see, kuhu tegelikult ööbimise broneerinud olime, asus veel pooletunnise autosõidu kaugusel. No see juhtus nüüd küll esimest korda, et sattusime valesse hotelli majutust nõutama.

Itaallased armastavad oma kõrvalteedel ka tohutult ringteid ja kuigi maailmas kõige enam ringteid pidi olema Prantsusmaal, ei jää Itaalia ilmselt paljus alla. Meie tee teise hotelli kulges enamjaolt piki kiirteed, aga need lühikesed jupid, mis jäid väiksematele teedele, sisaldasid 20 minutilise kogusõidu kohta lausa 8 ringteed. 

Lõpuks jõudsime õigesse hotelli kohale, saime oma toa kätte, vahetasime riided ja läksime õhustama pooleteise kilomeetri kaugusel asuvasse restorani. Õhtul kell üheksa oli väljas endiselt 30 soojakraadi. Päevane küttev päike oli loojunud ning kuumus asendunud väga nauditava sumeda suveõhtuga. Kui õhtusöögilt tagasi jõudsime ning oma tuppa tahtsime siseneda, ei avanenud toa ukse elektrooniline lukk meile enam. Ükskõik kuidas uksekaarti lukupilusse toppida püüdsime, oli see tulemuseta. Läksime nõutult alla administraatori juurde küsima, mis edasi saab. On laupäeva õhtu, sisuliselt on täismaja ning hotell on just lõpetanud lennunduskaosega tegelemise, kus paljud lennud täna on lihtsalt tühistatud ja inimestel segadust rohkem kui vaja oleks. Pealegi oli päeval ca 40 kraadi sooja ning alles hiljuti maadles hotellirahvas lisaks ära jäänud lendudele ka taksode streigiga samal ajal. Küll mul on hea meel, et meie seekord ei lennanud, vaid tulime autoga Eestist, sest seda, kuivõrd ebausaldusväärse hetkel lennutransport on, kuuleb kõikjalt. 

Vaid kuu aega tööl olnud administraator kratsis meie olukorra peale korraks kukalt - ilmselt oli ukse luku patarei tühjaks saanud, aga hooldusmees sellisel kellaajal enam majas pole. Õnneks saab toa uksi avada ka tavalise võtmega, nii et saime telefoni taskulampide valgel, sest ka valgustus töötab sama toa jaoks programmeeritud kaartidega, võtta oma veel lahti pakkumata asjad vanast toast ja ümber asuda uude, suuremasse tuppa. Seekord anti meile laia voodiga invatuba, mida ilmselt hoitaksegi tagavaraks, kuid meie jaoks oli see hea lahendus - vähemalt ukse kaart töötas ja saime kenasti siiski mugavasse voodisse end ööseks tuttu sättida. Lõpp hea, kõik hea.

 M tegi päevasest maalilistes mägedes sõitmisest ka video: https://youtu.be/wCdH3LXX3fY

Pilves selginemistega

Öösel oli sadanud vihma. Maa oli veel varahommikusest sajust märg ning taevas oli pilvine. Õues oli jahedam, kui teistel päevadel, kuid siiski umbes 24 kraadi sooja. Ennelõunaks lubas ilma vahelduva pilvisusega, kuid alates lõunast pidid kogunema taas äikesevihma pilved mägede kohale. Eilne ilmateade eksis umbes viie tunniga ja seetõttu ei pakkinud me autosse vihmariideid kaasa, kuna päike juba piilus ja õues läks järjest soojemaks. 

Sellises kliimas aktiivset puhkust pidades on lihtne unustada piisavalt vedelikku tarbida ning vedelikupuudus võib tekkida üsna äkki. Kuna eile tegime ka paaritunnise matka mägedes, millest väsimus täna meist mõnda kimbutas, siis tundus üsna hea plaan olevat päev veeta jalge asemel pigem vahelduseks ratastel.

Šveitsi mägedes on palju tunnelid, nii et võib juhtuda, kus üks tunnel lõppeb, seal teine tunnel algab ja ühest tunnelist välja keerates satud teisel teel kohe tunnelisse. Siin asub ka maailma pikim raudteetunnel, mis on 57 km pikk, ent meie teele jäid pigem mõnekilomeetrised tunnelid, mida läbida. Tunnelis võib ka üsna lihtsasti juhtuda, et GPS kaotab oma asukoha ega suuda tunnelist väljudes päris täpselt aru saada, kus me oleme vüi kuhu peaksime edasi sõitma. Lisaks tasub üle vaadata ka teekonna seadistus, et pigem oleks valitud kiireim kui lühim tee, sest lühim võib tähendada küll paari km jagu võitu, kuid maantee asemel minekut üle mäe ja serpentiinide, mis ajaliselt kokkuvõttes oluliselt rohkem aega võtab. 

Peale mõningaid ümberkalkuleerimisi ja kitsastel teedel ümberkeeramise võimalusi otsides jõudsime siiski välja Viamala mäekuru juurde, mis tõlkes tähendab halb tee. Viamala oli teekond läbi mägede kitsal mäeserval, mida kasutati, et liikuda läbi Šveitsi Alpide juba Rooma ajal. See teekond oli väga kitsas ja ohtlik, mistõttu paljud teelised seal koos loomadega täies koosseisus kuristikku kukkusid ja hukka said. Tänapäeval viib aga külastuskeskusest metalltrepp liustiku jõe kohale, kust avaneb 30 000 aasta jooksul kujunenud kurule imeline vaade, kus on selgelt näha, kuidas vesi on aastatuhandete jooksul kivimisse oma kihilised vaod jätnud. Olgugi, et jõgi on sügaval kuru põhjas, tõusis 1951. Aasta augustis vesi niivõrd kõrgele, et ujutas üle kogu kaljulõhe. 

Lisaks mägedele on Šveitsis ka mitmeid erinevaid kindlusi, sest oma asukoha tõttu on ka siit omal ajal mitmed erinevad lahingud üle käinud. Üks selline, mille varemed on veel üsna hästi säilinud, on Burgruine kindlus. Kuigi GPS tahab auto kindlusele üsna lähedale viia, siis tegelikult tuleks auto parkida kindluse jalamile parklasse, kust mööda mäe külge üles tõusev matkarada otse kindlusesse viib. Burgruine kindluses elasid omal ajal Vazi parunid, kes tegid koostööd Habsburgide dünastiaga ühiste vaenlaste vastu, olles samal ajal ka diplomaatilise vahemehe rollis. Šveitslased on osanud alati hoida häid diplomaatilisi suhteid ja nagu naljaga ka öeldakse, siis kui kaks meest lähevad kõrtsus kaklema, on Šveits see, kes viisakalt pakub, et kakluse ajal nende mantleid hoiab. 

Burgruine kindluse juurest viib tee Churi linna läbi erinevate suusakuurortide, mis praegu matkajatest pakatab. Samal ajal jõudis kohale ka korralik vihmasadu, paraku täna selliselt, nagu ilmateade lubas. Üks, millega me endiselt harjunud pole ja kuhu otsa ka varasemad reisid korduvalt komistanud oleme, on kohalike söögiajad ehk millal midagi avatud on. Nagu paljudes Lõuna-Euroopa riikides, on ka Šveitsis söögikohad lahti üksnes lõuna ajal, sulgevad end kella 14:30 paiku ning avavad taas 17-18 ajal õhtul. Ja vahepeal on lahti vaid mõni üksik kohvik või kokteilibaar, mis parimal juhul serveerib snäkke või võileibu. Kuna oleme loomult vabal ajal hilised lõunatajad, jäi ka meie tänane lõuna hiliseks ning kui leidsime kohviku, mis hetkel avatud oli, oli kergendus suur. Ma ei ole just parim reisikaaslane tühja kõhuga - ka minu kohta käib inglisekeelne väljend hangry ehk näljasena muutun tigedaks ja nagu M ütleb, siis on tal kaasas üks siilike. Õnneks võimaldas hilisem lõunapaus meil kohvikus keha kinnitades ja energiavaru taastades lasta ka suurema vihma mööda.

Churi saime vaadata põgusalt, sest vihmas jalutamine on siiski ka suvisel ajal tiba ebamugav ja mägede kohalt alla laskunud pilved varjavad ka kõrgematelt kohtadelt vaate linnale. Küll aga on vihmase ilmaga avatud nii kirikud kui muuseumid, kuhu põgusalt sisse astusime enne muuseumi sulgemist. Paljude vaatamisväärsuste juures on küll selgitavad sildid, aga tihti on need vaid saksa keeles, vahel lisaks ka Itaalia või prantsuse keeles, aga reeglina mitte inglise keeles. D võttis vabatahtlikult rolli meile lühidalt seletada Šveitsi ajalugu läbi muuseumis nähtu ning olen selle eest siiralt tänulik, sest muuseum nagu muuseum ikka, sai sisult oluliselt parema taustaloo niiviisi juurde. Üks lõbus detail ka juurde lisada, mida B avastas - seal muuseumis oli ka Kuul ära käinud Šveitsi lipp koos väikese tükikestega Kuust.

Terve õhtu sadas korralikult, pilved olid laskunud nii madalale mägede peale, et osades kohtades paistsid läbi pilvede vaid mäetippude teravikud. Meie tee tagasi mägimajja viis sõna otseses mõttes läbi pilvede. Päris veider tunne on autoga sõita läbi pilvede ja tõusta pilvedest kõrgemale, samal ajal kogedes vihmasadu. Ka homseks lubab ennelõunal vihma, nii et esialgne mõte teha veel üks mägimatk, siin enam ei päde. Kui algselt mõtlesime mägedesse jääda kauemaks, siis vihmaga ei ole siin suurt midagi peale hakata ja nii on mõistlikum sõita pigem lõunasse, mägedest eemale, kus ilm võiks parem olla. Samas, kui auto nina juba Itaalia poole keerata, ei ole enam mõtet tagasi mägedesse sõita, et järgmine hommik sama paaritunnine autosõit ette võtta, sest edasi jätkame oma puhkust Itaalias. Nii saigi viimase hetke otsusena võetud homseks õhtuks hotell Milano lähistele, kus ehk ilm taas soe, päikseline ja suvine on. Ma olen loomult hästi tugevalt ette planeerija tüüpi ning spontaansus pole mulle väga tuttav, aga vahel on ehk spontaansus ja asjadega kaasaminek just see, mida vaja on. 

M tegi tänasest päevast ka video: https://youtu.be/psCvvm-RxIs