Pühapäev, 25. november 2007

Täiuslik algus õudusfilmile

Kujutlege olukorda, kus istute autosse, käivitate selle ja avastate äkki, et auto ventilaator enam ei tööta. Iseenesest poleks sellest ju suurt mitte midagi, kui just õues miinuskraadid poleks. Lisage olukorrale veel pime maantee ning paaritunnine sõit. Lumesadu on parajalt tihe ning nähtavus kehv, õnneks kojamehed töötavad. Kui maanteel kiirust üle 70 sisse saab, siis puhub läbi ventialaatori avade veidi mootorist tulevat sooja õhtku ning aknad saab kinni kerida, et seest klaasid enam uduseks ei läheks. Ka kinnastest ja mütsist on lõpuks võimalik loobuda. Kui kiirus langeb, tuleb olla kärme aknaid lahti tegema, et nähtavus säiliks. Lisage siia situatsiooni veel autosse üks suuremat kasvu koer, kes hingeldades olulise koguse niiskust toodab. Ja tahaistmele neiu, kes paaniliselt kardab koeri. Nüüd pange selle sama auto rooli veel ka naisterahvas. Ei kõla nagu täiuslik algus õudusfilmile?

Ja film jätkub. Olgugi, et õnnestus vaatamata pimedusele, külmale, udule, jääle, tihedale lumesajule ning hirmude ja uudishimu vahelduvusele turvaliselt sihtpunkti jõuda, tuli sihtpunktis auto teenindusse toimetada. Päevad on juba lühikesed ning pimeneb varakult. Ilmad on jahedamad ja külmemad. Auto klaasid on absoluutselt jääs, uksed, peale juhi oma, kinni külmunud ega avane, aknaid avada pole võimalik, sest külm on akna mootorid halvanud. Säilitate optimismi ning klaasid jääst puhastanud, hakkate sõitma. Juba esimesel ristmikul avastate, et te ei näe absoluutselt mitte midagi. Pealegi on autos räigelt külm ning kinnastatud käed muutuvad kergelt kangeks. Tuleb hetkeidee klaasipesuvedelikuga sulatada jäässe kiht, et oleks võimalik välja näha, püüate sõites aktiivselt esiklaasi seestpoolt pühkida. Tulemuseks see, et udu ei vähene, jää kiht suureneb ja klaasipesuvedelik saab otsa. Peatetute keset teed ja lükkate nõutult ohutuled peale. Püüate helistada, et kedagi endale appi kutsuda, kuid telefoni aku saab tühjaks ja telefon enam pilti ette ei võta. Peale 10-minutilist julguse kogumist püüate sõitu jätkata. Edasine sõit jätkub vaikselt palvetades, et keegi ei teeks ühtki äkilist ja lolli manöövrit, sest te lihtsalt ei näe mitte midagi. Püüate sõita vaikselt ja tähelepanelikult käsikaudu ja mälu järgi. Olgu siinkohal lisatud, et õues on pime ja mõned miinused. Jõuate maanteele ning ligi kilomeetri juba pea 80 km/h sõitnuna, sulab lõpuks esiklaasi mõne cm laiune riba ja hakkab tasapisi tekkima nähtavus. Vastutulevate autode tuled murduvad jääs ja valgusvihud muutuvad pimestavaks. Fun, kas pole?

Hollywoodilik happy end: teeninduses toimis kõik nagu kokku lepitud, isegi veidi paremini ja kiiremini. Tagasitee koju oli soe, nähtav, mõnus. Üks nendest situatsioonidest: don´t try this at home!

Neljapäev, 22. november 2007

Mopimaailma ebaõnn

Täiesti uskumatu, kui kehvasti saab minna ühe asjaga. Veidi rohkem kui kuu tagasi ostsin endale uue popi põrandapesumopi, millel oli lisaks niisutaja, sest vana mopp hakkas läbi minema. Peale mõningast vaagimist üht- ja teistpidi, jõudsin järeldusele, et niisutaja ei tööta kuidagi. Pidasin seda odava mopi süüks ja viisin selle poodi tagasi. Lisasin ostusummale ca 100 krooni ning ostsin endaarust suhteliselt normaalse hinnaga Vileda mopi (no kuulge, ligi 200 kroonine asi peaks ju juba olema suuteline põrandat pesema). Otsisin midagi sarnast sellele, mis mul enne oli. Ma ei salli narmastega moppe ja kuna põrandapesemist on omajagu tihti, siis eelistan neid, millel on rullikud mopi väljaväänamiseks: saab suhteliselt kuiva põranda suhteliselt kerge vaevaga. Pealegi on uuel popil mopil üks pool kaetud mingi erilise materjaliga, millega peaks olema mugavam põrandat kuivatada. Paar nädalat ei viitsinud seda pakendist välja võtta ja jätkasin vana mopiga. Täna õhtul otsustasin pakendi avada. Aga tee, mis sa tahad, osa, mida keerates peaksid rullikud mopi välja väänama, ei tööta. mitte midagi ei liigu, ainult vars on võimalik sellega küljest lõpuks ära keerata. Kui keeruline saab ühe mopi kasutamine olla, et ma ei suuda seda piltide ja kirjelduse järgi teha? Kuna ma end just lolliks ei pea, siis süüdistan moppi. Ilmselt tuleb tsekk üles otsida ja sõita taaskord teise linna otsa poodi tagasi (mental note: ära osta kunagi tarbeesemeid kuskilt mujalt kui oma kodupoest). Kui nad on nõus selle mopi välja vahetama, siis järgmist valides palun seda kohapeal demonstreerida. Lõppude lõpuks on mul ju ikkagi eesmärk põrandat pesta. Ja niisama rahalist annetust mingile põrandalapifirmale ma ka teha ei viitsi.

Pühapäev, 18. november 2007

Ellujäämisretke järgmine osa

Selle talve ellujäämisretke sissejuhatava osa olen ilmselt suutnud juba olukordi trotsides läbida. Peale kolme nädalat on soe vesi kraanis tagasi. Hommikuti saab pliidi peal veekeedu aja võrra nüüd kauem magada. Jeei! Eile lasin korgid lõplikult õhtale. Olin kogemata võileivagrilli pistikusse pistnud ja sellest piisas, et tekiks liiga suur ülepinge. Automaatkork söestus kergelt. Täna hommikuks oli uus kork olemas ja elekter tagasi. Thick: survived.

Nüüd on ees talve esimene etapp. Ilmad lähevad külmemaks, toas-köögis jahedamaks. Alles paar päeva tagasi võttis öökülm köögis banaanid ära. Külmkapi pealt saab elektrikulusid kokku hoida.

Esmaspäev, 12. november 2007

15 km põtru

Külaskäik põhjanaabrite juurde oli huvitav ja kirgastav. Samas sai selgeks, et väga lühikese ja piiritletud ajaga ikkagi väga palju ei jõua. Minu kalkuleerimisoskus pole ka ilmselt just kõrgema matemaatika killast, mistõttu väikese valearvestuse pärast jäime sõiduga jube öö peale ning tunnise sõidu asemel oli meil ees hoopis 3+1 tundi viiekesi autos istumist. Fun. Mental note järgmiseks korraks: osta kaart enne reisile minekut ja kontrolli vahemaid (PS! ütle seda ka autojuhile, et ta teaks palju kütust võtta!).

Järgmine oluline tähelepanek on see, et isegi, kui sa arvad, et oled ilus, tark ja tubli, sa seda tegelikult siiski pole ehk siis mental note: kaks ööd järjest üleval olla pole kuigi lihtne, kui sa seda just pikka aega harjutanud pole (loe: pole hetkel tudeng).

Tagasitee oli oluliselt lihtsam ja tundus, justkui polekski eelmine päev sama teed mööda sadu kilomeetreid sõitnud. Ööpimeduses ja tihedas lumesajus tundus võõras tee kitsas ja mägine, päevavalguses avaram ja aasadega, kuid endiselt kohati lumine. Millegipärast tunduvad tagasiteed alati lühemad. Muide, põhjanaabritel on huvitav planeerimisharjumus: umbes esimesed sadakond kilomeetrit asuvad kõik tanklad kiirteest vasakul pool ja edaspidi (loe: just siis, kui sa oled viimasegi lootuse kaotanud kohata tanklat sinu pool teepervel ning teinud metsapeatuse) paremal pool.

Järgmine kord, kui ma arvan, et jube hea idee on jõuda kuskilt reisilt öösel koju ning hommikul kohe tööle minna (sest ka paar tundi und on ikkagi midagi väärt), siis andke mulle vastu pead ja kirjutage minu eest avaldus reisijärgse päeva vabaks võtmiseks. Juba teist korda selle aasta jooksul ebaõnnestus minu selline plaan totaalselt. Kui esimesel korral suutis lennuk mõnusasti tunde hilineda, et jalutasin otse lennujaamast magamata olekus tööle, siis seekord pidi laev jõudma südaööl, aga kuna laeva vesiir (?) oli kinni kiilunud ja seda tuli väljaspoolt millegagi aidata (kõlas klopsimine ja relaka hääl) ning autod maale ei pääsenud, aga keegi mingit infot ka ei andnud, sain koju magama alles peale kella 2 öösel. Hommikul tööl olin hullem kui kudenud kala.
Mental note: järgmise päeva puhkus ja magamine pole kunagi ülehinnatud.

And at last, but not least - mental note: kui on tõeline plaan kuhugi minna ja selleks on korralikult ettevalmistutud, prinditud välja soovid ja juhendid kohale jõudmiseks, siis ei tohi neid unustada autosse kilekaante vahele, ja seda eriti siis, kui auto jääb sinust maha teise riiki.

Õppetund saadud. Mõnusat vahelduvat puhkust ka. Tuttavad nähtud. Kohad käidud. Ostud ostmata (loe: järelikult tuleb shopingutuur veel ette võtta). Ilmselt ja loodetavasti on varsti oodata vastuvisiiti. Järgmine kord jälle :)

Pühapäev, 4. november 2007

Valikud

Vahel on valikute tegemine jube raske ja seda isegi siis, kui kõik tundub ilmselge, et polekski justkui muud teed. Aga alati jääb hinge kahtlus, kas see oli õige. Või kui õige, siis kas just sel samal hetkel. Mis siis, kui teha sama valik kunagi hiljem? Või varem? Või jätta tegemata? Kas midagi muutuks? Lõpptulemus? Ma ei tea ja ei saa ilmselt kunagi teada. Võibolla on see hea...

Valikud ei ole kunagi ühekülgsed. Kõik valikud mõjutavad mingil määral kedagi teist, vahel suuremal, vahel väiksemal. Kõige lihtsam on olla isekas, mõeldes vaid enda soovitud lõpptulemuse peale, ent alati ei lähe asjad just nii, nagu tahaks. Või toovad isekad otsused kaasa kellegi teise ebamugavused, vahel isegi kannatused...

Ma olen alati mõelnud, kuidas saab olla nii, et inimene oskab oma tööl midagi väga hästi, aga sama asi eraelus ei tule üldse välja, vaid pigem vastupidi. Ma pole osanud seda päris hästi mõista. Samas, oma töös võin ma vajadusel südame külmaks teha, otsustada teiste elude ja saatuste eest, otsustada mõistusega. Eraelus see nii lihtne ei ole... enda elus, mind puudutavates otsustes... Võttes vastutuse ja kohustused. Südant ja emotsioone puudutavad otsused on alati rasked.