Suve lõhn

Suvel on oma lõhn. Minu jaoks on suve lõhn kadakad lõõskava päikese all liivasel rannaribal mere ääres, kus õhk peaaegu seisab ja liiv on päikesest tulikuum. Suve lõhn on ka värskelt kaarutatud hein ning lõigatud vili, aga ka kasteses suveöös siristavad rohutirtsud. Kõigi nende kirjeldatud piltidega käib kaasas alati konkreetne lõhn ja seda tundes tead, et suvi on päriselt käes. 

Saaremaal on suve lõhna palju. Merevesi on soe nagu supp ja pilvitu taeva all üle 30 kraadi sooja, kuigi tavaliselt on saartel jahedam ja vesigi külmem, siis sel aastal on täiesti teisiti. Mööda saart ringi sõites on tihti tunne, nagu oleks mõnes välisriigis eksootilisel saarel, ainult kohalikku keelt tunned hästi. Võtsime ette Saaremaa kaardi Viikingite jälgedes punktid ja suuna Sõrve poole. Viikingid on olnud Saaremaal kunagi väga tegusad ning nende tegutsemise või otsa lõppemise kohta tuleb märke välja alles ka nüüd hilisajal - Salmel leiti kaablikraavi kaevamise käigus vaid kümmekond aastat tagasi kaks viikingite laevmatuste kohta ning samasse lähedale on asutatud ka Viikingite muuseum.

Saaremaal on palju selliseid kohti, kuhu ma kunagi varem sattunud pole ja kuhu äpp meid juhatas. Nii külastasime lisaks tuntud kohtadele ka Bellingshauseni sünnikohta kui mõisa, kus ta kasvanud on, aga nägime ka merre hukkunute mälestusmärki, mis on Eestimaa kõige Gotlandi poolsemas servas ja kus asub vaieldamatult kõige nunnum välikäimla, mida ma näinud olen, mis on kaunistatud kunstlillede ja kaltsuvaibaga, akende ees lehvivad putskardinad, on erakordselt puhas, seinal ripub peegel ja tikandiks froteekäterätt. Samas on ka suurima püütud mõõkkala kuju, mis oli lausa 81 kg raske. Jõudsime ka kõige merepoolsemasse surnuaeda, mille väravate alla tõuseb meri sügiseti ja kust on imeline viimase puhkepaiga vaade kaugustesse korratute ridadega hauaplatsidelt. Kui Kotlandi mõisa navigeerisime, tahtis GPS meile algselt pakkuda teekonna pikkuseks 633 km, kuigi kohalikku Kotlandi oli umbes sada korda vähem maad. Kihelkonnas asub ka seni ainus säilinud kirik Baltimaades, mille kellatorn ei asu kiriku tornis, vaid sootuks eraldi kaugemal heinamaal.

Kaardi järgi navigeerimine tekitas meile veel omajagu elamusi - esimese otse mineva teelõigul valisin ise, et jõuda Saaremaa kõige kõrgemast punktist Viidumäe vaatetornist, kuhu 25m kõrgusesse tippu saavad julgemad ronida mööda järsku rauast treppi, otse Mihkli Talumuuseumisse, nii et algselt metsavahel keeranud rööpad muutusid järjest kitsamaks kuni jõudsime äkitselt kruusakarjäärini, kust edasi läks ootamatult korralik lai kruusatee. Teine kord juhatas GPS meid ringiga piki mereäärt Suuriku pangani, kus on juhtunud üks ohvriterohkeim laevaõnnetus Eesti merelaevanduse ajaloos - tee kulges kaunilt piki rannariba, kuid oli nii kitsa rööpa ja kõrge keskmise mururibaga, et kartsime sinna oma auto põhja jätta ja kui keegi meiesuguse hull oleks sealt samast vastu tulnud, poleks meil kellelgi kuhugi minna olnud, et ümber keerata. Tundub, et selliste seikluste jaoks peaksime endale kõrgema auto ostma.

Õhtu lõpuks leidsime igavese nooruse allikad Odalätsis, kus vanapagan olla võitluses oma oda murdnud ja selle järgi saanud allikad oma nime, et oda läts. Allikad olid täiesti läbipaistva veega, nii et liivasel põhjas mulisev allikas oli selgelt juba eemalt näha. Õues oli endiselt 30 kraadi sooja, nii et täiesti jääkülma allikavett katsudes tahtsid sõrmed jahedusest krampi tõmbuda. Seal samas lähedal asub ka Karujärv ja Karujärve terviserajad koos disc golfi pargiga, kuhu tee pealt ühtki viita ei näita, aga kus ees ootas meid lausa mõnikümmend autot, nii et kohalike hulgas on see väga popp kant.

Avastasime alles peale kaheksat õhtul, et me polegi veel õhtustasid, kuid Saaremaa metsade vahel pole ka väga kohti, kus sellisel ajal midagi hamba alla saada. Juhtusime kogemata Ott Tänaku kodukohta Kärlasse, kust leidsime pisikese tanklapoe. Hetk enne meid olid tanklasse jõudnud kaks tsiklisti, kelle rattad nägid välja rohkem nagu põrguriistad otse Mad Maxi filmist ja kelle musta maskiga, millest vaid silmaaugud paistsid, kaetud näod, must nahkne ning ratastega samas stiilis riietus, vaikne venekeelne jutt ja umbusaldust äratav kehakeel just usaldust ei äratanud. Need tüübid nägid välja täpselt sellised, kelle kohta lehtedes kunagi kirjutati, et astusid külapoodi sisse ja lahkusid sealt elusid võttes vererada järel. Selliseid tüüpe olen ma varem ainult filmis näinud ja ei kujutanud ette, et nad päriselt siinsamas meie kodumaal olemas on. Nendega koos tanklas viibida just pikalt ei tahtnud. Küll aga veidi aega hiljem samast tanklas uuesti mööda sõites tundus seal siiski õnneks kõik korras olevat. 

Sõitsime risti läbi Saaremaa Valjala kanti, sest nagu selle aasta suvepuhkusel juba kombeks, ei saa me kuidagi läbi oma naabriteta. Meie kodused vastasnaabrid on ammu rääkinud oma majaehituse projektist Saaremaal ja kui juba siin olime, siis tahtsime väga näha, millest nad pikalt rääkinud on. Istusime naabrinaisega koos terrassil, nautisime imehead kodust vaarikakohupiimakooki ja imetabaseks sooja suveõhtut - alles kella 23 paiku õhtul oli tunda, kuidas kaste maha tuli ning õhk veidi niiskemaks läks. Tagasi Kuressaares oli ilm aga sama soe kui päeval, mis tuleneb ilmselt päikese poolt kuumaks köetud kivimajadest ja -teedest, mis õhtuhämaruses veel kuuma välja õhkavad. Tunne oli endiselt nagu välismaises kuurortlinnas, kus õhtuti jahedaks ei lähe ja kuidagi magama minna ei taha, sest soe suveöö on nii nauditav, kuigi tänaseks ööks saime endale uue toa, kus konditsioneer töötas ja mille temperatuur oli tänu sellele äärmiselt meeldiv. Jah, Kuressaares on kõik täpselt nagu päriselt puhkusel olema peabki. Ainus vahe ehk välismaiste saartega on, et südaööks panevad toitlustusasutused ja baarid oma uksed kinni ning sealt edasi saab märga jahutust vaid linna keskväljakul olevast purskkaevust. 

Planeerimata puhkuseplaanid: Saaremaa

Plaanisime oma puhkuse sel aastal veeta Austraalias pulmas olles, aga kuna piirid on koroona tõttu endiselt kinni ja Austraalia külalisi enne 2022 lõppu vastu ei võta, tuli meil midagi välja nuputada oma plaanitud kuu ajase puhkusega. Lühendasime seda küll nädala võrra, ent ma ei mäleta millal viimati puhkasime kodumaal nii pikalt ilma välismaal käimata. 

Ühel õhtul istusime naabritega terrassil ja nautisime harukordselt sooja suveõhtut. Juhusliku mõttena sai õhku visatud idee teha ühine väljasõit Peipsi äärde. Sellele eelnes sujuvalt just plaan väisata minu sugulasi Elvas ja M sugulasi Valgas ning korraks ka peresõprade juurest Kesk-Eestist läbi astuda. Puhkuseplaanid hakkasid ilmet võtma. Kuna jaanipäeva nädala veetsime Hiiumaal ja alles juunis käisime Pärnus, siis jäi veel nuputada, mida oma viimase puhkusenädalaga pihta hakata. 

Me oleme need haruldased eksemplarid, kes tellivad endiselt paberlehte ja loeme seda igal hommikul kohvi kõrvale. Ühel hommikul märkasin esikaanel Visit Saaremaa Viikingaasta suurt reklaami, otsisin veebist lehe välja, avastasin seal NaviCup rakendusse tehtud GPS seiklusmäng “Viikingite jälgedes” ehk Saaremaa vaatamisväärsuste kaardi ning Hoppeti purjelaeva, mis teeb päevareise Abrukale. See kõik kõlas juba päris hea uitmõttena. Jokutasin seekord aga igasuguste bronnide mõttega nii kaua, et enam mõistlikku hotelli leida ei õnnestunud ning ka Hoppet saatis viimasel hetkel vastuse, et nende reis on välja müüdud. Mul oli omas peas ju nii hästi valminud plaan ja nüüd ühtäkki enam plaani polnud, kuid uus nädal oli käes ja midagi tuli ette võtta. Veetsin rahutu öö. 

Välismaal käies pakutakse tihti igasuguseid erinevaid päevareise kuhugi ägedatest kohtadesse. Googeldasin hommikul, kas midagi sellist on ka Eesti kohta olemas, kuid ei suutnud leida. Enamus pakkumisi tahtsid pikemat ette broneerimist või oma gruppi vähemalt 10 inimesega, aga spontaanseid päevareise kohe samaks päevaks leida polnudki võimalik. Tundub, et turunišš on täitmata? Igasugused alternatiivsed mõtted minna kuhugi Tallinna lähistele väikesaartele nurjusid juba eos, sest kas täna ei läinud laeva või olid kõik reisid juba juulikuuks välja müüdud. Selge on see, et eestlane puhkab enamjaolt nüüd kodumaal ning ma pole ilmselgelt ainuke, kes analoogsetele mõtetele on tulnud. Teistele on need mõtted ilmselt aga ilmnenud lihtsalt seekord varem.

Ühtäkki kirjutas mulle Messengeri ennelõunal vastuseks eilsele kirjele Arensburg, kes teatas, et nad siiski ühe konditsioneerita toa meile kaheks ööks leiavad koos spa paketiga. Ja kuigi purjelaevaga me Abrukale peame minema teine kord, siis troopiline kuumus õues (ajalooliste märkmete jaoks olgu öeldud, et üle 30 kraadine kuumus on Eestimaad valitsenud juba enam kui kolm nädalat järjest, mis on nii harukordne, et hakka või koju konditsioneeri ostma) ja imeilus suveilm ei lasknud mõelda kaks korda. Pakkisime kotid ja keerasime auto nina Virtsu poole.

Meie maakoht, kus olen veetnud enamuse oma lapsepõlve suvedest ja nädalavahetustest, asub Virtsu sadamale üsna lähedal Kokuta külas, mis on kõigest ca 15 km sõidu kaugusel sadamast ja nii olen lapsepõleves vennaga võtnud korduvalt ette päevase rattareisi Virtsu sadamasse jäätist sööma - tol ajal olid need ületamatult pikad ja rasked sõidud. Või vanematega käinud Mutionu baaris jäätise kokteile joomas, mis mälu järgi maitsesid umbehääd, eriti õunamahlaga. Ja kui eriline reisituju oli, viisid vanemad meid päevaretkele Muhu saarele onu Albertile külla ja vahel ka Saaremaale. Mu mällu on sööbinud Väikese Väina tammi ületus kuidagi erilise elamusena, sest kordki oli võimalik autoga mere peal sõita. Muus osas aga olen Saaremaale küll täiskasvanuna aeg-ajalt sattunud, kuid ei saa öelda, et oleksin siin liiga tihti ringi vaadanud, nii et selleks, et puhkusega justkui Eestimaale tiir peale teha, oli Saaremaa reisi ettevõtmine täpselt õige.

Saaremaal toimub suvel palju asju lisaks sellele, et see on lihtsalt popp sihtkoht. Järgmisel nädalal on siin ooperipäevad ja nagu selgus, siis käesoleva nädala lõpul nii I Land Sound festival kui ka Enduro maailmameistrivõistluste etapp ja meie hotelli parkla on täis uunikumautosid, kes tähistavad Eesti Vanatehnika Klubi suvesõitu. Kindlasti toimub siin palju muudki, nii et pole mingi ime, et majutused on enamjaolt välja müüdud. 

Harukordselt soe suveilm, mis on kestnud juba harjumatult kaua (sel suvel ei saagi öelda, et need kolm suveilma päeva, kui soe oli ja päike paistis, olin ma tööl), on selgelt mõjunud ka igasugusele tehnikale, mis kipub üles ütlema. Saime endale küll konditsioneeriga toa, ainult et olenemata konditsioneeri töötamisest, on toas ikkagi 31 kraadi sooja ja külmik ei tööta. Meid oodanud vahuveiniga jäänõus sulas jää uskumatult kiiresti. Tänaseks oli meil broneeritud ka spaas vann. Mõte veel soojemasse vette minekust ei tundunud kuigi erutav, aga tuleb tunnistada, et peale seda tundus toa temperatuur hetkeks isegi veidi parem. 

Tegelikult on Kuressaares olla nagu välismaal. Ilm on imesoe, nii et õhtul kell 23 õues terrassil istudes ei olegi suvekleidile midagi peale vaja visata ja paljad varbad ei külmeta. Õhk on soe nagu välismaal ning imekombel pole siin ka parme ega sääski, millega on sel aastal Eestimaad erakordselt rikkalikult õnnistatud. Kuressaares on ka mitmeid uusi söögikohti, kus ma varem käinud pole. Õhtustasime Ku Kuu restorani terrassil, kõrval laudades sumisemas võõrkeelsed seltskonnad, vaatega otse lossile ja purskkaevule. Tunne täpselt nagu välismaal ning saareeksootika sellele hästi kaasa aitamas. 

Igal juhul vöin öelda, et oli see ikka üks öige otsus tulla oma puhkust Saaremaale veetma.

Kiiresti ja Maitsvalt kulinaarsed katsetused

Kunagi aastaid tagasi, kui ma veel teismeline oli, saabus meie kodus postkasti klantsitud värviliste lehtedega reklaam Kiiresti & Maitsvalt kogutavale retseptiraamatule koos näidislehtedega. See oli üsna kulukas lõbu, aga retseptid olid tolle aja kohta uudsed, lihtsasti tehtavad ning kokaraamat nägi väga kaasaegne välja. Nii otsustas ema seda tellima hakata kuniks ühel hetkel tuli koju kiri, et nüüd oleme kõik retseptid kätte saanud ja neli kausta on lõplikud. Kodust ära kolides sain selle kokaraamatusarja kaasavaraks.

Läbi aastate olen sealt aeg-ajalt retsepte teinud ja mitmel korra mõelnud, et tahaks kokaraamatu ükskord kaanest kaaneni läbi katsetada. Kui nüüd mõnda retsepti vaatan, mida tol ajal sai tehtud ja tundus maitselt harjumatu, nt apelsini-mee kastmes kanakoivad olid kohutavalt magusad, sest siis käis ju kana ikka pigem soolane ning Hiina magushapus kastmes kanast polnud me siis veel undki näinud või Tiina õunakook kohutavalt rasvane oma või sisalduse tõttu, ent nüüd neid retsepte tehes on maitsed ja toorained täiesti tavapärased ja igapäevased.

Eelmise aasta alguses mõtlesin võtta ette Kiiresti & Maitsvalt kokaraamatu ning hakata naabritega ühise seltskonnaga õhtusöökideks retsepte läbi tegema, sest ainult kahele kokates tundus, et võigi jääda neid retsepte muidu läbi katsetama. Siis tuli aga ootamatu esimene koroona aeg ja mõte lükkus edasi sügisesse, kuid suve lõpust alates, kui Eestis numbrid vaikselt tõusma hakkasid, me tubaseid üritusi enam ei plaaninud ja õueste istumiste jaoks olid teistsugused toidud. Nii aeg muudkui läks.

Mõned aastad tagasi liitusin Fitlapi kavaga, alguses ajasin seal koguste osas näpuga tugevasti järge, aga kui minu puhul mitte mingit tulemust ei tulnud, siis mingi hetk otsustasin, et pole mõtet iga grammi pärast asjata stressita ja võtsin Fitlapi kava aluseks iganädalasele menüü koostamisele. Nädala menüüsid olen ma teinud juba aastaid, nii et see polnud minu jaoks midagi uut. Küll aga nüüdseks ajaks on mul kuidagi kopp ette saanud nendest retseptidest ja tahan midagi muud. Kõik mõtted olid otsas kuniks köögis ringi rändav pilk maandus Kiiresti & Maitsvalt retseptikaustadele. Mõtlesin, milleks edasi lükata? Võtsin kaustad ette, lappasin läbi ja tegin iseendaga mõned lihtsad kokkulepped:

• Teen retsepte läbi omas tempos ega sea mingit kindlat tähtaega 
• Ei jää retseptidesse kinni ning võtan ka muid toite sekka
• Jätan katsetamata ainult need retseptid, kus on põhilised toorained, mida ei ole mõistlik muuga asendada ent mille vastu olen allergiline või lihtsalt ei söö, olgugi et ma söön sisuliselt kõike

Võtsin kaustadest igast sektsioonist retsepti, segasid kaardid omavahel ära ja tõmbasin viis kaarti eesolevaks nädala katsetuseks, et ka aru saada, kas selline meetod või mõte üldse toimiks. Esimene nädal oli igati meeldiv. Minu esimese kahe nädala retseptivaramusse sattusid:

1. Kana-mereanni paella
2. Ahjus küpsetatud metskits
3. Muna-juustu-oliivivormid, mille kõrvale tegin sea sisefileed
4. Mee-apelsini kastmes kanakoivad
5. Vürtsikad minikotletid
6. Šampinjonisupp
7. Praetud räimefileed karriga

Nii mõnegi retsepti osas olin algselt veidi skeptiline. Üldiselt ma porrut ei armasta ja kuna külmikus olev oli kile all ebameeldivalt libedaks muutunud, siis asendasin selle sibulaga. Metskitse liha tehes kardan alati, et see jääb kohutavalt kuiv, kuid ahju malmpott päästis siin kahtlemata päeva ning kogu kombo oli vägagi meeldiv. Üldiselt pole ma suur supisõber ja suppi olen kokku elus keetnud vist umbes sama palju kordi, kui on kahel käel sõrmi ja kuigi valin pigem püreesupi tavalise asemel, siis siinne seenesupp polnud ei selge ega püreekas, aga mõnusalt kreemine, nii et kaks toidukorda olid mõlemad kaetud. 

Kodukontoris olles on oluline, et lõuna saaks kiiresti tehtuks ja nii teen tihti eelmisel päeval järgmise lõuna jagu rohkem süüa, aga juhtub ka seda, et vähendanud retsepti koguseid poole võrra, nii et saabki ainult kaks portsu või vahel on ka jäänud järgi ebamäärases koguses toitu, mis tähendab mingil hetkel külmiku tühjendamist ja nädala ringvaate kokku kogumist. Teinekord pole ka poest saadav tooraine täpselt õiges koguses, eks selle jagu tuleb retsepte kohandada või järgi jäänud toorainega midagi muud välja nuputada. Ainult hommikusöökidele pole ma veel head analoogset alternatiivi välja suutnud mõelda ning hetkel jääme ilmselt oma tavapärase rotatsiooni puder-smuuti-võiku juurde.

Positiivseid avastusi on veelgi. Kuigi armastan süüa teha ja kokkab meeleldi ka vahel veidi keerulisemaid asju, eriti kui on kedagi veel kellele seda pakkuda, siis on ka spetsiifilisi asju, millest mul on õnnestunud läbi aegade viilida või olen seda teinud väga harva, nt kala fileerimine. Sattusin nüüd aga juhuslikult vabas õhus olnud kalamüügi letile, kus värske räim tundus ahvatlev. Ma pole ka suurem asi räime sõber olnud ning ise neid toorelt puhastatud ja fileerinud teadlikus elus vist vaid korra-paar varem. Nüüd võtsin selle aga vabatahtlikult ette, otsisin Youtubest välja lihtsa ja üllatavalt hästi toimiva räime puhastuse õpetuse ning pool tundi hiljem oli käsitsi puhastamise ja fileerimine liigutus juba üsna sujuvalt käpas. Olgem ausad, ka maitsekoosluse osas poleks ma sellele ise tulnud, et räim panna kokku karri ja murulauguga, kuid tulemus oli üllatavalt meeldiv.

Kui restod on hetkel veel kinni ja reisimine mitte soositud, siis vähemasti lihtne kodugurmee on siiski hea alternatiiv üksluiselt muutunud kokakunstile ning ergutab meeli ja annab hea tuju millegi uue avastamises. Eks ole näha kaugele ma oma katsetustega ajas välja jõuan.

Gluteenivabad hakkliha muffinid

Väga pikka aega pole blogisse ühtki postitust teinud, sest välisreise pole koroonaaja tõttu teinud ning ka Eestis sees pikemalt puhanud pole ja igast rabas jalutuskäigust on sattunud mõni pilt koos paari lausega pigem Facebooki. 

Eks kodus olemisega on palju asju ka teisiti kui varasematel aastatel. Märkasin sel talvel esimest korda, millal päevad päriselt pikemaks minema hakkasid ning tegelikult valgemaks muutusid. Üllatavalt oli esimene päriselt soe kevadpäike juba täna, 28. veebruaril, mil sain terrassil dressika väel tuulevaikses kohas võrkkiiges päikese käes kohvi juua ja lehte lugeda. Varem ma olen neid kõiki asju märganud ja teinud ajaliselt palju hiljem, sest kontoris olles on tähelepanu mujal, kuid nüüd pikalt kodukontoris olles märkan palju enam, kuidas loodus tasapisi ärkab. Tõmban kopsud värsket kevadõhku täis ja lasen loodusel teha endale pai. Muidugi kunagi varem pole ma ka nii palju talvisel ajal värskes õhus viibinud, rabas ja jalutamas käinud ega talvläbi täiesti normaalseks pidanud õuepiknikku. 

Mulle on alati meeldinud süüa teha ning praegu teen pikemat aega kolm toidukorda päevas. Vahel saavad ideed otsa, kuid teinekord ei jõua kõiki neid sööke ära teha, mida tahaks. Ainult sõpradega regulaarsetest ühistest õhtusöökidest tunnen puudust. 

Otsisin head hakkliha muffini retsepti, mida saaks teha gluteenivabalt. Ei olnudki nii lihtne ülesanne. Leidsin lõpuks ühe mõnusa retsepti, mida veidi tuunisin ja välja tulid väga head, nii et julgen soovitada järgi proovida. Originaalretsept on Ardi poolt kirja pandud siia: https://paleo.ee/2012/12/hakklihamuffinid/

Minu versioon Ardi gluteenivabadest hakkliha muffinitest:

Taigen:

- pool klaasi tatrajahu

- pool klaasi kaerajahu 

- 3 tl kookosõli

- 3 muna

- natuke soola ja küpsetuspulbrit 

- kuivatatud basiilikut 

Täidis:

- 250g hakkliha

- 1 muna

- 2 tl tšilliõli 

- punet, tüümiani, tilli (sügavkülmast)

- 2 tl päikesekuivatatud tomatite pestot

Taigen tuleb mõnusalt vormitav ja lihtne oli seda mätsida muffinivormidesse. Täidise segasin kokku ja panin toorelt umbes 1,5 tl iga muffinivormi kohta ning siis ahju 200 kraadi peale 20 minutiks.

Välja tulid väga mõnusad ja hea maitsega lihaampsud, mis lähevad kindlasti kordamisele. Kui ma muidu pole suurem asi tatrajahu fänn, siis siia kombosse sobib see nagu rusikas silmaauku.

Tundub, et kui reisida praegu väga ei saa, siis tuleb võtta ette teekond kulinaaria sügavustesse.