Teisipäev, 11. november 2008

S, you made my day

Hommikul peale ärkamist ja unisena köögis uimerdades kostus kõrvu Trafficu "Kesköödisko". Ma ei tea, mis selles loos on, kuid see paneb mõnusalt pea sumisema ja teeb tuju heaks. Võibolla peaks selle oma mobiili helinaks panema...? Hommikusöögi ajal pidas Aleksei Turovski telekas oma loomade loengut. Mulle meeldib teda kuulata, tema kõneviis on selline soe ja armas, poeb mõnusasti naha vahele. Tänane päev algas hästi.

Keset kiireid toimetusi tööl astus äkitselt üks üsna uus kolleeg, kellega ma küll igapäevaselt kokku ei puutu, ent kelle värbamisprotsessi ma vedasin, toa uksest sisse ja poetas meile kummalegi 100 grammise Mesikäpa šokolaadi lauale. Vaatasin teda positiivselt üllatunud, kuid veidi mõistmatu pilguga, mille peale ta kostis rõõmsalt, et sai just oma esimese palga meie firmast ja tänas meid. Hetk hiljem oli ta juba toast kadunud ning koridoristki välja vuhisenud. Jäin talle lollakalt naeratava näoga järele vahtima ega märganud õieti kiiruga suuresti tänadagi. Selline pisike, kuid tähelepanelik žest. Absoluutselt parim viis, kuidas alustada vihmaselt sombust sügisest tööpäeva. Suurt osa tööpäevast saatis mind mõnusalt stressivaba olek, mõttes hommikune klipp läbimängimas, mis tingis positiivse meeleolu. Selliseid väikseid märkamisi võiks olla rohkem. Võibolla pisike kompliment või naeratus või väike tähelepanuavaldus, aga südame alt teeb soojaks ja tunde uskumatult heaks. Naeratus nakkab. Et ka selliseid inimesi on olemas. S, sa tegid minu päeva!

Tööpäeva lõpus sain kõne ühelt pikaaegselt koostööpartnerilt, kellega asjad sujuvad omalaadsel vaikival viisil üldiselt väga hästi. Ta pakkus ühte lisateenust meile juurde tasuta, küsis tagasisidet teenuste kohta, mida talle jõudsalt meie pooletunnise vestluse käigus koos ettepanekutega uuendusteks jagasin, ning imestas, miks me pole kasutanud meile antud privileege, millest ma teadlikki polnud, täies mahus. Mitte, et tasuta lõunaid oleks olemas, kuid mõningased väikesed privileegid ja nö tasuta jubinad on alati vahvaks üllatuseks. Eestlane arvab, et tagasisidet antakse harva ja vähe, kuid ilmselt peitub tegelikult asi selles, et ei küsita ja puudub isiklik kontakt. Ma tahaks loota, et tehtud ettepanekutest on kasu, läheb endalgi teenuse kasutamine mugavamaks.

Selliseid päevi, nagu täna, võiks rohkem olla. Täna oli hea päev.

Esmaspäev, 10. november 2008

Kuidas läheb su eraelu?

Kuidas läheb su eraelu? Ma pole küsinud ammu. Kas pole ma teada tahtnud? Või vahel ehk polegi olnud mahti... Ja nii on voolanud aeg. 

Mõned asjad tulevad ootamatult. Mitte nüüd nii ootamatult, et poleks teadnud või osanud arvata, aga ikkagi nii palju ootamatult, et kätte jõudes tabavad ehmatusega vopsti vastu kukalt. Justnagu midagi oleks nüüd lõplikult kinni pandud, kuhugi kaugele ära. Nagu fotoalbumid, mis tuhmuvad aastaid riiulil, mida keegi ei vaata ega märka, ent eemale ära pannes, tunned neist kuidagi puudust. On need jutustatud lood ja elatud hetked, mis äkitselt otsivad väljapääsu hallidest ajurakkudest või hirm neid mitte mäletada, kui piisavalt tihti neid ei värskenda? Või on see lihtsalt ehmatus, et elu on mööduv ja võibolla ühel päeval enam keegi ei mäletagi sind? Et sinu jälg ei ole igavene...

Jalutades hauaplatside vahel süütad küünla ja asetad õigesse kohta paigale. Nii mäletad sa omasid, kes on ammu lahkunud, ent mitte mälust ja mõtetest ja tahad, et ka sinust nii kunagi peetaks. Ikka hea sõnaga. Olgugi, et kõigiga ei saa alati hästi läbi saada ega kõigile meelde jääda, aga et oleks keegigi, kes mõistaks ja teaks neid hetki sinuga. Eemal märkad rohtunud kalmuplatsi, millest enam keegi hoolt ei kanna. Ma ei ole kunagi varem mõelnud, kuidas sellised platsid tekivad. Kuidas ei ole kellelgi kedagi, kes hoolitseks hiljemgi. Aga alati igale poole ei jõua ning miski ei saa ju olla igavene. Kuskil saab keegi otsa.

Mõned inimesed vaatavad tagasi, et minna edasi. Mõned vaatavad edasi, et mitte minna tagasi. Milline neist oled sina?

Minu jaoks on alati tekitanud teataval määral hämmastust need, kes otsustavad ja suudavad päeva pealt jätta selle, mis on, ja minna tagasi vaatamata, katkestades kõik, millest nad eal on hoolinud. Ma olen neid hukka mõistnud ja püüdnud mõista, aga kunagi ei ole nad jõudnud päriselt minuni. Võibolla on nüüd esimene kord, kus ma saan tegelikult aru, miks mõnedel on vahetevahel vaja vahetada telefoninumber ja aadress, et teda enam vana elu kunagi ei leiaks. Inimesed on lihtsalt nii erinevad. Lihtne on keerata uus leht ja olla keegi teine. Homme. 

Kätte saamata jäänud kirjad, kohale toimetamata sünnipäeva õnnesoovid. Nad ei saagi kunagi teada, kes neid on otsinud või kes neist puudust tundnud, meeles pidanud. Aga võibolla nad ei tahagi. 

Ma arvan, et minul on aeg minna edasi. Ma olen õnnelik.