Reede, 25. november 2011

Spa puhkusest kuni kontvõõrastena firmapeoni

Vahel tuleb lihtsalt aeg maha võtta. Kuulata oma keha ja anda iseendale kasvõi paar päeva puhkust. Võib ju olla, et need paar päeva justkui poleks piisav, kuid vahel võib paar päeva tunduda justkui nädalana. Positiivsete emotsioonide voog aitab kaasa organismi lõõgastumisele ning vabadest hetkedest viimase võtmisele.

Olgugi hetkel kiiretest aegadest ning muudest teguritest (loll on see, kes vabandust ei leia) tingituna, otsustasime mõnda aega tagasi L-ga minna kaheks päevaks kuhugi spasse. Peale pikka kaalumist jäid sõelale kolm asukohta: Pärnu, Rakvere ja Kuressaare. Pärnu oli neist kõige ebaatraktiivsem, kuid see-eest soodsam ja suurimaks eeliseks ülimõnusad Estonia termid. Rakvere tundus esimese hooga kuldse keskteena, ent samas olin ma alati tahtnud ka Kuressaarde minna. Lõpuks valisime peale pikka vaagimist ikkagi Grand Rose spa kasuks ja pean tunnistama, et seda otsust ma hetkel kuidagi kahetseda ei saa. Eriti arvestades seda, et valinuks me Pärnu, siis juhtunuks me ilmselt tunnistama ka Estonia termide riidekapi põlengut. Kes teab, kui stressivaba spa puhkus see siis oleks olnud.

Kirjutasin tööl kaheks päevaks puhkuseavalduse ning pikendatud nädalalõpp pidi eile edukalt algama. Meie esimene mõte oli startida Tallinnast üsna mõistlikul ajal, et nautida ilusat sügisilma ning veidi Saaremaad ehk ka avastada. L oli Saaremaal käinud viimati keskkooli lõpus ning mina ka üsna mitu aastat tagasi (kui suvine komandeering välja arvata). Kõik ei läinud päris nii, nagu ette oskasime arvata.

Võtsin äratuskellalt igahommikuse äratuse maha ning arvestasin, et meeldetuletus äratab mind tavapärasest tunnike hiljem: see jätab mulle täpselt sobiva ajavaru, et asjad kokku panna ning T-ga pikem jalutuskäik sügishommikus teha. Lisaks oli M-l tööpäev, nii et tema asjatoimetamiste peale pidanuks ma nagunii ärkama enam-vähem õigel ajal. Kui ühel hetkel aga M telefon helisema hakkas, mõtlesin ma vaid, miks keegi talle tööasjus nii vara helistab, enne kui tabasin, et olime mõlemad südamerahuga tund aega plaanitust sisse maganud. M kiirustas hoobilt tööle, mina asju pakkima.

Hommikul tund aega oma ajast kaotada (ka puhkusel olles), lööb igasugused plaanid kõikuma. Nii ei jõudnudki ma plaanitud ajaks valmis ja otsustasime L-ga minna järgmise praamiga Saaremaale. Sügisene laevagraafik andis meile aga tunnikese vaba aega, mis tuli meil teepeal ära sisustada.

Kuigi ilm oli kõike muud kui kuldselt sügisene, läbilõikav tormiks muutuv tuul lõõtsutamas kõrvus ja näpistamas sõrmi ning jahe sügisene uduvihm kõike niiskeks muutes, olenemata väljas endiselt valitsevatest üsna kõrgetest õhutemperatuuridest, otsustasime teha vahepeatuse Lihulas.

Lihula on sisuliselt minu lapsepõlve kant. See oli lähim suurem asula, kus me maal olles poes käisime nii suuremaid toidukraame kui ehitusmaterjale ostmas. Minu jaoks oli väiksena suur saavutus sõita maalt jalgrattaga Kõmsile, veel suurem aga Virtsusse ja järgmine eesmärk Lihulasse, aga selle täitmiseni ma ei jõudnudki. Eks vahemaa pikkus veidi hirmutas ka. Olid ajad ju ka teised.

Lihulas asuvatel muinaslinnuse varemed on mulle tuttavad juba lapsepõlvest. Vanasti olid need räämas ja pigem ümberkukkumisele kuuluvad. Mul on kord umbes kümmekond aastat tagasi õnnestunud kord ka giidiga Lihula linnuse varemetes jalutada ühe roheliste matka raames, ent sellest ma paraku palju ei mäleta. Nüüd on varemed aga kenasti korda tehtud, nende keskele rajatud mõnus väike laululava ning peatatud varemete lagunemine ja ajahamba poolt ajaloolise väärtuse hävinemine.

Lihula linnus on rajatud juba 13. sajandil. Täna asub see merepiirist nii kaugel, et linnuse jalamil seistes ümbritsevate heinamaade tagant merd enam ei näe, kuid tuulekohin on seal alati selline, justkui laksuksid merelaine otse vastu linnuse all olevat kallast. Kunagi väga ammu olla meri otse ka Lihulani väljas olnud.

Sünnijärgselt olen ma põline lasnamäe pliks, kuid südames on mu lapsepõlvekoduks olnud pigem Kukeranna lähistel asuv maakodu, kus olen veetnud kõik oma muretud lapsepõlve suved. Kadakate vahel, sõnniku järgi lõhnaval heinamaal, kivivare puudevarjus ja metsmaasikaliselt magusalt maitseval suvepäeval. Sellel kohal on minu jaoks müstiline maik.

Kuna meil oli aega, sõitsime ka sealt külast L-ga korraks läbi, et vaadata, mis seal vahepeal juhtunud on. Majad olid endiselt paigas, nagu varemgi. Mõnda veidi vaid kõpitsetud, mõnele ajahammas valusamini taha hakanud. Mere äärde viiv tee oli justkui kitsamaks muutunud, kuid tuulik seisis endiselt säravalt omal kohal, nagu ta mõnda aega tagasi korda tehti. Sealt edasi muutus tee aga suhteliselt sopaseks ja päris mere äärde välja me ei jõudnudki. Paarikümne aastaga muutub ikka väga palju ning eriti suuri kontraste ilmselt näebki Eestimaa äärealadel.

Veidi peale keskpäeva saabusime Virtsu sadamasse. Teravast tuulest oli meri tormine, kuid laevad liikusid. Hiiumaa vahet sõitma harjununa oli minu jaoks veider, kuidas napilt maha istununa ja jutustama hakanuna, oli praam ühtäkki juba Kuivastus kohal. Võrreldes Hiiumaa sõiduga, on laevatee Saaremaale ju umbes kolm korda lühem.

Grand Rose spa kohta olen varasemalt kuulnud pigem positiivset kui negatiivset. Maja paistab ise väljapoolt üsna tilluke, ent seest uskumatult mahukas. Kõikjal on kasutatud roosi motiivi: uksenikerdustes, riidekappides ja laudades puidust roose, lambid on roosikujulised ja põrandatel roosimustriline vaip. See kõik jätab hubase ning veidi luksusliku mulje.

Spa hotell on spa hotell ning ärikliendina sinna ronida ilmselt ei tasuks. Kaheses toas olid voodid teineteisele üsna lähedale nihutatud, nii et hea sõbrannaga on mugav olla, kuid töökaaslasega, kellega kuigi lähedane pole, oleks ilmselge tungimine privaattsooni. Lisaks on toas tualett, mille üks sein on toa poole klaasist. Seespoolt on küll võimalik ette lasta nii ruloo kui kardin, nii et tegelikult pole midagi näha, mis vannitoas toimub, kuid eksootilisemate soovide korral saaks seal akna taga oma toas istuvale kallimale üsna kenakese show korraldada. Igatahes on säärane tualeti lahendus põnev ning annab väiksele toale visuaalset avarust juurde.

Meie toast avanes rõdu otse sisehoovi ning nurgalt vaade ka veekeskusesse, mistõttu oli lihtne pilku peal hoida, milla rahvast veidi vähem, nii et saab ka ise minna vee- ja saunakeskuse mõnusid nautima. Veekeskus on seal tõeliselt mõnna: on nii auru-, soola-, soome saun kui ka sanaarium lisaks basseinidele, mullivannidele ja muudele spa juurde kuuluvatele lõõgastuselementidele (nt soojad kivitoolid). Lisaks on huvitav see, et hoolitsuste ruumid asuvad samas, kus veekeskuski. Nii on mugav end oma toas ujumisriiete väele sättida, hommikumantel peale visata ja veekeskuse külastamise vahepeal kätte saada ka oma hoolitsus.

Oma hilise lõunasöögi tegime Sadhu kohvikus, kus, tõele au andes, oli toit üsna maitsev (ka ilma silmanägemist võtva näljata). Nautisin metssea burgerit, mis meenutas oma olemuselt vägagi Babybackis ja Mac BBQ-s pakutavat. L võttis värske päeva püügi: lestad, mis nägid juba eemalt nii ahvatlevad välja, et hetkeks jõudsin isegi kahteseda metssea burgeri tellimist.

Meie esimene protseduur pidi kujutama endast eksootilist mäevaha mähist. Pean tunnistama, et see valmistas veidi pettumuse: ootasin midagi sellist, kus mäkerdatakse keha millegagi kokku, mis ise soojeneb ja hiljem maha loputatakse. Tegelikkuses on tegemist aga nagu soojakotiga ühele konkreetsele piirkonnale, nt turjale. Lõdvestab ja lõõgastab ta küll, kuid päris soovitud efekti ta ei anna.

Sauna- ja veekeskust nautisime täiel rinnal mõnusa värske mojitoga kuni see õhtul kella 22 ajal suleti. Magamaminekuks oli veel veidi liiga varajane aeg ning mõtlesime minna kuhugi välja, et teha veel paar kokteili. Klubitajad me L-ga kumbki kuigivõrd pole ja kui ma netist õigesti aru sain, siis talvehooajal on ööklubid Kuressaares lahti ka vaid reedel ja laupäeval.

Suvel, kui otsisin ka sellist mõnusat chill-out lounge tüüpi kohta, kus wifi leviks ja rahulikult ühe kokteili saaks teha, sattusin Chameleoni, mis jättis mulle väga mõnusa mulje. Sättisime end riidesse ning jalutasime Chameleonini. Grand Rose spal on see eelis, et ta asub täpselt linna keskel, mistõttu igale poole on üsna lühike maa jala minna, erinevalt GO-spast, mis asub täpselt mere ääres.

Juba eemalt tundus Chameleoni lähedus kuidagi kahtlaselt vaikne. Netist püüdsin leida ka nende avamisaegu, kuid Chameleoni enda kodulehel pole selle kohta mitte mingit infot. Mujalt googeldades tundus, et Chameleon peaks lahti olema nädala sees südaööni. Nende ukseni jõudes selgus aga, et talvehooajal suletakse nad nädala sees juba kell 22. Ehk siis napid pool tundi enne seda, kui sinna kohapeale jõudsime.

Pihvid lähevad peole. Inimtühjas Kuressaares. Kus on kõik talveks suletud.

Tundsime L-ga end üsna tobedalt. Me polnud end sättinud just peole mineku riidesse, aga veidi korrastanud end õhtuseks väljaminekuks olime ju ikka. Jalutasime mööda peatänavat edasi, püüdes leida mõnda kohta, kuhu saaks maha istuda ehk mis veel avatud oleks, et meie sättimine poleks nüüd päris asjatu olnud. Valik just teab mis suur ei olnud. Suvel Kuressaares olles, soovitati mulle ka üheks kohaks, kus istuda, Veskit. Nii me oma sammud sinnapoole seadsimegi.

Juba eemalt oli näha, et Veskis tuled põlevad ja inimesed istuvad laudade taga. Meie lootused tõusid kõrgustesse. Veidi lähemale jalutades märkasime Veski ukse ees väikest seltskonda meesterahvaid suitsetamas ja omavahel jutustamas. Veski avamisaegadega tahvel seisis otse nende selja taga ukse kõrval. Püüdsin seda eemalt piiluda, ent ei õnnestunud. Meie ees astus üks neiu otse ukse poole ja otsustasime talle järgneda kuni seltskonnani.

Meile tundus põgusal vaatlusel, et tegelikult on Veski ikkagi kinni ja renditud eraürituseks, mistõttu me seal pikemalt peatuda ei saa. Seltskonnalt ukse eest me ka selgeid vastuseid kuidagi ei saanud, kas Veski on kõigile avatud või on neil seal eraüritus käimas. Sisse kutsuti meid Veskisse julgelt, ent enne seda uuriti, kes me sellised ikkagi oleme: "Ega te hiidlased pole? Hiidlaseid me sisse ei lase... Ahaa, Tallinnast... Aga äkki olete siis rahvaloendajad? Kus teie sinine sall on?". Nii uskumatu, kui see ka pole, pandi esimese kahe küsimusega meid tegelikult üsna paika, ilma et pakkujad ise seda taibanud oleksid. Vähemasti on selge, et rahvaloenduse kohta on teadlikkus inimesteni jõudnud.

Nii me jutustasime ukse taga õues kuniks kõigil osapooltel hakkas parajalt jahe. L sõrmed olid juba kergelt kronksus kuju võtnud ning mina otsisin taskust kindaid välja, kui otsustasime siiski ukse vahelt siseruumi piiluda, kuhu lahke seltskond meile teed juhatas. Astusime Veski uksest sisse ning märkasime baarileti ääres sumisevat hulka inimesi, kes endale uut jooki nõutasid. Kõik mehed. Kõrvalruumi olid sätitud lauad toitudega, mille taga pooled kohad juba vabanenud olid. Lasin pilgul ruumis ringi käia. Kõik, keda mu pilk hoomas, olid... taas mehed! Kuhu me küll sattunud olime?

Seltskond pidas end väga viisakalt üleval ja arvestades, et olime ainsate naisterahvastena ja kontvõõrastena sattunud juhuslikult ühe firma kliendiüritusele, mille ametlik osa oli lõppenud juba paar tundi tagasi ja käimas mitteametlik afterparty, siis hoolitseti meie eest üsna kenasti, pakkudes korda mööda nii süüa kui juua, millist külalislahkust me tagasihoidlikult pruukisime. Tähelepanu pälvisime me igatahes suuresti ning kuidagi ootamatult sai laud, kus istusime, üsna populaarseks. Kui võiks arvata, et vaba arvega baaris üksnes meeste seltskonnas pruugitakse alkoholi rivitult ning iga mees muutub matsiks, siis minu üllatuseks nii see ei olnud. Lõbusas tujus meesterahvad pidasid end ilusasti üleval, ei muutunud labaseks ega arrogantseks. Jututeemad olid huvitavad ja mitmekülgsed, ka silmaringi avardavad.

Kella kolme ajal öösel jalutasime kahekesi L-ga tagasi oma hotelli. Hommikul ootas meid veealune massaaž ning korralik lõunasöök enne lahkumist. Tuju oli taevas ning üheöisest eemalolekust oli saanud justkui nädalane puhkus, mis pakkus positiivseid emotsioone ja suurepärast lõõgastust. Teinekord ei puhka välja ka nädalaga nii hästi, kui see meil õnnestus seekord kahe päeva ja ühe ööga.

Aitäh, teile, kes te meie õhtu suurepäraseks ja puhkusest tõelise puhkuse tegite. Et me ei olnud suvalised peole minevad pihvid, kes erapeole kräshisid, vaid saime end tunda veetlevate vestluskaaslastena. Meie sõbrannade töönädalalõpu lühipuhkus õnnestus 100%.

Teisipäev, 1. november 2011

Õppetunnid 2000 km Eestimaalt


Viimase kahe nädalaga olen maha sõitnud veidi üle 2000 km Eestimaa teedel. Ma pean tunnistama, et sügisene Eestimaa on äärmiselt ilus. Sel aastal on sügis olnud soe ja kuldne. Ilmselt tavapärases sügises ilutseks teepervedes juba raagus puud, kuid alles nädalapäevad tagasi oli imeline vaadata, kuidas valge udu langes maale, kus oli säravroheline rohi, kergelt raagus puud, mida kattis kuldkollane lehtede rüü. Tundus, nagu oleksin sõitnud muinasjutus.

Teel Narvast Tallinna oli maanteel koht, kus õige nurga alt saanuks ilmselt imelise loodusfoto niiskest kurvilisest maanteest, mis otsapidi lõppeb äsja langenud udus, külgnemas sügiseselt kastese heinamaaga. Tol hetkel ei tihanud ma aga autot teepervele tõmmata, et tiheda liiklusega maanteel proovida pilti purki püüda.

Kui Tallinnast Tartusse peale tööpäeva lõppu ja veel mõningast asjatamist sõitma hakkasin ning oma teel lisaks pilkasele pimedusele ka meeletut ja läbipaistmatut udu kohtasin, lootsin sisimas, et udu kaob mõne kilomeetri pärast. Paraku nii hästi ei läinud ning kogu teekond Tartusse oli kaetud ülitiheda piimja valge uduga, kus nähtavus oli umbes 20 meetrit, millest tulenevalt oli sõidukiirus tavapärasest oluliselt madalam ning teekond Tartusse võttis aega 3 tundi. Mulle tundus, et me ei jõuagi kunagi kohale. Pimedas on sõita niigi üsna väsitav, aga rampväsitav on sõita ilmastikuoludes, kus pole võimalik üldse aru saada, kuhu tee läheb, kas vastutulevad väikesed täpid, mis osutuvad autotuledeks, on omas reas, sinu omas või kuskil mujal, rääkimata sellest, et võiksid ümbruse järgi püüda üldse aimata, kus kandis sa hetkel viibid. Hea, et meid oli autos kolm täiskasvanut, nii et jutustades tee kiiremini möödus ja kolmekesi "siil udus" asukoha osas arvamismängu maanteel teha sai. Kui poleks pidanud järgmisel varahommikul Võrus olema, tahtnuks ma otsa ringi keerata.

Kui A hakkas järgmisel hommikul Tartust Valka sõitma ning teepealt helistas südamepuperdades rõõmusõnumiga ellujäämise kohta, sest piimjas udus tulid talle ühtäkki kaherealisel maanteel vastu neli tuld, nii et tal õnnestus napilt kolmanda sõidukina kaherealisele teele korraga ära mahtuda, ei saanud ma päris täpselt aru, mis udust ta räägib. Eelmisel õhtul oli udu küll silmipimestav olnud, ent teel Tartust Põlvasse säras meile vastu üksnes sügisene päike, mis helkis kelmikalt vastu kasteselt metsatukalt.

Kui olin J Põlvasse maha pannud ja Võru poole edasi sõitma hakanud, sain aru, millest A mulle enne telefonitsi rääkis - maanteed kattis ühtlane udu. Kuigi väljas oli valge, siis on ikkagi päris keeruline sõita enda jaoks tundmatul teel. Kõige keerulisem oli Luhamaa mnt ristmik, kus Põlva poolt tulijale on stop-märk. Seisad stop-märgi ees ja vaatad paremale ning vasakule uuesti ja uuesti, kuid nähtavus on udus nii olematu, et kui keegi mööda seda ristuvat maanteed täismahviga tuleks, poleks teda parima tahtmisegi korral võimalik enne näha, kui ta päris keset ristmikku juba on. Kehitasin nõutult õlgu, püüdes valida ristmiku ületamiseks sobilikku hetke. Ma polnud tol momendil ainus, kes sama probleemiga silmitsi seisis. Sedakorda läks kõik õnneks hästi.

Eestimaa sügisestel teedel (ja ilmselt mitte ainult sügisestel) on veel paar huvitavat fenomeni lisaks loodusele. Võiksin need kokku võtta umbes nii: Lõuna-Eestis tehakse üsna palju ohtlikke möödasõite, nii autodega süstimisi kui üsna napikaid tagasi reastumisi; Pärnumaal on nii jalakäijad kui jalgratturid parajad hulljulged, kes helkureid kuigivõrd ei armasta, arvates, et nad on nii valgustatud linnatänaval helkurita kui maanteel väikese tulukese abil nähtavad, neile lisanduvad Läti numbritega automaniakid, kes ei malla oodata mõistlikke möödasõite; Ida-Eestis on maanteel lihtsalt kohutavalt tihe liiklus, bensiinijaam meeletult ülerahvastatud (kohvi- ja tualetipaus oli täiesti lootusetu ettevõtmine) ning Narva valgusfoorid olematud seasilmad, mille tulesid näevad ilmselt hästi üksnes kohaliku treenitud silmad.

Kui suvel Itaaliasse läksime, hoiatati meid täiesti kultuuritu liikluse eest. Seal saime hakkama (muidugi terve aja oli roolis vaid M) üsna hästi, kuigi teed olid meie jaoks täiesti tundmatud. Tagasi kodumaal olles sain esimestel päevadel meie pealinnaliikluses kaks korda signaali: esimese korra selle eest, et napilt enne rohelise tule süttimist polnud ma juba foori alt minema süstinud ja teise korra polnud ma nõus vilkuva rohelisega täiesti umbes ristmikule välja sõitma. Siinkohal on ilmselt oluline ääremärkus, et rohelise vilkuvaga andis mulle signaali ühistransport.

Mis on ometigi lahti meie liiklusega? Kuhu on inimestel nii meeletult kiire, et ei kannata oodata fooritule vahetumist või peavad vajalikuks ristmikule sõita ka siis, kui on ilmselgelt näha, et nad jäävad teise suuna fooritsükli ajaks jalgu? Milleks teha süstivaid möödasõite, mis panevad teised maanteel liiklejad eluohtlikku olukorda? Kas tõesti jõuab nii oluliselt kiiremini kuhugi kohale?

Eelneva üle võin ma vaid ahastada ja loodetavasti loen ise oma blogikannet uuesti siis, kui Eestimaa liiklusega olen liiga ära harjunud, et tuletada ka endale meelde, mis oluline on. Liikluskultuur ja -viisakus algavad eelkõige väikestest asjadest.

Aga lepime palun ühes asjas nüüd küll kokku: ei ole mitte mingit vabandust helkuri kandmata jätmiseks. Ka see, kui liigud vaid autoga (kuidagi pead sa ju autosse ja autost välja ka saama). Ka valgustatud linnatänaval ei ole tumedates riietes helkurita inimest näha, rääkimata maanteeservas kõndivast. Täna tegin seetõttu äkkpidurduse. Tõuse nüüd diivanilt ja mine riputa oma välisriietele see helkur külge, mis kapiserval pikemat aega juba vedeleb!