Reede, 30. november 2012

Kohale jõudmine on igaühe isiklik mure


Tänane päev on läinud sootuks teisiti, kui seda hommikul oskasin ette kujutada. Panin lennujaamas telefoni 7:30ks äratama, et meil oleks aega kerge hommikueine teha, enne kui lennukile lähme. Magasime M-ga vaheldumisi, et keegi asjadel ka igaks juhuks silma peal hoiaks. Nii saimegi kumbki umbes kaks tundi und.

Kohaliku aja järgi öösel kella 4 ajal ostsin meile kummalegi ühe võileiva, sest tundsin, kuidas nälg kergelt näpistama hakkab. Järasime võileiva ära ning oli M-i kord end tuttu keerata. 6:30 paiku aga läks temalgi uni ära ja seadsime oma sammud toidukupongi eest McDonaldsisse burksieinet hommikusöögiks järama.

8:40 pidi olema boarding time ehk hetk, kui lennukisse laskma hakatakse. Tegelikult hakati laskma juba ca 25 minutit varem, nii et väravas varem kohal olemine tuli meile igati kasuks. Enne meie väravast läbimist jõudis sinna üks meesterahvas, kes oli oma Müncheni lennust maha jäänud. Mul oli temast siiralt kahju. Istusime lennukisse oma kohtadele maha ja suikusime ülimagusasse unne, sest öine uni oli napivõitu ning väsimus andis tugevasti tunda.

Tundsin end juba mõnusasti puhanuna, avasin silmad ja avastasin, et me seisame ikka veel maa peal. See ei kõlanud kuidagi hästi. Vaatasin telefonist kella – olime istunud juba tund aega lennukis. Stjuardessid sebisid ringi ja tegid lennule minekuks ettevalmistusi. Panin kerge ärevusega silma uuesti kinni.

Järgmine hetk ärkasin lennukis selle peale, kui stjuardessid ärkvel olevatele reisijatele mahla ja vett juua pakkusid. Eelmisel Emiratesi lennul ei pakutud midagi enne lendu tõusmist. Vaatasin aknast välja – sadas tugevat padukat. Olime istunud seisvas lennukis juba peaaegu kaks tundi. Kuna meie ümber istumiseks siselennule Ho Chi Minh Citys oli jäetud vaid tund ja 20 minutit, siis pidi vaid ime olema see, mille läbi me oma Danangi lennule jõuame. Pöördusin murelikult stjuardessi poole küsimusega, miks me juba ei lenda. Sain vastuseks vaid, et kohe-kohe tõuseme õhku. Oma jätkulennu murele sain samuti meeldiva naeratusega näitsikult vastuse, et paljud reisijad jäävad oma lendudele hiljaks, aga nad ei saa ise kedagi reisijatest eelistada ja loodavad, et lennufirmad ootavad ära. Mina sellele väga ei lootnud.

Emiratesi lennukis wifit polnud ja oma telefoni sõnumsideks kasutada ei saanud. Küll aga arvasin info nii oluline olevat millega ei kannata oodata – E&L ootasid meid ju täna õhtuks Hoi Ani ning olid meilegi hotellitoa broneerinud ja selle eest maksnud. Nii saatsingi lennuki pardateenust kasutades $1 eest E&L-le smsi, et me täna nendeni ei jõua. Vastust lennukis me muidugi kätte ei saanud, aga teade oli vähemasti lähetatud.

Maandudes selguski, et oleme oma lennukist totaalselt maha jäänud. Danangi täna enam ühtegi lisalendu ei läinud ja see info oli meil juba ka varem teada. Vietnam Airlines, kes meid Danangi lennutama pidi, tahtis hommikuste piletite eest lisaks saada $79 inimese kohta kella 9:30sele lennule. Kuna olime E&L-lt enne just smsi saanud, et JetStariga on võimalik saada hommikul kella 6:15se lennuga ka $52 eest piletid inimese kohta, otsustasime Vietnam Airlinesile mitte peale maksta ja muretseda piletid JetStari kaudu. Lennujaamas olev JetStari esindus suleti aga meie silme all ja Internetti seal kusagil saada võimalik polnud.

Meie järgmine plaan oli pöörduda Emiratesi klienditeeninduse poole küsimusega, mida me nüüd pihta hakkame, kui nende lend 2 tundi hilines ja me seetõttu oma jätkulennust maha jäime. Pole meil ju ei kohta kus ööbida ega ka uusi pileteid. Emiratesi teenindusletti lennujaamas aga polnud ning üldine piletiinfo andis vaid kontori lauatelefoni numbri, mis tänaseks oli juba suletud ja keegi seal toru ei tõstnud. Selge oli see, et keegi teine meie eest ei hoolitse ja peame ise hakkama saama.

E&L saatsid meile ka lennujaama läheduses asuva hotelli nime koos soodsa hinnaga. Kahjuks nii hilisel kellaajal (õhtul kell 9) on Vietnamis aga sisuliselt kõik kohad kinni, nii ka infolaud. Ainus, mis lahti oli ja milleni peale turvameestega kerget selgitamist pääsesime, oli valuutavahetus, mis pakkus ka hotelli info teenust. Küsisime E leitud hotelli kohta, kuid sellest polnud keegi midagi kuulnud. Kuna meil kohalikku kaarti polnud ja seda hetkel kuskilt muretseda ka võimalik polnud, pidime sellele hotellile käega lööma. Uurisime samalt meesterahvalt leti taga, kust saaksime soodsa hotelli lennujaama lähedale, kuhu võiksime vabalt jala minna. Ühte ainsat tal pakkuda selleks oli ja selle me ka võtsime, kauplemisruumi kuigi palju polnud – olime ise väsinud, tahtsime juba kuskil oma kotid maha panna ning higist niretavad riided seljast saada. Nii me selle pisikese akendeta toa võtsimegi.

Peale broneeringu eest seal samas letis tasumist ja oma kviitungite saamist selgus, et sel meesterahval pole ka ühtegi kaarti meile anda ega koopia tegemise võimalust hotelli brošüürist, kus väike tänavate joonis oli. Ülipüüdlikult joonistas ta pastakaga valgele paberilehele tänavate skeeme ja seal samas andis meile selgitusi, kuidas selle väikse hotellini kõige lihtsamini kohale jõuda. Valuutavahetuse neiu naeris kõva häälega, et selliste selgituste järgi ei jõua me kunagi kohale ja võtku me parem takso. M jättis aga selgituse meelde, tegin mobiiliga brošüüril olevast kaardist igaks juhuks pilti ja kaasas pastakaga tehtud kritseldis, me hotelli jalgsi otsima asusimegi.

Vietnami tänava ületus on omamoodi kunst. Enne kui sa muidugi tänavapervele jõuad, on vähemalt 20 meesterahvast püüdnud oma taksoteenust osutades sulle küüti pakkuda, millest kõigist me konkreetselt loobusime. Esimene tänavaületus läks lihtsalt, teine oli aga tükkis keerulisem. Keegi ju ülekäiguraja ees seisma ei jää ega isegi aeglusta sõidukit mitte. Ootasime tükk aega kuniks tekkis väike paus liiklusvoolus, mida saime edukalt kasutada rahulikus tempost üle tänava liikumiseks, nagu soovitavad reisigiidid – sellisel juhul teavad auto- ja motorollerijuhid arvestada sinu liikumissuunaga ja seetõttu on mõistlik ootamatuid manöövreid vältida.

Hotelli vastuvõtt soovis meie passid enda kätte jätta, millega me nõus ei olnud. Pakkusin neile passide koopiaid, mis neile lahkesti sobisid, kuid neiu hakkas äkitselt rääkima deposiidi jätmisest, kui me neile ikkagi oma passe ei anna. Küsisin, kas saame deposiidi hommikul tagasi, kui lahkume. Peale mõningast selgitamist, sest neiul oli kahjuks äärmiselt kehv inglise keele oskus, selgus, et ei saa. Ma ei mõistnud, miks me peame toa eest kaks korda maksma, kui me juba lennujaamas toa kinni maksime ja hotelli vastuvõtus selle kohta ka vaucheri esitasime. Peale pikemat diskussiooni andis neiu alla ja leppis ikkagi passikoopiate ning vaucheriga.

Pärisin ka wifi võimaluste kohta. See pidi olemas olema, isegi parool anti kaasa. Jah, toas wifi täitsa levis, aga ühendust ei õnnestunud sellega saada ei arvuti ega telefoniga. Niisiis tuli lennukipiletid muretseda teisiti. Saatsin E&L-le sõnumi palvega meile lennupiletid ära osta. E saatis kinnituse smsiga vastu. Nüüd jääb vaid loota, et keegi homme paberkandjal meilt mingit kinnitust nõudma ei hakka, sest printimisvõimalust nii hilisel õhtutunnil siit küll kuskilt leida võimalik pole. Kuidagi me sinna Hoi Ani peame homme jõudma ja ma usun, et seekord läheb kõik hästi.

Hotellitoast veel niipalju, et tuba on küll väike, aga üsna ok, isegi konditsioneer on olemas. Vannitoas ootasid meid ka vannitoa tarbed nagu dušigeel, seep, aga ka hambapasta ja kamm, kuid rätikuid hotelli külalistele ju keegi pakkuma ei hakka. Hea, et meil enda reisi omad kaasas on. Vähemasti saab täna öösel magada voodis ja peale mõnetunnist und alustame juba taas jalutuskäiku lennujaama poole, et lõpuks E&L-ga kohtuda!

Neljapäev, 29. november 2012

Rahvaste Paabel

Esimene puhkuse päev. Sättisin kella helisema mugavalt 9 peale, et jääks kodusteks toimetusteks piisavalt aega enne lennukile minekut. Napilt poole 7 ajal hommikul avasin esimest korda silmad ja uuesti korralikult magama jääda ei suutnudki. Kell kolmveerand 8 olin lõplikult üleval ja voodist väljas. Õues sadas valget lund ning termomeeter näitas üle hulga aja taas miinuskraade.

Kuigi olime puhkuseplaanid korralikult paika pannud üsna viimase detailini juba paar nädalat varem, läks muude toimetustega kuidagi nii kiireks, et kotid pakkisime ikkagi lõpuks alles viimase päeva hilisõhtul enne reisile minekut. Me oleme küll varem läinud korra puhkusreisile vaid kerge käsipagasiga, kuid siis olime plaaninud ka südamest kohapeal Itaalias šopata.

Seekord tuli meil käsipagasiga umbes kahe nädalasele reisile minna sootuks aga teisel põhjusel: olime otsustanud peale Ho Chi Minhi maandumist kohe veel ühe siselennu otsa teha, et jõuda kesk-Vietnamisse veel samal õhtul. Ajaliselt tundus see otstarbekas, kuid peame arvestama, et sel õhtul läheb veel vaid üks lend, mis jätab kahe viimase lennu vaheks meie jaoks tund ja 20 minutit, mis polekski iseenesest hull ega vähe, ent meil tuleb rahvusvaheliselt lennult tulles läbida passikontroll ja riiki siseneda, seejärel teha uus check-in, läbida taaskord turvakontroll ja jõuda lennukile. Ainus faktor, mida siin kiirendada saab aja kokkuhoiu eesmärgil, on äraantava pagasi kättesaamise ootamata jätmine ehk teisisõnu mitte võtta kaasa äraantavat pagasit.

Käsipagasiga reisimine tähendab ühest küljest seda, et ükski vedelik ei tohi pagasis olla üle 100 ml ning kokku peavad kõik vedelikud mahtuma 1 liitrisesse minigrip kotti. Ka ei saa käsipagasis olla midagi teravat. See teema meile õnneks muresid ei valmista. Hoopis omaette küsimus on, kuidas mahutada kõik eluks vajalik vaid 7 kg piirangusse, sh koti enda kaal ja läpakas, mida reisil kindlasti vajame.

Otsustasime võtta kaasa hädavajalikud riided – niikuinii ostame kohapealt riideid endale juurde ja selleks on mõistlik ka kohapealt muretseda endale äraantavasse pagasisse tagasitulekuks kohver, sest tagasitulekul pole meil nappe lennuaegu. Kui kohe kohapealt ka lisariideid ei leia, siis saab riideid ka pesta, nii et selles mõttes pole midagi hullu. Üsna üllataval kombel saime kotid esimese hooga pakitud ning kõik vajalik mahtuski koheselt kaalupiirangusse.

Itaaliast tulime tagasi odavlennufirmaga, mille puhul on ülioluline, et koti kaal lubatud piiridesse jääks (nende huvi on kontrollida seda kõike väga täpselt, sest iga lisakilo annab neile üpris mõistliku lisasissetuleku), nii et otsisime kohapeal väikest kaasaskantavat pagasikaalu mitmeid päevi, ent tulutult. Et oma vigadest õppida, tellis M kaalu seekord ära paar kuud varem eBayst päris mõistliku hinna eest. Kahjuks see, mis reisi alguseks kohale ei jõudnud, oli aga pagasi kaal. Õnneks leidsime korraliku pisikese elektroonilise pagasikaalu, mida ka reisile kaasa võtta, Prismast. Loodetavasti sedakorda ei ole meil vaja pagasi raskuse pärast enam muretseda.

Kuna Eesti Õhul on viimasel ajal olnud keerulised ajad ning nad plaanivad suure osa oma liinidest sulgeda, ent on ka varem hiilanud suurte hilinemiste ja reiside ära jätmisega, siis pigem olin nende suhtes ettevaatlikud. Lennupileteid broneerides mõtlesin, kas võtta esimene lend hommikul vara ja jätta ümberistumise vahele mitu tundi või võtta see lend ikkagi vaid paari tunnise vahega järgmisele lennule. Kuna paar tundi on igal pool reeglina ümberistumiseks piisav aeg, läksin ikkagi pakutud teed. Reisipäeva hommikul Tallinna Lennujaama lehelt lahkuvate lendude staatust kontrollides avastasin, et hommikul varasem lend, mille vahel valisin, oligi tühistatud.

Tegelikult muutusid meie lennuajad peale piletite ostmist kokku umbes 4-5 korda. Lõpptulemusena jäi Peterburis ümber istumiseks Dubai lennule esialgse kahe tunni asemel napilt 60 minutit, mis on antud lennufirmade poolt Peterburis minimaalseks ümberistumise ajaks. Lootsin väga, et Estonian Air lahkub Tallinnast õigeaegselt ja jõuame Dubai lennule muretult.

Õnneks tagasituleku piletite osas oli muudatus meile oluliselt soodsamas suunas: esimeste piletite järgi pidanuks meil jääma Peterburis kahe lennu vahele 7 tundi, mis on lennujaamas istumiseks üpris tüütult pikk aeg, linnapeale minekuks aga suhteliselt napp, kuna vajab ka põhjalikumat passikontrolli tänu viisanõudele, mis teeks selle optsiooni ka üpris kulukaks. Otsustasime viisat mitte taotleda ja aja lennujaamas veeta kuniks helistas Estravel, mille kaudu seekord piletid broneerinud olin, ja teatas, et meie tagasilennul on Peterburi-Tallinna pilet tühistatud Estonian Airi poolt, kuid nad pakuvad samal päeval varasemat lendu, mis jätaks meile Peterburi lennujaamas veetmiseks vaid kaks tundi ja koju saaksime seega öö asemel hoopis juba õhtul.

Meie esimene lend Vietnami poole läks lõuna ajal, kuid sättisime end ennatlikult kaks tundi varem Tallinna lennujaama, nagu soovitatud. See andis meile mugava eelise nii lennujaamas ringi vaadata kui natuke kaasa vajalikke asju osta (Eesti Ekspress E-le, ristsõnad ja raamat). Hommikul kodustel raamaturiiulitel ringi vaadates, tegin ma avastuse, et meil on kodus kõige enam reisimisega seotud raamatuid, mida reisil lugeda pole kuigi hea, sest värsked emotsioonid segavad raamatusse süvenemast ja sealse reisi toimumise tunnetamist; ning kokaraamatuid, mis pole just teab mis reisilugemine. Kõik muud juturaamatud (reeglina inglise keelsed), olin ma juba läbi lugenud või polnud nad kuigi huvipakkuvad olnud ja seetõttu pooleli jäänud. Paar eesti keelset raamatut, mis põnevad lugemiseks oleks olnud, olid aga kõvakaanelised, mis on reisimiseks eriti ebapraktilised.

Lennujaama ajalehekioskis, kus ka raamatuid müüakse, avastasin aga, et ka seal polnud just suuremat valikut pehmekaanelistest eestikeelsetest huvitavatest raamatutest. Olid küll mõned kõvakaanelised, mida ma kindlasti lugeda tahaks ja meeleldi koju soetaks, kuid pehmekaaneliste valik pehmelt öeldes puudus. Jah, terve Minu-reisiraamatute sari oli seal küll olemas, aga see polnud hetkel see teema. Lõpuks haarasin riiulilt ainsa pehmekaanelise raamatu, mida üldse reisil lugeda võiks: Kadri Kõusaare „Alfa“. Eks paistab, praeguseni ma selleni jõudnud pole, aga M on minu tukkumise ajal juba peaaegu pool raamatut läbi lugenud ega saanud seda vahepeal käestki panna, sest huvitavaks oli läinud.

Tallinna lennujaam näeb praegu üldse seest väga esinduslik ja hea välja. Uuendatud ala, mis asub peale passikontrolli, on mõnus ja põnev. Meie lennujaam on väike, aga annab nüüd silmad ette nii mõnelegi suuremale lennujaamale, mis igav ja kõle on. Väga hea töö! Soovitan neil, kes pole ammu käinud, igatahes läbi astuda (st reisile minna, muidu teispoole passikontrolli ju ei satu).

Oleme viimasel ajal lennanud lühikesi otsi odavlennufirmadega ja olin unustanud, et ka lühilennul võib olla päris mõnus pardateenindus. Estonian Airi lennuk, mis meid Peterburi viis, oli 33 reisija kohaga, pardal vaid 7 reisijaga, kellest ainsad eestlased olime meie. Seda enam nautisime eesti stjuuardi teenindust ja mulle tundus, et ka talle olid meeltmööda eestikeelsed kliendid. Igatahes oli ta meiega ülihoolitsev, pakkus meie jaoks reisi veelgi mugavamaks tegevaid lisalahendusi välja ning ühe šokolaadivahvli asemel saime kaks ilma küsimata. Viimase üle rõõmustasime M-ga mõlemad – olime söönud tugeva hilise hommikusöögi, aga lõuna oli meil täiesti vahele jäänud ja nälg juba vaikselt näpistas.

Peterburis maandusime õigeaegselt. Meie pisikesele propellerlennukile tuli vastu buss, mis meid lennujaama hoonesse viis. Bussis küsis lennujaama teenindaja kõva häälega vene keeles, kas keegi lendab edasi ka Dubaisse. Vastasin instinktiivselt samuti vene keeles, mille peale saime ka edaspidised juhtnöörid venekeelsed. Kuigi ma pole vene keelt üpris ammu kasutanud, avastasin eneselegi üllatusena, et sain kogu jutust probleemideta aru. Neiu juhendas meid kohe hoonesse sisenemisel minema trepist üles teisele korrusele transiidilauda, et sealt saada kätte oma järgmise lennu pardakaart ning lubas meile ka trepi kätte näidata.

Hoonesse sisenemisel oli meil vastas aga juba teine näitsik venekeelse sildiga, millel õnneks ka alumine rida inglise keelse tõlkega „Airport transfer“. Kui nüüd päris aus olla, siis ilma varasemate juhtnöörideta ainult seda silti nähes poleks ma tegelikult osanud arvata, et see just meile mõeldud on. Esimene näitsik andis meid meeldivalt teisele üle, kes meid transiidilaua juurde viis, seal uued pardakaardid andis ja järgmised juhtnöörid: otse mööda koridori ja siis vasakule. Seejärel avastasin, et ühtegi muud inglise keelset silti lennujaamas enam ei olnud ja tänasin mõttes neidu antud juhiste eest, sest õige värava leidsime me õnneks koheselt üles.

Olin Peterburi lennul mõelnud, et maandudes muretseme transiidilauast endale järgmised pardakaardid ja seejärel käin tualetis, sest lennuki pisikesed putkad pole mulle just meeltmööda. Päris nii mu plaanid aga tegelikkuses ei läinud. Selleks ajaks, kui Peterburi maandusime, oli Dubai lennule inimeste pealepanemine juba alanud, nii et kui õigesse väravasse jõudsime, tembeldati kohe meie pardakaardid venekeelse pitsatiga (see on nüüd ainus koht maailmas, kus keegi on pardakaarti tembeldanud) ja suunati samas olnud taaskordsesse turvakontrolli – kiskusin taas läpaka kotist välja, fotoka ja telefoni puistasin plastikkasti, vedelikega minigrip koti tirisin samuti seljakotist välja ja siis teatas mulle turvakontrollis olev naine midagi vene keeles, millest ma selles saginas enam aru ei saanud. Jäin talle nõutult otsa vaatama ja palusin inglise keeles korrata. Selle peale sain taas lause vene keeles, mida ta õnneks küll täiendas: „Jacket!“. Ahaa! Võtsin jope seljast ja panin ka selle plastikkasti. Kohe peale turvakontrolli avastasime end lennukis istumas. Niipalju siis minu maapealsest tualetiskäigust. Tuleb samas tunnistada, et Peterburi lennujaam (nii vähe, kui me seda nägime), näeb välja absoluutselt nõukogudeaegne ja ilmselt oli tualetielamus lennukis oluliselt parem maapealsest variandist. Kokkuvõttes Dubai lennukile jõudmine läks oluliselt libedamalt, kui ma ennustada oleksin osanud.

Kui me Austraalias käisime, siis lendasime sinna pikad lennud Etihadiga. Ma olin Etihadist siis vaimustuses ja olen seniajani Etihadist üksnes ülivõrdes rääkinud. Minu teada on Etihadi suurimaks konkurendiks teine Araabia Ühendemiraatide lennufirma Emirates. Seekordsed lennud olid meil kõik aga Emiratesiga planeeritud ja seetõttu olid minu ootused väga kõrged.

Ma ei saa tegelikult Emiratesi kohta ühtegi halba sõna öelda, kuid esimese 5,5 tunnise lennu võin ma lühidalt kokku võtta sõnadega: Etihad on parem. Lennukid on neil sisemuselt väga sarnased, jalgadel on ruumi mõistlikult ja istmed on mugavad (seljatuge allapoole liigutades, liigub ettepoole ka istumise osa, peatugi on samuti liigutatav). Söök on mõlemal täiesti ok (nii ok kui lennukitoit üldse olla saab) ning teenindajad sebivad terve lennu, olles valmis sulle pakkuma kõike, mida sa soovid ja võimalik on (nagu ka menüüs kirjas oli – ainus jook, mis pardal üldse maksab, on šampanja).

Nende peamiseks erinevuseks on aga lennuki meelelahutussüsteem, mis Emiratesil ei ole kuigi kliendisõbralik. Etihadil on võimalik ise valida filmide nimekirjast millist vaadata soovid, millisel ajal ja seda ka vajadusel pausile panna, justnagu Elioni digitv videolaenutuses. Emiratesil jookseb aga igal kanalil oma film ja kui sa alguse maha magasid, siis jääb sul see nägemata ning saad alguse vaadata siis, kui muu film nähtud ja film uuesti peale hakkab. Ühesõnaga tüütu. Ma ei kujutaks ette, kui peaksin sellise süsteemiga veetma lennukis väga pikki tunde. Viis tundi lähevad üpris kiiresti – jõuad mingit filmi vaadata, veidi lehte või raamatut lugeda, süüa ja ongi aeg läbi, aga 10 või enama tunni pikkusel reisil hakkaks ikka äärmiselt igav. Niisiis pikemate reiside puhul eelistaks ma igatahes Etihadi.

Etihadil oli veel üks suur eelis: kõikide istmete käetugede sees oli pistikupesa, mis tähendas, et said ka reisi ajal oma sülearvuti laadima panna, mis nii pikkadel lendudel on ülioluline, eriti arvestades, et lennujaamades pistikupesi (kui sul adapter olemas on või otsad ühilduvad) napib. Ahjaa, Emiratesil on Etihadi suhtes üks eelis ka (kui Etihadil seda juba tänaseks pole – paari aastaga võib palju muutuda!) – pardal on võimalus kasutada enda mobiiltelefoni võrku ühendatuna, sellega helistada ja smse saata. Viimane on tõeline revolutsioon!

Dubaisse maandusime veidi peale südaööd. Väljas tervitas meid 24 kraadi sooja. Lennukiaknast vaadet nautida oli äärmiselt põnev – ka suured maanteed on ilmselt täies ulatuses tänavavalgustusega kaetud, mis joonistab pimeduses maha pikad looklevad heledad read silmapiiri taha. Dubai on üldse väga ilusasti valgustatud väga suur linn. Küll aga hakkas silma pimedas midagi, mida ma näinud mujal ei olnud (kuigi maandusime Austraaliasse lennates Etihadiga nende baasis Abu Dhabis, siis seal seda ei märganud) – rohelus sisuliselt puudub. Esimese hooga vaatasin, et majade vahel on veidrad heledad põllud, alles hetk hiljem tabasin, et need on liivaväljad, sest Dubai asub ju keset kõrbe. Ka pimedas paistavad lennukiaknast vaadates selgelt ära heledad liivalaigud, madalamale jõudes märkasime, et sisuliselt igasugune rohelus puudub sootuks. Meie silma jaoks väga harjumatu.

Dubai lennujaam ise on aga suurim, mida ma siiani näinud olen. Ühest otsast teise normaalses tempos jalutamiseks kulub umbes kolmveerand tundi. Sõna otseses mõttes vaatad ringi suu ammuli peas. Dubai lennujaama suuruse kohta annab esimese märke see, kui lennukist tulles astud bussi ning kuuled kõlaritest lindistatud teadet, et bussi terminali jõudmiseks kulub umbes 15 minutit. Oot, mismõttes 15 minutit? Reeglina võtab selline lennujaama sisene sõit aega napilt mõned minutid.

Dubai on transiitlennujaam, siit läheb lende sõna otseses mõttes kõikjale maailmas. Kui just mitte otselendu, siis ümberistumisega kindlasti. Seega on lennujaam täis kõikvõimalikku sagimist ja ilmselt on siin ka kõik maailma rahvused esindatud reisijatena. Kui meie lennuk (Airbus A340-300) maanduda püüdis, oli õhus parasjagu ummik – lennukiaknast paistis meile veel vähemalt 7 sama suurt lennukit, kes korraga Dubaisse sisse lendasid. Lennuplaani vaadates tunduvad sellised maandumised ja õhkutõusmised siin olevat igapäevased.

Dubai lennujaam on pikliku kujuga, kuid lihtsa ülesehitusega. Peamiselt on üks korrus, mille keskel on äritänav kõikvõimalike maksuvabade poodidega alustades parfümeeriast, kuldehetest ja lõpetades tehnikaga, ning mõlemal pool ääres käiguteed, lennuväravad ja istumistoolid lendu ootajatele. Kuigi loungede nimekirjas on märgitud ka kaks vaikset lounge, mis varasemalt netist uuritu põhjal peaks olema justkui kõigile reisijatele tasuta ning võimalik seal rahulikult ja mugavalt end tunda, ka ehk veidi tukastada, siis kaardil on need küll olemas, aga leida neid me ei suutnud. Ka infopunkt meid selles osas palju aidata ei osanud.

Terve lennujaam on üldse täis kõikvõimalike lennufirmade äri- ja esimese klassi reisijate loungesid, mitmetes neist ka klientidele loodud magamisvõimalused lendudevahelisteks aegadeks. Esimene kord, kus ma sellisest võimalusest tõsiselt puudust tunnen. Samas on lennujaama transiittsoon ka palistatud lennujaama sisestest hotellidest, kus on võimalik võtta endale tuba (netist ette broneerides oli 5-tärnises hotellis üks ööbimine veidi üle 100€), aga ka rentida voodit tunni kaupa, mis on lennujaama puhul kohe eriti mõistlik lahendus, kuid kahjuks olid kohad kõik täis.

Enamus lennujaamast on kaetud marmorpõrandaga, kuid osas, mis asub ida tiivas korrus allpool, on peamiseks põranda katteks vaip. Väga mitmed reisijad kasutavad seda ära hea une eesmärgil, heites pingiridade taha põrandale vaibale magama. Mõnus väljasirutamise võimalus igatahes. Lennujaama keskosas on aga ka lamamistoolide rivid, kus on vabade kohtade olemasolul võimalik end veidi mugavamalt tunda ja ka mõnus uinak teha. Peale mõningast otsimist leidsime ka endale lamamistoolidel kaks kohta ning saime vahetustega kumbki paar tundi magada. Üllatuslikult on paaritunnine uinak sellises olukorras vägagi kosutav.

Kui kõikjal lennujaamades rõhutatakse pidevalt, et ärge jätke oma pagasit järelvalveta, muidu lennujaama meeskond eemaldab selle, siis Dubai lennujaamas sellist teksti kusagilt ei kuule ega ühtegi sellise kirjaga silti ei kohta. Inimesed magavad siin väga rahulikult, ilma et keegi nende asju valvaks. Ainsad sildid, mis kõikjal üleval on, manitsevad lendajaid võimalikult vara lennule jõudmast, et lend saaks võimalusel isegi varem välja minna.

Internetist varem Dubai lennujaama magamisvõimalustega tutvust tehes (www.sleepinginairports.com järgi on Dubai Lähis-Ida parim lennujaam, kus magada) avastasin, et Emiratesi kliendid, kes viibivad lennujaamas üle 4 tunni, saavad endale tasuta söögikupongi, mida on siis kindlates söögikohtades võimalik lunastada. Emiratesi enda lehel sellekohast infot ma ei leidnud ja kui lennujaama tulime, siis ega sellekohane silt ka kuskil silma ei hakka. Kui Emiratesi klienditeeninduse leti juurde minna, alles siis on seal leti ees märgata sellekohast silti. Kui enda kuponge ära võtma läksime (on meil ju kahe lennu vahe 9 tundi), siis vaatas leti taga vanem asiaadist meesteenindaja mulle otsa ja küsis, kas lendame Dubaisse Leningradist – ta pidavat kohe aru saama, kas klient tuleb Leningradi või Moskva kaudu, inimesed pidid kuidagi nii erinevad olema.

Üldiselt peetakse meid siinsel reisil siiani ka venelasteks. Nii Peterburi lennujaamas kui Emiratesi lennukis kippusid teenindajad meiega vene keelt rääkima. Olgugi et Emiratesi lennumeeskond valdas tänasel lennul ca 9 keelt, kõnetas mind vene rahvusest stjuuard ikka esmalt vene keeles, ent parandas selle vea kohe, kui taipas, et ma vene keelt palju ei räägi. Teisest küljest on ilmselt meie välimus ka paras eksootika – Dubai lennujaam on täis eelkõige asiaate, tõmmusid, veidi ka väga tumeda nahaga inimesi. Väga valge naha ja siniste silmadega inimesi liigub siin ka, kuid ikkagi on valdav mass pruunisilmne. Kui mehed on reeglina euroopalikult riides, mõned araablased välja arvates, siis naisi kohtab siin paljuski burkades, näokatetes, peakatetes, aga ka hindudele omases riietuses lisaks meile omasele europiidsele riietusstiilile. Muide, Dubai lennujaamas on ka mitmed palveruumid meestele ja naistele eraldi, arvestades siinse kandi moslemite hulka. Veidi harjumatu oli aga hommikul pool kuus kõlaritest lastav araabiakeelne palvuselaul. Täielik rahvaste Paabel.

Teisipäev, 27. november 2012

Ootusärevus

Mul on praegu tunne nagu väikesel lapsel, kes ootab Jõuluvana. Sa tead, et ta tuleb kindlal kuupäeval ja see rõõm, mida Jõulumees endaga kaasa toob, on alati üüratu. Olulised polegi sel hetkel alati just kingitused, need annavad hiljem rõõmu ja emotsiooni, kuid just Jõulumehe enda olemus - soojus, lahkus, selline pehme ja turvaline tunne. Võibolla aitavad minus toita seda emotsiooni ka äkitselt külmaks läinud ilmad - esimesed miinuskraadid üle hulga aja olid eile - ning kergelt härmas maa, kuid tegelikult ei ole minu ootusärevus seotud eesolevate Jõuludega, vaid sootuks lähemal olevaga: kallistada väga häid sõpru, keda pole peaaegu aastapäevad näinud ja siis ka vaid hetkeks.

See teekond algas tegelikult umbes kaks ja pool aastat tagasi, kui Austraaliasse puhkama läksime ja oma esimese seal veedetud päeva õhtul E meiega ühines. Minu jaoks oli E siinpool maakera koguaeg olemas olnud ja temata ma oma elu ette ei kujutanud, kuigi teadsin, et need viimased paar päeva, mis Melbournes koos veetsime, saavad olema ilmselt viimased paar päeva enne väga pikka pausi. Sellegipoolest olid need päevad väga mõnusad.

E on jätkanud oma maailmaturneed viimased kaks ja pool aastat ning nüüd lõpuks veidi enne Jõule plaanib ta lõplikult koju naasta, mille üle on mul äärmiselt hea meel. Selle aja jooksul on mul õnnestunud teda kolmel korral kohata, mil E kodumaad erinevatel põhjustel väisanud on.

Kui E maailmaturneed sai kaks ja pool aastat tagasi koos alustatud, oleks ju õige paslik see ka koos lõpetada. Esimese hooga mõtlesin E & L-ga ühineda mõneks ajaks Uus-Meremaal juhul, kui mul peale rahvaloenduse lõppu ei õnnestu Eestis lähima kuu-paari jooksul tööd leida. Uue töökoha leidmine käis aga kiiremini, kui ma uneski näha oskasin ning Uus-Meremaa peab jääma mõneks teiseks korraks.

Järgmine mõte oli nende reisiplaaniga ühineda Sri Lankal, kuid vaid nädalakeseks pole mõtet nii kaugele lennata ja et olin just uuele töökohale asunud, ei tundunud mulle mõistlik kohe pikemat puhkust küsima hakata. Sri Lanka on minu jaoks olnud eriline koht juba väga pikka aega - kunagi umbes 15 aastat tagasi oli mul sealt üks kirjasõber, kellega lõpuks kirjavahetus lõplikult katkes, sest umbes poolteist kuud liikuvad kirjad, mis alati kohale ei jõuagi või kui jõuavad, siis üsna räbaldunud olekus, seda kirjasõprust väga pikalt kahjuks ei soosinud. Küll aga on sellest ajast Sri Lanka minu jaoks kuidagi eksootiline ja tahaksin seal kunagi ära käia.

Lõpuks jäi valikusse veel mõni Aasia riik, kus trehvata. Vaatasin lennupileteid nii- ja naapidi ning viimaks sai otsustatud Vietnami kasuks kui üheks viimaseks E&L-i pikemaks peatuspaigaks. Mõeldud-tehtud. Vähem kui 45 tunni pärast oleme juba õhus ja teel Vietnamisse, et seal lõpuks üle pika-pika aja kohtuda väga-väga kallite sõpradega. Reisiplaan on tänaseks juba paigas, majutused ja kohalik transport ka broneeritud.

Sellest reisist tuleb midagi suurepärast! Ootan ootusärevusega!


Reede, 9. november 2012

Turvalist teed, Valge Nool!

Täna on ajalooline päev. Meie teed Valge Noolega läksidki lõpuks lahku.

Meie ühine lugu algas umbes 7 aastat tagasi. Tol korral polnud mul aimugi, et ühine teekond nii kauaks kestma jääb. Mul oli vaja üht truud sõpra, millega naisterahvas hakkama saab ja mis liigset tähelepanu ei nõuaks, kuid sõbralikult, turvaliselt ja ustavalt mind alati saadaks kohta, kuhu soovin.

Esimene on alati eriline. Ja alati meeldejääv. Mitte, et teised oleksid kuidagi vähemtähtsad, aga esimene on kuidagi teistsugune. See ärevus, mis poeb hinge, kui julged mõelda, et nüüd kohe-kohe on see suur hetk käes. Edasi on vaid piiramatu liikumisvabadus.

Tegelikult pidi mu esimene olema hoopis pisike sinine punn. Soodne ja väike, mis mahuks igasse tänavaprakku parkima. Kaup koos, pidime järgmisel päeval rahasid ja dokumente vahetama. Kui järgmine päev käes oli, selgus aga, et müüja oli otsustanud kellegi teise ostja kasuks, kes ta kohapeal rahapakiga pikali lõi. Jah, rahapakiga vastu pead saamise eest pole keegi kaitstud, olenemata eluvaldkonnast - suured rahad ajavad inimesed alati pööraseid otsuseid tegema.

Nii ma jätkasin oma uue sõbra otsinguid kuniks täiesti juhuslikult küsis isa kord naabrimehe käest naljaga pooleks ega tal autot müüa ole. Tuli välja, et on. Ega pikka juttu polnudki. Proovisõit, korraks kanalile ajamine ja peagi sain ma uhke südamega vahtralehed tuuleklaasi sisemisele küljele kinnitada. Ikkagi minu päris esimene auto.

Mu kõige esimene iseseisev sõit oli Piritalt kuhugi läbi kesklinna juba nii õhtusel ajal, et väljas oli piisavalt hämar tulede põlema panekuks. Vastutulevad autod muudkui vilgutasid oma autode silmi ja mina esimese hooga ei saanudki aru, miks nad mulle kogu aeg vilgutavad kuniks ma taipasin, et mu auto tuled ei põle. Suure ähmiga otsisin ma roolis olles nuppu, kust tulesid peale keerata - ei leidnud. Kust ja kuidas ma selle nupu ikkagi lõpuks üles leidsin, ma enam ei mäleta, aga emotsioon on veel selgelt meeles.

Valge Nool oli sisuliselt surematu. Mõnda aega tagasi langetasin enda jaoks otsuse, et kui ta enam korralikult  ei sõida või käima ei lähe, siis tuleb ta kõikide vanade autode maale viia. Valge Nool aga muudkui sõitis ja sõitis. Siis tegime otsuse, et kui remont läheb maksma üle 1000 krooni (64 €), ei ole mõtet remonti teha. Natuke M poolt nokitsemist siit ja natuke sealt, aga korraga nii suurt raha välja käia viimaste aastate jooksul ei tulnudki.

Seevastu Valge Noole algusaegadel külastas ta remonditöökodasid üpris tihti. Nii mõnelgi korral ka mu enda lollusest, veri vemmeldamas. Kui Valge Nool oli minu pereliikmeks olnud napid pool aastat, suutsin ma sattuda õnnetusse, kus osalesin üksinda. Väliselt polnudki autol justkui midagi viga, kuid paigast ta enam ei liikunud - mõlemad sillad olid sisuliselt alt sõidetud ja värske lumega blokeeritud ratastega pidurdada üritades olin möödunud suurest männist vaid mõnekümne cm kauguselt. Ehmatas päris korralikult ära küll. See oli kord, kus kindlustus kaalus auto mahakandmist, aga et ta oli alles nii värskelt soetatud, oli minu huvi pigem ta remontimine ja taas sõidukorda saamine. Eks Valge sattus õnnetustesse hiljem nii mõnelgi korral veel, kuid ükski neist polnud õnneks tõsine.

Kuigi esimene on alati eriline, ei kipu tihti esimesed igavesti just kestma jääma - kes kasvab välja, kes saab uuema ja mõnusama maitse suhu, vaid mõnel üksikul juhul jääb esimene kestma väärika lõpuni. 16 aasta vanusena oli Valge autode maailmas ikkagi juba rauk, aga töötava autona ei tahtnud teda kuidagi autode surnuaeda viia. Väärikas pensionipõli meie peres oli tal aga ammugi välja teenitud.

Olime mõelnud Valget ammu juba müüki panna, aga selge oli ka see, et tema väärtus on rahaliselt aastatega oluliselt kukkunud ja suurt midagi ta eest enam ei saa. Sisuliselt kukkus Valge Noole väärtus (ilmselgelt aitasid sellele kaasa ka ajaga tekkinud mõlgid, mil igaühel oma lugu rääkida) seitsme aastaga seitse korda. Kuigi otsus oli langetatud juba väga ammu, tuli tänane omanikuvahetus ikkagi kuidagi veidi ootamatult. Oleme me ju koos veetnud nii palju tunde, jaganud rõõme ja muresid, läbinud lõpmatu arvu kilomeetreid Eestimaa pinnal.

Iga teekonna lõpp on uue teekonna algus. Vahetevahel ei saa uued asjad ellu tulla, sest nad lihtsalt ei mahu sinna ja selleks tuleb ruumi teha, et oleks võimalik uut vastu võtta. Ma olen siiralt õnnelik nende hetkede üle, mil Valge Nool mind teenindas ja aitas, aga nüüd on aeg sellest lahti lasta ja olla avatud uutele võimalustele. Turvalist teed ja põnevaid seikluseid sulle uutel jahimaadel, Valge Nool!