Teisipäev, 19. juuni 2007

Planeerimata spordipäev

Mis juhtub siis, kui ristata omavahel 2 neidu, 2 koera, teisipäeva õhtupoolik, soov väikse jalutuskäigu raames koerad ujuma saata ja raba? 15 km lühike jalutuskäik. Kui hommik algas spurdiga rongile, mis kiirenes oluliselt veelgi enam, kui tänava lõppu jõudes tegin avastuse, et rong jõuab kohe peatusesse, siis ei oleks ma arvanud, et õhtu lõppeb korraliku spordipäevaga. 15 km jalutuskäik saab aset leida üksnes siis, kui a) sa ei tunne metsa, kus sa viibid, b) selle asemel, et kuulata loogikat ja keerata vasakule, sa keerad paremale ja loodad, et tee teeb suure ringi ja c) kui jõuad tee lõppu, siis jõuad järeldusele, et tee ei teinud ringi ja oled välja jõudnud kuhugi, millest sul pole aimugi ning tagasitee autoni mööda tänavaid on ilmselgelt pikem kui sama tee läbi raba. Vähemalt ei pea suveperioodiks pooleli jäetud trenni pärast enam süümekaid tundma. Ja koerad on ka ilmselgelt rahul: nad on saanud ujuda nii kaelani mudases kraavis, nii et vahepeal tekkis küsimus kumb koer on kumb kuigi ühe originaalvärv on kuldne ja teisel šokolaad, kui ka parte täis mõnusas tiigis. Õhtu võib lugeda igal juhul kordaläinuks. Ja mõtte hommikustest metsajooksudest matsin eos maha - ei ole mul hommikuti seda aega, et 2,5 h tempokalt metsas ekselda ;)

Pühapäev, 17. juuni 2007

Raba rockides

Sel nädalavahetusel kogesin taas asju, mida varem ei teadnud, või olin unustanud:
  • "Liasks sellele, et sa oled ilus, oled sa lihtsalt nii ilus!" sõnas mees, vaadates siiraste silmadega A-le otsa ja ulatades meile kohvid. Tõesti, on kohti, kus muud maailma ja muud hetke ei eksisteeri ja on vaid see, mis on hetkes. Ja sinna hetke see kõik ka jääb.

Pikemas tualetisabas seistes leian taskust suhkrupakid, mis on sinna jäänud paari nädala tagusest kohvitamisest. Õhtul hiljem, nagu selgub, on see tänuväärne ja vajalik leid. Kuulen seljatagant kommentaari ilmse vihjega endale, et esmaspäevase SLÕhtulehe uus kaanelugu on leitud: Uuspõllu narkodiiler paljastas end Järvakandis.

Mul on mees, 2 last ja isiklik turvamees - vastus, millest piisab hetkega, et peletada eemale ebasobilikud inimesed. Lisaks sellele on alati hea, kui on käepärast keegi, keda saad vajadusel esitleda oma kaaslasena.

Algab kontsert. Sa astud massi hulka ja asetad end kuulama. Töönädalast on peal paras väsimus ja mõtled, kuidas sa öösel Tallinna tagasi sõitma pead... ja äkki haarab see su endasse. Iseenesest. Lihtsalt ei ole võimalik jääda ükskõikseks, kui su ümber on inimesed, kes naudivad muusikat südamest, rütm ja heli läbivad su, pannes su värisema ja surisema. Sa ei tunne peaaegu kedagi ja keegi ei näe, kuidas sa tantsid. Tunne on uskumatult hea ja suurepärane. Väsimus on pühitud hetkega. Sa oled täpselt õiges kohas ja õigel ajal.

Oleme just kätte saanud oma burgerid ja asetame end taamale õhtu viimast esinejat kuulama. Peale väikest energiasüsti kehale on vaim endiselt värske. Õhtu on jahe ja taskust leitud nahkkindad kuluvad marjaks ära. Kui õhtu alguses oli mul tunne, et olen liiga kaine sellise ürituse jaoks, siis olles endiselt kaine, on tunne absoluutselt muutunud. Peotuju on laes. Rockime ülima mõnuga. Elu on lill.

Tagasiteel Tallinna korjame peale hääletava neiu. Ta on ilmselgelt õnnelik selle üle. Tee peal peatab meid politseinik. Annan dokumendid ja saan esimest korda elus puhuda, jätkame reisi. Mul on taas hea meel, et kui on rool, siis ei joo. Tagasitee Tallinna läheb kiiremini kui eelmisel ööl ja ka uni ei tiku nii tugevasti silma. Kordki on kasu sellest, et olen ära õppinud kohvijoomise. Magama saades on väljas juba valge, aga ma olen rahul. Nädalavahetus oli suurepärane.

Reede, 15. juuni 2007

Kui kõrgele lennata?

Kui mälu mind ei peta, kõlas üks lugu kunagi nii: "Lendas kord varblane ja tahtis lennata kõrgele taevavõlvi alla. Teda hoiatati, et ärgu lennaku kõrgemale, kui tiivad kannavad. Aga ta tahtis ikkagi. Nii ta lendaski kuniks tiivad enam ei kandnud ja külm need ära võttis. Ta kukkus külmumuna maha. Mööda läks lehm ja lasi oma väljaheite otse varblase peale, mis varblase üles sulatas. Varblane hakkas siplema ning teda märkas kass, kes ta ära sõi. Lool on kaks moraali: ära kunagi lenda kõrgemale, kui su tiivad kannavad; kui sa oled juba tugeva sita sees, siis rabelemine teeb asja hullemaks." Tegelikult oli moraale kolm, aga kolmandat ma enam ei mäleta...

Küsimus on pigem selles, kui kõrgele lennata võiks ja kui palju tiivad kannavad. Kui tahta tunda end turvaliselt, siis ei tohiks lennata kõrgemale kui tiivad kannavad. Aga ilmselt ei ole sa siis keegi muu kui keskpärane hall kardinal, hiireke. Kui tahta olla Keegi, särav täht taevavõlvil, tuleb ilmselt püüda lennata kõrgemale. Kes ei riski, see šampust ei joo. Aga kõrgelt kukkumine on hoopis valusam ja mida kõrgemale sa lendad, seda vähem hakkavad tiivad kandma, eriti, kui see tuleb varem, kui selleks valmis oled või lendad kõrgemale, kui sa selleks suuteline oled. Külmumine ja kukkumine... Kas tahakski seda teada? Ja kas saab olla kindel, et alati on keegi, kes sind üles soojendab? Et kukkudes on küll valus, aga püsti tõusta suudan veel? Aga kuulsusejanu on ju nii magus... ja kes võiks ometi tunnistada endale, et ta on vähem ambitsioonikas kui olla tahaks?

Või nii siis jääbki?

Teisipäev, 12. juuni 2007

Lihtsad naised

Eile õhtusest vestlusest jäi kõlama repliik, et naised on lihtsad. Ja naistega on lihtne. Mida see täpselt tähendab, teab ilmselt lause autor ise kõige paremini. Pealegi meesterahvas. Tol hetkel mulle tundus, et ma sain aru, mida ta mõtles. Täna aga ei ole see enam minu jaoks üldsegi teistele edasiantavalt selgitatav. Võibolla mängis rolli ka üleväsimus. Võibolla mitte.

Kuigi - see väide on piisavalt palju elevust tekitanud ja tähelepanu tõmmanud. Vähemalt MSNi nimes.

Mehed pidid olema oluliselt keerulisemad ja meestega pidi olema parajalt raske. Üllataval kombel kuulen ka seda klauslit meesterahva enda suust. Hetero meesterahva. Kui sellele mõelda, siis võibolla ongi nii.

Elu ei pea olema keeruline, elu võib olla vahel üllatavalt lihtne. Tegelikult ongi. Lihtsad - sellised me, naised, olemegi.

Esmaspäev, 11. juuni 2007

Punapäiste pealinn

Minu esimene mulje punapäiste pealinnast oli äärmiselt kummaline. Ma ei suutnud kuidagi harjuda mõttega, et autod sõidavadki teisel pool harjumuspärast suunda ja ka rool on vales kohas. Esimese hooga autosse istudes lausa kohmetusin ega tahtnud aru saada, kes juhtima hakkab. Hiljem oli juba kergem.

Ootasin suurlinna, aga kõrghooneid polnud kusagil. Mismõttes ei ole kõrgemaid hooneid kui mõni korrus? Isegi Tallinn on selles mõttes suurlinn. Lähed ja lähed ja ootad, et jõuaksid kuhugi keskusesse... ja äkki avastad, et oled hoopis äärelinnas. Ja keskusest läbi. Kõik on hästi sarnane, ainult uksed on eri värvi ja keskus ehk veidi... kirevam. Iseenesest muidugi huvitav ja teistmoodi. Isegi harjutav ja omaks võetav. Esimese õhtu vaimustus oli suur. Ma oleksin olnud isegi valmis sinna koheselt kolima. Miks? Ei tea...

Keskusesse pidi olema üksnes tunnipikkune jalutuskäik. Meil oli vaja jõuda poolele teele. Ühtäkki, avastatuna, et oleme kõndinud juba varsti terve tunnikese, aga pole nagu poolele teele ikka jõudnud, saatsin sõnumi sisuga: "Kui me oleme siin, siis a) me oleme valele teel või b) me oleme hoolega mööda pannud..." Ja sain vastuseks selle viimase, mida isegi kahtlustasin. Tagasi minna ei viitsinud.

Ilm oli suurepärane. Iseenesest pidigi olema, sest ma tellisin nii... ja tegelikult mul polnudki sooju riideid kaasas, sest ma lihtsalt ei tulnud selle peale, et ilm võiks olla jube. Ilmselt ei saa ma väita, et yeah, I survived the Irish weather... aga valu punanahkadele sain ma tunda küll. Mulle ju päike peale ei hakka, eksole. Ega polekski hakanud, aga ülipehme muruga mõnusad pargid ju lausa kutsuvad päikese kätte end vedelema viskama, või mis?

Ma ei saanud alguses üldse asjale pihta, miks pagana pärast enamus meesterahvaid teretavad, vilistavad või signaali lasevad. Kui mõnda aega ringi jalutasin ja avastasin, et a) iiri naised ei kanna seelikuid ega kleite, b) iiri naiste jalad on küll peened, aga keskkohast ripub eranditult suurel osal rasv üle serva ning c) iiri inimesed on inetud, siis polnudki suurt imestada. Mittelabane tähelepanu võib olla isegi nauditav. Teatud mahus ja teatud piirini.

Hästi hea on teha täpselt seda, mis pähe tuleb ja nii palju, kui palju minna viitsid. Olles oma kaaslasega ideaalselt samas tempos. Ei ühtegi sõnavahetust, ei ühtegi lahkarvamust. Me kuidagi tundsime ja mõtlesime ühte moodi. Suurepärane. ET(,) sinuga võib luurele minna küll.

Kummastav

Tänane päev on nagu mulli sees. Ilmselt see on tingitud minu vähesest unest öisel ajal. Olin juba valmis mõnepäevase kogemuse mälestuse najal Estonian Airi kiitma nende suurepärase lennu eest (uskumatu, lennuk jõudis planeeritust varem kohale, õhkutõsumine ja maandumine olid praktiliselt mittetuntavad ja mõnusalt sujuvad, kordagi ei raputanud... nagu päris!), ent nüüd kahtlen, kas kirjutada neile kiitust või laitust. Tänaöine lend hilines 1,5 h, pagasit tuli oodata ka umbes pool tundi Tallinnas. Kuidagi häiris see, et peale 20 minutilist pagasi ootamist ning ülinappi uneaega näed aknast, kuidas mingid tüübid vantsivad laisalt lennuki juurde ja hakkavad pagasikäru pagasiauto juurde udima... njah, peale niigi oluliselt hilisemat maandumist oleks eeldanud, et vähemalt pagasi saab kiiresti kätte, et natukenegi päästa veel, mis päästa annab...

Päeva plussi sai kirja ilmselt see, et hoolimata meeletust väsimusest ja silmade mitteseletamisest, käe värisemisest, suutsime siiski saavutada naiste nooleviskevõistlusel naiskondlikus arvestuses II koha. Tublid, B ja E. Nüüd on mul ka esimene trofee kodus. Wohaa. Jättes siinkohal mainimata, et B sai individuaalses arvestuses esimese koha.... Aga ma võin end vähemalt natukenegi tähtsana tunda ;)

Kolmapäev, 6. juuni 2007

Ehtnaine ehk päristibi


Täna on päev, kus ma olen omandanud kõikvõimalikud tüüpilised naistele omandatavad jooned. Võibolla mitte just päris sellised, nagu iga naine just tahaks, aga ikkagi meie soole äärmiselt tavalised. Noh, nagu ürgnaine, aga mitte nii tark ja osav, vaid lihtsalt ilus, nagu tavaline beib.


  1. Kõigepealt avastasin ma hommikul, et mul on terve hulk suvejalanõusid ja ikkagi pole mitte midagi jalga panna. Mul oli konkreetne ettekujutus sellest, mida tahtsin ja seda lihtsalt ei olnud mu kapis.

  2. Hommikul ärgates ei saanud ma absoluutselt sotti sellest, mis tuju mul on. Avastasin, et täna ei ole lihtsalt minu päev.

  3. Päeva jooksul jõudsin selgusele, et oma virisemise ja vingumisega olen iseennast ka ära tüüdanud. Otsustasin enda maha jätta ja mõneks ajaks mujale kolida.

  4. Pool pärastlõunasest koosolekust ei suutnud ma kuidagi jälgida üldist diskussiooni ja vaid noogutasin jutule kaasa kõige targema näoga, mis ma sel hetkel teha suutsin, ise mõeldes sellele, kas õhtul kohvrisse pakkida punased või valged kingad.

  5. Õhtul jõudsin selgusele, et mu nahk vajab korralikku spa-hooldust, mutantkarvad eemaldamist ja küüned lakkimist.

  6. Lõpuks selgus, et täna on ikkagi minu päev - mul on esimest korda elus päris oma nimepäev. Palju õnne mulle. The world is mine.

  7. Mul oli siia nimistusse veel terve hulk asju lisada, aga kuniks ma mõtisklesin selle üle, miks mu elutoa põrand näeb välja nagu väiksemat sorti tiik, suutsin ma kõik ära unustada.

Pühapäev, 3. juuni 2007

Kui elul on rohkem (k)anda...

Vahetevahel on tunne, et kõik oleks justkui öeldud. Sõnadeta. Ja vahel ka ütlemata. Ja vahel on tahtmine öelda nii palju, nii palju... Ja äkki saavad sõnad otsa!

Kui tihti antakse võimalust valida vastutust? Kui tihti su käest küsitakse, mida sa tegelikult teha tahad? Kui tihti sellega arvestatakse? Kui tihti nähakse, kes sa tegelikult oled? Ja kui tihti tunned sa end tegelikult hästi, õnnelikuna? Kui tihti teed sa seda, mis ongi just sinu jaoks ja mida sa teha tahad? Ilmselt mitte liiga tihti.

On asju, mis sind peaksid rõõmustama ja millele mõeldes peaksid tundma head tunnet, aga valel hetkel panevad need asjad pigem nutma. Inimloomus on kummaline. Ja mõistmatu. Vahel tehakse teistele mõtlematult haiget. Vahel ei saa elada oma elu teiste järgi. Vahel tahaks, et millegi kogemiseks võiks tunda vaid positiivseid emotsioone ja negatiivsed kõrvale jätta. Aga vahel käivad need käsikäes.

Vahel on elul rohkem anda, kui hetkel jaksaks kanda...