Neljapäev, 30. september 2010

Tehnikaaura võidab jälle!

Olen mitmeid kordi varem olnud hädas oma tehnikaauraga, millest ka varasemalt siin juttu olnud on. Täna asus tehnikaaura taas rünnakule, sedakorda juba kõrgemal tasemel.

Paar nädalat tagasi sain tööandjalt mobiiltelefoni numbri. Kuna ka see oli Elisa võrgus nagu minu isiklik numbergi (olgu siinkohal öeldud, et sisuliselt terve oma teadliku elu, mil mul mobiil on olnud, olen ma Elisa võrgus tiksunud ning seni Elisaga üsnagi rahule jäänud, nii et pole olnud põhjust võrku vahetama hakata), otsustasin proovida topeltnumbri teenust, et ei peaks kaasas kandma kahte mobiiltelefoni, vaid saaks ühega hakkama.

Esialgu oli mul plaan eranumber jätta põhinumbriks ja töönumber lisanumbriks. Siis selgus, et sellisel juhul peab interneti kuutasu minema ikkagi eranumbrilt ja tööandja seda tasuda ei saa. See mõte mulle aga ei sobinud. Järgmine väike tagasilöök tuli siis, kui selgus, et kui töönumbrist saab põhinumber, siis eranumbril ei saa lisanumbrina olla kõneposti teenust. Õnneks oli tööandja nõus kõneposti tellima ja seega mina nõus klassikalisele reeglile alla vanduma: töönumbrist sai põhinumber, eranumbrist lisanumber ja töötasid nii internet kui kõnepost. Sellegipoolest ei kiirustanud ma eranumbril interneti- ega kõnepostiteenust peatama.

Esimese hooga ei hakanud topeltnumber kuidagi tööle. Kõned lihtsalt ei suundunud ümber ja töö-simi sisse pannes lükkas erakõned postkasti. Nii jätsin telefoni eranumbri simi kuniks ühel hetkel panin auto mobiiliga parkima. Vastussõnumit ei tulnud. Helistasin Ühisteenustele ja uurisin, miks sõnumit ei tulnud ning kas parkimine ikka õnnestus. Sain kinnitava vastuse. Parkimist maha võttes taas sõnumit ei saabunud. Saatsin smsi M-le, kuid ka tema ei vastanud. Siis taipasin, et midagi on mäda - ükski sms miskipärast minuni ei jõua. Veidi hiljem nuputasime välja: smsid suundusid kõik põhinumbri simile. Siis tabasime ära ka probleemile lahenduse: võtsin eranumbrilt kõik kõneposti suunamised maha ja topeltnumber sai mõnusasti töökorda, telefoni sisse õige sim kaart.

Kõik tunduski toimivat nagu peab kuni täna lõunani. Ühtäkki saabus telefonile sms, et kõneposti on jäetud teade. Mõtlesin küll, et veidi kummaline - telefon isegi ei helisenud, kuid juu siis oli mingi võrgu probleem ja hetkeks kadus levi. Püüdsin helistada oma kõneposti, ent telefon andis võrguvea teate. Vahetasin numbrit ja sain endiselt võrguvea. Vahetasin taas numbrit ning helistasin töönumbriga kõneposti. Kõnepost teatas, et mul pole ootel ühtki teadet. Samas olin kindel, et ei näinud ennist smsis ühtki viirastust. Vahetasin taas numbrit ja kõneposti helistades sattusin oma eranumbri postkasti, kuhu oligi teade jäetud. Olin üllatunud, kuid nentisin heameelt kahe paralleelselt toimiva kõneposti üle.

Poole viie paiku õhtul sain telefonile järgmise teate: kõnepostis oli uus sõnum. Taas oli töötelefoni kõnepost tühi ja sõnum ootas erapostkastis. Siis hakkas asi kahtlaseks kiskuma. Haarasin lauatelefoni toru ja püüdsin ise oma numbrile helistada: kõne suundus postkasti. Samas välja sain helistada normaalselt ning ka telefoni restart ei aidanud. Haarasin Elisa kliendiinfo järele.

Peale mõnda aega ootel olemist teatas mulle püüdlik õpilase hääl, et olen ise oma erakõne kõned kõik suunanud postkasti. Minu väite peale, et ma pole tänba mingeid suunamise toiminguid oma telefoniga, seda enam veel eranumbriga (selleks peaksin sim-kaarti vahetama) teinud, teatas ta vaid, et ei näe, kuidas viga on tekkinud, kuid võttis suunamise maha ning kui telefonile restardi teen, peaks kõik korda minema. Restart tehtud ja süda rahul, et nüüd on kõik korras.

Umbes poolteist tundi hiljem sain M-lt kõne, et mu eranumber on väljas ja ainult töönumbrilt õnnestus tal mind kätte saada. Olin talle sellekohase eelneva hoiatava smsi igaks juhuks saatnud, et ta ei arvaks, et teda ignoreerida püüan. Helistasin taas Elisasse ja kurtsin oma muret. Minu murele anti sama selgitus, mis eelmisel korral. Jäin ootele, et kõik saaks korda. Hetk hiljem selgus, et erakõned suunduvad endiselt üksnes postkasti.

Helistasin kolmandat korda Elisasse. Teenindaja, kes oli minuga juba korra suhelnud, püüdis leida mõistlikku lahendust, et number ikkagi tööle hakkaks ning kõned läbi tuleks. Peale mitmekordseid rääkimisi ja seletamisi, tehnikutelt ja kelleltki veel uurimisi ja ootel olekuid, arvas ta olevat probleemi lahendanud. Siis selgus, et eranumber ei suundunud enam postkasti, vaid oli lihtsalt välja lülitatud. Olin hämmingus.

Helistasin Elisasse sama murega samal õhtul neljandat korda. Teenindaja oli minuga juba päris hädas. Ilmselt oli ka tehnik üsna nõutu. Edasi-tagasi helistamist oli meil omavahel mitmetel kordadel. Igaks juhuks katsetasin ka telefoni vahetust, et Elisa saaks testida, kas asi on simis, võrgus, telefonis või milles iganes. Lõpptulemusena suutis Elisa suunata manuaalselt mu eranumbri töönumbrile, nii et kõned tulid läbi, ent kõneposti teenus ei saanudki enam toimima nii nagu peaks. Samuti avastas Elisa, et isegi siis, kui nad korduvalt käsitsi kõik suunamised maha võtavad, on need hetke pärast nende süsteemis iseenesest taas tagasi. Miks või kuidas, keegi ei tea. Ehk on homne päev targem.

Olgugi, et helistamist oli Elisaga palju, sattusin lõpuks üsna asjaliku teenindaja Karini otsa, kes viitsis minuga vaeva näha ja veidi mõelda, millest võiks mu probleem tuleneda. Sellegipoolest olen nördinud, et Elisal pole teenust mis jätaks jälje helistajast ka siis, kui satutakse kõneposti, ent teadet ei jäetud - nii ei saagi ma teada, kes mulle täna helistada püüdsid ja pean olema tahtmatult ebaviisakas, et nende kõnedele ei vasta ega tagasi ei helista. Tahaksin, aga kahjuks ei tea ma, kellele peaksin traati tõmbama.

Arvestades minu tehnikaaurat, siis ehk tuleks mul saata Elisale kliendikaebuse asemel hoopis kiri pakkumisega hakata tasuta nende testkliendiks igasuguste toodete ja teenuste puhul - nagu ajalugu on näidanud, saab mu aura tehnikaga suurepäraselt hakkama, tehnika auraga enam aga millegipärast mitte.

Kolmapäev, 29. september 2010

Põlevad käed

Tšilli põletuse esmaabi:
1. hõõru sõrmi soolaga esialgu kuivalt, siis niisuta soola ja hõõru veel.
2. seejärel leota sõrmi külmas piimas. kui piim kipub üles soojenema, lisa jääkuubikuid. Kui enam ei aita, vaheta piima.
3. korda tegevust. Kui see ei aita, võid proovida ka leotada kanges alkoholis.
_____________________________________________________

Eile õhtul otsisin välja uue retsepti, et katsetada kartuli-seene pannirooga. Retsept ise tundus lihtne ja kiire, pealegi selles osas huvitav, et kaste koosnes palsamiäädikast, chillist ja meest. Nii asusingi komponente ette valmistama ja kokku segama.

Umbes pool tunnikest hiljem ei saanud ma aru, kuidas mul õnnestus vasaku käe sõrmed niimoodi ära kõrvetada, et ma isegi ei märganud seda. Automaatselt lükkasin käe külma vee alla ning püüdsin söögi korrektselt lõpetada. Kõrvetus ei andnud kuidagi järgi ja tundus, et süveneb veelgi.

Kui diivanilaua taha sööma istusime, lükkasin söömise ajaks vasaku käe külma vee klaasi, mis kõrvetustunnet veidi leevendas. Püüdsin põletusele harjumuspäraselt aloe geli peale peale määrida, kuid ka see ei leevendanud põletust kuidagi. Võtsin sügavast külmast jala tarvis sinna asetatud külmakoti - see leevendas valu üksnes hetkeks. Ei aidanud ka allergiatablett (esimese hooga pidasin põletustunnet chilli allergiaks) ega valuvaigisti. Veidi hiljem muutus põletav tunne üles paistetavates sõrmedes juba väljakannatamatuks.

Siis sattusin silma sügama. Hetk hiljem tundsin silmas kipitust, mida läksin külma veega välja loputama. Alles siis taipasin, et tegemist on chilli põletusega ja ma polegi hoolimatult end kuuma panni vastu kõrvetanud. Kuskilt ajusagarast hakkas meenuma ka hoiatus paljakäsi chillit mitte lõigata, vaid teha seda kummikinnastega või õliste kätega.

Haarasin läpaka sülle ja asusin chilli põletuse esmaabi otsima. Peagi suutsin tuvastada viite asjalikule eestikeelsele blogile, kus lühidalt ja kiirelt kirjeldati ingliskeelse blogi põhjal, mida sel puhul ette võtta. Ilmselgelt ei ole põlevate kätega aega ega soovi pikalt lugeda, mida sellel juhul teha. Lugemiseks on aega hiljem, kui käed juba leevendust saavad.

Väidetavalt pidi põletav tunne taanduma 6-8 tunni jooksul, kuid minu ühe kauna tükeldamisest saadud põletav tunne oli alles osaliselt veel ka täna hommikul. Õhtukski on käed veel kergelt hellad. Kõigepealt hõõrusin sõrmi soolaga, siis leotasin neid piimas. Ja kordasin sama asja korduvalt ja korduvalt. Et kõrvetus ikkagi ei taandunud väga palju, proovisin sõrmi leotada ka viinas, kuid see tekitas veel enam kõrvetustunnet. Seejärel suundusin tagasi piima juurde. Õhtu lõpuks uinusin, vasak käsi jäätükkidega piimaklaasis, salvrätirull padja kõrval.

Siit mental note: chillit tuleb alati puhastada kummikinnastega. Kui neid pole käepärast, võib aidata ka õliga käte eelnev määrimine. Vesi, õli ja muud kreemid chilli põletust leevendada kuigivõrd ei aita - see leevendub üksnes külmade piimsete rasvadega kokkupuutel (piimatooted nagu hapukoor, jäätis, keefir, piim jne).

Chilli hands feel good when they´re chilly hands.

Teisipäev, 28. september 2010

Sport on saatanast

Ilmselgelt näitavad kõik märgid seda, et ma ei peaks praegu mõtlema trennis käimise peale või planeerima spordiga suuremat tegelemist. Sellele vihjas ka juhus, mil unustasin Rituali spordiklubi uue järeltulija Audentes Fitnessi avatud uste päevad ära.

Veidi enam kui kuu peale esimest õnnetust oli jalg juba nii palju terve, et sain esimest korda hommikul koeraga ise õues käia (vaene M on seni pidanud seda üksi koguaeg tegema) ja platvormtallaga viisakamad kingad jalga panna, sest suveilmad olid juba möödas, mistõttu plätudega käia enam ei saanud ning viisakamaid riideid tossude juurde enam leida ei õnnestunud.

Nii kõndisimegi koos I-ga mööda Endla tänavat mäest alla, et järjekordsele Naisteklubi õhtule jõuda, kui äkki vääratas kõnnitee kivide peal mu vasak jalg ning hetk hiljem olin I kõrvalt kadunud. Kõik toimus niivõrd kiiresti, et ei saanud isegi täpselt aru, mis juhtus. Hiljem suutsin valutavate kohtade järgi aru saada, kuidas ma kukkunud olin: vasaku jala platvorm talla alla jäi ebatasane kõnniteeplaatide serv, mistõttu kukkusin põlvedele, siis üle parema käe ja selja. Hetk hiljem suutsin vaid vasakust jalast hüppeliigese kohalt kinni hoida ega kuidagi maast püsti saada. Ka parema käe väike sõrm tegi põrgulikku valu.

Kui püsti tõusta püüdsin, oli kohe selge, et vasakule jalale ma korralikult astuda ei saanud. Et mul eelmisest traumast veel ortoos käekotis oli, istusin samas olnud bosu-kujulisele kivile, kiskusin jalatsi jalast ja sättisin ortoosi peale. Nüüd oli võimalik edasi autoni longata, kus L ja K meid juba ootasid. Kordki oli mul hea meel, et meil automaatkastiga auto on.

Tegime kiire peatuse toidupoes, et mõned snäkid haarata enne sihtpunkti jõudmist. Tüdrukud lippasid snäki-shopingule, mina apteeki. Järgnev sitiuatsioon oli üsna koomiline:
mina: "tere, kas teil mingit külmageeli vms on, mida käele määrida - kukkusin just."
apteeker: "on sellist ja sellist salvi."
mina: "okei, aga kas teil külmakotti ka on?"
apteeker: "sõrmele, sellist pisikest?"
mina: "ei, jalale. Ma väänasin ka hüppeliigese välja."
apteeker: "oi, siis te peaksite hoopis ortoosi muretsema, mis jalga toestaks."
mina: "mul see juba on eelmisest hüppeliigese rebendist kuu aega tagasi."
apteeker: "kas te tegite siis trenni või...?"
mina: "eelmine kord jah, seekord kõndisin lihtsalt mööda tänavat ja kukkusin."
apteeker (kaastundlikul toonil): "püüdke olla ettevaatlikum, kui te ringi liigute!"

Peale Naisteklubi, kui olin tüdrukud koju viinud, lippasin koju jalatseid vahetama ja M peale võtma, et koos traumapunkti minna, sest üksi oleks seal igav olnud. Viimasest korrast Mustamäe haigla esmaabi külastada, oli möödunud umbes kümmekond aastat, kui angiini põdesin. Vahepeal oli selle asukoht muutunud, tehtud kena remont ja tehnika niivõrd uus ja huvitav, et esmapilgul ei jõudnud kõike hoomatagi.

Võtsin järjekorranumbri nagu pangs ja jäin ootele. Peagi seletasin lühidalt registratuuris, mis mind vaevab. Seejärel piiksus number ekraanil uuesti ja mind saadeti triaaži. Ruumi ust ei osanud ma esimese hooga avada: ei märganud lükandukse kõrval suurt klahvi ukse avamiseks. Seejärel sai pikemalt oodata. Järgneva umbes tunnikese jooksul ei tulnud esmaabisse kedagi.

Ootaja aeg on alati pikk. Hea, et seinal mängiv telekas oli ning kaasas telefon internetiga. Ootasin kannatlikult ekraanile ilmuvat numbrit, kuid mida ei tulnud, seda ei tulnud. Hüplesin M abil ümber koridori nurga, kust leidsin arsti ukse tagant istumast terve roodu inimesi ja kuulsin, kuidas neid nimepidi ükshaaval sisse kutsuti. Milleks siis uus ja uhke numbrisüsteem, kui seda ei kasutata?

Lõpuks jäime sinna kolmekesi ühe käe ära kukkunud eesti noormehega, kes tunnikese jagu meist kauem oma vaba aega oli oodates veetnud. Et tema ja minuga tegeleti sisuliselt samal ajal, siis meil vedas, et polnud tunnikese jagu varem traumapunkti jõudnud. Arst kiitis heaks ortoosi kiire pealepaneku ning palus seda mitte eemaldada, samas ravi osas polnud tal mulle suurt midagi uut rääkida: olin alles kuu jagu tagasi kuulnud, mida sellisel juhul jalaga teha tuleb. Lõpliku diagnoosina sain kirja parema käe põrutuse, mis paari päevaga taandus ja vasaku jala hüppeliigese rebendi.

Järgmisel hommikul laenutasin Mustamäe haiglast seksika punase küünarkargu, et seekord jalga rohkem hoida - ehk paraneb kiiremini. Ise ei suuda ma aga siiani aru saada, kuidas mul õnnestus kaks sellist sarnast traumat niivõrd lähestikku saada. Ilmselt olen ma tõeline käpard või oli see ilmselge vihje, et isegi tänaval liikumine käib spordi alla ja sport on saatanast. Lisaks kõigele muule olime vahetult enne kukkumist I-ga just arutanud sportimise teemadel ning mina avaldanud lootust sportimisega peagi jätkata. Ilmselgelt spordiklubile uut avaldust kuukaarti taas kuu võrra pikendada tänu uuele traumale, ma saatma ei hakka.

Esmaspäev, 27. september 2010

Trenn on kurjast

Kui ma augusti alguses olin võtmas ette uut missiooni spordiklubisid külastada ja välja uurida, milline oleks minu jaoks sobilik, siis paraku see missioon sai peagi tugeva hoobi.

Olles just muretsenud kuuse My Fitnessi kaardi, kiirustasin trenni. Kõik viitas tol päeval sellele, et bosusse poleks ma pidanud mitte minema. Kõigepealt pidi M mingi paki kuskilt vanalinnast võtma, siis jäime ummikusse, nii et jõudsin spordiklubisse napilt minutit-paar enne treeningu algust. Seejärel selgus, et riietusruumis polnud ühtki vaba kohta, kuna suurem oli ikka veel remondis. Lõpuks, kui trennisaali jõudsin, hakkasid teised just soojenduse osa lõpetama.

Püüdsin teistega sammu pidada, et trenn ikka korralikult tehtud saaks. Ka L naeratas mulle innustavalt. Ühtäkki tundsin, kuidas parem jalg hakkab bosu palli pealt alla libisema. Jõudsin vaid mõelda, et kannan keha raskuse kiiresti vasakule jalale ja tõmban parema alles siis ära, kuid teha seda enam ei jõudnud: parem jalg libises maha ja keha selle otsa. Hetk hiljem istusin maas ja püüdsin meeleheitlikult tossu ja sokki kiiresti jalast saada, sest hüppeliigest vaevas meeletu valu. Veidi hiljem jõudis minuni ka treener ja käskis jala seinale üles tõsta. Mõtlesin, et nikastasin jala veidi ära ja püüdsin trenni lõpus jalale toetumata kõhulihaste osa siiski kaasa teha. Hiljem hüppasin ühel jalal riietusruumi. L oli mu jala pärast oluliselt rohkem mures kui mina.

Olin hüppeliigese vigastustest varem kuulnud, kui ühtki tõsist polnud niimoodi tundnud. Esimese hooga sidusin jala elastikuga kinni, püüdsin L soovituste kohaselt jalga kõrgemal hoida ja külma peale panna. Mõni päev hiljem Hiiumaal arvati, et mul on tegemist hüppeliigese rebendiga ja niimoodi ikkagi elastikuga ringi käia ei tohiks.

Umbes nädalapäevad peale õnnetust püüdsin perearstile lõpuks aega kinni panna. Minu oma oli puhkusel ja asendajat talle nagu polnudki määratud. Lõpuks sain siiski teise arsti jutule, kes eemalt korra pilgu jalale viskas, nentis, et ilmselt on tegu hüppeliigese rebendiga, andis spordiklubi jaoks tõendi ja ortoosi tarvis retsepti. Alles siis hakkasin aru saama, kui tõsine asi ikkagi on: jalg oli valus, mõlemalt poolt verevalumiga ja kippus paiste minema. Minu entusiasm paraneda mõne päevaga vaibus, kui märkasin, et jalg pole ka mõni nädal hiljem veel terve.

Sellest võib järeldada vaid üht: kui ikka trenni jõudma ei pea, pole mõtet hambad risti pingutada. Või siis hoopis seda, et trenn ikkagi pole minu jaoks ja on pigem kurjast?

Reede, 17. september 2010

Kust tulevad unenäod?

Vanematekodu asub kortermajas, mis on ehitatud kaunile paekivipealse servale, kust otse edasi hakkab meri. Seal kõrval on palju kortermaju, mis kõik jäävad merevaatega. Elutoa aknast meri otse ei paista. Et murdunud kaarjat üksikute rohututtidega paekivi serva näha, tuleb pea aknast välja pista ja veidi vasakule vaadata. Vanemate maja asub just kaare sees, veidi eemal, mitte päris serva peal. Aknast paremale vaadates on piki serva ehitatud veel kümneid kortermaju. Avanev vaade on meeliülendavalt kaunis.

Istun emaga vanemate kodus elutoas ja ajan juttu. Ema räägib päevapoliitikast ja mina üritan samal ajal naisteajakirja lugeda ega viitsi kuidagi ema aruteludega kaasa minna. Äkki tõuseb mu pilk üles ja suundub aknast välja. See, mida näen, ei ole tavaline ja muud ei oskagi teha, kui üksnes vaadata.

Taevas on äkitselt pilve tõmmanud ja kogub üha tumenevaid pilvi mu vaatevälja. Äkki moodustuvad pilvedest tasapisi väikesed tuulekeerised, mis hakkavad pilvedest eralduma ja muutuvad süsimustaks, justkui koosneksid üksnes tahmast. Väljas on meeletult raju tuul ning tahmatondid lendlevad taevas sihitult ringi, võttes suuna kergelt majade poole.

Tuul on nii tugev, et maja väändub ja keerab end ümber oma keskme kergelt diagonaali jäädes teistpidi, nii et elutoa aknast avaneb vaade, mis tavaliselt vanemate magamistoa omast: näen suurte klaasseintega uusi kortermaju üsna lähedal meie majale. Majade vahel on ümmargune tilluke punakatest kividest plaaditud plats.

Ja siis käib kärgatus. Nii meeletu kärgatus, et lukustab kõrvad. Hetk hiljem algab tohutu sadu. aga seekord ei olnud see äike ja paduvihm, vaid midagi kõva ja tugevat sajab vastu klaasi. Käib uus kärgatus ja märkan, et taevast sajab alla sõrmeotsa suuruseid pisikesi punaselt hõõguvaid kive. Jõuan ehmatusega mõelda, kuidas meid päästa, nii et keegi viga ei saa, kui aknaklaasid kividele järele annavad. Selleks tuleks pugeda akna all oleva kirjutuslaua alla, et klaaside purunedes sisse sadanud kuumad kivid otse pihta ei põrkaks, vaid pigem vastasseina kahjustaks. Ärkan ehmatusega üles.

Olen näinud ühte ja sama unenägu sarnaselt juba mitu korda. Ei mäletagi, millal ma täpselt seda esmalt nägin, ent siis oli see lühem ja kergem. Mida kord edasi, seda pikemaks ja raskemaks see läheb. Esimesel korral nägin vaid jutuajamist emaga ja tumenevat taevast. Viimasel korral väändus maja juba tugeva tuule käes ümber oma telje akendega teisele poole, ent siis kärgatas äike koos ülitugeva vihma ja tuulega. Seekord siis sedapidi.

Ilmselt on küsimus, kust tulevad unenäod, sama elupõline kui kust tutleb tolm ja kuhu kaob aeg. Ent siiski, kust tulevad unenäod? Ma näen üsna tihti und ja enamikel hommikutel mäletan neid ka. M vahel naerab, et öösiti magatakse, mitte ei tehta actionit, sest minu unenäod just seda enamasti on. Ja vahel üsna veidral moel.

Pühapäev, 5. september 2010

Elu esimene seenelkäik

Olen juba paar aastat mõlgutanud sügiseti mõtet minna metsa seenele. Küll on idee tulnud valel ajal (pole veel või enam seeni), pole õiget seltskonda (loe: seeneteadlast) või normaalset ilma. Sedakorda tuli mul mõte äkitselt eile lõuna paiku ning kui kohe härjal sarvist ei haara, jääbki tegemata. Nii asutasime end pealelõunasel ajal autosse pakkima ja metsa poole teele.

Et ma pole praktiliselt üldse pealinna lähedal metsades käinud, ei osanud esimese hooga kuhugi täpselt sõitagi. Võtsime suuna itta. Kuskil 60-70 km pealt tundus olevat üsna sobilik metsa vahele keerata, kust, nagu arvatagi, leidsime eest hordide kaupa teiste seeneliste autosid.

Teine suurem probleem oli seenevarustus ehk riietus ja anumad, kuhu seeni korjata. Taaskord sain ma olla tänulik emale, kes mulle mingiks sünnipäevaks ilusad lillelised kummikud kinkis: need kulusid äärmiselt marjaks (seeneks oleks vist paslikum väljend?) ära. Ent seenekorvi või sobilikku ämbrit meil kodus ikkagi polnud, kapi otsast leidsin vaid väikese sašlõkiämbri, mis koos kilekotiga pidi seekord asja ära ajama. Lapsepõlvest meenus (jah, ma olen kunagi umbes 6-aastasena naabritädi Annaga maal seenel käinud), et kaasa tuleks võtta nuga ja ilmselt kummikindad ei teeks paha. Tõepoolest, kummikinnastega on metsas hea olla. Ilm oli piisavalt soe, et sõrmed külmetama ei hakkaks, kuid igasugune läbi jäi ikkagi kinnaste mitte paljaste sõrmede külge.

Olgugi et T oli ennist koos M-ga pikemal jalutuskäigul olnud, tundis ta metsas ringi jooksmisest puhast rõõmu. Pehme sambla peal oli absoluutselt jumalik end seljale visata ja püherdada. Ja siis kohtus T konnaga. Suure ja hüppava konnaga. Nende peitusemängust kahjuks konn eluga välja ei tulnud.

Tunnistan, et mina seeni ei tunne. Kunagi lapsepõlves oli väga vahva mängida lauamängu "Seenelkäik", aga see on ka kõik, mis piirdub minu seente tundmisega, st mingi ettekujutus mul neist on, aga reaalses elus jääb sellest ilmselgelt vajaka. Kaasa võetud sõbranna aga õnneks mõningaid tundis ja kui esialgu jäi meile mulje, et tuleme metsast ära üsna tühjade kätega, siis lõpuks olid kotid ünsa triiki täis. kaks ja pool tundi metsas läks asja ette. Olime juba eelnevalt arvestanud, et kui neist seentest poolgi kõlbab, on üsna hästi läinud. Õhtu lõpuks tirisime oma saagi A juurde kaasa, sest 5 pead on ikka 5 pead ja seltskonna peale kokku suudame seentel vahet teha küll. Lõpptulemusena suur potitäis puhastatud pilvikuid ja väiksem männiriisikaid, peotäis kukeseeni oma kastmekorda ootamas. Esimese korra kohta hea küll.

Metsast tõin kaasa ka kaks puuki. Esimese leidsin vasaku käe randme pealt end kinni imenuna, mille M kiiresti eemaldas. Nähtav jälg puugihammustusest kadus juba õhtu lõpuks, sest saime talle üsna kiiresti jaole. Siiski jutud puukide levitatavatest haigustest on niivõrd ebameeldivad, et ilmselt on targem oma tervist mõnda aega jälgida ja perearstiule vajadusel pöörduda. Teise puugi aga jõudsin alles pusa pealt ronivana kraanikaussi visata. Metsaskäigu varjupooled pole just kõige meeldivamad.

Sellegipoolest pean nentima, et metsa läheks teinekordki meeleldi. Värske õhk, mõnus seltskond ja tavaar, mida süüa või purki teha, on asja juures ainult boonuseks.