Teisipäev, 29. detsember 2009

Jõulustress

Nädalapäevad tagasi pühapäev vastu esmaspäeva vähkresin öösel voodis ega saanud kuidagi normaalselt magada. Üks mõte kummitas peas teise järel. Küll ärkasin selle peale, mis tööl veel tegemata ja küll sellele, mis kingid veel ostmata. Mind oli tabanud sõna otseses mõttes Jõulustress.

Esmaspäeval tööl püüdsin järjekorda panna kõige tähtsamad ja kiiremad asjad, mida ei saanud enam edasi lükata ja tuli kindlasti enne Jõule ära teha, arvestades, et ma enne 04. jaanuari tööle nagunii ei naase. Esmaspäeva lõuna ajal hakkan veidi muretsema töötajate jõulukinkide pärast. Kingid ise on küll kohale toodud nädalapäevad varem, aga kinkepakendid pole endiselt veel saabunud. Kinkide pakkimiseks on meil jäänud loetud tunnid ja järgmisel hommikul tahaksime neid juba jagama hakata teatega, et päkapikud on meie kontorit külastanud ja peaaegu kõigile midagi jätnud. Endiselt on lahendamata minu dilemma: kinke on vähem kui tegelikke töötajaid, sest tellisin neid küll enda arust varuga, kuid oktoobrikuu töötajate arvu seisuga, mis on ilmselgelt detsembriks omajagu tõusnud. Keda jätta ilma?

Lõpuks poole viie ajal õhtul saabuvad kinkekotid. Hingan kergendatult. Mõni minut peale viite leiab M, et tal on lahkumiseni veel veidi aega ja hakkab kinke pakkima. Avastame, et kinkekotid on toodud vales mõõdus ning kink sinna kuidagi sisse ei mahu. Püüan helistada tarnijale, aga ei saa teda kätte. Teha pole midagi. Õhtul peale sugulastega kinos käimist avastan telefonilt vastamata kõne tarnijalt. Püüan tagasi helistada, aga edutult.

21. detsembril oli maha tulnud päeva jooksul korralik lumi. Nagu ikka, halvab see liikluse korralikult, justkui keegi poleks kunagi varem lumega sõitnud. Kummaline, et igal aastal lumi ikkagi inimeste jaoks nii ootamatult tuleb, kuigi valgeid Jõule ootavad ja loodavad kõik. Olgugi, et olen kino piletid muretsenud läbi suure vaeva (millegipärast õnnestus Internetist piletite ostmine alles kolmandal katsel) õhtul poole seitsmeks ja hakkame autoga minu kontori juurest liikuma kella kuue ajal umbes kilomeetri kaugusel olevasse uude kinno, jääme filmi algusest ilma ja ca 20 minutit hiljaks: linnas on nii meeletud ummikud, et jala oleks tõepoolest kiiremini saanud.

Teisipäeva hommikul tõden hirmuga, et mul on endiselt puudu veel osad jõulukingid, kuid selleks hetkeks on mulle juba enam-vähem selge, mida ma kellelegi kinkida tahan. Ilmselge on ka see, et olen kohutavas ajahädas. Suurtest plaanitud tööülesannetest ei ole veel midagi tehtud. Pika hommikuse koosoleku ajal saabuvad siiski õiges suuruses kinkekotid ning M saab vaikselt pakkima hakata. M on suutnud ka organiseerida meie tuppa alkoholivaba glögiga suure termose ja kasti mandariine kõikidele kingisaajatele pakkumiseks. Nagu päris :) M on olnud äraütlemata tubli! Pakime kinke pool päeva ja suudan sel ajal korduvalt kinkekottidega endale kätte lõigata - tõeline siidikäpp! Lõpuks kell 14 oleme omadega niipalju valmis, et saame hakata päkapikkude esindajaid mängima ja inimestelt salme paki eest sisse nõudma. Üllataval kombel ei saanud ma kingi kohta ühtegi negatiivset kommentaari.

Tesisipäeva õhtul oleme planeerinud Jõuluõhtu ja kinkide vahetamise pereseltsis. Peale tööd ja enne Jõuluõhtut tuleb mul veel muretseda üks kink, toimetada kohale kott koeratoitu ja pakkida ülejäänud veel pakkimata kingid. Jääme vanemate juurde napilt pool tundi hiljaks, kuid olen ema ette hoiatanud ja vend saabub umbes samal ajal. Õhtu on mõnusalt pingevaba. Viimase asjana enne koju jõudmist toimetame kohale veel viimase koeratoidu tellimuse. Nii, nüüd peaks selleks aastaks olema kõik - ühtegi uut tellimust kuskil õhus enam ei ripu. Ja siis, hilisõhtul, heliseb telefon...

Kolmapäev on poolik päev. Ma olen ammu loobunud mõttest jõuda tööl valmis vajalike suurte asjadega. Pigem pean plaani osa tööd, mis võimalik, saarele kaasa võtta ja peale Jõule teha. Oleme kokku leppinud, et mängime päkapikke ka meie firma teistes üksustes just kolmapäeval. Kuigi tööpäev lõppeb kell 14, saame viimased pakid jagatud alles kella poole kolme ajal. Peale tööpäeva tuleb mul veel kokku saada sõbrannaga, et tema kink üle anda, lisaks M sugulastega, et neile tagastada kuuluv vara, pakkida asjad, käia poes ja muretseda suure soomusega kala ning tagastada sõbrale tema kaaslase talvepüksid, mis peale jalutuskäiku Vabaõhumuuseumis meile ununeisd. M on jõudnud vahepeal toimetada kohale veel ühe tellimuse, anda eilsele tellijale üle ununenud kalendri ja vahetada mu vennaga jõululeib konjaki vastu. Ja siis polegi muud, kui võtta peale sõbranna ja jõuda poole üheksasele laevale, et sellega saarele sõita. Tundub ju lihtne?

Päeval selgub, et peame ilmselt kiirustama kaks tundi varasemale laevale, sest jääolude tõttu pooleüheksast laeva, millele oleme juba paar kuud tagasi pileti ostnud, ei lähe. Mitte, et laevafirmast keegi meid sellest teavitanud oleks, kuigi neil on olemas nii meiliaadress kui telefoni number. See tähendab, et pean kaks tundi kiiremini suutma kõiki asju teha. Logistika tuleb ümber korraldada.

Jõuan teha kiire kohvi M sugulaste juures kella kolme ajal kuniks M kohale jõuab, otsida üles sõbranna Raekojaplatsilt, teda kiiresti kallistada ja jõulukingi pihku suruda, edasi kihutame koju asju pakkima, mina autos samal ajal paaniliselt sõbra numbrit valides, et püksid üle anda, aga lootusetult teda mitte tabades. Oleme takerdunud väiksesse ummikusse ja arvestades jõuluhullust, pole poeskäik kuidagi võimalik. Helistan töökaaslasele ja palun teda toidupoest läbi lipata ja meile suure soomusega kala osta. 15 minutit hiljem oleme kodus ja pakime asju, ka selleks on meil napilt veerand tundi. Ruttame autoga läbi tiheneva lumesaju Õismäele, haaran kolleegilt kala, teen kiire arvelduse, palun tal oma kätte võtta sõbra tüdruku püksid ja tänan teda kodust võetud pudeli valge veiniga. Tõeline Jõulude päästja! Lippame veel Nõmmelt läbi kokkulepitult igaüks panemas ja haaramas, mida vaja. Poolteist minutit hiljem oleme sõbranna ukse taga ja tuhisemas 100 km eemal asuvasse sadamasse. Logistika toimis.

Jõuamegi kaks tundi varasemale laevale. Räägitakse jutte, et jääolud on hullemaks muutunud ning hilisemaid laevu ei lähegi. Hingan kergendatult. Kõik vajalik sai tehtud ja nüüd on aeg maha võtmiseks. Puhkus. Jõulud!

Reede, 18. detsember 2009

Motivatsioonilauseid

"Mul on 3-toaline korter. Ma panen ühe poisi ühte ja teise teise tuppa elama."1

"Kõik ilusad tüdrukud on Kellyd."2

"Kui sa tahad ausat arvamust, küsi delfiini käest."3

"Mida sa nohised? Enda arust helistasin sulle, aga sattusin siili otsa. Noh, siilike?"4

"Anna eelarvet, pärismaalased on rahutud!"5

"Ma alustan kõigepealt sellest, mis on tegemata."6

"H sai viimasel tööpäeval teada, et ametlik tööpäev kestab kella viieni. Irooniline, mis?" 18.12.2009 kell 17:02. 7

"Enamus asjadega on nii, et kõigepealt tuleb magada ja siis võib otsustada, mis edasi saab."8
______________
Ülalolevad laused on rebitud välja kontekstist. Veidi selgitusi:
1: järelmärkus 01.12.09 blogisissekandele nunnude kolleegide kohta ja võimaluse oma elu ühildamiseks nendega, niimoodi, et kõik, ka praegune kaaslane, korraga ellu ära mahuks.
2: inspireerituna vestlusest "Päästja koolikell" sarja teemal, kuidas Ameerika sarjades on kõik ilusad tüdrukud alati Kellyd.
3: väidetavalt pidid delfiinid nägema inimesi röntgenvaates. Ehk siis, kui naine veel ise ei tea oma rasedusest, delfiin juba näeb. Aga see tähendab ka, et delfiin näeb, kui inimesel on tervis käest ära ja inimene ise on õnnelik ja sellest veel midagi ei tea, aga delfiin mõtleb, et maha kandmisele...
4: kolleeg helistas teisele kolleegile, kes telefoniotsas ainult nohises ega ühtegi sõna ei lausunud. Peale nohisemise siilid ka turtsuvad. Noh, siilike, millal turtsuma hakkad?
5: ühel hommikul tormab sisse meie kabinetti üsna stoiliselt rahuliku näoga peraamatupidaja, kes pigem on korralikkus, viisakus ja rahulikkus ise kõikide võõraste silmade all. Väga rahulikul, tasakaalukal ja vastuvaidlemist mittesallival häälel teatab ta üle kabineti, et pärismaalased on rahutud ja kohe on eelarvet vaja. Alates sellest hetkest saab meie firma "2. korrus" endale heatahtliku ja sõbraliku hüüdnime pärismaalased.
6: keset kaost oma töölaual ohkan sügavalt ja teatan kolleegidele, et alustan kõigepealt sellest, mis tegemata. Hetkeks on kabinetis täielik vaikus ja siis purskuvad kolleegid täielikult naerma: nimelt millest siis alustada, kui KÕIK on tegemata?
7: kolleeg, kes meiega oli aastakese töötanud, otsustas lahkuda ennast täiendama. Tegemist on inimesega, kes viimase aasta jooksul on olnud peaaegu alati tööl olemas, kui vaja ning teinud ilmatuma pikki tööpäevi. Ringkäigulehte tehes oma viimase tööpäeva lõpul imestab ta paar minutit peale kella 17, et IT osakond on juba lahkunud: kuidas nii vara? Ja meie saime kõhutäie naerda, et vaeseke sai oma viimasel tööpäeval teada, et ametlik tööpäev lõppeb meie kontoripoolel kell viis.
8: tegemist on planeerimatu reede õhtuga. Juhe on nii mul kui sõpradel totaalselt koos ja otsustame välja mõelda, mida õhtuga pihta hakata. Kui pakun välja Skypes ühe variandina filmi vaadata ja teisena lauamänge mängida koos mõnusa koguse alkoholiga, tuleb peale väikest mõttepausi sõbralt põhjapanev lause. Sellega on kõik otsustatud. Ei, me ei maga, vaid sedakorda mängime lauamänge, vaatame filmi ja teeme kõik koos mõned dringid. Alles siis tuleb öö. Siivsas mõttes :)

Teisipäev, 1. detsember 2009

Tänane motivatsioonilause personaliosakonna tahvlilt:
"Ta on nii armas poiss, et ma võtaks ta koju kaasa kui saaks!"

Esmaspäev, 30. november 2009

Kui koeral on köha...

...võib see maksma minna väikese varanduse. Meile on see maksma läinud hetkel ca 3,5 tuhat krooni. Poleks uskunud, et ravimid on nii paganama kallid, lisaks visiiditasud ja uuringud. Ning tegu on üksnes köhaga. Inimesena olen nii harjunud ravikindlustuse ja haigekassaga. Kui eraarstil käies tuleb maksta visiidi eest mõnisada krooni, tundub see röövimisena. Tuhandete peale pole ma isegi mõelnud mitte... Seda enam köha ravimise eest.

T-l tekkis esimene köha umbes kaks kuud tagasi. Ma polnud varem kuulnud, kuidas koerad köhivad, aga siin ei olnud eriti kahtlust. Püüdsime M soovitusel saada esialgu üle toidulisanditega: kalaõli ja piimhappebakterite kapslid. Esialgu tundus, et aitaski. Paar nädalat hiljem hakkasid köhatused tagasi tulema kuniks asi hakkas päris koledaks minema. Käisime arstil, T sai köhasiirupi. Kui esimestel päevadel tundus, et asi hakkas taanduma, läks mõni päev hiljem köha juba väljakannatamatuks. Edasi järgnesid antibiootikumid. Aga köha läks aina hullemaks.

Köhahood muutusid lõpuks väljakannatamatuks. Eriti öösiti. Ärkasin korduvalt ja kuulasin 20-minutilisi köhahooge. Istusin või lamasin öösel ta kõrval põrandal ja püüdsin teda rahustada, et saaksime mõlemad uuesti uinuda. Ja öelge siis, et koera kasvatamine on lihtne...

Teisipäev, 17. november 2009

Otsime meest! Tingimus: nimi Nõmmiste. Välimus ja iseloom pole olulised

Selliseid asju juhtub tavaliselt Hollywoodi filmis, kui ärgatakse räige pohmakaga sõrmus sõrmes, teadmata, kellega sõrmus end liidab. Päris elus selliseid asju tavaliselt ei juhtu.

Täna hommikul sai M unise peaga suure üllatuse. Paar kolleegi astusid varahommikul kabinetist läbi ja hakkasid torti nõudma M abiellumise puhul. M tegi suured silmad, ise midagi asjast teadmata. Kolleegid olid vaadanud tänase seminari nimekirja ning avastanud osalejate hulgast M nime uue perekonnanimega Nõmmiste*. Selge, järelikult vahepeal salaja abiellunud.

M ei tunne ühtegi Nõmmistet. Veel.

Nii ongi täna terve päeva M figureerinud Nõmmiste nime all. Nüüd tuleb vaid tuvastada see meesterahvas, kellega ta salaja on öösel paari pandud ;)
______________
* Sellised asjad juhtuvad, kui kolleeg kiirustades ja väsinud peaga teisi kolleege seminarile registreerib ja eiteakust vale perekonnanime ütleb, sest õige ei tulnud meelde ja see tundus kõlavat.

Pühapäev, 15. november 2009

Kui panna pirukasse muna...

Üleüldiselt pean ma end normaalseks kokkajaks. Mulle meeldib katsetada ja eksperimenteerida. Üldjuhul tulevad neist situatsioonidest välja ka söödavad asjad.

Kunagi ammu, ma arvan, ligi 10 aastat tagasi, kui poelettidele ilmusid esimesed valmistainaste segud, millele tuli juurde lisada üksnes vett või hädapärast ka õli, siis sai neid ka katsetatud. Pannkoogitaignast ei saanud pannkooke, vaid tallanahku. Peale seda olen ma loobunud nende kasutamisest ja teen kõik taignad algusest lõpuni ise. Kuni selle reedeni.

Et kolmapäeval A juures muffinid maitsesid täiesti normaalselt ja valmis muffinitaignasegu kasutamine ei paistnud olevat raketiteadus, siis otsustasin aja kokkuhoiumõttes reede õhtul katsetada pitsapõhja pulbrit. Lootusetult edutult. Tegin kõrvale uue pärmitaigna, ent kui see lõpuks kerkinud, olin suutnud juba olemasoleva üllitise pitsapõhjana ära kasutada. Rohkem ma valmis pulbrit katsetada ei kavatse.

Pärmitaignasse unustasin kiiruga lisamata aga õli ja soola, mistõttu kippus see igale poole kinni jääma ja olema üsna mageda maitsega. Kapsa plaadipiruka alla ajas see aga asja sellegipoolest ära.

Nüüd võtan ma mütsi maha nende ees, kes pärmitaigna ise valmis teevad ja sellest suudavad edukalt veel ka väikesed (nt viineri) pirukad vorpida. Mul on arenemisruumi.

Laupäev, 7. november 2009

Nädalavahetuse idüll

Kui õhtu läheb nii, nagu plaanitud ja järgmisel päeval pole kahetseda midagi isegi siis, kui enesetunne on nagu seedekulglast läbi käinud õunamoosil, on tulemus parim. Kui nädalapäevad tagasi ajas Hollywoodis käik mulle totaalse kassi peale, siis reede õhtu oli lihtsalt suurepärane. Eneselegi üllatavalt rahulolev väljanägemine, restoranis käik, väiksed dringid, pöörane pidu varajaste hommikutundideni ööklubis ning koju laekumine omasse kaissu - mida veel võiks tahta?

Tüdrukud, tore oli, teinekordki, ausalt!

Neljapäev, 5. november 2009

Klienditoe absurdsus

Mõni päev tagasi meenus mulle, et kunagi omasin meiliaadressi, mida ma pole juba aastaid kasutanud. Huvist, kas see veel alles on, püüdsin sisse logida, kuid see ebaõnnestus. Samas sinna kirja saates ei tulnud vastust, et meilboksi ei eksisteeriks. See tegi mind uudishimulikuks.

Asusin pikemasse kirjavahetusse tolle teenusepakkuja klienditoega, püüdes neile selgitada oma muret ning mure tausta. Samuti ka seda, et olen nendega samal teemal mõni aasta tagasi suhelnud, kuid teiselt meiliaadressilt, ent seda meiliaadressi enam ei eksisteeri, mistõttu on mul võimatu neile ka tollast kirjavahetust edastada. Nende alternatiiviks pakutud parooli meeldetuletus tellida mobiilile ei toimi minu puhul samuti, sest antud meilikontoga polnud ma sidunud ühtki telefoninumbrit või kui isegi olin seda kunagi teinud, siis seda numbrit mul juba ammu ei eksisteeri.

Tundus, et asjad võivad hakata juba liikuma. Seda enam, et ma teadsin ka meiliaadressi kasutajanime, mis erineb veidi aadressist endast, ning ka parooli, mida kunagi antud meilboksi jaoks kasutasin.

Põnevamaks läks aga olukord siis, kui klienditugi taaskord mulle kirjutas ning soovis, et avaldaksin neile meiliaadressid, kelledelt peaksid olema mu meilboksis kirjad, et nad võiksid tuvastada minu omaniku oleku meilboksile. Vabandage väga, aga kui ma pole antud meilboksile viimased paar aastat ligi pääsenud ega kasutanud, siis kuidas ma peaksin teadma, kes mulle vahepeal kirjutanud on?

Kolmapäev, 4. november 2009

Mehe ja naise mõtteviis

Situatsioon: sinu poole pöördub keegi, kes räägib, et kellelgi teisel on mingi probleem.

Naine mõtleb: huvitav, kas ta räägib endast ja väidab, et see on keegi teine? Kui see on keegi teine, kas ma tunnen seda inimest? Ega see ometi minuga kuidagi seotud pole?

Mees mõtleb: ta sõbrannal on probleem. See ei ole minu probleem. Las ta räägib, kui ta just peab... See võiks mind huvitada ainult siis, kui see on loogiline, põhjendatav ja tõendatav. Punkt.

Pühapäev, 1. november 2009

Reede õhtul peale mõtet muuta maailma suutis E mind kuidagi pehmeks rääkida väljamineku suhtes. Nö klassikalises mõttes polnud ma väljas käinud üsna kaua. Lausa nii kaua, et ma ei suudagi koheselt meenutada, millal sai võetud viimati linnas dringid ja peale seda klubitatud. Töökaaslase sünnipäeval vist... kevadel?

Sattusime Hollywoodi. Kunagi ülikooli esimesel kursusel sai seal käidud omajagu. Vahel isegi mitu korda nädalas. Sisuliselt peale 2. kursust ma sinna ilmselt jõudnud vist polegi. Mitte, et ma sellest puudust tunnen, ent seda, et kohta enam ei tunne, taipasin, kui ei suutnud meenutada isegi tualeti asukohta.

Ma ei tea, kes vahepeal muutunud on, kas inimesed või mina. Tundsin end seal tõelise vanuri ja tulnukana. Õudne. Päriselt ka. Nii suures koguses rummi ilmselt pole olemas, et võinuks end õdusaks juua.

Lisaks ma ei mõista, miks inimesed end niimoodi riidesse panevad (võibolla oli asi konkreetses peos?). Mingi enesekriitika väljanägemise kohapealt võiks ju ikkagi olla: mis sobib ja mis üldse ei sünni selga panna. Ja veel enam: kõikide maailma riiete seast on välja valitud just selline kooslus...

NB! Järgmisel nädalal muretseda koju peegel, kust on võimalik end näha pealaest jalatallani.

Teisipäev, 27. oktoober 2009

Uued personali vähendamistehnikad*

Kuidas valida masu tingimustes personali hulgast, keda ära saata, kui ühtegi head valikut enam järgi pole?

Alternatiiviks loosi tõmbamisele võib riputada seinale noolemängu inimeste fotodega ja pimesi noolt visata. Kes sai pihta, on väljas. Looduslik valik.*

_________
*idee autor M. Eelolevat mitte võtta tõena, pigem jätkuks sarkastilisele mõttelennule uute värbamistehnikate juurde.

Esmaspäev, 26. oktoober 2009

+ vs -

Kui ainult 2/3 mu elust on positiivne*, siis kas see teeb minust negatiivse inimese?
___________
*viidates kõrvaltulbas olevale 60 + ja 40 - kategoorias olevale kirjutisele.

Pipardab

Käekott pipardab. Sõna otseses mõttes. Ja ilmselt tema omanik ka.

Ma kandsin käekotis kaasas väikest soola ja pipra topsi. Nädalavahetusel on kogemata kuidagi pipra tops kotis märkamatult lahti läinud. Nüüd on terve käekoti sisu pipart täis. Ka kõige väiksemad praod. Käekott pipardab.

A. soovitas selle peale, et võiks anda kellelegi käekotti nuusutada, nagu midagi lõhnaks seal sees imelikult. Las nuusutavad ja aevastavad ning püüavad ära arvata, mis "lõhn" see on. Õel, või mis? ;)

Vahetevahel pole lihtsalt minu päev. Ilmselt on igal naisterahval neid päevi, kui hommikul üles ärgates ja peeglisse vaadates ei vaata sealt vastu midagi meeliülendavat. Kohe mitte mingit välimust pole. Täiesti pläss. Nendel päevadel tundub kõik kuidagi tüütu. Tuju on kohe selline viu-viu ja tahaks vaid kodus olla ning teki üle pea tõmmata ja mitte kellegagi suhelda. Ilmselt võib seda nimetada ka bad hair day. Või siis kokkuvõtvalt: One of those days...

Pühapäev, 11. oktoober 2009

Kui elu pakub väljakutseid...

Ma arvan, et elus ei saa päris lõplikult mitte kunagi mitte millekski valmis olla. Lisaks on elul sulle alati midagi varuks. Ja ilmselt tihtipeale just nendel hetkedel, kui seda kõige vähem ootaksid. Lihtsalt ei ole niimoodi võimalik, et teed oma plaanid ära ja kõik nii lähebki.

Suuri otsuseid on alati raske teha. Need muudavad paljut. Ja kui püüda teha võimalikult turvaline otsus, jääb alati kirpeldama küsimus, mis siis kui oleks teinud teisiti, millest kõigest ma ilma olen jäänud või võin jääda...

Turvaliselt riskida pole võimalik. Jänes šampust ei joo. Sa kas riskid või loobud ja elad igavat elu. Ei ole lihtsaid otsuseid ühelgi juhul. Ei ole turvalist teed.

Raske on otsustada, kui puudub täielik informatsioon. Raske on otsustada, kui ei saa kõigest rääkida. Aga täielikku infot ei saa kunagi olema.

Kui elu pakub väljakutseid, siis tuleb need kas vastu võtta või tagasi lükata. Ma seisan lävepakul ja veel ei tea. Otsustamiseks on jäänud loetud aeg. Mida sina teeksid?

Reede, 11. september 2009

RT 13-14. 1535, 7 km ja 24 h Euroopat: home, sweet home

Nii head und pole mul ammu olnud, et hommikul ka sõitma hakates kuidagi maast lahti ei saa, kuigi ümbrus just kõige meeldivam ei tundunud. Seega pidime alustama üsna varakult, sest Poola on lahmakas maa ning selle läbimine võtab arutult kaua aega. Alustasime hommikul kell 8 lootuses jõuda vähemalt Poola-Leedu piirile. M püüdis juba hommikul mind agiteerida mõttega sõita otse koju välja, kuid mina jäin kahtlevale seisukohale.

Poola on kõikide ummikute maa. Ummikud hakkavad seal lihtsalt suvalisest kohast keset maanteed. Põhjust ei paista kusagilt ning need venivad kilomeetreid, andmata aimu ka igasugusest lõpust. Ühe väikelinna lähistel sattusime korralikku ummikusse. Meie ees saksa numbrimärgiga auto juht valdas ilmselt kohalikku keelt, sest peale lühikest seismist selgitas üks kohalik ära talle ümbersõidu. Hea oli võtta endale keegi jäneseks ette. Juba oma 1000 km Lätit reisi pealt saime tarkusetera, et alati usalda võõra mehe gepsu. Nii läks ka seekord õnneks. Kuni järgmise ummikuni.

Sakslane keeras veidi enne ummikut maanteelt kiirteele alla. Et meil kiirteele minna polnud vaja, sest see suundus pigem diagonaalis paremale, meie tee aga otse, siis valisime maantee. Sakslasel aga ilmselt oli mingi maanteinfo, sest üsna pea keerutasime end maanteel lõputusse ummikusse. Et sel lõppu ei paistnud, otsustasime otsa ringi keerata ja kiirteele sõita. Piiril kiirteede tasulisuse kohta mingit infot ei olnud. Ka ei leidnud A internetist muud infot, kui et Poolas tasustatakse kiirteed kilometraaži järgi. Meie loogika arvas selleks olevat nö toll-booth. Neid me aga oma teel ei kohanud. Hiljem küll märkasime paljudel autodel kiirteekleebise sarnast kleepsu esiklaasil, aga et meil sellkohane igasugune info puudus ajal, kui teel sõitsime, ei tundnud me end ka väga süüdi.

Poolas pole mitte ainult kiirusepiirang nõrkadele, vaid ka igasugused liiklusmärgid. Teeparandustest nad nt ette ei teata, sest sellest peaks ju iga juht aru saama, kui teed enam auto all pole ning see on üles kaevatud.

Poola läbimine oli paras pain in the ass. See ei tahtnud kuidagi otsa saada. Umbes poole tee peal tegime taas peatuse Ikeas, et osta ära raamaturiiulid jms asjad, millele olime juba ammu mõelnud. See oli ka ainus korralikum ja soe söögikord sel päeval. Hiljem selgus, et tunnike sirutamist oli olnud üsna hea mõte.

Kui Poolas on bensiinijaamu tee ääres päris tihti ja mitmeid, ent wc-d neis on tihti tasulised, siis Tšehhis ja Baltikumis bensiinijaamu lihtsalt tee ääres praktiliselt pole. Nt Tšehhi kiirtee ääres Eestipool Prahat ei kohanud me 40 km jooksul ühtegi bensukat.

Poola-Leedu piirile jõudsime juba pimedas, ent mitte kuigi hilja, nii et sinna ankrusse jääda tundus kuidagi mõttetu. Arvestasime, et kui saaks ühe kohvi tee pealt, siis võiks vabalt Läti piirile ära sõita ja seal siis edasi vaadata, kas läbida ka Läti või jääda ankrusse. M oli selleks hetkeks roolis olnud üle 12 tunni ja umbes 850 km.

Üsna Poola piiri lähistel Leedus asusin mina rooli. Kella oli saanud umbes 11 õhtul. Väljas oli täielik kottpimedus, kuid und ja väsimust veel polnud. Teed olid aga tühjavõitu ja lihtsalt läbitavad. E67 on üsna hea kvaliteediga ning mõnus sõita, eriti siis, kui seal teisi autosid palju pole. Öösel niimoodi sõita, kui teel on veel mõned autod, et päris üksi pilkases pimeduses ei sõida, on päris ok. Pealegi sai minu sõitmise ajal M kõrvalistmel veidi puhata ja tunnikese magada. Mina magasin oma tunnikese Poolas enne Ikeat.

Leedu-Läti piiril tundus kodu olevat juba üsna lähedal ning soov kindlasti koju jõuda ühe jutiga oli ka mulle saanud üsna kindlaks sooviks. Siiki leppisime kokku, et kui üldse enam ei jaksa, pole mõtet hambad ristis punnitada ja tuleb kuhugi ööbima jääda. Tõsi - autos oli tänu Ikeas shoppamisele ruumi veel vähemaks jäänud, ent siiski oleks see olnud hädapärast võimalik.

Läti läbimine oli juba oluliselt raskem, aga et M enam kõrval ei maganud, siis oli sõitmine veel võimalik. Vahetult enne Eesti piiri ostsime Statoilist kohvid. Siis tundsin, et mina enam edasi sõita kuidagi ei suuda ja oleksin nõus olnud ka piirile ankrusse jääma. M oli tänu vahepealsele uinakule aga oluliselt värskem. M asus taas rooli poole 5 paiku hommikul.

Kui olin roolist vahetult enne Eesti piiri ära tulnud, tundsin, milline meeletu väsimus võimust võttis, aga võitu sel saada ei tahtnud lasta. Ei tahtnud, et M peaks pimedas roolis olema, kui mina kõrval magan. Kui auto liikus, ei olnud kuigivõrd hullu. Nii kohe, kui auto peatus pikemaks kui valgusfoor (Lätis tänavavalgustus kuigivõrd öösel ei põle, küll aga valgusfoorid), tundsin, kuidas maa minust seistes mööda tuhises. Märjamaal tanklas tualetis käies olin ma nõus magama ka püstijalu.

Ootasime, et väljas läheks valgemaks, sest siis on kergem sõita. Kui Kesk-Euroopas läheb 10-15 minutiga õhtul pimedaks, siis sama kiiresti läheb ka valgeks. Meil on aga pikad koidud ja hämarikud. Lõpuks hakkas veidi enne kella 6 korralikult koitma ja 7 ajal enam kaugtulesid vaja ei läinud. Hommikul veidi enne kella 8 olime kodus, Tallinnas. Selleks ajaks olime sisuliselt 24 h roolis olnud. Teist korda nii pikalt enam ei sõidaks.

Kokku kestis meie kodutee Metzingenist Tallinnasse ainult sõiduajana 26,5 h. Kogu reisi teekonnaks kogunes 5383 km.

Kolmapäev, 9. september 2009

RT 12. Saksamaa-Tšehhi: shopaholicu unistus

Alustasime oma päeva üsna varakult. Mõni minut enne kella 10 hommikul seisime Metzingenis outlettide ukse taga. Kui 10 minutit varem autot parkides oli parkimismaja veel märkimisväärselt tühi, siis mitmesaja parkimiskohaga majad täitusid üha rohkem iga hetkega. 2 minutit enne kella 10 seisid inimesed poodide uste taga sabades ja kuulatasid kella tiksumist. Ja neid inimesi oli väga palju.

Metzingeni sarnane linn on ilmselgelt shopaholicu unistus. Avasilmi unistus. Firmapood on aõna otseses mõttes firmapoes kinni. Me ei olnud seal ale perioodil, küll aga olid hinnad oluliselt soodsamad sellest, mida pakutakse Eestis. Ausalt öeldes tekib mul kohati lausa küsimus, kuidas eestlased üldse riides jaksavad käia, st riideid endale selga osta. Eestis on riided ilmselgelt ülehinnatud.

Sõna otseses mõttes shopates veetsime aega kuni pärastlõunani. Tänavatel ei kohanud inimesi, kellel poleks käes olnud poekotte. Nii ei saanud ka meie erineda. Üht-teist veidi soodsama hinnaga asju siiski leidis (nt 15 euri eest püksid Espritist). Oli poode, kus tunglemine oli niivõrd tugev, et kaubale raske löögile saada ning mitmekümne riietuskabiini ukse taga ootasid kunded oma proovimisjärjekorda riiedeid täiskuhjatud kärudega. Samas oli poode, kus liikusid vaid üksikud inimesed.

Oma tõelised shopingu elamused sain aga kahest poest. Mitte ainult Eestis pole probleem lühikestel inimestel endale mõistliku pikkusega pükse leida, vaid nagu selgus, ka Euroopas, kuigi klientuuri peaks seal ometi rohkem olema. Ma olen otsinud paar viimast aastat endale uusi vaba aja spordipükse, a la kilekad, ent tulutult, sest kõik siinmail pakutavad on mulle pikaks jäänud. Spordipükse tihti aga lühemaks teha ise ei saa: on õmblustega paika pandud põlvekohad ja allotstes lukud-trukid-paelad jne. Pealegi, kui korralike pükste eest makstud tuhat või enam krooni, pole ka eriti tahtmist neid ise õmblema hakata. Selle raha eest eeldaks juba nn valmisprodukti. Metzingenis leidsin aga Vaude spordipoe, kus oli täiesti mõistlike hindadega korralikke spordipükse ka spetsiaalselt lühikestele pikkustele. Minu jaoks oli see niivõrd väärtuslik leid, et suurest õnnest ei suutnud ma kuigi kiiresti otsustada, kas võtta 2 või lausa 3 paari pükse. Siiski leppisin kahega. Lõpuks ometi üks firma, kes mõistab, et maailmas on ka lühijalgseid inimesi! Juhuu!

Teine sootuks vastupidiselt huvitav elamus oli Escada poes. Et seal oli üsna vähe rahvast, arvasime juba eelnevalt nägevat end kalleid hindu. Leidsin Escadast nö allahinnatud toodetega leti. Siidkleidi outleti hinnaks märgitud 1700 euri oli alandatud 1000 euro peale. Hinnavõit missugune. Veidi eemal paelus meie tähelepanu paar kihistavat noorukit. Lähemale astudes leidsime enda eest õhukese ussinahast mantli, mille outleti hinnaks (NB! letihinnast tavapoodides oluliselt soodsam!) oli märgitud 14 700 eurot. Minu mõistus keeldus seda summat eesti kroonidesse ümber arvutamast. Nii kallist riiet ei julgenud isegi puutuda, hirmust, et see võib puruneda.

Tõenäoliselt päris kõiki poode me läbi käia seekord ei jõudnudki. Absoluutselt mõnus shopingu kogemus. Soovitan soojalt!

Kella 16 paiku alustasime tagasiteed Saksamaalt Eesti suunas, eesmärgiga jõuda ööseks Tšehhi. Saksa kiirteed on võrratud ja nende läbimine läheb üsna kiiresti ja mugavalt. Nägime ka ühte üle katuse keeranud mikrobussi, kuid inimesed tundusid mitte viga saanud. Üllatavalt kombel suutis saksa politsei äärmiselt kiiresti liikluse ohutult eemale suunata, ilma ummikuid tekitamata. Tõeline logistiline oskus!

Et kilomeetrid lendasid auto rataste all vuhisedes, väljas oli ilus ja soe ilm, siis avastasime alles üsna Tšehhi piiri lähistel, et oleme maha maganud võimaluse mõnda suuremasse linna maha keerata ning toidupoodi minna. Meie praktika kinnitas seda, et väiksemates kohtades ei saa krediitkaardiga (meie pangakaardid on nende jaoks kõik krediitkaardid) paraku maksta. Kiirteel hakata aga otsima kohta, kus saab teha tagasipööret (st mahapööret ja uuesti pealesõitu), et leida mõni suurem linn, on aga üsna keeruline ja aeganõudev tegevus. See oli hetk, kus pidime valima, kas püüame jõuda Praha lähistele enne hilisõhtut või püüdma toidupoodi leida. Samal ajal tuli meil ka idee soodsa ööbimisvõimaluse kohta Pardubice ülikooli ühiselamus Tšehhis, kus V hetkel töö tõttu ise ööbima pidi. Nii me Saksamaalt Tšehhi mööda korralikku kiirteed vuhisesimegi.

Meie hea mõte soodsast öömajast aga ei klappinud, sest me jõudnudks Pardubicesse lihtsalt liiga hilja. Kui meile kui mitte tudengeile olekis ka ööbimise osas erand tehtud, siis pidanuks me siiski kohal olema enne kella 22 õhtul. Kahjuks arvas GPS, et jõuame sel ajal alles Prahasse, ent Prahast on veel 1,5-2 h pikkune sõit Pardubicesse.

Üle Tšehhi piiri jõudnud mööda kiirteed, tahtis GPS meid pidevalt kiirteelt maha suunata. Esimese hooga arvasime, et GPS ei saa täpselt aru, kus me oleme, sest ka tee paistis välja üsna uus. Kahtluseuss ronis hinge aga siiski seda enam, et M oli piiril märganud kirja, nagu sisenemine oleks lubatud ainult kleepsudega. Ent millistega? Lappasin oma Silmaringi reisijuhti ning avastasin, et Tšehhi kiirteed on tasulised. Keerasime esimesel võimalusel teelt maha ja hakkasime otsima bensiinijaama, kust endale kiirtee kleeps soetada. Meie jaoks oli oluline ajaline võit, sest tahtsime jõuda igal juhul Tšehhi-Poola piirile ööbima, et järgmisel päeval Poolat väisata.

Esimene väike koht, kuhu jõudsime, ei saanud meist sõnagi aru, kuid suunasid meid siiski mõni km eemal asuvasse veidi suuremasse linna. Sealses bensiinijaamas aga ei suutnud me end kuidagi mõistetavaks teha. Saatsin V-le smsi küsimaks, kuidas kiirtee kleebis tšehhi keeles on. Veidi hiljwm taipasin, et piiril tehtud pilt liikluspiirangutest peaks ka tšehhikeelset infot kleebise kohta sisaldama. Ja alles siis, et konkreetne pilt koos lause endaga on Silmaringi reisijuhis täiesti olemas. Järgmisest bensiinijaamast suutsime selle endale 220 Kc eest muretseda ning jätkata teed muretult nii kaugele, kuniks seda jätkus.

Et meie huviorbiiti jäi Tšehhis külastada supermarketit, et täiustada oma moonavarusid teekonnaks ning tuua kaasa Eestisse oma tarbeks veidike õlut, püüdsime leida suuremast linnast Tšehhis õhtul peale kella 20 avatud olevat supermarketit. Esimese Tescoga ei läinud meil õnneks. Siis aga jõudsime järgmise, üsna suure Tesco juurde, mis oli avatud ööpäevaringselt. Väga harjumatu on olukord, kus kaubanduskeskuses muud poed on kinni, aga korralik suur supermarket avatud ööpäevaringselt. Ma ei tea, kas neil alkoholi müügi osas ka mingeid ajalisi piiranguid on, aga osta saime me seda ka veel üsna hilisel õhtusel ajal. Muide, huvitav tšehhi poodides on see, et peale kohaliku alkoholi on sealt muud alkoholi üsna raske leida. See kehtib nii veinide kui õllede kohta ja siidrit kui sellist pole seal üldse.

Ostud tehtud, suundusime Poola piirile. Jõudsime sinna üsna veidi peale südaööd. Et poola piir just palju usaldusväärsust ei tekita oma pisikeste "Kantor" putkakeste ja vilka eluga ka öisel ajal, parkisime Poola poolele auto suurte rekkade külje alla valgustatud alale. Lasime istmed alla ja kerisime magamiskotid lahti. Otsustasime ööbida autos.

Teisipäev, 8. september 2009

RT 11. Saksamaa: matkates muinasjutulossi ja autobahnile

Hommikul ärkasin selle peale, et hotellitoas helises telefon. Administraator palus viisakalt, et ajaksime oma auto teise kohta. Äratuskellani oli jäänud 10 minutit.

Vaatasime veidi Salzburgis ringi ja jõudsime 250-astmelise trepini, mis viis mäe otsas oleva kiriku ja vaateplatvormi juurde. Ronisime sellest üles. Linnale avanev vaade oli ilus, meenutas veidi meie Toompeal olevaid vaateplatvorme. Keerasime vaateplatvormilt alla väiksele kergelt rohtunud trepile. Sellest edasi läks tugevalt sisse tallatud, aga kitsas rada, mis lookles piki mäe serval olevat ilmselt linnamüüri. Kõndisime mööda seda üles ja alla üsna pikka maad kuniks jõudsime sildini, et edasminek omal vastutusel. Et rada hargnes kaheks, otsustasime pöörduda üles mäe poole ja peale higistamapanevat ülesrühkimist jõudsime tagasi vaateplatvormile, kuhu oli viinud 250-astmeline trepp. Kui teisest sarnasest trepist lõpuks alla tagasi jõudsime, olime ühel nõul, et Salzburgis me rohkem ringi ei käi ja liigume edasi. Meie väike hommikune matk võttis umbes 1,5 tundi.

Salzburgi piiri peal oli meie GPSi järgi suur disaineri outlet, mida otsustasime kaema minna. Parkisime auto ära, aga ei leidnud majja kuidagi sissepääsu. Meid tegi ärevaks juba fakt, et peale meie polnud parkimismajas praktiliselt ühtki autot. Samas olid suured sildid väljas maja peal ja kohal ning linnaski mitmed viidad sinnapoole näitasid. Aga kogu suur maja oli tühi. Lihtsalt konkreetselt tühi. Kõrvaloleva suure maja peal olid samuti sildid disainer outleti kohta, kuid ka see paistis olevat tühi, kuigi teede ehitustööd käisid ja suured veokid olid maja küljele pargitud. Järeldasime, et ilmselt olid poed otsustanud ühest majast teise kolida vms. Ühesõnaga meid tabas täielik ebaõnn.

Sõitsime edasi mööda kiirteed Saksamaale. Kui alguses mõtlesime ööbida Müncheni lähistel, siis tegime oma plaanid peagi ringi. Panin GPS-i sisse kohad, mida soovisime külastada ja leidsin, et tehtav ring polnud just kõige optimaalsem. Otsustasime jätta Müncheni vahele ning suunduda kõigepealt Neuschwansteini lossi juurde, mis sisuliselt asub Müncheni ja Stuttgardi vahel mägedes.

Sõit autobahni peal oli meie jaoks esialgu veidi harjumatu. Peagi aga saime rütmi sisse ning kilomeetrid lendasid autorataste all vuhisedes. Tee kvaliteet on suurepärane ning sestap ei tundu ka suured kiirused nii üüratud. Ka auto ei proovi lendu tõusta. Kuigi autobahnil on lubatud 130 km/h, siis tegelikkuses võibolla on kõikide liiklejate keskmine tõepoolest 130 km/h, sest esimene rida on aeglasem rida, kus liiguvad suured veokid, järelkärudega autod ja autosuvilad, kellel on lubatud liikuda kuni 100 km/h. Teises reas aga möödutakse neist kiiresti. Et autod siin päevasel ajal tulesid kasutama ei pea, ei pruugi olla neid väga kerge kohe tahavaatepeeglist näha. Teises reas on kiirus nii 140-180 km/h vahel. Jalgu jääda ei tohi. Seega aeglasemast sõidukist möödudes tuleb lihtsalt liiklusvooga kaasa minna või ise hakata aeglasemaks sõidukiks. Veidi hämmingut tekitasid seigad, kus meie kiirus oli nii 160 km/h kanti, aga meist möödus kõrvalt rakett, nagu me neid kutsuma hakkasime, ehk siis kiire auto nagu me oleks liikunud võibolla nii umbes 100-ga. Minu roolisoleku ajal sai tippkiiruseks 170 km/h. Nii kiiresti pole ma kunagi varem sõitnud.

Neuschwansteini loss on tõeline iludus. Nagu üks mööda läinud turist ütles, oleks see justkui Walt Disney multika reaalsuseks saamine. Visuaalselt on situatsioon järgmine: kulged autoga rahulikult mööda väikseid Saksa külasid üsna siledal ja lamedal maastikul. Kitsa, kuid väga heas korras oleva (nagu kõik teed Saksamaal) asfaldtee äärde jäävad suured rohelised põllud ja heinamaad, eemal paistavad mõnusas päikeses rohtu mäletsevad lehmad. Teisel pool on keset rohelist heinamaad üksik kirik, mille poole suunduvad mitmed rändurid, aga ka kõnnikeppidega pearättidega vanad nunna moodi riietatud naised. Tavapärasest mägisest saksamaast ei eristagi midagi muud peale selle, et massiliselt hakkab vastu tulema autosid, haagissuvilaid ja turismibusse. Siis jääb pilk nagu naelutatult veidi eemale pidama: üsna madalal, umbes mäe esimese kolmandiku peal on muinasjutuloss. Tõeline päris loss, nagu on multifilmides ja romantilistes kuningalugudes oma toretsetvate tornidega. Tahtmatult otsib pilk kuskilt kohe-kohe paistvat hädas kuningatütart, keda valvab kuri tuld sülgav lohe ning keda kohe-kohe päästma tullakse. Aga midagi sellist me oma teel ei kohta. Ainult loss on päris.

Tegu on tõelise turmisiatraktsiooniga. Parkimine on loomulikult tasuline. Nii muinasjutulossi kui samas kõrval asuvasse lossi sissepääs samuti, üsna krõbeda hinnaga, kuigi kartsin isegi krõbedamat. Auto tuleb jätta mäe jalamil asuvasse väiksesse külla ning edasi saab mäkke lossi juurde minna, kas 30-40 minutit kestva järsku mäkke tõusva jalutuskäiguga, suhteliselt kallivõitu hobukaarikuga või üsna mõistliku hinnaga bussiga. Otsustasime mäkke minekuks bussi kasuks. Tee, mis sinna viis, oli määrmiselt kitsas ja väga käänuline, üsna teravate nurkadega. Aga bussijuht oli kogenud. Olgugi, et me lossi sisse minna ei soovinud, avanes lossi juurest niivõrd imeline vaade, et seda on ilmselt võimatu kirjutada. Muinasjutulossist paremale jääb rippsild, mis ühendab kahte mäge omavahel. Silla all kaigub sügav org, võiks isegi peaaegu, et nimetada kuristikuks. Keset orgu on järsult langev kosk. Vaatepilt on maaliliselt vapustav.

Loss ise oma toretsevate tornidega on igal juhul vaatamist väärt ka siis, kui sissepääsu piletit ei osta. Lossi siseõuele pääseb selletagi. Ka lossi juurest avanev vaade allolevale külakesele ning taamal olevale järvele on lihtsalt ilus. Muide, nagu meie tark reisiraamat ütles, on antud loss olnud paljude filmide ja muinasjuttude ajendiks, aga ka illustratsiooniks, mida on korduvalt ka reaalselt kasutatud tseenides.

Lossi juurest on võimalik naasta parkimisplatsile kas hobu-, bussi transporti või kondimootorit kasutades. Jalgsi minekuks on kaks rada: üks, mis on laugjam ja võtab rohkem aega, ning teine, mis on järsum, aga alla on võimalik jõuda umbes 20 minutiga. Valisime lühema tee. Olgugi, et püüad mööda teed rahulikult alla minna, on kalle niivõrd järsk, et jalad tahavad ise jooksma hakata. Muide, loss on avatud ka talvisel ajal, ent siis ei vii üles peale kondimootori midagi. Ma ei kujuta ette, kuidas libeda ja külmaga sinna üles ja alla rühkida on.

Edasi võtsime suuna Studtgardi poole. M nohu võimenes iga tunniga ning lõuna paiku ei saanud ta enam muud teha kui ainult aevastada ja pisaraid pühkida. Ta oli suutnud täis nuusata lugematu arvu salvrätikuid, kuid nohu tuli ainult juurde. Soovitasin vahepeal apteeki pöörduda, aga ta arvas end hakkama saavat.

Mõnikümmend km enne Studtgarti keerasime kiirteelt maha väikestele teedele, et jõuda Metzingeni. Kell oli saamas peagi õhtul 8. Kunagi Dirolis töötades kuulsin esimest korda oma kolleegilt, et Saksamaal on väikesed linnad, kus asuvad tehasepoed ning hinnad seal on meie jaoks uskumatult soodsad. Eestis olles leidsime netist infot ka selliste outlettide kohta ning üks neist asubki Metzingenis. Ma ei uskunud seda, enne kui olin oma silmaga näinud. Terve väikese linna täis firma poode, mis asuvad kõrvuti või väikeste vahedega. Homme saame neid kaema asuda.

Õhtuti läheb siin kiiresti ja hoiatamata pimedaks. Olime juba eelnevate päevade põhjal välja kalkuleerinud, et kella 8 paiku saabub kottpimedus. Nii ei olnud meil võimalik kaua linnakeses ringi vaadata ja pidime hakkama endale öömaja otsima, sest varasema kogemuse järgi võin öelda, et pimedas midagi leida on peaaegu võimatu. Tegime bensiinijaamas kiire peatuse tualeti külastamiseks. Teenindaja oskas öömajaks soovitada vaid mingit kohta, mille nimes olid roosid, kuigi ta aadressi ei teadnud ja oli sellest vaid kuulnud. GPS leidis paar km eemal asuvas väikeses linnakeses külalistemaja, mille nimi sisaldas roose. Peremees, hallipäine pensionärist horvaadi vanahärra inglise keelt ei rääkinud, küll aga saime käte ja jalgadega selgeks tehtud, mida me soovisime. Peagi selgus, et tema juures on Hugo Bossi outleti külastada soovinud eestlasi ka varem ööbinud. Teema oli tuttav.

Saime endale väikse, kuid kõike vajalikku sisaldava toa 56 euro eest koos hommikusöögiga. Ma ei hakanud isegi tingima ega otsima teist kohta, sest tõenäoliselt midagi oluliselt soodsamat või paremat me kusagilt lähedusest nagunii ei oleks saanud. Pealegi läks õues just sel samal momendil täielikult pimedaks.

Kui olime end tuppa sisse seadnud, tabas meid äkiline nälg. Õhtusöök oli meil vahele jäänud ja kell hakkas saama palju. Siin külalistemajas paistab olevat ka korraliku koduköögiga söögikohake, kuid maksta saab siin ainult kas sularahas või kohaliku pangakaardiga. Krediitkaarti ega tavalist pangakaarti, millel peal Visa või Mastercard, nad ei aktsepteeri. Linnakesest välja sõites olin ma märganud suuremat supermarketit. Otsustasime toidu hankimiseks sinna minna, lootuses leida see veel avatuna õhtl peale kella 21. Meil vedas.

Supermarket oli suur ja vääris tõepoolest oma nime supermarketina. Ma tundsin end nagu väike laps suures kommipoes. Kõik oli nii põnev. Teistsugused toidud. Hinnavõrdlus. Veetsime seal peaaegu kolmveerand tundi, enne kui leidsime vajalikud asjad ja esimese uudishimu rahuldatud saime. Sidrunit me sealt ei leidnud, küll aga pisikese võrgutäie küüslauku, millest osa M oli nõus ära sööma, et ainult saada oma nohust lahti või vähemasti vähendada. Tagasi hotellitoas koorisin talle terve küüslaugu, mille ta küll veidi vastumeelselt, aga siiski peaaegu tervenisti küüs haaval ära sõi ning püüdis alla loputada pläskutäie kirsiviinaga. Ütleb ju vanarahvatarkus ikka, et kui ei ole surmatõbi, siis saab ikka viinast abi. Ja küüslauk peaks sinna juurde tervist tooma hästi. Hoian pöialt, et homme oleks tal parem ning kui tagasiteed Eestisse alustame, oleks ta juba terve, sest üksi mul kogu teed sõita oleks ilmselt keeruline.

Ootan homset põnevusega, et kolistada mööda outlete ja vaadata, kas sealt mõistlike hindadega ka midagi asjalikku saada võimalik on. Ma siiralt loodan, et seal saab Eesti pangakaardiga maksta, sest sularaha hakkab meil otsa lõppema ning automaadist selle väljavõtmine pole just odavaim lõbu. Meile üllatusena ei saanud ka supermarketis krediitkaardiga maksta, nii et sularaha kulub siin omajagu.

Pühapäev, 6. september 2009

RT 10. Austria: pühapäev mägedega

Hommikul pakkisime oma asjad Viinis kokku ning asusime teele Salzburgi poole. Õues oli päikseline, kuigi veidi tuuline ilm ja 23 kraadi sooja.

Salzburgi püüdsin enne reisi meile mingit mõistliku hinnaga majutust leida, aga tulutult. Kõik hinnad olid üsna kallid ja oluliselt kallimad, kui meie 4* hotell Viini kesklinnas, mille, olgem ausad, saime ikka tõelise võileiva hinna eest, sest letihinnaks oli meie Business toal 279 Eur per öö + hommikusöök 19 euri. Meie maksime vaid 59,5 euri koos hommikusöögiga. Viini hotellis oli meil ette nähtud 1 tund tasuta internetti päevas. Millegipärast jäid need koodid aga kehtima ja nett kestis edasi, kuigi poleks pidanud. Avastasime seda alles teisel õhtul ja käisime eraldi küsimas, ega selle kohta meile arvet ei esitata. Administraator imestas ja arvas, et eelmise päeva koodidega nett edasi töötada ei tohiks. Esialgu me seda palju kasutada ei julgenud, aga viimased kaks ööd uploadisime üle aeglase wifi läpparist pilte backupiks netti. Check-outi tehes interneti eest meile arvet ei esitatud (ööpäeva hinnaks olnuks 24 euri) J

Et Austrias müüakse kiirteekaarte kõige lühemaks perioodiks 10 päeva ja mul oli suur soov näha kindlasti mägesid, siis otsustasime sõita Viinist Salzburgi läbi alpide mööda väikseid teid. Vaatepildid, mis meie silme eest teekonna jooksul avanesid, olid hämmastavad. Mäed lihtsalt kerkisid eikuskilt ja lõppesid õhus sama äkki. Need olid hunnitult suured. Mõned neist kaetud metsadega, mõned üksnes kivised, mõned punased ja mõned hallid. Meie Silmaringi reisijuhi järgi peaksid punased mäed olema rauamaaki täis. Lisaks olime läbi sõitnud endistest soolakaevanduse piirkondadest.

Ühes väikeses mägikülas leidsime teeäärest koduste toitudega söögikoha, kus otsustasime lõunatada. Teenindaja ei osanud sõnagi inglise keelt ning sisuliselt tuli meil käte ja jalgadega selgeks teha, mida me tahame. Õnneks on mõned sümbolid, nagu Coca-cola rahvusvahelised. Toidud selle eest aga olid maitsvad ja tõeliselt suured. Kui ma varem ei saanud aru, miks tööl peadirektor arvab, et eestlased ei oska šnitslit teha, siis nüüd saan sellest täielikult aru. Eesti šnitsel ei pääse ligi lähedalegi sellele, mis on Austrias.

Absoluutselt ahhetamapanev oli vaatepilt, kus tee kulges mööda laia roheka sileda veepinna serva, millest teisel pool oli väike linn meeletu mäe jalamil. See vaatepilt oli uskumatu. Peatusime paari pildi tegemiseks mõnes kohas, kus oli võimalik. Tavaliselt sõidu pealt piltide tegemiseks lasime kõrvalistuja akna alla, et ei tekiks klaasi peegeldust. Ühel hetkel haaras M kaamera ning avas keset kitsaid teeolusid akna asemel ukse. Küsisin, kuhu ta keset sõitu niimoodi minema hakkab. Ta oli lihtsalt akna ja ukse omavahel sassi ajanud. Õnneks sai ta isegi aru, et liikuvast autost suurel kiirusel pildi tegemiseks pole kuigi hea idee välja astuda. Minu jaoks tundus seik aga niivõrd absurdselt naljakas, et sai tükk aega irvitada.

Oli hetki, kus väline temperatuur oli vaid 13 kraadi ning õhk jäiselt karge ja kerge. Õhk isegi lõhnas teist moodi. Sel hetkel matsin maha mõtte ööd telgis veeta, kui sobivat hotelli ei leidu – õhu temperatuur tundus nahal justkui oleks keset novembrit lühikeste pükstega õue sattunud.

Maapinna kõrgus merepinnast kõikus pidevalt 400-1000 meetri vahel. See kõikumine oli nii tuntav, et kõrvad läksid pidevalt lukku. Kord üles, siis alla. Kõikumised tundusid kulgevat rahulikult, ei midagi sellist tugevat ja järsku nagu Tšehhis, aga GPSi vaadates olid kõrguste vahemaad hoopis teised. Meetrid vaheldusid kiiresti. Kõige põnevam ilmselt oli see, kui tõusime tasapisi mäkke, saavutades kõrguseks 1000 m merepinnast ja seejärel alustasime kerge langusega teed mäest alla, jõudes, kõrvad lukus, 400 m peale. Hämmastav.

Jõudsime õhtuks Salzburgi ja asusime öömaja otsima. Turistiinfo oli pandud pool tundi varem kinni, nii et sellest meil eriti abi ei olnud. Esimesest hotellist saime hinnaks üle 100 euri öö kohta, mis tundus ilmselgelt liiga palju. Käisime läbi veel paar kohta ja saime selgeks, et siinkandis ongi hinnad üsna krõbedad. Arvasime, et linnast välja sõites leiame ehk parema hinnaga soodsama ööbimise. Kui teel Salzburgi vahetult enne linna oli mitu väikelinna, kus paljudel majadel juures silt Zimmer, siis Sakasmaa pool Salzburgi ei näinud me ühtki.

Mõttes olin endale seadnud hinnavahemikuks 35-50 eurot öö eest kahe peale. Ilmselgelt sellist hinda siinkandis saada võimalik ei olnud. Odavaim pakkumine, mida kuulsime, oli 69 euri öö kohta ilma hommikusöögita. See ei tundunud kuigi ahvatlev. Praktiliselt Salzburgi piiril leidsime tee ääres ühe hotelli, kus olid kõik kahesed toad välja müüdud, aga admin oli nõus meile junior sviidi andma kahese toa hinnaga – 78 euri/öö koos hommikusöögiga (tavahinnaks 92 euri, nii et allahindlus oli täiesti olemas). Pelgasime selle esialgu kalliks. Admin oli isegi nii abivalmis, et hakkas internetist otsima lähedalolevaid ööbimisvõimalusi veidi soodsama hinnaga, ent tal ei õnnestunud midagi väga leida. Siiski soovisime edasi minna ja veidi veel otsida.

Väljas läks taas ootamatult pimedaks. Ühel hetkel päike oli ja järgmisel oli täielik kottpimedus. Õhtul veerand üheksa ei näinud enam õues mitte midagi. Teeäärsest hotellist edasi sõites mõne minuti ületasime ootamatult Saksa piiri. Keset maanteed ja puid oli juhuslikult Saksamaa silt. Ei ühtki endist piiriületuse putkat ega vihjet, mis eemalt võiks märku anda piiritsoonist. Mitte midagi.

Otsisime GPSi pealt üles lähedal asuvad ööbimisvõimalused. Mitmeid, mille kohta GPSis oli majutuse pilt, me leida ei suutnudki. Ilmselt oli GPSil vana info. Mõned külalistemajad me siiski leidsime. Kui peremees oli uksele tulnud, selgus, et nemad ei räägi inglise keelt ja meie saksa keel oli rohkem kui puudulik. Siiski õnnestus meil üksteisest aru saada. Kõik külalistemajad, kust me küsimas käisime, olid täis. Pühapäeva õhtul täiesti täis. Ei ühtki vaba tuba. Väikeses linnas Saksa piiri ääres. Täiesti arusaamatu.

Et olime läbi käinud juba vähemalt kümmekond kohta ilma tulemusteta ning õhtune väsimus hakaks peale tulema, otsustasime tagasi pöörduda Salzburgi piiril olevasse hotelli. Pakkumine oli kehtiv – saime endale 78 euri eest junior sviidi koos basseini kasutamise võimalusega õhtul kella 22ni. Et meil aga ujumisriideid kaasas pole, ei saanud me seda kahjuks kasutada. Küll aga on hotellituba igati armas ja korralik, lisaks veel terrassiga. Ma olen kindel, et virisemiseks pole põhjust J

RT 9. Konverents: eksperdiks saamine võtab 10 000 tundi

Jerry Brassfield, GNLD asutaja, tõi oma konverentsikõnes välja mitmeid huvitavaid fakte. Teaduslikult on tõestatud, et loomuliku musikaalse andega inimesed ei ole kõik edukad muusikud - edukaks muusikuks saamiseks tuleb palju harjutada ning see on ka õpitav. Inimesed, kellel on loomulik ideaalne musikaalne anne, kes ei harjuta, ei jõua selle andega kuhugi. Mozartil läks läbimurde tegemiseni aega ca 15 aastat. The Beatels mängis ööklubis ca 8 tundi jutti öö jooksul niimoodi umbes 270 ööd järjest, enne kui nad saavutasid taseme, mis maailmas laineid lõi. Bill Gates hiilis teismelisena öösiti kolmeks tunniks Washingtoni ülikooli arvuteid näppima ning ajaks kui ta kolledžisse jõudis, oli ta professoritest targem ning kukkus koolist välja. Uuringud on näidanud, et kui sa soovid mingil alal eksperdiks saada, tuleb selle alaga enne tegeleda vähemalt 10 000 tundi. See tähendab, et 5 päeva nädalaqs 8 tundi päevas tööd tehes, ei saa antud alal ennast tõeliselt pädevaks lugeda vähemalt enne 5 aasta möödumist ja kui tegeleda asjaga 4 tundi päevas 5 päeva nädalas, läheb selleks 10 aastat või tegeledes tund nädalas, 200 aastat. Nii uskumatult oluline on pidev harjutamine. Ütleb ju vanasõnagi, et harjutamine teeb meistriks, ainult et senini ma ei teadnud, et 10 000 tundi harjutamist on selleks vaja.

Inimlikud omadused on ahnus, kadedus ja armukadedus. Kui nendest suudetakse üle olla ja teadlikult oma käitumist muuta, on lihtne olla edukas. Jerry tõi näite oma elust, kus ta ei sallinud vähemalt 25 aastat oma õemeest, kuid otsustas nüüd temaga lõpuks leppida, sest need negatiivsed emotsioonid, mida ta tundis kõik need aastad, ei olnud seda väärt. Ma imetlen tema oskust ja eneseületust peale nii pikka perioodi lõpuks endast üle olla. See on suur tahtejõud.

Kõiki emotsioone, mis ma konverentsilt sain, ei jõuaks siia kunagi üles lugeda. Kahtlemata poleks sellel ka päriselt mõtet ning lihtsad sõnad ei suudagi kirjeldada piisavalt hästi ja värvikalt tegelikke tundeid.

Peale konverentsi lõppu oli meil mõni tund vaba aega. Lebasime hotellis voodil ja rääkisime lahti oma mõtteid ning tulevikuplaane. Mõni asi ei kannata homseni oodata. Võibolla see kõige sobivam hetk mõne asja jaoks ei jõuagi kunagi kätte või lased selle märkamata mööda. Kõige targem on teha mõned asjad ära kohe.

Kuigi täna oli septembrikuiselt jahe tuul ning ilm pilves, jõudsime ära näha ka Belvedere aia. Vaade aiast on üllatavalt ilus ning aed ise suurejooneline. Nii palju detailideni viimistletud kujukesi ja purskkaeve, korralikult pügatud puid ja hooldatud park. Peale väikest jalutuskäiku õhtustasime T.G.I. Friday´s viimast korda Viinis. Seal oli mõnusalt kodune tunne, toit pole just kõige soodsam, aga on suurepärane, eht ameerikalik. Ja teenindus - kui Tallinnas mõnes pubis oleks niivõrd hea teenindus, siis saaks sellest ilmselgelt mu lemmikkoht, mida külastaksin ülitihti. Meie tõmmunahaline teenindaja jättis pigem mulje, et oled sattunud laupäevaõhtusele sõprade koosviibimisele kui kuhugi võõrasse suurlinna pubisse, ent jättis meile piisavalt privaatsust. Absoluutselt suurepärane!

Õhtu lõppes konverentsikeskuses "Must-valge" teemalise peoga. Ainuüksi vaadata seda, kuidas inimese don näinud vaeva oma välimusega, et peo teemasse sulanduda, oli väga mõnus. Riietusi oli nii mitmekülgseid, et kõike ei jõudnudki salvestada, alates frakkidest ja õhtukleitidest, lõpetades nunnade, munkade, kliunide, kuradikeste ja inglikestega, kelle vahele mahtusid kahtlemata kelmikad trullakad klassikalise prantsuse toateenija kostüümis naisterahvad. Mõnele kostüümile andis ka lihtsalt väike lisatud detail väga palju juurde. Muidugi elav muusika ja Viini suurepäraste tantsijate etteasted tegid õhtust selle, mis ta oli. Jalad villi tantsitud ja väsimus võtab võimust. Õhtu oli mõnus.

Aga et homme hommikul peame hakkama pakkima ja hotellist välja kolima, et oma reisiga edasi minna, tuleb minulgi tuttu tõtata. Kribamiseni.

Reede, 4. september 2009

RT 8. Konverents: vaid osadest saavad väga edukad

Hommikul ärgates ladistas vihma sadada ning meie plaan minna veel lähiümbrust vaatama sai kiiresti uue suuna konverentsikeskuse lähedale otsida shopping center ning seal veidi ringi vaadata. Viin on selles mõttes täielik suurlinn, et asjad käivad väga kiiresti: ühel hetkel on parkimiskoht ja sekund hiljem enam pole ning paar sekundit hiljem on juba mitu. Kusjuures parkimine on äärmiselt hästi korraldatud: terve linn on täis elektroonilisi silte, mis viitavad erinevatele parkimismajadele, näidates selle kaugust ja vabade kohtade arvu. Peale parkimiskoha leidmist suundusime kaubandusse. Keset reedest päeva oli kaubanduskeskus rahvast tulvil täis.

Konverents toimus Austria Centeris. Tegu on suure konverentsikeskusega, mis on täielikul Euroopa tasemel. Helitehnika ning –pult andis silmad ette igasugusele Eestis leiduvale konverentsikeskusele. Samuti ka kaamerad ja videotehnika. Ainuüksi juba dataprojektori pildi kvaliteet oli äärmiselt kõrgete killast. Pealegi nõuab 2000 osalejaga rahvusvahelise konverentsi organiseerimine üsna häid oskusi, et kõik toimuks korrektselt: nii osalejate registreerumine, liikumine konverentsiruumidesse kui kohvipausid, lisaks sinna juurde esinejate koordinatsioon ja kõik muu, mis konverentsi organiseerimisega kaasneb. Sellisel suurel rahvusvahelisel konverentsil osalemine on kahtlemata omaette kogemus.

Eesti keeles nimetatakse seda aasta üritust konverentsiks, kuigi M ütles üsna tabavalt, et tegu on pigem kord aastas toimuva suure autasustamisega. Tõenäoliselt see erinevus mõistetes tuleneb ka tõlgetest erinevatesse keeltesse ning ilmselt ka sellest, millega kuskil harjutud ollakse. Kui eestlasele öelda konverents või koolitus, siis kirgastub üldjuhul silme ette mingi klassiruum, kus inimesed istuvad ja mingit esinejat kuulavad. Esinejal peab olema alati mingi akadeemiline point ja soovitavalt sinna juurde ka kraad. GNLD aasta konverents on selles suhtes küll pigem suur autasustamine. See on üritus, kus tunned, kuidas ei ole vahet rahvusel ega sellel, kust sa tuled. Sa ei ole väike kala oma pisikeses akvaariumis oma asja eraldi ajamas, vaid osake suurest pildist, mis ühendab tuhandeid inimesi üle maakera. Kui see emotsioon ja pilt kohale jõuab, on see juba motivatsioon omaette. Kahtlemata lisab asjale võlu see, kui on veidigi sisemuses võistleja hinge. Pole vahet, oled sa sportlane või ärimees, topis esimesed tahavad kõik olla. Väga hea tunne on näha maailma tipptasemel tegijate hulgas eestlasi top 10-s. See on umbes sama kui eesti sportlane võidab olümpiamängudel medali. Ja absoluutselt äge oleks ise astuda suurele lavale terve Euroopa ette, võttes vastu saavutatud autasu. Nii tore on teistele ära teha J

Unistama peab. Mitte selles mõttes, et unistada öösiti und nähes, vaid unistada ilmsi nii tugevasti, et see ei lase öösiti magada ja hoiab ärkvel mõtetega, kuidas neid unistusi reaalselt saavutada. Minu unistus saab olla üksnes minu plaan ja mitte keegi ei saa öelda, kas see on õige või vale. Veel enam ei saa keegi mind selle eest hukka mõista, et ma unistan. Praeguses majanduslikus seisus, kus kellelgi pole kindlust homse ees, et töökoht ikkagi alles on ning elustandard samana püsib, on igasugune unistus kindlast, võrdsest ja ausast rahateenimisvõimalusest vajalik. Kui inimesel on kindel sissetulek oma nö 9-17ni töö eest, siis muutub ta nii piisavalt mugavaks, et leida pidevalt põhjendusi, miks midagi võimalik ei ole või miks on asjad elus kõik nii rasked. Nendel inimestel, kellel pole enam midagi kaotada, vaid on üks pidev ora tagumikus, mis sunnib neid edasi rabelema ellu jäämise nimel, pole valikut mugavate vabanduste vahel. See on kahtlamata üks põhjusi, miks osa inimesi on edukamad kui teised.

Generatsioon nõuab ajaga kaasas käivaid muutusi ka sissetulekute teenimises. Kui mõni aasta tagasi oli tänavapildis näha reklaamplakateid, millel väikese lapse pilt ja kiri selle kohal, et tema näeb rohkem kui sina iial võiksid, ei saanud ma sellest päris täpselt aru. Tegelikult on sellel oma point. Minu vanavanemad on elanud teistsugust elu kui mu vanemad ja mina. Mu vanemad on harjunud omama aastakümneid kindlat töökohta, kuhu asutakse tööle peale koolide lõpetamist ning töötatakse pensionini välja. Kui midagi peaks sellise kindla töökohaga juhtuma, on nende generatsioonil sellest väga raske toibuda – nad pole valmistunud enese pidevaks muutmiseks vastavalt aja vajadustele. Ma arvan, et minu generatsioon on rohkem avatud muudatustele ja äkkmõtetele oma eluga midagi kardinaalselt muud ette võtmaks või leidmaks raskustes võimalusi ja väljakutseid. Ilmselt ei jõua koolid akadeemilise haridusega enam reaalse maailmaga jõudu katsuda ega kannul püsida, et norri reaalseks eluks ja edukaks olemiseks ette valmistada. Kui minu generatsioon veel osaliselt unistab 9-17ni tööl käimisest, ent soovib omada rohkem kontrolli oma elu ja oma aja üle, siis ilmselt järgmine generatsioon on selline, mis soovib kontrollida oma elu täielikult ise, allumata ühelegi kindlale dikstioonile ja korrale. See tähendab, et üha raskem on leida nö vanale korrale alluvaid noori inimesi, kes teeksid kõvasti tööd ja näeksid vaeva ja loodaksid, et kord tuleb ka armastus. Töö tegemine peaks muutuma lihtsamaks ning paindlikumaks, kaotamata sealjuures head elustandardit. Väärtustatakse üha enam aega, mida saab veeta koos oma armastatutega, olgu nendeks siis pere või sõbrad ja teha seda, mida soovitakse, mitte seda, mida peab. Seda enam muutuvad väärtuslikumaks paindlike vormidega kodus töötamise võimalused.

Eelnevad mõtted ei ole kellegi tsitaadid, vaid pigem päevast tekkinud kokkuvõtlikumad mõtted, mis olid loodud nii Roget Uyc, Doug Fairchildi kui Annamaria Riccardi ja teiste poolt. Annamaria Riccardi oli tänase päeva viimaseks esinejaks. Annamarial täitus septembri alguses GNLDga tegelemise alustamisest 35 aastat. See on uskumatult pikk aeg. Tema kõned on alati äärmiselt südamlikud. Niivõrd karismaatilist esinejat annab otsida. Tal on suurepärane oskus panna inimesi ennast kuulama ja kaasa elama, muutudes neile omaks ja lähedaseks, rääkides asjadest nagu nad on igapäevaelus. Ma ahmisin endasse konverentsi ajal nii palju emotsioone ja mõtteid, et emotsioonide tulv peale konverentsi oli niivõrd suur, et ei osanud neid kuhugi suunata. Ma ei tahtnud kuidagi, et see päev läbi saab. Seda enam oli mul kahju, et meie seltskonnast seekord keegi teine tulla ei saanud. Järgmisel aastal püüan luua olukorra, kus oleksime konverentsil siiski seltskonnaga, et pärast oleks mõnusam muljetada.

Et konverents lõppes hilja, tahtsime kuhugi sööma minna. Enne aga soovisime autoga tagasi jõuda hotelli, et see kenasti ära parkida. GPS ei suutnud aga satelliite leida ja nii me suundusime liiklusmärkide järgi kesklinna poole. Ühel hetkel tõmbasime auto tee äärde ja jäime GPS signaali tekkimist ootama, et leida uuesti oma hotell üles. Peale pikka aega ootamist, kui mul jõudis juba vahepeal hirm tekkida, et meid on tabanud taaskord GPSi ebaõnn, otsustasime autoga hakata vaikselt edasi liikuma ja vaadata, kas leiame mõne tuttavama koha. Tabasime end äkki T.G.I. Fridays eest ning samal hetkel tekkis tagasi GPS signaal. Olime hotellist tegelikult vaid ümber nurga.

Kui auto paigas, võtsime vihmavarjud ja otsustasime minna hotelli lähedale õhtusööki nautima. Administraatori soovitusel sattusime saksalikku õllekeldrisse või pubisse. Otsustasime proovida tüüpilist Austria toitu. Et olin tööl peadirektorilt kuulnud äärmiselt palju kriitikat Wiener schnizeli (loodetavasti on kirjapilt õige) teemal, soovisin selle järele proovida. Kell oli küll juba kohaliku aja järgi õhtul pool 9 ja kõhtki omajagu tühi, aga nii suurt portsu, nagu mulle toodi, ma küll ette kujutada ei osanud. Ettekandja tõi lmulle kaks taldrikut: ühe peal kartulilaastud üle valatud magusa äädikase kastmega, mis pidi endast kujutama austria pärast kartulisalatit ning teisel kolm suurt paneeritud lihatükki. Kogu sellest portsust oleks saanud söönuks vabalt kaks inimest. Teine huvitav asi Austrias on söögikohtades pakutav vein mulli/soodaveega. Samas puudub neil menüüst siider vms joogipoolis. Kahtlemata huvitav.

Neljapäev, 3. september 2009

RT 7. Viin: tõeline turist, jalad rakkus

Hommikul magasime kaua. Kella panime äratama alles 9ks, et jõuda rahulikult hommikusööki süüa. Tuleb nentida, et voodi hotellis on tõeliselt mõnus: tekk ja padjad äärmiselt kohevad, nii et voodisse pugedes vajud mõnusasti õhuliste kihtide vahele. Nagu muinasjutus.

Täna oli meie eesmärk näha veel seda osa Viini vaatamisväärsustest kesklinnas, mis käe-jala juures on. Eile saime käidud Viini siselinna, täna võtsime ette osa, mis jäi Mariahilfer Strassest põhja ning mõtlesime õhtupoole jõuda ka hotelli lähedal oleva Belvedere juurde. Et meil kella 6ks õhtul olid jalad juba sõna otseses mõttes rakkus kõnnitud ja seljad valusad terve päeva jalul olemisest, otsustasime Belvedere homseks jätta.

Tundub, et Viin on lisaks tavalistele turistidele täis ka GNLD konverentsile suunduvaid inimesi, sest kohtasime linnas nii eestlasi kui soomlasi. Linna tuuride jaoks on Silmaringi Reisijuhi raamatusari absoluutselt väga hea. Võtsime raamatu ette ja hakkasime seal ära toodud soovituslikke jalutuskäike ette võtma lõõskava päikesega. Meie õnnetuseks olime täna unustanud hotelli kogu sularaha ja kaasas olid vaid pangakaardid, kuid enamikes kohtades on pangakaardiga maksmiseks kehtestatud miinimumsumma limiidid või eeldatakse sularahas maksmist, seda eriti väiksemates söögikohtades ja jäätise müügipunktides.

Teadsin, et Mariahilfer Strasset peetakse Viini üheks kallimaks shoppingu tänavaks ja tõepoolest: seal on olemas palju erinevaid tuntud brändide poode, ka hinnad pole just kõige soodsamad, aga on ka normaalsete hindadega normaalseid poode. Et meil on mõte põhiline shoping, kui meil selleks ajaks veel raha on, jätta väljapoole Viini, ilmselt Saksamaale, siis püüdsime kuigipalju mitte shopata täna. Sellegipoolest oli poode külastada huvitav ning üht-teist sai ostetud ka. Tänaseks oli silm harjunud juba hindadega eurodes, nii et lõunasöök 7,5 euro eest, millele lisandusid joogid, tundus soodne pakkumine. Poearve mõne asja eest oli kokku 18 eurot.

Jõudsime hotelli tagasi rampväsinuna ning soovisime korraks pikali visata, et süüa ära poest ostetud kerge eine puuviljasalatite ja itaalia jäätise näol. Jäätis oli pakendatud kahte eraldi jala peal topsikusse. Kui pakendit lahti tegema hakkasin, libises üks käest ning kukkus põrandale kildudeks. Alles siis sain aru, et jäätis asus päris klaasides ja klaasi peal olnud kate oli üksnes plastikust. Korjasime M.-ga vaibalt killud kokku, kuid mõni väiksem jäi vaiba sisse ilmselt ikka. Seejärel puhastas M jäätise korralikult kildudest – ei saanud ju head, kallist ja pool päeva oodatud asja raisku lasta. Ja Itaalia jäätis maitses tõeliselt hästi.

Võtsin igaks juhuks kohvrist välja ka konverentsimaterjalid, et üle kontrollida, millal ja kus me homme olema peame. M lappas kaasas olnud konverentsi voldikut ja küsis ühel hetkel, et ümbrikus ta peo pileteid küll ei näinud, aga voldikus nende pilt oli. Vaatasin kogu voldiku sisu üle ja neid ei olnud kuskil. Mõtlesin, et see ei saa võimalik olla: olin ümbriku avanud varem vaid korra ja kohe kõik asjad sinna uuesti tagasi pannud ning kogu täiega kaasa võtnud. Kuidas saavad olla peo asjad kadunud? Enne, kui jõudsin hakata smse saatma ja uurima, kas saaksin kuskilt dublikaadi, et ikka ülehomme õhtul peole sisse saada, lugesin korraks voldikus olevat teksti uuesti. Seal seisis, et peo pilet asub registreerumispaketis, mille saame homme konverentsilt. Selle ehmatusega pidi mul süda igatahes löögi vahele jätma. Ma loodan, et homme registreerumispaketis need piletid siis ikka on ka J

Vaatasime üle ka riided, mida homme selga panna. M demonstreeris oma uusi ilusaid lumivalgeid linaseid pükse, mille peale ma arvasin, et nüüd saab ta ka aru, mis häda naistel on valgete riietega, et peavad alati jalas olema valged stringid. Tema aga arvas, et valgeid stringe ta endale sellepärast küll muretsema ei hakka. Maitse asi ;)

Kui siiani on ilmad olnud väga ilusad ja äärmiselt soojad, täna oli õues lausa leitsak ja ilmselt ca 30 kraadi soojas varjus, rääkimata temperatuurist päikese käes, ent ometigi on septembri algus. Vihma oleme siiani saanud vaid Leedus ja loodetavasti rohkem ka ei saa. Küll aga jõudsin postkaarti kirjutades ilmselt ilma ära sõnuda, et seda liigselt kiitsin – hetk hiljem hakkas õues kohutavat padukat tulema, mis küll peagi läbi sai. Homme hommikul võiks olla ilm ikkagi ilus, sest meil on veel terve vaba hommikupoolik, et veidi ringi jalutada lähiümbruses. Alates pühapäeva hommikust peab taas ilm ilus olema – siis jätkame oma roadtripi.

RT 6. Tšehhi-Austria: maalt linna

Täna oli jälle suviselt soe ilm, küündis isegi vahepeal 29 soojakraadini. Alustasime oma sõitu Tšehhist Austria poole, läbides Tšehhi veinipiirkonda. Siinkohal vabandage minu võhiklikkust, ent varem ei teadnud ma, et ka Tšehhi on veinimaa. Külastasime nii Lednice kui Valnice veini piirkonda, mõeldes, et muretseme sealt kandist endale ka paar pudelit veini. Otsustasime selleks Valnice lossist veidi edasi sõita, kuid eneselegi ootamatult olime äkki Austrias. Ületasime piiri nii märkamatult, et nähes Austria riigi silti, saime alles aru, et seljataha jäänud väike tühi putka oligi olnud varasem piiripunkt.

Sellegipoolest jätkusid teede ääres nii pikad viinamarjaistanduste põllud kui kaugele silm ulatus, mis vaheldusid päevalillepõldudega. Ma pole kunagi varem näinud nii palju looduslikult viinamarju kasvamas. Vaatepilt oli võrratu ning tekkis tohutu kiusatus auto peatada ja noppida salaja üks kobar viinamarju. Seda me aga ei teinud.

Jõudnud Austriasse, peatusime praktiliselt esimese veiniistanduse juures, et tutvuda kohaliku valikuga ning muretseda endale pudel veini. Meid võeti vastu väga lahkelt. Koht oli äärmiselt armas: väike veinikelder kohaliku tootja valikuga, kust edasi läks väikene ruum 6-7 lauaga vinoteegi näol. Tahes tahtmata tekkis tunne, et oleme jõudnud Itaaliasse või Hipaaniasse, mitte aga Austriasse. Maitsesime imelisi veine ning otsustasime kaasa otsa ühe, olenemata selle üsna kallist hinnast.

Et Viini oli vaid mõnikümmend km, ei näinud me otsest vajadust enam kiirustada. Peatusime korraks ühe kohaliku veinikeldri juures. Ka see oli üsna eriline: suur, võlviliste kaartega veinikelder, millest võis leida ka nõudlikumale maitsele kohaliku, küll üsna kalli, veini.

Seejärel peatas meid kohalikul maanteel mootorratta politsei. Ilmselt käis meil mõlemal korraga südame alt jutt läbi. Ei ole just kuigi meeldivpolitseiga üldse asju ajada, rääkimata võõras riigis. Politsei palus dokumente ning viskas pilgu läbi esiakna autosse ning seejärel soovis meeldivat reisi.

Olgem ausad, Viin on suur linn. Ilma GPS-ta oleksime siin vägagi ära eksinud. Peale veidikest tiirutamist Viini kesklinnas, leidsime oma hotelli (Am Konzerthaus, www.mgallery.com). Kui hotelli broneerisin, pidasime hotelliga pikemat kirjavahetust, sest mu krediitkaardilt ei tahtnud broneering kuidagi maha minna. Siis sain ka teada, et hotelli parkimismajas maksab auto hoidmine 21 euri ööpäev. Tol korral mõtlesin, et ilmselt leiame kuskilt lähedalt mõne teise parkimismaja, kus on väheke soodsam hind. Selles osas eksisin ma tõeliselt.

Kui olime hotelli juurde jõudnud ja parkimise ukse üles leidnud, saime halva teate, et parkla on täis, kuigi eelnevas meilivahetuses avaldas vastuvõtujuht arvamust, et nende parkla on harva täis. Sellegipoolest parkimiskohti broneerida ei ole võimalik. Meil soovitati pöörduda samas kõrval asuvasse parkimismajja, mis oli veidi kallim (30 euri/ööpäev), ent tol hetkel oli ka see täis. Järgmine lähim parkimismaja asus Intercontinental hotellis, 32 euri/ööpäev. Mnjah, selle kõrval tundus 21 euri lausa soodne. Parkisime Intercontinentalisse auto ära ning tõime 400 m eemal asuvasse hotelli oma asjad käe otsas ära.

Tuleb nentida, et meie hotell on kena, teenindus on siiani olnud äärmiselt viisakas ja abivalmis. Tuba on 4* hotelli omale igati vastav: voodi on mõnusalt suur ja pehme, toas on konditsioneer, mini bar (hea koht, kus oma väikseid asju hoida ;)), kirjutuslaud, korralik teler (see on uskumatu, kui palju annab õhtusel ajal teler toale juurde, kasvõi tausta osas), toolid ja laud. Loomulikult maast laeni peegelustega kapp seifiga. Vannituba on vanniga, korralikult valgustatud, sh peegli kõrval olevate lampidega ning suurendava lisapeegliga meigi tegemiseks. Kõige lahedamad on aga väikesed pudelid šampoonide, kreemide jms-ga. Mulle meeldivad hotelli vidinad :)

Vahetasime riided ning läksime linna peale, olles tõelised turistid: ühes käes linnakaart ja teises fotokaamera. Kokkuvõttes jalutasime linna peal ca 6 tundi. Püüdsime leida kohta, kus lõunatada/õhtustada, kuid kõik hinnad tundusid üle mõistuse kallid. Peagi sai aga selgeks, et alla 10 euri inimese kohta korralikku söögikorda koos jookidega saada pole võimalik. Hea, kui niigi hästi saab.

Et meil on Tallinnas Originaal Viinivorstide kioskid, oli mul parajalt professionaalne kretinism need ka Viinis ära proovida. Nii kui esimest nägime, oligi otsus tehtud. Kahe peale kokku läks meil ca 12 eurot, kuid kõhu saime mõlemad vorstist normaalselt täis. Lisaks sain proovida toorveini, mis oli huvitav, kuid maitsev, aga ka väike kogus hakkas ülikiiresti pähe.

Kui olime linnapeal mõned tunnid ringi vaadanud ning jalad juba parajalt väsinud, tegime T.G.I. Friday´s väikese magustoidu ja jäätisekokteilid. Peab nentima, et Friday´s on mõnus rahvusvaheline pubikett – tead alati, millist kvaliteeti nendelt oodata.

Kui hotelli naasime ja parkimiskohtade osas pärisime vastuvõtust, soovitasid nad meile ise minna garaaži vaatama, kas leiame mõne koha, sest kaamerast otse ei paistnud. Leidsimegi. Selleks ajaks, kui auto Intercontinentalist ära tõime, oli parkimise eest seal tiksunud juba 18,5 eurot. Tõepoolest – suurlinnas on kallis parkida. Küll aga on nüüd meie truu must nunnu meie lähedal J

Teisipäev, 1. september 2009

Rt 5. Tšehhi: Do you speak English?

Ööbisime Nivnices. See on tõeliselt armas väike linn meie mõistes. Kohalikud ütlevad, et küla, kõigest 3000 elanikku.

Täna oli rahulikum päev. Sõitsime sadakond kilomeetrit, et näha Määrimaa karsti, mis pidi olema kuulus. Olin veidi rohkem kui 10 aastat tagasi küll kuskil koopas käinud, ent mitte selles. Moravsky Kras on äärmiselt ilus. Sinna viib suuremalt teelt käänuline kitsas asfalttee, mida on autogagi veidi keeruline sõita, aga samas sõidavad seda teed ka turismibussid. Tipphooajal on nende peakoopasse Punkevnisse keerline pääseda eksukrsioonile, sest tihti on need välja müüdud. Ekskursioon võtab aega umbes tunni, millest 20 minutit on maa-alusel jõel laevasõit koopa sees. Pilet pole just kõige soodsam, aga absoluutselt oma hinda väärt. Vesi on aastatuhandete jooksul uuristanud suured ja sügavad käigud kivisse, millele on omajagu kaasa aidanud dünamiidiga inimkäsi. Sellegipoolest on kalju väga ehtne ja uskumatu. Kui õues oli sooja ca 26 kraadi, siis kaljus sees kõigest kümmekond ning kaljujõe vesigi oli sama temperatuuriga. Stalagmiidid ja –tiidid on sellised, mida eestis ei kohta. Vesi võib kiviga teha uskumatuid asju.
Täheldasime veel ühte üsna levinud fenomeni: väga paljud ei räägi üldse inglise keelt. Nii tuligi tavaliselt ükskõik mida küsides või ostes esimese asjana uurida, kas teenindaja saab üldse meist sõnagi aru. Oli kohti, kus kehitati õlgu ega saadudki midagi aru. Käte ja jalgade abil saime soovitud tulemuse käte ikka.

Peale koobastes käiku vaatasime üle ka Tsehhi suuruselt teise linna Brno. Brno on harjunud olema turistide vaatamisväärsuseks ning turistiinfo punktis on olemas ka kerged ja hoomatavad materjalid jalutuskäigu tarvis koos vaatamisväärsustega. Küll aga oli sealseks huvitavaks eripäraks, et paljudes kohtades polnud võimalik kaardiga maksta. Nii otsisime söögikohta päris pikka aega ja lõpuks loobusime ning sõime väljaspool Brnod. Ma ei tea, kasei osanud me valida õigeid kohti ja sattusime juhuslikult sellistesse, kus kaarte ei aksepteerita või ongi see sealseks tavaks.

Kui toidupoes tunduvad hinnad üsna mõistlikud, siis on asju, mis on siin tüeliselt odavad. Ilmselt ei pea mainimagi õlle hinda: korraliku kvaliteetõlle saab kätte eesti rahas umbes 5 krooni eest. Nii ostsimegi poest terve koti täie tavaari, aga kokku läks eesti rahas veidi üle 100 krooni. Imekspandavalt vähe.

Õhtud tulevad siin ootamatult äkki. Väljas läheb paarikümne minutiga kottpimedaks ning meie bioloogiline kell teatab selle peale, et võiks magama minna – on ju meil suvel pimedaks tõmbumine ilmselge märk väga hilisest kellaajast. Siin polnud kell aga veel õhtul 9-gi saanud.

Head ööd :)

Esmaspäev, 31. august 2009

RT 4: Poola ja Tsehhi: Eesti 100 km ≠ Tsehhi 100 km

Hommikul ärkasin ehmatusega. Vaatasin mobiililt kella ja see näitas Eesti aja järgi juba pool 8, kuigi olime kokku leppinud, et tõuseme 7st. Kell ei olnud äratanud. Peagi saime selgeks, et M telefon oli vahetanud Eesti aja kohaliku vastu ning äratuseni oli jäänud telefoni teada veel pool tunnikest. Seega oli meil pool tundi planeeritust vähem aega, et valmis saada.

GPS näitas kohalejõudmise ajaks ca 4 tundi. Arvasime seda olevat piisavalt vähe, et hommikul veel Krakowist läbi käia ja sedagi linna hetkeks vaadata. Kuigi kohaliku aja järgi oli kell alles 7, oli linna liiklus juba parajas hoos. Sõitsime kesklinnast läbi, ent otsustasime mitte pikemalt peatuda ja võtsime suuna piiri poole.

Meie tee kulges läbi Lõuna-Poola väikeste linnakeste. Looduse vaatepilt oli mõnusalt maaliline ning Lõuna-Poola linnakesed ei olnud võrreldavad absoluutselt varasemalt nähtuga. Need olid justkui osa vanast Euroopast, meenutades filmide põhjal Hispaania külakesi.

Poola-Tšehhi piirile jõudsime kuidagi ootamatult. Rõõmustasime juba vaikselt, et saame ilmselt V juurde kohale umbes lõunaks. Päris nii see aga ei läinud.

Neljarealine kiirtee lõppes üsna varakult ning edasi suundusime väikestele maanteedele. Olgugi, et olime sõitnud juba omajagu aega, millest küll vahepeal tänu valesti keeramisele veidike ekselnud, ei vähenenud GPSi näidatav aeg. Ühel hetkel avastasime enda teelt ummiku. Arvestades, et Tšehhi liiklus on üsna korralik, eeldasime, et see laheneb peagi. Olles edasi liikunud kümmekond meetrit poole tunni jooksul ja nähes, et ummik aina kasvab (sellel ei paistnud olevat ei algust ega lõppu), otsustasime Gpsi järgi leida mõne teise tee sihtpunkti leidmiseks. Aega pidi veel kuluma 1,5 h.

Tšehhi maastik on tõeliselt kena. Mäed vahelduvad orgudega pidevalt ning alla 300 m merepinnast tee ei lange kordagi. Põllud on imekenasti haritud,taamalt paistavad sinetavad metsad. Et on augusti viimane päev, võiks eeldada temperatuuri langemist, kuid see aina tõusis. Hommikul sõitu alustades oli õues 12 kraadi, kohale jõudes sihtpunkti aga juba 26. Ka on Tšehhi linnakesed ja külad väga kenad: aiad ja majad on korras, ei lagune, teed ja tänavad remonditud või hetkel remonditavad ning puhtad.

Tšehhis on palju külavaheteid, mis on kutsad ja käänulised, kus möödasõit ei ole lubatud, ent kruusateed ei näinud me ühtegi. Kõik teed olid kaetud korraliku teetähistuse ja asfaltiga. Ka tee, mis viis üle mäe ja läbi orgu, tõustes vahepeal 400-lt m üle merepinna 700-le ning langedes taas tagasi 360 peale, oli korralikult asfalteeritud, kuigi äärmiselt käänuline.

GPSi järgi oli meil hommikul päeva alates sõita umbes kolm ja poolsada km, mida pidanuksime läbima veidi enam kui 4 tunniga. Tegelikkuses ei võrdu GPSi poolst arvestatav 100 km Tšehhis samaga, mis 100 km aeg Eestis. On palju kohti, kus 60 km/h sõites tundub see kihutamine olevat, kuigi ametlikult on 90 km/h ala. Seda eriti mägises maastikus. Vaatepilt seevastu oli otse loomulikult vapustav.

Kohale V juurde väiksesse Tšehhi külla, mis asub Slovakkia piirist u 20 km kaugusel, jõudsime aga kohaliku aja järgi alles peale kella 16. Kunagi varem pole tund aega ega 100 km tundunud nii pikk. Kilometraaž aina kasvas, aga aeg ei vähenenud kohe kuidagi. Lõpuks jõudsime kohale ja tundsime, et tahaks auto roolist ainult ära, tahaks end sirutada ja veidi liigutada, sest tagumik oli vahepeal auto istme külge kinni sulanud.

Peab nentima, et kohalik vastuvõtt oli soe. Meid tervitati kirsimaitselise kodupuskariga, millele järgnes pits ploomi viina. Seejärel jalutuskäik kohalikus ca 3000 elanikuga külas ja õhtusöök mõnusas koduaias grilli peal. Muide, selles külas on väikesel mäenõlval üks imeilus tibatilluke kabel, millest väiksemat ja armsamat annab hoolega otsida.

Pühapäev, 30. august 2009

RT 3. Päev: Poola – kiirusepiirang on nõrkadele

Poola liiklus on fenomenaalne. Me olime sellest varasemalt kuulnud, kuidas Varssavisse sissesõit võib kesta tunde, ent samas on läbitud Varssavit ka 140 km/h kiirusega. Seda on raske mõista, kui pole ise Poolas sõitnud.

Kui Eestis olles planeerisin esimese öö Leetu ja teise Poola ning kolmandal jõuda Tšehhi, siis M arvas peale reisiplaanidega tutvumist, et mis see siis Leedust otse Tšehhi ära sõita pole. Nii ma meie sõpra ette hoiatasingi, et võime naasta ka 24 tundi arvatust varem. Tegelikkus kukkus välja aga üllatavalt minu esialgse plaani järgi.

Veidi peale piiriületust ja sisenemist Poola, jäime rongi taha ning otsustasime sel ajal kohad vahetada. Asusin rooli ja korraliku liiklejana, püüdsin täita ka liikluseeskirju. Üsna pea märkasin, kuidas maanteel lubatud 90-ga jäin ma kõigile jalgu. Linnas aga lubatud 50-ga oli asi veelgi hullem. Peale tunnikest sõitu Poola teedel, kui isegi rekka minust mööduma hakkas, sain aru, et pean liiklusvooluga kaasa minna püüdma. Tõstsin kiiruse 110 peale maanteel, ent olin endiselt jalus. Päris 130-ga, nagu kohalikud, ma siiski sõita ei julgenud. Siis tuli aga kiirusepiirang, mil võtsin rahulikult harjumuspäraselt hoo maha. Kohalikud seda ei teinud. Või kui, siis ainult kiirusekaamerate ees, mille asukohti teadsid nad hästi. Olgu öeldud, et politseid teepeal kiirust mõõtmas ei näinud me kordagi, küll aga on teed tihedalt täis pikitud kiirusekaameraid.

Et olime leppinud kokku M roolisoleku Varssavis meie mõlema närvirakkude huvides, aga olime Varssavile lähenenud mööda väiksemaid teeäärseid linnu juba jupp aega ning sõitnud ühe soome numbrimärgiga auto järgi, siis ei tahtnud seda käest lasta. Nii me vahetult enne Varssavit ühe valgusfoori taga otsustasime autost väljumata kohad vahetada: mina ronisin punase tule tekkides ja auto peatudes tagaistmele ning M samal ajal üle käigukasti, mispeale sain kõrvalistuja toolile ronida. Kõrval autos olev juht ei saanud midagi aru.

Varssavis tegime 1,5 tunni pikkuse peatuse, et lõunat süüa ja natuke linna vaadata. Turimsiinfot meil leida ei õnnestunud: GPS seda ei näidanud ja meie maanteekaardil selle aadressi polnud. Nii uitasime kesklinnas niisama ringi, aga sattusime ilmselt küll keskmesse, ent mitte päris turistitsooni. Ei leidnud ei vanalinna ega mõnda korralikku pidepunkti peale suure torni ja kellaga hoone keskmes. Õiget pilti ja ülevaadet ma sellest linnast ei saanudki.

Suundudes Varssavist välja Krakowi poole, avastasime tee äärest lennuvälja ja selle vastast suure kaubanduskeskuse. Sellest veidi edasi linnast väljas veel suure kompleksi poode, neist ühe kogukonnana ilmselt mööblipoed, kus oli ka Ikea, millest me mitte mööda minna ei saanud. Väike shopping tehtud (väiksed asjad, mida plaanisime nagunii Ikeast osta), asusime teele Krakowi poole.

Varssavist väljudes otsustasime liiklusvooga kaasa minna. 50-tsoonis oli pidevaks kiiruseks 80-100 km/h. Nii et jutud Varssavist 140-ga läbisõitmise võimalusest on üsna tõesed. Siis aga sattusime teeparanduste tsooni. Poolas on praegu käimas suured teedeehitused, ilmselt on Eurorahad ka siia jõudnud, nii et võimalusel soovitaks E77 hetkel vältida. Kui Varssavi külje all nägime olukorda, mil meil oli teel üsna vaba minek, aga vastu tuli kümnete kilomeetrite (siinjuures liialdamata!) pikkune ummik, siis sattusime ise sarnasesse ummikusse mõnekümned km hiljem (kohas, kus oli olnud air-show, millel päev varem 2 väikelennukipilooti omavahel kokku põrkasid ja mõlemad silmapilkselt hukkusid). Näed, et tee läheb ja autod seisavad ja nii kaugele, kui silm ulatub ettepoole, on vaikselt liikuvad autod. Täpselt sama situatsioon on tahavaatepeeglist kuvandit jälgides. Vaatad kella ja avastad, et oled 2,5 tunni jooksul sõitnud ära napilt 100 km. Krakow ei tule kuidagi lähemale.

Hakkasime arvestama ja kalkuleerima, millal ja kuhu me peaksime jõudma. Kas ööbida Poolas või sõita ära piirile või pingutada V juurde välja. Esimese plaanina võtsime mõttesse, et sõidame V juurde välja. Olles istunud ummikus rohkem kui tunni, saime aru, et GPSi peal näidatud aeg 8 h teekonna lõpuni, ei ole vahepeal kuidagi minutitki vähenenud. Et olime hommikul otsustanud läbida Poola siiski ühe päevaga ning mitte Poolas ööbida, siis püüdsime end harjutada mõttega jõuda vähemalt üle Tšehhi piiri. Jõudnud kohaliku aja järgi õhtul poole 9 paiku Krakowist 60 km kaugusele ning nähes, kuidas väljas pimeneb iga sekundiga ning peagi valdas meie ümbrust kottpimedus, kalkuleerisime kiirelt ringi. Olgugi, et olime püüdnud kohalike kombel ummikus istutud aega kiire sõiduga tasa teha (muide, siin on möödumiseks oluliselt turvalisemad tingimused ja teine kultuur kui Eestis Tartu mntl), ei õnnestunud meil aega kuigipalju võita. Asusime majutuskohta otsima.

Olles V-ga pidevas smsi ühenduses, soovitas ta meil minna Krakowi lähistele väiksesse külla ööbimist otsima, kus nad ise perega eelmisel aastal käinud olid: kodumajutus, koht korralik, inimesed sõbralikud, hind soodne. Saanud GPSi koordinaadid, keerasime veidi enne Krakowit külavaheteedele. Olgem ausad, oleks ma enne teadnud, kuhu me satume, ei oleks ma ilmselt seda valikut teinud.

Külavaheteed on korralikud ja asfalteeritud, kuigi künklikud ja kitsad, aga sõidetavad. Ühel hetkel tekkis meie ette kerge ummik, inimesed parkisid oma autosid mõlemale poole tee äärde ning läbi sealt mahtuda oli tõeline kunst. Kuigi politseinik püüdis kohapeal liiklust reguleerida, kuigi see eriti ei aidanud, pealegi püüdsid ka autod vastu tulla. Mida edasi me liikusime, seda kitsamaks läbimahtumisvõimalus läks: olime juhuslikult sattunud suuremale külasimmanile või kontserdile, kuhu ilmselt kõik lähikülade inimesed oma autodega olid kohale tulnud. Mul oli siiras hea meel, et M roolis oli.

Sealt edasi jõudsime väikesele külade vahelisele teele, mis tõusis kord mäkke, siis langes, tegi järsu pöörde ühele poole ja seejärel teisele poole. GPS näitas kõrgust merepinnast vastavalt paarisaja ja 400 m vahele. Pimedas seda teed sõita oli paras kunsttükk. Nii me rändasime peaaegu tunnikese jagu. Lõpuks leidsime selle väikese küla ja maja, mida V oli soovitanud, ainult et selle maja juures Noclegi (ööbimine vms) silti polnud, ka tuled olid pimedad. Kõrval küll oli, aga lauspimedas (tänavavalgustust oli seal vähe ja paljudes kohtades üldse mitte) sinna pöörduda ei julgenud. Meie miinuseks oli ilmselgelt see, et me ei räägi kohalikku keelt (vene keelt pursime ka vaid hädavaevu), ka ei olnud meil sularaha kuigi palju, ilmselgelt sellises kohas aga kaardiga maksta ei saa. Päevavalges oli koht tõenäoliselt imeilus, sest möödusime pimedas väikesest valgustatud puukirikust, mille tagant kerkis vahetult üles suur kivikalju. Kahjuks märkasin seda kohta liiga hilja, et pilti purki püüda. Ööpimeduses eelistasin aga midagi rohkem tsivilisatsioonis ja kohas, kus inglise keelt veidigi mõistetakse. Nii leidsime Krakowi lähistelt, sellest veidi põhjas, kuid linnatuled paistavad, 120 sloti eest motelli. Tuba on puhas ja korralik, kuigi nigelam Leedu omast.

Olgu veel öeldud, et Varssavist Krakowi lähistele ööbimiskohta jõudmiseks kulus meil umbes 8 tundi, kuigi tegu on veidi üle 250 km, ent selle eest saime auto aknast jälgida maalilisi loodusvaateid. GPS näitab järgmisse sihtpuntki jõudmiseks (V juurde) veel veidi üle 5 tunni.

Laupäev, 29. august 2009

RT 2.päev: Läti ja Leedu – Lehmad ja hobune

Pärnust lahkusime plaanipäraselt kell 8 hommikul. Läti läbisime praktiliselt ühe hingetõmbega. Bauskas peatusime korraks, et Statoilist kohvi võtta ning võileivapaus teha. Siis avastasime, et kui meie pihuarvuti, mida kasutasime GPS-na, kokku jookseb, ei salvesta ta logidesse teekonda. Hiljem avastasime, et sel juhul kaovad ka eelmised eksportimata teekonnad. Loodetavasti õnnestub meil siiski enamus oma eesolevast trajektoorist salvestada.

Hommik tundus veidi pilvine. Pärnus oli sooja 15 kraadi, Lätis seevastu juba ligi 20 ning Leedus paistis vahepeal lauspäike kuni 24 kraadise mõnusa suvesoojusega. Kui Läti poole peal pilve kiskuma hakkas ning hommikul oli ilmateade ennustanud, et õhtupoole hakkab Eestis sadama, siis lootsime pigem sellele, et Leedus ehk ei saja ja saame rahulikumalt ringi vaadata. Päris nii meil kahjuks ei õnnestunud.

Et meil oli aega, siis jõudnud üle Leedu piiri, otsustasime vältida maksustatud kiirteid ning nautida ka kõrvalisemat Leedu maaelu auto aknast. Kummalisel kombel on Leedus tee ääres palju üksikuid riste, mis näevad välja nagu väikesed altarid, ümbritsetud pisikese madala aiaga ning tihtipeale jalamile asetatud lillede ja küünaldega. Neid leidub kõikjal: suurte maanteede ääres ja külateede ääres, põldude vahel ning kirikuaias.

Teine fenomenaalne nähtus on üksikud hobused ja lehmad paarikaupa. Meil õnnestus näha suurel maanteel sõitmas kaariku ette rakendatud hobust ning vankri ja sahaga hobust põldu kündmas – pilti, mida tänapäeval naljalt enam ei näe. Üksikuid lehmi on tee ääres ikka väga palju. See on isegi nii levinud, et Kaunases oli keset linna üks, kes suure kaubanduskeskuse kõrval paduvihmas muru näksis. Arutlesime tükk aega, kas tegu on päris või tehis lehmaga. Tegin ettepaneku vedada kihla paagi kütuse peale ja minna kontrollima. Kihlvedu jäi küll ära, ent kontrolli käigus selgus, et tegu oli siiski ehtsa lehmaga, pealegi sellisega, kellel pärg pähe punutud.

Kummaline oli see, et olenemata hästi arenenud põllumajandusest Leedus (tõepoolest, teede ääres oli palju haritud põlde, söötijäänud maad silm kuigipalju ei haaranud) ja seda eriti rapsipõldude näol, ei näinud me kusagil ühtki lammast. Ühes kohas olid küll kitsed, aga seegi oli pigem erand.

Leedus inglise keelega ei ole suurt midagi pihta hakata. Suuremates hotellides administraatorid räägivad ja saavad aru, ilmselt enamustes levinud turistikohtades ka, kuid mitte mujal. Vene keelega saaks veel kuidagi hakkama, ent me kumbki pole selles keeles kuigi tugevad.

Et meil Leedu kohta ühtki materjali polnud, otsustasime esimeses suuremas linnas peatuda ning väisata Turismiinfo punkti (TIC), mille küll tänu GPS-le kenasti üles leidsime, ent mis oli üsna nigelasti varustatud ja tundus rohkem olevat kohalikele reisibüroo eest. Saime sealt paar brožüüri sama linna kohta ning ühe Kaunase jaoks. Sama linna brožüüri lapates saime peagi aga selgeks, et teel TICi nägime neist enamuse ära. Jätkasime teed Kaunasesse.

Esimese asjana tahtsin Kaunases külastada TICi, et saada lisainfot kohapeal vaatamisväärsuste ning majutuse kohta väljaspool Kaunast piiri poole. Tundus, et GPS pani esimese hooga puusse: koht, kuhu jõudsime, ei paistnud kuidagi TIC moodi. Teine TIC, mille valisime, oli nädalavahetusel suletud. Kolmandal korral juhatas GPS meid täielikult sohu. Neljandal juhul leidsime küll õige koha, ent see oli just ja ainult täna suletud ning paluti pöörduda viiendasse, mis asus hotellis. Lõpuks leidsime ka selle oma GPSi abiga üles, kuigi hiljem selgus, et viies oli neljanda taga teise tänava ääres, ent TICi juurest hotell ei paistnud ja niimoodi esmakordselt vaadata kohe ei osanud. Hotellist saime küll lisaks brožüüri vaatamisväärsuste tarvis, ent majutusinfot muude kohtade osas ei saanud nad anda, eriti arvestdes, et olime planeerinud pigem telkida. Kuni selle hetkeni oli ilm veel üsna ilus. Muide, peale pikemat tiirutamist Kaunase vanalinna piirimail, saime selgeks, et esimest korda GPS meid väga valesti ei juhatanudki – neljas TIC asus vaid mõne tänavanurga kaugusel.

Otsustasime oma jalutuskäiku Kaunase vanalinnas alustada Kaunase kindluse juurest, kuid just samal hetkel hakkas vihma sadama. Ja mitte natuke tibutama, vaid lausa oavarrest kallama. Jalutuskäik ei tulnud kõne allagi. Tegime tunnikese aega parajaks Mega kaubanduskeskuses. Sealne kahe korruse vahel ca 800 kala mahutav akvaarium on juba omaette vaatepilt. Muide, kaubanduskeskustest rääkides, kohtasime täna tõeliselt geniaalset insenerilahendust, kuidas kasutada ära maantee kohal olev õhk. Nimelt on Kaunases üks mõnusalt lai, kokku 8 realine, kummaski suunas 4 rida, tee, mis justkui ühel hetkel ära lõppeb, sest kaubanduskeskuse parkimismaja tuleb täpselt keset teed otse vastu. Tegelikkuses läheb tee maja alt otse läbi. Tõeliselt uskumatu insenerilahendus.

Et ka peale kaubanduskeskuses käimist sadas endiselt nagu oavarrest ja vihm läks ajapikku vaid hullemaks, millele lisandus veel tugev tuul, siis selleks, et Kaunase vanalinn päris nägemata ei jääks, tegime seal autoga väikese tiiru, püüdes end pressida vähegi sinna, kuhu autoga pääseb ja tehes ka mõned klõpsud. Ilmselgelt ei näinud me väga palju, mistõttu võiks arvata, et Kaunasesse peaks teine kord tagasi minema.

Tänu vihmale ei tulnud meie telkimise plaanist midagi välja. Olime juba nõus vajadusel ööbima autos, kuid siiski soovisime veidi ringi vaadata ja tee peale jäävaid Leedu-Poola piiriäärseid majutuskohti väisata, juhuks kui mõni osutub välimuse ja hinna poolest sobilikuks. Otsustasime jääda piiri lähistele Leedu poolel olevasse viimasesse suuremasse asulasse Marijampolesse. Esimene hotell oli kahtlane ning tundus olevat suletud. Teine näis juba välimuselt ülikallis, kuid otsustasime siiski küsima minna. Öö hinnaks pakuti 68 euri ning oldi nõus tulema alla 52 peale. Et ma ei plaaninud teepealsele majutusele rohke kulutada kui maksimaalselt 35 eurot/öö, siis jäi see meile ilmselgelt kalliks. Seevastu oli administraator aga äärmiselt sõbralik ning juhatas meid samasse linnalähedasse motelli Luna (www.motelluna.lt). Peale veidikest diskussiooni administraatoriga tingisin hinna 35 euri peale kahese toa eest koos hommikusöögiga. Internetti siin küll pole (nagu enamikes kohtades Leedus, on see vaid lisaraha eest), aga tuba on mugav ja puhas. Julgen soovitada küll J

Leidsime teelt ka ühe liiklusmärgi, mida varem kumbki meist kohanud pole ja seetõttu ei oska sellega ka midagi peale hakata. Nimelt on tegu märgiga, mis näeb nagu „Anna teed” märk pea peale keeratuna (kolmnurga teravik üles) ning keskel on ümmargune suur must seest täis ring. Seda märki sai nähtud nii erinevates situatsioonides, et tähendust ei suutnudki me ära arvata.

Reede, 28. august 2009

Roadtrip (RT) 1. päev: Pärnu

Täna oli vaba päev, ent kulus ära uskumatult kiiresti. Päeval kella 14 paiku sain alles asjad korralikumalt pakitud. Kella 16 ajaks oli tänu R.-le olemas ka Saksamaa ning Tšehhi ja Slovakkia reisijuhid. Napilt enne seda saime M-lt ka Baltimaade ja Poola kaardid. Nüüd peaksime olema kaartidega enam-vähem varustatud lisaks GPSle tulenevalt Läti kogemusest.

Viimaste ettevalmistustena muretsesime autokülmikule pikema juhtme, et ühendada ära sigaretisüütaja ja külmik. Ainuke probleem oli selles, et vajalikku valmis juhet kuskil ei müüda. Ei jäänudki muud üle, kui muretseda ühest poest pikk juhe ja teisest vajalikud otsad ning parklas asi valmis nikerdada. Peale 10 minutit jukerdamist oli asi valmis ja töökorras. Sõit võis alata!

Teekond Pärnusse on tuttav. Taevas oli vahepeal äärmiselt kena. Ainult teepeal oli üsna suur kogus surnud loomi. Pärnu on mõnus ja kodune nagu alati. Õhtusöök heade sõpradega Villa Wessetis ning varakult tuttu minek, et homme hommikul vara sõitma hakata. Eks homme paistab, kaugele me jõuame ja mida me näeme.

Kolmapäev, 26. august 2009

Reisi ettevalmistus

Täna sain hotellist kinnituse, et teine krediitkaart läks läbi ning broneering on olemas. Nüüd on küsimus veel parkimises, sest hotelli parklas on see üsna kallivõitu ja liigselt laristada ei ole ka mõtet.

Ilmselt saan ma pangast peagi kirjasõbra tiitli külge. Oma esitatud küsimusele, miks minu virtuaalne krediitkaart ei tööta, sain vastuseks, et nende poolt on kõik korras ning muud nad kommenteerida sisuliselt ei oska. Mnjah.

Reisi ettevalmistused on lõpuks alanud. Täna sain korda ka reisikindlustuse, mida püüdsin ajada juba nädalavahetusest saadik, aga nüüd õnneks on ta meil olemas. Maakler soovitas ka büroost läbi astuda ja siiski autole rohelise kaardi kaasa haarata, kuigi seda vaja enam EL-s pole, aga kindluse mõttes ikka.

Ka esialgne reisimarsruut on laias laastus paigas:
28.08 Tallinn -> Pärnu
29.08 Pärnu -> Poola (esialgsete plaanide kohaselt pidanuks ööbima Leedus Poola piiri lähistel, kuid kilometraaži vaadates tundub meile praegu, et võiksime siiski kohe Poolas ööbida)
30.08 Poola -> Tšehhi (hoiatasin V.K.-d ette, et võime saabuda kokkulepitust 24 h varem. Sellega ei tundu probleeme olevat)
31.08-01.09 Tšehhis V.K. juures
02.09 Tšehhi -> Viin
03.09-05.09 Viin (tüüpilise turisti mängimine, konverents, pidu)
06.09 Viin -> Salzburg (täna selgus, et spa, kus planeerisime ööbida, ei asugi Salzburgis, vaid hoopis Saksamaal või oli meil valeinfo. Asja uuritakse)
07.09 Salzburg -> Saksamaa (mägedes olev loss, mille nime ma kuidagi meenutada ei suuda)
08.09 München ja sealt edasi
09.09 Saksamaa -> Praha
10.09 Tšehhimaa
11.09 Tšehhi -> Leedu
12.09 Leedu -> kodu
13.09 pikk uni (reservpäev)
14.09 back to work

Need on siis esialgsed plaanid. Tegelikkuses ilmselt kujuneb üht-teist teiseks vastavalt reaalsele situatsioonile, väsimusastmele, viitsimisele ja rahakotipaksusele.

Omajagu on tehtud ja omajagu on tegemata. Homme tuleb pikk päev.