Neljapäev, 27. mai 2010

Tööd otsides

Kui ma oma blogi lõin, siis omaette mõtlesin, et tööst ma siia kuigivõrd kirjutama ei hakka. Kuna minu elust suurema osa moodustaski töö ning kõik sellega seonduv, ka rääkisin ma sellest palju, siis ei tahtnud blogi tööpõhiseks muuta. Nüüd olen aga ikkagi sunnitud ilmselt looma töö märksõna. Muidugi on asjaolud vahepeal muutunud: minu elu koosneb praegu eelkõige töö otsimisest lisaks miljonile muule tegevusele.

Reisil olles saatsin oma CV ära mitmele konkursile, mida kaalusin hoolikalt. Sain isegi paar telefonikõnet sooviga vestlusele kutsuda, kuid paraku teispool maakera olles pole nii lihtne kutsuja soovi täita. Eks need juhused võisid mulle maksma minna ka mõned töökohad. Samas, ega ükski vestlusel käik garanteeri veel töökohta. Üks tööpakkuja, nimetagem teda firmaks X, palus mul vestlusele tulemise asemel teha kodutööna essee teemal "My involvment to developments of myself and company X". Essee sai valmis kirjutatud ühel palaval õhtul tee äärde ööbima jäädes campervani voodil lebotades. See võttis aega tunde ning nõudis korralikku mõtete kogumist, sest pea oli parajalt tühi ega suutnud keskenduda reisilt kuidagi tööle. Lõpptulemusega jäin aga ise üsna rahule. Kummalisel kombel isegi niivõrd, et praegugi seda lugedes on tunne, et see sai täpselt selline, nagu pidi: midagi pole ülearu ega puudu, kõik on justkui omal kohal. Ainult kahju, et see firma ei pidanud esseed nii heaks, kui mina. Kuigi, tuleb au anda, eitavat kirja saates nad pidasid mind Top 3 kuuluvaks kandidaadiks, isegi minuga silmast silma kohtumata.

Milline on küll see firma, mis peab saama osaks minu edasisest saatusest?

Reede, 21. mai 2010

Home, sweet home

Kõige viimast reisiblogikirjet on kõige raskem kirjutada. Reisiväsimus rusub õlgadele ja pea selgusest on asi üsna kaugel. Lennukis istumisest on liigesed ja jäsemed üsna kanged, uni vaheldub kõikvõimalikel hetkedel energiahoogudega ning nina igatseb värsket õhku. Kui lõpuks koju maandud, on blogi viimane, millele mõtled.

Kui Abu Dhabis lennukisse istusime, oli kell öösel kohaliku aja järgi pool kolm. 7 tundi hiljem kella 7ks pidime olema Londonis. Järelikult tuleb seda lendu kasutada võimalikult palju magamiseks, et püüda oma keha kella keerata ajatsoonidele vastavalt õigeks. Ent meie lennu väljaminek viibis kolmveerand tundi: üks tõmmunahaline briti kodanik saabus lennukisse kellegagi sõneledes, mis tõi kaasa omalt poolt kaebuse lennumeeskonnale ning nurina ümberkaudsetest pingiridadest. Lennumeeskond võttis vastu otsuse, et konfliktiga pardal nad õhku ei tõuse ja 280 reisija lennureisi rikkumisega ei riski, nii et noorhärral tuli lennukist lahkuda. Tema kott pagasi hulgast üles leitud, sai lennuk lõpuks startida. Mis temast aga edasi sai, ei kujuta ette. Kas pidi ta ostma endale ise uue lennupileti või katab selliseid olukordi ka reisi katkemise kindlustus? Igatahes tema olukorras olla poleks tahtnud.

Londonisse jõudes tundsin, kuidas silmad olid lendamisest väsinud - isegi suures kirjas olnud lennujaama tekste oli raske lugeda ning kõik oli mitmekordselt ja topelt. Silmade kissitamisest polnud mingit kasu. Õnneks tunni-paari jooksul see möödus ja kõik muutus endiseks. Ootasime oma pagasi ära, seadsime kotid selga ning asusime otsima bussi, mis meid Heathrowst Gatwicki lennujaama viiks. Eelnevalt olin netist lugenud, et piletiputka on lennujaamale lähedal ning mugavalt korraldatud, ka bussid pidid käima üsna tihti. Saimegi endale piletid soetatud 39 naela eest kahe peale (milline röövimine!) ning 20 minuti pärast saabus mugav, nahkistmete ja jalatugedega kaugliinibuss viisaka bussijuhiga, mis läbib oma teekonnal mõlemat lennujaama. Bussi astudes uuris juht meilt kummas terminalis meil maha tuleb minna: north või south. Ükskõik kui palju ma oma ajusopis kolada ei püüdnud, ei kiljunud seal ükski infobitt mulle õiget vastust. Nii tuli meil bussis istused A-le sms saata ja paluda tal see netist järele uurida. Veidi enam kui tunnikese pärast olimegi Gatwickis kenasti kohal.

Riia lennuni oli omajagu veel aega. Vaatasime lennujaama poodides ringi ning jõudsime järeldusele, et UK-s on tehnika üsna kallis. Mul oli kiusatus allutada end raamatupoe pakkumisele osta 4 raamatut 3 hinnaga, kuid hetk hiljem jõudsin järeldusele, et ei viitsi neid kuidagi tassida ja ilmselt poleks see ka hetkel kõige otstarbekam kulutus.

Air Balticu lennuk oli tugev kontrast Etihadi omaga. Istmed olid ebamugavamad, lenukis meeletult palav nign õhku justkui polnudki. Naljakas Etihadi lennukis oli see, et olgugi pardal olevast suurest reisijate arvust ja väikestest lastest, ei häirinud kellegi omavaheline jutustamine, puudus lärm ning laste kisagi oli peaaegu märkamatu. Air Balticu lennukil tundus nagu oleksid sattunud kihavale linnatänavale, vaikusest polnud seal juttugi. Istmevahed olid kitsad ning M seljataga istunud väike tüdruk otsis endale ilmselgelt tegevust tema jaoks pikaks lennuks, togides aeg-ajalt seljatuge jalgadega. Nii kui maha istusin, tundsin, kuidas paremast põlve õndlast alates jalg momentaalselt ära suri. Meeletu väsimus valdas mind, suutmata silmi lahti hoida veidikesekski. Nii suikusin magusasse ligi 3 tundi kestvasse unne.

Riia lennujaamas olime juba parajalt pehmed. Lennukilt maha astudes tuli meil lennujaama jala mööda platsi tulla, ent ma ei mäleta, millal ma oleksin värsket õhku rohkem nautinud. Soe tuul keerutas juukseid ning mul polnud mitte mingit tahtmist õuest lahkuda. Sisuliselt olime olnud viimased 48 siseruumides: lennukite vahetusel läksime koridoridest otse lennujaama ja tagasi lennukisse, kordagi õue saamata. Ka Londonis lennujaama vahetades astusime lennujaamast välja katuse alla, sealt otse bussi ning tagasi katuse alt läbi lennujaama. Riias tundus, justkui poleks me päikest näinud päevade kaupa. Kaalusime isegi lennujaamast välja minekut, et kasvõi tunnike lihtsalt istuda värskes õhus, kuid viitsimata uuesti ja uuesti turvakontrolli läbida, jätsime selle tegemata. Lennukist maha astudes tuli meil taas läbida turvakontroll ning passikontroll. Lennuväsimus oli nii piisavalt suur, et passikontrolli minnes ei suutnud me kuidagi valida õiget putkat: ühes olid ametnikud, kuid põlesid kirjad "All visas and all passports", teises, mis mõeldud EL kodanikele, polnud aga ühtki ametnikku. Jalad võtsid automaatselt suuna EL kodanike putka poole. Õnneks ametnikud parandasid meid kiiresti ja passikontrolli saime läbitud kenasti.

Otsisime üles värava, kust meie viimane lend läks ning seadsime end sinna mugavalt sisse. Koridoris kuuldud eesti keel liigutas lausa kõrvu - see kõlas nii hästi. Viimast paari tundi püüdsin ära kasutada piltide sorteerimiseks, et teha juba valmis mingigi slideshow, ent 3200 pildi läbivaatamine ja neist valiku tegemine võtab meeletu aja. Isegi liiga pika. Nii ei jõudnudki ma piltidega kuigi kaugele, enne kui saime astuda oma viimase lennu pardale. Kodu oli käega katsutavas kauguses.

Tallinna lennujaamas avastasin, et minu koti pagasikate oli auguline. Mis sellega Londonis või Riias tehti, mine võta kinni, aga augud olid sees. Vormistasin juba tuttava protseduurina purunenud pagasi teate ning astusime lõpuks lennujaama avalikku tsooni. Üllatus oli parajalt suur, nähes vanemaid vastas olevat - nii armas neist. Olenemata õhtusest ajast tundus meil energiat olevat veel ülearugi. Käisime A-ga Ülemiste Rimist läbi, haarasime natuke söögipoolist ja resti soodsat õlut ning asutasime end meie juurde. Õues oli kolmveerand kümne kohta õhtul harjumatult valge, kottpimedusest polnud jälgegi. Võililled õitsesid, rohi oli lopsakalt roheline ning maja ees hakkasid sireli pungad lahti minema. Väljas oli tõeline kevad.

Kodus ootas mind üllatus, mida poleks osanud unes ka näha: köögi kapi peal oli puutud korv maitsetaimede ning väga hea kvaliteetkohvipakiga. Ei ühtki silti, ega vihjet. Meie jaoks käisid peast läbi ainsad kaks võimalikku valikut: M ema, kes ilmselt oli vahepeal linnas käinud, või A, kes varakevadel pottidesse külvatud maitsetaimede eest lubas meie äraolekul hoolitseda. Kohvi oli aga rohkem A käekiri. Aitäh, A ägeda kingituse ja üllatuse eest. Ma tõesti poleks osanud seda oodata.

Südaöö paiku kukkusime M-ga mõlemad järjest ära. Tugev väsimus niitis meid poolelt jalalt ja sõnalt. Hea oli uinuda enda voodis. Peale 47 tundi järjest reisimist, 27 tundi lendamist ja 6 lendu olime lõpuks ometi kodus.

Neljapäev, 20. mai 2010

3 tehtud, 3 veel

Täna hommikul ärkasime vara: kell äratas juba 4 ning poole 5 ajal ootas takso ukse ees. Kiire võiku viimastest jääkidest hambusse, kotid selga ning teisi äratamata vaikselt minek. Lennujaamas saime check-ini üsna kiirelt tehtud ja asutasime end ootama, et lennukile sättida, kui uurisin M-lt, kas ta telefon on ikka kaasas. Kinnitas, et on. Hetk hiljem, kui sellele helistasin, ei helisenud seda aga kusagil. M telefonile vastas hoopis inglisekeelne meesterahvas - taksojuht, kelle taksoga lennujaama sõites M taskust telefon oli istmele pudisenud seda märkamata. M lippas lennujaama hoonest välja, viskas taksojuhile väikese rahakupüüri, mille kiirelt taskust leidsin ja astus uuesti turvakontrolli sappa. Sedakorda läks telefoniga õnneks - hea, et nii viimasel hetkel märkasime.

Esimese 2 tunnise lennu Cairnsist Brisbane magasin mõnuga, sest öösel ei saanud kuidagi normaalselt sõba silmale. Läksime tuttu peale südaööd ja mul oli koguaeg tunne, et magame sisse.

Brisbanes on siselendude terminal ja rahvusvaheliste lendude terminal eraldi. Kogusime oma pagasi, ostsime pileti AirTrainile, sõitsime peatuse ning sättisime end uut check-ini tegema. Teenindaja, kes meiega toimetama pidi, ilmselt oli alles poolunes või polnud tal olnud väga hea hommik. Ta uuris, mis lennufirma on BT. Pakkusin talle Air Balticut, kuid ta ilmselt ei saanud aru, mida ma ütlesin. Kui ta oli mõnda aega paberites tuhlanud ja Air Balticu üles leidnud, tegi ta meile tõsise märkuse, kuidas me ikka peaksime teadma, millise firmaga edasi lendame. Mnjah. Seejärel ei saanud ta aru, miks tal ei õnnestunud meie pagasile lõpuni kohe check-ini ära teha. Mina pakkusin vastuseks eesoleva lennujaama vahetuse Londonis. Tema aga kutsus teise teenindaja, uurisid arvutiekraani ja seletasid jupp aega omavahel midani ning siis jõudis ta täpselt samale järeldusele. Ka saadud boarding passid olid meil veidi erinevad, kuigi tegime check-ini korraga: minu oma väravasse mineku aeg oli 15 minutit hiljem kui M-l ja värava number puudus, ekraanil vilkus aga aeg veel pool tundi hilisem M-i piletile märgitust. Et meil oli aga aega, siis lõppeks polnudki vahet.

Kui ma hommikul ärgates teadsin, et meil on 5 lendu jutti, enne kui koju tagasi jõuame, siis selgus, et eksisin. Oli 6. Nimelt lend Brisbanest Abu Dhabisse teeb umbes pooleteisttunnise vahepeatuse Singapuris, kus osa reisijatest vahetub ning lennukit puhastatakse ja tangitakse. Vahepeal on hea korra jalgu sirutada ja maapinda tunda, kuid see tähendab taas uut õhku tõusmist ja maandumist. Singapurist edasi lendasime sama lennukiga, millega sinnagi, kuid kogu käsipagas lennukist tuli kaasa võtta ja uuesti turvakontroll läbida.

Abu Dhabis lennukist maha tulles ja väravat vahetades uuele lennule minnes tuleb samuti läbida turvakontroll käsipagasile. Lisaks dokumendikontroll enne lennukile minekut. Meil on asi juba muutunud harjumuspäraseks: kotid kiirelt lindile, taskud hoiame tühjadena ja midagi metalset ei kanna, et detektorist oleks lihtsam läbi minna.

Seni oleme Austraalia aja järgi nö ärkvel olnud (lennukis mõningat tukastamist ei loe ma hetkel magamiseks) ligi 27 tundi, millest 2+7+7 juba lennanud. Umbes 7-8 tunnine lend peaks Londonisse veel ees olema, siis lennujaama vahetus, lend Riiga ja lõpuks reede õhtuks koju. Juba praegu tunnen, et jalad on kergelt paistes pikast istumisest ning ajatsoonid ja -tajud on täiesti sassis.

Lisaks on naljakas see, kuidas reisi jooksul mõned asjad muutuvad. Kui Austraalia poole lendasime, tundus, et lennukis ei jõua kõiki pakutavaid filme, mida tahaks, ära vaadata ning pikk lend jutti Melbournei Abu Dhabist ei tundunudki niivõrd pikk. Samuti lennukis saadud toidu sõime üsna korralikult ära. Nüüd enam kogu toitu ei taha, pigem jääb miskit ikka järgi. Ka tundub, et paljud filmid on juba vaadatud ja tahaks muud vaheldust. Sellegipoolest on Etihadi lennukid ja teenindus väga tasemel, nii et kui edaspidi saaks lendudeks firmat valida, valiks ma ikkagi Etihadi - ega nad asjata pole tunnistatud 2009. aasta World Travel Awardsil kahe tiitliga: World´s Leading Airline ja World´s Leading First Class. Lisaks on Etihadi lennukites olemas iga istme juures rahvusvaheline pistikupesa mobiili, läptopi vms laadimiseks, mida on hea ära kasutada, sest lennujaamades, kui seal on isegi tasuta wifi (Brisbane rahvusvahelises lennujaamas nt pole) ilma kasutajanime eraldi sebimiseta (seda nt peab tegema Singapuris), siis pistikupesadega on avalikes kohtades ikka tõeline kriis - Abu Dhabi lennujaamas eelmine kord ei leidnud me ühtegi.

Pooled lennud on läbitud, enamus pikematest peaks olema juba seljataga, kuigi pikim on just ees tulemas. Kui oleks võimalik ühest maailma otsast teleporteeruda teise, reisiks ma ilmselt rohkem meeleldi. Tahaks juba kodus olla. Varsti näeme!

Kolmapäev, 19. mai 2010

Vihmametsa km on pikk

Võtsime endale rahuliku hommiku ja sättisime end mõttes Austraaliast lahkuma. M kopeeris fotokast pilte arvutisse, mina lebotasin niisama. Kuskil lõuna paiku arvas A, et nüüd oleks meil vaja süüa ning tõi lagedale eelmisel päeval valmis ostetud salatid ja tortillad. Lõunalauas asusime mõtisklema, mida oma ülejäänud päevaga pihta hakata.

Tegin avastuse, et oma uute matkapapudega, mis Eestist reisi tarvis kaasa ostetud sai, polegi ma veel kordagi kusagil käinud. Ja vihmamets on ka korralikult nägemata. A pakkus välja päevaks auto rentida ning mõnikümmend kilomeetrit eemal asuvasse vihmametsa sõita. Ühtegi väga soodsat autorendipakkumist aga netis kohe silma ei hakanud, sestap otsustasin minna S-lt kõrvalt toast küsima, ehk on lähedal mõni vihmamets, kuhu saab jalgsi minna või vähemasti Cairnsi kaootilise ühistranspordiga. S, olnud mõnda aega tagasi kümmekond aastat järjest vihmametsa giid, osutas sõrmega aknast välja veidi eemal seisva mäe peale: vihmamets, jalutuskäigu kaugusel. Isegi metsaraja kaart oli tal olemas, millest meile kaasa koopia tegi.

Jalutasime umbes pool tunnikest kuni jõudsime botaanikaaiani, mille kõrvalt vihmametsa mägi pihta hakkaski. A ei suutnud kuidagi ära imestada, kuidas taimed, mida meie oleme harjunud potis kasvatama, siin nii suured, lopsakad ja otse looduses kasvavad on.

Vihmametsa rada algab üsna botaanikaaia kõrvalt. Valida on punase ja sinise raja vahel. Kui valida sinine, mis on pikem, tuleb punane nagunii läbida. Otsustasime pikema kasuks. Jõudsin just pilgata, et Austraallased on ka vihmametsa asfalttee teinud kui tee otsa sai ja muutus kitsukeseks liivaseks rajaks, mis kaetud puulehtede ja suurte tugevate puujuurtega. Pikem rada ei tundunudki kuigi pikk: kõigest 5,4 km. Arvestades, et inimene liigub keskmiselt 5-6 km/h, siis peaks umbes tunnike kuluma selle läbimiseks. Rajakaart, mis S meile andnud oli, näitas aga 4-5 tundi. Et oli juba pärastlõuna, kahtlesime veidi, kas ikka pikemale rajale minna. Samas oli raja alguses silt, et peale kella 4 on teele asumine ohtlik – sel juhul ei pruugi enne pimedat tagasi jõuda ning pimedas võib teelt kergelt eksida ja see raskendab leidmist oluliselt. Kell oli just saanud 3, seega oli meil pimeda tulekuni aega vähemalt 3 kui mitte isegi peaaegu 4 tundi.

Raja kõrgeim tipp, milleni tuli jõuda, oli 360 m kõrgusel. Tee sinna polnud aga sugugi lihtne. Mitmed trepid olid tekkinud looduslikult puujuurtest, rada kulges pidevalt mööda üsna tugeva nurga all olevaid orge ja künkaid. Mõnest kohast oli rada läbimiseks üsna kitsas, teisest laiem, et järsult ühest küljest alla langev. Mööda looklevat kord liivast, kord lehtedega kaetud, kord kivist, kord juurtest läbisegunenud metsarada kõndimine võttis aega oluliselt rohkem kui oleksime arvanud. Samas ütles S meile kodus rajakaarti andes, et tema tippvormi hetkedel läbis ta sama raja tunniga, mistõttu meil peaks ehk aega minema umbes paar tunnikest.

Ligi 2 tundi peale matka alustamist olime läbinud teekonnast umbes 3/5. Et tee esimesel poolel me märke leida ei suutnud, mis oleksid vihjanud palju me läbinud juba oleme, oli hea S poolt saadud kaarti kaasas kanda ning aeg-ajalt arvata kuhu jõudnud oleme. Kui umbes 60% teest on läbitud, tuleb ette vaateplatvorm, milleni viib eraldi 400 m pikkune rada. Enamik vaadetest avaneb otse Cairnsi lennujaamale ja vähem linnale. Tegelikult ühtki päris head vaadet otse linnale meil leida ei õnnestunudki. Küll aga poolel teel olevas vaateplatvormis, mis on väikes ekünka otsas, tundub, nagu oleksid jumalast hüljatud kohas. Ja ühtäkki avastas M posti otsas olnud metallkapist külalisteraamatu. Seda ei oleks osanud me kuidagi otsidagi. Ja nagu näha, on mäenõlv tegelikult üsna populaarne. Enne meie külastust oli samal päeval sinna sissekanded teinud veel kahed külastajad.

Vihmamets on imeilus. Ülisuured jämedate vartega puud on seal kasvanud ilmselt aastasadu. Temperatuur on niiske ja veidi jahedam, kui linnas, ent pikemal jalutuskäigul on pigem tunne, justkui oleksid aurusaunas või poolsoojaks köetud pideva leiliga soome saunas. Riided olid higistamisest nii ligamärjad, et võinuks sealt rahulikult vedelikku välja väänata. Ja kaasa võetud veepudel kulus marjaks ära. Silmaga on lihtne märgata kohti, kus märjal hooajal või kunagi varem on kuskilt jõgi või oja alla nirisenud mäetipust. Kivid selle teel on lihvitud vee poolt siledaks ja paindlikuks. Vihmametsa taimestik on äärmiselt lopsakas. Paljude puude lehed on kaetud justkui vahakihiga, olles paksud ja tugevad. Palmipuud kasvavad otse jõeorust kõrgele taeva poole. Mitmete puude varred nii jämedad, et ka kolmekesi kätest kinni võttes ringi ümber puu ära ei teeks. See loodus on võimas.

Lõpetasime oma jalutuskäigu täpselt enne pimeda saabumist, olles tagasi algusesse jõudnuna rampväsinud. Pidevast üles-alla ronimisest mööda trepiastmeid olid kannikalihased ja põlved üsna läbi, lisaks tundus kehas olevat veel hulgaliselt neid lihaseid, mille olemasolust meil aimugi polnud. Nüüd oli vaja veel kõmpida metsast tagasikoju ning teepeal teha umbes kilomeetrine sissepõige supermarketisse. Jalad ei tahtnud kuidagi sõna kuulata. Päris kindlasti läks meie ligi 4-tunnine jalutuskäik arvesse kui eraldi treening.

Kuigi A oli viibinud Austraalias juba märtsi keskpaigast ning tagasi Poola läheb juuni keskel, polnud temagi veel proovinud känguru liha. See tundus aga ilus lõpetus olevat meie reisile. Haarasime poest maitsestatud känguruliha ja veidi salatimaterjali, ülejäänud õhtusöök tuli kokku keerata eelnevalt valmis ostetud toidust, mida kaasa tassida polnud enam mõtet. Enne kassadesse jõudmist päris A meilt, kas oleme söönud Timtame ja Vegemitet. Vegemitest olin veel kuulnud, Timtam oli minu jaoks aga hoopis võõras sõna. A arvas, et neid proovimata ei saa me Austraaliast lahkuda.

Tagasi S juurde jõudes, imestas S-gi hoolega, et me Timtamist miskit kuulnud polnud. Timtami nime kannavad Austraalias tehtud šokolaadiküpsised, mis meitsevad veidi nagu Kismeti šokolaad, aga on veidi enam šokolaadised. Timtam slum pidi olema kõige populaarsem moodus nende söömiseks: hammustad ristkülikukujulisest küpsisest ära kaks diagonaalis vastastikku asuvat nurka, kastad ühe otsa kuuma kohvi või tee sisse ja imed teisest otsast samal ajal. Läbi küpsise imandunud jook omandab mõnusa šokolaadise maitse ja pehmeks läinud ots sulab suus hiljem imeväel. Tõepoolest, oleks me need enda jaoks varem avastanud, oleks me mõtlemad M-ga ilmselt omajagu kaalus juurde võtnud.

Õhtusöögiks tehtud känguruliha maitses äärmiselt hõrgult. Pigem jättis ta oma mahlase hõrksusega mulje, justkui oleks keegi veiseliha ristanud kanalihaga, lisaks pidi olema kängu liha oluliselt madalama rasvasisaldusega kui muud ja sestap tervisele ka kasulikum. Miks Austraalias aga känguliha nii palju ei hinnata ja pigem veist, mine võta kinni. S arvas põhjuseks olevat kommertsliku kasumi, kuigi ei lambad ega veised ole Austraalia loodusele loomulikud, nagu pole loomulik ka nendele loomadele vajalik sööt. Kängurud seevastu kasvavad Austraalia looduses imehästi, kuid nende jaoks erladi farme ei ole. Ka poes müüdav liha on metslooma oma.

Vegemitet, mille peal Austraalia lapsed üles kasvama pidid, me aga proovida ei jõudnudki. A ei lasknud meil seda viga kuidagi teha ning surus poest ostetud väikse purgi mulle kotti kaasa, et kodus ikkagi ära proovida saaksime. Eks siis ole näha, kui lõpuks seda maitseme, kuidas tundub.

Peale õhtusööki olin nii väsinud, et meeleldi uinunuksin koheselt diivanile, kuid kott vajas veel ümber pakkimist. Et meie lennuk tõuseb hommikul õhku kell 6, peame ärkama 4 ajal ning S tellis meile ette takso juba poole viieks ära. Seega hommikul enam pakkida midagi ei ole mõtet. Kotid suure vaevaga kokku saadud, astus M kaalule: kott oli paar kilo ülekaalus. Egas midagi, raskemad riided välja ja käsipagasisse – seal oli meil veel kaalus ruumi. Kell on juba üle südaöö, nii et magamisaeg jääb napiks, kuid eks meil on ka 5 lendu ja 2 päeva aega lennukis suikuda küll.

Aitäh S ja A suurepäraselt veedetud reisi viimaste päevade eest. Tõepoolest, tunne oli kodune ja nii hea, et lahkuda enam kuidagi ei viitsinudki. Couchsurfingu kogemuseta olnuks meie reis ilmselt oluliselt igavam.

Teisipäev, 18. mai 2010

Kuival jalal keset ookeani

Eile hommikul pidime olema sadamas juba pool kaheksa. S pakkus end lahkesti meid sadamasse ära viima - sellega säästsime päris mõnusa taksoraha ja koha otsimise vaeva. Ocean Freedomi kaater on mõnusalt väike: sinna nad üle 40 inimese pardale ei võtagi ning paar inimest alla selle oli ka meie kruiisi peal. Hommikul oli taevas pilvine ning tuul tõusnud, mistõttu vastu lainet sõitmine loksutas omajagu ja pritsis vett üle pardaservade, nii et M-l õnnestus korra oma särkki seljas märjaks saada.

Kui Great Barrier Reefile jõudsime, hakkas ka päike pilve varjust piiluma. Ja niimoodi vahelduva eduga paistis ta terve päeva. Laev hõivati keset ookeani ankrusse. Vesi oli türkiisselt helesinine ja läbipaistev, umbes 26 kraadi, kuid laineline. Ajasime endale kalipsod selga, maskid pähe, lestad jalga ning sulpsatasime vette. Esimese hooga laevast kuigi kaugele me minna ei saanudki: ma ei tundnud end lainetega kuigi mugavalt ning tulisoolane vesi kippus maski vahelt silma tikkuma ja silmi kipitama panema. Teine ja kolmas ring õnnestusid juba paremini. Tõesti, korallid põhjas on hoopis värvilisemad ja ilusamad, kuid mitte päris nii värvikirevad kui ajakirjades nähtud fotodel.

Pärastlõunal sõitis paat teise kohta, kus uuesti snorgeldada võimalik oli. Sedakorda jäid korallrahnud aga laeva ette, mitte taha ja küljele nagu elmisel korral ehk tuli ujuda laevast mööda ja vastu lainet. Ka lained tundusid siin suuremad olevat. Et pärastlõunal sukeldujaid polnud, tegid sukeldumisinstruktorid snorgeldajatele väikseid tuure korallide vahel, kogudes vees kokku 6-7 inimest ja ujudes, päästerõngas grupimärgiks kaasas, korallide poole. Ühinesime ühe grupiga, ent umbes poolel teel korallideni tundsin, et ma ei jaksa vastu lainet ujuda, ka mask oli ebamugavalt ees ning tulenevalt minu jala väiksusest ja kannaosa lühisusest saadud laste lestad ei viinud nii kiiresti edasi kui täiskasvanute omad: olid need ju kaks korda lühemad ja ka kitsamad. Nii pöördusime M-ga laevael tagasi ja minu snorgeldamine sellega tänaseks lõppeski. M on hea ujuja ning tal polnud probleemi teistele järele ujumisega. Nii snorgeldas tema korallide vahel ja mina püüdsin laeva tekil päikest võtta.

Siin rõhutatakse pidevalt, et päike on äärmislet terav ning päiksekreemi tuleb kasutada koguaeg, soovitavalt faktorist alates 30+. Meie muretsesime endale veekindla (ma pole kindel, et siin mitte-veekindlaid üldse müüakse) 15-faktorilise kreemi, millega hiljem ka Eestis midagi peale oleks hakata. Aga ka see kreem oli päikese kaitseks niivõrd tugev, et omandasin tervest päeva pikkusest beežitamisest üksnes kerge jume. Olin unustanud ühe kannika korralikult sisse kreemitada ning see on ka ainus koht, mis vähegi punane on.

Enne ookeanilt lahkumist viidi meid klaaspõhjaga paadiga üksikule saarele. Kui pärastlõunal aknrusse jäime, siis saart veel olemas polnud ning ilmselt kadus saar ka varsti peale meie merelt lahkumist. Väike liivasaareke ilmub üksnes loetud ajaks merepõhjast ning kaob siis taas. See on ainus võimalus seista kuiva jalaga sõna otseses mõttes keset ookeani. Muidugi lööb laine saarekesest aeg-ajalt üle ning uhtub sellele tekitatud jäljed, ka läheb vesi saarekese ümber üsna kiiresti uuesti sügavaks, kuigi on endiselt helesinine ja soe.

Tagasisõit oli aga sootuks hullem kui merele minek. Laine loksus kõvasti ja tuul kõigutas omajagu, lisaks läks kaater vastu lainet ja vastu tuult, nii et merehaigus oli lihtne tekkima. Kui tagasi maale saime, loksus meil mõlemal veel veidi aega seesmiselt. Mul on hea meel, et minu esimene snorgeldamise kogemus oli Lady Musgrovel, kus saare ümber olev laguun murrab lained ning snorgeldamine on väga lihtne, mis andis mulle ka snorgeldamisest niivõrd positiivse emotsiooni, et tahaksin seda kunagi veel proovida, ent järgmine kord snorgelramistrippi broneerides olen targem ning uurin lisaks laeva ja grupi suurusele ka lainete olemasolu. Olenemata sellest, et ma pärastlõunal enam snorgeldada ei saanud, oli päev ikkagi tore ja mõnus lõõgastus reisi lõpuks.

Sadamast jalutasime promenaadi ääres olevasse parki, et seal enne koju jalutamist veidi istuda ja saavutada taas maapinnaga kindel kontakt ilma loksumiseta. Muide, Cairnsis ikkagi on ookean ja esplanaad kulgeb sisuliselt mööda ookeani serva, mis aga ühtlasi on ka jõe suue ning seetõttu võib seal ka krokodille kohata. Meil ühtki näha pole siiani õnnestunud. Pargis köitsid meie tähelepanu kolm noort, kes jalgrattad olid palmipuu najale toetanud ning kahe palmi vahele erkkollasest koormarihmast tõmmanud tugeva nööri, millel köielkõndi teha üritasid. Noored kogusid endale kiirelt mitmeid pealtvaatajaid ja meilgi oli lõbus niimoodi aega veeta.

Tänane jalutuskäik tagasi S juurde oli hulka kiirem ja lihtsam kui eile. Esiteks teadsime juba teed ja teiseks oli väljas veel valge. Koju jõudnuna pakkus S, et telliks tai toitu. Mõeldud-tehtud. Hommikul oli S juurde jõudnud veel üks diivanisurfaja: 34 a arhitektist poolatar Agatha. Õhtusöögilauas ärgitas Agatha meid kõiki koos linna peole minema, kuid me ei võtnud kuidagi vedu. Päev merel on ikkagi väsitav ning jalatallad valede plätudega pikast kõmpimisest omajagu hellad. S avastas oma kapist kolme erineva riigi viinad: prantsuse, uus-meremaa ja poola, millele lisasime meie enda kotis reispassiks kaasas olnud Viru Valge. Nii uskumatu kui see ka pole, on isegi viinad, kui neid kõrvuti testida, täiesti erinevate maitsetega. Peale väikest viinade testimist pidi A üksi peole minema. Siin on takso tellimine aga veidi erinev meile harjumuspärasest. Cairnsi ühistransport on üsna kehva, ka pole äärelinnades kõnniteid, sest enamus sõidavad autoga, küll aga on taksoteenus suurepärane. Ja taksofirmasid ainult üks. Teed kõne automaatvastajale, valid lisaklahviga kohaliku taksosoovi ning lõpetad kõne. Firma tuvastab su asukoha ise ja takso on kuni 5 minuti pärast ukse ees. Ei mingeid kiisusid, kellega vaja pikemalt vestelda ja püüda seletada, kuskohas me asume ning lõpuks avastada, et vaba taksot polegi. Süsteem töötab siin kui kellavärk.

S-l on väike eramaja, mille teisel korrusel elab ta ise ja kuhu majutab ka diivanisurfarid, kuid alumise korruse on ta korterina välja üürinud. Sedakorda elab seal hollandi juurtega umbes 30-40 eluaasta vahele jääv naisterahvas oma väikse tütrega. Peale A lahkumist tuli allnaaber Emmaline ehk Emma meie seltsi teise korruse terassile istuma. Ma ei saa mainimata jätta, et E on erakordselt inetu välimusega naisterahvas: pikk ja sale, kenade pikkade juustega, kuid suure nina, suurte kõrvade ja pika lõuaga, mida kuidagi ei kaunista piklikud silmad. Ka suitsetab ta jube palju. E tõi S-le toast kitarri ning meie õhtu kulges edasi S kitarrimängu saatel. Mõnus.

Homme on meie viimane täispikk päev Austraalias. Peame oma asjad õhtuks korralikult ära pakkima ning öösel end lennujaama sättima hakkama, et kell 6 alustada tagasiteed kodu poole.

Esmaspäev, 17. mai 2010

105 & 106

Öösel hakkas sadama ning selle võrra läks temperatuur jahedamaks. Nii andis camperis lõpuks juba täiesti normaalselt magada. Hommikul, kui ärkasime ja oma edasist teekonda Cairnsi poole jätkasime, sadas ikka veel. Meie campervani kojamehed aga ei kippunud kuigipalju ekraanilt ära pühkima, lisaks tuli üks neist pidevalt lahti ja kriipis ebameeldiva kriginaga akent, etn seda ei pidanud me õnneks väga kaua tundma.

Esialgsete plaanide kohaselt tahtsime õhtuks välja jõuda Mission Beachile, kuid nii kaugele me pimedas siiski sõita ei viitsinud. Nii alustasime oma päeva Mission Beachi suunas läbi tugeva troopilise vihma. Mission Beach on koht, kus vihmamets kohtub ookeaniga. Sealne kant on tegelikkuses aga vihmane aastaringselt. Kõige märjem koht pidi olema Tully nimeline linnake ning sealsamas lähedal asuvas vihmametsas pidi sadama umbes 3500 mm aastas. Sisuliselt on koguaeg märg. Kui siiamaani nägime palmipuid pigem istutatuna inimeste aedades ja linnatänavatel, siis nüüd olime jõudnud piirkonda, kus need kasvasid vabas looduses segamini teiste puudega või olidki eraldiseisvad palmisalud.

Cairnsi ümbritsevad vihmametsadega kaetud mäed, mis ulatuvad kohati üle pilvevöötme. Juba mööda maanteed sõita on vaatepilt maaliliselt ilus isegi vihmaga. Arvestades siinset õues olevat niiskust, ei ole vihm kuigi imekspandav nähtus - eks sealt ka vihmametsad oma nime on saanud. Troopiline vihm on üsna soe ja kuigi peale sadu on õhk ehk veidi selgem, ei lähe õues külmaks ja kargeks. Oleme põhja-Austraalias sattunud reisima üsna õigel ajal - neil on vihmaperiood just lõppemas ja talvine kuivperiood algamas.

Lisaks on Cairnsi lähiümbruses palju banaaniistandusi. Umbes 2-3 meetri kõrguste puude küljes ripuvad suured kobarad, mis kaetud erinevat värvi kilekottidega, et kobara valmides oleks seda lihtne kokku pakkida. Uurisin õhtul Stevelt, meie kohalikult uuelt couchsurfingu võõrastajalt, kui kiiresti banaanipuud kasvavad. Minu üllatuseks vastas ta, et banaanipuud ei olegi puud, vaid tegelikkuses lihtsalt taimed, mis on nii nõrgad, et jaksad neid vabalt ümber lükata või teravama noaga maha lõigata. Ning puud pidid kasvama kiirelt: umbes meetrijagu kuuga, nii et vilja kasvatama saab maha lõigatud taime asemele kasvanud uus üsna kiiresti.

Cairnsi saabusime pisut varem kui olime arvestanud. Esimese asjana käisime läbi McDonaldsist, et saaksin oma eelmisel õhtul autos valmis kirjutatud inglisekeelse essee ära saata. Seejärel märkasime suurt kaubanduskeskust brändipoodide outlettidega, midagi analoogset, nagu oli Brisbanes. Aega me kuigipalju siseruumides raisata ei tahtnud: vihm oli järele jäänud ning pilvede vahelt hiilis päike kõike kiiresti kuivatama, kuid õhk oli endiselt nii niiske, et nahk tundus kleepuv. Kuna Cairns asub jõe, mitte ookeani ääres, on siin linnas ainuke ujumisvõimalus tehislaguun linna keskel, mille juures ka piknikulauad ja grillimispaigad. Jõgedes elavad siin krokodillid isegi linnas ja seega seal ujumine pole kuigi mõistlik. Otsustasime oma viimase võileivalõuna korraldada linna laguuni juures, enne kui S elukohta otsima hakkasime.

S on veebidisainerist, kes 70-datel oli bändipoiss ja hiljem kümmekond aastat vihmametsade reisigiid, veidi üle 50-ne vallaline meesterahvas, kellel 3 täiskasvanud last ning kes püsielanikuna jagab oma elupida umbes aastase emase koeraga Gipsy. Mittepüsielanikena on aga tema elamine pidevalt rahvast täis. Couchsurfinguga hakkas ta tegelema umbes aastapäevad tagasi ning selle aja jooksul on tema juurest käinud läbi umbes 12-15 rahvuse esindajad, neist esimene, muide, oli eestlane. Meie olime tema 105. ja 106. diivanisurfajad.

Viisime campervani S-i abiga laenutuspunkti ära ning S viskas meid kesklinna maha, et saaksime omal käel veidi ringi uudistada. Cairnsi kesklinn ei ole rahvast ning linnakärast-mürast tulvil, nagu teised veidi suuremad linnad olnud on. Mingis mõttes meenutab Cairns Byron Bayd, kuid siin pole surfareid. Pigem on Cairsi kesklinn täis suveniiripoode ja reisibüroosid, kellelt on igal võimalikul hetkel sobilim küsida pakkumist oma järgnevate päevade sisustamiseks.

Nüüd olime jalamehed. Mütlesime, kas rentida auto veel viimaseks paariks päevaks ja omal käel ringi vaadata või võtta reisi lõpuks hoopis mõni päevakruiis. Meile oli soovitatud külastada Cape Tribulationit. Hakkasin uurima võimalikke päevareiside hindu ning sisaldavust. Ma ei kahtle, et tegemist on huvitava ja väärt kohaga, kuid olles põhja-Austraalias vaid paar päeva, millest üksnes ühe plaanime tegelikult kulutada päevakruiisile, ei ole kahjuks võimalik kõike teha ja kõikjale minna.

Peale nii mõnegi reisibüroo külastamist sattusime äkitselt infopunkti, kus abivalmis teenindaja meile selgitas erinevate teenusepakkujate reise Cape Tribulationile. Olime kuidagi kahe vahel oma otsustamisega. M oli enne infobrožüüris märganud ka Great Barrier Reefi snorgeldamise pakkumist. Esialgne pakkumise hind ehmatas mind pisut: 180 AUDi/inimene. Olin kuulnud varasemalt, et siinsed snorgeldamise paatkonnad on kohati süna suured, isegi kuni 300 inimest ühel paadil, mis tähendab, et vees pole just palju ruumi kohati ringi vaadata. Pakutav kruiis pidi olema aga väiksema laevaga, mis võtab pardale kuni 40 ja sestap ka veidi soolasem hind. Palusin abivalmis noormehel otsida välja sarnast pakkumist, aga soodsama hinnaga, nii 115-120 AUDi inimese kohta. Veidi aega otsis ta brožüürides ringi, siis lõi aga käega ning otsustas meile teha kallimale reisile allahindlust terve kolmandiku. Arvan, et see on päris hästi saadud hind. Enne kui arugi sain, olime soetanud homseks endale päevakruiisi Upolu Cay Reefile.

Linnakeskusest tagasi S juurde saab kas ühistranspordiga, mis pidi siia kanti sõitma umbe skord tunnis, kuid mida me täpselt linnas tuvastada ei suutnudki, või jalgsi. Ilm oli soe ja ilus. Linna keskuses asuvast soolavee laguunist, mis täiendavateks ehitustöödeks alates 10. maist kuni 7 nädalaks suletud on, algab nä rannapromenaad Esplanade, mis kulgeb piki jõekallast ca 3 km pikkuselt. Kohalike hulgas on see popp koht tervisejooksu tegemiseks ning koertega jalutamiseks. Viimastele on inimste joogikraanide kõrvale pandud välja ka avalik koerte joogikraan koos metallkausiga - äärmiselt loomasõbralik suhtumine.

Alustasime oma koduteed mööda pigem Pärnu rannapromenaadi meenutavat rada vihmas, mis õhu veidi jahedamaks muutis, kuid soojas vihmas isegi pikalt jalutada pole kuigi ebameeldiv. Nii me jalutasime ilmselt vihmas veidi keerulisemat teed tulles ja kanti tundmata veidi ringe tehes ca 1,5 tundi, enne kui nö koju jõudsime. Juba väravas tervitas meid G rõõmsalt saba liputades, laskmata meid hiljem toas kordagi silmist ja vahepeal isegi korraks osaliselt mu sülle magama suikudes. Lisaks G-le on S-l ka 2 metsikut kodulooma: gekod, kes hävitavad ära igasuguse dputukalised, nagu prussakad, ja sääsed, nii et neid tasub siin omada. Homme pidi siia tulema lisaks meile veel uus couchsurfer - keegi neiu Poolast.

Jääb vaid loota, et homme tuleb ilus päev: päiksepaisteline ja mõnus elamus, et fotokale veekinlda koti ostmine 60 AUDi eest tasub end ära.

Pühapäev, 16. mai 2010

Sammuke lähemale troopikale

Öö möödus kuumalt. Enamuse ajast polnud võimalik magamiskotti peale endale tõmmata, ent veel ei olnud liiga palav, pigem oli öine temperatuur mõistlikult soe.

Austraallastel on ilmselge omadus tavalisi asju ülisuureks teha. Tee ääres oleme kohanud suurt banaani, suurt lehma, suurt ananassi, suurt krevetti, suurt krabi (andestage, kui midagi nimistust unustasin) ja täna hommikul suurt mangot, mis asub väikelinnas Bowenis, kus filmiti ka osad tseenid „Austraalia“ filmile. Kõik need iseärased kujud sümboliseerivad antud kandi mingit eripära: karjakasvatust, farmindust või midagi muud säärast. Kuigi Lonely Planeti järgi oli meie tänasel teekonnal lisaks mitmekümnetele suhkruroo istandustele ka meloni ja mango omad, siis mangodega meil tegelikult kohtuda ei õnnestunudki. Ka teeäärses juurvilja müügipunktis, kust imemagusat melonit ja mahlaseid magusaid mandariine kaasa ostsime, polnud mangosid muul moel kui üksnes kuivatatult müügil.

Umbes lõunaks jõudsime Townsville. See on ca 180 000 elanikuga linn, mis peamiselt kujunenud regioonikeskuseks ning ka kodukohaks ühele Austraalia tuntuimale rugby meeskonnale North Queensland Cowboys. Linn ise on laialivalguvalt suur, madalate heledate katustega majadega, mida ühelt poolt ääristab ookean ja teiselt kõrge punasest kivist mägi. Mida rohkem me Cairnsi poole sõitsime, seda mägisemaks piirkond läks.

Townsville oli planeeritud meie lõuna kohaks ja ujumispeatuseks. See on koht, kus väidetavalt ca 320 päeva aastas on päikesepaiste. Ka tänane ilm oli soe, pigem selline, mis hoiab naha pidevalt kergelt kleepuvana, kuigi otsest päikest ei paistnud eriti kusagilt. Siinkandis pole päris niimoodi, et ujud seal, kus tahad. Paljud jõed-järved on üsna kokku kuivanud ning peidavad endas mitte nii sõbralikke elanikke, kellega ujumispinda väga jagada tahaks: krokodille. Aga ka ookean pole kõige turvalisem koht: novembrist maini leidub siin omajagu mürgiseid millimallikaid ning ujuda soovitatakse üksnes patrullitud randades, kus ka millimallikavõrguga eraldatud piirkond on, mille sees sulistades peaks üsna turvaline olla olema. Townsville säärast rannapromenaadi nimetatakse The Strandiks, mille ääres asetseval mururibal on mitmed piknikupaigad koos avalike elektrigrillidega ning teispool asub ookean mitme millimallikavõrgu-alaga ja kividest eraldi ehitatud millimallikakindla basseiniga, mis avatud ööpäevaringselt tasuta.

Pühapäeva lõuna ajal ilusa ilmaga linna parimas rannapiirkonnas parkimiskohta leida on üsna keeruline. Peale kahe ringi tegemist märkas M üht just vabanenud varjulist parkimiskohta, kuhu meie bussi kenasti ära paigutas. Haarasime oma paar päeva varem valmis ostetud hakkliha koos salatimaterjaliga kaasa ja hõivasime ühe grilli. Vormisin hakklihast väikesed pätsikesed, M keeras need fooliumisse ning soe lõuna valmis üsna kiiresti. Vahepalaks ampsasime eelmisest õhtusöögist üle jäänud krevette ning magustoiduks tee äärest ostetud mesimagusat melonit. Mida enamat hing veel tahta oleks osanud? Üht pealelõunast suplust. Ajasime ujumisriided selga ning sulpsasime vette. Siinne vesi oli küll sinine, ent mitte türkiisne ja suhteliselt ilma laineteta, kuid temperatuuriga 26 kraadi. Et õues oli soojem, tundus vesi isegi jahedavõitu.

Linna ühes servas asub punasest kivist kalju, millelt avaneb imeline vaade linnale, ümberkaudsetele mägedele ja üle ookeani asuvale Magnetic Islandile,mis oli oma nime saanud, kui kapten Cooki kompass seal kandis lolliks läks. Vaade oli tõeliselt kaunis ning mäe tippu tasus sõitmine end igati ära, nagu ka LP oli soovitanud, kuigi meie campervan päris nii vist ei arvanud. Nimelt teeb ta kõrgemate küngaste otsa ronides (ka maanteel) sellist häält, nagu sõidaks vana Gaz´i veoautoga. Ka autos istudes on umbes samasugune tunne. Vähemasti ei saa jalakäijad kurta, et ei pannud meie lähenemist tähele.

Päevad on siin tõesti veidi pikemaks läinud. Pimedaks läks alles õhtul veerand seitsme paiku. Veidi peale seda jõudsime Inghamisse, kust leidsime McDonaldsist ainsa pistikupesa, mida avalikult kasutada. Et pidin täna õhtul valmis kirjutama oma inglisekeelse essee, mille homme konkursi tarbeks ära postitan, siis vajasin täis akuga läpparit. Samuti oli telefon juba ca 24 tundi tumm olnud. Nii me istusime McDonaldsis umbes 1,5 tundi ja ootasime oma tehnika laadimist. Eelnevatel vaatlustel on selgeks saanud, et McDonaldsis on küll tasuta nett, kuid pistikupesa tavaliselt mitte ning enamikel teeäärsetel peatuspaikadel puudub elektrisaamise võimalus samuti.

Siinsetes enamikes söögikohtades töötab konditsioneer, mis teeb siseõhu välisest oluliselt jahedamaks. Kui õues olime lühikeste pükste ja lühikeste varrukatega särgiga, siis pikemaks kiirsöögikohas istumiseks panin endale pika varrukaga pluusi ja fliisvesti selga. Peale pooltteist tundi hakkas ka nii üsna jahe ja tuli õue sooja minna. Arvestades õhtust soojust, on täna tulemas üsna kuum öö. Cairnslastel võib isegi õigus olla, et nende kandis pole tekiga midagi pihta hakata.

Laupäev, 15. mai 2010

Still a long way to go, kids!

Hommikul ärkasime koidikul. Ümberkaudset heinamaad kattis tihe valge udu. Parkimisplats, kuhu pimedas maandunud olime, oli tihedasti täis pikitud autosid ja vagunelamuid, kuid peale meie oli veel üleval üksnes üks vanem paarike, kes oma mikrobussi kõrval hommikusööki nautisid. Naisterahvas jalutas meie juurde ja kutsus mind nende bussi tagumist akent vaatama: õhtul pimedas sõites olid nad sanud äkitselt mingi suure obaduse vastu tagumist külje klaasi, mis kildudeks purunes, saamatagi teada, millega tegu oli. Neist oli kohe täitsa kahju: selline vahejuhtum võib reisi täiesti rikkuda. Enne platsilt lahkumist jalutasin seal veel veidi ringi ning märkasin eemal udusel heinamaal liikumist: kängurupere oli tulnud sööma värsket niisket rohtu. Proovisin neid pildile püüda, ent paar sammu lähemale astudes, põrkasid nad juba vastassuunda minema.

Rockhampton on Austraalia steigipealinn, mille 250 km raadiuses elutseb ca 2,5 miljonit karilooma. Linna logoks on suur ühe küüruga veise kuju, milliseid tee ääres võib hordide kaupa leida. Jõudsime Rockysse, nagu kohalikud seda hellitavalt kutsuvad, umbes pool 9 hommikul, nii et turismiinfo punkti avamiseni oli veel pool tunnikest aega. Kohalik botaanikaaed avatakse aga juba kell 6 hommikul ning selles on ka väike loomaaed. Šimpans lõpetas just oma hommikusöögiga, 2 dingot veel magasid, kuid kolmas uitas juba uudistavalt ringi, wombat või siis wompsu, nagu meie teda nunnutavalt nimetame, tegi just hommikusörki, koaalad nägid alles sügavat und oma puude otsas, krokodill jälgis kõiki möödujaid laisa pilguga ning emu nokkis oma tiibade vahelt kõhupõrina saatel. Kängurude juurde jõudes, hüppasid need rõõmsalt ringi, ise värsket rohtu närides. Ühel kängurul oli ka poeg kukrus – seda nägin nii lähedalt päris elus esimest korda. Kukrulooma pea vaatas taskust uudistavalt välja, mõlemad esikäpad abitult kõrval rippudes ning tagajalad justkui tagurpidi üle pea keeratuna, üksnes varbaidpidi taskust välja ulatudes. Väga pikalt me seda ilmaimet jälgida ei saanud: kängu viskas murule pikali maha, seljaga otse meie poole.

Tursimiinfopunktid on siin enamjaolt üles ehitatud vabatahtlike süsteemile ning palgalisi töötajaid seal kas pole või on üksikud. Enamjaolt on vabatahtlikud vanemad inimesed, tihtipeale pensionärid. Härrasmees, kes meile lahkelt oma abi pakkus, rääkis nii tugeva kohaliku murrakuga, et meil oli tükk tegemist temast arusaamisega: keeleliselt oleks ta justkui välja astunud kauboi (selle sõna ingliskeelses tähenduses siis cowboy, ehk lehmapoisi) westernfilmist. Muide, ka selles linnakeses ei saanud me olla esimesed eestlased: onul oli lugu rääkida, kuidas nende uus vabatahtlik oli kiidelnud, et kohtus just Eestist pärit paariga, kui nemad vanade olijatega olid õlgu kehitades arvanud, et see polegi nende jaoks nii ebatavaline – eestlasi nähtud juba omajagu.

Rocky külje alt tõuseb üles 604 m kõrgune mäenõlv, Mt Archie, mille tipust avaneb üsna kena vaade ümbruskonna mäenõlvadele ja all laiutavale linnale. Varajasel ennelõunal oli mäenõlval üsna üksikuid inimesi. Õigemini nägime rohkem üksikuid parkivaid autosid, kui elusolendeid nende lähedal. Jätsime oma campervani, mis väga vaevarikkalt oli 5 km mäest üles ronida suutnud, saavutades max kiiruseks üksnes 40 km/h, üles mäenõlvale parklasse ning asusime otsima kaardi järgi mõnisada meetrit eemal asuvat vaateplatvormi. Kui senini külastatud rahvuspargid on ehitanud vaateplatvormideni viima korralikud teerajad, siis sedakorda sattusime justkui ehtsale rahvuspargi matkarajale: kitsuke taimepuhmastega ääristatud ja puude vahele kootud ämblikuvõrkudega kiviklibu teerada viis meid 400 m eemal asuva puidust vaateplatvormi juurde. Platvormilt avanes ilus vaade rohelistele mäenõlvadele. Platvormi teisel küljel siblisid ringi kohalikud linnud, laskmata oma igapäevategevusi meie juuresolekust häirida. Päike oli just tõusnud kõrgele taevasse särama. Päev oli imekaunis, koht, mis kauaks meelde jääb.

Rockyst natukene välja sõites jõuab Capricorni ranniku koobasteni. Jõudsime sinna umbes 20 minutit enne uue tuuri algust, kuid otsustasime tuuri ära oodata, et koopaid siiski näha. Brožüüris olnud piltidelt tundusid need suurepärased. Täistunnil tutvustas meile end nooruke poiss Nick, kes sai meie giidiks järgneva tunni jooksul. Sisuliselt oli meil peaaegu privaattuur: grupis oli lisaks meile kahele veel ema kahe pojaga ning vanem paar. Capricorn Caves on olnud kunagi mäeküngas meres, millest suures koguses vett läbi voolanud. Koobaste tekkelugu on hoopis iseärane: nimelt koopa peal oleval kaljul kasvavad puud, mille juured on algselt juuksekarva paksused, ent ajapikku muutuvad paksemaks. Meil õnnestus näha umbes käevarre jämedusi juuri. Need hakkavad puust allapoole maapõue end suruma, istutades end vaikselt kivipragudesse ning laienedes tekitades tugevasse kivisse mõrasid. Lisaks on ülevalt tulnud vesi uhtunud kalju seespoolt õõnsaks ning ühel hetkel on kogu selle tulemusena moodustunudki koopad. Puujuured aga jätkavad kasvamist ning lõhede tekitamist kaljusse. Kes teab, kas ja millised need koopad mõnesaja aasta pärast välja näevad.

Koopad ise on aga juba sellepärast huvitavad, et koosnevad mitmetest erinevatest kambritest, mis seespoolt lampidega kenasti valgustatud ning giidil on võimalik lülitada sisse erinevaid valguseid vajalike varjude tekkimiseks. Üks looduslikult tekkinud koobas on saanud endale nimeks katedraal, millesse on paigutatud ka ca 10 rida kiriku pinke. Koopast on moodustunud justkui ees olev altar, maast kasvanud ca meetri kõrgune kivirünk kõnepostiks, mille kõrval taevast langenud jämedad juured justkui kellatorni köis (antud puu pidi maapeal olema napilt 2 meetri kõrgune – kogu tema kasvamiseks vajaminev energia kulub juurte sügavikku ajamiseks). See on koht, kus korraldatakse tseremooniaid ning pulmasid, kerides põrandale lahti teeküünaldega ääristatud punase vaiba. Kui esmapilgul tundus koopakatedraal mulle lihtsalt huvitavana, siis hetk hiljem tundsin, kuidas külmavärinad mööda selgroogu judistasid: giid pani mängima cd plaadi vokaalilise teosega, mis kõlas niivõrd hästi, et oli lausa uskumatu tõdeda, et see tuli pladilt mitte inimese enda suust su lähedalt laulmast. Nimelt on antud katedraali helikõla peaaegu täiuslik. Täiuslikuks helikõlaks loetakse 0,2, kivikatedraalil on see aga 0,19 ning Sydney ooperimajal 0,21. Paremat helikõla annab lähikonnast igal juhul otsida. Ja see ongi ilmselt see, mis katedraali niivõrd eriliseks teeb. Ja muidugi võimalus koopasse pruudil ja külalistel üsna lihtsalt siseneda: need on ühed koopad kolmest Austraalias, kus on olemas ratastooli tee koopa sisemuses.

Muide, kui kõik tuled katedraalis ära kustutada, siis on seal nii pime, et ka siis, kui silmad juba pimedusega harjunud, pole võimalik oma enda kätt paari cm kauguselt näha. Katedraalist edasi suundusime läbi paari koopa kitsukese sikk-sakk käigu poole, mis on pimedas valgustatud üksnes väikese valguskaabliga maapinnal ning nii kitsas, et M-l oli veidi tegemist sealt läbi mahtumisega. Sikk-sakk käik viib välja kahele rippsillale, kust jõuab tagasi koobaste sissekäigu juurde.

Edasi näitas GPS, et 287 km pärast keera vasakule. Täpselt nii kaua tuli meil sõita otse, millest suur osa ka joonlauaga lõigatult sirget teed mööda, enne kui ühtki pööret teha vaja oli. Selliseid vahemaid Euroopas naljalt ei kohta või kui, siis ainult Poolas. Ent ka Poolas pole teeääred nii tühjad. Sõitnud mõnikümmend km, avastasime, et järgmine asustatud punkt on taas alles ca 100 km kaugusel. Tee Brisbane ja Cairnsi vahel on täis tühermaad, metsalaadseid lapikesi ja asustamata paiku. Heal juhul leiad tee äärest üksikud väiksed kohalikud bensiinijaamad või poekesed, mis ka kahtlase väärtusega kraami müüvad. Eelkõige on tegemist kaevanduste, kariloomade kasvatamise ja rantšode piirkonnaga. Maanteel reisijaid on omajagu, kuid peale pikka heinamaade ja metsatukkade vahel sõitmist tahtnuks silm siiski haarata asustust.

Austraalias on suureks probleemiks tänu pikkadele tühjadele vahemaadele väsinud autojuhid, kelle silmad sõidust krõllis. Sestap on teeääred täis silte meeldetuletuseks puhkust võtta. Siin kandis aga leidub ilmselt ka huumorisoonega inimesi: maanteeäärest leiab liiklusmärke, millel kirjad „Are we there yet?“, „How much more, mum/dad?“ ja „Still a long way to go, kids“. Ja tõepoolest: vahemaad on üüratud. 1700 km Brisbanest Cairnsi läbida ei tundugi esmapilgul nii halb, ent olles ligi 500 km peaaegu järjest (küll väikeste puhkepausidega) teepeal, toob istme maitse üsna suhu, eriti kuna tee on igav ja vahepeal midagi vaadata pole. Suuremale asustusele lähemale jõudes hakkavad teeäärsed reklaamtahvlid lausa rõõmustama.

Otsustasime väikese peatuse teha Mackays, vaadata nende äsja valminud millimallikavaba vabas õhus olevat linnabasseinikompleksi, haarata midagi õhtusöögiks (meie campervani gaasiballoon on ilmselt tühi ning üheski tanklas seda kohapeal kontrollida ei osata, aga me pole huvitatud ka uue gaasi ostmisest vaid paariks päevaks) ning käia läbi toidupoest. Lonely Planeti juhatusel leitud mereandide söögikoht, kus võimalus ka kaasa osta, osutus taaskord tabavaks: hinnad soodsad, koht kohalike hulgas populaarne, teenindus sõbralik ja meeldiv ning toit maitsev. Silmadega sõin nii palju, et lõppeks ostsime kaasa enam, kui ära süüa jaksasime ja lükkasime osa külmikusse homset ootama.

Sootuks hull on olukord aga nädalavahetusel igasuguste poodidega väiksemates kohtades kui päris suurlinnad. Nt Mackay suuruses linnas (66 880 elanikku) ei ole laupäeva õhtul peale kella 18 ükski toidupood enam lahti, sest siinsed inimesed lihtsalt ei käi nii hilja enam poes. Suuremad kaubanduskeskused on suletud ka pühapäeviti, üksnes erandkorras on homme ühes shopingupäev. Ma pole sellega siiani harjunud, et siin poed, ka toidupoed, nii vara suletakse. Otsisime endale tanklapoe, muretsesime sealt hirmkalli mahla ja täitsime campervani veepaagi rehvirõhu mõõtmise kõrval olnud kraanist, mis eelkõige oli mõeldud kannuga auto kastmiseks ja klaasipesuvee võtmiseks, ent tanklatöötaja sõnul pidi vesi puhas olema ja kõlbab campervani veepaagi, millega nõusid pesta, täitmiseks küll.

M oli pikast päevast väsinud ning pimedas sõitmine tekitab siin tunde, justkui sõidaks Eestis kell 2 öösel. Lihtsalt niivõrd väsitav on. Sestap lõpetasime oma tänase päeva ning seadsime end taas teeäärsesse peatuspaika ööbima, et homme varakult edasi liikuda. Et elektrivõimalused on olnud olematud, sai mu mobiili aku täna tühjaks ja ega läpparitki palju järel ole. Lisaks tuleb mul hakata hiljemalt homme oma inglisekeelset esseed kirjutama, mida ühel konkursil edasi kandideerimiseks vaja on.

Reede, 14. mai 2010

Sõidab nagu veoauto

Hommikul ajasime endale kotid selga ja olime nagu tõelised seljakotirändurid, liikudes kohmakalt oma raskete kottidega Brisbane keskse raudteejaama poole, otse vastu üldist rahvavoogu. Reede hommikuse tipptunni ajal voolab rongijaamast nii suures koguses pintsaklipslasi välja, et üle lugeda neid lihtsalt pole võimalik. Soetasime endale rongipiletid ning asusime teele Brisbane äärelinna Wynnumi poole, et sealt üles korjata läbi soodsa autorendivahendusfirma Standbyrelocs kaudu broneeritud campervan, millega edasi liikuda Cairnsi poole.

Wynnum on Brisbane äärelinn väikeste madalate majadega. Püüsime netist sinna kanti eilseks ööks soodsat ööbimist leida, kuid netis nagu ei pakutudki midagi. Täna seda kanti nähes, ma ei imestanud – turist sinna üldjuhul ilmselt ei satu, sest seal pole midagi teha ega vaadata. Rongijaamast eemale kõndides olid tänavad täis väikeseid ühekordseid maju, millest enamus tegeles kas autoosade või autoteenindusega. Võibolla mõni tänav eemal oleks ka muud valdkonda kohanud või elumajugi, ent meie sihtpunkt oli rongijaamale üsna lähedal. Jõudsime tänu GPSi abile autorenti kohale 5 minutit enne 9 hommikul.

Veidi aega oodanud, kohtasime üht vanemat härrasmeest, kes tundus olevat autoteeninduse/salongi omanik. Ta võttis meid kenasti vastu, palus M-l istuda tema laua taha ning ise oma juhiloa andmed arvutisse sisestada, andis meile ühelehelise lepingu allkirjastamiseks, broneeris krediitkaardilt 500 AUDi tagatisraha ning juhatas maja ees seisva mikrobussi juurde. Buss nägi veidi vana ja väsinud välja, roostetas mõnest kohast ning ilmselt on läbinud paljude reisijate käes meeletus koguses kilomeetreid, saades nii mõnedki sügavamad kriimud oma kerele ja terve esiklaasitäie kivitäkkeid. Aga üleüldiselt tundus meie uus reisikaaslane olevat valmis seiklusteks ning meid mõnusalt vastu võtma.

Rõõmustasin, et saame ise süüa teha: campervanis on olemas nii 2 auguga gaasipliit kui väike gaasigrill, mikrolaineahi ja külmik. Lisaks näidati meile voodiriiete asukoht, potid-pannid ja muud nõud. Ühesõnaga tutvustati kiirelt ja põgusalt kõigega, mis reisiks vajalik. Enne teele asumist saime kaasa ka koopia nimekirjast, mis autos olemas pidanuks olema, oma rendilepingust ja lehest, kuhu oli märgitud auto kahjustused. Meile loeti sõnad peale, et eutot väga mustalt tagastada pole mõtet, samuti peaksime enda järelt nõud ära pesema, et vältida võimalikku lisanduvat puhastustasu. Auto ise oli seest enam-vähem puhas, ilmselt suurem sodi oli kokku tõmmatud, kuid väljast puhastamata. Loogiline ka: me kasutasime ju üksnes nö auto transpordi teenust ehk siis Standbyrelocsil oli vaja campervan saada teatud kuupäevaks Brisbanest Cairnsi 4 päevaga ning meie otsustasime seda kasutada võileiva hinna eest. Et me pole nö päris rentnikud, siis nad sise- ja välispesu autole enne üle andmist ei tee.

Asusime meie uue sõbraga teele. Esialgu oli tema pöörderaadius ning vasaku käe all asuv käigukang harjumatu, samuti veidi kohmakas liikuine võrreldes sõiduautoga, kuid see-eest ruumikas ning magamisvõimalusega – igal juhul peaks olema mõnusam kaaslane. Peatusime esimeses teeäärses Aldi marketis, et soetada omale hommiku- ja lõuna/õhtusöögi materjal. Otsustasin õhtuks teha spagette hakkliha ja magushapu kastmega. Seal samas parkimisplatsil sõime kiirelt ka oma hommikusöögi.

Sõitma hakates avastas M, et tal pole päikseprille. Kiire sms K-le ing selgus, et olime unustanud M päikseprillid K autosse. K töökoht jäi meile peaaegu tee peale: kiirteelt tuli maha keerata ning mõnikümmend km sõita ranniku poole. Ma oleks tahtnud K-d meie väikese visiidiga üllatada, kuid et me polnud kindlad, kas tal prillid tööl kaasas, pidin smsiga üle küsima. K-l oli just üsna kiire hetk sel ajal, kui sinna jõudsime, nii nägimegi teda vaid viivuks, aga tore oli seegi. Päikseprillid käes, sulpsasime läbi kohalikust rannast enne uuesti teele asumist.

Veidi peale Gympie linna nägime tee ääres heinamaal känguruperekonda rohtu söömas ja siis rõõmsalt minema hüppamas. See oli esimene kord, kui ma elus kängusid vabas looduses nägin. Pimedas ja auto ette hüppamas ma neid näha ei igatse, aga muidu meeleldi vaataks veel. Teine huvitav asi, mida juba K-ga Agnes Watersisse sõites, mis meie tänase teekonnaga enamjaolt ühtis, märkasime, oli punane maastik. Esimesena hakkasid silma teeäärsed künkad, mis paljastasid punase pinnase, seejärel teeperved ja mida põhja poole edasi, seda punasemaks pinnas läks. Tee ääres oli punaseid põlde vaheldudes valgete liivaste pinnastega. Sellist punast pinda lõuna pool Austraalias rannikul ei kohta. Küll aga pidi seda olema suuremas koguses sisemaal, mida kunagi mõne tulevase reisi köigus meeleldi vaataks.

Pimeda saabudes hakkasime otsima peatuspaika, kuhu ööseks ankrusse jääda. Et meie campervani veepaak oli tühi ning meilpole aimugi, kus seda täita saab, tuli meil muretseda teepealt paar pudelit vett, millega süüa teha ja nõusid pesta. Linnake, millest plaanisime vett soetada enne pimeda tulekut, oli aga nii pisike, et sealt me ühtki toidupoodi leida ei osanud. Suundusime edasi järgmisesse. Järgneva ligi 100 km jooksul polnud tee ääres aga mitte ühtki asustust. Ka haigla silt teeääres näitas, et lähim arstiabi on mõnikümmend km seljataha ning peale 50 km läbimist nimetas järgmiseks punktiks alles 50 km pärast.

Pimedas sõites võtsime end rekkale sappa, sest meie bussi tuled on kehvemat sorti ega valgusta nii hästi. Samuti tundub meile rekka järgi sõitmine pimedas turvalisem: kui ka mõni metsloom teele peaks hüppama, pühib rekka selle teelt ning meie peaksime olema sellest murets üsna kergelt säästetud.

Järgmisest linnakesest 100 km pärast leidsime bensiinijaama, sest ka meie bensupaak oli praktiliselt tühi. Ei osanud ju me sellegagi arvata, et lähima 100 km jooksul ühtki bensukat teeääres pole. Samas linnakeses pidanuks olema ka pood, kuid seda ei suutnud me pimedas leida või oli see juba suletud ja seepärast me ei märganud. Ostsime oma veepudelid kaasa bensiinijaamast. See on ilmselt kalleim vesi, millega ma olen nõusid pesnud ja plaaninud süüa teha: 3 liitrit vett läks maksma ca 78 EEK.

Mõnikümmend km peale linnakest leidsime tee äärest tualetiga puhkepauna, kuhu ööseks ankrusse olid jäänud juba väga mitmed autod ja campervanid. Tegime 2 tiiru ümber tualettide ja mööda platsi, enne kui väiksema koha enda ankrusse seadmiseks tuvastasime. Eletripistikut me siit ei leidnud ja seega auto eletripatareid, mille peal seistes külmik töötab ja kust valgus tuleb, laadida ei saanud. Sellegipoolest hoidis mind erksana mõte mõnusast hakklihakastmest pastaga. M keeras auto välisküljel asuva gaasiballooni lahti ning mina hakkasin tikke otsima. Autoga kaasa tulnud nimekirja järgi pidanuks tikud autos olemas olema. Mida aga polnud, olid tikud. Hea küll, teised campervani omanikud meie oma lähistel tegid pimedas õues väikest grilli ja neilt oleks ilmselt saanud tuld laenata. M tahtis aga kontrollida, et gaas olemas on. Pliidil nuppe keerates ei tundnud aga mitte mingit gaasilõhna üldse, samas balloonis tundus seda sees olevat. Ma olin jahmuud: kas tõesti meie gaasipliit ei töötagi? Autot kättesaades seda ei maininud keegi.

Peale poolt tundi uurimist ja juurdlemist jõudsime selgusele, et täna õhtul sooja sööki me ei saa. Hea, et olime varunud päeval natuke võileivamaterjali ja saime seda õhtuks järada. Ma olin tõeliselt pettunud. Olin sooja toiduga juba nii arvestanud. Pealegi ootas hakkliha külmikus tegemist.

Seejärel hakkasime voodit valmis seadma. Olgugi, et magamisasjade juures pidi olemas olema nii linad, magamiskotid kui padjad, otsustasime kasutada enda magamiskotte, kuid padja võtta siiski camperist. Mõeldud, tehtud. Kuigi nimekirjas oli 2 padjapüüri, ei leidnud me teist püüri kusagilt, küll aga 2 voodilina asemel 3, millest ühest tekitasime padjapüüri. Arvestades, et kaasa saadud nimekirja järgi pidanuks meil asju olema veidi enam, siis pole ma sugugi kindel, et ka need asjad puhtad on ega ole eelmiste rentnike poolt viimati kasutatud.

Ma saan sellest aru, et ma pole tüüpiline rentnik ja maksan campervani kasutamise eest üsna olematut hinda, transportides selle firmale vajalikku kohta neile vajalikuks ajaks ilma lisakuludeta, mistõttu ma ei virise selle üle, et auto seest ega väljast polnud puhastatud, küll aga tuleks neil enne auto üleandmist kontrollida, kas vajalikud asjad nagu pliit töötavad ning nende poolt nimekirja pandud asjad on olemas. Ei ole ju võimalik, et autot kätte saades loenb ma üle kõik noad-kahvlid, padjapüürid, otsin välja tikud jms – ma eeldan, et kui ma silman noa-kahvli sahtlis nii nuge kui kahvleid, on vajalik märgitud kogus neid seal ka olemas. Igal juhul kavatsen ma autot tagasi andes rendifirmale Camperman, kelle oma auto on, kindlasti asjakohase märkuse teha. Kui me homme ei leia moodust, kuidas pliit tööle saada, tuleb mul neile kuri kõne teha juba varem, sest valmis ostetud toitu ma ära visata ei kavatse ning 4 päeva üksnes võiku peal elada ka mitte.

Kuigi Hyundai Getz oli lihtne ja väike rendiauto ega olnud mõeldud selles magamiseks või elamiseks, ületas ta meie ootusi ning oli üllatavalt mugav. Kummalisel kombel tunnen ma täna õhtul temast puudust – vähemalt ei olnud tal puudusi, millega me polnud arvestanud.

Neljapäev, 13. mai 2010

Aitäh, K, võrratute päevade eest!

Täna oli pikk päev täis sõitmist. Ilmselt eilsest olime kõik veel nii väsinud, et autos kuigivõrd omavahel jutustada ei jaksanud. M magas enamuse teest ja minagi tukkusin vahepeal. K pidi üksi roolis olles hakkama saama. Ja niimoodi ligi 400 km jutti.

Brisbane tagasi jõudsime täpselt õhtuseks tipptunniks. K suutis end keerutada linnaummikukestesse ning ühesuunaliste tänavate peale end üsna korralikult välja vihastada. Parkimiskohta kesklinnas pole just lihtne leida, eriti kui sul pole soovi end segaseks maksta. Lõpuks parkis K auto samasse parkimismajja, kuhu 5 päeva tagasigi, kui temaga kokku saime, ning kõmpisime sama hosteli poole, kus olime koos veetnud oma öö Brisbanes. Ainult et seekord ei olnud meil broneeringut ning K oli üksnes kaasas selleks, et meid hostelisse saata ning saaksime omavahel fotokatest tehtud pilte üksteisele ära kopeerida.

Tuba käes ja pildid kopeeritud, jalutasime tagasi K auto juurde. Kallistasime suurelt ja soojalt. Nii kahju oli K-st lahkuda, nii raske teda Austraaliasse omaette toimetama jätta ning oodata, millal ta taas ükskord kodumaad väisama naaseb, et temaga mõned vahvad õhtud veini seltsis jutuvadinas veeta. Aga K-le sobib siin. Ta näeb väga hea välja, hoopis säravam, vabam ja armsam, justkui leidnud oma koha siin maamuna peal. Eestis ei näinud teda peaaegu kunagi seelikuga, harva värviliste riietega. Siin on kõik vastupidi, ta on päiksekiir ise. Ma olin unustanud kuivõrd puudust ma temast tundsin. Kui ainult Austraalia nii paganama kaugel Eestimaast poleks.

Saime endaleM-ga pisikese kahese toa korrus kõrgemal kui eelmine kord. Aken avaneb sisehoovi ja lakke on kinnitatud tiivik, mis veidigi õhuringlust tekitab. Meie akna taga müriseb sisehoovis miskit üsna kõvasti ja monotoonselt, kuid eks sellega peab harjuma. Oleme ometigi Brisbane kesklinnas ning maksame öö eest vaid 70 AUDi kahe peale. Muus osas on tuba pisike, puhas ja armas.

Homme hommikul rändame oma kottidega kesksesse rongijaama ning asume teele Wynnumi linnaosa poole, et sealt kätte saada renditud campervan, millega sõita 4 päeva jooksul 1700 km ning tagastada see Cairnsi. Hetkel on üksnes lahtine veel Cairnsi öömaja, millega pean hakkama ka üsna kohe tegelema.

Täna õhtul enne linnapeale jalutama minemist helises mu telefon ning soovitu kutsuda homseks Eestisse töövestlusele, kuid kahjuks mind pole ju kohapeal olemas. Pakkusin taas välja paar alternatiivi nagu vestlus üle Skype. Nad lubasid sellele või kirjalikule kodutööle mõelda ning teada anda. Eks tuleb hoida pöialt. Ma oleks väga rahul, kui Eestisse tagasi jõudes oleks mul töökoht kohe-kohe olemas. See oleks ainult suurepärane. Ja unistama ju peab.

Kolmapäev, 12. mai 2010

Paradiisisaar

Türkiissinine läbipaistev meri, millest värvikirevad kalad otse läbi paistavad ning merikilpkonn rahulikult liguleb, taamal veest kerkimas lumivalge liivaga rohelise lopsaka taimestikuga saar. See on Lady Musgrove.

Saarele viis meid kahekordne katamaraani tüüpi laev, mis randus saarelt veidi eemal merel seisva pontooni külge, mille ümber seisid erinevad paadikesed, ootamaks saabuva uue grupi tegevusi. Inimesed jagati kolme gruppi ning meie sattusimegi viimasesse, mis oli üsna sobilik. Nii jäi meil terve ennelõuna snorgeldamise jaoks. Ma polnud kunagi vare,m ei sukeldunud ega snorgeldanud, mistõttu oli minu jaoks seetegevus uus. Olin küll varem korduvalt kuulnud teisi snorgeldamist kiitmas, ent ei olnud selle fenomenist veel aru saanud. Rentisime endale kalipsod selga, et vees külm ei hakkaks, kuigi veetemperatuuriks näitas 26 kradi, ent peale pikka vees ringi sulistamist võib ka selles lõpuks külm hakata. Saime endale lestad jalga, maskid ette ja hingamistorud suhu ning sulpsatasime vette. Esimese hooga oli jube harjumatu, et läbi nina hingata ei saa ja vees naeratada ei tohi – nii on kohe vesi maskis, suus ja kus kõikjal veel, kus ta olema ei peaks. Peale väikest sulistamist ujusin pontoonile tagasi ning vahetasin maski ära, sest vesi kippus ikkagi sisse tulema. Uus saadud mask oli mõnusalt ees ja veealuse maailma avastamine sai alata.

Huvitav, mis maailmaloojal mõtteis oli, kui ta veealust maailma lõi. Helesinisest veest paistis lumivalge liivane põhi, mille taustal ligules vees erineva suurusega värvikirevaid kalu. Oli oranži-valgetriibulisi, kollase ja mustaga, sinakates toonides, selliseid, mis helkisid kõigis vikerkaarevärvides kui ka ühevärvilisi hallikaid, mis Great Barrier Reefi mitmekujuliste korallide vahele sobivalt ära mahtusid. Korallid vee all päris nii värvikirevad, kui kuskilt mujal maailmas tehtud piltidelt nähtud, ei olnud, ent värvikirev siiski. Mõned korallrahnud olid haralised kui puud, teised meenutasid rohkem ajukäärusid, kolmandate kuju peab üksnes ise nägema, sest kirjeldada on neid raske. Kui väikeste värviliste akvaariumikalade parvest läbi ujuda, oli tahtmine käsi välja sirutada ja mõnda neist puudutada, kuid kalakesed olid kiiremad. Ühes keskelt õõnsas ümaras korallrahnus magasid 4 suurt merikilpkonna, kellest üks peale mõningat vaatlust ujuma otsustas minna, otse meie vahelt läbi liueldes. Veealune maailm on lihtsalt imeline.

Peale laeval serveeritud bufeelõunat viis klaasist põhjaga paat meid saarekesele ringkäigule. Eemalt paistnud lumivalge liiv oli tegelikult tuule poolt 6000 aasta jooksul kokku kuhjatud heledad korallitükid, mis omavahel kokku puutudes kõlisesid justkui tuulekellad. Saare taimestik on tekkinud üle mere lennanud lindude poolt toodud seemnetest, väikeses koguses tekkinud muld lindude jäänustest, väljaheidetest, kõdunenud puudest ning puulehtedest. Saare vanim puu on ubes 300 aastane, kuigi võiks olla veelgi vabem, ent kalamehed, avastanud saare 1800-date alguses, panid sinna elama kitsed, et neil oleks kalastades võtta värsket piima ja vajadusel ka liha. Kitsed aga sõid ära kõik selle, mis sarel üldse roheline oli, sh ka puud juurtest lehtedeni. Kunagi 1930-datel oli saarekese ühte nurka ehitatud puhkemaja, kuid sõja tulekuga kadus saarele transport, sest praam võeti sõjaväe kasutusse ning puhkemaja kukkus üsna kiiresti kokku. Tänasel päeval asub selsamal paigal telkimisplats. Tänapäeval on sealne loodus aga peaaegu puutumatu: saarel pole loomi, on keelatud maha jätta endast mingit prahti, isegi sigaretikonid tuleb endal ise kokku korjata. Ka ei tohi saarelt mitte midagi kaasa võtta, isegi mitte kõige väiksemat korallitükikest.

Peale tunnikese pikkust jalutuskäiku saarel viidi meid tagasi pontoonile. Ajasime uuesti oma märjad kummiülikonnad selga ning sulpsatasime taaskord vette. Peale mõningast vees sulistamist avastasime paadikese, mis läks sel päeval viimasele tiirule ning millest pool oli ehitatud vee alla klaasist seintega, millede vahele asetatud kitsad pingid istumiseks. Haarasime kiirelt oma rätid ja asusime kuiva paati veealust maailma uudistama. Sisuliselt oli se justkui kuiv snorgeldamine.

Õhtuteeks tagasi pontoonile jõudnud, koguti kõik reisijad samasse kokku, et siis inimesed ükshaaval paadile tagasi lasta, need topelt üle lugedes, et kõik ikka olemas oleks ega keegi maha jääks. Sama tehti ka hommikul, kui teekonda saarele alustasime. K teadis rääkida, et film „Sügav sinine meri“ on tehtud tõsieluainetel, kus Austraalias Cairnsi lähistel paar tuuriga merele sukelduma läks ning nad sinna merre maha unustati ja haide poolt otsa said. Peale seda kontrollitakse inimeste arv mitmekordselt üle, et olla kindlad: keegi pole kuhugi kaduma läinud.

Õhtul hostelisse tagasi jõudes saime teada, et mõni tund hiljem hakkab hostelis väike grillipidu tasuta vorstidega, kuid tundsime end nii näljastena, et ei mallanud kuidagi veel mõnda tundi oodata ja otsustasime endale Agnes Watersi linnakese keskusest pizza muretseda koos veinikankuga. Söönud toas münusasti kõhu täis, suundusime hosteli baaris toimuvale peokesele. Ainus vaba lauanurk, kuhu istuda, asus kahe noormehe lauas. Peale hetke vaatlemist tundsime ära omapäevased reisikaaslased saarereisilt. Nii möödus meie õhtu šotlastega õlut rüübates jutustades ning kohalike töötajate poolt korraldatud jaburaid mänge vaadates.

Aitäh, K, suurepäraselt veedetud päeva eest. Paremat ei oleks osanud tahtagi! Paradiisisaare külastus on ilmselt üks meie reisi tipphetki.

Teisipäev, 11. mai 2010

Vikerkaare ranna ookean

Rainbow Beach on võrratu. Koht on oma nime saanud värviliste liivaluidete järgi, mille tuul ookeanist künkale on kandnud. Tee liivaluideteni läheb autoparklast läbi metsa ning ühtäkki avaneb ees lihtsalt tühi liivakõrb, millel lasuvad üksikud kuivanud puurondid, taamal paistmas uus metsaviir. Kui jalatsid metsaserval asuvale vaateplatvormile jätta ja liivale astuda, on liiv jalge all sametiselt pehme. Mitte teraline, vaid pigem peeneks jahvatatud nisujahu taoline pulbriline. Kõndisime kallakust allapoole kuni kaljupiirini, millest edasi peale järsakut algab helesinine ookean. Liiva on seal kõiki toone: lumivalgest tumepruunini, iga viirg tuuleuhutud mustri kohaselt omal kohal. Kuigi liivaala pole lõputu, on vaatepilt võimas ja minu jaoks seninägematu. Linnakeses endas asuvas suveniiripoes on müügil ka pudelikesed, kaelaehted ja küünlajalad, mis on erinevates värvides looduslike liivadega mustriliselt täidetud. Maailma suurimale liivasaarele Fraser Islandile me selle reisi jooksul kahjuks ei jõua, küll aga andis Rainbow Beach ettekujutuse sellest, milline Fraser Island võiks välja näha. Pealegi tasuta.

Rainbow Beach rannas olev helesinine ookean on eemalt vaadates väiksemate lainetega, ent selles sumbata on äärmiselt mõnus. Õues oli 27 kraadi sooja, mida jahutas üksnes hetkeks olnud ülikerge hoovihmake. Veetemperatuur püsis 22 kraadi peal. Viskasime riided autosse, vahetasime rannariided selga ja hüppasime ookeanilainetesse. Siinsetel randadel puuduvad riietuskabiinid, mis meile nii tuttavad on, küll aga ei vaata keegi kummaliselt, kui sisuliselt tänaval riideid vahetad või ujumispükse auto kapotil kuivatad, samas on enamikes randades olemas avalikud tualetid ning mageveedušid õhusooja veega. Ma ei olnud varem Vaikses ookeanis ujunud, kuigi ujumiseks on seda ka raske nimetada. Viskud lainetesse pikali ja sulpsad vastu või piki uut lainet. Kui ilma laineteta on vesi kuskil veidi üle põlve, on suuremate lainetega vesi lausa kaelani. Absoluutselt uskumatu tunne. Lisaks olid mulle uudiseks tugevad hoovused. Kui laine tuleb ja taandub, tunnetad vee sees nii tugevat tõuget hoovuse suunas, et sellele vastu saada sügavamas vees ilmselt pole võimalik. Lisaks on ookeanivesi niivõrd soolane, et üksnes tilk suhu sattunult tundub, justkui oleks hauganud korraliku suutäie soolapakist. Ent ookeanis sulistada on äärmiselt mõnus, seda eriti helesinises läbipaistvas vees sooja päikese all.

Marybrough linnakeses on sündinud ja kasvanud Mary Poppinsi autor, sestap on selles linnakeses ka Mary Poppinsi kuju. Teel Agnes Watersi poole, kust homme hommikul asume Lady Musgrave saarekesele teele, sõitsime läbi Bundabergi väikelinna, kus kohtusime ka K eestlasest sõbranna K-ga, kes on Austraalias juba 2 aastat farmitööd teinud. Pisike, nägus eestlanna on olnud väga tubli vastupidavusega, et nii pikalt farmitööl olnud on. Kalevi šokolaad lõi eestlanna silmad lausa särama.

Agnes Watersisse jõudsime kottpimedas. Hosteli leidsime üles tänu GPSile ning olime positiivselt üllatunud. Hostel on hiljuti renoveeritud ning tubades on olemas ka konditsioneer. Tekke siinkandis ei anta, sest ilmad on niigi soojad ja kui tundub, et jahe hakkab, tuleb konditsioneeri soojemaks keerata. Samas on oma magamiskottide kasutamine keelatud, et vältida teistest hostlistest kaasa toodud bed bugside ehk siis pisikeste lutikalaadsete elukate kaasatoomist. Hinnad on hostelis soodsad ning keskkond sõbralik ja hubane. Erinevalt tavapärasets on sedakorda meie hosteli toas olemas ka eraldi wc ja dušš. Kui saaks selliste tingimustega toad ka teistesse kohtadesse niivõrd mõistliku hinnaga (27 AUD/inimene), ööbiks hostlites meeleldi.

Hommikul saime tehtud ka oma broneeringu soodsaks autorendiks, nii et meil on lootust peale K tööle naasmist saada Brisbanest campervan, millega nelja päevaga jõuda Cairnsi, seal natuke ringi vaadata ning siis otse hakata kodupoole lendama 5 lendu jutti. Tõotab põnev tulla.

Muide, moskiitod on siin ka halastamatud. Nad on pisikesed, ei tee häält ning pole tuntavad, kuid jätavad järele endast suure sügeleva punni. Täiesti ebaõiglane.

Esmaspäev, 10. mai 2010

Mereannid on võrratud

Lõpetasime just imelise õhtusöögi. Plaanisime lõunaks võtta poest känguruliha ning minna avalikule grillile seda parki tegema, kuid äkitselt kogunesid vihmapilved ja päike kadus ära, mistõttu polnud õues grillimine kuigi hea idee. Kuigi grillikohtadel on olemas ka kerge varikatus, pole neil seinu, mistõttu nurga alt sadav vihm tuulega ikkagi pihta võib kanduda ning niiskusega grillida õhukeste riietega pole just teab mis toredus. Nii me otsustasime süüa känguruliha hoopis õhtuks. Vahetult enne poodi minekut tuletas M meelde, et leppisime juba eile kokku tänaseks õhtusöögiks krevetid. Ja nendele ei suuda ma kunagi ei öelda. Seadsime oma sammud taas kalaturu poole ning muretsesime sealt endale kilo soolvees keedetud krevette. Silma järgi hinnates olid kuningkrevetid siin umbes sama suured kui tavalised krevetid. Kui Eestis on kõige soodsamad krevetid puhastatult umbes paari cm pikkused, siis siin selliseid pisikesi ei kohta ning puhastatud tavalise kreveti suurus jääb 4-6 cm kanti, umbes selliseks, nagu Eestis kuningkrevette müüakse. Kalaturul on krevetid laotatud koos teiste mereandidega jääle. Kogu kaup on värkse ning võetakse su enda silme alt otse jäält. Saab osta nii tooreid kui juba soolvees keedetud krevette. Muide, mereandide ning liha kilohinnad on siin täiesti võrreldavad ning umbes samas suurusjärgus. Kui Eestis ka värskeid, hõrgu liha ja maitsega mereande mõistliku hinnaga soetada võimalik oleks, kaoks ilmselt liha minu toidumenüüst üsna pisikeseks osaks. Siiani pidasin end pigem lihainimeseks, ent värske kala ja mereandide vastu ei saa ma kohe mitte millegi muuga. K valis poest välja paar küpset avokaadot ja purustas need kahvliga kaussi, lõikas kõrvale pika saia jupid ning õhtusöök oligi serveeritud: avokaadokattega krevetisaiad.

Ilmad on meid seni suhteliselt soosinud, ainult eile tibutas vahepeal veidi nagu tänagi ja täna oli enamuse päevast pilves. Hommikul panime bikiinid riiete alla, et päeval ujuma minna, kuid see meil lõpuks ei õnnestunudki.

Pilvise ilmaga on autoga hea sõita, sest päike ei kõrveta ebameeldivalt ning autos pole päris saun. Külastasime ananassifarmi, mille tunuuseks on suur plastikust ananassikuju tee ääres, tuntud kui Big Pineapple, kuhu saab ka sisse minna. See son 3 korrust, kust esimeselt algab ananassifarmi ajaloo ja ananasside kasvatamise selgitamine ning etapid kuni tootmiseni välja, mis lõppeb kolmandal katuseterrassikesel vaatega ananassifarmile endale. Mul polnud varem poolt aimugi, et ananassid kasvavad puhmastes põllul, tekkidest justkui eimillestki puhmakõrte otsa. Seal oli ka meie paremini investeeritud 1 dollar, mille eest sai pulga otsas veerand ananassi, mis oli äärmiselt magus, maitsev ning mahlane suutäis.

Sealt edasi suuundusime K praeguse elukoha poole Yandinas, kus asub ka tema pisike imearmas jackrusseli kutsu. Teepeale jäi meile Wappa Falls ehk kohalik väike veekosk, mille juures K-gi enne käinud polnud, nii et huvitav meile kõigile. Keerasime suurelt teelt maha ja tundus, et olime sattunud valesse kohta. GPS-l oli huvipunktide all Wappa Falls isegi olemas ning võtsime sellele suuna, sõites mõned kilomeetrid mööda kitsast kruusateed, millel olid üksikud ca 10-meetrised lõigud asfalti. Milleks panna keset kruusateed mõne meetrine lõik asfalti, jäi mulle arusaamatuks. Jõudnud GPSi sihtpunkti, kuulsime küll kose häält, ent ei leidnud ühtki rada selleni: kõik teed olid erateed ja viisid kellegi hoovi. Pärisime aru ühelt kohalikult, kes teatas meile, et oleme küll kosele väga lähemalt, aga avalik vaateplavorm asub täpselt teispool jõge vastaskaldal ning siitpoolt me kuidagi ligi ei saa. Ka olla kohalikud mitmel korral kaardimeistritele märku andnud, et huvipunktie alla on saanud vale jõekallas, ent ei midagi. Isegi turismibussid eksivat neil sinna ära. Egas midagi, keerasime otsa ringi ja läksime tuldud teed tagasi. Veerand tundi hiljem olimegi pisikese veekose juures kohal.

K kuts ja elupaik ära nähtud, sõitsime Noosasse, kus on imeilus heleda liivaga rand ja helesinine ookean. Et taevas oli pilves ning seal säras pigem vikerkaar, oli täna vesi veidi tumedam, kuid endiselt kaunis. Postkaartidelt nähtav paradiisisaarelik laguunsus kahjuks silmale ei avanenud.

Homme lahkume Sunshine Coastilt ja liigume veidi edasi põhja poole. K peab kahjuks juba reedel taas tööl olema ning meie peame endale viimaseks nädalaks ajaks Austraalias veel tegevuse leidma. Kui nüüd hästi läheb, siis ehk õnnestub meil saada soodsatel renditingimustel auto, millega veel enam põhja poole sõita, et sealt lennupiletid tagasi Brisbanesse võtta ja otse koduteed alustada. Eks hoiame pöialt!

Pühapäev, 9. mai 2010

Sunshine Coast

Hommikul voodist ärgata oli mõnus. Sättisime ja pakkisime end veidi, kirjutasin valmis postkaardid, mida olin plaaninud reisi algusest saadik juba posti panna, kuid milleni kuidagi polnud jõudnud ja asutasime end K auto poole teele. Kott seljas ei tundunud mitte raske kui enne, ent raskus ilmselt jaotus kuidagi teisiti, nii et mütsi osa hõõrus vastu kukalt ja turjal oli kuidagi rohkem survet. Õnneks tee autoni oli üsna lühike.

K oli rääkinud linna lähistel asuvast kaubanduskeskusest, kus peamiselt firmade nö vabrikupoed asusid. Loomulikult ei saanud me seda külastamata jätta. Pean nentima, et nii mõnedki firmad olid seal minu jaoks täiesti tundmatud, mis K sõnul siin üpriski tuntud olema pidid. Nii me veetsime hommikust mõned tunnid ja päiksepaisteranniku poole asusime teele alles lõuna paiku.

Ilm oli õues meeletult soe ja päiksepaisteline. Läbi auto klaaside tundus, justkui praeksime end otse pannil, ainult et päike läbi klaaside peale ei hakanud. Uni kippus vägisi peale tikkuma sellises mõnusas kuumuses. Konditsioneeri me autos tööle ei pannud, et säästa M-i pidevast nuuskamisest, mida konditsioneeri kasutamine tal koheselt esile kutsub. Selle eest olid meil enamus aknaid autos avatud, nii et soe tuul sasis mõnusalt juukseid. Siinses kliimas on kabrioletid kahtlemata õigustatud.

Ronisime ka Wild Horse Mountain vaateplatvormile, millelt avanes imeline vaade ümbruskonna mägedele ja metsadele. Vaateplatvormile jõudmiseks tuli meil üsna järsust kaldteest 700 meetrit üles ronida. Säärelihased andsid end tunda meil M-ga juba paar päeva varasemast 420 meetri kõrgusele vaateplatvormile järsust trepsit tõusmisest, lisaks eilsest Brisbane peal jalutamisest, nii et mööda kaldteed üles minek ega alla tulek polnud sugugi lihtne. Küll aga oli vaade seda ronimist väärt: ühel pool oli silmapiiril Brisbane, teisel Sunshine coast ning ümbruses Glass House Mountains.

Sunshine Coastil on loodus kõik roheline, hoolimata sellest, et siin on sügis. Erinevalt Melbourneid kandist, selles kandis punaseks minevate lehtedega puid ei tunta. Rannaliiv oli pärastlõunaks juba jahe, ent mõõtmiste järgi veetemperatuur endiselt 20-21 kraadi. K viis meid Dicky randa, mis on saanud oma nime sinna karile sõitnud laeva järgi 1890-datel ning mille vrakk siiani rannas liiva ja vee piiril seisab. Vaatepilt nagu romantilisest Hollywoodi filmist: vesi lööb vahutavate lainetena üle vraki jäänuste ning taganeb juba hetk hiljem liiva pealt ookeani tagasi. Ja mõni sekund hiljem kordub kõik taas.

Ööbimiskohaks oli meil õhtul plaanitud K töökohas asuv 2 magamistoaga korter, mille kasutusõigus paariks päevaks K-l oli õnnestunud välja rääkida. K töökoht on superilusas kohas: konverentsikeskus, kus ta töötab, asub 10 hektari suurusel maalapil, millel oma välibassein, piljardilauaga mänguruum, mitmed naridega toad klientidele ning palju rohelust ümberringi, ometigi asudes linnas sees, rahvast täis tänavate kõrval, ookeani lähedal. Töökoha asukohana tundub olevat üsna meeli rahustav keskkond.

Asjad tuppa ära pandud, ostsime alkoholipoest (supermarketites siin alkoholi ei müüda ning selleks on eraldi poekesed) 4-liitrise valge veini ning seadsime end sadamas asuva mereandide turu poole, kust plaanisime õhtusööki muretseda. Rahvast oli seal nagu murdu. Tellimuse täitmise ootamise ajal hakkas taevas hoolega pilvi koguma ning lasi sahmaka vihma alla. Vihm oli küll üsna lühikest aega, ent see rikkus meie plaanid minna mereande rannale koos veiniga nautima. Nii võtsime toidu kaasa ja läksime tagasi koju, et õhtu veeta mõnusasti Bismarki mängides ja veini nautides. See kõlab endiselt justkui unenäos, et oleme tegelikult siin ja K ei ole illusioon või viirastus. Ahh, kui mõnus on puhkusel olla!

PS! Emmedele head emadepäeva ka!

Laupäev, 8. mai 2010

Brisbane

Tänane öö oli soe ja mõnus, isegi palava võitu. Hommikul pool seitse läks M-l uni pealt ning asutasime end teele. Gold Coastile jõudsime nii vara, et kõik poed olid veel kinni, kuid laupäeva hommiku kohta liikus inimesi juba üsna palju. Kella 8 paiku hommikul lõppes rannas joogakursus, meie asutasime end samal ajal randa hommikusööki manustama. Vaatasin kella ning tegin kindlaks, et Eestis on südaöö möödunud ja kuupäev vahetunud, et emale sünnipäevasõnum teele saata.

Gold Coastil asuvad siinse ranniku 2 suurimat kaubanduskeskust. Neist ühes veetsime ca 2 tundi, peale mida arvas M, et ta enam rohkem šopata ei jaksa. Sättisime end Brisbane autorendi poole, kuhu täna pärastlõunal oma truu reisikaaslase tagastama pidime. Vahetasime K-ga mõned sõnumid täpsustamaks, kus ja millal kohtume. Et me Brisbane ei tunne, sobis meile kõige paremini autorendi firma ees K-d oodata. Kolmveerand tundi hiljem kokkulepitud ajal olime meie endiselt lähedalasuvas parkimismajas autot ümber pakkimas oma seljakottidesse ning K alles sootuks pika tänava teises otsas, kuhu ta ekslikult sattus. Asjad lõpuks seljakottidesse ära pakitud, suundusime autot tagastama rendifirmale. M oli juba peaaegu võtmeid üle andmas, kui mulle äkki meenus, et olime unustanud tankida. Otsisime lähedal oleva tankla, lasime paagi täis, andsime auto ära ja otsustasime jalutada, kummalgi rasked seljakotid seljas, mööda Queens streeti Queens Malli poole, et K-ga trehvata.

Kui olime mõned tänavavahed edasi jalutanud, tundus mulle, et teispool tänavat jalutav neiu on väga K moodi, ainult et tal on 2 suurt kotti ming meid ta ära ei paistnud tundvat. Võtsin telefoni ja helistasin K-le: selgus, et ta oligi meist just hetk tagasi mööda jalutanud. Mul oli nii hea meel K-d jälle näha. Meie viimasest kohtumisest kodumaa pinnal oli möödunud juba ca 1,5 aastat, mis on sisuliselt ilmatuma pikk aeg. See kõik tundus nii ebareaalne, et raske oli vastu seista kiusatusele K-d näpistada, arusaamaks, ega ta ikkagi kuumusest kerkinud miraaž pole. Ent ei, K on päris. Ja siinsamas. Meiega koos.

Tatsasime kolmekesi K poolt broneeritud seljakotirändurite hostelisse. Sattusime sinna just hetkel, mil toimus vahetuse üleandmise aeg, mistõttu tuli meil oma veerand tundi oodata, enne kui keegi meid üldse nõus jutule võtma oli. K astus leti juurde ning teatas tähthaaval oma nime broneeringu hõlpsamaks leidmiseks. Mida aga polenud, oli broneering arvutis. Hetk hiljem sai selgeks, et mingil kummalisel moel oli meid paigutatud teise sama keti lähedalasuvasse hostelisse, kuigi K olin 2 korda kontrollinud broneeringut tehes, et asume just nimelt selles. Egas midagi, võtsime kotid taas selga ning sammusime veidi ülesmäge paar tänavavahet edasi asuva teise hosteli poole, kus kenasti ka oma kolmese toa kätte saime.

Viimati olin seljakotirändurite hostelis 6 aastat tagasi Londonis. Sealne kogemus oli mul nii selgelt veel meeles, et peale seda olin püüdnud vältida võimalusi sellistesse kohtadesse sattuda. Tol hetkel aastavahetuseks Londonisse saadud tuba oli võetud meil oma seltskonna peale, mistõttu tundus olevat asi lihtsam ja mugavam. Ülitillukesse tuppa oli mahutatud 3 nari ja väike kraanikauss. Toa ust avades pahvatas sealt näkku hingemattev niiskuse hais ning paistis hämarast nurgast üksnes tugevalt hallitav sein. See oli koht, kust olin nõus selg ees väljuma ja jala tagasiteed koju alustama. Tol korral olime õhtu lõpuks aga nii väsinud, et öö toas ikkagi ära magasime ning ööga toas harjuda jõudsime ja sinna veel mitmeteks päevadeks jäime.

Brisbane hosteli tuba ei meenutanud aga sugugi üldse Londoni oma. Tuba oli väga lihtne, kuid enam-vähem puhas ja korras. Aknast avanes vaade hosteli teise tiiva koridoridele ja tubadele. Uksed heli ei pea ning koridoris toimuvat on kõike väga hästi kuulda. Et toas rohkem õhku oleks, avasime akna, millest kostub kesklinnatänavatelt tulev melu. Dušivõimalus koos WC-ga asub koridori peal ning on jagatav teiste hosteli asunikega. Ent vähemalt on olemas enese pesemisvõimalus, kuigi seda tuleb jagada väikeste sipelgate ja prussakapoegadega, kellega oli mul päeval võimalus dušikardina peal kohtuda. Samas tuleb ikkagi arvestada, et seljakotirändurid on vähenõudlikud ning tubade eest küsitav summa on üsna taskukohane ja soodne. 33 AUD inimese kohta maksta ja midagi enamat kui eraldi privaatne tuba vooditega ja koos puhta voodipesuga nõuda, oleks patt. Oleme ikkagi Brisbane kesklinnas ja meil on mõnus koht, kus oma linnatuurist väsinud jalgu puhata ning ööseks sõba silmale saada.

Kotid tuppa ära visatud, tutvustas K meile linna. Brisbane kesklinnas on omaette rajoon pilvelõhkujatega jõe kaldal, umbes nagu Melbourneiski. Suur linn nagu suurlinn ikka. Keskusest eemale minnes on majad taas pigem väiksemad ja madalamad. Ent siin ei ole tramme. Linnapeal näeb küll liinibusse, kuid populaarne ja põnev ühistransport on Citycat ehk jõelaev, mis iga natukese aja tagant kaldalt kaldale sõites peatusi teeb. Otsustasime Citycatiga teha väikese tuuri peale pimeda sabumist, et näha jõe pealt öiseid linna tulesid. Ja need olid imelised. Vee särav sillerdus värviliste valgustega, mis kumavad pilvelõhkujate katustelt või jõeäärt katvate restoranide seintelt, on fantastiline. Sattusime pildistamisega isegi nii hoogu, et pidime paadist,millega tagasi plaanisime minna, peaaegu maha jääma. Avastasime paadi tuleku viimasel hetkel ja olime sadamast üsna kaugel. Sisuliselt oli meil valik kas paadist maha jääda ja ilmselt tagasi kesklinna jalutada või tõmmata jalad kõhu alt välja ja päkkadele valu anda niipalju kui võimalik, et paadile jõuda. Valisime viimase kasuks ning saabusime sadamasse paadiga umbes samal hetkel.

Päkad päevast ümaraks käidud ja jooksmisest keel vestil, jõudsime tagsi oma hostelituppa. Vajusime südaööks sügavasse unne, olenemata tänavalt kostvast diskotümakast ning ukse taga käivast jutuvadinast.

Reede, 7. mai 2010

Surfarite paradiis

Autos magamine ei olnudki kuigi hull. Vahepeal kippus üks kannikas ära surema ja vastu hommikut hakkas jube külm. Oleksin endale fliisi selga ajanud, ent üks oli pagasnikus ja teie M pea all padjaks. Ma ei raatsinud teda kuidagi äratada ja otsisin tagant istmelt unesegaselt omale jope selga. Eestis olin teinud endale märkme, et villased sokid tuleks kaasa võtta. Enne reisi aga mõtlesin, et milleks. Öösel magades oleks need aga marjaks jalga ära kulunud.

Hommikusööki nautisime hiljuti tõusnud päikese paistel Crescent Headsis, mis on väike linnake veidi kiirteest eemal, kuid surfaritele meele järgi. Hommikune jogurt puuviljasalatiga maitses ookeanikaldal liivarannale paigutatud piknikupinkidel ühe silmaga surfareid jälgides üsna hästi.

Otsustasime täna jätkata oma teekonda mööda rannikuserva kulgevat kiirteed, jättes kõrvale igasugused võibolla toredad vaatamisväärsused, mis vähegi asusid sisemaa pool. Mitmetes linnades pikemat peatust me ei teinudki. Coffs Harbouris leidsime tee äärest suure banaani, mis tähistas vaba aja parki, ent millest osa oli suletud. Väljas näitas termomeeter 33 kraadi sooja, kuid just veepargi osa oli kinni. Irooniline või mis. Samas on praegusel ajal siin kandis veega eriti suured probleemid. Paljud jõed on kuivanud niredeks, osa aga paistavad endised. Ka vee koskede pealt on näha, et need on hetkel pigem kokku kuivanud kui veest pakatumas.

Kui kiirteed mööda edasi sõita, jääb tee äärde uhkete sibulkuplitega valge rajatis, mille kõrvalt viib tee Woolgoolga linnakesse, kus iga-aastaselt toimuvad karriturud. Sibulkuplitega rajatis on tegelikult Guru Nanak tempel, mille rajasid sinna kanti kolinud esimesed hindud. Samuti on piirkonnas mitmeid India ja Hiina restorane. Kui sõita otse läbi linnakese, lõppeb tee pisikese poolsaare tipul, millelt avaneb imeline vaade ümberkaudsele sinisele ookeanile. Samast linnakesest leidsime peatänava äärest lõunapakkumise: praad koos joogiga ca 10 AUDi ning otsustasime seda järele kaeda. Kui hoonesse sisse olime astunud, päris üks naisterahvas, kas oleme klubi liikmed. Saamnud eitava vastuse, palus ta täita meil külastajapääsmed, mille rebis raamatust välja ja meile andis endale koopiat jätmata. Milleks see vajalik oli, mine võta kinni.

Söögiruumi sattununa avastasin, et olime ilmselt selle koha külastajatest kõige nooremad. Esimese hooga oleks ma pakkunud, et sattusime einestama vanurite päevakodusse, kuid veidi lähemal uurimisel jõudsin järeldusele, et tegu oli siiski pigem II Maailmasõja veteranide klubiga, kuhu pääsesid üksnes kohalikud klubiliikmed või võõrad klubimaksu makstama, kes elasid kaugemal kui 16 km. Olgu, mis ta oli, ent kohalike hulgas paistis see piisavalt populaarne olema, nii et terassil oli raske vaba lauda leida ja ka toit oli maitsev.

Coffs Harbourist veidi edasi asub Macleani nimeline väikelinn, kuhu kunagi asusid elama esimesed Austraaliasse tulnud šotlased ja kus siiani peetakse kord aastas šotlaste kokkutulekuid. Linnatänavad teevad eriliseks tänavavalgustuspostidele umbes meetri kõrguseni maalitud kildi mustrid koos klanninimedega. Kellel šoti juuri, saab sealt minna vaatama, kas leiab omaste mustri üles.

Õhtuks olime plaaninud Byron Baysse jääda. Byron Bay on ilmselt üks Austraalia tuntumaid surfarite paradiise. Kui siiani olin tundnud end rannarajoonides täiesti normaalse turistina, siis Byronisse ma kohe mitte kuidagi ei sobinud. Ei ole mul surfari päikese käes tumedaks päevitunud nahka, rastapatse ega hipilikke riideid, mis kõik tundus sellesse kanti hästi kokku sobivat. Jõudsime Byronisse napilt enne päikeseloojangut. Sel ajal kubises pearand veel ohtratest surfaritest ning niisama ajaveetjatest. Surfamine on ilmselt puhas elustiil: elatakse oma campervanis, tehakse matka gaasipliidikesel süüa ning surfatakse päevad läbi. Aga millestki peab ju elama ka või mis? Nagu Byronis näha, pole surfar olla kunagi liiga vana. Surfarite hulgas on nii noori poisse ja tüdrukuid kui pensionieelseid soliidses eas härrasmehi. Ja kui üks surfarist boheemlane kohtab teist, saavad nad samasuguse boheemlasest surfarist lapse, nagu tänavapildis näha võib.

Byron Bay linnaservas asub Cape Byron, mille otsas imeline valge majaks – see on ühtlasi ka Austraalia kõige idapoolsem tipp. Päikeseloojanguks jõudsime täpselt majaka juurde. Ühelt poolt majakat avanes vaade, kuidas roosaks värvunud taevas kadus päike tumedate mäenõlvade taha, teispool peksles sinine vahutav ookean vastu kaljujalamit. Jah, Austraalia on imeliselt ilus.

Peale päikeseloojangut asusime otsima avalikku müntidega pesumaja, nagu Ameerika filmidest tuttav, sest enamus kodust kaasa võetud riideid olid juba mustaks saanud. Kui mina oleks ehk veel hädapärast kotist üht-teist selga sobitada leidnud, siis M oli t-särkidest tühi juba eile. Ühe päevase vajaduse rahuldas ta eile uue särgi ostmisega, ent iga päev ju uut särki osta reisi lõpuni ikka ei saa. Lonely Planet tuli meile siin kohalgi appi: linnas oli täpselt üks avalik pesumaja ning seegi enam-vähem linna keskel. Pesupesemisega oli üksnes väike mure veel: tahtsime pessu panna valged riided, kuid osa neist olid alles seljas. Nii saigi kiirelt pesumaja ees auto juures riided vahetatud ja vajalikud masinasse libistatud. 22 minutiline pesumasina tsükkel maksis sooja veega 6 AUDi, pesupulbritops, millest jätkunuks ca 2 masinatäie peale, veel 1 AUD ning pesukuivati 6 minutiline tsükkel, mida pidime aga riiete kuivaks saamiseks 3 korda järjest võtma, igaüks veel 1 AUD. Nii saime tund aega sisustatud ja 10 AUDiga elementaarse koguse riideid puhtaks pestud, kuivatatud ja uuesti sipsti selga tagasi.

Kui päev algas ookeanikaldal söömisega, ei saanud ta ometi teisiti lõppeda. Pimedas Byronis ei surfa enam mere peal keegi ning enamus elust koguneb kohalikesse pubidesse-restoranidesse, aga ka tänavatele. Leidsime lõpuks söögikoha, kus sai kaardiga maksta take-away toidu eest. Võtsime kohalike hulgas populaarse fish & chipsi koos kalmaarirõngastega. Nii värskeid kalmaarirõngaid polnud ma veel varem saanud. Istusime laternatega valgustatud rannapromenaadile pimedas mühiseva ookeanikaldale einestama. Vaba istekohta muruplatsil polnud sugugi kerge leida: kõikjal meie ümber olid inimesed, kes samamoodi muruplatsil istudes einestasid või teisiti, nt kitarrimängu ja lauluga oma aega sisustasid.

Õhtusöök söödud, asusime otsima endale järjekordset teeäärset ööbimiskohta. Pacific Highway on Byron Bayst edasi päris korraliku teega ning suuremad ristmikud kenasti valgustatud, nii et esimese hooga ei raatsinudki kuidagi teelt maha keerata. Pimedamatel lõikudel sõita pole aga üldsegi nii meeldiv. Nii otsustasime siiski teelt maha keerata ja end ööseks ankrusse seada. Meie tänane ööbimispaik on taas hõivatud lisaks meile ka teiste camperite poolt ning rekkadele on sedakorda täiesti eraldi platsike reserveeritud. Lisaks on seekordne plats ka paremini valgustatud ning omab isegi laste mänguväljakut. WC-sse minnes avastasin aga lähedal olevate puude pealt suured ämblikuvõrgud koos mõne cm-suuruste ämblikega, kellega ma kohe kuidagi tutvust teha ei soovi. Eriti arvestades kaasa saadud hoiatust, et enamus ämblikke on mürgised, osa neist isegi surmavalt. Ja mis veel huvitav: olgugi tegemist suure tee ning asustusest mitte kaugel oleva kohaga, pole siin täna mobiili levi. Küll aga on õues olemas eraldi kaks posti pistikupesadega elektri jaoks.

Muide, päeval kohtasime maanteelõiku, millel kiiruskaamerad mõõdavas keskmist kiirust. Ehk siis on kaamera pikema teelõigu ees ning järel ja arvestab sinu keskmist lõigu läbimise kiirust. Seega pole mingit kasu vahetult enne kaamerani jõumist pidurdamisest, kui ülejäänud maa on kihutatud – trahvi võib saada kaela ikkagi.

Neljapäev, 6. mai 2010

Pimedam kui öö

Pakkisime oma asjad ära ning leppisime J-ga kokku, et kui midagi maha unustasime, toob ta meile augustis Eestisse järele. Hommikul üle antud Vana Tallinna pudeli peale läksid J silmad lausa särama ning ta lubas selle järgmisel peol ära juua. J oli meie tulekuks teinud mõningaid plaane, mida võinuksime koos teha, kuid esialgu ütlesin tema pakutud öömajast ära, siis tegi ta endale uued plaanid. Nii jäid meil nägemata liivaluidetest koosnev 35 km pikkune Sahara-taoline kõrbeosa, kuhu pääseb üksnes 4-veolise autoga, ent mida J on teistele huvilistele tutvustanud juba kümneid kordi ning millest tal endal juba paras siiber on nagu ta hiljem ise tunnistas. Siiski oli J-ga tutvumine erakordne ja positiivselt meeldejääv kogemus.

Peale supermarketis kiiret shoppamist seadsime oma suuna Seal Rocks poole, mida suuremast maanteest veidi kõrvale jääb, ent mida peetakse üheks idüllilisemaks kohakeseks tänu tema imeilusatele liivarandandadele, millest ühelt poolt tõusevad üles ookeaniga lõppevad kaljuservad ning teiselt lainetab türkiissinine ookean pikkadele liivarandadele. Poolsaarekese lõpus asub järsul tõusul kitsa ligipääsetava tee otsas imekaunis valge majaks 1800-date keskpaigast, mille ümbrusest avaneb imeline vaade ookeanile ning milles on võimaik ka soovi korral ööbida. Seal Rocks on väike kaluriküla, kus üksnes 21 püsielanikku, ent oma justkui maailma serval asuva paradiisikesena on ta võlunud mitmeid rändureid, kalureid ja surfareid oma iluga. Reisiraamatud sest kohakesest palju ei räägi, sest nagu J ütles, püütakse seda pigem turistidest veidi eemal hoida. Eks sel samal põhjusel läheb ka suurelt teelt Seal Rocksi enamjaolt asfalttee millest on 2 km augulist kruusateed – ka see aitab suvalisi ekslejaid ehk veidi eemal hoida, sest siinkandis on paljud pisemadki teed asfalteeritud ning 2-veolise või rendiautoga katteta teedele ei minda. Seal Rocks on niivõrd kutsuva päikese käes sillerdava türkiissinise veega, et sellest on raske eemal ennast hoida. Tänane veidi tuuline ilm ei lasknud tunda end liiga palavalt, kuid jalgupidi ookeanis pidin ma ometigi ära käima. Vesi ei olnud külm, vaid pigem märg. Ja veel märjemaks läks see sii, kui ootamatult sahises laine seljatagant üle mu seelikuserva, laksates vastu kannikaid.

Seal Rocksist viib tee edasi mööda kitsast maariba Cape Hawki, kus asub vaateplatvorm, millest võimalik näha 360-kraadise vaatena ühel pool teed asuvat järve ning teispool kitsukest maariba asuvat ookeani. Vaateplatvormi viib 420 meetri pikkune treppidega metsarada. Kui lugeda infotahvlit ja mõelda, miks 420 meetri edasi-tagasi läbimiseks pool tundi kulub, jääb see esialgu arusaamatuks. Ent olles roninud neist puiduga piiratud mullastest trepiastmetest üles juba sadu samme, nägemata endiselt veel teekonna lõppu, saab see üsna kiiresti selgeks. Kuigi trepist alla tulek oli lihtne, võttis see mu parema sääremarja hiljem veidi siiski tõmblema. Avanev vaade oli aga ronimist väärt.

Tegime väikese peatuse Forstersi kaubanduskeskuses. Olgugi tegemist üsna pisikese (18 000 elanikku) kohaga, oli nende kaubanduskeskus mõnusalt põnev, kus meil õnnestus ootaatult veeta isegi tunnike. Sain sealt endale uued päikeseprillid, mida reisi algusest saadik nii väga igatsenud olin, sest eelmised läksid juba sügisel katki. Eestis pole just palju eraldi päikseprillipoode, sest meie päike on nii lühiajaline ega ole pooltki nii terav kui siin, sestap oli siinne müüja üsna adekvaatne selgitama päikseprillide vahet ning andma oma soovitused. E, sinu südame rahustuseks võin öelda, et soetasin endale uued sõbrad üsna mõistliku hinnaga (ca 40 AUD), kuid kõrgeima UV-kaitse filtriga ning polariseeritud klaasidega, et ka autoroolis päike ei pimestaks ning silm suudaks kahjustumata lahti olla. Ja tõepoolest – need töötavad.

Tänu ootamatule pikemale külastusele Fortsersi kaubanduskeskusesse jõudsime Port Macquairesse alles peale pimeda saabumist. Parkisime oma auto McDonaldsi lähedale, et läpakaga netist otsida lähedalasuvat soodsamat majutust ja vaadata, mida selles kohalike regiooni ühes puhkuselinnas üldse vaadata või teha on. Esimene McDonalds, kuhu sattusime, oli sootuks üksnes take-away ilma siseruumita, kus istuda ja süüa võiks. Selliseid pole ma varem kohanud. Teisest McDonaldsist aga võtsime omale latte (siinmail ei saa cafe lattest keegi midagi aru ja tuntakse üksnes sõna latte) ja juustukoogi tüki ning asusime netis surfama. Peagi sai aga selgeks, et ööbimine on küll siinkandis soodsam, kuid linnakeses peale koaalade haigla ei huvita meid miski. Pimedas koaalade haiglat külastada aga pole mõtet ning hommikuks oleme linnast juba edasi liikunud, mistõttu meil see vabatahtlike poolt loodud üksus nägemata jääbki. Metsloomade aktiivsust siinkandis näitab juba seegi, et metsikute koaalade haiglasse toimetatakse igal aastal keskmiselt 200 isendit.

Port Macquaireis sai M paar päris ilusat sadamapildikest. Linn ise pole kuigi suur, umbes Haapsalu sugune ca 40 000 elanikuga väikelinn. Küll aga on minu jaoks põnev näha veekogu kaldal pelikane vabalt ringi patseerimas ning kalameestelt kalasaaki ootamas. Pelikane nägime päeval ka Seal Rockis, kus õhk lõhnas ookeanist juba nii soolaselt, et siinsetel elanikel SPAsse soolakambrisse küll asja olla ei tohiks.

Otsustasime veeta tänase öö maantee äärde loodud puhkepaunades, valides endale välja esimese, milles olemas kohapeal ka tualett ja kätepesu võimalus. Vahemaad on siin pikad ning maanteede äärde on neid loodud omajagu. Need on suurelt teelt ära keeravad asfaldiribad, mis on maanteest eraldatud puudesalukesega. Tihtipeale on lisaks tualetile puhkepaikades ka piknikulauad ning infotahvel, mõnel pool nipet-näpet miskit veel. Austraalias on teede turvalisuse peale mõeldud palju. Peamiseks probleemiks liiklusõnnetustel on juhtide väsimus ja uimasus pikast sõidust, mistõttu teede ääres näeb pidevalt silte iga 2 tunni tagant peatumise ja puhkepausi tegemiseks.

Kui olime teelt maha keeranud puhkepauna, leidsime selle eest olevat üsna hõivatud. Juba oli end mõnusasti sisse seadnud siia 2 pikka rekkarongi (ca 28 m pikk), vagunelamulaadne mikrobuss, suurem vagunelamu, mis peatuspaigas end küljelt lisasektsiooniga laiendab ja paar sõiduautot. Ajapikku lisandus meile veel mõni rekkarong ning sõiduautosidki. Paar rekkat pidid aga omale uut paika otsima minema, sest siia nad lihtsalt enam ei mahtunud.

Õues on öö kohta mõnusalt soe, nii ca 10-12 kraadi. Taevas on nii tähine, et sellistena näeb meil üksnes augusti öil ja sedagi vaid looduses olles. Tähed on sootuks teistsugused kui meil, lausa harjumatu vaadata, et ei leia üles põhjanaela ega suurt vankrit. Ja tähed säravad selles rohkem kui kottpimedas öös tõeliselt eredalt. Ööd ei ole siin lihtsalt pimedad, vaid lausa süsimustad, nii et silm kuigi kaugele ei seleta ja taskulamp kulub ões liikumiseks marjaks ära. Kuigi olen kuulnud palju hoiatusi pimedas sõitmise vältimiseks tänu teele hüppavatele kängurudele, koaaladele ja wombatitele, siis meie teekond pimedas kulges täna kenasti ilma ühtki metslooma nägemata. Loodetavasti ei sõida me neile reisi jooksul kordagi otsa, sest kahju oleks teha liiga niivõrd nunnudele loomakestele.

Tänane õhtu oli suhtlemise osas minu jaoks üsna aktiivne. E käest saadud unejutu asemel TV-komöödiaseriaali vaatamise katkestas esmalt T oma sõnumiga, paludes otsida oma passi M-le laenatud kotist. Passi me ei leidnud, aga iseenesest poleks see T-d ilmselt ka väga aidanud: mida oleks ta saanud Eestis hakata peale teadmisega, et pass on ilma temata maakera kuklapoolele reisinud? Sellegipoolest loodan, et T leiab oma passi ikkagi üles ja saab oma dokumendid korda. Ja siis tuli teade R-lt, et ilmselt saan ma siiski endale uue telefoni, kui lõpuks kodus tagasi olen. See kõlab küll uskumatult ja ega ma ilmselt enne ei usugi, kui lõpuks ise näen.

Eks katsetame ära, kuidas pisikeses Hyundai Getzis kahekesi magada on ja kui kangelt meie luud end homme tunnevad. Staabi siia liikuvasse imemasinasse oleme igatahes juba kenasti sisse seadnud.