Kolmapäev, 25. juuni 2008

Tänapäeva Tuhkatriinu*

Elas kord tüdruk, kellel oli kaks sõbrannat. Ühel päeval tuli neist üks ning teatas rõõmusuil, et ees on ootamas suured pidustused ühes Euroopa pealinnas. Sõbrannad panid pead kokku ning otsustasid asja ise kaema minna. Enne pidustusi veedeti päevi mõnusasti mööda poode kolades ja vaatamisväärsusi vaadates.

Reisi tipphetke kujundas kauaoodatud pidu, kus Lõuna-Aafrika poisid lõõritasid kui lõokesed ning andsid korra üle Kanada poisile Bryanile. Bryan rockis ja ballaadis südamest. Kontserdikülastajad hüppasid ja tantsisid ja võtsid peost viimast. Seda isegi nii hoolega, et Adamsi-poiss palus mitmelgi korral tuled põlema panna, et ta seda rahvamassi näeks, kuigi tegu oli vaid mõne tuhande inimesega. Ilmselt talle meeldis. Ühel neiul õnnestus laval temaga duettigi laulda - oli vast õnnelik teine. Kui Bryan ära väsis, anti järg üle plaadikeerutajale. Ning tõeline pidu jätkus. Sõbrannad ühinesid keset saali moodustunud jenka-rongiga ja hüppasid oma jalad villi. Mängitav muusika oli aga kõrvadele niivõrd paitav, et raske oli sõbrannasid tantsupõrandalt eemale hoida. Nii tantsitigi hoolega pausi pidamata peo lõpuni. Tantsupõrandal kohtasid nad aga Lõuna-Aafrika lõokesi ja nende sõpru. Kui tuled põlema pandi ja paluti külalistel lahkuda, vahetati viisakalt küllakutseid ning e-mailiaadresse. Kiirelt suurest peosaalist väljatormates libistas prints Tuhkatriinu visiitkaardi omale ettevaatlikult taskusse.

Jõudehetkel enne tõlla saabumist võeti üles paar pildikest ning tõmmati viivuks kingadeta hinge. Veidi peale keskööd pidi Tuhkatriinu lahkuma. Tuhkatriinul jagus veel hetk kingade järele haarata ning tellitud takso kaduski pimedasse öhhe. Peale seda lennutas raudne lind lõbusa seltskonna teisele poole maakera. Koju naastes lahkusid sõbrannad üksteisest, veetsid mõnusa Jaanipäeva ning asusid tavapäraste rutiini juurde. Paar päeva hiljem tööle minnes ootas Tuhkatriinu eest leida vaid tavalise tööpäeva.

Tuhkatriinu avastas tööle minnes lauatelefonilt välismaise vastamata kõne. Numbrit uurima asudes märkas ta Lõuna-Aafrika suunakoodi. Tuhkatriinu muutus uudishimulikuks ning saatis numbrile teate, ehk teispool liine oli kellelgi mõni mure. Vastusaadud teatest selgus, justkui prints oleks käinud Tuhkatriinu kodumaal. Tuhkatriinu arvas, et sai millestki valesti aru: olid nad ju alles olnud tuhandeid kilomeetreid eemal ja prints ei teadnuski, kus Tuhkatriinu kodu asub.

Prints aga läks peojärgsel hommikul visiitkaardikese omanikku otsima - ta oli Tuhkatriinu küllakutset üllatavalt tõsiselt võtnud. Pärast seda kui oli läbi käidud terve maa, jõudis prints ka Tuhkatriinu töökoha lähedale. Kuna tegu oli riigipühaga, ei suutnud prints lauatelefonilt Tuhkatriinut leida ja jättis talle valvelauda kirjakese oma külaskäigust. Printsil oli aga kiire ning ta pidi koheselt lahkuma. Nii ei saanudki Tuhkatriinu teada printsi külaskäigust, enne kui seda märkiva kirjakese oli saanud. Kui prints ja Tuhkatriinu veel surnud ei ole, elavad nad õnnelikult teineteisest eraldi seitsme mäe ja mere taga tänapäevani.

__

* Antud juttu on kirjandusliku pildi saavutamiseks veidi kujundlikult muudetud ning kõik teoses olev ei ole pruukinud üks-üheselt aset leida.