Teisipäev, 25. september 2012

Koduveini veinitegu

Täitsa uskumatu, kuidas ma ei ole oma blogisse mitte midagi seni kirjutanud veiniteost. Sel aastal, kui juba teistkordne koduveini tegu käsil, vaatasin blogisse ja imestasin, miks ma eelmisel aastal üles polnud täheldanud, kuidas see asjatoimetus käis, et oleks sel korral šnitti võtta. Tundub, et ma pole oma eelmise aasta veast ka kuigivõrd õppinud, sest selle aasta esimene veinitegu on juba ka pudeldatud ja sildistatud, teine alles mulksub omasoodu ja peaks ka peagi valmis saama. Aga kus viga näed laita, seal tule ja aita, nagu vanasõnagi ütleb. Niisiis.

Eelmisel aastal tabas Hiiumaal meie aeda tõsine alõtša uputus, nagu ka aasta varem. Ma olin vaikselt juba mõnda aega kibelenud koduveini tegemist proovida, seda enam, et teadsin vanematel olevat kuskil ühe klaaspudeli niisama sesivat koos mulksutajaga. Vanasti tegi ema koduveini ja mulle nii meeldis vaadata, kuidas mullid muudkui mulksti ja mulksti mulksutajat läbisid.

Ma ei ole olnud ise suurem asi Eestimaise marjaveini fanatt, kui päris ausalt üles tunnistada. Minu kõige esimene veinikogemus üldse, mida mäletan, on seotud Põltsamaa Õunaveiniga üsna ammu. Kui seda sai proovitud väikese lonksuga, ei saanud ma kuidagi aru, miks täiskasvanud veini joovad – mulle ta ei maitsenud. Järgmiseks veinikatsetuseks sai teismelisena ära proovitud Manastõrskaja Izba, mida Lasnamäe keldripoodides igal pool kolmes eri sordis leidus üsna taskukohase hinnaga. Tõepoolest, õudne. Maitseelamusega pole sel joogil küll miskit pistmist. Lisaks meenub kuskilt mälusoppidest lapsepõlves kuuldud täiskasvanute kommentaarid justkui koduveini väga ei hinnatud ja selle maitse pigem veider kui hea oli. Nii ma siis koduveinist suurt palju ei pidanudki, kuigi katsetuse kihvatus oli sees ikkagi.

Paar aastat tagasi uuris L õunamahlade kohta kellel palju üle on ja pani toanurgas õunaveini käima. Kuigi tema veini sain maitsta vaid keeleotsa täie, siis selle maitse oli üle ootuste hea. Samal aastal oli õunu ikka südamest palju (saime sellest õunamahla kogusest ka kogu oma pulmalaua morsid), nii et mahla tegime M-ga sügisel praktiliselt iga nädalavahetus, millele lisandus mahla maalt linna transportimine, siis kuumutamine ja pudeldamine. Kokkuvõttes olid õhtud sisustatud nädalate kaupa, aga kodune õunamahl on igatahes kõikvõimalikest siirupitest etem ja hea janu korral või toidu kõrvale mekkida.

Ühe osa sellest õunamahlast pistsin ka maalt üles leitud vanasse puhtaks küüritud õllepunsusse siidriks tiksuma. Tol ajal olin ma alles koduse alkoholi meisterdamisega niivõrd võhik, et Interneti foorumitest loetud kommentaarid mind pigem ära ehmatasid kui proovima julgustasid. Nii ei julgenud ma siidrisse kuigi palju suhkrut lisada, sest mahl oli ise suhteliselt magus, ent mul polnud aimugi, et käärimisprotsessis suhkur magusest ei anna, vaid sootuks tulevase alkoholi kangust mõjutab. Ühesõnaga siider tiksus omaette tempos punsus 3 kuu asemel umbes aasta, enne kui valmis sai ja ilusaks selgeks tõmbas, aga tulemus jäi üsna kuiv ja niisama õhtuseks mekkimiseks ta kuigivõrd ei maitse. Samas liha selles marineerida või muid väljundeid leida ilmselt tasuks. Pealegi on seda ligi 20 liitrit ikka veel punsus rõhu all alles.

Kui alõtša uputus meid eelmisel aastal taas tabas, siis minu varasemad eksperimenteerimised alõtsaga näitasid, et see mari on huvitav väljakutse toimetamiseks. R rääkis just umbes samal ajal, kuidas ta mustikaveini teeb, nii polnudki mõtet kaugelt otsida, mida alõtšadega seekord pihta hakata. Lasin vanematel maalt ära tuua väiksema veinipudeli koos mulksutajaga, puhastasin alõtšad kividest ja panin ämbrisse käärima. Mingil hetkel sai marjad läbi marli kuivaks pigistatud ja vedelik koos suhkru ja viljalihaga veinipudelisse ümber valatud ning mulksuma pandud. Mis järjekorras ja kuidas asjad käisid, enam täpselt ei mäletagi. Küll aga mäletan emotsiooni, kui plastiliiniga õhukindlaks muudetud mulksutist esimene mull välja pigistatud sai ja see oli võimas.

Umbes samal ajal lugesin ma läbi ka Koduveini aabitsa, kus mõned päris asjalikud näpunäited ja taust lahti seletatud on. Vist sealt või kusagilt Interneti avarustest sain ka teadmise, et kui marju veiniteoks napib, siis võib lisada juurde selle võrra rosinaid poole väiksemas koguses. Nii sai teise veinipudelisse pandud alõtšad pooleks rosinatega. Lõpuks valmis meil üks laadung kuivemat valget ja teine dessertveini moodi roosat veini.

Eelmise aasta veiniteost innustust saanuna olin ma üpris rõõmus, kui selgus, et sel aastal on kirsse puu peal priipärast. Eelmise aasta kirsimoosi oli veel veidi järgi ning ploomimoosi alles veel üsna mitmed purgid, nii et pigem ikka kirsid veiniks, milleks muuks.

Kaks päeva istusin diivanil ja puhastasin kirsse kividest. Kirsside puhastamisega on see väike probleem, et mahl kipub laiali pritsima ning need plekid ei taha naljalt maha tulla riietelt. Mõned aastad tagasi olen katsetanud igasugust kodukeemiat kirsimahla pisikeste plekkide eemaldamiseks, aga kui plekid on ka näiliselt jalga lasknud, on nad kuidagi imeväel mõne aja pärast osaliselt tagasi ilmunud. Kuniks hakkasin tegelema GNLD-ga ja avastasin, et enamuse kirsimahla plekkidest olen saanud lõplikult eemaldada Super 10 ja G1 abil, kui plekid pole korralikult riietesse ära kuivanud. Sellegipoolest on paar köögirätikut edaspidiseks kaltsuks läinud.

Kuna eelmise aasta veini tegemise protseduur päris meelde ei tulnud, otsustasin sel aastal toimetada täpselt veini stardipakis oleva juhendi järgi. Nii valmis ka 21 pudelit kauni tumepunase tooniga kirsiveini, mille maitset ma ei oska kuidagi iseloomustada: liiga magus ta pole, kuiv samuti mitte.

Ema telefoneeris mõnda aega tagasi suvel ning kurtis, et tal sel aastal valge sõstra põõsas on marju üpris täis, kuid ühtki head ideed, mida nendega peale hakata, pole. Uurisin veidi asja Internetist: väidetavalt pidi valge sõstar olema kõige ligilähedasem veinimari valgele viinamarjale ning sellest pidi tulema suurepärane vein. Mõeldud, tehtud. Sõstrad läbi hakkliha masina aetud ning pudelisse käärima pandud vastavalt stardipaki juhendile. Valge sõstra-rosina vein aga alles mulksub vaikselt magamistoas ja selle mekkimine ning pudeldamine on alles ees. Kui need tulemused ka ükskord käes, siis püüan meeles pidada endalegi teadmiseks siia ka üles märkida, milline resultaat seekord pudelisse sai.

Muide, kui esimene suurem trend oli leiba kodus küpsetada ja viimasel ajal paljud tuttavad on veini/siidrit/koduõlut tegema hakanud, siis tundub, et uueks trendiks on saamas kodune juustutegu, millesse ma esimese hetkega kerge skepsisega suhtun, eriti arvestades keskküttega korteri igasuguseid ruumide ja temperatuuride kitsaid võimalusi. Aga kes teab, ehk proovin isegi millalgi ära, sest ka veiniteol on temperatuurid olulised, kuid tänapäevaste vahenditega saab õnneks hakkama ka keskküttega korteris.

Proosit!