Teisipäev, 30. oktoober 2007

Kuidas lihtsalt vahel ei viitsi

Vahel lihtsalt on nii, et peale pikemat tugevat pingutust tahaks justkui hinge tõmmata ja veidi lõdvemalt võtta. Kui see aga pole võimalik, siis tekib iseenesest selline ei-viitsi tunne. Kuidas kohe mitte millegi tegemise tahtmist pole. On selline väsimus ja roidumus, aga und pole ja magada korralikult ei saa. Seda nad äkki nimetavadki üleväsimuseks?

Sellises olukorras pole palju vaja, et väikeste asjade peale närvi minna või vihastada. Nüüd nõustun 100% ideega Tartu mnt nelja realiseks ehitamisega täispikkuses. Kui liiklusvool on maanteel niivõrd tugev, et terve tee jooksul ei teki kordagi võimalust kaugtulede pealepanekuks pimedas, ei saa rääkida liikluse vähesusest. Ma ei pea absoluutselt õigustatuks kiiruse ületamist (ok, maanteel ei sõida ka mina 90-ga, vaid ikka pigem 95-100 vahel kõigub see osuti), kuid alla lubatud kiiruse väga heade ilmastikuolude korral sõitmine on ka absoluutne kuritegu. Seda enam olukorras, kus 20 km jooksul (Tartu mnt 99. km-st 80. km-ni) ei teki hetkekski võimalust eessõitvast oluliselt aeglasemast autost ohutult mööda sõita. Auto, mis sõidab vahelduva eduga 70-85 km/h tunnikiiruse vahel, tekitab tahes tahtmata enda taha suurema autode kolonni. Kindlasti on kolonnis neid, kelle närv ei pea 20 km vastu ning üritatakse teha riskantseid möödasõite. Milles on aga süüdi vastutulevad autojuhid?

Ja et kaks ilma kolmandata ei jää, on nii seegi kord. Pottsepad käisid. Ennustatakse külma ja trööstitut talve. Ei ole enam päris fun. Panen sellega virisemisele tänaseks punkti.

Esmaspäev, 29. oktoober 2007

Kättesaamatu unustus

Kuidas on vahetevahel niimoodi, et elad oma elu seda tegelikult elamata? Sa justkui teaks ja tunneks, aga tegelikult oled tuim. Ja kui kord saad õrnalt maigu suhu, kaob see hommikuse uduga. Ja rutiinne ring hakkab jälle pihta...

Kuidas üldse teada, mida sa tegelikult tahad ja kas see, mida arvad end tahtvat, on sinu jaoks just õige?

Sul on olnud üks eriline hetk. Hetk, mis jääb mälestuisse, kui midagi püüdmatut ja kättesaamatut, ent ometigi midagi sellist, kus sa oled ise olnud. Ja sa tead, et sa ei saa kunagi sama situatsiooni, olustikku ega midagi muud, mis seal oli, uuesti luua. Ja see mälestus on magusvalus, mida sa püüad uuesti ja uuesti... kättesaamatult. Ja siis sa näed seda sama hetke kellegi teise elus. Juhtud selle juhuslikuks tunnistajaks. Torge. Armukadedus? Tundmine ja teadmine, et see polegi olnud ainult sinu hetk. Ja sa tead, et sul pole ühtegi põhjust olla pahane ega pettunud. Ent kriibib kuidagi siiski...

Kolmapäev, 24. oktoober 2007

Jaanalinnukasukas

Üks mees, kes petab oma naist ja teine mees, kes ei peta oma naist, on...? Truu? Armuke? Oleneb vaatenurgast ja mõtteviisist. Sest sel teisel mehel, kas pole oma naist või ta ei peta oma naist või on esimese mehe naise armuke. Või mehe armuke. Näiteks. Kuidas soovite.
____________________________
Kui linnal on maja. Mitu maja. Ja linn ei hoolitse nende eest. Keegi ei hoolitse. Sisuliselt omanikuta majad, praktiliselt linna omanduses. Üürnikud maksavad renti, kulusid. Elamispind on muutunud peaaegu elukõlbmatuks. Väljapääsu ei paista kuskil. Linnal raha ei ole. 10 aastaga remondifondi kogutud raha on vähene ja kulutatud kahe küttekolde parendamise peale. Talv tuleb. Külm. Lahendus? Tõsta remondiraha. Üürnikud? Seda ei soovi, sest pole oma ja maksad kellegi teise asja, ei tea ju, kui kauaks seda uut asja nautidagi lastakse. Haldusfirma? Võiks anda linnale võlgu, et makstakse tasapisi hiljem juba saadud hobust, aga firma leping lõppeb linnaga aasta lõpus, seega võlgu ei anta. Laen? Pank ei anna, pole ühistut. Ühistu? Teha ei saa, sest pole omanikke, vaid on üürnikud. Omandisuhe? Juba 15 aastat kohtu all, sest puudub Balti-Sakslaste seadus. Riigikogu? Tegelikult ei koti. Tallinna paarisaja maja elaniku igapäevaelu.

Neljapäev, 18. oktoober 2007

Ürgnaine otsib ideaalset meest

Mees vaikib. Püüad mehe tähelepanu saada, aga mees ikka vaikib. Kuidas oleks, kui astud võõra mehe juurde ja küsid: "Sina oledki impotent?" Kas ka siis mees vaikib edasi? Vaevalt küll. Ta püüab pigem tõestada, et ta pole impotent, surudes sulle pihku telefoninumbri, mida isegi ta naine ei pidavat teadma või öeldes, et küsi mu sekretärilt.

Kuhu jäi see naine, kellesse mees armus ja kellega ta koos elama hakkas? Aga kuhu jäi see sümpaatne mees? Kujutluspildi mehest loob naine endale ise. Just sellise, mida ta armastama hakkab. Seda raskem on seda lõhkuda. Mehed pole mitte sead, vaid kormoranid. Milline on kormoran? Kiilaneva pealaega, sorgus sulgedega, sööb igasugust sitta ja haiseb vastikult. Peale mõningast vaatlust kuuluvad kõik mehed mingil hetkel sinna kategooriasse. Aga ka naised - ülekantud tähenduses muidugi. Istud, sööd isuga ja avastad, et jälle on üks tort otsas, liiga palju kaloreid. Teed trenni ja haised higi järgi, tuled koju, istud teleka ette maha lösutama, ajad endal näost igasugust sitta sisse, juuksed sorakil. Kuidas seda nimetada? Kormoranitsemine.

Kui küsida mehelt, mida ta tahab, siis mees üldjuhul ei vasta. Aga kui küsida mehelt, kas ta uut autot tahab või mõnda muud mõnuga seotud asja, siis on üldjuhul vastus kiire tulema. Näiteks auto puhul on alati parem suurem, rohkemate hobujõududega, voolujoonelisem, suuremate ratastega, kallim ja uuem auto. Ehk siis kui mees tahab uut autot, siis miks ta ei peaks tahtma mingi hetk naist välja vahetada?

Ürgnaine otsib ideaalset meest. Kus nad end peidavad?

Kolmapäev, 17. oktoober 2007

New look


Tänane päev algas tavaliselt, kui välja jätta see, et nägin öösel mingit kummalist und, kuidas mulle tehti tööpakkumine riigiametisse mingile väiksele palgale ja ma üritasin seda kaks korda suuremaks rääkida. Huvitav, milleks. Või mida see tähendas...

Peale pikka nädalavahetust (4 vaba päeva järjest ilmselt läheb sinna kategooriasse) ei tohi end tööga kohe ära ehmatada. Broneerisin endale ennatlikult tund enne tööpäeva ametlikku lõppu juuksuri aja. Olin veidi skeptiline ja ilmselt üsna raske klient, kuna mul puudus täna konkreetne arusaam, kuidas ma välja näha tahaksin. Mõned päevad lihtsalt on sellised, mil sa pole mitte millegagi rahul ja tegelikult ei tea ise ka, mida sa tahad. Sellised päevad on ohtlikud. Umbes sama ohtlikud, kui sul on konkreetne siht silme ees, ainult et see erineb tavapärasest täpselt 180 kraadi. Lõpptulemus oli aga üllatavalt hea. Kodus peegli ees silmitsedes meeldis isegi rohkem kui juuksuris. Kui see nüüd nii vaid püsiks ka... Päris nii tume pole ma varem olnud. Pole julgenud. Peaasi, et endale meeldib ja olenemata tänasest meeleolust olen täiesti rahul.

Olen juba mõnda aega vaadanud oma valget mantlit ja mõelnud, kas kannatab sellega veel paar nädalat käia kuniks ilmad päris külmaks lähevad või peaks varem keemilisse viima. Tundub, et elu otsustas minu eest asjad ise ära. Juhus pani kõik paika: märkamatult lödistasin suured pruunid kakaolaigud terve mantli esiküljele. Loodetavasti tulevad keemilises välja, pesumasinasse mantlit ise toppida ei tohi. Ja nüüd tüüpiline naisterahva küsimus: mul pole midagi selga panna, mis ma küll homme selga panen?

Pühapäev, 14. oktoober 2007

Blogitsemisest

Vahatevahel on nii, et tuleb mõni hea mõte. Ja siis pole ei pliiatsit ega paberit, kuhu see talletada. Mõtöed, et ju on meeles ja küll hiljem blogisse kirjutad. Aga siis muutuvad situatsioonid ja olud. Ei ole see tuju, need mõtted, kõik on muutunud. Ja maailmaga jääbki jagamata kõik see, mida oled mõelnud.

Mingil määral on ju blogi pidamine iseenda ego upitamine, ehtne egotrip. Tahe olla märgatud ja tähele pandud. Kas särada oma edukusega või nillida kaastunnet. Blogis, kus kirjutajal ei ole midagi kellelegi öelda, pole kuigi palju lugejaid.

Aga kas ongi vaja midagi maailmaga jagada?

Esmaspäev, 1. oktoober 2007

Nokk-kinnine

Hea on olla naine. Eriti naine, kes vahetevahel, mis siis, et harva, ennast siiski hellitab. Ostsin täna endale oma lemmiklõhna, mis paar nädalat tagasi otsa sai. Hoolimata sellest, et ninast ühtki lõhna muidu läbi ei tule ja suus praktiliselt maitset ei tunne, olen hõljunud terve õhtu selle fantastilise lõhna pilve sees. Nii palju nina siiski tunneb. Kujuta ette tunnet, mis teeb oleku kergeks, kui pilvepiiril ja suu nii pehmelt magusaks, et vaevalt tunned seda, aga järelmaik on piisavalt pikalt püsiv, sellist imeliselt kerget ja vabastavat, pehmet ja siidist tundmust tajuda. Ma ei pea seda ette kujutama, ma tunnen seda. Nii vähe on heaks enesetundeks vaja :)

Tänane päev on omadega taas kirjas. Tööl jõudsin oluliselt vähem, kui olin planeerinud. Kodus pole jõudnud praktiliselt midagi sellest ära teha, mida tahtsin. Aga siiski: postkontorist lunastasin saadetise napilt enne sulgemist välja ning see õnnestus ootamatult komplikatsioonideta, kuigi olin unustanud sedelid koju ning valmis absoluutselt vaidlema. Polnudki vaja. Napilt koju jõudnud, palus vana ja väeti haige jalaga naabritädi end apteeki ja toidupoodi viia. Pioneeri heategu taaskord tehtud.