Leitsakust jahedate tuulte kätte

Hommikuks oli Oslos tõusnud kerge tuul ning kell 8 oli sooja vaid 19 kraadi. Pakkisime end kokku ning sättisime lennujaama poole teele. Olime täpselt hommikuses tipptunnis, ent meie õnneks voolas liiklus linna sisse, meie aga sõitsime linnast välja. Õnneks on Oslo lennujaam suhteliselt lihtsalt märgistatud ning rendiauto äraandmise kohta on lihtne üles leida. Lihtsam, kui lennujaama lähedal olevat tanklat, kuhu justkui hästi nagu midagi ei viitagi, ent siin aitas lõpuks hädast välja GPS koos katse-eksituse meetodil selge peaga.

Norra on riik, kus sularaha sisuliselt vaja ei lähe. Kogu reisi jooksul oli vaid paar seika, kus kaardimakse ebaõnnestus, ent see tulenes pigem meie enda poolsest veast, mitte kohalikest süsteemidest. Kaardiga saab maksta tõesti kõikjal. Äia soovitusel olime siiski enne reisi kaasa vahetanud endale veidi sularaha, mis meil puutumatuna alles seisis. Kuna seda reisil vaja ei läinud, ent lennujaamast oli meil plaan üht-teist osta, otsustasime sularaha seal ära kasutada. Lõpuks jäi meil järgi täpselt 17 NOKi ehk veidi üle pooleteise euro. Veepudelit selle eest ei saanud - kõikide jookide hinnad algasid 30 ja enamast NOKist. Õieti ei saanud selle raha eest kohapeal midagi. Äkki märkasin aga maksuvabas poes väikese purgisiidri hinda, mis oli täpselt 15 NOKi. Kui muidu on Norras alkohol pigem väga kallis, siis nüüd ajasid nad meid sõna otseses mõttes alkoholi jooma. Mitte, et sellest 0,33l purgist just mitme peale palju jaguks.

Norwegiani lennukid on üllatavalt normaalse kvaliteediga odavlennufirma kohta ning selle reisi kogemuse põhjal lendaksin nendega vähemasti Euroopa siselende veelgi ning arvestades, et sügisest hakkavad nad lendama ka Tallinnast Stockholmi, avardab see meie lennuvõimalusi maailma mugavalt veelgi.

Ainult tänane tagasilend raputas veidi ebamugavalt, sest õues oli hakanud tõusma tuul. Kui Tallinnas maandusime, tervitas meid tugev tuul vaid 14 soojakraadiga, erinevalt Oslos kogetud 29-31 soojakraadisest leitsakust. Muidugi, juuni alguse ilm Oslo kandis on tavapäraselt pigem paarkümmend plusskraadi ning neilegi oli praegu kümme kraadi harjumatult soojem. Olen tänulik, et me ei maandunud täna õhtul, vaid just hommikul, mil tuul veel puhanguliselt tugev oli, sest õhtuks tõstis korraliku tormi, mis maha vaibuda eriti ei soovinud ja õues asjad lendama pani.

Meie minipuhkus on selleks korraks lõppenud. Oleme õnnelikult kodus ning valmis sukelduma tagasi argirutiini.

Taevalaelt linnaväljakule: Gausta mägi ja Oslo linn

Lõpetasime hommikusöögi oma majakese tagaõues vuliseva jõe kaldal varahommikul, korrastasime majakese, lasime võtme postkasti ja keerasime auto nina Gausta mäe poole. Olin lugenud, et Gausta mäe tippu saab tõusta kahel viisil - mööda 4 km kerget matkarada, ajakuluga ca 2-3 tundi või rongiga umbes 15 minutiga. Ilm oli kaunis - helesinine taevas, sisuliselt tuulevaikne, mäe all 30 kraadi sooja juba hommikul ning mäe jalamil pea 24 kraadi vamerjus. Ideaalne ilm mäe nautimiseks. 

Olin küll lugenud, et Gausta mäe tippu läheb rong, ent kujutasin seda ikka ette köisraudteena, mitte rongina. Seda suurem oli mu üllatus, kui kohapeal avastasime, et tegelikult lähebki mäe tippu rong, ent mitte mööda mäge, vaid mäe seest. Kõigepealt on 855 meetrit kitsast rongi mäe sisemusse, siis tuleb ümber istuda 39 kraadise nurga all olevasse rongi, mis viib mäe seest 1030 meetrit mäe tippu, lisada veel sadakond meetrit jalgsi mööda kõrgeid kiviastmeid juurde ning ees ootab Gaustatoppeni 9 toaga külalistemaja ja kohvik otse mäe tipus, Nato raadiotorni kõrval, ümberringi avaneva hingematvalt kauni vaatega umbes kuuendikule Norrale. Lihtsalt seisin seal 1883 meetri kõrgusel mäe otsas, vaatasin eemal igilumega kaetud mäetippe ning mägijärvi ja ahmisin endasse puhast mäeõhku. Mägedes on midagi nii tohutult erilist, mis mulle alati hinge poeb, nii et mul on raske sellest hetkest välja tulla. Ah, millised kirjeldamatud vaated.

Algselt olin plaaninud meile vahepeatuseks Kongsbergi linnas hõbedakaevanduse peatuse. Olime aga kõik ühel meelel, et peale sellist positiivset elamust rongidega mäe sisemuses ei ole meil mõtet enam kaevandusse minna, sest kaevandus tunduks selle kõige kõrval peale selliseid emotsioone kuidagi pläss. Selle asemel veetsime mäel natuke kauem aega ning peatusime teel Oslosse Kongsbergis vaid kergeks lõunapausiks.

Norrakad armastavad korras maanteid ja elektriautosid, aga eelkõige armastavad nad ringteid. Ringteed on pikitud kõikvõimalikesse kohtadesse ja nii tihedasti kui selleks vähegi võimalusi antakse. Isegi pikim tunnel, mis on 24 km pikk, pidi sisaldama ringteed. Nii on tavaline juhus, kui pole veel ühelt ringilt jõudnud mahagi keerata, kui abivalmis GPS teatab juba, kuidas sa peaks järgmiselt ringilt väljuma. Mul on raske hinnata, kas ringid on tõesti ka sellises kontsentratsioonis tõhusamad tavaristmikest, ent vähemasti hoiavad need juhi kindlasti ärkvel, sest alati jääb võimalus väikseks põnevuseks, kas sai ikka valitud ringilt õige mahasõit ja kui siinkohal mööda panna, siis muutub teekond taaskord veelgi huvitavamaks.

Ma olen küll Oslos käinud mõni aasta tagasi kolmepäevasel õppereisil, aga kesklinna piirkonnast välja me väga tol korral ei sattunud. Seekord oli meil auto ning võtsime ette kaks kohustuslikku vaatamisväärsust: Oslo servas asuva Holmenkolleni suusahüppetorni ning Vigelandi kivi- ja pronkskujudega pargi. Teleka vahendusel olen Holmenkollenist suusahüpete ülekandeid mitmel korral näinud, aga kohapeal oma silmaga hoomata seda hüppetorni kõrgust on hoopis midagi muud. Suusahüppajad peavad olema ikka hulljulged, kui sellistest kõrgustest alla vuhisevad. Täna oli seal peetud ka mingit lastele mõeldud teatevõistlust. Kuna ilm oli äärmiselt kaunis ja soe, olid paljud pered aktiivselt sealkandis just aega veetmas. Kui Eestis näeb tihti ilusate ilmadega isasid ja tütreid koos ratastega sõitmas, siis norrakad on ikka tõeline suusarahvas - siin sõidavad isad-tütred koos rullsuuska. 

Vigelandi kujudega park on koht, kuhu turist peaks igal võimalusel püüdma sattuda. Sealsed tahutud 225 inimkuju on tõesti vaatamine omaette, kuidas kunstnik on suutnud kogu emotsiooni ka kividesse valatult edasi anda. See suur park on mõnus vaba aja veetmise koht kõigile, nii et muruplats on täis nii piknikupidajaid, sõpruskondi, peresid kui ka turiste, kes sooja ilma naudivad.

Eelmisel reisil jäigi mul Oslo kohta viimane päev kirjeldamata, kuidas sattusime juhuslikult parlamendihoone ette minevale suuremale paraadile ning osa meie õppereisi seltskonnast tundideks loengupaiga lifti kinni jäi. Täna jalutasin mööda Oslot ning kohad tulid äkki kõik tuttavad ette, nagu oleks Oslo omalegi kodune linn. Ma olen üldiselt kehv orienteeruja, kuid eelmisel käigul saime kesklinna niivõrd selgeks, et teadsin kohti, mida vaadata üsna lihtsalt. Kõige mugavam on oma marsruut üles ehitada Google Tripsi Day Plansi järgi, mis pakub järjest välja Oslo 9 kõige olulisemat vaatamisväärsust mõistlikus järjestuses. Olin need niigi kaardile juba enne Lonely Planeti järgi ära märkinud, nii et nüüd saime teekonna lihtsalt läbi jalutada, alustades Oslo Katedraalist, jõudes parlamendihoone, raekoja ja Nobeli preemiate maja juurde, mis asub kaasaegses laheäärses kohvikute ja söögikohtadega palistatud nn Rotermanni kvartalis, sealt edasi ooperimaja juurde linnafjordi vaadet nautima ja täiesti ümmarguseks käidud jalataldadega tagasi hotelli. Kui alguses mõtlesime M-ga, et sööme õhtusöögi hotellis ära ja lähme siis uuesti kahekesi linnapeale veel jalutama, siis peale einestamist tundsime end niivõrd väsinuna, et otsustasime viimase õhtu rahulikult võtta ja end mõistlikult välja magada, enne kui hommikul vara taas ärkame ja lennujaama poole sättima hakkame. 

Oslo on endiselt ilus madal linn vee kaldal, mille külastamist nädalalõpu sihtkohana julgen igati soovitada. Samas, kui on vähegi võimalust Oslost natuke kaugemale minna, siis vaid paarisaja kilomeetri raadiuses on linnamelu ammu unustatud ning looduse ilu tõmbab sind endasse. Tänane päev on olnud nii kontrastne, mägi ja linn erinevad teineteisest nagu öö ja päev, nii et tunne on, nagu tänasesse päeva oleks mahtunud rohkem kui 24 tundi. Norra on kahtlemata riik, mille ilu ja võlu tasub avastada, eriti linnadest väljaspool, kui selleks vähegi aega ja võimalusi on. Taaskord, vaid kolm päeva, aga tunne on, nagu oleksime siin veetnud vähemalt nädala. 

Perekondlik väljasõit Norra lõunakaldale

Olgugi, et sel aastal oleme juba omajagu reisinud ning sellega seoses teravamaid hetkigi kogenud, ei oska ma paigal püsida ja aeg on taas minna. Seekord Norra. Kui äiale oli sünnipäevakinki vaja, olime just lõpuks seinale saanud aastaid seisnud maakaardi külastatud riikidega ning sobivateks kuupäevadeks sattus kätte Oslo piletite pakkumine, ei olnud pikalt vaja otsustada. Tehtud, mõeldud. Pealegi, M ei ole varem Norras käinud ja nüüd saame seinakaardilt veel ühe riigi valgeks. Kuigi äi on Norras kuuendat korda, ämm samuti Norras varem käinud ja mina õppereisina Oslot külastanud, ei ole meist keegi käinud varem Norra lõunarannikul, mille nüüd ette võtsime.

Norwegiani otselennud Tallinnast Oslosse on väga mugavad. Kuigi Norwegian on klassikalises mõttes odavlennufirma, siis nende hoiakust ega teenindusest see kuidagi välja ei paista, kuigi nad ise seda rõhutavad. Ka lennukid on korralikud, uued ning mugavad. Esmase kogemuse põhjal lendaks teinekordki. Vähemasti Euroopa siselennul.

Selle aasta mai kuu on olnud üle aastakümnete ideaalse ilmaga. Kaunis päikesepaiste, soojad ilmad ning tõeline suvi on saabunud. Need samad ilma don jätkunud ka praegu ning Oslosse maandudes tervitas meid 29 soojakraadi. Esimese juuni kohta on see meie jaoks harjumatult soe. Nauditavalt suvine.

Võtsime lennujaamast oma ette broneeritud rendiauto ning sättisime end teispoole Oslot olevasse väikelinna Drobakisse teele. Lennujaamast pidi olema sinna ca tunnike sõitu, kokku mõnikümmend kilomeetrit. Selline hea esimene väike jalasirutuspaus.

Kui lennujaamast Oslo poole sõitsime, märkasime vastassuunas tohutut ummikut. Autod seisid kiirteel kümnete kilomeetrite kaupa. Hingasime kergendatult, et meie suunal liiklus sujus mugavalt. Ent mitte kauaks. Peatselt leidsime endki ummikus, mis pikendas meie kohale jõudmise aega ca 40 minutit. Norras on väga keskkonnateadlik suhtumine ja nii eelistatakse ka keskkonnasõbralikke sõidukeid. Maanteel on eraldi rida ühissõidukitele, taksodele ning elektriautodele. See rida liikus kenasti, samas kui teine rida lihtsalt seisis. Norras on esindatud vist kõik vähegi kallimad maailmas olemasolevad elektriauto margid ja mudelid. Tesla on tänavapildis tavaline. Ma ei ole nii palju nii erinevaid elektriautosid kusagil mujal kohanud ning siinne kontsentratsioon on niivõrd suur, et pigem on autod elektrilised kui tavalised. Ka meie renditud 2. seeria  BMW on hübriid, nii et kulgeme samuti veidi keskkonnasäästlikumalt.

Drobak on pisike nunnu väikelinn mere kaldal, kuhu tehakse palju päevaseid väljasõite Oslost. Selline puust majakestega, purskkaevuga keskväljakul, jahisadamaga linnake, kust läheb eraldi praam veidi eemal olevale kindluse saarele. See kindlus on mänginud Norra ajaloos olulist rolli II maailmasõja ajal, mil 1940. aastal uputati just sealt tulnud laenguga Saksa sõjalaev, mis päästis Norra valitsuse pagendusest. Samal teemal on tehtud ka film The Kings Choice.

Üks minu viise stressi maandada on käia shoppamas. Eestis ma shopata lihtsalt ei oska ja nii naudin ma osturetki meie reisidel, kui mul on vähegi võimalus sattuda kuhugi outletipoodide keskusesse. Drobakist vaid mõneteist kilomeetri kaugusel asub Norwegian Outlet. Sarnastes kohtades oleme varem palju käinud, kuid mõlemad M-ga märkasime, et Norras on hinnad muust Euroopast ikkagi oluliselt kõrgemad. Vähemasti sain ostukeskuse külastusega oma ammu kogunenud vaateaknaostlemise himu rahuldatud, kuigi korralikult ostureisile tuleb minna ikkagi tulevikus.

Tee Norwegian Outletist Tonsbergi, kuhu olin broneerinud meie esimese ööbimise, viib praamiga üle mere, nagu läheks mandrilt Saaremaale. Sattusime sadamasse juhuslikult täpselt õigel minutil, kui autosid laeti praamile ning saime otse peale sõita. Norra tasuliste teede süsteem on väga mugav - autos on meil väike plastikust vidin peegli küljes, mis registreerib kõik teemaksud ja praamipiletid ning hiljem esitab rendifirma meile koondarve edasi.

Olime sattunud Tonsbergi ajal, mil siin toimub mingi suuremat sorti muusikafestival. Kuigi rahvast tundus seal palju olevat ning inimesed nautisid esinejaid, siis kuidagi see kontserdimöll ei seganud teisi, kes kaunist reede õhtut heas seltskonnas nautida soovisid. Kohalikud naudivad reede õhtut väljas väga, sest vaba lauda oli praktiliselt võimatu leida ning soe suveõhtu meelitas inimesi nii restoranidesse kui paatidesse seltskondlikku õhtut veetma.

Tonsbergi jõudsime täpselt õhtu hakul, mil päike hakkas vajuma mere ning eemal olevate mägede taha. Jalutasime mööda jahisadama promenaadi, taamal päikeseloojang, teispool promenaadi serva ääristamas rahvast täis mõnusa meluga terrassidega kohvikud, kaks suurt ankurdatud viikingilaeva helklemas loojuvas päikeses. Midagi romantilisemat oleks olnud keeruline tänasesse õhtusse soovida. 

Universum täidab soovi

On ütelus: "Lase oma soov universumisse ja universum täidab selle." Kui eile õhtul lõpetasin blogikirje sooviga saada kuidagi täna Oslo fjordide paadisõidule, siis hommikul selgus, et meie päeva viimane kohtumine Statoiliga lõppeb planeeritust oluliselt varem ja seetõttu jõuame tagasi kesklinna napilt selliselt, et jõuaksime ka veel päeva viimasele fjordide kruiisile. Lisaks kõigele muule lõppeb Norra turismihooaeg septmebri lõpuga, mil tehakse ka viimane fjordide tuur, ent ilusate ilmade tõttu otsustati just täna veel teha lisapäev fjordisõitudeks. Lühidalt kokkuvõttes, universum täitis me soovi.

Norra lähenemine töö- ja pereelu tasakaalule on vägagi pingevaba. Sattusime Oslosse just ajal, mil norrakatel on koolivaheaeg ja siin tähendab see, et ka vanemad reeglina puhkavad või hädapärast on lapsed kontoris kaasas ning kedagi see ei häiri, kui kontor on igas eas möllavaid noori täis. Omakorda tähendab koolivaheaeg aga ka seda, et kõikvõimalikke ärikohtumisi jäetakse ära, lükatakse edasi või ilmselt leitakse läbiviijaks lastetu, soovitavalt välismaalasest, kolleeg. Viimane on küll minu isiklik intepretatsioon. Nii on ka meie algne õppreisisi päevakava omajagu muutunud ning nii mõnigi kohtumine jäänud lühemaks plaanitust. Ühtpidi on see suurepärane võimalus tutvuda põhjalikumalt Osloga, teistpidi tahaks rohkem näha ja kuulda praktikaid väljastpoolt Eestit. 

Norra on olnud töö- ja pereelu tasakaalu rakendamisega üpris eesrindlik, seda eelkõige seadusandluse poolest, ent päriselus siiski kõik asjad nii ei toimi, nagu soovitud on, kuid mõttemallide muutmine võtabki kaua aega ning iga muutus soovitud suunas on see, mis viib tulemusele lähemale. Naljatasime omavahel, et meil jäi töö ja pere koju, ehk Oslos on meil peamiselt tasakaal ning ja. 

Norras on töö- ja pereelu tasakaalu teema alguse saanud umbes teisest maailmasõjast, kus oli vajadus ühtpidi ontlike koduperenaiste järele, kes suudaksid korralikult kodu hoida, lapsi kasvatada ja meestele toeks olla, püüdes muuta koduperenaise staatust elukutseks, luues selleks erinevaid õppevõimalusi, ent teistpidi vajas ka Euroopa uusi töökäsi. Nii sai alguse 1950-datel naiste tööturule jõudmine, kui au sees oli ikka veel tugevalt mees, kes leiva lauale tõi. See oli puhtalt meeste kohustus ning seetõttu oli ka justkui vabandatav see, kui mees kodutöid teha ei osanud. See oli ka periood, mil hakkasid tekkima kodumasinad ning naistel jäi justkui kodustest toimetustest aega veidi üle. 1950-1960 olnud Norras kõige suurem koduperenaiste konsentratsioon ning sealt tulla tänapäeva, kus mõttemaailm liigub pigem vastupidi, on omajagu keeruline.

Kui Eestis töötab suur enamus naisi täistööajaga ning osaajaga vaid mõni protsent kogu tööealisest naiskonnast, siis Norras on pilt veidi teine. Statsistilistest andmetest selgub, et ainult ca 50% naistest töötab täistööajaga, umbes 20% naistest ei käi üldse tööl erinevatel põhjustel ning ülejäänud on osalise tööajaga, samas kui meestest töötab täistööajaga 85%. Norras pidi olema täiesti normaalne, et peale lapse saamist perioodil, mil lapsed on veel väikesed, soovib naine töötada osalise tööajaga, nii et need, kes jätkavad täisajaga töötamist väikeste laste kõrvalt, saavad pigem imestavaid pilke ja küsimusi tutvuskonnast.

Veel üks oluline erinevus Norra ning Eesti vahel pereelu ühildamises on lapsehoolduspuhkus. Kui Eestis võib üks värske lapsevanem töölt eemale jääda kolmeks aastaks, millest poolteist on korralikult tasustatud, siis Norras on selleks ette nähtud kokku 59 nädalat, millest mees on kohustatud beebiga kodus olema vähemalt 10 nädalat. Vanemapuhkust pidi olema võimalik ka jagada, nt naine võtab sel perioodil töökoormuseks 20% ning on 80% vanemapuhkusel, siis mees saab võtta samal ajal selle 20% välja oma vanemapuhkusena, vähendades oma töökoormust samuti osaajale. Kui mees isapuhkust välja ei võta, kaotab naine vanemahüvitises, ent samas pidid mitmed ettevõtted pakkuma ka meestele lisaboonust selle eest, kui nad piirduvadki kohustuslike isapuhkuste nädalatega ega pikenda seda vabatahtlikult. Teisalt on selline seadusandlus veidi kaasa toonud ka uusi probleeme - nii lühikeseks perioodiks ei kipu tööandjad tahtma asendajat võtta, mille tulemusena tuleb mehel oma töö lõppkokkuvõttes ikkagi kuidagi millalgi ära teha. 

Umbes aasta jagu kestev vanemapuhkus on tekitanud olukorra, kus naised naasevad tööturule tagasi üpris kiiresti. Tööandjale võib see tähendada vajadust võimaldada rinnaga toitmise pause, ent samas ei kaota töötaja nii kiiresti naastes oma kvalifikatsioonis, vaid on tööandja jaoks alati olemas ning võib olla veelgi enam motiveeritud oma töö osas. Selline süsteem vajab aga ka tugevat tugiraamistikku riiklike lasteaiakohtade näol, mis peavad olema kõigile kättesaadavad. Tegelikult ei saa norrakad ka olemasolevat seadusandlust kuigi kergekäeliselt muuta, sest näiteks isapuhkuse nädalate arvu vähendamine toob endaga koheselt kaasa negatiivse muutuse naistele tööturul. Lõppkokkuvõttes on sisuliselt olukord selline - kui naisele luuakse seaduse järgi rohkem võimalusi ühildada laste kasvatamist ja tööelu, pannes sellega mehele kohustusi osaleda lastekasvatusprotsessis, võidavad sellest kõik - nii lapsed, mehed ise, naised, tööandjad kui ka ühiskond. Kõlab üpris hea plaanina?

Norrakad on kohtumistel ka üsna vabad, rääkides muuseas presentatsiooni tehes oma lastest ning nende vanusest, aga ka mõne sõnaga oma pereelust või hobidest, ka nende riietusstiil on vägagi casual, lisaks käitumisele. Täna tegid meile presentatsiooni kaks meesterahvast, kellest üks hakkas keset esinemist linast päevasärki lahti nööpima, jättes end t-särgi väele. Samuti ei pidanud nad kumbki paljuks esinemise ajal tarvitada mokatubakat. Eestis sellist käitumist kohtumistel reeglina ei kohta ning meie kultuuriruumile on selline liberaalsus pisut harjumatu. Me oleme pigem tiba konservatiivsemad, mis tuleb ilmselt ka meie ajaloolistest seikadest. 

Norras elab palju välismaalasi, kes on siia tulnud erinevatel põhjustel. Nii on Norras üheks probleemiks ka diskrimineerimine erinevates olukordades, millele meie ehk ei oskakski tulla. Me oleme harjunud Eesti meedias lugema olukordadest, kus tehakse liiga rahvuse või nahavärvi pärast, aga ka väikese lapse vanemale. Meil ei räägita sellest, et vähemuse eelistamine enamusele on samuti diskrimineerimise liik ning Norras seadusega keelatud. Ka ei kujuta me ette olukorda, et restorani lauda kinni pannes on mitte norrapärast eesnime omaval inimesel selleks eelis ning välismaalasele võidakse öelda, et restoran on täis üksnes seetõttu, et ta pole norralane. Statistiliselt pidi 25% väiksem tõenäosus tööle saada olema neil, kes on selgelt CV järgi välismaalased. Kui Eestisse ühel hetkel rohkem pagulasi tulema hakkab, kas jõuame siis ka selliste probleemideni?

Olgugi et Oslo on vägagi liberaalne ning pagulasi on siin omajagu, ei häiri nad tänavapildis ega ole ka minu jaoks tugevalt märgatavad. Huvitaval kombel on siiski valdav osa teenindavast personalist klassikalised norrakad ning vaid füüsilisema töö tegijate hulgas kohtab rohkem värvilisi inimesi. Nii oli meie fjordide tuuri giid blond pipilik nunnu Norra neidis ja paadi kapteniks hallipäisusele kalduv kogenud norrakas. 

Oslo ja selle ümbrus paistab kuidagi väga kompaktne ja nunnu. Vesi keset linna annab maaililist vaadet oluliselt juurde, seda enam, et linn ei asu päris tasasel pinnal. Fjordid, kus soolane ja mage vesi segunevad, on maalilislt ilusad ning saarekestel asuvad tillukesed suvemajad, suplusmajakesed ning elumajad lihtsalt meeletult romantilised. Üldine hingaminegi paistab olevat siin nii palju rahulikumas tempos ning pingevabam. Ja õhtuse päikeseloojangu valguses kuldseks ning roosaks värvunud taevas annab linnatulede fjordi peegeldusest rustikaalromantika riimvetes, nii et palju enamat oleks keerulinegi tahta.

Me ei tule ju siia tagasi

Üks asi, mida reisidel ära olen õppinud, on selge olukord, kus kuskil midagi poes nähes, tuleb see kohe ära osta, sest suure tõenäosusega ei satu sa samasse kohta enam tagasi ning hiljem jääb vaid närima see, et tegelikult ei ole mujal parem või soodsam. Ehk teisisõnu, osta ära kohe, sest me ei tule ju siia tagasi. Tänast päeva ilmestas kõige paremini just see lause.

Hommik oli harjumatult varajane. Kell äratas napilt peale viit, kui väljas oli veel nii pime ja jahe, millist pole ammu näinud ega tundnud. M viis mu lennujaama ja sättis end tööle enne kukke ja koitu, aga koju tagasi polnud mõtet ka tunnikeseks minna. Lennujaamas Oslo check-ini ära teinud, läbisin turvakontrolli ja kohtasingi juba teisi, kellega koos õppereisile suundusime.

Ma ei ole varem õppereisil käinud ja minu ootused olid sarnased välismaal konverentsile minekuga, üksnes selle vahega, et terve grupp läheb ja tuleb koos ning tunneb teineteist veidi paremini, olles eelnevalt juba aastajagu aega regulaarsetel seminaridel Eestis kohtunud, kuid sellest hoolimata, ei mäleta meist ilmselt enamus üksteise nimesid. Lihtsalt seminaride käigus ei ole olnud vajadust neid kasutada ja nii ei olegi need meelde jäänud, ehkki näod on tuttavad. Ja niimoodi mõnda aega hiljem on justkui veidi piinlik uuesti nime üle küsida, ent tegelikkuses on see loomulik. Kuigi olin õppereisi programmiga varasemalt tutvunud, siis tuli mulle ikkagi veidi üllatusena piisavas koguses vaba aega Osloga iseseisvalt tutvumiseks ning vähene koordineeritud vabale ajale jääv sotsiaalne tegevus. Teisalt, võibolla ei olegi vaja liialt üle organiseerida.

Nägin hommikul lennujaama poes silti viitega 20% suurusele allahindlusele tubaka ja alkoholitoodetele, kui reisitakse väljaspoole Euroopa Liitu. Viskasin Tallinna lennujaamas nalja varahommikul enne päikesetõusu, kas kõik on juba vajalikud alkoholikogused kaasa varunud - Norras on ju alkohol väga raskesti poest kättesaadav ja väidetavalt hingehinnaga. Endale ma midagi peale veepudeli kaasa varunud polnud. Päeva peale hiljem, kui olime juba Oslos mõnda aega ringi jalutanud, tuli meil A-ga siiski mõte, et võiks õhtul väikse dringi teha. Mida me aga kuskilt leida ei suutnud, oli alkoholipood. No lihtsalt ei jäänud mitte kuskil teepeale ja tavalises toidupoes alkoholi ei müüda - kapis on vaid alkovabad õlled ja kui väga hästi läheb, siis ka mõni alkoholiga õlu. Õhtu lõpuks õnnestus meil välja selgitada, et Norra alkoholipoed Vinmonopol ongi vaid väga üksikutes kohtades, avatud kella 18ni õhtul ning pühapäeviti suletud, nii et Norrakas peab väga hoolega oma alkoholitarbimisi ette planeerima ja ilmselt kodus varusid ootamatuteks hetkedeks hoidma.

Oslo meenutab mulle kuidagi oma olemuselt Stockholmi ja Helsinki kompromissi, üpris pisikese keskusega, mida on võimalik jala risti ja põiki läbi jalutada üpris lihtsasti, tehes nii märkamatult päeva lõpuks 21 500 sammu ning saades jalatallad ümmarguseks. Samas on siin linnas õhtuhämaruses ka midagi Brüsselilikku. Mine võta kinni, mis see õige olemus on.

Kui Norra kohta räägitakse, et siin on väga palju pagulasi ja seetõttu ka sisserännanud muulasi igas nahatoonis ja silmakujuga, siis tänavapildis see kuidagi suuresti silma ei hakanud, erinevalt muudest riikidest. Päeval on linnatänavad inimestest siiski pigem tühjad, pole suuri masse ning tänavatel mahub rahulikult jalutama. Ka ei näe siin päevasel ajal suurt ei tumedanahalisi ega tõmmusid ringi liikumas, vaid üksikud rättidega noored emad hakkavad pika otsimise peale silma tavapärase skandinaavia välimusega massi hulgas. Ainsad, keda tõesti tänavatel palju näeb, on kerjused, kellele kummalisel kombel ka möödaminevad kohalikud aeg-ajalt münte kipuvad andma. Eestis seda reeglina ei näe, sest paljud on abi andes petta saanud ning eestlane on umbusklikult oma rahakoti rauad koomale tõmmanud.

Keskmine oslolane näeb välja nagu veidi boheemlasest kudumiarmastaja, kellele meeldib mugavus ning kes hindab oma vaba aega. Nii on poed täis kõikvõimalikke kudumhõlste, mida on kerge üll visata kui ka kampsuneid ja hommikumantli välimusega mantleid. Ka ei pea norrakas paljuks trikotaažkleidi juurde jalga lükata mugavad tennised ning selliselt kohtumisele minna. Harjumuspäraselt olin õppereisiks kaasa pakkinud lisaks teksadele ka pintsaku ning viisakamad pluusid, ent smart või isegi klassikalises mõttes smart casual oleks siin olnud tõsine ülepakkumine ja vaid endale veidikese ebamugasvustunde tekitamine. Minu jaoks veidi harjumatu.

Oslos on jätnud nii inimesed tänaval kui teenindajad väga sõbraliku mulje. Teretamine tuleb neil kiiresti üle huulte ning mõjub siirana. Keskmine teenindaja räägib ka väga adekvaatsel tasemel inglise keelt, nii et turistil on lihtne ja mugav. Samas, kui hommikul A ainsana meid hotelli toonud bussi pagasiruumist enam oma kohvrit ei leidnud, polnud bussijuhi julgustav napisõnaline naeratus kuigi lohutav. Õnneks tuli A kohver peale mõningast nõudmist välja pagasiruumi kuskilt tagumisest servast, kuhu see omapäi libisenud oli. Sedakorda ei olnud vaja minna A-le kõiki uusi asju korraga ostma minna.

Turist peab arvestama ka sellega, et MasterCard ei pruugi pooltes kohtades maksevahendina läbi minna ning seetõttu võib vajalikuks osutuda ka teatava taseme sularaha või teiste märgistega pangakaartide omamine. Sularaha hulk sõltub aga suuresti sellest, milleks seda vaja võib minna.

Olime paaril peatänaval kamminud vabal ajal läbi kõik väiksemad poekesed. Kuigi silm haaras nii üht kui teist, siis minul jäid isiklikuks otstarbeks asjad soetamata, küll aga said teised neid asju, mida neil algselt plaanis muretseda polnud. Kui riided ja jalatsid on siin allahindluste ajal (täna oli allahindluse viimane päev siltide järgi) meie jaoks pigem üllatuslikult mõistliku hinnaga ning ka valik on tiba teine, siis söök ja majutus on ebamõistlikult ja harjumatult kulukad.

Õppereisi käigus on meid majutatud Oslo kesklinnas asuvasse Scandic Ebberkoppeni hotelli, mille asukoht on kesklinna mõistes mugav - huvipakkuvad kohad on kõik jalutuskäigu kaugusel ning kui kaarti veidi süveneda, jõuab kõikjale üpris kiiresti. Norrakad on turistide elu veelgi lihtsamaks teinud, luues vaatamisväärsustega mobiilse VisitOslo offline-kaartidega rakenduse. Ma ei jõudnud sedakorda reisi vaatamisväärsuste osas  ette valmistada ja nii tuli läheneda jooksvalt. Ilma selle äpita oleks elu aga oluliselt keerulisem olnud.

Päev on olud nii tõeliselt pikk ja väsitav, et mõte hüpleb vägisi ühelt teemalt teisele ja kõike olulist kirja panna täna enam ei jaksa. Loodan homsele huvitavale päevale ning soovin, et jõuaksime ka päeva lõpuks väiksele fjordide paadituurile, et näha veidi enam ka Norra veeäärset ilu.