Laupäev, 19. oktoober 2013

Tomi ei ole enam...

On 3. juuni, esmaspäeva hommik. Ilus päiksepaisteline ja juba peaaegu suviselt soe päev. Erinevalt tavapärasest ei ole ma eelmisel õhtul ega hommikul tööle autoga sõites kuulanud raadiot ja kõik uudised on minust mööda läinud. Ühtäkki seisab veidi enne kella 10 L mu laua juures, näost valge, ja ütleb tasasel häälel, et Tom on surnud. Ma ei saa esimese hooga aru, millest ta räägib ja mulle tundus, et ma kuulsin täiesti valesti. Hetk hiljem registreerib mu aju, mida ma tegelikult kuulsin. Küsin, kas ta on kindel. L vaatab mulle oma suurte ehmunud silmadega otsa ja noogutab kahtlevalt.

Me seisame kahekesi L-ga koridoris. On selge, et keegi teine tööl veel ei tea seda. Tomi üks sõpradest helistas üldnumbrile, et küsida, kas me teame tema pere kontakte. Ilmselt ei tea ka pere veel, mis on juhtunud. J pole veel kontorisse saabunud ja otsustan P koosolekult välja kutsuda, et kellegagi rääkida ja nõu pidada, mis edasi saab. P just sellepärast, et ta on Tomiga aastaid külg-külje kõrval töötanud, ta on tasakaalukas ja elukogemusega meesterahvas. Seisame kolmekesi koridoris, kui uksest astub sisse J, nägu naerul. Ta tabab kiiresti, et midagi on valesti. Ma ei ole selliseks olukorraks end ette valmistanud ja pahvatan otse uudise välja. Sealt edasi hakkab pihta virr-varr ja tegelikult elu seiskub ühe hetkega.

Kuidas seda kõike teistele töökaaslastele teavitada? Tom on olnud võtmeisikuks üle kümne aasta, temaga aastaid külg-külje kõrval töötavaid inimesi on meil ettevõttes palju. Kuidas on õige viis neile öelda, et inimene, kellega nad on igapäevaselt koos tööasju ajanud, aga ka vaba aega veetnud ja sõbrad olnud, inimene, kes on emotsionaalselt kokku kasvanud, kuigi ta oma eraasjadest palju ei rääkinud, ühtäkki enam kunagi kontori uksest sisse ei astu, head aega jätmata?

Tom on nii pikaajaline töötaja, et tema isiklikke kontakte pole keegi vahepeal uuendanud, mistõttu ei tea me ka tema perekonnast midagi. Googeldame ja lõpuks leiame Genist Tomi lähema pere andmed, sealt edasi otsime juba ta venna telefoni numbrit, mida on keeruline leida. Lõpuks helistan venna töökohta, kuid ei saa vennaga kuidagi ühendust, sekretär keeldub ka otsenumbri välja andmisest või infost, kas vend üldse tööl on. Lõpuks läbi erinevate venna kolleegide õnnestub mul saada venna telefoni number. Vend juba teab juhtunust. See kõne on lühike, aga emotsionaalselt väga raske. Meie eesmärk on Tomi perele teada anda, et soovime neid aidata, kuidas iganes võimalik on. Tom oli meie seas üks väga omadest, ka neile, kes teda aastaid veel tundnud polnud.

Kõik tundub kuidagi ebareaalne. Tomi laud on tühi, aga tunne on selline, et ta astub kohe-kohe uksest sisse. Tal oli kombekski tulla veidi hiljem, aga teha pikki päevi. Mul õnnestus Tomiga koos töötada vaid aasta. Ma nägin teda kontoris iga päev, kuigi me ei teinud igapäevaselt koos tööd, sest meie valdkonnad erinevad. Tom ei öelnud kunagi ei, vaid naeratas oma malbet naeratust ja lubas, et küll saab. Reeglina saigi või läks kiire enne mööda ja polnudki enam vaja. Tomi oli võimalik reeglina ära rääkida ka selleks, mis polnud otseselt tema ülesanne. Ta oli hea südamega ja vastutulelik. Ma ei mäleta, mida ma talt viimati Skypes küsisin, aga aasimise tulemusena viisin talle kommi, sest magusat ta armastas ja kommi eest sai tulemuse kergemini kätte. Kui kommi Tomi lauale viisin, naeris ta korraks südamest. See oli minu viimane kontakt Tomiga.

Kolmapäev, 5. juuni. Olen jäänud perega peamiseks kontaktisikuks. Lahtisi otsi on äkki korraga palju. Tomi osa elust oli tööl ja osa tööd tema kodus. Ootamatult tuli see kõik kuidagi kokku võtta ja üle anda. Ma oleksin soovinud, et kohanuksin Tomi perekonda mõnes teises situatsioonis. Tomi vend pidi tulema meie kontorist läbi, et võtta kastidesse kokku pakitud Tomi isiklikud asjad. Ühtäkki oli aga terve Tomi perekond meie kontoris. Nii raske on midagi sellises situatsioonis öelda. Meie jaoks on Tomi surm olnud suur kaotus, pere jaoks veel suurem. Istume koos J-ga perega koosolekute ruumis. Õhk on emotsionaalne, ent kõik püüavad end vägisi vaos hoida. Veidi hiljem juhatan pere läbi kontori Tomi laua juurde. Siis ei pea ma enam emotsionaalselt vastu ja sõnad saavad pisaratega võideldes otsa. Nii emotsionaalselt keerulist ja rasket tööpäeva ei ole mu senise karjääri jooksul veel kordagi olnud.

Laupäev, 8. juuni. Sõidame mitme autoga Viljandisse matustele. Terve tee kõik vaikivad. Jõuame Tomi kodukohta veidi varem, kui ettenähtud aeg ja märkame, kuidas teepervel on veel mitmeid autosid, kes aega parajaks teevad. Keegi ei taha minna liiga vara. Inimesi on palju. Matused on ilusad, aga väga kurvad ja kriibivad eriti hinge. Mõned päevad peale matuseid näen unes, kuidas Tom seisab meie magamistoa uksel. Annan talle unes lubaduse, mida püüan oma võimaluste piires täita.

Veidi enam kui 4 kuud hiljem on töö tasapisi edasi läinud, aga Tomist tuntakse kontoris endiselt puudust. Tema rolli on keeruline kellelgi teisel täita ja ilmselt ei olegi see päriselt võimalik. Tom oli hea kolleeg ja tema mälestus püsib. Lähemad kolleegid otsustasid korraldada Tomi mälestusõhtu. Vaatasime läbi aastate erinevate sündmuste pilte, millele ta jäänud oli ja jagasime oma mälestusi temast. Fotograaf on reeglina alati kaamera taga ja piltidele jääb ta harva. Tom armastas pildistada ja oli selles tõeliselt hea. Ka armastas Tom tsikliga sõita, mis sai talle lõpuks kahjuks saatuslikuks. Ta oli meeskonnamängija, osales meeskondlikel katsumust nõudvatel spordivõistlustel ja nagu tema kohta öeldi, luurele võis temaga minna küll. Kindlasti on Tom veel palju asju, mida me täna ikka veel tema kohta ei tea, sest endast palju ta ei rääkinud, aga selge on see, et me kõik kaotasime ühe särava isiku. Tom oleks eile saanud 36 aastaseks. Puhka rahus.