Kolmapäev, 25. veebruar 2015

Kevade lõhn!

Õhk lõhnab nagu kevad. Päris soojalt ja niiskelt. Kui kraadiklaas ei näitaks nulli juurde, üksikud rohutuustide vahelt paistvad lumehanged ei paljastaks veel lahkuvat talve ning külm nahka ei näpistaks pikal õuesviibimisel, oleks õhku nuusutades tunne, justkui võiks särgi väel juba õues ringi lipata. Päikest on veel näha vähevõitu, aga kevade lõhna on juba kõik kohad täis. 

Pühapäev, 22. veebruar 2015

Rändlinnud on kohal

Täna nägin esimest kureparve üle pea lendamas. Kevad ei ole enam kaugel. 

Laupäev, 21. veebruar 2015

Hääletatud!

Sel aastal ei ole ma jälginud Eesti laulu konkurssi kuigivõrd. No ei ole sellele peale sattunud ja pole olnud ka mahti huvi tunda, mis laulud üldse omavahel võistlevad. Seda põnevam oli oodata lõppvooru.

Olen mitu korda raadiost kuulnud lugu Goodbye to Yesterday ning mõelnud, et see on mõne välismaa artisti uus lugu. Kõlab päris hästi ja kõrv jääb kuulatama. Esimesed umbes viis teadvustatud kuulamiskorda ei pööranud ma laulu sõnadele peale refrääni erilist tähelepanu, alles siis hakkasin päriselt sõnu kuulama. Minu ülatus oli suur, kui kogenud raadiodiskor muuseas ühel päeval läbi eetri teavitas, et tegemist on Eesti oma esitajate looga.

Istusime R-ga maha ja vaatasime kahekesi Eesti laulu lõppvooru, nagu naised muiste. Igati mõnus õhtupoolik, pehme ja mugav diivan ning suupärane toidupoolis seltsiks. Läbi teleekraani sai laval nähtud kõiksuguseid erinevaid artiste. Mõne kohapealt oli arvamust kui palju ja mõne kohta kohe ei osanud mitte midagi arvata.

Kuni lavale tulid vennad Viinalassid. Ma ei olnud neist mitte midagi varem kuulnud ja minu teadvusse sattusid nad nüüd esimest korda. Milline geneetiline pagas! Kui vennad juba nii head välja nägid, siis milline veel on nende ülejäänud pere? Facebook rahuldas õnneks selle uudishimu kärmelt. Esitaja Daniel Levi käitus kollektiivselt nagu tõeline staar. Staar selle sõna heas mõttes. Istusin diivanil ja vaatasin suu ammuli - see on Eesti bänd, päriselt? Vinge!

Oma hääle andsin ma vastavalt sellele, mis paitas kõrvu enam ja oli silma jäänud. Paslik aeg teha oma lõplikud valikud. Korraga on hääled mitmel pool olulised, nii Riigikogu (e-)valimistel kui võimalusel aidata hea laul Euroopasse. E-valimistel andsin oma panuse juba paar tundi varem. Õhtu hakul teatab mahe meeshääl telefonis tunnustavalt "Hääletatud!".

Lõpuks ometi ei kõla enam Eetsi muusika üheülbaliselt. Lõpuks ometi kõlab Eesti muusika raadiost selliselt, et enam ei tee kohe vahet, kas on välismaa esitaja või kodumaine. Muusikakauge inimesena tundub mulle, et meie muusika on jõudnud päriselt läände. Meil on ägedaid tegelasi ja häid kõrvu paitavaid palasid. Tegijate tubli ja pikaajaline töö on viinud eesmärgini. Ei taha viriseda ja vinguda, tahan olla uhke tublide Eesti poppmuusikute üle!

Kolmapäev, 18. veebruar 2015

Kas juhid kasvavad puu otsas?

Kuulasin täna Äripäeva vahendusel Amropi juhtimiskonverentsi. Pean tunnistama, et kohutavalt hea on oma muude tööde kõrvalt klapid peas istuda ning olulisemat juttu kuulata, vähemolulisema jutu osas aga samal ajal tööd teha. Saab nagu kaks kärbest ühe hoobiga - töö ei kannata, kuid uued teadmised on ka põnevad. 

Panen siia kirja mõned märkmed, mis täna kuuldust silma-kõrva jäi, et hiljem oleks endalgi hea mõnda asja meenutada. Esinejate lausete tõlgendus ja refereering on puhtalt minu omakuuldu põhjal.

Urve Palo

  • Päris nii ei ole, et andis Jumal ameti, annab ka mõistuse. 

Valdo Kalm

  • Juhid peavad strateegia ja visiooni looma, aga üha enam peavad nad rohkem küsima "Kuidas ma saan teid aidata?"
  • Mis on meie juhtimisväärtused ja juhtimiskultuur lisaks tavalistele väärtustele? 
  • Pehmet poolt on raske mõõta, seda saab ainult tunnetada. Juhiks ei ole võimalik õppida, juhiks sünnitakse. Seda saab kuni 20% mõjutada, aga mitte rohkem. 
  • Juhtide, kellel on kõrge elluviimine, aga madal seotus ettevõtte väärtustega, eksimused maksavad väga palju, kuid neid on raske ära saata, samas on see aga vajalik tegu.
Valdo Kalmi juhtimismaatriks

Liina Kesküla

  • Kõige parem turundaja on alati oma töötaja, kes annab impulsi, kas siin on töötada okei või ma vaatan ise ka ringi ja ära parem siia tule. Kas oma töötaja on ettevõtte fänn? Mida oma töötajad ootavad?
  • Konkursi tagasiside kujundab kogu tunnet, kuidas tööandja maine kandidaatides kujuneb. Kas see kandidaat, kes ei osutunud valituks, kandideerib kunagi uuesti mõnele muule konkursile samasse ettevõttesse?
  • Ettevõtte välisturundus peab minema kokku ka sisemise turundusega.

Selle kõige põhjal jõuti järeldusele, et osad juhid ikkagi kasvavad puu otsas, ainult neil tuleb aeg-ajalt õige külg aidata päikese poole keerata, et nad paremini küpseksid.

Laupäev, 14. veebruar 2015

Unistus vannitoa mööblist

Aasta 2008. Olime lõpetanud just remondi oma kahetoalises standardplaneeringuga korteris. Uus ilme vajas ka uut mööblit. Mõõtsime üht- ja teistpidi, kuid mõistlikku voodit koos öökappidega meie kitsasse pikka magamistuppa ära mahutada oli sisuliselt võimatu.

Nii ei jäänud muud üle, kui mõelda välja, mida me soovime, lasta teha joonised ning otsida tegija, kes oleks valmis tootma jooniste järgi eritellimusel voodi. Me teadsime, et odav lõbu see pole, aga hea voodi on oluline investeering heasse unne ja hea uni on igapäevase elu funktsioneerimise alus.

Ideed paberile pandud, mööbli tootmise joonised detailideni olemas, hakkasime otsima tegijat. Tol ajal toimus veel Sinises paviljonis mööblimess, kust tol korral endale ka sobiva diivani leidsime. Käisime seal avatud silmadega ringi ja suhtlesime erinevate mööblitootjatega. Üks meistrimees kuulas meid ära, vaatas jooniseid, arvas, et tal pole praegu tööd liiga palju ning oli nõus meie voodi töösse võtma, ainult hinna saamiseks tuli meil suhelda veel ettevõtte müügiosakonnaga. Mõeldud-tehtud. Peagi tuli ka vastus - meie voodi jaoks ei saa hinnapakkumist teha, sest ettevõte on hõivatud näidiste tootmise planeerimisega. Vaatasime ja imestasime.

Hakkasime otsima teist ettevõtet, kes meile sobiva voodi oleks nõus valmis tegema. Uurisime siit ja sealt, aga keegi tegemisse võtta ei tahtnud - küll oli tööd liiga palju, küll polnud viitsimist, küll kadus kontakt lihtsalt ära. Lõpuks läbi ema tutvuste õnnestus siiski voodi tehtud saada. Voodi on aus ja hea tänaseni ja oleme sellega endiselt rahul.

2009 tuli aga masu ning mitmed mööblitootjad olid sunnitud uksed sulgema, sest kliente, kes mööblit vajaks, enam ei olnud. Vägagi tundub, et hetkel on mööblitootjatel üpris sama pilt - oleme püüdnud vannitoa mööbli tarbeks võtta mitmest kohast pakkumisi, kuid asjata - kirjadele isegi ei vastata, olgugi, et varasemad rahulolevad kliendid on soovitanud. Tundub, et praegu on mööblitootjad oma buumi tipul ning see ennustab peatselt uut kriisi. Valmislahendusena poemööbel meile kahjuks aga ei sobi.

Ah, kas lootus kvaliteetsele ja ilusale vannitoa mööblile on tõesti vaid unistus, mis peab veel ja veel edasi lükkuma?

Kolmapäev, 11. veebruar 2015

The system

Juhtusin täna erialaseid materjale otsides ideede ammutamiseks kodulehele, mille pealkiri tõmbas mind täielikult endasse.

"Management works in the system. Leadership works on the system. If you put good people in bad systems you get bad results."

Ilmselt võiks siit jätkata stiilis: If you put bad people in good systems you get average results. Siin ongi juhtimisdilemma?