Kolmapäev, 31. märts 2010

Veerandsada

Täna hommikul ärkasin üles aasta vanemana. Muus osas oli kõik endine.

See tuleb vist vanusega, et sünnipäevad pole enam nii olulised ja erilised, vaid pigem tunduvad samasuguste päevadena nagu kõik teised, ainult et kõnesid, sõnumeid ja e-poste suhtlusportaalides laekunud teadete kohta tuleb kordades rohkem tavapärasest. Või on pigem asi selles, et ma ei käi tööl ja naudin puhkust?

Iseenesest on sünnipäevad siiski toredad. Olen saanud nii imetabaseid sünnipäevasoove (tõesti, inimesed on leidlikud ja see toob ainult naeratuse suule) kui ka kõrvuköitvaid sünnipäevalaule otse telefoni. Mõnus on olla tähelepanu keskpunktis ilma seda häbenemata :)

Tänane päev oli ehk tavapärasest ikkagi veidi erinev: hommik algas töövestlusega, seejärel šoppamist toidupoes 1,5 tundi ning nuputamist, kuidas 5+ toidukotti tuppa saada ja külmikusse mahutada, lisaks väljas õhtustamine M-ga.

Ahjaa, klaasi lõhkusin ka täna ära. Killud pidid õnne tooma. On ehk järgmine aasta siis sellevõrra õnnelikum?

Esmaspäev, 29. märts 2010

Testimine

Tänaseks olen ma saanud 4 äraütlevat konkursivastust. Eelmine nädal möödus aga tormiliselt ja huvitavalt. Vahelduseks õnnestus mul istuda teisel pool lauda ja olla vesteldava rollis tavapärase vestluse läbiviija asemel. Väga põnev.

Oma suureks üllatuseks kutsuti mind vestlusele lausa kahest kohast ning samaks päevaks. Kellaajad klappisid õnneks väga täpselt, nii et midagi muutma ei pidanud. Iseenesest tundus mulle, et mõlemad vestlused läksid üsna hästi, teine ehk paremini kui esimene. Samas annan endale ka aru, et võin praegusel hetkel olla kõikide konkursside tagaotsas pigem just selle pärast, et ees seisab kuu pikkune puhkusereis. Aga kui nii peab minema, ju siis peab.

Teise koha vestlus kestis etteantud tunni asemel ligi poolteist. Ka mul oli väga huvitav. Õhkkond oli väga pingevaba ja lihtne. Vaatasin mõlemat vestlejat ja mõtlesin pingsalt, kust ma neid tean. Hiljem tuli välja, et ühega neist olin varasemal koolitusel kunagi ühes lauas istunud. Päev hiljem käisin E ja A-ga kohvik Moonis ning sattusin seal kokku viimase vestluse personalijuhiga. Naersime, et hakkame nüüd iga 24 tunni tagant kohtuma. Justnagu ära sõnununa, jooksime kokku sama personalijuhiga ka neljapäeva õhtul Kristiine keskuses. On see saatus või mis? Reedel saabus neilt teade, et olen pääsenud teise vooru ja kodutöö nädalavahetuseks.

Reede oli aga sootuks huvitav päev. Sattusin olukorda, millises ma pole personaliinimesena veel kordagi varem olnud. Nimelt mulle endalegi ootamatult kutsus kolmas firma mind endaga kohtuma. Ainult et mitte tavapärases vestluse vormis, vaid testimise. Et testimine on ajamahukas ja tihtipeale kulukas, siis mina olen eelistanud pigem sobivate kandidaatidega eelnevalt vestelda ja seejärel vajadusel teste läbi viia neile, kes tunduvad mulle paremad. Seal oli aga vastupidi.

Reede hommikul mõni minut enne 10 kogunes suurem hulk naisterahvaid asutuse fuajeesse valvelaua juurde. Et keegi polnud öelnud, kas ja kui palju on teisi testijaid, ei osanud ka keegi eeldada, et kõik ootavad samasse kohta. Valvelauaametnikul oli ilmselt igaühele ütlemisest, et oodaku, veidi kõrini. Kell 10 esitas ta aga sootuks huvitava küsimuse: kas te olete kõik nüüd siin? Sellele nagu ei osanudki keegi midagi vastata, sest ega meie teadnud palju meid olema peab. Hetk hiljem selgus, et 11. Kõik olid kohal.

Meid juhatati saali, kus jagati kätte järjestikku 3 testi. Esimene neist oli Tripodi vaimse võimekuse test. Aega 12 minutit ja 50 küsimust. Et tegemist oli eelkõige loogika ja arvutamise ülesannetega, siis oleksin tahtnud kasutada väikest lisapaberit kiirete märkmete tegemiseks. Üsna keeruline on peast arvutada, meeles pidada ühte ja teist tulemust ja samal ajal uuesti arvutada, teades, et aeg on äärmiselt piiratud. Jõudsin sellega veidi kaugemale kui poole peale.

Järgmiseks testiks oli erialatest. Aega 20 minutit. Siinkohal kippus mulle juba vägisi naer peale tulema. Lugesin küsimusi ja mõtlesin umbes pooltel juhtudel, mida küll saadud vastustega peale hakatakse. Küsimused olid stiilis: nimeta ametikohtade hindamise moodused. Hea küll, tahavad raamatu tarkust, kuidas konkreetseid tegevusi nimetatakse, aga milleks? See ei näita ju, kas ma tean, kuidas ametikohtade hindamine käib, vaid seda, kas ma koolis tuupisin pähe akadeemilised nimetused. Sarnaseid küsimusi oli seal veelgi. Vaatasin saalis ringi: minuvanuseid tüdrukuid oli paar-kolm, teised olid vanemad, mitmedki keskealised daamid. Ma olen enam kui kindel, et nende kogemused ja teadmised paljudest asjadest olid meie, nooremate omadest kordades üle, ent kas nemad kooliraamatute tarkusi testi oskasid märkida? Selles pole ma nii kindel. Loomulikult selliste küsimuste vastuseid on lihtne hinnata: õige/vale. Sisu pole oluline. Testi täites tundsin end kui ülikoolis mingi personalialase aine eksamil.

Kolmandaks testiks oli üldteadmiste test ja aega 25 minutit (kolmest testist kõige mahukam). Testi küsimused kõlasid stiilis: nimeta õiguskantsleri peamised tööülesanded, kes valib ametisse maavanema, nimeta 3 Eesti peamist maavara, 3 taastuvenergia allikat, liigita asutuste nimed sektorite järgi, millised on Eesti kodaniku 3 põhiõigust, mis on ainult kodanikul, hetkel valitsuses olevad erakonnad, märgi Eesti kontuurkaardile maakonnakeskused jne. Hoidsin vägisi naeru tagasi: täpselt nagu oleksin sattunud keskkooli ühiskonnaõpetuse riigieksamile. Ka seal oli mul küsimus maavanema ametiaja kohta. Minu jaoks jääb mõistmatuks, mida sellise testi tulemused näitavad ajutise personalispetsialisti oskuste ja valdkonnateadmiste kohta. Kui ma ühiskonna toimimise ja poliitikaga olen hästi kursis, aga personalivaldkonnast midagi ei tea, siis see teeb minust sobiliku personalispetsialisti kandidaadi? Päris põnev.

Ma saan aru, et üldteadmiste testi oluline kaal on kahtlemata ametikohtadel, kus laia silmaringi läheb väga vaja, nagu selleks on diplomaadid. Ka saaksin analoogse testi läbiviimisest aru kõrgemate ametikohtade puhul, kus ehk parimatel kandidaatidel üldist intelligentsuse taset oleks tarvilik mõõta. Ka ülikooli sisseastumise eksamiteks oleksid need päris head. Personaliinimesed võiksid aga veidi enam mõelda oma tegelike vajaduste peale, et säästa nii enda kui kandidaadi aega ja võtta lühikesest kontaktist nii palju kui võimalik. Kõik võidaksid.

Esmaspäev, 22. märts 2010

Kevadetervitus LisaVarbaliste* pealinnas

Kuskil paar kuud tagasi oli Estravelil kampaania, mille raames sai soodsalt soetatud Eurolinesi bussipiletid Riiga. Mõtlesime tüdrukutega minna kolmekesi: polnud meie osakonnal varasemalt ühist väljasõitu olnud ja nädalavahetus Riias kõlas üksnes suurepäraselt. Mõeldud, tehtud.

Kui esimeste plaanide järgi arvasin, et ma töökaaslastele oma märtsi lõpus oleva sünnipäeva puhul midagi ette ei võta eraldi ja tähistaksimegi minu sünnipäeva tavapärasest veidi varem Riias, siis nüüd kujunes see rohkem minu lahkumispeoks. Vahetult enne reisi selgus aga, et üks meist ei saagi tulla. Asusime enda seltskonda otsima kolmandat liiget ning umbes neljapäeva õhtuks oligi selge, et A asemel saab meie kolmandaks seltskonnaliikmeks L.

Kui laupäeva hommikul kolmveerand seitsme paiku Tallinna Bussijaamas kohtusime, oli väljas veel pime ja ilm tundus kergelt sombune. Bussi astudes avastasime, et ei olnudki saanud kõrvuti istekohti: kõik kolmekesi olime paigutatud istuma eraldi pingivahedesse. Ja minu koht, nagu tundus, oli hõivatud. Istekohtade segadus kestis ligi veerand tundi kuniks keegi kuskil otsustas järele anda, keegi kuskil ära vahetada ja lõpuks õnnestus meil kõigil kolmel siiski koos istuda. Pärnule lähenedes irvitasid L ja M, et pange tähele, Riias päike paistab ja lumi on sulanud. Kohale jõudes avastasime, et täpselt nii oligi. Laupäevane ilm oli erakordselt kevadine: soe, päiksepaisteline ja lumigi tänavatelt sulanud, üksikud porilombid palistamas tänavaauke. Meie soojamaareis algas.

Kodus olin eelnevalt jõudnud ära teha üksnes napi kodutöö: kaasa haaranud väikese Riia kaardi, välja printinud Google Mapsist jalutuskäigu bussijaamast hotelli, mõne suurema ööklubi asukohad ja Riiat tutvustava materjali. Riiga kohale jõudnud, otsustasime bussist lahkuda Reval Hotel Latvija ees ning kaarti uurides leida üles meie hotelli. Oma väikest punast kohvrit järele vedades ja kaarti käes hoides tundsin end tõelise turistina.

Meie hotell asus saatkondade kvartalis, ilusate umbes 18. sajandil ehitatud majade keskel. Rajoon tundus üsna vaikne ja rahulik. Pealegi kesklinnast kiviviske kaugusel. Esialgu tundus meile hotell olevat pisike, aga armas, rohkem galeriihotelli moodi. Seina pealt lugesin avamisaastaks 2009 ja 4-tärni vääriliseks meie uue ööbimiskoha. Brošüüre uudistades avastasin aga, et hotellis on isegi 110 tuba! Oleksin pakkunud maksimaalselt mõnekümne ringi. Läbi fuajee klaaskatuse paistev päike pani talade külge riputatud liblikad kenasti sädelema. Ka teenindaja naeratus tundus ehk selle võrra säravam. Aitäh, V suurepärase hotelli organiseerimise eest!

Et jõudsime arvestatust pool tundi kuni tund varem (jah, buss jõudis kiiremini kohale kui pidanuks), siis tuli meil tuba umbes 35 minutit oodata. Sisustasime selle aja viisakalt ära lähedalolevas Maximas käies end veidike vajalikuga varustades. Tagasi hotelli jõudes saime kätte oma kolmese toa (teisisõnu tavaline kahene tuba lisavoodiga). Panime asjad maha, tegime endale päevameigi ning asutasime end linna peale.

Kevade alguseks tegi ilmataat Riias tõeliselt suurepärase kingituse. Lausa lust oli hüpelda mööda pargiteid porilompide vahel ja käia mööda kuiva munakiviteed Riia vanalinnas. Paremat ilma keset märtsi oleks olnud patt soovida. Meil olid kindlad eesmärgid, kus tahtsime ära käia: šoppamas, sushit söömas ja ööklubis. Seda kõike me ka jõudsime. Peaaegu topeltki veel.

Laupäevane päev kulus meil peamiselt mööda poode kolades. Rohkem vaadates kui osteldes, ent lõpuks hotellituppa jõudsime ikka tagasi poekottidega. Kui ära väsisime, tegime peatuse ettejuhtuvas kohvikus, et uurida kuhu järgmiseks minna. Selles mõttes olid infobrošüürid igati abiks: avastasime neist kohti, millest meil aimugi polnud. Nt 50-erineva tequilasordiga tequila baari, kuhu ilmtingimata pidime minema margaritasid proovima. Laupäeva päeva ja õhtu kohta oli Riia vanalinn uskumatult inimtühi. Ka kohvikutes-pubides oli inimesi vähevõitu. Mõnes olime lausa ainsad kliendid. Selle eest oli ka kohti, mis tundusid olevat rahavast lausa pungil: kas asi oli selles, et need olid justkui turistilõksud või ka kohalike hulgas populaarsed, me kindlaks ei teinudki. Nii saime Sushi Planetis sisuliselt viimase suurema vaba laua. Sushi ei olnud just kõige soodsam, küll aga äärmiselt maitsev. Meie üllatuseks avastasime ka, et praktiliselt kõikides söögikohtades oli õlu odavam kui mahl või vesi, alkohoolsed kokteilid ja joogid umbes samas hinnas alkohilivabade ja kohvijookidega (no kui on ikkagi valida cafe latte ja margarita vahel, ent mõlemad maksavad sama palju, kumma teie valiksite?). Keskmine söögihind oli enam-vähem võrdne joogi hinnaga. Korralik kõhutäis maksab umbes sama palju kui pisike magustoit. Hinnapoliitika on selles mõttes Riias ikka üsna paigast ära.

Õhtul väsinult hotellituppa tagasi jõudes tuli meil otsustada, kas minna peole või mitte. Ühest küljest mõjus öine vähene magamine ja varajane ärkamine, ka pikk päev jalgadel ja värskes õhus, teisest küljest aga et meil oligi kohapeal sisuliselt ainult veeta 27 tundi, oleks olnud nõme ööd raisku lasta. Ainult tüdrukutega on end koos selles mõttes hea sättida, et pesuproovid teevad nalja ja turgutavad meelt uuteks avatud ideedeks (kes on öelnud, et korsetti tuleb kanda ihu ja mitte hommikumantli peal?), aga ka meigi tegemine ja soengu sättimine on topelt lihtsamad. Valmis saime enam-vähem korraga ning pidasime sõjaplaani millisesse ööklubisse kõigepealt suunduda. Olime saanud Eestist kaasa mõned soovitused kuhu minna ja mida kindlasti vältida. Et lähim ööklubi meie hotellist asus vaid mõnesaja meetri kaugusel, otsustasime alustada sellega, ent varustasime end ka tasuta sissepääsu flaieritega uue ööklubi tarbeks, juhuks, kui esimeses igav hakkab. Siis me veel ei teadnud, et turistiajakirjade vahelt flaiereid rebides oli see üsna mõttetu ettevõtmine.

Veidi peale südaööd jõudsime ööklubi juurde. Meie üllatuseks ei olnud seal näha horde autosid, taksosid ega inimesi. Oli justkui peasissepääs ja külgmine sissepääs. Suundusime peasissepääsu moodi oleva ukse juurde, kus tuikus vaid üksik noormees. Meie ootused ei olnud just ülikõrged. Enne sisenemist jõudsin uksel märgata väikest silti, mis vihjas VIP sissepääsule. Ei tea, aga sisse me sealt saime. Ka garderoob paistis tühjavõitu. Ent see kõik, nagu hiljem selgus, oli äärmiselt petlik.

Ukselt saime koos piletiga, mis oli üsna mõistliku hinnaga (5 latti), ka tasuta joogikupongi. Leidnud üles baarileti, asusime ringi uudistama. Leidsime end üsna rahvast täis tantsusaalist, kus muusika oli minu kõrvadele (ent et ma pole eriline diskopepu, siis ei ole ma ka ilmselt tõsiseltvõetav hindaja muusikamaitse osas) üsna kesine. Avastasime, et kõrval on ka teine tantsusaal, kus mängis mussi mingi väidetavalt jube tuntud ja tegija house DJ. Tanstisime seal umbes tunnikese kuniks tundsin, et võiks natuke ringi liikuda ja vaadata, mis muusikat esimeses saalis lastakse.

Et meie teekond oli täis pargitud muusika rütmis väänlevaid inimesi, asutasime end teele korrus kõrgemal oleva rõdu kaudu, mille tagant otsast paistis koridor ühendavat esimest ja teist saali. Koridori sisenenult avastasime end oma suureks üllatuseks kolmandast muusikasaalist, mis oli valge ja pigem tilluke, täis istumiskohti, kõva muusikat ja magusat vesipiibu lõhna. Püüdsin endale baarist jooki tellida, et aga muusika oli nii kõva, et ma karjuda ei viitsinud, suundusime uksest välja teise, eemalt paistva baarileti poole. Äkitselt olime sattunud justkui Bonnie & Clyde Tallinnasse: muusika oli pigem 80-datest ja 90-date algupoolest. Erinevalt house ruumis olnud professionaalsetest poolalasti lavatüdrukutest, oli siin ruumis tillukesele lavale roninud omaalgatuslikult kaks noormeest, kes üsna osavasti tantsisid. Ka ei olnud siin suitsumasinat ega säravaid neoonseid tulesid, vaid rohkem nagu vanakooli stiilis prožektorid. Uskumatu, et see kõik mahtus ühte ja samasse ööklubisse.

Veidi hiljem suundusime wc-otsingule ja leidsime selle kõrval asuva koridori lõpust. Vasakule jäi uks sildiga tualett naistele ja meestele, meeste baar ja paremale samasugune, ainult et naiste baar. Vaatasin silte ega saanud päris täpselt aru, mida need tähendavad. Sisenesime harjumusest naiste poolele, sest kes sellest lätlaste huumorist ikka aru saab ja avastasime end äkki väikesest 2 kabiiniga (NB! kui allkorrusel olid wc-s kabiinid, koos meile tavapäraste wc-pottidega, siis siin oli kabiinis metalne auk põrandas, nagu rohkem harjunud oleme metsa-wc-dega matkamise ajal või vanasti Linnahalli külastades) ruumist, kust tee viis edasi väikesesse mõne laua ja diivaniga ruumikesse, mille keskel väike tühi pind tantsimiseks ja tagaotsas baarilett. Ka siin lasti täiesti eraldi muusikat. See oligi tüdrukute baar. Ma poleks iial selle peale tulnud, et wc-st võib leida veel täiesti erineva tantsusaalikese koos baariga. Meeste baari me aga kaema ei läinud.

Veidi hiljem püüdsime tagasi jõuda house ruumi, ent avastasime end hoopis uuest väikesest tantsusaalist, kus lagi oli kaetud säravate led-lampidega, mis värviliselt muusika rütmis vilkusid. Uskumatu! Ka siin oli oma DJ, diivanid ja lauakesed, millel silt for sale ning ruumi tagumises tiivas baarilett. Baariletist läks veel koridor kuhugi edasi, et aga seal tegid inimesed peamiselt suitsu, ei hakanud ma sinna oma uudishimu rahuldamiseks trügima. Sinna ruumi jäimegi peamiselt hetkeni, kuniks otsustasime hotelli naasta. Võibolla jäi meil veel mõni koht külastamata selles ööklubis, et aga olime kaotanud igasuguse suunataju, ei oskagi ma arvata kui mitmes ruumis me tegelikult käisime. Sellise klubi kõrval kahvatuvad Eesti omad sootuks ja peol käimine omandab täiesti uued mõõtmed. Ka meie esialgne kokkulepe, et kui keegi meist peaks ära kaduma, saame sissepääsu juures kokku, oli ilmselgelt kehtetu. Ka pole vajadust minna otsima teist klubi, kui ühes NII palju pakkuda on.

Muide, ilmselt on ka lätis siseruumides suitsetamine keelatud, kuid suitsuga kliente nägi nii tantsuplatsil kui kuskil koridorinurgas tubakat kimamas, nii et ööklubist ära tulles haisesid nii juuksed kui riided taas tubaka järgi nagu meil vanasti. Uskumatult kiiresti olime Eestis harjunud puhta õhuga söögikohtades ja ööklubis!

Hommikul ärkasime kella peale, et mitte hommikusöögi lõpust ilma jääda. Olime maganud napilt veidi üle 4 tunni. Keskpäeval check-outi tehes leidsime enda eest neli norra noormeest, kes olid samasuguste nägudega, nagu nad oleksid just peo pealt tulnud, ainult et ilmselgelt oli neil oluliselt raskem olla kui meil (nad olid meist ka ööpäeva kauem Lätis veetnud) ja meie järgi lahkumist vormistanud itaallased ei näinud ka sugugi paremad välja. Et norrakatel läks veidi kauem aega enda lahkumise vormistamisega ja seisin täpselt nende selja taga, kuulsin nende ja administraatorivahelist jutuajamist. Nimelt norrakad maksid 25 latti mullivanniga sauna kasutamise eest, millest nad loobuda otsustasid. Mõtlesid lihtsalt ringi ja kõik. Pakkusid administraatorile endale või arvasid, ehk nende kohvrid naudivad sauna, ent lõppeks jäi see nende poolt kasutamata. Et saun oli makstud ja keegi seda ei soovinud, pakkus admin sauna kasutamise võimalust meile. Meil oli küll bussini jäänud vaba aega 3 tundi, ent ka meie otsustasime saunast siiski loobuda, kuigi korra isegi kripeldas mõte, et oleks ju võinud, eriti kui nägime väljas olevat ilma: lakkamatu vihmasadu ja hall taevas.

Peale mõningast kolamist linnapeal, kohvitamist ja kaardimängu Double Coffees asutasime end läbi vihmasaju bussijaama. Riia bussijaam on tõeliselt trööstitu, haisev ja üsna nõukaaegse välimusega. Õhtul kella poole 8 paiku saabusime vihmasesse, ent lumisesse Tallinna.

Reisi jooksul kujunes välja moodne 10-võistlus, mille ka läbisime**:
1. tõstmine
2. orienteerumine
3. mälumäng
4. sõjamaalingud
5. s/šoppamine
6. ratsutamine
7. ujumine
8. kaardimäng
9. ühistransport
10. organismi turgutamine

________________________
*LisaVarvas - laiend riigitähisest LV
**selgitused:
1. joogiklaasi tõstmine
2. linnas ja ööklubis ringi ekslemine; pärast kaardilt avastamine, et tegime umbes 4 tiiru kaubanduskeskusele peale, mida olime eelmine päev otsinud, ent ei osanud maja pealt silti lugeda
3. hommikul meenutamine, mitu ruumi ööklubis ja mis ja kuidas ikkagi oli; eelmisel päeval külastatud ehtepoe ja riidepoe uuesti üles otsimine, teadmata nende aadresse
4. meigi tegemine nii päevaks kui õhtuks
5. soppamist oli poriloikudes lihtne teha, eriti avastada hiljem, et teksapükste ääred nägid välja, nagu oleksime porini mudas sombanud. Šoppamist seevastu õnnestus meil teha palju ja sellistes kohtades, kuhu poleks osanud uneski sattuda: nii mõnigi pood nägi välja nagu kaltsukas oma nurgas seisvate pappkastide ja spetsiifiliste uute riiete tehaselõhnadega
6. selleks, et ratsutada, on vaja korralikke täkke. Ööklubi oli küll täkke täis, ent sedakorda sai ratsutamine punkti kirja, kui lisavoodile hooga istudes madratsi alt puitlipp põrandale pudenes
7. kui ööklubis on inimesed tantsides piisavalt selga roninud ja sul on veidi ruumi vaja teha, aitavad hädast välja ka muusikarütmis ujumisliigutused
8. kelle käes on kaart? aa, maha jäi? muretseme uue või püüame niisama ekselda? oota, mispidi see kaart nüüd käes olema peab, kas me peame minema otse edasi või ümber pöörama? ja lisaks sellele on alati hea, kui käekotis on pakk mängukaarte, mis aitavad sisustada pikemaid pause turakat mängides
9. s.o koos liikumine, nii et teist silmist ei kaota, vastasel juhul on võimatu teineteist üles leida, aga ka bussireis Lätti ja tagasi ning ühiselt jala mööda linna liikumine. Vajalikud 10 000 sammu saime kindlalt täis
10. on selleks siis vajalikud söögikorrad lugematutes söögikohtades või poest snäki ostmine, aga ka hommikune gin pohmaka peale

Neljapäev, 18. märts 2010

Ülekvalifitseeritud

Olen üle hulga aja aktiivses tööotsija rollis. Isegi päris põnev on, tuleb nentida. Olen hakanud huvi pärast vaatama tööpakkumisi ka valdkondadesse, mis pole päris mu põhitegevused, aga mis võiksid olla huvitavad ja millele mul mingigi kvalifikatsioon olemas oleks. Olen ka komistanud mõningate ülilahedate pakkumiste otsa, kus on töökirjeldus olematu või ametinimetus niivõrd geniaalne, et töö sisuga üldse kokku ei lähe või on äärmiselt keeruliseks tehtud. Mille jaoks - mine võta kinni.

Olen ära saatnud ka mõned CV-d. Siiamaani on mu CV olnud selline, nagu ma tegelikult töötanud olen. Ilustamata ja vähendamata. Nagu arvata oligi, sain juba esimese konkursi tagasiside, et ülekvalifitseeritud. Eks see paistab, kuidas teistel konkurssidel läheb. Kuhugi vestlusele tahaks vähemasti varsti ikka saada. Päris põnev oleks istuda seekord teisel pool lauda erinevalt tavapärasest.

Teisipäev, 16. märts 2010

Iga tee saab kord otsa

Igal teel on oma algus ja oma lõpp. Pole olemas ühtki teed, mis algaks eikusagilt ja lõppeks eikuskil, alati on mingi ristmik, mingi sihtpunkt. Nii saab ka minu ühine tee minu tööandjaga peagi lõpule. Meil oli koos toredaid aegu, põnevaid aegu, pinevaid aegu ja raskeid aegu.

Firma teevad tema inimesed. Ja inimestest algab ning lõppeb kõik. Mul on olnud suurepärased kolleegid. Veidi enam kui 3 aastat töötades ühes kohas õpid tundma neid, kes on su kõrval. Avastad nende head ja vead. Vahel märkad, et inimene, keda tööalaselt üheks pidasid, sisaldab ka hoopis teisi külgi, mis tavapärases töövestluses ja -keskkonnas kunagi ei avaldu. Õpid, kuidas inimesed hakkavad rohkem kokku hoidma ja üksteist usaldama, kui tuleb koos midagi ületada. Näed, kuidas mõned negatiivsed jooned nakkavad kui kulutuli. Ja nakkab ka naer ja positiivsus. Töökaaslased, kes on minusse uskunud, on hoidnud mind nii kaua selle firma küljes kinni.

Eile hommikul leppisin kokku peadirektoriga väikese kohtumise. Rahuliku südamega andsin lahkumisavalduse. Kummalisel kombel ei olnud mul sees närvi, ei kiskunud nutt kurku ja ei puudunud julgus. Kõik oli nii nagu peab. Nagu tegu oleks olnud tavapärase ja lihtsa olukorraga.

See otsus ei tulnud üle öö, kuigi võis mõnele üllatuslik näida. Teisalt palju seletada ei tulnudki - nii mõnedki mõistsid põhjuseid ütlemata. See oli pikalt mõeldud ja kaalutud otsus. Ilmselt praegu oli lihtsalt selleks õige hetk. Minu aeg sai ümber.

Ma usun, et iga asi on millekski hea. Et avada uus uks, tuleb teine selleks sulgeda. Elus on harva olukorrad, kus on palju avatud uksi ja võrdseid võimalusi nende kõigi vahel valida. Jään ootama uut ust ja uue tee algust.