Kolmapäev, 26. detsember 2007

Päris Jõulude igatsus

Ma igatsen Päris Jõule. Selliseid idüllilisi ja ilusaid. Nagu muinasjutus ja filmis. Valge lumega maapinnal, sooja kodu ja armastatud inimestega enda ümber. Ohjeldamatu jõulusöögiga, pika une, lebotamise ning väikeste vahvate pingevabade tegevustega. Tõelise puhkusega. Jõululaupäeva õhtul kirikusse minekuga. Ja kingiärevusootusega. Sellisega, kui väike olles põue puges kuuse alla piiludes. Veidike sellest oli olemas ka sel aastal, õige veidike...

Jõule loetakse üldiseks andestamise ajaks. Pattude andestamiseks ning inimestevahelise lepituse leidmise perioodiks. Teoreetiliselt. On aga asju, mida andestada ei suudeta, ei unustata. Jõulud toovad need vahel eriti valusalt meelde. Aeg parandab haavad, öeldakse. Ainult et kui palju vett kulub selleks, et ojast saaks jõgi?

Neljapäev, 20. detsember 2007

3 kolmest


Esimene kolm:
ära anda kolm imearmsat ülinunnut karvast kassipoega. Pildid netis üleval, lähemalt näeb siit. Kuna pilte tehes üritasin jäädvustada kassipoegade armsust ja perekondlikku ühtekuuluvust eesmärgita neist reklaamfotosid teha, siis pole ka pildid kõige parema nurga alt tehtud. Võibolla peaks ühe endale võtma, saaks hiirtest lahti?

Teine kolm:
kolm magamata ööd järjest. Saan aru, et jõuluperiood ja jõulupidude puhul oleks see isegi arusaadav ja vabandatav, aga ei midagi sellist proosalist. Lihtsalt ei suuda normaalselt magada. Viskan pikali. Panen silmad kinni. Ootan, et uni tuleks. Vähkren. Teen silmad lahti. Ja ei midagi. Proovin algusest peale. Ja nii iga 15-20 minuti tagant uuesti kuniks lõpuks väsimus mu siiski murrab. Ja hommikul magan tõenäoliselt veidi sisse...

Kolmas kolm:
3 tunniga vormistada käsitsi 150 lepingu muudatused kahes eksemplaris (loe: kolmsada lehte), lasta need koheselt allkirjastada ja alustada inimestele laiali jagamist. Asja tegi sboluutselt huvitavamaks printeri otsus tahma otsasaamise suhtes ning peale vajalike linnukeste panemist mail mergega clear all nupu vajutamine eksikombel (peab see siis täpselt linnukeste kastide all olema, eksole?). Iga sekund oli rohkem kui arvel, et allkirjastaja oma lennukist maha ei jääks. Puhas sport. Ilmselt olin ma tol hetkel kergelt tuleohtlik... Vabandan siiralt kõigi ees, kes mu teele sattuma kippusid.

Muide, päris äge dieedikampaania :P

Teisipäev, 18. detsember 2007

Päkapiku sündroom

Alustasin hommikut veidi teisiti kui tavaliselt. Enne töölejõudmist tormasin supermarketisse plaaniga osta sealt 3 eriliiki asju. Peale hämmeldunud pilguga saalis kolamist, sest ma ei suutnud leida elemetaarselt lihtsaid kõige väiksemas suuruses kingirosette, haarasin kaenlasse 15 rulli jõuluteemalist pakkepaberit, paar teist artiklit ja suundusin kassa poole. Mind vaadati veidi segaste pilkudega: milleks on kellelgi vaja teisipäeva hommikul, peaaegu terve nädal aega enne jõule, nii palju jõulupaberit?! Mina aga vaatasin teisi hämmeldunud pilgul: miks on teisipäeva varahommikul, kui enamus inimesi peaks olema tööl ja teine enamus inimesi kodus veel magama, nii suur hulk inimesi kuskil supermarketis shoppamas. Lõpptulemusena väljusin loomulikult poest artiklita, mida olin plaaninud osta.

Õhtupoolik tööl möödus nagu väikeses päkapikutöökojas ikka. Algas mõõda-lõika tund. Sisuliselt digimuutus meie personaliosakonna kabinet momentaalselt Jõuluvana väikeste abiliste kiirete ja töökate käte abil kingi pakkimise töökojaks. Esimest korda tundsin ma seda valu ja võlu, mis võib olla pakkeletis jõuluhooajal. Poolteist tööpäeva selleks, et pakkida 150 kingitust (150 sellepärast, et rohkemaks ostetud paberist ei jätkunud, kuna poes ma kuigivõrd arvutada ei viitsinud). Homme hommikul saab minu töökas abivalmis kolleeg jätkata ülejäänud sadakonna kingi pakkimist. Pure fun. Vähemasti saab jõuludeks sõrmed soojaks ja tegevus peaks käpas olema. Tabasime ära ka päkapiku sündroomi: mida kauem me olime kinke pakkinud, seda enam meile tundus, et me hakkasime kahanema, ümisema omaette jõululaulukesi ning kartsime habeme äkk-kasvamist. Homme on esimesed Jõulud. Tegelikult küll juba kolmandad sel aastal, kui need sisse arvata, kus ma ise kinki ei saanud, aga osaline olin... ja siis tulevad homme veel ka neljandad...

Muide, tundub, et ühiskond koob väikestviisi mingit sõnatut vandenõud mu vastu. Alates sellest, kui Tallinnas kuiv seadus kehtima hakkas, olen märganud paljusid teisi asju, mis kahtlasel kombel just õhtul kaheksani lahti on, nt jõulude eel postkontor, et ma mingil juhul töölt tulles kallitele sõpradele pakke saata ei saaks, või siis kuusemüügikohad, et peale seda, kui ma lõpuks otsustasin minna siiski omale supermarketi juurest kuuske soetama, ma mingil juhul seda teha ei saaks. Ükski asi ei seleta mulle kuidagi ära, millest tuleneb kaupmeeste arvamus, et peale kella kaheksat õhtul mitte keegi enam mõningaid toiminguid teha ei soovi. Või on see ilmselge vihje, et ma peaks hakkama töölt varem koju minema?

Reede, 14. detsember 2007

T - mees minu elus

Nii tore on, kui sinu eest keegi hoolitseb ja muret tunneb. Kas sa ikka ärkad hommikul õigel ajal. Ega sa hiljaks ei jää. Kus sa küll oled, oled juba kauaks ära jäänud. Ilmselt on sul õlleisu, kui sa koju tuled. Mul on nii hea meel, et sa koju tulid. Ma arvasin, et sul on nädalavahetusel igav ja püüdsin su päevi sisustada. Ja umbes samas vaimus edasi. Hästi tore ju tegelikult.

Hommikul tundis T muret, ega ma pole sisse maganud, sest kell äratas tavapärasest 5 minutit hiljem. 10 minutit peale kella arvas ta, et mul oleks aeg vedelemine lõpetada ning üles tõusta, andes sellest selgelt märku plätusid voodiservale asetades. Kui koju jõudsin, ootas ta mind juba poolavatud õllepudeliga (ilmselt ütles talle tema intuitsioon, et pakutud õlut ei saanud ma varem vastu võtta kuna olin roolis). Samas ei pidanud muretsema, kuidas pisikesse pliidiavasse suuri puid mahutada: hakatus oli juba valmis tehtud. Ning plaanitu nädalavahetus on sisustatud kenasti kodu koristamisega.

Mul on nii hea meel, et T olemas on. Ilma igasuguse irooniata.

Neljapäev, 6. detsember 2007

Õnne valem

Oskus osata hinnata erilisi inimesi oma elus. Tänulikkus nende hetkede ja võimaluste eest, mida on veedetud koos. Väärtustamine. Eneseületamine. Võitlus sisemiste hirmude ja rõõmudega. Ja ei raasugi kahetsust.

Õnn ei peitu mitte eesmärkide saavutamistes ja sihtides. Õnn on see, mis on su ümber just nüüd ja praegu, ainult märgata tuleb seda osata. Õnn ei peagi peituma selles, mida sa omad, vaid selles, mida on sulle pühendatud, mida on sul olnud võimalus tunda ja kogeda. Õnn peitub oskuses olla teadlikult õnnelik.

Õnn on omada väga head sõpra, keda sa võid usaldada alati ja kes on ka siis sinu lähedal, kui ta on kaugel. Õnn on oskus olla tema eest tänulik.

Laupäev, 1. detsember 2007

Unistuste realiseeritavus?

Ellujäämisretk on nüüdseks alanud. Mitmes kord - enam ei tea. Trotsi on piisavalt palju, et püüda veel hakkama saada. Edasiviivaks jõuks on üksnes unistus, mis praegusel hetkel tundub juba olevat vägagi käega katsutavas kauguses. Ilmselt mingite ideaalide (osaline) püüdmine ongi see edasiviiv jõud, millega hakkama saada. Ilma unistusteta poleks ju miskit.

Kerge rutiin on ellu tekkinud. Tulen koju, vaatan termomeetrit, panen elektriradika sisse ja hakkan ahju kütma. Ööseks saab tuppa tavaliselt sellise temperatuuri, et voodis hambad enam ei plagise, aga kui kolmas tekk maha kukub, hakkab jahe. Hommikuks on üsna normaalselt soe. Ärkamise ajaks on puhur ka vannitoa soojaks kütnud. Lähen kodust ära, on tuba soe. Tulen koju, on tuba jälle külm ja ring hakkab otsast peale. Ja nii iga päev. Eilsest hakkasin statistikat tegema: töölt jõudes oli toas 14,6 kraadi. Täna koju tulles oli toas 15,7 kraadi. Jeei: 1 kraad võitu. Õues on ilmad veel üsna talutava jahedusega, jäävad nii -2 ja -5 vahele. Huvitavaks läheb elu kahtlemata siis, kui väljas on nii -10 kuni -15 vms. Siis peaks ilmselt oma saadaolevad vabad päevad välja võtma ahju kütmiseks :P Aga hei, mis siin viriseda, külmas säilibki ju paremini ja kes meist tahakski liiga kiiresti vananeda?

Pühapäev, 25. november 2007

Täiuslik algus õudusfilmile

Kujutlege olukorda, kus istute autosse, käivitate selle ja avastate äkki, et auto ventilaator enam ei tööta. Iseenesest poleks sellest ju suurt mitte midagi, kui just õues miinuskraadid poleks. Lisage olukorrale veel pime maantee ning paaritunnine sõit. Lumesadu on parajalt tihe ning nähtavus kehv, õnneks kojamehed töötavad. Kui maanteel kiirust üle 70 sisse saab, siis puhub läbi ventialaatori avade veidi mootorist tulevat sooja õhtku ning aknad saab kinni kerida, et seest klaasid enam uduseks ei läheks. Ka kinnastest ja mütsist on lõpuks võimalik loobuda. Kui kiirus langeb, tuleb olla kärme aknaid lahti tegema, et nähtavus säiliks. Lisage siia situatsiooni veel autosse üks suuremat kasvu koer, kes hingeldades olulise koguse niiskust toodab. Ja tahaistmele neiu, kes paaniliselt kardab koeri. Nüüd pange selle sama auto rooli veel ka naisterahvas. Ei kõla nagu täiuslik algus õudusfilmile?

Ja film jätkub. Olgugi, et õnnestus vaatamata pimedusele, külmale, udule, jääle, tihedale lumesajule ning hirmude ja uudishimu vahelduvusele turvaliselt sihtpunkti jõuda, tuli sihtpunktis auto teenindusse toimetada. Päevad on juba lühikesed ning pimeneb varakult. Ilmad on jahedamad ja külmemad. Auto klaasid on absoluutselt jääs, uksed, peale juhi oma, kinni külmunud ega avane, aknaid avada pole võimalik, sest külm on akna mootorid halvanud. Säilitate optimismi ning klaasid jääst puhastanud, hakkate sõitma. Juba esimesel ristmikul avastate, et te ei näe absoluutselt mitte midagi. Pealegi on autos räigelt külm ning kinnastatud käed muutuvad kergelt kangeks. Tuleb hetkeidee klaasipesuvedelikuga sulatada jäässe kiht, et oleks võimalik välja näha, püüate sõites aktiivselt esiklaasi seestpoolt pühkida. Tulemuseks see, et udu ei vähene, jää kiht suureneb ja klaasipesuvedelik saab otsa. Peatetute keset teed ja lükkate nõutult ohutuled peale. Püüate helistada, et kedagi endale appi kutsuda, kuid telefoni aku saab tühjaks ja telefon enam pilti ette ei võta. Peale 10-minutilist julguse kogumist püüate sõitu jätkata. Edasine sõit jätkub vaikselt palvetades, et keegi ei teeks ühtki äkilist ja lolli manöövrit, sest te lihtsalt ei näe mitte midagi. Püüate sõita vaikselt ja tähelepanelikult käsikaudu ja mälu järgi. Olgu siinkohal lisatud, et õues on pime ja mõned miinused. Jõuate maanteele ning ligi kilomeetri juba pea 80 km/h sõitnuna, sulab lõpuks esiklaasi mõne cm laiune riba ja hakkab tasapisi tekkima nähtavus. Vastutulevate autode tuled murduvad jääs ja valgusvihud muutuvad pimestavaks. Fun, kas pole?

Hollywoodilik happy end: teeninduses toimis kõik nagu kokku lepitud, isegi veidi paremini ja kiiremini. Tagasitee koju oli soe, nähtav, mõnus. Üks nendest situatsioonidest: don´t try this at home!

Neljapäev, 22. november 2007

Mopimaailma ebaõnn

Täiesti uskumatu, kui kehvasti saab minna ühe asjaga. Veidi rohkem kui kuu tagasi ostsin endale uue popi põrandapesumopi, millel oli lisaks niisutaja, sest vana mopp hakkas läbi minema. Peale mõningast vaagimist üht- ja teistpidi, jõudsin järeldusele, et niisutaja ei tööta kuidagi. Pidasin seda odava mopi süüks ja viisin selle poodi tagasi. Lisasin ostusummale ca 100 krooni ning ostsin endaarust suhteliselt normaalse hinnaga Vileda mopi (no kuulge, ligi 200 kroonine asi peaks ju juba olema suuteline põrandat pesema). Otsisin midagi sarnast sellele, mis mul enne oli. Ma ei salli narmastega moppe ja kuna põrandapesemist on omajagu tihti, siis eelistan neid, millel on rullikud mopi väljaväänamiseks: saab suhteliselt kuiva põranda suhteliselt kerge vaevaga. Pealegi on uuel popil mopil üks pool kaetud mingi erilise materjaliga, millega peaks olema mugavam põrandat kuivatada. Paar nädalat ei viitsinud seda pakendist välja võtta ja jätkasin vana mopiga. Täna õhtul otsustasin pakendi avada. Aga tee, mis sa tahad, osa, mida keerates peaksid rullikud mopi välja väänama, ei tööta. mitte midagi ei liigu, ainult vars on võimalik sellega küljest lõpuks ära keerata. Kui keeruline saab ühe mopi kasutamine olla, et ma ei suuda seda piltide ja kirjelduse järgi teha? Kuna ma end just lolliks ei pea, siis süüdistan moppi. Ilmselt tuleb tsekk üles otsida ja sõita taaskord teise linna otsa poodi tagasi (mental note: ära osta kunagi tarbeesemeid kuskilt mujalt kui oma kodupoest). Kui nad on nõus selle mopi välja vahetama, siis järgmist valides palun seda kohapeal demonstreerida. Lõppude lõpuks on mul ju ikkagi eesmärk põrandat pesta. Ja niisama rahalist annetust mingile põrandalapifirmale ma ka teha ei viitsi.

Pühapäev, 18. november 2007

Ellujäämisretke järgmine osa

Selle talve ellujäämisretke sissejuhatava osa olen ilmselt suutnud juba olukordi trotsides läbida. Peale kolme nädalat on soe vesi kraanis tagasi. Hommikuti saab pliidi peal veekeedu aja võrra nüüd kauem magada. Jeei! Eile lasin korgid lõplikult õhtale. Olin kogemata võileivagrilli pistikusse pistnud ja sellest piisas, et tekiks liiga suur ülepinge. Automaatkork söestus kergelt. Täna hommikuks oli uus kork olemas ja elekter tagasi. Thick: survived.

Nüüd on ees talve esimene etapp. Ilmad lähevad külmemaks, toas-köögis jahedamaks. Alles paar päeva tagasi võttis öökülm köögis banaanid ära. Külmkapi pealt saab elektrikulusid kokku hoida.

Esmaspäev, 12. november 2007

15 km põtru

Külaskäik põhjanaabrite juurde oli huvitav ja kirgastav. Samas sai selgeks, et väga lühikese ja piiritletud ajaga ikkagi väga palju ei jõua. Minu kalkuleerimisoskus pole ka ilmselt just kõrgema matemaatika killast, mistõttu väikese valearvestuse pärast jäime sõiduga jube öö peale ning tunnise sõidu asemel oli meil ees hoopis 3+1 tundi viiekesi autos istumist. Fun. Mental note järgmiseks korraks: osta kaart enne reisile minekut ja kontrolli vahemaid (PS! ütle seda ka autojuhile, et ta teaks palju kütust võtta!).

Järgmine oluline tähelepanek on see, et isegi, kui sa arvad, et oled ilus, tark ja tubli, sa seda tegelikult siiski pole ehk siis mental note: kaks ööd järjest üleval olla pole kuigi lihtne, kui sa seda just pikka aega harjutanud pole (loe: pole hetkel tudeng).

Tagasitee oli oluliselt lihtsam ja tundus, justkui polekski eelmine päev sama teed mööda sadu kilomeetreid sõitnud. Ööpimeduses ja tihedas lumesajus tundus võõras tee kitsas ja mägine, päevavalguses avaram ja aasadega, kuid endiselt kohati lumine. Millegipärast tunduvad tagasiteed alati lühemad. Muide, põhjanaabritel on huvitav planeerimisharjumus: umbes esimesed sadakond kilomeetrit asuvad kõik tanklad kiirteest vasakul pool ja edaspidi (loe: just siis, kui sa oled viimasegi lootuse kaotanud kohata tanklat sinu pool teepervel ning teinud metsapeatuse) paremal pool.

Järgmine kord, kui ma arvan, et jube hea idee on jõuda kuskilt reisilt öösel koju ning hommikul kohe tööle minna (sest ka paar tundi und on ikkagi midagi väärt), siis andke mulle vastu pead ja kirjutage minu eest avaldus reisijärgse päeva vabaks võtmiseks. Juba teist korda selle aasta jooksul ebaõnnestus minu selline plaan totaalselt. Kui esimesel korral suutis lennuk mõnusasti tunde hilineda, et jalutasin otse lennujaamast magamata olekus tööle, siis seekord pidi laev jõudma südaööl, aga kuna laeva vesiir (?) oli kinni kiilunud ja seda tuli väljaspoolt millegagi aidata (kõlas klopsimine ja relaka hääl) ning autod maale ei pääsenud, aga keegi mingit infot ka ei andnud, sain koju magama alles peale kella 2 öösel. Hommikul tööl olin hullem kui kudenud kala.
Mental note: järgmise päeva puhkus ja magamine pole kunagi ülehinnatud.

And at last, but not least - mental note: kui on tõeline plaan kuhugi minna ja selleks on korralikult ettevalmistutud, prinditud välja soovid ja juhendid kohale jõudmiseks, siis ei tohi neid unustada autosse kilekaante vahele, ja seda eriti siis, kui auto jääb sinust maha teise riiki.

Õppetund saadud. Mõnusat vahelduvat puhkust ka. Tuttavad nähtud. Kohad käidud. Ostud ostmata (loe: järelikult tuleb shopingutuur veel ette võtta). Ilmselt ja loodetavasti on varsti oodata vastuvisiiti. Järgmine kord jälle :)

Pühapäev, 4. november 2007

Valikud

Vahel on valikute tegemine jube raske ja seda isegi siis, kui kõik tundub ilmselge, et polekski justkui muud teed. Aga alati jääb hinge kahtlus, kas see oli õige. Või kui õige, siis kas just sel samal hetkel. Mis siis, kui teha sama valik kunagi hiljem? Või varem? Või jätta tegemata? Kas midagi muutuks? Lõpptulemus? Ma ei tea ja ei saa ilmselt kunagi teada. Võibolla on see hea...

Valikud ei ole kunagi ühekülgsed. Kõik valikud mõjutavad mingil määral kedagi teist, vahel suuremal, vahel väiksemal. Kõige lihtsam on olla isekas, mõeldes vaid enda soovitud lõpptulemuse peale, ent alati ei lähe asjad just nii, nagu tahaks. Või toovad isekad otsused kaasa kellegi teise ebamugavused, vahel isegi kannatused...

Ma olen alati mõelnud, kuidas saab olla nii, et inimene oskab oma tööl midagi väga hästi, aga sama asi eraelus ei tule üldse välja, vaid pigem vastupidi. Ma pole osanud seda päris hästi mõista. Samas, oma töös võin ma vajadusel südame külmaks teha, otsustada teiste elude ja saatuste eest, otsustada mõistusega. Eraelus see nii lihtne ei ole... enda elus, mind puudutavates otsustes... Võttes vastutuse ja kohustused. Südant ja emotsioone puudutavad otsused on alati rasked.

Teisipäev, 30. oktoober 2007

Kuidas lihtsalt vahel ei viitsi

Vahel lihtsalt on nii, et peale pikemat tugevat pingutust tahaks justkui hinge tõmmata ja veidi lõdvemalt võtta. Kui see aga pole võimalik, siis tekib iseenesest selline ei-viitsi tunne. Kuidas kohe mitte millegi tegemise tahtmist pole. On selline väsimus ja roidumus, aga und pole ja magada korralikult ei saa. Seda nad äkki nimetavadki üleväsimuseks?

Sellises olukorras pole palju vaja, et väikeste asjade peale närvi minna või vihastada. Nüüd nõustun 100% ideega Tartu mnt nelja realiseks ehitamisega täispikkuses. Kui liiklusvool on maanteel niivõrd tugev, et terve tee jooksul ei teki kordagi võimalust kaugtulede pealepanekuks pimedas, ei saa rääkida liikluse vähesusest. Ma ei pea absoluutselt õigustatuks kiiruse ületamist (ok, maanteel ei sõida ka mina 90-ga, vaid ikka pigem 95-100 vahel kõigub see osuti), kuid alla lubatud kiiruse väga heade ilmastikuolude korral sõitmine on ka absoluutne kuritegu. Seda enam olukorras, kus 20 km jooksul (Tartu mnt 99. km-st 80. km-ni) ei teki hetkekski võimalust eessõitvast oluliselt aeglasemast autost ohutult mööda sõita. Auto, mis sõidab vahelduva eduga 70-85 km/h tunnikiiruse vahel, tekitab tahes tahtmata enda taha suurema autode kolonni. Kindlasti on kolonnis neid, kelle närv ei pea 20 km vastu ning üritatakse teha riskantseid möödasõite. Milles on aga süüdi vastutulevad autojuhid?

Ja et kaks ilma kolmandata ei jää, on nii seegi kord. Pottsepad käisid. Ennustatakse külma ja trööstitut talve. Ei ole enam päris fun. Panen sellega virisemisele tänaseks punkti.

Esmaspäev, 29. oktoober 2007

Kättesaamatu unustus

Kuidas on vahetevahel niimoodi, et elad oma elu seda tegelikult elamata? Sa justkui teaks ja tunneks, aga tegelikult oled tuim. Ja kui kord saad õrnalt maigu suhu, kaob see hommikuse uduga. Ja rutiinne ring hakkab jälle pihta...

Kuidas üldse teada, mida sa tegelikult tahad ja kas see, mida arvad end tahtvat, on sinu jaoks just õige?

Sul on olnud üks eriline hetk. Hetk, mis jääb mälestuisse, kui midagi püüdmatut ja kättesaamatut, ent ometigi midagi sellist, kus sa oled ise olnud. Ja sa tead, et sa ei saa kunagi sama situatsiooni, olustikku ega midagi muud, mis seal oli, uuesti luua. Ja see mälestus on magusvalus, mida sa püüad uuesti ja uuesti... kättesaamatult. Ja siis sa näed seda sama hetke kellegi teise elus. Juhtud selle juhuslikuks tunnistajaks. Torge. Armukadedus? Tundmine ja teadmine, et see polegi olnud ainult sinu hetk. Ja sa tead, et sul pole ühtegi põhjust olla pahane ega pettunud. Ent kriibib kuidagi siiski...

Kolmapäev, 24. oktoober 2007

Jaanalinnukasukas

Üks mees, kes petab oma naist ja teine mees, kes ei peta oma naist, on...? Truu? Armuke? Oleneb vaatenurgast ja mõtteviisist. Sest sel teisel mehel, kas pole oma naist või ta ei peta oma naist või on esimese mehe naise armuke. Või mehe armuke. Näiteks. Kuidas soovite.
____________________________
Kui linnal on maja. Mitu maja. Ja linn ei hoolitse nende eest. Keegi ei hoolitse. Sisuliselt omanikuta majad, praktiliselt linna omanduses. Üürnikud maksavad renti, kulusid. Elamispind on muutunud peaaegu elukõlbmatuks. Väljapääsu ei paista kuskil. Linnal raha ei ole. 10 aastaga remondifondi kogutud raha on vähene ja kulutatud kahe küttekolde parendamise peale. Talv tuleb. Külm. Lahendus? Tõsta remondiraha. Üürnikud? Seda ei soovi, sest pole oma ja maksad kellegi teise asja, ei tea ju, kui kauaks seda uut asja nautidagi lastakse. Haldusfirma? Võiks anda linnale võlgu, et makstakse tasapisi hiljem juba saadud hobust, aga firma leping lõppeb linnaga aasta lõpus, seega võlgu ei anta. Laen? Pank ei anna, pole ühistut. Ühistu? Teha ei saa, sest pole omanikke, vaid on üürnikud. Omandisuhe? Juba 15 aastat kohtu all, sest puudub Balti-Sakslaste seadus. Riigikogu? Tegelikult ei koti. Tallinna paarisaja maja elaniku igapäevaelu.

Neljapäev, 18. oktoober 2007

Ürgnaine otsib ideaalset meest

Mees vaikib. Püüad mehe tähelepanu saada, aga mees ikka vaikib. Kuidas oleks, kui astud võõra mehe juurde ja küsid: "Sina oledki impotent?" Kas ka siis mees vaikib edasi? Vaevalt küll. Ta püüab pigem tõestada, et ta pole impotent, surudes sulle pihku telefoninumbri, mida isegi ta naine ei pidavat teadma või öeldes, et küsi mu sekretärilt.

Kuhu jäi see naine, kellesse mees armus ja kellega ta koos elama hakkas? Aga kuhu jäi see sümpaatne mees? Kujutluspildi mehest loob naine endale ise. Just sellise, mida ta armastama hakkab. Seda raskem on seda lõhkuda. Mehed pole mitte sead, vaid kormoranid. Milline on kormoran? Kiilaneva pealaega, sorgus sulgedega, sööb igasugust sitta ja haiseb vastikult. Peale mõningast vaatlust kuuluvad kõik mehed mingil hetkel sinna kategooriasse. Aga ka naised - ülekantud tähenduses muidugi. Istud, sööd isuga ja avastad, et jälle on üks tort otsas, liiga palju kaloreid. Teed trenni ja haised higi järgi, tuled koju, istud teleka ette maha lösutama, ajad endal näost igasugust sitta sisse, juuksed sorakil. Kuidas seda nimetada? Kormoranitsemine.

Kui küsida mehelt, mida ta tahab, siis mees üldjuhul ei vasta. Aga kui küsida mehelt, kas ta uut autot tahab või mõnda muud mõnuga seotud asja, siis on üldjuhul vastus kiire tulema. Näiteks auto puhul on alati parem suurem, rohkemate hobujõududega, voolujoonelisem, suuremate ratastega, kallim ja uuem auto. Ehk siis kui mees tahab uut autot, siis miks ta ei peaks tahtma mingi hetk naist välja vahetada?

Ürgnaine otsib ideaalset meest. Kus nad end peidavad?

Kolmapäev, 17. oktoober 2007

New look


Tänane päev algas tavaliselt, kui välja jätta see, et nägin öösel mingit kummalist und, kuidas mulle tehti tööpakkumine riigiametisse mingile väiksele palgale ja ma üritasin seda kaks korda suuremaks rääkida. Huvitav, milleks. Või mida see tähendas...

Peale pikka nädalavahetust (4 vaba päeva järjest ilmselt läheb sinna kategooriasse) ei tohi end tööga kohe ära ehmatada. Broneerisin endale ennatlikult tund enne tööpäeva ametlikku lõppu juuksuri aja. Olin veidi skeptiline ja ilmselt üsna raske klient, kuna mul puudus täna konkreetne arusaam, kuidas ma välja näha tahaksin. Mõned päevad lihtsalt on sellised, mil sa pole mitte millegagi rahul ja tegelikult ei tea ise ka, mida sa tahad. Sellised päevad on ohtlikud. Umbes sama ohtlikud, kui sul on konkreetne siht silme ees, ainult et see erineb tavapärasest täpselt 180 kraadi. Lõpptulemus oli aga üllatavalt hea. Kodus peegli ees silmitsedes meeldis isegi rohkem kui juuksuris. Kui see nüüd nii vaid püsiks ka... Päris nii tume pole ma varem olnud. Pole julgenud. Peaasi, et endale meeldib ja olenemata tänasest meeleolust olen täiesti rahul.

Olen juba mõnda aega vaadanud oma valget mantlit ja mõelnud, kas kannatab sellega veel paar nädalat käia kuniks ilmad päris külmaks lähevad või peaks varem keemilisse viima. Tundub, et elu otsustas minu eest asjad ise ära. Juhus pani kõik paika: märkamatult lödistasin suured pruunid kakaolaigud terve mantli esiküljele. Loodetavasti tulevad keemilises välja, pesumasinasse mantlit ise toppida ei tohi. Ja nüüd tüüpiline naisterahva küsimus: mul pole midagi selga panna, mis ma küll homme selga panen?

Pühapäev, 14. oktoober 2007

Blogitsemisest

Vahatevahel on nii, et tuleb mõni hea mõte. Ja siis pole ei pliiatsit ega paberit, kuhu see talletada. Mõtöed, et ju on meeles ja küll hiljem blogisse kirjutad. Aga siis muutuvad situatsioonid ja olud. Ei ole see tuju, need mõtted, kõik on muutunud. Ja maailmaga jääbki jagamata kõik see, mida oled mõelnud.

Mingil määral on ju blogi pidamine iseenda ego upitamine, ehtne egotrip. Tahe olla märgatud ja tähele pandud. Kas särada oma edukusega või nillida kaastunnet. Blogis, kus kirjutajal ei ole midagi kellelegi öelda, pole kuigi palju lugejaid.

Aga kas ongi vaja midagi maailmaga jagada?

Esmaspäev, 1. oktoober 2007

Nokk-kinnine

Hea on olla naine. Eriti naine, kes vahetevahel, mis siis, et harva, ennast siiski hellitab. Ostsin täna endale oma lemmiklõhna, mis paar nädalat tagasi otsa sai. Hoolimata sellest, et ninast ühtki lõhna muidu läbi ei tule ja suus praktiliselt maitset ei tunne, olen hõljunud terve õhtu selle fantastilise lõhna pilve sees. Nii palju nina siiski tunneb. Kujuta ette tunnet, mis teeb oleku kergeks, kui pilvepiiril ja suu nii pehmelt magusaks, et vaevalt tunned seda, aga järelmaik on piisavalt pikalt püsiv, sellist imeliselt kerget ja vabastavat, pehmet ja siidist tundmust tajuda. Ma ei pea seda ette kujutama, ma tunnen seda. Nii vähe on heaks enesetundeks vaja :)

Tänane päev on omadega taas kirjas. Tööl jõudsin oluliselt vähem, kui olin planeerinud. Kodus pole jõudnud praktiliselt midagi sellest ära teha, mida tahtsin. Aga siiski: postkontorist lunastasin saadetise napilt enne sulgemist välja ning see õnnestus ootamatult komplikatsioonideta, kuigi olin unustanud sedelid koju ning valmis absoluutselt vaidlema. Polnudki vaja. Napilt koju jõudnud, palus vana ja väeti haige jalaga naabritädi end apteeki ja toidupoodi viia. Pioneeri heategu taaskord tehtud.

Pühapäev, 30. september 2007

Kuidas olla ootamatus olukorras?

Kõigepealt magad poole lõunani. Kella 3 paiku päeval lõpetad hommikusöögi. Käid linnas ja tuled koju: päev on läinud üllatavalt kiiresti ning kogu plaanitu on sisuliselt tegemata. Mõtled, et magada võiks natuke isegi veelgi, aga kaine mõistus paneb käe ette. Avad kodu ukse ja vaatad, et midagi on valesti: keset esikut seisab üksik sõbranna papu. Vaatad seda hämmeldunud pilguga ning seda seina äärde teise kõrvale asetades märkad, kuidas papu kand üllataval kombel läbi paistab. Siin saab olla mängus üksnes kõige suurema sõbra hambad. Ei, ma ei räägi Leopoldist, kuigi tegu on ka suure ja karvase olevusega - oma koerast. Järgneb täis piinlikkust kõne sõbrannale ja lubadus osta talle uued papud. Oh, well - juhtub ikka, kuigi ta pole kunagi varem ühtegi jalanõud närinud. Kuidas aga hoida ära midagi sellist, mida ette näha ei oska?

On hämmastav, kuidas väiksed asjad, mille olulistust nii väga igapäevaselt ei märkagi, võivad elukorralduse rööpast välja viia. Nt eilne päev. Planeeritud pika une katkestas hommikul pool 10 telefonikõne. Oodatud külalised jäid ligi 2 tundi hiljaks. Kullerpakki ei toodud ukse taha, vaid viidi postkontorisse. Eesti Posti kodulehel ei olnud uudiste all mingit teadet, et postkontor kinni võiks olla, samuti ka pakiteate peal mitte (kuigi seda nad viitsivad küll käsitsi juurde kirjutada, et kullerpakil on hoiuaeg 7 kalendripäeva ning hoiutasu iga päeva eest). Jõudnud postkontori ukse taha, leidsin sealt kirja, mis ütleb, et reede lõunast esmaspäevani on postkontor suletud. Et nagu mismõttes? Kuidas ma oma pakid peaks siis kätte saama, mille sisust osat sõbranna pikisilmi ootab? Võtan nördinult telefoni ja helistan postkontorisse. Minu üllatuseks vastab telefonil naisterahvas, kes teatab, et pakke saab kätte järgmisel nädalal ning muudele küsimustele vastavad nad esmaspäevast ja lisaks olnud minu viga, et ma ei teadvat postkontori erakorralisest kinniolekust: neil on silt mitu päeva uksel olnud. Nojah, nagu ma käiks igaks juhuks iga päev vaatamas, äkki on postkontori uksel mõni uus silt. Koju jõudes avastasin, et nett on kadunud ja ilmselt on viga minu arvutis. Hetkeimpulsside ajel polnud palju puudu, et ma oleks läinud poodi uue järele... Ühesõnaga täiesti mõttetu laupäeva hommikupoolik.

Viimasel ajal olen ma jube vaimustuses pulmaskäigust. Eelmisel laupäeval sattusin pulma kontvõõraks. Madala profiili hoidmisest ei tulnud midagi välja alates hetkest, kui mind pulma templiks juhuslikult valiti. Oh, well, aga fun oli vähemalt :) Tahaks jälle pulma minna, meeldima hakkas. Pulmas käia on tore, see on midagi nii ilusat ja tähelepanuväärset, kui kaks inimest on teineteist leidnud ja otsustanud oma elud alatiseks siduda (sel hetkel vähemalt peaks ju nii mõtlema). Samas on see midagi nii lõplikku. Loodetavasti on varsti veel üks pulmakutse ootamas... Always the bridesmaid, never the bride.

Esmaspäev, 24. september 2007

Juhused

Kuidas on nii, et vahel satuvad kaks suvalist inimest juhuslikult õigel ajal ja õigesse kohta? On inimesi, keda sa pole kohanud aastaid. Tead küll, et nad on olemas, aga sul pole isegi nende kontakte. Nad on lihtsalt su elust erinevatel põhjustel väga eemale jäänud. Ja siis ühel suvalisel pimedal õhtul ühel suvalisel tänaval ühes suurlinnakese magalarajoonis jooksed nendega kokku. Huvitav. Oled rampväsinud, aga samas avastad end huvitatult vestlemast. Ja unustad end. Inimesed muutuvad, elu muutub, aga vahel see midagi, mis arvatakse unustanud olevat, tuleb äkki tagasi. Vahel polekski justkui mingit aega mööda läinud. Vahel jätkatakse, kust pooleli jäädi. Inimsuhted on imelised.

Neljapäev, 20. september 2007

Marshmallow ja hamburgeri efekt

Kui ma oma lõputööd kirjutasin, siis ei leidnud ma vajalikku infot suurt kusagilt, ent sattusin juhuslikult läbi lugema Mart Jürisoo raamatu "Burnout. Läbipõlemine". See oli hea ja huvitav, kuigi tõlge oli kohati... toores. Täna avanes mul võimalus veeta terve päev selle suurepärase väliseestlasega tööstressi seminaril. Ma olin täiesti õigel ajal õiges kohas. 100% positiivne emotsioon. Ja äratundmine.

Pilt sai kuidagi kohati väga selgeks. Põhjendused teooriatele, mida olin aimanud. Teadmised, mida teha edaspidi, et asjad oleksid paremini korraldatud, tervem tulemus. Nii tööl kui eraelus. Ja mis on varem valesti läinud, kuidas asjad on saavutanud teatud staadiumi. Mis oleks võinud teisiti minna. Kerge kiire pilguheit minevikku. Ja tulevikku. Mõtted elu üle järele.

Kaks A-tüüpi ja kontrolliinimest ei saa omavahel kooskõlas eksisteerida. See on luhtumine juba eos, sisse programmeeritud. Miskipärast inimene otsib enda kõrvale ikka omasarnaseid, alateadlikult, nii tööl kui eraelus. Tulemuseks on overloaded, ülekoormatud inimene. Peale mõningast pingutust (täheldades, et maksimumpunktis ja -saavutustes suudab inimene olla järjest kõige rohkem kolm kuud) vajab inimene puhkust, vastupidisel juhul suudab inimene jätkata vahelduva eduga isegi aastaid. Üllatuslik, aga isegi vahel ka üle kümne aasta. Tulemus pole aga kaugeltki see, mis oodatud: ühel hetkel väike murdumine ja sellest tulenevalt läbipõlemine. Taastumine võtab oluliselt kauem aega ning on märksa kulukam, kui olnuks ennetamine. Inimesed ei hinda ennast ega oma pingutusi. Lõpuks kaotatakse nii eraelu, töö kui ka iseennast. Ühiskond on enesehävitusele soosiv.

Raske on vaadata, kui su sõbrad sinu ümber samamoodi käituvad.

Teisipäev, 18. september 2007

No comments

"Meil pole teineteisele tingimusi, vaid me saame mõlemad eksisteerida indiviididena oma suhtluses, aga samas omavahel hästi läbi saada ja ka vahetevahel üsna tihedalt suheldes, ilma et me teineteisel kopa ette viskaks."
___________________________________

Hetkeks tajudes seda, mida sul tegelikult pole. Saades aru sellest, mida sa tegelikult tahaksid. Tahtmistele vastav saamine on raskendatud tulenevalt erinevatest olukordadest. Väsimus. Ükskõiksus. Paranoia. Süvenev depressioon. Elu. Töö. Rutiin. Rutiinist vabanemine. Tunded. Adrenaliin. Rahulolu. Igatsus. Magus valu...

Reede, 14. september 2007

Planeerimise ebausus

On neljapäev ja 13. Mitte, et ma alati ebausklik oleks, aga planeerimise teeb see ettevaatlikuks siiski. Plaanitud kella 17 ajal töölt ärasaamine lükkub sujuvalt närviliselt tõmmeldes 2 tundi hilisemaks. Muud planeeritud tegevused lendavad kaks tundi varem taevasse. Tuleb kiiresti uued suunad võtta ja asjad ümber korraldada. Kell on saanud õhtul 9, lõpuks pääsen siblivate autode virr-varrist ja võtan suuna pimedasse öhhe. Napilt enne südaööd maandun Lõuna-Eestisse.

Reedesed plaanid on tehtud juba ammu ja seega peaks kõik minema üsna õlitatult. Fakt on see, et kuniks sa enda arust oled kõik ära korraldanud, läheb kõik vastupidi. Alustades hommikust, kui R. arvas endal võtmeid mitte olevat ning pidime organiseerima lisavõtmed selleks, et meile oleks tagatud liikumisvabadus (jättes mainimata, et R ei kontrollinud, kas võtmed on ukse ette jäetud ja jah, võtmed olid ukse ees, aga avastasime selle alles liiga hilja) lõpetades sellega, et kell on juba õhtu, kuid auto on endiselt parandusse viimata ning piknik lõunasöögiks tegemata. Oleme ajakavast mõne tunni jagu maas ning põhjustanud ilmselt nii mõnegi inimese solvumise oma lõputu hilinemisega.

Mis veel hämmastab, on väikelinna suutmatus asju organiseerida. Olles kohusetruu kodanik ja nähes, et keset autoteed lamab ilmselt autolt löögi saanud väike karvane armas kutsuke, kellest kõik kaarega ringi käivad ja autodki selleks rida peavad vahetama, püüdsin leida linna infotelefoni numbrit, et teavitada kedagi loomakese äraviimiseks. Regio teedeatlas numbrit ei andnud. Infotelefon suunas kohalikku veterinaarametisse. Nemad andsid järgmise numbri, kust paluti helistada infotelefonile, et saada linnavalitsuse number. Ring sai täis. Üks tuttav helistas teisele oma tuttavale, et saada kolmanda tuttava telefoninumber, kes töötab linnavalitsuses. Sealt saime taaskord uue numbri, kust lõpuks lubati anda info edasi järgmisesse ametisse ning organiseerida korjuse äraveo. Väike asi, aga võttis asjatamist ca 25 minutit, et jõuda õige numbrini ning vähemalt 6 telefoninumbrit ja 9 inimesega suhtlemist. Bürokraatia ja asjaajamine missugune. Kedagi ei huvita ja keegi ei vastuta. Hämmastav! Tallinlasena olen ilmselt ära hellitatud infotelefoni olemasoluga. Ka ülejäänud Eesti peaks sellest eeskuju võtma. Kaks tundi hiljem kuulsin, et vaese hukkunud loomakese hing on lõpuks rahu saanud. Hea seegi.

Njah, 13. kuupäeva mõju on alati kas päev enne või tagant järele...

Teisipäev, 11. september 2007

"Ma tulen mingi aeg oma asjadele järele..."

Kuidas juhtuvad sellised asjad, et aastaid toiminud suhted saavad äkki otsa? Lihtsalt niisama äkki ja ilma konkreetse põhjuseta. Lihtsalt ühel heal hetkel pakib keegi asjad ja kolib välja. Või siis tuleb oma asjadele järele. Näiliselt juhtuvad sellised asjad alati väga ootamatult, kiiresti ja planeerimatult. Keegi pole tegelikult valmis selleks, et see lõpp ongi nüüd käes.

Ma olen alati mõelnud, miks valitakse selleks just mingid konkreetsed hetked. Ilmselt planeeritud lõpu puhul valitakse kas hetk, kus saab veel teisele piisavalt palju haiget teha või hetk, mis on teisele poolele piisavalt valutu. Aga hetk valitakse siiski. Ja teadlikult.

Paljud suured asjad saavad alguse väikestest, tihti tühistestki. Tuleb see inimeste põikpäisusest või millestki muust, et ei soovita asju lahendada ja lihtsam on lasta asjadel minna, seda ka isegi siis, kui tegu on mitme aastase töö ja vaevaga kellegagi suhte nimel, lihtsalt flushed down the toilet.

Miks on inimestel vaja kanda maski ja teeselda kedagi teist, kes nad pole? Miks inimesed tekitavad endale valehäbi ja pärast kannatavad selle all? Vastusteta küsimusi on liigagi palju. Aga tegelikult: kui paljud on nõus aksepteerima seda tegelikku teist inimest, kes on teisel pool sind, mitte nägema enda peas loodud kujutluspilti, arvates, milline on see teine inimene. Eelarvamused ja kujutelmad saavad alati võitu. Ei olda nõus aksepteerima inimese tegelikku mina. Aksept lahendaks ilmselt eos enamik probleeme, teades, et keegi pole täiuslik ja inimene saab muutuda üksnes siis, kui ta seda ise tahab. Aga teist tundes ja nähes kaoks ju põnevus ja üllatused: liiga palju on selge ja seega ka ette teada...

Kui abielulahutus võtab aega ja vaeva ka paberimajanduses, siis elukaaslasest lahkumine on oluliselt lihtsam. See on justkui vabadus. Vabadus otsustada. Kas on võimalik veel kellestki lahku minna või lahutada? Töökohast? Aga sõpradest?

Pühapäev, 9. september 2007

Elades unistustes

Ma ei mäleta, millal ma viimati unistasin. Unistasin konkreetsetest asjadest, sündmustest, tulemustest. Hakkab tulema sügis, aga mina alles justkui kohati ärkan pikast talveunest. Kuid alati olen ma millegagi hiljaks jäänud, alati liiga kaua kuskil aega raisanud. Ent unistamine on ju kõigile lubatud. See ei maksa midagi. Peasi, et kui unistused täituvad, siis tulemuses pettuma ei peaks. See vast ongi raskeim unistuste hind, kui reaalsus läheb lahku pettekujutelmaist.

Esmaspäev, 3. september 2007

Hunt kodu lähedalt ei murra

Täna öösel nägin unes hunti. Halli ja roheliste silmadega. Ta seisis selgelt mu seljataga. Korraks ehmatasin ta tuleku peale, aga hirmu ei tekkinud. Rohkem ma ei mäleta.

Öeldakse, et hunt kodu lähedalt ei murra. Vahetevahel aga siiski või pole tegu õige hundiga?

Reede, 31. august 2007

Kriimud minu sees

Ma olen endas kaotanud midagi, mida pole seal tükk aega olnud. Ma pole vahel osanud sellest puudust tunda, sest ei mäletanud enam selle eksisteerimisvõimet. Ja ma pole päris kindel, kas praegugi enam tean, mis minus kadunud on. Midagi on aga puudu. Minust on tükk ära. Ja vahel kriibib see nii hirmus valusasti hinge. On raske ja hing on haige. Võibolla on see sügis... ja ebakindlus homse ees.

Sincerely yours, O. G.

Ma ei ole kunagi eriline kultuste fänn olnud. Ma pole ühtegi Harry Potterit ega Lord of the Ringsi osa näinud. Ja seda teadlikult. Ükski asi ei saa olla nii hea, et see võiks kõigile meeldida. Ja kui meeldib, järelikult pole hea.

Täna õhtul nägin esimest korda Phantom of the Operat. See on mul olemas olnud juba jaanuarist, aga selleni, et seda vaadata, pole ma kunagi varem jõudnud. Webberit kiidetakse, väga. Nõus. Ent siiski olin kerge eelarvamusega tema teosesse: on see tõesti hea, sest see meeldib liiga paljudele. Tuleb tunnistada ja au anda vanameistrile: jah, see on tõesti väga hea. Milline muusika?! Ja süžee kooskõla. Ma olen lummatud. Mu silmad avanesid täna.

Neljapäev, 30. august 2007

Kõrgejalg pikk-kael

Neiu tuleb, sall ümber kaela. Õues on küll jahedavõitu, aga siiski on veel august. Diskussioon:
"Sall ümber kaela?"
"Kael on kange."
"Kuidas nii?"
"Keerati kahe korra..."
ja sellest edasi jõudsime sujuvalt probleemini, mis on tulemuseks, kui ristata omavahel kaelkirjak ja toonekurg: kas toonekirjak või kaelkurg?

Kolmapäev, 29. august 2007

Salapärane väike roheline T

Selge on see, et üldjuhul ei lähe asjad kunagi plaanipäraselt. Plaanid lahkuda töölt veerand tundi varem, oled hoopis tund aega kauem. Töökaaslasel on viimane tööpäev, plaanikohaselt tellid lähimast lillepoest kimbu ja kui hakkad sellele järgi minema, on pood ootamatult kinni. Oled omadega ajahädas ja püüad kiirustada, et plaanitu ära teha, aga kõige kiiremal ja ebasobilikumal hetkel keerad lillevaasi endale sülle ümber, nii et esmamulje on, nagu oleks "väike õnnetus juhtunud". Jah, kõik on võimalik. Sellest mental note: ära tee plaane - midagi ei lähe nagunii plaanipäraselt ja hoia alati teist paari pükse/seelikut käepärast.

Kodus avastasin magamistoa akna välisküljelt salapärase väikse rohelise T. Tähendus? Ei tea. T nagu Tommy? T nagu tulnukas? T nagu tulevik? T nagu tõbras? Või siis lihtsalt T.

Esmaspäev, 27. august 2007

Tugev Eesti naine

Viimased paar päeva on olnud suurepärased. Eile olin eriti hea laps oma vanematele: niitsin muru, korjasin metspirne ja grillisin liha. Ja seda kõike vabatahtlikult. Tõtt öelda - ma isegi nautisin seda. Ka koer sai oma jao ja mõnusalt päev otsa õues ringi aeleda.

Täna tegin pikema lõunapausi ja loopisin vahepeal 2 ruumi puid üksi keldrisse. Tõeline tugev Eesti naine, kes kartulivagude vahel jõuab lapsi kantseldada ja lisaks mehele ka 5 last ära toita. Noh, päris nii tugev ma nüüd ka pole, aga on, kuhu püüelda. Puude loopimine-ladumine on selline paras ja mõnus sport peale kerget lõunat. Saabki tordist söödud lisakalorid kiiresti ära kulutada. Ja nagu eriti truu tööline ikka, naasesin peale rassimist ja rabelemist kenasti tööle, viks ja kammitud. Kuni ülihiliste õhtutundideni.

Õues on tunda sügist. On jahedamaks läinud ja lühikeste pükstega terve päeva olla on jabur. Külmetav isegi, võiks öelda. Sajab pimedat vihma. Päikesevalgust on vähemaks jäänud. Aga hei, suvi pole veel ju läbi. Kindlasti on tarvilik veel mõned korrad grillida, kasvõi trotsides lund ja vihma :)

Laupäev, 25. august 2007

Sumeda suveöö dilemma

Situatsioonikirjeldus: on väikse korteritega maja ühisaed. Ilmselt viimased soojad suveõhtud. Viimased võimalused grillida. Kell läheneb õhtul 11-le, aga ametliku öörahuni on veel aega. Üsna vaikselt sumisev seltskond grillib hämaruses, gestaapo-lamp väikseks valgustuseks suunatud. Naabri koer haugub pikemat aega. Ja äkki tuleb teine naaber ja kurdab läbi aia, et tolle koera haukumine häirib teda ja kõiki ümbruskonna naabreid, et keegi ei saa magada. Tema pluss, et ta pöördus viisakalt.

Tulemus: naabri koer haugub edasi. Seltskond pakib asjad ja kolib tuppa. Varsti minnakse laiali. Kui viimane inimene on hoovist lahkunud, jääb koer lõpuks vait. Vähemalt mõneks ajaks. Keegi vist liigub hoovis - koer haugub jälle.

Mis on lahendus sellisele situatsioonile? Kuna koer pole enda oma, ei saa ju selle eest vastutust ükski naaber võtta. Mida koeraomanikki haukumise vastu teha saab? Tegelikult suurt midagi. Kui haukumine tuleneb närvilisusest, siis võibolla võiksid magneesiumitabletid seda veidi leevendada, aga kas see on seda väärt, et välja uurida? Elutingimused pole lihtsalt selle koera jaoks ideaalsed. Kaugeltki mitte. Et oleks, on olnud liiga palju halbu kokkulangevusi. Samas loobuda tagaaia kasutamisest selleks, et ümberkaudsetel naabritel oleks mõni tund kuus rohkem hingerahu, oleks liiga ebaõiglane. Oma hoov peaks olema ikka selleks, et võiksid seda ise soovi korral kasutada. Võõraste inimeste soovide järgi ennast piirata - no ma ei tea, pidage mind egoistiks, aga ma ei leia, et see oleks vajalik.

Kolmapäev, 22. august 2007

Äärmiselt kangekaelne neiu

Täna hommikul iseloomustas mind kolleeg väga lihtsalt: äärmiselt kangekaelne neiu. Ja seda ma ka sõna otseses mõttes olin. Sedakorda. Kangekaelsus ei tahtnud aga hoolimata pingutustest kuidagi lahtuda ega järele anda kuniks lõpuks otsustati proovida mind päästa. Ma ei teadnud varem, mis tunne on, kui iga väiksemgi punkt kehas on valulik ja tulitav. Esimest korda sain aru, miks oleks hea taguda käega vastu matti ja küsida time-out´i, aga seda ei tahetud mulle kuidagi anda. Ja siis käis raksakas! Ja teinegi! Tulemus: valus, aga liigub. Positiivne.

Loo moraal: kui sa pole kindel, kuidas su keha sinu äkkliigutustele reageerib, siis parem ära proovi. Ja kui proovisid ning oli juba hilja, nagu tavaliselt, siis mõtle välja plaan B. Soovitavalt enne plaan A-d.

Teisipäev, 21. august 2007

Minu ja T lugu

Me saime T-ga tuttavaks, ma arvan, et umbes poolteist aastat tagasi. Siis oli ta veel noor ja eriti vallatu poisiklutt. Selline uljas ja jube heasüdamlik. Umbes kolmveerand aastat tagasi tekkis juhus, kui T tuli nädalakeseks külla. Nädalast sai kaks, siis kolm ja lõpuks kuu. T ei tahtnud kuidagi lahkuda ja kui aus olla, polnud ka minul tema siinoleku vastu vähimatki. Meesterahvast on majapidamises ikka veidi kasu. Ainult vahel, kui ma olin pimedatel õhtutel eriti väsinud, tema aga tahtis tähelepanu, süles olla ja kallistada, tundus, et ma ei jaksa end talle nii palju pühendada, kui tema seda soovinud oleks. Samas kurta ei saa. Ega muidu ei viitsiks värsket õhku ka kuidagi hingama minna, kui ta innukalt jalutamiseks ettepanekuid aeg-ajalt ei teeks. Ja nii juhtuski, et kolmandal kooselu kuul otsustasime lõplikult leivad ühte kappi panna. Nüüd ongi T mees minu elus.

Neljapäev, 16. august 2007

Tujutu

Ma olen ilmselt üleväsinud. Ja veidi ületöötanud. Ja veidi melanhoolne. Kuigi põhjust justkui pole. Ilm toetab mind 100%: tibutab, on selge ja soe, tuleb padukat. Saa siis aru, mis toimub... minus eneses.

Kolmapäev, 15. august 2007

Lihtsa päeva 3 mõtet

Raske on elada koos armukadeda mehega. Sama raske on elada koos peast pööraseks läinud (loe: naiste järele hullunud) meesterahvaga. Ja eriti raskeks teeb olukorra see, kui on juhus, et on mõlemad asjad koos korraga ühes isiksuses. Ma näen seda praegu iga päev.

Kuulsin täna täiesti suurepärast mõttevälgatust: ära püüa muutuda asendamatuks, sest kui sa oled asendamatu, ei saa sind ka edutada. Väga õige. Ma pole sellele kunagi varem mõelnud. Seda teame me ju kõik, et ühel hetkel jõuab kätte karjääri platoo ehk edutatakse keegi tasemele, kus ta pole enam pädev ja kompetentne. Aga teistpidi mõttele tulla, miks vahetevahel ei saa kedagi edutada, ma pole seni mõistnud.

Mul pole lapsi. Omateada. Aga täna oli mul tunne nagu oleksin oma lapse esimest korda elus omapäi laia maailma saatnud. Huvitav, mis tunne on siis, kui kunagi see peakski nii olema?

Pühapäev, 5. august 2007

Kiiruse maitse

Tuul vihiseb. Ja taob vastu rinda. Juukseotsad lehvivad kergelt tuules. Ripsmed plaksuvad vastu laugusid tagurpidi. Mu näol on pidev, veidi lollakas irve. Tunne on uskumatult hea. Vahetu ja kerge. Kiirusetunnetus on hoopis teistsugune kui autoga. Tee vuhiseb ratta all kiiresti mööda. See on nagu jalgrattasõit, aga mõnusam, kiirem, vahetum... ja ohtlikum. Veidi nagu... oleks äkki antud tiivad. Alles nüüd saan aru, mida tähendab sõita tsikliga ja miks see nii väga meeldib. Seda tunnet ei saa kirjeldada. Tagasiteel koju tekitas iga vastutulev ja möödaminev mootorratas kõhus kerge külma surina. Ma tean, kui hea see on.

Nädalavahetus oli suurepärane. Siin Eestimaa peal on täpselt 2 paika, kus ma end alati mõnusalt ja kiiresti välja puhkan: V ja H. Need on minu salapaigad. Seal on alati päike ja... heinamaa. Vesi. Ujumine. Grillimine. Sõbrad. Kerged dringid. Vabadus. Ei ühtki kohustust. Ainult see aeg ja ruum ja koht.

Ja mis kõige parem - minu valge truu kaaslane ei turtsu enam ja ei plõgise ka. Minek on sootuks teine. Kohtades, kus enne tuli vahetada 3. või 4. käigu peale, saab nüüd rahulikult sõita 5.-daga, ilma et peaks tunduma, et sõbrake kohe otsi andma hakkab. Natuke veel sättimist siit-sealt mõne aja pärast ja siis võib ehk üsna muretu olla. Vähemalt loodetavasti mõneks ajaks.

Nüüd võib rahuliku südamega taas tööle tagasi minna. Ja lasta stressil oma peale tulla. Nädalavahetus oli seda väärt.

Neljapäev, 19. juuli 2007

Tagasi kodus - tahan tagasi

Igatsus millegi järele, millele sa nime anda ei oska, on kummaline. Mitte, et oskaks aimatagi, miks. Kodumaa pind on olnud jalge all juba mõned tunnid, väsimus murrab (arvestades, et eelmised kolm ööd - 3 + 3,5 + 6 h - on olnud äärmiselt napid) ja oma koera kallistada on vägagi mõnus, aga hing kripeldab millegi muu järele. Selle stressivabaduse, kohustusteta (ja) seltskonna juurde. Ei olnud piire ja ei olnud vajadusi. Kõik, mis oli, oli selles hetkes ja ajas ja ruumis.

Ilmselt oli see kõige õigem asi, mida ma hetkel üldse enda jaoks teha võisin. Õpihimu tuli tagasi. Vähemalt praegu ma mõtlen, et võiks ehk uuesti hakata mõtlema vaikselt koolimineku peale. Võibolla. Olla tudeng. Veel olla noor, puhata ja mängida, aga olla noor!

Ma ei ole võibolla kunagi varem mõistnud tegelikult, mida reisid, reisijutud ja reisipildid inimestele tähendavad. Jah, olen tundnud soojust pilte vaadates, aga nüüd, kus mul on võimalus näha maailma läbi paarikümne teise inimese silmade, on see hoopis midagi muud. Nad justkui oleksid siin, elaksid piltides edasi. Kogemus, mida ei vahetaks millegi muu vastu, kogemus mälestustes. Alles, aga juba. Ilmselt ei satu enamikuga neist inimestest ma enam kunagi kokku.

Ma olen ääretult halb kaotaja. Kui lahkub hulk külalisi, tekib mul ängistus äkilisest üksijäämisest. Nii ka tagasi kodus olles. Tahan tagasi. Kuigi siis ei ole seal enam miski endine. Aga siiski. Tagasi kodust tahan tagasi.

Teisipäev, 17. juuli 2007

Midagi Prantsusepérast

Mis on Prantsusmaal (véikelinnas) teisiti, kui oleks arvanud:
  • siin ei réégi peaaegu keegi inglise keelt, veel hullem - nad ei saa sellest ka aru. Périselt.
  • avalikes kohtades puuduvad prill-lauad, tihti ka wc-paber. Ainus kohalike seletus oli, et need pidavat liiga kiiresti katki minema. Muide, ka tuli on vahel taimeriga, et sa end liiga kauaks ei unustaks.
  • liha ei kèlba syya. Véhemalt siis, kui see on Prantsusepéraselt kypsetatud ehk siis verine, sest liiga valmis liha (loe: meie jaoks normaalne) kaotab oma puhta ja mahlase maitse. Yeah, right.
  • kaardiga ei saa maksta alla 5 euro arvet, tihti ka alla 8 euro mitte.
  • kodutuid on véga palju, enamjaolt pomsikud.
  • véga odav vein kèlbab véga hésti juua. Erinevalt Eestimaal myydavast krépist.
  • traditsiooniline toit on baguette. Seda saab alati ja igal pool ja enamasti yhel kujul.
  • yhistransport on peaaegu olematu. Viimane buss léheb èhtul enne kella 8-t ja pyhapéeval ei kéi need yldse.
  • avalikke prygikaste ténaval pole. Koerasitt vedeleb igal pool - watch out!
  • populaarsed véikeautod on selgitatavad lihtsalt. Nad on superparkijad, sest kahe auto vahele jééb heal juhul sentimeeter. Nad on supersèitjad, sest ténavad on nii kitsad, et kaks autot kèrvuti tihti ei mahu.
  • bussijuhid on hullud. Manççverdamine on moes ja hea, kui bussi ja maja nurga vèi auto vahele jééb imepeenike pragu, halvemal juhul nad sèidavad lihtsalt nurgad maha ilmselt. Nad kihutavad. Bussjuhiks siin saada ei tahaks.
  • kèik sildid on prantsusekeelsed, ka kohtades, kus on erakordselt palju turiste. Nad kasutavad azerty klaviatuuri, ka windows ja muud vahvad errorid on prantsuskeelsed. Pure fun.
  • prantslaste organiseerimisstiil on poolik. Téiesti. Erinevalt eestlastest saavad alguses véga hésti vedama, aga pidama saavad enne kui asi seda véért oleks. Yhesènaga - poolik, aga tore sellegipoolest.
  • elutempo on aeglane. Homme on aega ja homme on tahtmist, aga ka ylehomme.
  • lèuna juurde kéib alati eelroog, pèhiroog ja magustoit. Mikrouunid on igal pool ja vesi yldjuhul tasuta. Kestab 2-3 tundi.
  • poed on keset péeva suletud. Lihtsalt kinni, ilma yhegi sildita. Kui veab, siis need avatakse kella 17 paiku ja suletakse jélle 20 ajal. Pyhapéeviti on kèik kinni. Prantslane on valge inimene ja tççtab siis, kui talle on kasulik ja ta viitsib.

Igatsus enne lahkumist

Prantsusmaal olemisega seostub mulle eelkèige 3 lugu, mida siinsetes raadiotes méngitakse tèeliselt palju: David Guetta - Love Is Gone, Mika - Take It Easy, The Frey - How To Save A Life - see viimane on lugu, mida ma varem kuulnud pole, aga mis siin kuidagi eriti eriliseks muutus, vèibolla sellepérast, et seda lasti tihti, vèibolla sellepérast, et Cherbourg on koht, mis alguses ei tundunud nii huvitav ja sympaatne, aga peale kahte nédalat ei taha siit kuidagi éra minna ega lahti lasta sellest véga heast tundest, stressivabast elust, ylimast magusvalusast millegi igatsusest, mille olemasolust enne justkui aimugi polnud.

Ja ma pole veel siit lahkunud. On eelviimane péev. Homne saab olema emotsionaalne. On lèpuprojekti esitlus. On viimane péev.

Teisipäev, 10. juuli 2007

Esmaabi Prantsuse moodi


Ilmad on siin vihmased ja jahedad, nii et suvest pole sisuliselt halli haisugi, ainult yksikud péevad on olnud ilusad ja péiksepaistelised. Nii oli ka pyhapéeval, kui meil oli ette néhtud vaba aeg. Vètsime jalgrattad ja sèitsime randa - jube kylm oli, nii et mina riideid rannas seljast kuidagi ei saanud. Ju pole èige suvitaja.

Ega see pole ju èige asi, kui kèik léheb plaanipéraselt ja midagi ei juhtu. Eriti, kui syndmustesse oleme kaasatud E-ga mèlemad. Ja loomulikult pole pooltki nii pènev tulla tagasi mindud teed pidi. Peab ju avastama uusi asju ja uut regiooni, kuigi kaarti kaasas pole. Hoolimata esmaklassilisest ja turvalisest rattateest, valisime tagasitulekuks kitsad Prantsuse ténavad. Nii kui ma olin jèudnud mèelda sellele, et éérekivid on kèrged ja ténavad kitsad ning siin saaks raskusteta selgeks professionaalse takistussèidu (sest autod pargitakse kènniteele, aga mitte yhte serva, vaid ikka vaheliti, nii et suurt ruumi nende vahele ei jéé ka), suutsin hakata sèiduteelt kènniteele keerama ja kukkusin.
Esimene mète: huvitav, kas teised mérkasid, et ma kukkusin?
Teine mète: kas telefon jéi terveks (see pole minu oma)?
Kolmas mète: ma lèin pea éra, kas négu on terve?
Vastus kèikidele kysimustele: ènneks jah.
Pea jéi terveks, ainult muhk on, ilmselt suuremat pèrutust kyll polnud, sest ilmselt vèttis osa hoobist endale minu seljas olnud E seljakott, milles oli kaamera, aga ka see jéi terveks. Ka minu puusaluul olnud fotokal polnud héda midagi. Ainult vasak pçial, parem peopesa (nagu Murphyle kohane: kukud ikka 2 korda samasse kohta) ja vasak èlg olid vigastatud ja verised. Pysti igaks juhuks liiga kiiresti tèusta ei tahtnud. Siiski tuli ohvriks tuuq kéekell, mis sai kriimusatud ja mille sydametegevus lakkas lèpuks téna ççsel.

Ja jah, ka arbuusiviinal on muud omadused lisaks maitsele ja purjutegemisele, ka see desinfitseerib. Kèigepealt viinaga - see kèrvetas, siis oli meil kéepérast soomlasest kogenud medède, ka tema kèrvetas. Lisaks ellele, et u 90% prantslastest ei jaga sènagi inglise keelt, pole neil ka hosteli vastuvètus esmaabikotti. Seadsime sammud yle tee asuvaqsse valgesse hoonesse, kuhu prantsusekeelne administraator meid sèbralikult juhatas. Selgus, et see polegi ei tennisehall ega merevée hoone, nagu olime arvanud, vaid tuletèrjejaam vms. Igatahes oli seal kiirabi ja sèbralikud, kenad prantsuskeelsed oskuslikud noormehed, kes èla éra puhastasid ja sidet-vedelikku veel kaasa andsid. Suurepérane tulemus (kui vélja jétta, et mèlemad kéed on valusad ja èlalihased kanged), aga tegijal ikka juhtub. Jérelikult olen tegija?

Reede, 6. juuli 2007

Punabarettide maa

Minu siiras plaan oma muljed jäädvustada, läks ilmselgelt vett vedama. Teise péeva sain kyll kirja, kuid sellegi osaliselt ja hiljem... pole ma véga viitsinud kirjutada. Siiski, kui ma ehk end kokku vètan, teeks véikse reisipéeviku. Eks paistab.

Mèned faktid siiski:
  • siin on azerty klaviatuur ja esialgu ei suutnud ma sellega harjuda. Nyydseks olen harjunud ja kui avastasin, kuidas eesti keele peale seda ymber lylitada, ei leidnud ma enam normaalselt téhti yles, sest harjumusest vajutasin juba prantsuse liigituse jérgi, nii et excuse moi tépitéhtede puudumine.
  • Pariis oli suurepérane, kuigi négin seda véhe ja Champs Elysee jéigi négemata nagu ka èige Triumph d Arc. Tagasiteel ilmselt neid enam néha ei jèua, nii et reis Pariisi ja ilmselt sealhulgas Lèuna-Prantsusmaale tuleb siiski millalgi ette vètta.
  • Prantsuse vein on odav, vèga odav ja oma hinna kohta yllatavalt hea. Eestis myydavate odavate veinidega ei anna seda yldse vèrrelda.
  • Liha on ysna sççdamatu maitsega yldjuhul ja yldse maitseb toit kuidagi teisiti. Piimast ei tasu siin yldse unistada.
Loeng hakkab jélle, kohvipaus sai lébi, nii et teinekord muljetan...

Esmaspäev, 2. juuli 2007

100% pur jus* Cherbourgi vihmavarjusuvitajad

Hommikune äratus polnudki nii varajane, kui kartsin. Ärkasin isegi enne kella. Kiire tee ja võileib, asjad kotti, hüvastijätt Beniga ning metroo peale. Raske kohvri tirimine trepist ei kuulu mu hobide hulka.

Jõudsime metroo lõppu hiljem, kui arvasime ja lubasime. Õnneks mitte oluliselt. Peale väikest ekslemist leidsime ka Marika üles. Cherbourgi eestlanna. Alustasime ca 4 h kestvat autosõitu Cherbourgi. Teepeal tegime paar kohvipeatust. Prantsusmaa on ilus. Palju aasi ja karjamaid on teeääres, vihma tuleb hooti - see hakkab ja lõppeb sama äkki. Valged lehmad.

Saame teada, et vanuse poolest sobiks Marika meile nooreks emaks, välimuselt oleks talle pakkunud max 35. Ta on kunstnik ja veab projekti Eesti ja Prantsusmaa lossidest, huvitav, tahaks kunagi näha. Ta on tore ja sõbralik. Tuleb välja, et maailm on jube väike. Nojah, juba Hemingway kirjutas, et eestlane igas sadamas.

Jõudsime kenasti kohale. Ootasime ja võtsime tuult. Saabusid slovaklased ja eestlane. Tore. Käisime shoppamas, tegime kolmekesi süüa, jõime siidrit ja veini. Tutvusime põgusalt linnaga. See on väike, aga suurem kui ma arvasin. Saabusid soomlased. Jõime veel veini. Nalja sai ja kõhulihaste trenni pärast muretsema ei pea. Ilmselt varsti räägime kõik soome ja prantsuse keelt segamini või kui muidu mitte, siis vähemalt veini joonuna - on keel parajalt sõlmes ja lihtne ;)

/- jätk 19.07.07.-/
Nagu hiljem selgus, läkski kogu reis umbes samas tempos ja samamoodi. Koos soome noorte (loe: eestlane, soomlased, iraanlane, tuneeslane ja hiinlased), kohaliku suurepärase soodsa alkoholiga ning ajas mõõtmatu olemisega ülimalt tuulises ja veidi vihmases väikelinnas Prantsusmaa põhjakaldal. Esialgselt harjumatu kliima sai kiiresti omaseks. Ja tuleb nentida, et haavad paranevad sellises kliimas erilise tempoga - sama, mis Eestis oleks võtnud aega ehk kuu-poolteist, võttis seal nädala. Imetabane.

Järelsõnaks võin öelda, et olen äärmiselt positiivselt üllatunud eestlaste külalislahkuses ja sõbralikkuses. Meil olnuks raske ilma Karini ja Marikata. Optimism, energia ja positiivsus. Tundub, et elu on lill. Ajal ja ruumil on teine mõõde.

------------------------
* pur jus - pr keeles täismahl ;)

1. päev - Pariis

Lennujaamas kohtasime tuttavat, kes juhtumisi läks sama lennuga Pariisi tööle. Lend oli ilus ja rahulik. Estonian air oli isegi õigeaegne, hilines ainult 25 minutit. Pagasit kättesaades avastasin, et sanga juurest on plastik purunenud ning pöördusin pagasiteenindusse, kus peale mõningast ootamist sain kinnitava olukorda fikseeriva paberi, mille pean esitama kindlustusse või lennujaama, veel ei teagi.

Lennujaamast linna sõites olime juhuslikult neljakesi: ka kaks Tallinna lennujaamas kohatud tuttavat. Veidi otsimist ja loogikat ja linna me saimegi. Naljatasime, et kohtume Louvres ja läksime igaüks oma teed. Metroole oli esialgu raske pihta saada: kõik kohad olid kinni ja sildid veidi segased, kui leidsime õige suuna ja koha, ei leidnud me pileteid ja pidime omajagu tagasi kõndima. Kohvri vedamine tundus raske ja harjumatu. Lõpuks saime piletid. Kohalikud eriti inglise keelt rääkida ei taha, meie aga prantsuse keelt ei räägi. Metroo haiseb ja on räpane, ebameeldiv, aga mugav, kiire ja käib väga tihti. Sellega saab sisuliselt igale poole. Ainult et lifte neil Metroos pole ja tihti ka liikuvat treppi mitte, mistõttu on kohvrite trepist tirimine omajagu kunsttükk, samuti turnikeedest kohvrite läbisaamine - kohvrid on liiga laiad, kõrged jms, koos endaga on neid korraga läbi tõmmata võimatu. Õnneks annab kohvrit külg ees sikutades turnikee alt läbi tõmmata.

Jõudsime Belleville jaama ja helistasin instruktsioonide kohaselt Benoit numbril. Mõtlesime, milline ta välja näha võiks, sest tegelikult polnud meil temast aimugi. Nagu selgus, on Benoit kolmekümnendates kiilaspäine, saleda kehaehitusega sümpaatne inglise keelt kuigipalju mittekõnelev prantsuse meesterahvas. Ta lubas olla 5 min pärast jaamas. Istusime ja ootasime, naljatasime et prantslaste 5 min võib olla ka pool tundi. Peale 20 min ootamist plahvatasime äkki, et ta ei saagi ju alla metroosse ilma piletita. Peale paari smsi leidsime teinetteist ja Benoit juhatas meid oma korterisse.

/-jätk mälestuste põhjal 19.07.07-/
Jätsime asjad tuppa ning püüdsime käte-jalgade abil selgeks teha, kuidas tagasi saame peale linnapeal käiku. Igale turistile kohaselt käisime ära Eiffelis, Notre Damis ja piilusime ka Louvri väljaspoolt. Mitte, et Pariis just suuruselt küla meenutaks, aga suutsimegi juhuslikult lennujaamas kohatud tuttavaga Louvre lähistel kokku joosta. Imetabane. Tagasiteel "kodu" poole saime Benilt sõnumi, et ta on kodus ja ootab meid ning sellele järgnes mingi prantsuskeelne lause. Lugesin ühte pidi ja teist pidi ja ainus, mis aru sain esimese hooga oli, et jutt käib söögist. Kas see oli küsimus või fakti nentimine - ei teadnud. Peale sõnastiku appivõtmist suutsin lahti kodeerida ka toidu enda: prantsusepärase loomaliha hautatud juurviljadega. Kõlas ahvatlevalt. Tagasi jõudes ootas meid laual aurav potitäis head sööki. Kui kõik prantsuse mehed nii hästi süüa teevad, siis võiks isegi kaaluda Prantsusmaale kolimist. Hea söögitegemisoskus leidis veelkord kinnitust meie viimasel õhtul Prantsusmaal, kui Ben ja Karin kostitasid meid taaskord oivalise õhtusöögiga. Kuigi, tuleb nentida, et esimesel õhtul palusime toidu kõrvale veeklaase: kohe kuidagi ei olnud me harjunud veiniga. Kohtasime ka Beni sõpru. Saime aimu prantslastest. Magama saime hilja. Päev oli olnud suurepärane!

Teisipäev, 19. juuni 2007

Planeerimata spordipäev

Mis juhtub siis, kui ristata omavahel 2 neidu, 2 koera, teisipäeva õhtupoolik, soov väikse jalutuskäigu raames koerad ujuma saata ja raba? 15 km lühike jalutuskäik. Kui hommik algas spurdiga rongile, mis kiirenes oluliselt veelgi enam, kui tänava lõppu jõudes tegin avastuse, et rong jõuab kohe peatusesse, siis ei oleks ma arvanud, et õhtu lõppeb korraliku spordipäevaga. 15 km jalutuskäik saab aset leida üksnes siis, kui a) sa ei tunne metsa, kus sa viibid, b) selle asemel, et kuulata loogikat ja keerata vasakule, sa keerad paremale ja loodad, et tee teeb suure ringi ja c) kui jõuad tee lõppu, siis jõuad järeldusele, et tee ei teinud ringi ja oled välja jõudnud kuhugi, millest sul pole aimugi ning tagasitee autoni mööda tänavaid on ilmselgelt pikem kui sama tee läbi raba. Vähemalt ei pea suveperioodiks pooleli jäetud trenni pärast enam süümekaid tundma. Ja koerad on ka ilmselgelt rahul: nad on saanud ujuda nii kaelani mudases kraavis, nii et vahepeal tekkis küsimus kumb koer on kumb kuigi ühe originaalvärv on kuldne ja teisel šokolaad, kui ka parte täis mõnusas tiigis. Õhtu võib lugeda igal juhul kordaläinuks. Ja mõtte hommikustest metsajooksudest matsin eos maha - ei ole mul hommikuti seda aega, et 2,5 h tempokalt metsas ekselda ;)

Pühapäev, 17. juuni 2007

Raba rockides

Sel nädalavahetusel kogesin taas asju, mida varem ei teadnud, või olin unustanud:
  • "Liasks sellele, et sa oled ilus, oled sa lihtsalt nii ilus!" sõnas mees, vaadates siiraste silmadega A-le otsa ja ulatades meile kohvid. Tõesti, on kohti, kus muud maailma ja muud hetke ei eksisteeri ja on vaid see, mis on hetkes. Ja sinna hetke see kõik ka jääb.

Pikemas tualetisabas seistes leian taskust suhkrupakid, mis on sinna jäänud paari nädala tagusest kohvitamisest. Õhtul hiljem, nagu selgub, on see tänuväärne ja vajalik leid. Kuulen seljatagant kommentaari ilmse vihjega endale, et esmaspäevase SLÕhtulehe uus kaanelugu on leitud: Uuspõllu narkodiiler paljastas end Järvakandis.

Mul on mees, 2 last ja isiklik turvamees - vastus, millest piisab hetkega, et peletada eemale ebasobilikud inimesed. Lisaks sellele on alati hea, kui on käepärast keegi, keda saad vajadusel esitleda oma kaaslasena.

Algab kontsert. Sa astud massi hulka ja asetad end kuulama. Töönädalast on peal paras väsimus ja mõtled, kuidas sa öösel Tallinna tagasi sõitma pead... ja äkki haarab see su endasse. Iseenesest. Lihtsalt ei ole võimalik jääda ükskõikseks, kui su ümber on inimesed, kes naudivad muusikat südamest, rütm ja heli läbivad su, pannes su värisema ja surisema. Sa ei tunne peaaegu kedagi ja keegi ei näe, kuidas sa tantsid. Tunne on uskumatult hea ja suurepärane. Väsimus on pühitud hetkega. Sa oled täpselt õiges kohas ja õigel ajal.

Oleme just kätte saanud oma burgerid ja asetame end taamale õhtu viimast esinejat kuulama. Peale väikest energiasüsti kehale on vaim endiselt värske. Õhtu on jahe ja taskust leitud nahkkindad kuluvad marjaks ära. Kui õhtu alguses oli mul tunne, et olen liiga kaine sellise ürituse jaoks, siis olles endiselt kaine, on tunne absoluutselt muutunud. Peotuju on laes. Rockime ülima mõnuga. Elu on lill.

Tagasiteel Tallinna korjame peale hääletava neiu. Ta on ilmselgelt õnnelik selle üle. Tee peal peatab meid politseinik. Annan dokumendid ja saan esimest korda elus puhuda, jätkame reisi. Mul on taas hea meel, et kui on rool, siis ei joo. Tagasitee Tallinna läheb kiiremini kui eelmisel ööl ja ka uni ei tiku nii tugevasti silma. Kordki on kasu sellest, et olen ära õppinud kohvijoomise. Magama saades on väljas juba valge, aga ma olen rahul. Nädalavahetus oli suurepärane.

Reede, 15. juuni 2007

Kui kõrgele lennata?

Kui mälu mind ei peta, kõlas üks lugu kunagi nii: "Lendas kord varblane ja tahtis lennata kõrgele taevavõlvi alla. Teda hoiatati, et ärgu lennaku kõrgemale, kui tiivad kannavad. Aga ta tahtis ikkagi. Nii ta lendaski kuniks tiivad enam ei kandnud ja külm need ära võttis. Ta kukkus külmumuna maha. Mööda läks lehm ja lasi oma väljaheite otse varblase peale, mis varblase üles sulatas. Varblane hakkas siplema ning teda märkas kass, kes ta ära sõi. Lool on kaks moraali: ära kunagi lenda kõrgemale, kui su tiivad kannavad; kui sa oled juba tugeva sita sees, siis rabelemine teeb asja hullemaks." Tegelikult oli moraale kolm, aga kolmandat ma enam ei mäleta...

Küsimus on pigem selles, kui kõrgele lennata võiks ja kui palju tiivad kannavad. Kui tahta tunda end turvaliselt, siis ei tohiks lennata kõrgemale kui tiivad kannavad. Aga ilmselt ei ole sa siis keegi muu kui keskpärane hall kardinal, hiireke. Kui tahta olla Keegi, särav täht taevavõlvil, tuleb ilmselt püüda lennata kõrgemale. Kes ei riski, see šampust ei joo. Aga kõrgelt kukkumine on hoopis valusam ja mida kõrgemale sa lendad, seda vähem hakkavad tiivad kandma, eriti, kui see tuleb varem, kui selleks valmis oled või lendad kõrgemale, kui sa selleks suuteline oled. Külmumine ja kukkumine... Kas tahakski seda teada? Ja kas saab olla kindel, et alati on keegi, kes sind üles soojendab? Et kukkudes on küll valus, aga püsti tõusta suudan veel? Aga kuulsusejanu on ju nii magus... ja kes võiks ometi tunnistada endale, et ta on vähem ambitsioonikas kui olla tahaks?

Või nii siis jääbki?

Teisipäev, 12. juuni 2007

Lihtsad naised

Eile õhtusest vestlusest jäi kõlama repliik, et naised on lihtsad. Ja naistega on lihtne. Mida see täpselt tähendab, teab ilmselt lause autor ise kõige paremini. Pealegi meesterahvas. Tol hetkel mulle tundus, et ma sain aru, mida ta mõtles. Täna aga ei ole see enam minu jaoks üldsegi teistele edasiantavalt selgitatav. Võibolla mängis rolli ka üleväsimus. Võibolla mitte.

Kuigi - see väide on piisavalt palju elevust tekitanud ja tähelepanu tõmmanud. Vähemalt MSNi nimes.

Mehed pidid olema oluliselt keerulisemad ja meestega pidi olema parajalt raske. Üllataval kombel kuulen ka seda klauslit meesterahva enda suust. Hetero meesterahva. Kui sellele mõelda, siis võibolla ongi nii.

Elu ei pea olema keeruline, elu võib olla vahel üllatavalt lihtne. Tegelikult ongi. Lihtsad - sellised me, naised, olemegi.

Esmaspäev, 11. juuni 2007

Punapäiste pealinn

Minu esimene mulje punapäiste pealinnast oli äärmiselt kummaline. Ma ei suutnud kuidagi harjuda mõttega, et autod sõidavadki teisel pool harjumuspärast suunda ja ka rool on vales kohas. Esimese hooga autosse istudes lausa kohmetusin ega tahtnud aru saada, kes juhtima hakkab. Hiljem oli juba kergem.

Ootasin suurlinna, aga kõrghooneid polnud kusagil. Mismõttes ei ole kõrgemaid hooneid kui mõni korrus? Isegi Tallinn on selles mõttes suurlinn. Lähed ja lähed ja ootad, et jõuaksid kuhugi keskusesse... ja äkki avastad, et oled hoopis äärelinnas. Ja keskusest läbi. Kõik on hästi sarnane, ainult uksed on eri värvi ja keskus ehk veidi... kirevam. Iseenesest muidugi huvitav ja teistmoodi. Isegi harjutav ja omaks võetav. Esimese õhtu vaimustus oli suur. Ma oleksin olnud isegi valmis sinna koheselt kolima. Miks? Ei tea...

Keskusesse pidi olema üksnes tunnipikkune jalutuskäik. Meil oli vaja jõuda poolele teele. Ühtäkki, avastatuna, et oleme kõndinud juba varsti terve tunnikese, aga pole nagu poolele teele ikka jõudnud, saatsin sõnumi sisuga: "Kui me oleme siin, siis a) me oleme valele teel või b) me oleme hoolega mööda pannud..." Ja sain vastuseks selle viimase, mida isegi kahtlustasin. Tagasi minna ei viitsinud.

Ilm oli suurepärane. Iseenesest pidigi olema, sest ma tellisin nii... ja tegelikult mul polnudki sooju riideid kaasas, sest ma lihtsalt ei tulnud selle peale, et ilm võiks olla jube. Ilmselt ei saa ma väita, et yeah, I survived the Irish weather... aga valu punanahkadele sain ma tunda küll. Mulle ju päike peale ei hakka, eksole. Ega polekski hakanud, aga ülipehme muruga mõnusad pargid ju lausa kutsuvad päikese kätte end vedelema viskama, või mis?

Ma ei saanud alguses üldse asjale pihta, miks pagana pärast enamus meesterahvaid teretavad, vilistavad või signaali lasevad. Kui mõnda aega ringi jalutasin ja avastasin, et a) iiri naised ei kanna seelikuid ega kleite, b) iiri naiste jalad on küll peened, aga keskkohast ripub eranditult suurel osal rasv üle serva ning c) iiri inimesed on inetud, siis polnudki suurt imestada. Mittelabane tähelepanu võib olla isegi nauditav. Teatud mahus ja teatud piirini.

Hästi hea on teha täpselt seda, mis pähe tuleb ja nii palju, kui palju minna viitsid. Olles oma kaaslasega ideaalselt samas tempos. Ei ühtegi sõnavahetust, ei ühtegi lahkarvamust. Me kuidagi tundsime ja mõtlesime ühte moodi. Suurepärane. ET(,) sinuga võib luurele minna küll.

Kummastav

Tänane päev on nagu mulli sees. Ilmselt see on tingitud minu vähesest unest öisel ajal. Olin juba valmis mõnepäevase kogemuse mälestuse najal Estonian Airi kiitma nende suurepärase lennu eest (uskumatu, lennuk jõudis planeeritust varem kohale, õhkutõsumine ja maandumine olid praktiliselt mittetuntavad ja mõnusalt sujuvad, kordagi ei raputanud... nagu päris!), ent nüüd kahtlen, kas kirjutada neile kiitust või laitust. Tänaöine lend hilines 1,5 h, pagasit tuli oodata ka umbes pool tundi Tallinnas. Kuidagi häiris see, et peale 20 minutilist pagasi ootamist ning ülinappi uneaega näed aknast, kuidas mingid tüübid vantsivad laisalt lennuki juurde ja hakkavad pagasikäru pagasiauto juurde udima... njah, peale niigi oluliselt hilisemat maandumist oleks eeldanud, et vähemalt pagasi saab kiiresti kätte, et natukenegi päästa veel, mis päästa annab...

Päeva plussi sai kirja ilmselt see, et hoolimata meeletust väsimusest ja silmade mitteseletamisest, käe värisemisest, suutsime siiski saavutada naiste nooleviskevõistlusel naiskondlikus arvestuses II koha. Tublid, B ja E. Nüüd on mul ka esimene trofee kodus. Wohaa. Jättes siinkohal mainimata, et B sai individuaalses arvestuses esimese koha.... Aga ma võin end vähemalt natukenegi tähtsana tunda ;)

Kolmapäev, 6. juuni 2007

Ehtnaine ehk päristibi


Täna on päev, kus ma olen omandanud kõikvõimalikud tüüpilised naistele omandatavad jooned. Võibolla mitte just päris sellised, nagu iga naine just tahaks, aga ikkagi meie soole äärmiselt tavalised. Noh, nagu ürgnaine, aga mitte nii tark ja osav, vaid lihtsalt ilus, nagu tavaline beib.


  1. Kõigepealt avastasin ma hommikul, et mul on terve hulk suvejalanõusid ja ikkagi pole mitte midagi jalga panna. Mul oli konkreetne ettekujutus sellest, mida tahtsin ja seda lihtsalt ei olnud mu kapis.

  2. Hommikul ärgates ei saanud ma absoluutselt sotti sellest, mis tuju mul on. Avastasin, et täna ei ole lihtsalt minu päev.

  3. Päeva jooksul jõudsin selgusele, et oma virisemise ja vingumisega olen iseennast ka ära tüüdanud. Otsustasin enda maha jätta ja mõneks ajaks mujale kolida.

  4. Pool pärastlõunasest koosolekust ei suutnud ma kuidagi jälgida üldist diskussiooni ja vaid noogutasin jutule kaasa kõige targema näoga, mis ma sel hetkel teha suutsin, ise mõeldes sellele, kas õhtul kohvrisse pakkida punased või valged kingad.

  5. Õhtul jõudsin selgusele, et mu nahk vajab korralikku spa-hooldust, mutantkarvad eemaldamist ja küüned lakkimist.

  6. Lõpuks selgus, et täna on ikkagi minu päev - mul on esimest korda elus päris oma nimepäev. Palju õnne mulle. The world is mine.

  7. Mul oli siia nimistusse veel terve hulk asju lisada, aga kuniks ma mõtisklesin selle üle, miks mu elutoa põrand näeb välja nagu väiksemat sorti tiik, suutsin ma kõik ära unustada.

Pühapäev, 3. juuni 2007

Kui elul on rohkem (k)anda...

Vahetevahel on tunne, et kõik oleks justkui öeldud. Sõnadeta. Ja vahel ka ütlemata. Ja vahel on tahtmine öelda nii palju, nii palju... Ja äkki saavad sõnad otsa!

Kui tihti antakse võimalust valida vastutust? Kui tihti su käest küsitakse, mida sa tegelikult teha tahad? Kui tihti sellega arvestatakse? Kui tihti nähakse, kes sa tegelikult oled? Ja kui tihti tunned sa end tegelikult hästi, õnnelikuna? Kui tihti teed sa seda, mis ongi just sinu jaoks ja mida sa teha tahad? Ilmselt mitte liiga tihti.

On asju, mis sind peaksid rõõmustama ja millele mõeldes peaksid tundma head tunnet, aga valel hetkel panevad need asjad pigem nutma. Inimloomus on kummaline. Ja mõistmatu. Vahel tehakse teistele mõtlematult haiget. Vahel ei saa elada oma elu teiste järgi. Vahel tahaks, et millegi kogemiseks võiks tunda vaid positiivseid emotsioone ja negatiivsed kõrvale jätta. Aga vahel käivad need käsikäes.

Vahel on elul rohkem anda, kui hetkel jaksaks kanda...

Teisipäev, 29. mai 2007

Hea tuju kingad


Mõni päev on kohe teistsugune. Paistab veidi erilisem, kuigi on üsna tavapärane. Eriliseks teeb selle päeva võibolla ka asjaolu, et jäin hommikul tööle päris kenasti hiljaks, aga see... ei morjendanud mind üldse. Päev algas suurepäraselt.

Minult küsiti täna, millised näevad välja hea tuju kingad ja võin öelda täpselt, et tean, millised nad täna on: terava nina ja kõrge tikk-kontsaga, beežikat värvi, reljeefse mustri ja kuldse läikega, pahkluule kinnitumas samast materjalist rihm ketiga, mille küljes on säramas kivikesed, mis õrnalt lendlevad jala tõustes... need ongi hea tuju kingad, mis panevad sind lenneldes hõljuma.

Vahel lihtsalt on nii, et on mingi hetk ja see jääb eriliselt meelde, kuidagi kummitama, kuigi sama situatsiooni mõtteis enam uuest läbi mängida ei suuda. Ja vahel on neis mõtteis toppama jääda kuidagi eriliselt hea. Võibolla olen ma lihtsalt stuck in a moment...

Teisipäev, 22. mai 2007

Planeerimine

Suveplaanide tegemine on enneaegselt varajane, aga siiski vajalik. Eriti vahva on planeerida mingit reisi. See haarab kohe endasse erilise entusiasmiga ja paneb läbi mõtlema võimalikke erinevaid variante. Eriti lahe, kui saad sellega terve päeva tegeleda. Tööl paraku sleleks aega ei jää.

Ent siiski on planeerimisel omad mõnud. Sukeldud internetiavarustesse ja vaatad siit-sealt. Tekib ahaa-efekte omajagu, kui avastad, et näe, siit lennates sinna ja sealt tonna saab ka ja võibolla soodsamalt. Tähtis polnud esialgu ajakulu, vaid pigem huvitavus ja hind. Peale pikka klopsimist ja meisterdamist valmis kokkuvõttev tabel kõikvõimalikest sihtpunktidest ja marsruutidest, kuidas kuhugi jõuda. Presenteerisin seda reisikaaslasele. Kujutelsin vaimusilmas, kuidas ta vaatas mu tööd ja mõtles, et olen segane. Ja kuidas ta märkas kokkuvõtte lehel varianti alustada bussiga, lennata 2 korda ja lõpetada rongiga... ainsamaks kommentaariks: "Jumpsus!"

Kahju, et vestlus toimus läbi msni. Oleksin tahtnud näha tema nägu minu geniaalsete plaanide genereerimise peale. Kahjuks see ei õnnestunud. Siiski avaldas ta arvamust,e t mu plaan on kahtlane ja ilmselt ei toimiks. Tuli temaga nõustuda. Sellegipoolest: väärt päevatöö ;)

Neljapäev, 17. mai 2007

ARM

"Kord levinud jutud, et kuskil elab üks väga väga tark mees. Jutte tulnud siit ja sealt ja ühel teisel mehel tekkinud tema vastu huvi, et kes see geenius on. Hakanud see teine siis rändama ja jõudnud lõpuks peale pikki aastaid targa juurde, võtnud vaevaks küsida, kudias too nii tark on. Tark vastanud, et tema näeb. Mees kratsinud siis kukalt, et mismoodi, me ju kõik näeme, et kas sellepärast ta rändaski nii kaua ja nii kaugele, et kuulda sellist lihtsat vastust. Tark vastanud, et vastus ongi lihtne: kui ta vaatab muna, näeb ta kotkast lendamas taevavõlvi all, kui ta vaatab tõuku, näeb ta ilusat liblikat ringi lendamas ja kui ta vaatab punga, näeb lopsaka õiega säravat roosi..."

On neli lihtsat reeglit: kõik siin on õiged inimesed; kui see algab, siis see algab; kui see lõppeb, siis see lõppeb; kõik, mis juhtub, on õige. Ja üks seadus: kahe jala seadus - mine ära, kui see sulle midagi ei õpeta ja sa teistele midagi ise ei anna. Avatud ruumi meetod.

Kõik hakkab väikestest asjadest ja elu on ju tegelikult lihtne. Kõik see, mis on loomulik, on elu pärisosa ja seega nagu õige. Õnn ei peitu õnnelikkuses ja alatises täiuslikus harmoonias, vaid õnn ongi see, mis on su ümber: elu. Lihtne ja loomulik. Mõtle väljaspool kasti.

Täna sain kirja, kus manitsetakse tegema asju täna ja mitte homme, sest homme võib vahetevahel hilja olla. Ei ole vaja tormata, vaid nautida ja vaadata ja kuulata ja tunda. Materiaalsel maailmal on liiga suur tähendus ja väärtus. Kui elu on lihtne, siis tee seda, mis teeb su õnnelikuks. Kui sa tunned, et sa ei tee seda, mis teeb sind õnnelikuks, kasuta kahe jala reeglit ja astu minema, astu sinna, kus sul on midagi öelda, sa annad midagi teistele või saad ise. Areng.

Täna mõtlen ma nii ja homsest tahan ma nii elama hakata. Ei, tänasest.

Kolmapäev, 16. mai 2007

Kevad

Rannahooaeg on ametlikult alanud. Seda kinnitavad randadesse paigutatud riietuskabiinid ja rannavalve putkad, mõnes kohas ka valvurid. Ent ilm pole kuidagi rannale sobilik: õhtul alla 10 kraadi sooja, vesi 7 kraadi - tõeline karastumine! Isegi liival istuda ja väike õlu teha on pikapeale jahedavõitu, eriti tuulega. Lisaks tavalisele rannainventaarile on rannaliste tähelepanu viimasel ajal äratanud kiiged: kohati on neile raske löögilegi pääseda. Tundub, et lapsemeelsus on moes.

Lapsemeelsusest ja lastest... Nüüd sain ka kinnitust oma blondsuse päritolule: kevadel sündinud ju.

Mõttetera

Hommikukohvi ajal kuulsin üht kuldset mõttetera, mis kõlas umbes nii:
"Kui enne mõtlesin, et tahaksin karjääri teha ja ise olla tähtis ja vastutav, siis nüüd saan aru, et ega see juhi koht ei olegi nii tore ja palju parem oleks olla kuskil väike mutrikene või siis minna mehele, olla kodune, kasvatada lapsi ja rohida peenraid kuskil. Õnneks praegu hoolitseb eraelu eest töö - seda lihtsalt ei ole."

Miks inimesed pole rahul oma saavutatud unistustega?

Pühapäev, 13. mai 2007

Rattaretk autoga

Nädalavahetus oli suurepärane. Puhkasin end pooleteist päevaga mõnusalt välja ja ööde lühisusest tingitud uni oli põhjendatud. Loodus on imeline, seda eriti kevadel. Ilmselt varsti on veelgi enam vaadata: lilled juba õitsevad, metsaalune on täis ülaseid ja sinililli. Viimased hakkavad juba närbuma, kuid valendav aas padrikus on meeliköitev. Ja linnulaul! Isegi pimedas on näha õhtusest vihmast krudisevas rohus kollendavaid nurmenukke. Seda katsetasime järgi ööl vastu pühapäeva, kui teised vaatasid toas Eurovisiooni hääletust, aga emadepäev oli juba hakanud ja teada oli, et pühapäeva hommik on väga kiire. Üllatasime kahte ema kimpude nurmenukkudega: head emadepäeva!

Sellele eelnes raju Roheliste rattaretk. Minul küll autoga, ent oleks tahtnud isegi vändata sobiva varustuse olemasolu korral. Kui on õige seltskond ja sobiv maastik, siis pole ühtegi asja, mis võiks rikkuda retke enese. Võibolla siis järgmisel aastal?

Kuigi - kahte tuleb nentida - saateauto ja tagavaravariandid on äärmiselt vajalikud, ent teevad inimese mugavaks ning kui on reeglid, tuleb neist kinni pidada: saab vajadusel hakkama ka alkoholita ning, olgugi et on kambavaim ja tundub, et kõik on lubatud, kui meri põlvini, siis väikepoodide interjöör ja sellega kokkukuuluvad muud eemaldatavad detailid tuleks samuti alles jätta nagu kord ja kohus. Ei tuleks ju muidu selle peale, et võtaks endaga mujalt kaasa korvid või sööks, mida soovid, selle eest maksmata.

Siiski - kuidas elad Eestimaa? Ehk kohtume ka järgmisel aastal.

Roostes

Kui kiiresti inimene tegelikult unustab! Mu vene keel on küll läinud arusaamise osas paremaks, kui see enne oli, tulenevalt tööst, mida ja kus praegu teen. Siiski, abikätt pakkudes oma kodumaale, jäin vene keelega hätta, kui avastasin, et ei oska kuidagi äkki lihtsaid asju öelda. Närv tuli sisse, pea oli tühi ja vajasin mõtlemisaega, kuigi töö oli lihtne ja tundus selge kui seebivesi. Eksisin endas. Ja kaotasin pea.

Peale pisukest pausi ja enesekogumist saanuks ma siiski hakkama, ma arvan. Kindlustasin ka korraks seljatagust. Aga olles vapralt valmis kodumaad aitama, ei ole see äkki enam nii lihtne: tuhinas olin kirjutanud numbri kas valesti või on see lihtsalt kättesaamatu. Ehk heliseb telefon uuesti ja saan päästa oma maine ja meie riigi au..?

Esmaspäev, 7. mai 2007

Laenamise käsiraamat

Tänu eilsetele sündmustele on mu rahakotis vaakum ning pilk suundub rahakotidieedile. Rahakotidieet kui selline on tegelikult üsna positiivne nähtus: saab kaalu langetada üsna teadlikult ja tahtlikult ja sellepärast süümekaid tundmata. Nii on kadunud juba jõuludest alates 4 kg. Ideeliselt peaks hiljemalt juulis rahakotidieet lõppema, aga eks see paistab.

Peale mõningast eelarvelist arvestamist leidsin ma tegelikult väga lihtsa valemi inimese jaoks, kellel pole veel laenukoormat, aga mõtleb endale selle kaelavõtmisest. Kõigepealt tuleb mõelda välja asjad, mida sa endale tahad, aga lubada ei saa. Seejärel leia omale sobiv võlausaldaja (ilmselt pank). Vaata üle oma igakuised kindlad kulutused, mida sa väga mõjutada ei saa (üür, krediitkaardimakse, telefoniarve jne). Siis vaata üle oma igakuised kulutused, mida saad osaliselt mõjutada (nt söök: kas sööd iga päev kallist sinki ja mereande või oled vahel nõus sööma ka odavamat vorsti). Seejärel löö kokku oma kulutused, mida saad igakuuliselt muuta (sh pidutsemised, riiete ostmine jms). Nüüd õta esimesest summast üsna maksimumilähedane, teisest ja kolmandast keskmine. Kas jääb veel raha igakuisest sissetulekust üle (st peaks jääma)? Jah? Ja see summa on sama suur, kui igakuine laenu või järelemaksu tagasimakse, mida kavatsed võtta? Sel juhul palju õnne ja üsna tõenäoliselt ei satu sa miinustesse. Kui ei, siis lõpetad nii nagu mina.

Ja saavutad suveks saleda vormi rahakotidieediga.

Pühapäev, 6. mai 2007

Goodbye blonde, hello brunette


Elu on kuidagi tuim ja vajab muutusi. Me kõik ilmselt tunneme seda mingil hetkel. Viimasel ajal on neid hetki palju olnud, ainult et ei tea ise ka täpselt, mida tegelikult tahaks.

Kas blondi elu on kergem kui brünetil või on bürnetil mõistust enam? Arvamusi on igasuguseid, aga ilmselt saan ma seda vahet varsti tunda. Kui sellel üldse mingit vahet on. Kuigi, tuleb tunnistada, et muutus on uus ja huvitav, inimeste reaktsioongi sellele. Kes märkab ja näitab välja, kes enda teada jätab. Terve oma elu olen olnud blond ja vahetevahel ka selle taha pugenud. Võibolla nüüd ongi aeg pöörata oma elus uus lehekülg ja olla vahelduseks keegi teine?

Siiski on juuksevärvil mingi vahe, täpselt nagu soolgi. Täna suutis üks blond juuksurisse kiirustades leida just ühe vaba parkimiskoha, jättes märkamata täpselt, mis märgid läheduses seisavad. Tagasi tulles auto juurde mõned tunnid hiljem, leidis brünett, et seda polegi enam omal kohal: oli teisaldatud. Värvimuutuse käigus see mõte küll vilksatas korraks peas, aga ilmselt oli siis juba hilja. Niisiis maksis brünett blondi vea eest ja lunastas auto välja. Õnneks läks küll nii palju, et Ühisteenuste meestel oli igav ja hea tuju ning nad olid nõus tegema poole väiksema trahvi. Siiski läks juuksuriskäik kokku kordi kallimaks, kui olin arvanud või karta osanud. Omad vitsad peksavad ja mental note järgmiseks korraks: ka 60 krooni parkimise eest on odavam kui 720 krooni teisaldamise eest, parem karta kui kahetseda.

Ilmselt rahakotidieet jätkub ka mais ja saabki suveks saledaks :D