Pühapäev, 18. märts 2012

Teeninduskultuur Rakveres

Sellist teenindust, nagu Rakveres, ei ole ma siiani kohanud veel kusagil. Vähemasti mitte nii massiliselt.

Leppisime mõni aeg tagasi kokku sõpradega nädalavahetuse Rakvere Aqva Spas. Kuna jõudsime Rakverre juba hommikul, otsustasime siin endale leida sobilikku tegevust enne hotelli sisse registrerimisaja kätte jõudmist.

Kui olime suletud väravatega linnusele tiiru peale teinud (paraku on see talveks suletud) ning kirka kollase salliga ehitud tarva kuju tervitanud, otsustasime võtta hommikukohvi kuskil mõnusas kohvikus, et külmast tuulest põskedele tekkinud puna soojas kohas roosakamaks muuta.

Meie pilku köitis Pihlaka kondiitri kohvik, sest Pihlaka tooted on siiani olnud üsna head. Ja toodete üle ei saanud me ka kohvikus kuidagi viriseda. Leti taga oli kaks näitsikut, kes klientide soove rahuldada püüdsid. Neist üks ilmselt alles õpilane, sets kliente ta ei teenindanud, vaid pigem vaatas lihtsalt kõrvalt. Teine aga küsis klientidelt pidevalt üle tellimusi. Ma ei tea, kas teenindajal oli lihtsalt kehv kõrvakuulmine või keeleoskus, igatahes lõppes asi sellega, et meie seltskond maksis ja sai 1 kohvi tellitust rohkem ning jäi ilma ühest tellitud koogist. Kui leti äärde uurima läksime, kuhu kook jäi, teatas teenindaja, et me polnud seda tellinudki. Eks tellisime siis uuesti. Sellest väiksest vaheseigast ei lasknud me end esialgu segada ning mulle tundus, et käesoleva nädalavahetuse kohta mul justkui blogida polegi midagi.

Meie reisiseltskonda kuulus ka 5-aastane poiss, kellega oma käikude ning tegevustega arvestama pidime. Nii oli tema ema välja otsinud Internetist võimaluse Rakvere Linnakodaniku muuseumis hampelmanni valmistada, milleks sai ka ette helistatud ning aeg broneeritud. Tegelikult on Linnakodaniku muuseum iseenest päris huvitav ja eelkõige just giidi juttude tõttu, et ta oskab majas olevatele vanadele asjadele tähelepanu pöörata. Küll aga oli tädi siiski veidi hämmingus, et hampelamnni tegemine neil kodulehel välja reklaamitud on, kuigi olime sel teemal ka ette helistanud ja rääkinud ilmselt sama naisterahvaga. Sellegipoolest õnnestus meil valmistada edukalt kaks hampelmanni, kuigi neetide arv vajadusega ei kattunud, ent kiirete lahenduste leidmise ja väikese loogikaga õnnestus mure kiiretsi tädi enda algatusel lahendada. Ma pole ikka ilmatuma aja midagi sellist käsitsi meisterdanud. Hampelmanni valmistamine tõi meelde hetki lapsepõlvest.

Linnaga veidi tutvunud, tundus olevat paras aeg lõunasöögiks. Tänu E soovitustele siirdusime Turuplatzi. Oma atmosfäärilt on Turuplatz tõeliselt mõnus ning minu tähelepanu tõmbasid endale eelkõige suure teekannu kujuliseks punutud lambikuplid. Me olime lõunaks sel päeval vist esimesed külastajad, kelle sisse astudes teenindajad kiirelt püsti krahmasid. Lauast tellimust esitades oli 90-te stiilis taustamuusika aga sedavõrd vali, et isegi omavahel rääkida tundus keeruline. Meie palvele muusika veidi vaiksemaks keerata, reageeriti meeldivalt kiiresti, kuid kahju oli ilmselt juba tehtud: tee asemel toodi meile lauda hõõgvein, mida me tellinud polnud. Saime selle õnneks tee vastu välja vahetada. Eks tegijal ikka juhtub.

Muus osas julgen Turuplatzi Rakvere külastajale aga kindlasti soovitada, sest teeninduskultuuri ja etiketiga ollakse seal kursis: toidud tulid lauda õiges järjestuses, täiesti normaalse kiirusega, nägid suurepärased välja ning maitsed ületasid kõiki maitseelamuste ootusi positiivselt. Portsud olid aga mahlased ja suured, nii et peale lõunasööki veeresime sõna otseses mõttes hotelli poole. Igal juhul külastaksin Turuplatzi meeleldi veel, kui Rakverre satun.

Aqva spa vee- ja saunakeskus oli aga veidi teistsugune, kui seda ette kujutasin. Kuulduste järgi oli mul tekkinud sellest pilt analoogsele saunakeskusele, nagu on Grand Rose spas Saaremaal. Tegelikkuses on need kaks kohta ikka väga erinevad. Aqva spa veekeskuses on kahtlemata huvitav nii lastel kui täiskasvanutel. Siin on kaks lastebasseini, lisaks suuremas basseinis nii mulli atraktsioonid kui torud, kust vett purskub, aga ka veekardin ja hoovusega veerada. Lisaks ka toru, kust alla lasta ning bassein, mis viib õue. Pigem meenutab basseinipool Tallinki veekeskust selle erinevusega, et Aqva spas on lisaks veel üks klassikaline suur bassein ujumiseks. Tõepoolest, veekeskusele on siin kõvasti rõhku pandud ja seetõttu tundub see olevat üsna populaarne ka kohalike hulgas.

Aqva spa saunakeskus on üsna mitmekülgne, pakkudes kõikvõimalikke erinevaid saunu ja olemuselt meenutab veidi Pärnu Estoni terme, kuigi Estonia termid oma saunadega annavad Aqva spale kindlasti silmad ette. Eriti meeldiv on Aqva spas aga see, et kõikjal saunakeskuses on virnade viisi puhtaid väikseid rätikuid, mida istumise alla panna ning seejärel musta rätiku korvi visata. Niivõrd kliendisõbralikku mugavust pole ma veel üheski teises saunakeskuses kohanud.

Ainsaks veidruseks Aqva spa vee- ja saunakeskuse osas võin pidada üksnes riietusruumi, mis on nii naistel kui meestel ühine. Kes seda ei märka, võib esimese hooga saada üsna halva üllatuse osaliseks, ent kappide vahel harjumuspäraselt paljaks koorides ja vastassoo esindajate juuresolekul. Samas hotellikülastajale on asi kohe eriti mugavaks tehtud: tuled toast otse hommikumantliga, mille all ujumisriided, veekeskusesse ja saad end seal väga mugavasti tunda, ilma riietuskabiine kasutamata. Kahju on vaid sellest, et kuna vee- ja saunakeskus nii populaarne on, siis riietusruumide kappidest on üsna pidev puudus, kuna umbes poolte kappide lukusüsteemid paraku ei tööta. Sellegipoolest on Aqva spa vee- ja saunakeskus väga väärt külastamist ning täiesti elamus omaette.

Olime otsustanud õhtust süüa hotelli restoranid, kuid seda, et restoran niivõrd populaarne on, ei osanud me päris täpselt ette kujutada. Seetõttu polnud meil ka broneeringut ja ilmselgelt vaba lauda restoranis meil saada ei õnnestunud. Küll aga suunas väga meeldiv kelner meid restoranist sujuvalt hotelli ruumides kõrval asuvasse Arabella kohvikusse.

Kui olime Arabellas sõpradega mõnda aega juba istunud, läks sõbranna pärima, kes seal on leti- või lauateenindus, sest see ei saanud välisel vaatlusel kuidagi selgeks. Saanud vastuse, et tegemist on lauateenindusega, jäime oma ettekandjat ootama. Ja ootama pidime teda kohe eriti pikalt. Aega just ei võtnud, aga esmaste tellimuste andmiseks kulus vist oma pool tundi. Kui me oleksime eriti näljased olnud, siis tõenäoliselt läinuks me linnapeale mõnda muud kohta otsima.

Andsime oma tellimused lõpuks Arabellas sisse, kuid selgus, et menüüs olevat õlut ikkagi pole, kuigi olemas on teine õlle, mida menüüs sootuks kirjeldatud pole. Olles taaskord jupp aega oodanud, et jõudsime juba ironiseerima hakata, kas nad tõesti läksid poodi õlle järele, saime lauda alles oma joogid. Seejärel paarkümmend minutit hiljem hakkasid baariletile ilmuma järjest seda tüüpi road, nagu olime tellinud, kuigi ka need said letil vähemalt 10 minutit enne seista ja jahtuda, kui need meile toimetati. Napilt jõudis sõber välja öelda, et pange tähele, supp ja praad tuuakse lauda raudselt korraga. Seekord tal päris õigus polnud: praad toodi enne. Selge on see,l et peale praadi suppi keegi enam ei söö ja need toidud käivad ikka vastupidises järjestuses. Väga ennast kehtestavalt selgitas ta, et soovib ikkagi nüüd supist loobuda. Seejärel tuli teenindaja lauda tagasi ja teatas, et üks roog, mille tellimuse olime kolmveerand tundi tagasi sisse andnud, on vahepeal otsa saanud ja meile seda lihtsalt ei tooda. Olime hämmingus.

Aga pidev ootamine, söökide vale järjekord või mitte saamine, ei olnud veel sugugi kõik, mis meid Arabella kohvikus, kus Aqva spa reklaamlehe järgi pidavat olema laitmatu teenindus(!), ees ootas. Kui arved lauda saime, siis palusin meie arve panna toa arvele, et saaksin kõik mugavalt koos check outi tehes ära maksta. Selleks pidi teenindaja lauda tooma mulle uue arve. Uus arve oli aga 3,20 € võrra suurem kui esimene maksmiseks presenteeritud arve: meie arvel oli ühe toidu kogusele lisandunud veel üks portsjon. Ma olin hämmingus - selline häbematus ületas ikka kõiki piire.

Kui kõike eeltoodut kokku võtta, siis tundub, et Rakveres on täiesti oma teeninduskultuur, mis tõepoolest ületab kõiki su eelnevaid ootusi. Kahjuks negatiivselt.

Pühapäev, 4. märts 2012

Kokkamise võlu

Olen pikemat aega tellinud Oma Maitset, kuid siiani neid ajakirju pigem lihtsalt läbi lapanud, ideid ammutanud ja vahel mõnda retsepti proovinud.

Detsembri numbrit lapates märkisin ära retseptid, mida kindlasti teha tahaksin, kuid mille tegemiseni ma kuidagi ei jõudnud. Jaanuaris jõudsin tihti poodi peale tööpäeva väsinult, pea mõtetest tühi ja keha näljane. Sellises seisundis ei turgata poes pähe mitte ükski söögiidee ning jube lihtne on haarata midagi mugavat, nagu kartulisalat ja viiner. Ja nii iga päev. Ühel hetkel hakkas hartulisalati suutäis suus lihtsalt ringi käima ja sõna otseses mõttes sai sellest kopp ette. Ühtegi söögiideed aga polnud endiselt.

Siis otsustasingi võtta ette Oma Maitse ajakirja ning vaadata üle ära märgitud retseptid, teha neist valiku eesolevaks nädalaks ning koostada vastava poe nimekirja. Nii jaanuari kui veebruari numbrist kummastki sain ära katsetada 11 retsepti. Reedel saabus postkasti jubamärtsi number, nii et järgmisena võtan ette selle.

Olen avastanud, et niimoodi ajakirja järgi on söögi tegemine kordades lihtsam: vajab küll väikest ette planeerimist, aga ei pea nuputama enam, mida süüa teha; poes satuvad korvi õiged asjad, mitte need, mille järele tühja kõhuga isutab ning eelarve on rohkem kontrolli all; kapis läheb vähem toitu halvaks; söögilaud on mitmekülgsem ning toit kokkuvõttes ka tervislikum.

Seega rohkem praktilisemat meelt ja kõht ütleb ka aitäh.