Neljapäev, 25. juuni 2009

Puhkamist tuleb harjutada

Uskumatult tõsi on see telereklaami lause, kus neiu üllatudes küsib noormeetselt, mida nood lambi all beežitades teevad, saab vastuseks, et puhkamist tuleb harjutada. Nii ta on. Nädal tagasi reede õhtul lõpetasin tööpäeva suhteliselt hilja (andke andeks, sõbrad, kes te olete mu seetõttu üsna maha kandnud), valmistudes nädalaseks puhkuseks. Esimesed paar päeva olid rasked, töömõtted keerlesid peas ja pidevalt tuli meelde asju, mis kõik jäid tegemata. Esmaspäev oli telefoni otsas peaaegu nagu tavaline tööpäev. Jaanipäev oli rahulikum. Täna suutsin juba harjuda mõttega, et saan rahus raamatuid lugeda ja päikest võtta.

Praeguseks hetkeks olen jõudnud läbi lugeda kaks raamatut (Jaan tuli ju vahele): Oscar Wilde "Dorian Gray portree" ja Norma Khouri "Kaotatud au". Esimene neist raamatuist meenutas kooliaegset kohustuslikku kirjandust. Algus ei saanud eriti vedama, ent vahepeal läks üsna huvitavaks. Veidi Faustilik ja Faust mulle istus omal ajal. Ometigi ei viitsi ma kuigi palju lugeda raamatuid, mille tegevus toimub ajastus, mida olen filmidest näinud ja suudan veidi ette kujutada, ent mis jääb minust siiski üsna kaugesse aega seljataha. Pikad maastikukirjeldused mind ei põimu. Eelistan pigem raamatuid, mille tegevus leiab rohkem aset tänapäevas. Raamatuid, mida on lugeda nii ahmivalt hea, et ei saa neid kuidagi käest, mis on nii kaasahaaravad, et unustad end ümbritseva. see annab võimaluse mõtte välja lülitada ja tõeliselt puhata. Kogu vaimuga.

"Kaotatud au" aga paelus mind veidi enam. Kui olin lõpetanud "Elusalt põletatud" lugemise, otsisin Amazonist raamatuid, mis kirjutaksid aumõrvadest. Minu jaoks tundus kogu see teema, sh moslemid ja nende tõekspidamised, nii võõra ja arusaamatuna, et sellest veidi paremat pilti saada, tahtnuksin veel lugeda. Siis leidsin ka "Kaotatud au" nende raamatute pikast nimekirjast, mis aumõrvu ja mosleminaisi käsitlesid. Eesti keeles on sellel teemal tõlkeid ilmunud omajagu, ent inglisekeelsele kirjandusele jäävad need hoolega alla. Nüüd avastasin "Kaotatud au" juhuslikult raamaturiiulist ja võtsin selle ette. Kui "Elusalt põletatud" rääkis Jordani Läänekaldast ja pigem alamklassist, talupoeglikust elust, ülikarmidest reeglitest, mis olid kehtestatud ühiskonnas naistele, eriti antud peres, ent samas oli väga vahetu ja lihtne, siis "Kaotatud au" seevastu räägib keskklassi perekonnast, erinevatest koos eksisteerivatest uskudest, mille tavad on teatud määral erinevad, ent olles araablased, kummardavad samu tõekspidamisi kõigi teiste kogukondlastega. "Elusalt põletatud" andis pildi ühe naise elust ja läbielamistest, parema ülevaate sellest, kui eraldatud on sellised inimesed kogu maailmast, kui vähe on neil võimalus teisiti käituda või midagi teada, olla haritud. "Kaotatud au" selgitas reeglite piiridel mängimist justkui tänapäeva ühiskonnas, ent siiski andes laiema ülevaate aumõrvade tekkest ja tõekspidamistest. See ei olnud nii karm ega nii emotsionaalne kui "Elusalt põletatud", ent mõtteainet andis paljuks. Aumõrvade teema ei ole minu jaoks ikka veel ammendatud.

Nüüd on aeg järgmise raamatu käes, aga raamaturiiulil on küll palju raamatuid, ent tundub, et vähe neid, mis võiksid paeluda. Lugemissoovitused on teretulnud.