Teisipäev, 17. oktoober 2017

Päikesesoojast sügisvihma

Peale korralikku hommikusööki oli meil veel paar tundi aega, enne kui pidime hakkama lennukile sättima. Olin juba varakult planeerinud selle aja basseini ääres veeta päikest võttes ja raamatut lugedes. Täna ei olnud taevas ka pilvine, helesinises taevas, kus säras soe päike, paistsid vaid üksikud laisad rünkpilved ning termomeeter näitas 26 soojakraadi. Natuke kahju oli seda ilma siia maha jätta ja kui oleks saanud, tahtnuks killukese päikesesoojust, valgust ja energiat kohvrisse kaasa pakkida, et Eestimaa rõskesse sügisesse midagi säravat ja sooja tuua.

M läks veel rannapromenaadile korraks jalutama ning mina olin valmistunud toas kiireks riiete vahetuseks ja basseiniäärde minekuks. Läksin kindlal sammul riiuli juurde, kuhu olin hilisõhtul valmis seadnud riided, mis pidid täna koduteele selga minema, kindlal teadmisel, et olin sinna sättinud ka bikiinid, aga mida ei olnud, olid päevitusriided. Seisin ahastades poolalasti keset hotellituba ja vaatasin ehmunud näoga öösel pakitud kohvreid. Kuskil seal, asjade vahel pidid olema mu päevitusriided, mida on nii hädasti vaja nende viimaste soojade päikesekiirte püüdmiseks sel sügisel. Ja mul ei olnud vähematki aimu kus. Veerand tundi hiljem olin tuulanud lahti kaks kotti ja suure kohvri ning leidsin oma bikiinid mugavalt paigutatuna väikseks augutäiteks suure kohvri keskmes. No ei tasu öösel asju pakkides nii agar olla.

Meie hotellist oli check-out keskpäeval nagu hotellides on reeglina kombeks. Kuna asjad olid meil koos ja vajasime vaid kiiret riiete vahetust enne hotellist enda väljakirjutamist ja lennujaama poole teele asumist, jätsime tuppa mineku basseini äärest üsna viimasele hetkele. M oli just natuke varem üles korjanud ühe saksa härrasmehe, kes korduvalt oli Eestis käinud, on seotud DnB pangaga ning nüüd juhtusime temast just mööda jalutama. Härra tegi meiega põgusalt juttu, mistõttu jõudsime oma toa ukseni 12:01 ning avastasime, et meie toa uksekaart on deaktiveeritud, sest check-oudi aeg oli kukkunud. Vantsisime hotelli vastuvõttu, palusime uksekaarti ajaliselt veidi pikendada, võtsime oma asjad ning sõitsime lennujaama.

Lennujaam asub meie hotellist vaid mõne kilomeetri kaugusel, kuid lennukite müra pole hotelli juurde üldse kuulda. Nii on meie hotellist ka lennujaama väga lihtne sõita mööda kiirteed. Vahetult enne lennujaama jõudmist tankisime auto paagi täis ja mõtlesime, et GPSi ei ole rohkem vaja jälgida, sest seal samas olid viidad teiste rendiautode tagastamisele. Võtsime suuna ühe rahvusvahelise rendifirma järgi, mille tagastuspunkt oli meie rendifirma oma läheduses, kuid avastasime end ühtäkki täiesti valest kohast. Jah, rahvusvahelise rendifirma tagastuspunkt küll, kuid mitte lennujaama oma, vaid mõeldud lennujaama lähistel väikebusside jaoks. Ikkagi tuli GPS appi võtta ja keerutada end ringteede rägastikust läbi lennujaama parkimismajja.

Palma lennujaam ei ole tegelikult väga suur, kuid sellegipoolest suutsime seal omajagu tiirutada, sest sildid ei ole alati üheselt arusaadavad. Õnneks oli meil piisav ajavaru, kuid suurte kohvritega ühest lennujaama otsast teise minna oli lihtsalt veidi tüütu. Sain küll eile veebis Eurowingsi lennule check-ini ära teha, kuid Air Balticu jätkulendu süsteem mulle küll näitas, aga check-ini ma millegipärast teha ei saanud. Otsisin eraldi välja Air Balticu veebilehe ning tegin meie jätkulennu check-ini ära seal, nähes, et meie esimene lend on kinnitatud, kuid teisele sai siiski pardakaardid alles Air Balticu lehelt. Täna lennujaamas läksime oma pagasit ära andma ning tädi pagasilauas teatas meile külma kõhuga, et peame oma pagasi Viinis välja võtma, uuesti check-ini tegema, turvakontrolli läbima ja pagasi uuesti ära andma. Jäin teda uskumatul ilmel vaatama, sest just see on ju ühe pileti peale erinevate lendude panemise mõte, et pagas otse läheks ja vahepeal ei peaks tunde veetma pagasit oodates, uuesti check-ini tehes, uuesti pagasit ära andes ja uuesti turvakontrolli läbides. Õnneks tuli siiski pagasimasinast kleeps sellisena, et meie pagas postitatakse otse Tallinnasse. Huh.

Viini lennujaamas kaks ja pool tundi hiljem maandudes tervitas stjuuardess meid saksakeelselt saabumise puhul Frankfurti, mida ta küll koheselt korrigeeris Viiniks, ent sai siiski saksakeelsete reisijate naerupahvaka osaliseks. Lisaks pandi südamele, et suitsetamisega tuleks oodata kuni jõutakse terminali vastavasse alasse. Mitte ühelgi teisel lennul pole kunagi varem mainitud maandumisel ära suitsetamist, vaid üksnes seda, et pardal pole suitsetamine, sh e-sigarett, lubatud. Kas tõesti austerlased on nii suitsunäljased?

Viini lennujaam on seest väga anonüümne. Seal olles saad selgelt aru, et tegemist on klassikalise lennujaamaga, kuid sisuliselt ei viita suurt kuskil midagi sellele, et tegemist on Austria pealinnaga, kui välja arvata mõned üksikud müügil olevad kommikarbid vastava viitega. Küll aga erineb Viini lennujaam selle poolest, et lennult tulles sattusime koheselt pagasialasse, millest edasi tuli meil liikuda läbi ostuala oma kodulennu terminali poole, läbides uuesti turvakontrolli. Selline täiendav turvakontroll on veidi harjumatu, mis tähendab, et inimesed, kes on endale ostnud midagi maksuvabalt ostualalt, võivad halvimal juhul sellest kaubast uues turvakontrollis lihtsalt ilma jääda, kui seda ei ole eraldi pakendatud turvatud kinni kleebitud kilekotti ostukohas. Nii jäi meie seljataga üks meesterahvas turvatöötajale seletama miks tal oli käsipagasis suurem kui 100 ml vedelik turvakotis (ka see tuleb eraldi koos turvakotiga välja tõsta) ning teine ilma oma äsja ostetud veepudelist.

Meie kahe lennu vahe oli neli tundi. See on piisavalt lühike aeg, et mitte jõuda linna peale ja piisavalt pikk, et lõpuks jõuaks istumisest kerge kopp ette saada. Istutasime end maha ühte söögikohta, einestasime, surfasime veebis, jalutasime ringi ja istusime jälle. Sellest terminalist oli Tallinna lend täna viimane, nii et enne meie lahkumist olid kõik müügipunktid juba suletud. Kasutasin seda aega, et teha ära veebist toidupoe tellimus, millega leevendada homset külmkapi vaakumit ning kirjutada osaliselt valmis tänane blogipostitus. Ühtäkki enam mu hiir arvutiekraanil reageerida ei tahtnud ning hakkas omapäi kergelt toimetama. Vaatasin seda sekundi hämmingus näoga, siis aga lükkasin kiirelt M soovitusel wifi välja ja panin läpaka lennurežiimi, mis katkestab kõik ühendused. Ma ei teagi, kas see oli lihtsalt mingi veider tehniline viperus või oli keegi pahatahtlik üritanud mu arvuti pilti siseneda, igal juhul tundus targem mõte olevat karta kui kahetseda. M lubas hiljem korraks arvutile ka pilgu peale visata, et välistada kellegi varasemad pahatahtlikud kavatsused.

Tallinna kohale olid täna kerkinud mustad pilved, nii et päev läbi olla sadanud ja õieti valgeks ei olnudki väidetavalt läinud. Sünoptikud ennustasid õhtuks korralikku tormi. See ei olnud just parim väljavaade lennuilmaks, kuid ajaks, mil me Eesti kohale jõudsime, oli torm juba möödas ning meie viimane lend sujus viperusteta. Kiiresti pooltühjast lennukist maha, pagas kenasti meie koduses lennujaamas käes, tõi M parklast auto ära ning juba peagi olime taas koduseinte vahel. Olgugi, et väljas on klassikaline oktoobri ilm vihmasajuga, tervitas meid 11-kraadine soojus. Olime valmistunud hullemaks Eestimaa ilmaks. Päike, soojus ning helesinine meri on mõnusad, kuid kodu vastu ei vaheta miskit!







Esmaspäev, 16. oktoober 2017

Igaühele oma Mallorca

Hommikul oli mul plaan terve ennelõuna basseini ääres päikest võtta ja raamatut lugeda, enne kui pärastlõunaks end shoppama seame, kuid hommikul taevasse vaadates oli pettumus kiire tulema - taevas oli esmakordselt meie reisi jooksul täiesti pilves. Mitte pilveräbala servagi polnud kuskilt näha, kust võinuks päike läbi paista, nii et mu plaan läks täiesti vett vedama. Päikese võtmise asemel alustasime päeva hoopis ostlemisega.

Mallorca keskel asub Inca tööstuslinn, mis on peamine nahatööstuse koht saarel. Seal on ka kahe peamise nahatootja, Camper ja Lottusse, tehasepoed. Tegime mõlemas väikese tiiru, sealt midagi leidmata. Inca pidi olema väidetavalt ostlejate paradiis Mallorcal, nii et seal pidi saama shopata kuni nõrkemiseni. Tiirutasime põgusalt linnakeses ringi, nähes vaid suletud ärisid väikestel tänavatel. Butiigishoppajaid meist just pole ja nii tundus Inca meile igavavõitu.

Palmast paarikümne kilomeetri kaugusel asub Mallorca Fashion Outlet ehk meile harjumuspärane brändipoodide keskus mille sarnastes oleme Euroopas varemgi korduvalt külastanud. Siin on see ainult tiba väiksem ja brändivalikult ehk veidi rohkem kohalikum. Kui juba shoppamiseks läks, tegime ka vahepeatuse teel tagasi Palmasse Marratxis asuvas Alcampo keskuses, kus asusid ka meile tuttavad C&A ning Decathlon. Veider, kuidas sama keti pood väikeste vahemaade taga on osaliselt teise sisu ja ülesehitusega, nii et ühest poest leiad päris mitu asja, teisest aga justkui mitte midagi.

Tagasi hotelli jõudsime täna harjumatult vara, nii et päikegi polnud veel loojunud, kuid õhtusöögi aeg oli just kätte saamas. Meie laud asub restoranis ruumi nurgas ning meie teenindaja, Carina, on harukordselt rõõmsameelne mustapäine ja tumedasilmne naisterahvas. Ainuüksi tema pärast juba on soov õhtusöögile minna. Nii heledat ja kilkavat naeru nagu Carinal, ei kuule just tihti. Kui Carina meid eemalt näeb, teab ta juba meile tuua meie harjumuspärane jook lauda ning paluda senjoor M-lt tšekile allkirja. Täna sai ta lõpuks ka minuga nimepidi tuttavaks. See on vist esimene koht maailmas, kus ma päriselt ei pea oma nime kellelegi väga seletama, sest pealinn Palma kõlab mu nimega piisavalt sarnaselt. Teine huvitav nüanss on, et kuigi hotelli broneering oli tehtud minu nimele, siis edasi esitatakse tšekid allkirjastamiseks eranditult M nimele.

Õhtusöögi lõpuks ei olnud me täna liiga väsinud ning jalutasime Platja de Palma randa, mis asub meie hotellist vaid kaks tänavakvartalit eemal. Pimedas ei olnud me veel varem viitsinud sinna õhtul jalutada. Meie hämmastuseks sarnanes õhtune rannapromenaad nii tohutult Miami Beachile, justkui oleks see tükike Miamit Euroopas. Eks mõlemad kohad on ju rannaäärsed kuurortalad ja see seab eos juba mõned eeldused asukohtade sarnasuseks oma rannapromenaadi ääristavate restoranide ja turistidele suunatud poekestega, ainult siin on tumedanahalisi tänavakaupmehi oluliselt rohkem.

Olin kuulnud, et meie hotelli läheduses on kuskil piirkond, kus saksa noored käivad pidu panemas, kuid me ei olnud seda kuskil eraldi täheldanud. Täna õhtul jalutasime paar tänavat hotellist eemalt rannast tagasi hotelli poole ja sattusime tupiktänavasse, mis oli täis saksakeelseid silte suurte saksakeelsete baaride ja saksakeelse muusikaga, kust igaüks võis leida midagi sobilikku oma saksa maitsele, alustades šlaagritest ja lõpetades poolalasti laudadel väänlevate neiudega. Mu silmad vist ei läinud sel hetkel suuremaks - nii tohutu kontrast oli see möll ja müra, kuhu me äkitselt ootamatult sattusime. Mõelda vaid, meie hotell asus sellest tänavajupist vaid paari tänava kaugusel ja meie hotelli juurde ei ole üldse kuulda mingit suuremat müra või mürglit mujalt.

Jalutasime tagasi oma hotelli ning otsustasime veel viimast õhtut nautida hotelli katuseterrassi baaris, kus täna inglisekeelsed tuntud ballaadid kitarrikuusika saatel kõlasid. Istusime mugavates nahktoolides, vaatega sisehoovi värvi vahetavatele basseinidele, pimedale merele ning kauguses kumavatele Palma linnatuledele. Tõstsime pilgu taevasse ning tähesära oli otse me peade kohal. Keset linna. Ööpimeduses. See oli täiuslik punkt meie viimasele õhtule Mallorcal.















Pühapäev, 15. oktoober 2017

Loomad elutoas ehk autosõit mägiteedel

Täna oli Palmas maraton ning seetõttu omajagu liiklust ümbersuunatud. Just sellepärast oli hea mõte võtta autoga täpselt teine suund, sedakorda Mallorca läänerannikule.

Soovituste järgi hakkab mägisel maastikul mööda teravate pimekurvidega kitsaid serpentiine kulgev maaliline tee pihta Andratxi linnast ja lõppeb ca 140 km hiljem Monestir de Lluci kloostris. See tee on enamjaolt väga hea kvaliteediga asfaldil, tihti ka piisavalt lai, et kaks autot võiksid kõrvuti teele normaalselt ära mahtuda, erinevalt nendest teedest, mida mööda me oleme seigelnud viimastel päevadel. Kui me oleksime esimest päeva olnud Mallorcal roadtrippimas, siis oleks see teekond, ühel pool mäed ja teisel lõpmatusse kulgev meri, meile kahtlemata muljet avaldanud, kuid tänaseks olime kogenud ja näinud juba hoopis midagi kaunimat. Väikesed kivist külakesed ja linnakesed on kõik omavahel üsna sarnased, nii et kui oled neist mõnda juba näinud, siis viies või kümnes enam suuremat emotsiooni esile ei kutsu.

Esimene päeva tugevam emotsioon tekkis minus, kui keerasime auto nina Port de Valldemossa küla poole, kus asubki kokku üksnes ca paarkümmend maja, on vaid üks tänav ning tee mäe otsas kulgevalt maanteelt laskub alla mere äärde mööda mäekülge kuus kilomeetrit. See oli tee, kus kohati oli raskusi isegi ühe auto laiuselt mäe ja teepiirde vahelt läbi mahtuda, ning see tee oli kahesuunaline! Mallorcal on üldse kombeks, et kui puu kasvab keset teed, siis puu jäetakse sinna kasvama ning tee ehitatakse võimalusel ümber puu. Ja kui seda võimalust pole, siis puu võrra on tee kitsam ja igaüks peab proovima sealt ise kuidagi mööda saada. Kõik need kuus kilomeetrit olid mu silmad pärani suured, käed autosse klammerdunud ja kannilihas täiesti pinges, adrenaliin möllamas. Need olid kohad, kus ma soovisin sisimas, et keegi meile peaaegu 300-kraadises pimekurvis samal ajal vastu ei tuleks, sest kurvi väljavõtmiseks tuli teest ära kasutada teokiirusel liikudes iga sentimeeter, ning et ükski suurema kaubiku või bussijuht ei peaks samal ajal plaani sama teed sõita, ent meile vastupidises suunas.

Kui väiksesse külla lõpuks alla välja jõudsime, avastasime end paarikümnekohaliselt parkimisplatsilt, kus puudus vaba koht. Seal oli vaid üksnes võimalik auto ringi keerata ja tuldud teed hakata ülespoole mäkke tagasi ronima. Meil siiski õnnestus leida üks parkimiskoht paarikümne meetrise tupiktänava jupi ääres, nii et saime korraks jalutada sadamakaile, vaadata, kuidas inimesed vees listivad, turistid küla ainsas söögikohas lõunat ootavad ja seejärel hakata siiski taas autoga mööda ülikitsaid serpentiine üles mäkke tagasi ronima, kannilihas pingul.

Valldemossasse jõudsime täpselt lõuna paiku, kui pühapäevane turupäev seal veel kestis, kuid vaikselt juba lõppema hakkas. Turupäev on iseenesest tore. See on kirev, kaunis ja meeliköitev vaatepilt, kuidas kohalikud kaupmehed oma laadaletid üles on seadnud ja pakuvad kõikvõimalikku enamjaolt kohalikku kaupa. Ent Valldemossa puhul tähendas see ka, et laada alla on haaratud üks kahest linna suuremast parkimisplatsist, mis mahutasid muidu kumbki mõnikümmend autot. Siinsed linnas on üles ehitatud selles mõttes veidralt, et tihti ongi mitte kohalikul võimalik liigelda vaid ühte, vahel kahte-kolme tänavat pidi ja muud tänavad on liikluseks suletud või lubatud üksnes kohalikele. See tähendab, et pole ka tänavaäärset pinda, kuhu autot parkida oleks võimalik. Muidugi, enamjaolt on tänavad ka nii kitsad, et autod seal teineteisest mööda ei mahu ning parkimine ei tule sellistes tingimustes nagunii kõne allagi.

Tegime Valldemossale mitu tiiru üht- ja teistpidi peale ning pidime juba käega lööma, peatuse vahele jätma ja järgmisesse linnakesse suunduma, kui juhuslikult peale poolt tundi parkimiskoha otsinguid meile üks autojuht viipas, et tema kõrval hakkab auto lahkuma. Meil lihtsalt vedas, sest meiesuguseid tiirutajaid oli samal ainsal parkimisplatsil ja kitsastel linnatänavatel veel vähemalt paarikümne auto ringis kellega peatänaval nõutu näoga jälle ja jälle kohtusime.

Valldemossa on ilmselgelt üle ujutatud turistidest ning kohalikud teenindajad on sügise alguseks turistidest ilmselgelt tüdinud, mis paistis välja ka nende liigutustest ja ükskõiksest suhtlusstiilist. Valldemossa keskmes asub suur kirik, mille taga on väike kujundatud parkaed ning kohakese on kunagi kuulsaks teinud eelkõige Chopin ja Sand, kui nad linnakeses kunagi tihti viibisid. Muus osas on Valldemossa sarnane igale teisele mägikülale.

Edasi viis tee meid Solleri linna, mis on omale jõukust kogunud just tsitruseliste kasvandustega, nii et sinna 1912. aastal lausa eraldi raudtee ehitati, mis Palmasse viis. Vaid aasta hiljem rajati ka kitsarööpmeline trammitee, mis ühendas Solleri linna ja Port de Solleri sadamalinna, kust käis peamine kaubatee Puerto Rico ja Prantsusmaa vahet. Täna käib Sollerisse endiselt rong Palmast ning omaaegne renoveeritud tramm liigub järjepidevalt iga poole tunni tagant turiste sõidutades Solleri ja Port de Solleri vahet. Võtsime ka meie ette kitsaste puidust istmetega avatud seintega puust vaguniga trammisõidu. Port de Soller on armas, päikese käes igavlev väike sadamalinnake, kus inimestel on peamiseks ajaveetmise võimalusteks ujuda, käia purjetamas ning vaadata vabaõhukohviku terrassil istudes, kuidas turiste täis tramm neist kolisedes ja kiiksudes aeglaselt mööda vurab.

Sollerist vaid mõni kilomeeter edasi mööda käänulisi mägiteid jõuab Fornalutxi linnakesse, mille keskväljakul korraks kohvikus puhkepausi pidasime. Selle linnakese mägised trepiastmetega kivimajade vahele surutud kivitänavad on piinlikult puhtad ning hoolitsetud. Sellised väikelinnad on äravahetamiseni sarnased Itaalia väikelinnadega.

Fornalutx asub iseenesest kohaliku mäe sisuliselt tipus, kuid sealt edasi ronib maantee veel kõrgemale ja kõrgemale kõrvalolevate mägede tippudesse, mis tänase, meie reisi jooksul esmakordselt pilvise ilmaga, otsapidi madalatesse pilvedesse mattusid. Vaid mõni kilomeeter eemal asub Mirdaor de Ses Barques'e vaateplatvorm, mille servast on ümbruskonna mägedele, orgudele ja all asuvale külale üsna imeline vaade. See koht on nii populaarne päevamatkajate seas, kes autod seal asuva restorani juurde parkimisplatsile jätavad kui ka tsiklistide hulgas, keda õhtupoolikuks oli sinna jäänud järele mõneteise tsikli jagu. Kui mujal me kohtasime pigem rattureid ja vähem tsikleid, siis siin oli konsistents täpselt vastupidine.

Mallorca kõige ägedam ja adrenaliinirohkem maantee osa, 12 kilomeetrine serpentiin mäe otsast mere äärde asus just selsamal lõigul, sihtkohaga Sa Calobrasse. Päike oli just madalale vajumas ning päevavalgust ei olnud enam palju järgi jäämas. Me olime oma reisil näinud juba üsna palju mägiteid ning roninud autoga mööda erinevaid kitsaid ja kõiki lihaseid pingesse ajavaid teelõike ning serpentiine, nii et otsustasime selle kaks korda kaksteist kilomeetrit vahele jätta ja edasi suunduda meie päeva lõpp-punkti, Monestir de Lluci kloostrisse, et sealt veel mõistlikul ajal, kuigi kottpimedas Platja de Palmasse oma hotelli tagasi jõuda.

Ma arvan, et ma ei liialda, kui väidan, et tõepoolest, Ma10 maantee kõige põnevam ja ilusam osa, mida tasub kindlasti võimalusel läbida, on sõit Fornalutxist Monestir De Lluci. Korralik ja enamjaolt mõistliku laiusega tee kulgeb mööda mäe külge üsna mäe tippu, otsapidi pilve sisse, läbi tunneli ning mööda kahest kõrgustes asuvast mägijärvest, mida kasutatakse veereservuaarina. Tee äärde tekitatud paari auto suurused parkimiskohad ümberkaudsete mägede pildistamiseks, annavad aukartustäratava vaate. See on midagi nii hoomamatut ja kaunist, et aeg peatub hetkeks.

Mägedes ei ole sa kunagi tegelikult üksinda kuigi see võib nii tunduda. Oleme kohanud oma sõitudel musti mägikitsi siin ja seal kõikvõimatutes kohtades rohtu söömas. Kui ühel hetkel kitse tee peal ei ole, siis võib ta eikuskilt mõned minutid hiljem sinna mõnusasti mökitades ilmuda. Ka lambad on mägedes tavapärased. Täna laiutasid kolm laua tagumikuga lammast mõnusasti mööda kurvilist maanteed kõrgustes ning vaevusid end alles siis teepealt eest ära liigutama, kui M neile törtsu signaali lasi. Õnneks on lammastel küll reeglina kellad kaelas, et karjus neid eemalt paremini kuuleks, kuid autojuhti see palju ei aita. Teisalt, korraks peatudes ja autost välja tulles, on nii hellitav heli mägedest vastu kajav lambakaela õrn kellakolin.

Ent lammaste ja kitsedega ei pruugi asi alati piirduda. Kui olime just möödumas mägijärvedest, haaras meie pilku midagi veidi kummalist ja ootamatut. Otse tee ääres oli aiaga piiratud järveala ning selle sees nurusid peatujatelt pai ja sügamist eeslid. On selge, et enamik autojuhte, kes eesleid niiviisi märkavad, seal ka peatuse teevad ning loomad on külastajatega väga harjunud. Tegelikult lukustamata puitvärav neid kinni ei pea, kuid tundub, et ära nad sealt väga ei kipu ja lasevad rõõmsalt enda territooriumile väravast sisse astuda kõiki, kel selleks vähegi huvi. Nii ehe, vahetu ja ootamatu kohtumine justkui inimtühjas mäestikus, mida läbib vaid tee.

Monestir de Lluci kloostri juurde jõudsime alles peale päikeseloojangut, kui õues polnud veel päris pimedaks läinud. Klooster suletakse küll juba kell 17, ent territoorium on siiski avatud ja seal saab rahulikult ringi jalutada. Paraku Neitsi Maarja kuju, mille ilmutuse järgi on kloostri asukoht valitud, meil näha ei õnnestunudki, sest soovisime siiski mägedest lahkuda, enne kui õues päris kottpimedaks läheb. Jäime siiski oma minekuga pimeda peale ja viimased kilomeetrid serpentiini saime läbida õhtupimeduses. Pool tundi hiljem naasesime oma hotelli ning olgugi, et kell oli alles õhtu, kippus peale kuidagi suuremat sorti väsimus. Uni kipub saabuma koos pimedusega ning tundub, et oleme hakanud harjuma ka siinse temperatuuriga - enam ei olegi õhtuti nii soe ning 19-kraadises õhtusoojuses hakkavad rõdul istudes juba paljad varbad külmetama ning õlavarred otsivad katet. On aeg hakata end tasapisi harjutama jahedamate ilmade mõttega.





















Laupäev, 14. oktoober 2017

Meri, päike ja klaverimuusika

Ükskõik millisest küljest läheneda, tuleb ühel hetkel ikkagi meri vastu. Nii on Mallorca rannad väga erinevate ilmetega, osad liivased ja osad kivised. Cala Llamp on Andratx linna külje all asuv väike, üsna varjatud kivine rannasopp, kus meeldib kohalikel käia aega veetmas, päikest ja veemõnusid nautimas. Sealt on hea vaade otse rannast üles tõusvatele kivikaljudele, mis on ääristatud merevaatega heledates toonides kivimajadega. Samas all palistavad kaljuserva päikesetekid ja rannarestoranid, millest ühte kaeti just lauda ja pandi üles tsirkuse teemalisi dekoratsioone Mia nimelisele sünnipäevalapsele. Sellises kohas koos kõigi lähedastega oma sünnipäeva pidada oleks nagu filmis, nii ebareaalne.

Mõned päevad tagasi olin veidi googeldanud võimalust Mallorcal sukelduda ja sama laevareisi raames snorgeldada ning selle raames mõned meilidki saatnud, sest koheselt ei leidnud ühtki sobivat võimalust - pakuti küll sukeldumisreise ja snorgeldamist, ent mõlemat koos mitte. M tegi kevadel ära PADI avamere sukeldumiskursused ning siin, Vahemeres, oleks hea võimalus praktiseerimiseks. Minul aga sukeldumise soolikat pole, mulle ei meeldi olla vee all, lisaks pole ma ka kuigi hea ujuja, nii et piirdun meeleldi snorgeldamisega ja sedagi turvalistes vetes. Igatahes õnnestus mul saada üksnes ühelt teenusepakkujalt kinnitav e-mail, et nemad just sellist võimalust, kus üks sukeldub ja teine samal ajal snorgeldab, pakuvad ning vabad kohad on paadis veel laupäeval kell 15. See sobis meile hästi ja broneerisime selle.

Meil oli veel paar tundi vaba aega, enne kui sukeldumisklubisse jõudma pidime. Vaatasin kaardi pealt järele meile tee peale jääva rannikuäärse ala ja samas lähedal oleva vaateplatvormi Santa Ponca linnakese juures. Kui asulasse sisse jõudsime, keerutasime end üsna lootusetuna tunduvasse ummikusse. Laupäeva lõuna ajal. Hetk hiljem saime aru, et olime tunnistajaks triatloni etapile ning ratturite tarbeks oli terve linn ja ümberkaudsed linnad liikluse osas tugevalt ümber korraldatud. Püüdsime küll suunda võtta Portals Vellsi poole, kuid täiesti lootusetult suunas politsei meid ikka ja jälle teise suunda kuniks me otsustasime sellest mõttest loobuda, vaadata vastutulevaid rattureid 26-kraadises lauspäikeses higistamas ning võtta suuna Palmanovasse sukeldumisklubisse.

Big Blue Diving sukeldumisklubi, mida peab sakslastest abielupaar, asub Palma linna läänekaldal, mida väisavad reeglina briti turistid, nii et ümberkaudsed söögikohad on enamasti spordibaarid ja inglisekeelsete sisse kutsuvate siltidega, samas kui piirkond, Platja de Palma, kus meie peatume, idapool Palma linna, on just saksa turistide meelispaik. Kui klubisse kohale jõudsime, tervitati meid nimepidi ning paluti ära täita merele minekuks vajalik dokumentatsioon, uurides, kas meie reisikindlustus katab ka sukeldumise, sest Mallorcal on sukeldumiseks kohustuslik kindlustuse olemasolu. Lükkasin telefonil wifi sisse ja vaatasin kiiresti kindlustustingimused järele, jah, meie aastane reisikindlustus katab ka sukeldumise kuni 20 meetri sügavusele. Huh, vedas. Järgmiseks uuris teenusepakkuja, kas M-l on olemas ka inglisekeelne arstitõend, mis kinnitab, et ta tervislik seisund lubab sukelduda. Kuulsime sellest esimest korda, kuid õnneks ei takistanud sellise paberi mitte kaasas olek sukelduma minemast - kohapeal oli vaja vaid täita küsimustik ja juhul, kui mõni asi oleks vajanud täpsustamist, asus arsti kontor just sukeldumisklubi peal, teisel korrusel.

Tõmbasime 5 mm paksused täispikad kalipsod selga, kuigi vee temperatuur jääb ca 23 kraadi juurde ja õues oli varjus tervelt 26 kraadi sooja. Meiega koos oli mootoriga kummipaadis veel brittidest õed, prantslasest härrasmees, noor soome kutt, hollandlasest ja hispaalnasest instruktorid ning kohalik laevakapten, kes jäi paati valvama ajaks, mil sukeldujad vee all ja snoreldajad, see tähendab tänases paadis ainult mina üksi, vee peal on. Esimese hooga tundus mulle, et vastu laineid rügav kummipaat, tahab mu üle parda visata, kuid õnneks oli paadi keskel metallist käsipuu, millest sai korralikult kinni hoida.

Meie paatkond tegi kaks peatust. Neist esimene asus kaljuses meresopis kuskil Cala Vinyes O de Salamo kandis, kus paat ankrusse pandi, sukeldujad vette kadusid ja minul oli võimalus üksi sulistada piki kaljuserva ja koopasuud edasi-tagasi, tehes lähemat tutvust Vahemere pisikeste kalade parvedega, tuulehaugi laadsete pikkade peenikeste kalade ning klassikaliste hõbedaste kaladega. See pisike meresopp on popp koht, seal oli merele pargitud paat-paati kinni ning nende vahel andis omajagu laveerida. Kui algselt tundus mulle veider olla ainsana täispikas kalipsos, samas kui mujalt tulnud külastajad solberdasid vees bikiinide väel, snorgeldusmask peas, siis veidi hiljem vaadelda kalu rahulikult kohal hulpides, sest kalipso hoiab mõnusalt pinnal, oli igati mugav tegevus.

Sukeldumisreisi teine peatus asus veidi eemal, väikse keset merd asuva kaljusaare, Sa Porrassa juures. Mulle ei ole lained kunagi meeldinud ning üsna ammu, seitse aastat tagasi Austraalias avaookeanil snorgeldades sattusime tohutu suurte lainete kätte, nii et M-l tuli mind nattipidi paati tagasi lohistada, et ma päriselt ära ei upuks, ise ma sellega tollases laintemöllus hakkama ei saanud. See väike kaljusaar asus tänagi keset Vahemerd, rannikust mitte küll liiga kaugel, kuid siiski piisavalt, et seal oleksid juba ehedad merelained, mis ulatusid kohati oma pooleteise meetrini. Minu jaoks oli üksinda snorgeldama minek juba niigi paras eneseületus, kuid üksi snorgeldada keset suuremaid laineid, tundus terve mõistusega võttes liiga suur väljakutse ja asjatu risk, kuigi kaalusin paaril korral siiski mõtet korraks vette minna, katsetada lained ära ja kui mulle ei meeldi, siis paati tagasi ronida.

Jälgisin mõnda aega, mida lained ankurdatud paadiga teevad ja märkasin, kuidas lained paati jõuliselt oma teele tahavad viia. Kui peale minu oleks keegi veel snorgeldamas seal olnud, oleksin need lained isegi ära katsetanud, ent ihuüksi ei olnud ma päris kindel, mis saanuks siis, kui lained mind endaga oleks kaasa haaranud, arvestades mu üsna pinnapealset ujumisoskust, millest kriitilises olukorras kahtlemata puudu tuleb. Nii istusin ma vaikselt paadiservale, koorisin märja kalipso endalt ülakeha pealt maha, keerasin näo päikese poole ja lasin soojal meretuulel oma juukseid sasida ja snorgeldamisest niiskeid bikiine kuivatada. Kapten, kes minuga koos paati jäi, sättis püsti päikesevarju ning keeras end paadi trepile selle alla päikese kätte mõnusasse uinakusse. Lainetel loksuv paat, eemal lained pekslemas mühinal vastu kaljusaart, üksik kajakas lendamas mu pea kohal ning taamal päikese käes sätendamas linn rannikuribal. Meri ja päike. Aeg iseendale. See ongi puhkus.

Ma arvan, et ükski mu reis ei ole möödunud veel väikese shopingu peatuseta. Meil on ajapikku kujunenud välja kindlad lemmikpoed, mida Eestis ei ole ja kui satume mõnda riiki, kus need olemas on, püüame sealt läbi lipata. Täna õhtul jäi täpselt meie kodutee peale Fani ostukeskus, kus olid nii spordiriiete pood Decathlon kui igapäevariiete jaoks C&A. Kuigi siinkandis kiputakse poode sulgema meie mõistes pigem varakult, on siiski suured ostukeskused õhtul 21-22ni avatud, ent ei pruugi olla seda iga päev. Tihti on poed laupäeviti avatud vaid lõunani ja pühapäeviti üldse suletud. Nagu näha, siis tegelikult kohalikele õhtune ostlemine meeldib - ostukeskus oli tihedalt rahvast täis ja hoolimata suurest parklast nii maa all kui maa peal, oli vaba parkimiskohta sisuliselt võimatu leida ning meil tuli omajagu ringi tiirutada, enne kui autole koha leidsime.

Vaatasime murelikult kella - hotelli õhtusöök algab kell 19 ning 21:30 pakitakse toidulauad kokku, kuid kell oli märkamatult saanud juba 20 ning me alles jõudsime ostukeskusesse. Õnneks oleme me varemgi kiirshopingut harrastanud. Seadsime sammud joonelt õigesse poodi, tegime paar kiiret ringi, haarasime seda, mida vaja, jõudsime selgagi proovida, kassa sabas seista ja kahes soovitud poes ostlemise kokku umbes poole tunniga lõpule viia. Ausalt, shoping on sport.

Kuigi jõudsime hotelli restorani napilt enne õhtusöögi lõppu, olles eelnevalt ka õhtusöögiks riided vahetanud ja esmakordselt täiesti umbselt täis pargitud hotelli ümbruses leida viimase vaba parkimiskoha juhuslikult hotelli hoovis, ei olnud me restoranis sugugi viimased. Mida päev edasi, seda hilisemaks me õhtusöögid jäävad, kuigi õnneks paneb õhtusöögi määratletud kellaaeg meie käikudele teatava piiri, mis ei lase meil päevi ilmatuma pikaks teha.

Meie hotellis on peaaegu igal õhtul keegi esinemas, reeglina hotelli katusebaaris. Täna lasi pianist kaunil klaverimuusikal kõlada aga hotelli lobbybaaris. Kui reeglina istun ma õhtul hotellitoa rõdul ja kuulan niiviisi eemalt katusebaarist kostuvat muusikat, M samal ajal lobby baari terrassi nautimas, siis täna nautisime ehedat ja väga hästi kõlavat klaverimuusikat koos. Meil on mingi sõnulseletamatu nõrkus kohtade järgi, kus nauditavas atmosfääris on elav klaverimuusika. Pianist mängis tõesti väga hästi, kuid minutitega jäi baaris rahvast aina vähemaks kuniks istusime seal M-ga üksnes kahekesi. Öeldakse, et viimane kustutab tule. Seekord vajutas baarman tuled ükshaaval vaikselt lobby baaris kustu. See oli ilmselge märguanne meile end tuppa sättida ja lasta ööl langeda maapeale.








Reede, 13. oktoober 2017

Mägede kaitsvast rüpest edasi viib me tee

Täna võtsime suuna idaranniku poole, läbides ka jupi Mallorca keskosast. Kolleeg K oli soovitanud meil Mallorcal kindlasti mõnele linnaturule sattuda, kui turupäevad on ning just täna jäi meie teele hommikupoolikul Llucmajori linn, kus turg aset leidis. Kohale jõudsime kiiresti ning turu asukoha tuvastasime hetkega kinni pandud tänavate järgi, ent edasi võttis üle poole tunni, enne kui suutsime leida kuhugi parkimiskoha. Mallorca linnakestes on selgelt aru saada kuhu parkida ei või - need alad on tähistatud kas kollase joonega või kollase katkendjoonega (peatumine üksnes lubatud), ent viitu selle kohta, kus võiksid olla avalikud parklad, sisuliselt ei leidu. Nii on kitsad tänavad palistatud parkivate autode roduga, millest aeglaselt mööda roomates loodad, et ehk tuleb keegi ja sõidab just sel hetkel minema, kui temani jõudma hakkad ning vabastab ühe väärtusliku parkimiskoha tänavaservas. Ja umbes samasugune tunne valdab kõikides linnakestes, olenemata sellest, kas seal hetkel midagi suuremat ka toimumas on.

Turupäev on üks huvitav kogemus. Kesklinna tänavad suletakse autoliikluseks ning tänavaservadesse seavad üles ajutised letid rändkaupmehed, kes pakuvad kõikvõimalikku kaupa alustades jalatsitest, kottidest ja riietest ning lõpetades värske puu- ja juurviljaga. Isegi elusad kanad, pardid ja tuvid olid müügil. Kui me algselt arvasime, et turukülastajateks on pigem turistid, siis tegelikkuses oli pilt vastupidine - tänavatel tungles palju rahvast tihedalt koos ning enamus neist olid kohalikud. Küll jäi silma kohaliku turukülastaja profiil: kas väikeste lastega pere või ema või pensioniealine paar või proua sõbrannadega. Täistööealisi inimesi kohtas seal pigem vähem - eks nemad olid ilmselt siis tööl. Kusjuures, turupäev tundub olevat kohalikele ka meeldiv kohtumispaik, sest harvad pole rõõmsad hispaaniakeelsed hüüatused kedagi tänaval kohates ning täiesti normaalne on jääda keset tunglevat rahvamassi kitsasse kohta seisma ja mõnusasti juttu ajama.

Llucmajori linnakesest umbes poole tunni tee kaugusel Felanitxi linnakese jalamil asub mäe otsas, merepinnast ca 500 m kõrgusel Santuari de Sant Salvadori klooster. See on kahtlemata Mallorca keskmaa üks ilusamaid kohti, kust avaneb 360-kraadine vaade ümbruskonna loodusele, linnale, mägedele ja taamal merele. Keset mäeküngast asuv klooster oli katku ajal pelgupaigaks ellujäänutele, sest katk sinna alt linnast ei ulatunud. Teise mäe otsas on suur kivist rist, mis vaatab alla linnapoole ja justkui võtab linna oma kaitsva tiiva alla. Need vaated on võrratud, seda eriti päikselise ilmaga nagu täna.

Mallorca on mägine saar ning siin leidub mitmel pool väikseid koopaid, kuid parimaks ja suurimaks, kuigi äärmiselt turistikaks, peetakse Coves del Draci koopaid. Kõrghooajal on seal selline tunglemine, et piletid on mõistlik netist ette ära osta, seda enam, et koobastesse lastakse sisse suurem rahvamass vaid igal täistunnil. Jõudsime koobaste juurde napilt kolm minutit enne kella kolme pärastlõunal. Kuna madalhooajal, nagu praegu, seal saba ei ole, siis ostsime kassast kiiresti piletid ja lippasime koopa sissepääsu juurde, kuhu oli kogunenud juba umbes sadakond inimest. Koopad on seest kenasti varjude mänguga valgustatud ning neid läbib piiretega sile betoontee. Ringkäigu lõpus palutakse külastajatel pinkidele istet võtta, kuhu mahub vabalt ca tuhatkond inimest, ning hetk hiljem saabub pimedasse koopasse kolm tulukestega valgustatud paati, millest ühes mängivad muusikud viiuleid ja orelit. See on südantnõretavalt romantiline hetk pimedas koopas. Külastuskäigu lõpuks on võimalik soovijatel samade paatidega läbida ca 20 meetri pikkune lõik mööda koopajõge väljapääsu poole, kust tuleb omal jalal paarsada sammu mööda kivitreppi üles ronida. Mulle tundub, et üks maailma veidramaid ameteid võib olla sõidutada paadiga kord tunnis päevast päeva pimedal koopajõel nelja klassikalist muusikat mängivat muusikut. Muide, üks tähelepanek veel. Kui reeglina on koobastes külm ja rõske, siis Draci koobastes on sees peaaegu sama soe kui õues ja ka koopajõe vesi on soe. Sooja koobast ei ole ma veel varem oma reisidel kohanud.

Enne kui päriselt rannikule jõudsime, tegime peatuse pisikeses Capdepera linnas, mille suurimaks vaatamisväärsuseks on linna kohal asuv suur keskaegne kindlus. See kindlus on täpselt selline, mida kujutatid lapsepõlve muinasjuttudes ja vanemates arvutimängudes, sakilise kivimüüriga ning asub mäe otsas. Mallorcal leiutati keskajal süsteem mille kohaselt mereäärsed kindlused jälgisid türgi piraate merel, andsid lähenevate laevade arvust märku lõketega mäe peal ning kui arv ületas kümmet, süüdati lõkked või tehti suitsu vähemalt 15 minutit järjest. See sõnum korjati üles vaatekauguses järgmisest tornist, mis sama info sisemaa ja Palma poole sama süsteemiga edasi saatis. Seetõttu ei olnud tol ajal Mallorcal kirikud ega külad ehitatud ka merekaldale, vaid need on tekkinud sinna hiljem, et külaelanikel oleks aega ja võimalust lähenevate piraatide eest maapakku pugeda.

Minu jaoks oli üllatav ka see, et esimene inimasustus Mallorcal oli juba 5000 aastat e.Kr. See on hoomamatu aeg, mida ei ole kuidagi võimalik täna ette kujutada. Inimasustus siin saarel järjepidevalt on kestnud kokku ca 7000 aastat järjest ja vaid viimase tuhatkonna aasta kohta on teada, et kõigepealt tulid araablased, siis moslemid ja lõpuks ristisõdalased. See saar on tõeliselt vana ja iidne, sügavama ajalooga, kui ma eal ette oskaks kujutada.

Peale kindluse külastust otsustasime võtta Capdepera linnakese keskväljaku restoranis kerge eine paari tapase kujul. Tapas on väike suupiste ja kui meil on sellest maalitud justkui mingi väga eriline pilt, siis siin menüüdega tutvudes võib tapas olla sisuliselt ükskõik milline asi, mida serveeritakse ühetaolise toiduna väikeses koguses ja kõrvale alati valge sai, täna esmakordselt ka tume leib. Näiteks oleme tapastena kohanud nii saksapärast kartulisalatit, selget maksakastet sibulaga, kalmaarirõngaid, oliive, datleid peekonis kui saiatükkidele määritud pestot päikesekuivatatud tomatiga. Teisisõnu on tapas lihtne snäkk meie harjumuspäraselt toidulaualt, siin mõjutab nende sisu üksnes kohaliku tooraine kättekäimine. Muide, olime küll linna keskväljaku restoranis, kuid nii soodsat arvet ei olnud me veel oma reisil kuskil kohanud. Mida kaugemal klassikalise turisti trajektoorist, seda ehedam on kogemus.

Rannikule jõudsime Cala Ratjada linna alles siis, kui juba hämarduma hakkas ning päike kohe-kohe mägede taha vajus. See on pisike sadamalinn, kus linna elu keerleb keskmes asuva sadamaala ümber, mille kaunisse serva on rajatud restoranide tänav, terrassivaadetega otse jahisadamale. Seal oli õhtul algamas mingi suuremat sorti toidufestival, milleks politsei juba ümberkaudseid tänavaid sulges ja parkimist piiras. Kui soovisime auto vabale parkimiskohale panna, tuli naeratav politseinik meie juurde ning selgitas meile viisakalt inglise keeles, et algava ürituse tõttu ei ole lubatud siin parkida ning andis soovitused paar tänavat edasi vaadata sobiliku koha leidmiseks. Nii meeldiv suhtlus ja abivalmis lähenemine!

Hotelli tagasi jõudsime alles päris kottpimedas. Täna viis maantee meid mööda lennujaama lennuradadest selliselt, et lennukid maandusid täpselt üle meie pea, rattad napid mõnedsajad meetrid meist eemal maad puutumas. Õhtupimeduses sõites on selline kogemus päris võimas vaatepilt, kuidas suur reisilennuk nii lähedal on su pea kohal. Tallinna lennujaamas tegelikult kogeb midagi sarnast, kuid kuna lendude tihedus on oluliselt väiksem, on tõenäosus mõne suurema lennuki maandumishetkel just samal ajal Tartu maanteel olla, üsna väikeseks. Siin aga maandusid suured lennukid iga minuti-paari järel, ent alati ei ole see nii olnud. Lennujaam on Mallorcal olnud vaid 60 aastat ning enne seda pääses siia saarele üksnes laevaga.

Istun meie hotellitoa rõdul ja kirjutan sõlearvutiga blogi, nagu kõik eelnevadki õhtud. Väljas on soe ja ritsikad siristavad taustaks, eemal vaid kenasti valgustatud pargiteed basseiniümbruses ning helesinine basseinivesi kutsuvalt pimeduses sätendamas. Meie hotellil on ka katuseterrassibaar, kus aeg-ajalt õhtuti on elav muusika. Meie toa rõdu on kõrvaltiivas ja just samale poole, nii et kontsert kostub täpselt ära mõnusasti rõdul istudes. Ah, see on täielik puhkuseidüll, istuda oma hotellitoa rõdul, käes klaas kvaliteetset kohalikku veini ja kuulata elavat muusikat. Paremat on keeruline soovida.