Käänulised teed maal ja vees

Kui oma suvepuhkust plaanima hakkasime, selgus, et naabrinaisel R-l on samal ajal sünnipäev. Valmis kiirelt plaan teha eelmisel õhtul ühiselt salaja valmis küpsisetort ning hommikul ootas R köögilaual sünnipäevaküünaldega tort (küünalde arv tordil ei ole korrelatsioonis saabunud aastanumbriga), mille ta sünnipäevalaulu ajal ära puhuda sai. Tänane päev oligi plaanitud sünnipäevalapse soovide järgi, millest peamine oli kanuu matk Ahja jõel.

 

Kui kanuusid maanteelt jõele valmis sätiti, astusin jõe äärde mineva raja serva, et eest ära tulla ega märganud sealset maa see olevat sügavat auku, kuhu hooga sisse astusin, nii et järgmisel hetkel korralikult kukkusin. Õnneks haiget ei saanud väga, vaid üksnes ühe põlve ja teise sääre kergelt marraskile. Selle ning J päikseprillide jõkke kaotusega õnneks meie kanuumatka viperused lõppesid ja muid ebameeldivaid üllatusi meie teele ei tulnud.

 

Kanuuga mööda rahulikku Ahja jõge Taevaskojas kulgemine on looduslikult väga kaunis. Meie teele sattusid mitmed linnud ja pardipere, kes inimestest end üldse häirida ei lasknud. Üks rohukoskel küll meie peale veidi ehmatas, tõmbas oma noka püsti, saba vette ja sukeldumise asemel pistis mööda vett sellisel tempol ringiratast jooksu väikese mootorpaadi kombel nagu oleks tal tuli takus. Oli see alles vaatepilt!

 

Meie puhkuse ajal on meil ilmaga ikka suurepäraselt vedanud. Kanuumatka ajal saime sahmaka vihma kaela ja niimoodi läbimärjaks, kuid õnneks oli õhk soe ja tuuletu, nii et kuivasime kiiresti ja korralik padukas tuli täpselt siis, kui olime jõudnud peale kanuumatka hilisel pärastlõunal Lätekoja kohvikusse. Tellisime söögid ära, võtsime laudades istet ja oh imet, samasse kohta astusid sisse meie koduküla naabrid oma sõpradega. Kuidas on ometigi võimalik nii palju kordi kokku sattuda? Alles eile kohtusime juhuslikult Vastseliinas ja oma teekondi me sünkroniseerinud pole. Tundub, et meie mõtted võnguvad tõesti väga ühel lainel.

 

Algselt plaanisime õhtusse veinimõisa külastuse, kuid see peab jääma siiski mõneks järgmiseks korraks, sest väljavalitud veinimõis degustatsioone täna ei korraldanud ja nende viimane pikendatud avatud talude raames toimuma pidanud ekskursioonile me ajaliselt lihtsalt mitte mingi valemiga ei jõudnud ja teine veinimõis, millega ühendust võtsin, teatas lihtsalt, et hetkel nad kedagi vastu ei võta. Nii veetsimegi rammestunult paar tunnikest hoopis oma majutusasutuses ja kasutasin võimalust hetkeks järgi jäänud vihmavaba aega värskes õhus veeta muru peal lesides, nii et isegi omanik tuli vaatama, mida me seal muru peal sellise ilmaga küll teeme. Veekindla põhjaga piknikutekk on aga just see, mida vaja, et saaks nautida niisket maapinda kuivalt ja mugavalt.

 

Veider, et kodus olles mõeldes, et võiks kuhugi õhtustama minna, ei tule pähegi süita ca 50 km selleks, aga puhkusel olles on selline mõte täiesti normaalne. Kuigi ööbisime Otepää külje all, siis otsustasime minna õhtustama Võrru, lipsates läbi Rõugest. R ütles hiljem, et kuigi ta on Võrus üles kasvanud, viis GPS meid kohale mööda paari sellist teed, kuhu temagi polnud kunagi varem sattunud.

 

Rõuge ööbikuorg on looduskaunis koht, mille teevad eriliseks pesapuu vaatetorn, ürgaja majad ning vesioinad. Pesapuu vaatetorn pole seal kuigi kaua olnud, vaid mõne aasta ning kujutab endast mesakujuliste platvormidega kõrget torni, kust avaneb ilusa ilma korral imeline vaade ümbruskonnale. Väidetavalt on torni led tuled sätitud selliselt, et kui Rõuges sünnib uus laps, lähevad torni tuled vastavat värvi nagu on lapse sugu, et seda suurt sündmust saaksid kõik tähistada. Sama platsi peal asuvad ürgaja traditsioonilistel meetoditel valmistatud vanad talumajad, mis on tehtud ilma ühegi naelata ning mille katus on korralikult vooderdatud kasetohuga. Ööbikuorg ise on muidugi järve kaldal Lõuna-Eestilikult kaunis vaade, kuid eriliseks teeb koha veel fakt, et seal on kaks vesioinast ehk veejõul töötavat veepumpa, mis on ainulaadsed ja toimivad hästi. Kuigi midagi sarnast on kunagi varem juba leiutatud Prantsusmaakl, polnud Eesti talumehel sellest aastakümneid tagasi aimugi, kui lihtsal loogikal põhinev geniaalne vesioinas Eestis leiutatud sai. Eestlased on ikka üks nutikas rahvas.

 

Nutikust on jagunud ka kaasaegsele värskelt tehtud Võru linna keskväljakule, mida kaunistavad suurtel ratastel pingid ja muud atribuudid. Rattad on valitud just seetõttu, et objektid oleksid lihtsasti liigutatavad ning väljakut saaks kasutada erinevateks sündmusteks vastavalt vajadusele, kuid need rattad annavad väljakulse ka sellise futu mulje. Kirsiks tordil on Võru keskväljakul ka lilleseaded, kus äärmiselt oskuskilkult on suurtesse amplitesse istutatud lilled läbisegi maitsetaimede ja aed- ning juurviljadega. Nii leiab lillepeenrast korraga nii piparmündi kui peedi ja kapsa, kõrval kaunivärvilised erinevad lillesordid. Absoluutselt äge leidlikkus!

 

Võru on üldse muutunud väga kauniks väikelinnaks. Promeneerisime mööda rannapromenaadi rippsillani ja imetlesime seda väikelinna kaunidust ja võlu. Jääb mulje, nagu oleksime kusagil välismaal ja mitte eesti väikelinnas, kuhu võiks võtta majutuse paariks ööks suvisel ajal, nautida päeval päikest rannas ja linnapargis, sulistada mõnusas järvevees eeldusel, et seal sinivetikat parajasti pole ja lõpetada õhtu rannabaaris. Täpselt nii, nagu puhkus olla võiks, ainult et sedakorda ei tulekski üldse kuhugi väga kaugele sõita.

 

Meie tagasitee Otepääle jäi pilkase pimeduse peale. Ühtäkki märkasin silmanurgast paari hõõguvaid täppe teeääres ja arvasin, et ju see kass oli. Hetk hiljem aga jooksis paremal pool autot jänes ning sekund hiljem vasakul pool tee servas paistis rebane, millele järgnes veidi hiljem veel üks silmapaar. Lõuna-Eesti kurvilised teed on mulle võõrad ja nii jälgisin ma edasi pineva tähelepanuga pidevalt teeservi, lootes vältida veel mõnda looma. J arvas hiljem, et kui jänes minu autost pääses, siis ju seda jänest siiski enam ei ole ja rebane ta jahi käigus kätte sai. Eks loodusel ole omad seadused, ent meie olime õnnelikud, et peale pikka nauditavat päeva mõnusa väsimusega turvaliselt siiski oma puhkemajja tagasi jõudsime.

Suviliste rattamatk Vormsil

Eesti saartega on mul kuidagi eriline suhe, ent külastanud olen neid tegelikult vähe. Kui kolm aastat tagasi hakkasime planeerima meie põhikontori esimesi suvepäevi, tegime lõpuks veidi ekstreemseks kujunenud kajakimatka Pedassaarele. Eelmisel aastal jätkasime saarte traditsiooni jalgsimatkaga Osmussaarel ning seegi aasta ei saanud me saartest üle ega ümber. Nii otsustasime jalgrattamatka kasuks Vormsil. Millise saare me järgmisel aastal vallutame, näitab vaid aeg.

Vormsi plaan tundus varakevadel veidi õhkõrn. Sealsed majutuse võimalused on piiratud ning transport sinna pole just praamiliikluse tõttu kõige lihtsam seni olnud. Olen Vormsit külastanud vaid korra varem ning see külastus jääb 9 aasta tagusesse aega, mil autoga üle mere minek oli mõeldamatu ja praam nii väike, et hea, kui suurem seltskond laevagi sai.

Sel suvel on laevapiletitega saartele üldse tavapärasest keerulisem olnud. Hiiumaa praamipileti ralliga harjununa, kus tuleb üleval olla 30 päeva enne saarele sõitu südaöö ajal, et rabada endale praamipilet uue päeva esimestel minutitel, olles sunnitud niimoodi planeerima oma sõite üsna täpselt, arvasin, et ka Vormsiga on umbes sama jama. Pealegi, helistasime kevadel Tuulelaevadele, kes siis veel Vormsi praami opereerisid, lootuses saada aimu suvisest sõidugraafikust. Nii ehmatasin ma end ühel lõunal poolenisti näost valgeks, kui taipasin, et meie suvepäevadeni saarel on jäänud napilt alla 30 päeva ja seega oleme ilmselt ilma võimalusest ühe saateautoga üle mere saada. Auto, mis kannaks ürituseks hädavajalikke sööke ja jooke, oli aga asendamatu.

Kerisin Tuulelaevade lehe lahti ning üllatus oli suur, kui avastasime, et Vormsile praami enam justkui ei lähegi - seda liini leht lihtsalt enam ei kuvanud. Kiire Google otsing andis tulemuseks laevaliini uue haldaja: Kihnu Veeteed. Kiired kõned ning selgus, et me polnudki lootusetult hiljaks jäänud - Vormsile saamine on oluliselt lihtsam kui Hiiumaale autoga pääs. Tuleb osta netist ette praamipilet edasi-tagasi, ka reisijatele, mis kehtib kindlal kuupäeval vabalt valitud laevale. Nii lihtne!

Eestimaa suvi on olnud sel aastal pigem jahe ja vihmane, üle hulga aja ilmateade selline, mis muutub hetkedega ja mida alati usaldada ei saa. Vahel ka meie kasuks. Jupp aega lubas nii eelmiseks kui selleks nädalavahetuseks üsna vihmast ilma. Kui eelmisel nädalavahetusel olid minu plaanides Hiiumaa 10. kohvikutepäevad, mida on hea väisata jalgsi või rattaga, ent kuiva ilmaga, siis saatsin ma kaks soovi ilmataadile teele: suvine kuiv ilm kohvikutepäevaks ning mahe päikseline suveilm Vormsile meie rattamatka ajaks. Mul ei olnud mõtteis adekvaatset plaan-b varianti juhuks, kui rattamatkale ei ole absoluutselt sobilikku ilma.

Kuna Kihnu Veeteed olid muutnud praamigraafiku veidi meie jaoks planeeritust varasemaks, oli reede hommikune start Vormsile tavapäratult varajane. Leppisime kokku, et kohtume 9:45 sadamas, mis omakorda tähendas, et varasemad startijad, selleks, et kõik soovijad peale korjata, pidid kodust lahkuma juba tublisti enne kella 8. Ees ootas meid aga pikk ja üpriski väsitav päev. Rohuküla sadamas tervitas meid imeline päikesepaiste, kergete valgete rünkpilvedega sinises taevas. Laeva välitekil puhus kerge suviselt soe tuul ning jäädes uhiuue, suure ja ilusa laeva tahaossa, oli see pigem koht, kus võinuks rahulikult riided seljast visata ning suvist päikest võtta. Ilm oli tõeliselt tellitud.

Vormsi Sviby sadamast paarsada meetrit eemal asub esimene infokiosk, kust on võimalik lisaks vajalikule taustinfole soetada suveniire ning üldiselt on see ka kõiksuguste kokku lepitud tuuride kohtumispaik. Nii ootasid meid seal ka rendirattad, mille olime enda jaoks broneerinud. Rattad olid ostes olnud üpris korralikud, kuid saanud saarel nii tugevat vatti, et nii mõnelgi esines väiksemaid puudujääke käiguvaheti, rehvide heaolu vms osas. Samas, viriseda ei olnud siin midagi - olime õnnelikud, et meil oli üldse võimalik rentida ligi 20 jalgratast nii väikses kohas. Hüppasime sadulasse ning kihutasime suure õhinaga 7 km eemal asuvasse Hanase majutuskohta Norrby külas.

Hanase koosneb kolme eraldi sissepääsuga väikesest toast vanas palkmajas, mis on väga armsalt korda tehtud ja renoveeritud. Jaotasime ööbimiskohad ära lihtsa loogikaga: naised ühte tuppa ja meestele jääb kõik ülejäänu. Viskasime kotid tubadesse ära, maitsesime kerge vihmasabina saatel koduselt koorest kalasuppi ning asusime ootusärelvalt kolleegide poolt kokku pandud väidetavalt lühikese rattaretke trajektoorile.

Päike paitas meie selgi, soe suvine kerge tuuleke jahutas me kehi, kitsas asfalteeritud maantee lookles heinapallidega niitude ja suurte puudega metsade vahel. See esimene hetk oli juba nii idülliline, et hing ei jõudnud kõike endale sisse ahmida. Kuidas ometi saaks kogu seda emotsiooni, seda hetke, seda päeva enesesse jäädvustada?

Meie esimene sihtmärk oli jõuda Diby külas asuva töötava Vormsi valgusfoorimi, mis väidetavalt omab ka fooritüsklit, kuigi üpris pikka. Edasi liikumiseks kuvas foor punast tuld, ent me ei lasknud end sellest häirida - Vormsil ei pidanud politseid kohapeal olema, üksnes hädavajalikel juhtudel tuleb politsei kaatriga kohale 20 minutiga. Selleks hetkeks olid meie seltskonnas ka esimesed kaod: kolleeg kaotas rattaga teistest mööda kimades taskust suitsupaki, mis teise heasüdamliku töökaaslase poolt sai lennutatud sujuvalt põõsasse, aitamaks paki omanikul suitsetamist sõna otseses mõttes maha jätta. Seekord siiski küll edutult.

Meie edasine tee viis Rälby külla. Möödusime tuhisedes palvemajast ning jõudsime Rälby tuulikuni, kus kohtusime juhuslikult kohaliku külaseltsi prouaga, kes meile heasüdamlikult jutustas tuuliku ajalugu ja andis soovitusi edasi suundumiseks. Vormsi on saanud ajaloolistest sündmustest pureda harjumuspärasest veidi teisiti - kunagi oli seal palju rootslasi, kes olid sunnitud pagema tagasi kodumaale, lootusest saart jätta vaid viivuks, ent see kujunes aastakümneteks. Nii on Vormsi mitmed vaatamisväärsused seotud ka täna endiste või praeguste rootslastega. Ka tuuliku on taastanud just üks selline rootslane.

Vormsi keskpaigas asub Hullo küla, mis on sisuliselt saare keskus. Hullos asub pood ja kõrts, kuid sealt läbi sõites joonistab maantee saarele lõpmatuse märgi. Nii ei läbinud me Hullo keskust saare läänetippu sõites, vaid just tagasiteel. Küll aga jääb Hullosse ka suur parunikivi, milleni viib väike rada metsa sees. See on suuremat sorti, umbes 20 meetrise ümbermõõduga rabakivi, mille pealmise pinna oli lõunane vihmasabin libedaks teinud, kuid millele toetudes oli mõnus terve meie seltskond pildi tarbeks kokku võtta. Hullos on ka Püha Olavi kirik, mille teeb eriliseks fakt, et sel puudub torn. Sattusime kiriku juurde just siis, kui kirikuaias vaikset teenistust peeti, mida märkasime oma veidi kohatult lärmaka seltskonnaga alles hetk liiga hilja. Loodetavasti vormsilased väga ei pahanda turistide peale liigselt.

Meie matka üheks eesmärgiks oli jõuda Saxby tuletorni, mis pidi märkima meie matka umbes poole peale jõudmist. Kui kontoris teekonda veidi planeerisime, olid entusiastlikud kolleegid joonistanud kogu matka pikkuseks ca 50 km ringi. Mina nende entusiasmi nii suures hulgas ei jaganud ja palusin teekonna veidi lühemaks planeerida, nii 30 km peale, kuid Saxby oli kindel koht, mis pidi marsruudile jääma. Tuletorni juurde jõudes olime aga läbinud juba pea 20 kilomeetrit, mis andis mulle esimese aimduse, et meie ringretk päris 30 km piiresse ilmselt ei jää. Saxby tuletorn on eriline koht juba seetõttu, et lisaks kaunile loodusele ja vaatele tipust, on see alles aastapäevad ka külastajatele avatud ning sinna pääseb uitama vaid paarieurose piletiga. Keerdtrepp, mis torni tippu viib, lisas jalalihastele omaette väljakutse peale nii pikka rattaga vuramist, kuid oli seda kõike väärt. Kuna trepikorruste vahe on veidi ebaühtlane, siis pikematel inimestel tasub tornist allatulles veidi ettevaatlik olla, minusugused lühemat kasvu tegelased sellist korruste vahet oma peaga õnneks kuidagi märkama ei pidanud.

Mereäärne piknik tuletorni jalamil rannas peetud, keerasime otsa justkui tagasi majutuskoha poole. Et veidi loole vürtsi lisada, soovisid kolleegid asfaldi asemel ette võtta künliku, kiviklibuse, poriseid lohke, muhke ja juurenässakaid täis teelõigu. Kui esimesed meetrid tundusid mulle põneva vaheldusena, siis mõned hetked hiljem tundsin, kuidas jaks hakkab lõppema ja olenemata ratta käigu üsna madalaks vahetamisest, käisid jalad küll ringi, ent ratas ei tahtnud kuidagi edasi liikuda. Iga läbitud lohk ja kühm andsid endast tunda jõnksudena läbi keha ja pideva hambaplagina. Ka omavaheline jutuvada kippus vaiksemaks jääma, kuigi entusiastlikumad ratturid lisasid loole veelgi vürtsi, kihutades rannaäärselt metsarajalt kõrvale off-roadima.

Ma olin siiralt rõõmus, kui silmasin eemalt uuesti asfaltteed. Mu vaim ega keha ei olnud valmis päris sellisteks katsumusteks. Tundsin, kuidas terve hooaja trennikogus jaotub ühte päeva ning edasi liikuma pani mind vaid suurepärane matkaseltskond. Kui vaid peale mõnda meetrit tugeva sileda tee rehvidega paitamist tegi kolleeg ettepaneku taas metsavahel jätkata, olid mu silmad imestusest suured. Ta ei saanud seda ometi ju tõsiselt mõelda? Ma mõistan, et spordihullud naudivad selliseid situatsioone, ent meil pidi olema meelelahutusüritus, mitte spordivõistlus. Ma lootsin vaid, et tagasi majutuskohta jõudes kohe kõik ei kustu suurest väsimusest ning meie õhtune jämm saab siiski toimuma. Minu õnneks oli minuga sarnaselt mõtlejaid siiski veel, nii jätkasime teekonda mööda kõvakattelist teed, enne kui võtsime suuna ajaloolisele Huitbergi paekühmule. Seda mitte kuigi suurt üle 400 miljoni aasta vanust korallriffi oli looduses keeruline märgata ning me ei jõudnudki päriselt kohapeal kokkuleppele milline on see kõige õigem punkt.

Viimase suurema vahepuntkina enne motivatsioonipausi võtsime ette suurallika külastuse. See on puude vahele peitunud vesine ala, mille läbivool on suvisel perioodil 10 liitrit sekundis ning mille kohale on ehitatud mõnusalt pikk laudteest platvorm, kuhu oli hea meie matkaseltskonda pildi jaoks rivvi sättida. Hetkeline hingetõmbepaus kaunis looduses veevulina saatel oli nii täpselt õiges kohas, et paremini oleks olnud keeruline planeerida.

Mida lähemale me mööda kruusast rada Hullo külale taas jõudsime, seda tihedamini hakkas erinevatest hõigetest ja vestlustest kostuma sõna pood. Poe külastus Hullo keskuses oli midagi sellist, mida suurem osa meist pikisilmi ootas nagu laps kommi saamist peale sööki. Ja kui me lõpuks Hullosse kohale jõudsime, oli motivatsioonipaus ehe: igaüks premeeris end täpselt nii, nagu sellele hetkele ja isiklikule maitsele kohane oli - kes haaras jaheda õlle, kes jäätise. See hetk oli täielikult nauditav rohkem, kui sõnades seda kirjeldada saab. Me olime iseenda kiituseks maia vahepala igati ausalt välja teeninud.

Seda raskem oli taas ronida sadulasse, et jõuda läbi lipsata veel õigeusu kiriku varemete juurest, kus viimatine kiriklik tegevus toimus enam kui pool sajandit tagasi, ning läbi põigata ka Krogi külakõrtsist. Ööbimiskohta jõudmise soov oli enamikul kõrtsini jõudes juba niivõrd suur, et peatust teha suurt ei mallatudki ja nii jäime kõrtsi seest uudistama vaid neljakesi. Ennist majutuskohas tube valmis seadnud naine teadis rääkida, et kord olla politsei saarel laupäeval käimas olnud. Kui muidu pidada saare baar hoolega laupäeviti sumisema, siis tol õhtul olnud kõrts inimtühi, sest kohalikud autota kõrtsis ei käi. Kõrts ise on seest väga korralik ja uhke, ent meiegi jaoks jäi see liiga kaugele, et peale tervet päeva ratsastel kaaluda sinna õhtusel ajal veel tagasi väntamist.

Teadsime, et kõrtsist "koju" saab kahte teed pidi - üks tee viib sisuliselt tagasi sadamasse ning sedakaudu sõitsime hommikul 7 km majutuskohta, teine tee keerab aga kuskilt vasakule ja sealt tundus, et saaks ööbimispaika justkui veidi otsemini. Sõitsime neljakesi juba omajagu maad maha, ent ristmikku, kust vasakule keerata, ei paistnud kusagilt. Meil hakkas juba kerge mure tekkima - ehk ei pannud me suures väsimuses tähele ja sõitsime õigest teeotsast mööda, sest siltide järgi olime juba jõudnud sadamakülla Svibysse.

Veidi hiljem märkasime aga, et kaks meie grupist olid kruusase teeotsaga ristmikule meid siiski ootama jäänud ja nii pidime valima, kas lähme 7 km mööda kruusast rada, mida me veel sõitnud polnud, või 6 km mööda asfalti sama teed, mis hommikul. Poisid valisid väljakutse mööda kruusa, meie kahekesi otsustasime valida juba tuttava ja lühema tee, sest energiavarud olid jõudnud otsakorrale. Kuna tee oli juba tuttav ja eksida ei olnud enam võimalik, tundsime end turvaliselt ega vajanud saatjaskonda ja nii said poisid lustida omaette mööda kruusa.

Kiidan siinkohal uhkusega oma kolleege: terve matka jooksul ei jäetud kedagi üksinda ja kuigi vahel oleks ehk isiklik tempo tundunud meeleldi midagi muud, pakuti alati seltsi. Kui keegi ka veidi teistest aeglasemalt sõitis, ei jäetud ka teda maha, vaid alati keegi hoolitses, et ka viimased oleksid hoitud. Ei olnud tähtis, olid sa grupis eespool või keskel, ka seal märgati, jutustati, tunti huvi, anti soovitusi ja visati nalja. See kõik toimis kuidagi iseenesest, hoidis vaimu kõrgel ja meele hea, andis energiat ning tunde, kuidas meeskonnas on kõik ühtemoodi tähtsad. Tunde, kuidas üksteisest tõeliselt hoolitakse. Sellises kollektiivis on ainult puhas õnn töötada.

Jõudsime teistega tagasi lõpuks üsna samaaegselt. Saun oli juba soojaks köetud ning kümblustünnis ootas meid soe vannivesi. Ma ei kujuta ette, mida oleksid meie lihased arvanud järgmisel päeval, kui meil poleks olnud võimalus kehale palsamina mõjuvasse sooja pugeda, mis luudeni haiged kohad üles soojendas ja mõnusasti masseeris. Ilmselt ei oleks me naljalt hommikul oma asemetelt tõusnud. Ega jaksanud pidutseda ka varajaste hommikutundideni.

Kokku läbisime ühe päevaga 7+43 km. See oli minu jaoks tõsine eneseületus, sõita sisuliselt treenimata vormis ära rattamaraton. Mul on vaid kord varasem pikema rattamatka kogemus, mis jääb 15 aasta tagusesse aega, millest on mul mitte nii meeldivad kogemused ja mistõttu ma rattamatka nii väga ei ole armastanud ega kordagi hiljem proovinud. Pikad lõppematud päevi kestvad kruusa- ja metsateed telgiga, ilma kaardi, GPS-i, telefoni, hea seltskonna, kehva varustuse ning igasuguse ettevalmistuseta ei ole lihtsalt üldse minu teema.

Ka mu keha jaoks oli see Vormsil läbitud 50 km ratastel omajagu šokeeriv, mis andis tunda tõsise hilisõhtuse põlvevaluga, mis lõpuks küll öötundidel õnneks taandus. Targa peaga olin hommikul kiiruga kotti pakkides sinna visanud ka Vietnamist toodud valge tiigri palsami, mis sellistes olukordades lausa imesid teeb. Nii ka seekord aitas põlvedel kiiremini tastuda väike puhkus ja korralik kreemitamine. Sellegipoolest ei tundnud mu ükski rakk, et oleks soovinud hommikul, peale kõigest paari tundi magamist, uuesti ratta selga istuda ja kimada 7 kilomeetrit vihmas sadama poole.

Meie hommikuse sadamasse jõudmise mure lahendas aga toitlustaja, kes elektrikatkestuse tõttu pannkookide tegemata jätmise süümepiinade leevendamiseks pakkus võimaluse korjata meie rattad kokku, viia need ise tagasi laenutuspunkti ja samas meid ühtlasti transportida autoga sadamasse. Olime sellise võimaluse eest tänulikud ning kasutasime seda jõudsalt.

Hoolimata vihmasest ilmast oli meie tuju suurepärane. Tegime praamis mõned kiired kaardimängud ning ootamatult oligi meie suveüritus läbi saanud, ent joovastavalt positiivsed emotsioonid on kestvad. See on sõnulseletamatult kirgastav tunne, mis mind valdab ka päevi hiljem, üritusele tagasi mõeldes. Üllataval kombel ei ole mu keha enam väsinud ning vaim on terav. Ma olen õnnelik inimene ägedas kollektiivis!

Naine täis üllatusi

Umbes 20 aastat tagasi, siis, kui veel mobiiltelefone polnud, käisid inimesed üksteisel külas ette teatamata. Nii juhtus vahel, et käidi üksteist otsimas, aga ei tabatudki teinetest. Teinekord oodati tunde, enne kui see, kellele külla tegelikult tuldi, koju saabus. Nõnda käisid ka minu venna sõbrad aeg-ajalt meie juures venda ootamas. Vahel tuli vend üsna kiiresti, vahel läks tunde ja vahel väsisid sõbrad ootamast ning lahkusid, enne kui vend koju jõudis.

Ooteperiood tuli aga millegagi sisustada. Me olime üks neid väheseid õnnelikke, kellel tol ajal juba varajasest lapsepõlvest kodus arvuti oli, millega sai vägagi algelisi mänge mängida. Nii koguneti vahel kambakesi ühte väikest hägust ekraani vaatama ja mängijale kaasa elama. Tunnid möödusid linnutiivul.

Vahetevahel ei olnud aga üksi arvutiga mängida sugugi põnev ooteaja sisustamiseks. Pealegi, kui külla tulemise eesmärk oligi kahekesi arvutiga jalkat taguda, siis ei saa ju kogu mängumõnu üksi enne ära rahuldada. Nii juhtus, et mu venna sõbrad hakkasid õpetama mulle kaartidega pokkerimängu. Meil olid juhuslikult kodus olemas plastikust rohelised ja valged litrid, mis said kiiresti endale vastavad vääringud viieliste ja ühelistena. Mõistagi, päris raha peale me ei mänginud.

Umbes viisteist aastat on möödas sellest, kui viimati korralikult pokkerit mängisin. Eks vahepealsel ajal on mõned üksikud korrad ette tulnud ja täringutega Yatzyt on mõni suvi tagasi ohtralt veeretatud, kuid tõsist pokkerimängu siiski kohata pole õnnestunud. Algtõed on selged, aga erialane sõnavara puudulik, sest lapsepõlves seda ju ei kasutatud. Mõte on terav, kuid käsi omajagu roostes.

Minu koduküla osaleb koduvalla mängude sarjas, kus igal kuul on erinev võistlus plaanitud ning alati peab võistkonnas olema vähemalt kaks naisterahvast. Kui esmakordselt pokkeriturniir välja kuulutati, tundsin mõnusat surinat eneses, sest lapsepõlves mulle see mäng väga meeldis, muidugimõista polnud panused siis sugugi olulised. Kui selgus, et meie külast on kahte naist keeruline meeskonda saada ning meie nädalavahetuse plaanid juhuslikult muutusid erinevate asjaolude kokkulangemisel, siis lubasin end pokkerivõistlusele osalejaks juhul, kui keegi teine tõesti ei saa.

Tegime küla laiendatud meeskonnaga ühe reeglite meeldetuletuse mänguõhtu. Otsisin enne netist täpsed reeglid välja, sest Texas Hold'Em-t ma otseselt varem mänginud polnud, kuigi olenemata alamliigist on suuremalt jaolt põhimõte siiski alati pokkeris sama. Proovimäng läks üpris lubavalt ning vanad tõed hakkasid tasapisi meenuma. Viis päeva hiljem toimus võistlus.

***

On reede pärastlõuna. Vaatan tööl ehmatusega kella, kuidas aeg imekähku voolab. Märkan, kuidas kolleegid on lahkunud ning olen jäänud oma töistes mõtetes sellesse kontori ossa üksinda. Panen arvuti kinni ja kiirustan kodu poole. Valgusfoori taga seistes lükkan sotsiaalse GPS-i ekraanilt eest ja lasen silmadega üle veelkord pokkeri reeglid. Mulle tundub, et kõik on enam-vähem selge. Harjutada ma vahepeal ei jõudnudki. Nüüd läheb, nagu läheb, enam ei saa midagi teha. Kodus on mul riiete vahetamiseks aega 8 minutit, enne kui naabrimees mu peale korjab. Autos küsin temalt täpsustuseks igaks juhuks üle veel terminoloogia. Lepime kokku, et varajase väljakukkumise korral kumbki ei solvu, kui me turniiri lõpuni ei vaata ja koju ära tuleme. Arvestan mõttes 2-3 tunniga. Tunne on, nagu läheksin eksamile. Mõttes olen selleks korralikult valmistunud.

Kultuurimaja saal on täis ootusärevaid nägusid. Sinna on üles seatud 12 kümnekohalist mängulauda professionaalsete diileritega. Ma ei ole kunagi varem midagi sellist kohanud. Kui kell kukub ja võistlus algab, on oodatud 120 inimest endale loosiga saanud kohad sisse võtnud ning põnevust täis õhtu saab alata. Õnneks seekord rahaliselt riskivabalt. Võtan endale eesmärgiks top 40 hulka jõuda, sest sealt edasi iga kõrgem koht annab lisapunkti ning meeskondlikus arvestuses vajame punkte väga.

Poolteist tundi hiljem olen oma esialgse panuse 2000 mängumargi pealt suutnud suurendada 11 000 peale. Olen enda üle uhke. Esimese pausi ajal oleme terve viieliikmelise võistkonnaga ikka veel kõik mängus. See on hea tulemus. Algpanused kahekordistuvad iga viieteist minuti pärast ja nii kukub erinevatest laudadest üha enam mängijaid järjest välja. Lauad lüüakse sassi ning uus mäng algab uues laudkonnas. Kui koht vabaneb, täidetakse see peagi teisest lauast kellegagi. Põnevus kasvab.

Kolm tundi peale turniiri algust olen ikka veel mängus. Selleks hetkeks on mängust välja kukkunud juba veidi üle poolte. Olen suutnud oma mängumarkide arvu kasvatada 42 000 peale. Kui mängiksime päris raha peale, oleks see hetk, mil žetoonid rahaks vahetaksin ja mängimise lõpetaksin, ent praeu on tähtis vaid võimalikult kaua vastu pidada. Pokkeriturniir on kestvussport.

Mul on silmnähtavalt meie laua kõige suurem virn žetoone ning viimase käega kukutan korraga kolm mängijat lauast välja, millega teenin ära üleüldise aplausi laua ümbruskonnas. Meie võistkonnas on esimesed langenud. Kuulen, et mul on saali kõige suurem mängumarkide hulk. Olen veidi üllatunud, aga ka väga meelitatud. Eesmärgini, pääseda top 40 hulka, on jäänud veel väga väike maa. Jälgin juba kolmandat tundi silmanurgast saali nurgas seisvat ekraanil olevat mängijate arvu pingsalt.

Peagi avastan end top 40 hulgast, kuhu on jõudnud ka meie küla teine naismängija. Rõõmustan siiralt meie saavutuse üle. Minu esialgne eesmärk on täidetud. Mängu väike panus on tõusnud täpselt 40 korda võrreldes algse panusega, millega turniiri alustati. Kuigi žetoone on laual palju, sööb suur panus need silmapilkudega olematuks. Selleks hetkeks on mängu jäänud need, kes pokkerit päris hästi tunnevad ja ka regulaarselt seda mängivad. Suvalised õnneotsijad on juba lahkunud.

Kui laudu segi lüüakse, hakkavad näod korduma juba varasematest laudadest, kellega on koos mängitud. On vaid üksikud mängijad, keda ma õhtu jooksul veel kohanud pole. Unistan vaikselt finaallauda jõudmisest, kuid mõistan väga hästi, et lisaks mänguoskusele peab selleks ka pisut õnne olema. Iga võidetud koht on praeguseks juba puhas boonus ja eneseületamine.

Ühtäkki diiler enam kaarte välja ei jaga ja tõmbab mängule pidurit. Meid tõstetakse taas ümber kõrvallauda ja tehakse paus. Turniiri algusest on möödunud neli ja pool tundi. Vaatan ümberringi - mängijaid sisuliselt enam pole. Isver, ma olen finaalis. See on finaallaud! Ma olen ületanud kõik oma ootused. Mu võistkonnakaaslased on seisnud juba mu mängulaua kõrval paar tundi ning mulle jõudsalt kaasa elanud. Mind valdavad emotsioonid on kirjeldamatult vinged.

Finaallauas on turniiri 10 kõige paremat mängijat, koos minuga veel vaid üks naine, kes võistluse lõpuks jääb duelli pidama parima meesmängijaga. Teve õhtu jooksul on mulle kätte jooksnud vaid üksikud pildid ning nii mõnegi käe olen võitnud kombinatsiooniga, mis diileri sõnutsi profimängijate hulgas sisuliselt võimalik poleks. Siinses võistluses on segu mängijatest aga niivõrd erinev, et oodata võib mida iganes ning ennustada ette on keeruline. Finaallauas aga nalja enam ei tehta ning tegijad on tõsised.

Kuigi žetoonide hulk on suur, on algpanused kasvanud esialgsega võrreldes 400 korda. Teen kiire kalkulatsiooni - mul jagub žetoone veel vaid kaheks ringiks, kui keegi juhuslikult panust ei tõsta. Finaallauas algse panusega mängimine on aga sisuliselt lootusetu. Mulle satub kätte seitsmete paar ning oleme ühe meesterahvaga duellil. Ta panustab mu tugevasti üle, nii et mul on üksnes kaks valikut: kas kaardid maha visata ja loobuda või panna kõik mängu. Loobumise korral parimal juhul ma peaks vastu veel vaid ühe ringi. Viimases lauas on enajaolt käed võidetud suurima kaardiga. Arvestades minu žetoonide virna väiksust, võib mu vastasmängija vabalt ka bluffida, et mind lihtsalt lauast välja süüa. Lähen riskile ja panen kõik mängu. Ta võidab mind napilt ja minu jaoks on finaal lõppenud. Taandun väärikalt ja teenin publiku aplausi. Ma olen uhke ja siiralt õnnelik saavutatud koha üle. See on uskumatu! Ma seljatasin 110 inimest! Enda jaoks tõin ma võidu koju!

Muljetame külameestega ning nad naljatavad, et kutsuvad mind enda pokkeriseltskonda ehk 20 aasta pärast, sest 15 aastat polnud ilmselgelt piisav, et oma mänguoskused unustada. Naabrimees saadab kiitva smsi: "Naine täis üllatusi!" Naeratan pimedasse öhhe.

Sport on saatanast

Ilmselgelt näitavad kõik märgid seda, et ma ei peaks praegu mõtlema trennis käimise peale või planeerima spordiga suuremat tegelemist. Sellele vihjas ka juhus, mil unustasin Rituali spordiklubi uue järeltulija Audentes Fitnessi avatud uste päevad ära.

Veidi enam kui kuu peale esimest õnnetust oli jalg juba nii palju terve, et sain esimest korda hommikul koeraga ise õues käia (vaene M on seni pidanud seda üksi koguaeg tegema) ja platvormtallaga viisakamad kingad jalga panna, sest suveilmad olid juba möödas, mistõttu plätudega käia enam ei saanud ning viisakamaid riideid tossude juurde enam leida ei õnnestunud.

Nii kõndisimegi koos I-ga mööda Endla tänavat mäest alla, et järjekordsele Naisteklubi õhtule jõuda, kui äkki vääratas kõnnitee kivide peal mu vasak jalg ning hetk hiljem olin I kõrvalt kadunud. Kõik toimus niivõrd kiiresti, et ei saanud isegi täpselt aru, mis juhtus. Hiljem suutsin valutavate kohtade järgi aru saada, kuidas ma kukkunud olin: vasaku jala platvorm talla alla jäi ebatasane kõnniteeplaatide serv, mistõttu kukkusin põlvedele, siis üle parema käe ja selja. Hetk hiljem suutsin vaid vasakust jalast hüppeliigese kohalt kinni hoida ega kuidagi maast püsti saada. Ka parema käe väike sõrm tegi põrgulikku valu.

Kui püsti tõusta püüdsin, oli kohe selge, et vasakule jalale ma korralikult astuda ei saanud. Et mul eelmisest traumast veel ortoos käekotis oli, istusin samas olnud bosu-kujulisele kivile, kiskusin jalatsi jalast ja sättisin ortoosi peale. Nüüd oli võimalik edasi autoni longata, kus L ja K meid juba ootasid. Kordki oli mul hea meel, et meil automaatkastiga auto on.

Tegime kiire peatuse toidupoes, et mõned snäkid haarata enne sihtpunkti jõudmist. Tüdrukud lippasid snäki-shopingule, mina apteeki. Järgnev sitiuatsioon oli üsna koomiline:
mina: "tere, kas teil mingit külmageeli vms on, mida käele määrida - kukkusin just."
apteeker: "on sellist ja sellist salvi."
mina: "okei, aga kas teil külmakotti ka on?"
apteeker: "sõrmele, sellist pisikest?"
mina: "ei, jalale. Ma väänasin ka hüppeliigese välja."
apteeker: "oi, siis te peaksite hoopis ortoosi muretsema, mis jalga toestaks."
mina: "mul see juba on eelmisest hüppeliigese rebendist kuu aega tagasi."
apteeker: "kas te tegite siis trenni või...?"
mina: "eelmine kord jah, seekord kõndisin lihtsalt mööda tänavat ja kukkusin."
apteeker (kaastundlikul toonil): "püüdke olla ettevaatlikum, kui te ringi liigute!"

Peale Naisteklubi, kui olin tüdrukud koju viinud, lippasin koju jalatseid vahetama ja M peale võtma, et koos traumapunkti minna, sest üksi oleks seal igav olnud. Viimasest korrast Mustamäe haigla esmaabi külastada, oli möödunud umbes kümmekond aastat, kui angiini põdesin. Vahepeal oli selle asukoht muutunud, tehtud kena remont ja tehnika niivõrd uus ja huvitav, et esmapilgul ei jõudnud kõike hoomatagi.

Võtsin järjekorranumbri nagu pangs ja jäin ootele. Peagi seletasin lühidalt registratuuris, mis mind vaevab. Seejärel piiksus number ekraanil uuesti ja mind saadeti triaaži. Ruumi ust ei osanud ma esimese hooga avada: ei märganud lükandukse kõrval suurt klahvi ukse avamiseks. Seejärel sai pikemalt oodata. Järgneva umbes tunnikese jooksul ei tulnud esmaabisse kedagi.

Ootaja aeg on alati pikk. Hea, et seinal mängiv telekas oli ning kaasas telefon internetiga. Ootasin kannatlikult ekraanile ilmuvat numbrit, kuid mida ei tulnud, seda ei tulnud. Hüplesin M abil ümber koridori nurga, kust leidsin arsti ukse tagant istumast terve roodu inimesi ja kuulsin, kuidas neid nimepidi ükshaaval sisse kutsuti. Milleks siis uus ja uhke numbrisüsteem, kui seda ei kasutata?

Lõpuks jäime sinna kolmekesi ühe käe ära kukkunud eesti noormehega, kes tunnikese jagu meist kauem oma vaba aega oli oodates veetnud. Et tema ja minuga tegeleti sisuliselt samal ajal, siis meil vedas, et polnud tunnikese jagu varem traumapunkti jõudnud. Arst kiitis heaks ortoosi kiire pealepaneku ning palus seda mitte eemaldada, samas ravi osas polnud tal mulle suurt midagi uut rääkida: olin alles kuu jagu tagasi kuulnud, mida sellisel juhul jalaga teha tuleb. Lõpliku diagnoosina sain kirja parema käe põrutuse, mis paari päevaga taandus ja vasaku jala hüppeliigese rebendi.

Järgmisel hommikul laenutasin Mustamäe haiglast seksika punase küünarkargu, et seekord jalga rohkem hoida - ehk paraneb kiiremini. Ise ei suuda ma aga siiani aru saada, kuidas mul õnnestus kaks sellist sarnast traumat niivõrd lähestikku saada. Ilmselt olen ma tõeline käpard või oli see ilmselge vihje, et isegi tänaval liikumine käib spordi alla ja sport on saatanast. Lisaks kõigele muule olime vahetult enne kukkumist I-ga just arutanud sportimise teemadel ning mina avaldanud lootust sportimisega peagi jätkata. Ilmselgelt spordiklubile uut avaldust kuukaarti taas kuu võrra pikendada tänu uuele traumale, ma saatma ei hakka.

Trenn on kurjast

Kui ma augusti alguses olin võtmas ette uut missiooni spordiklubisid külastada ja välja uurida, milline oleks minu jaoks sobilik, siis paraku see missioon sai peagi tugeva hoobi.

Olles just muretsenud kuuse My Fitnessi kaardi, kiirustasin trenni. Kõik viitas tol päeval sellele, et bosusse poleks ma pidanud mitte minema. Kõigepealt pidi M mingi paki kuskilt vanalinnast võtma, siis jäime ummikusse, nii et jõudsin spordiklubisse napilt minutit-paar enne treeningu algust. Seejärel selgus, et riietusruumis polnud ühtki vaba kohta, kuna suurem oli ikka veel remondis. Lõpuks, kui trennisaali jõudsin, hakkasid teised just soojenduse osa lõpetama.

Püüdsin teistega sammu pidada, et trenn ikka korralikult tehtud saaks. Ka L naeratas mulle innustavalt. Ühtäkki tundsin, kuidas parem jalg hakkab bosu palli pealt alla libisema. Jõudsin vaid mõelda, et kannan keha raskuse kiiresti vasakule jalale ja tõmban parema alles siis ära, kuid teha seda enam ei jõudnud: parem jalg libises maha ja keha selle otsa. Hetk hiljem istusin maas ja püüdsin meeleheitlikult tossu ja sokki kiiresti jalast saada, sest hüppeliigest vaevas meeletu valu. Veidi hiljem jõudis minuni ka treener ja käskis jala seinale üles tõsta. Mõtlesin, et nikastasin jala veidi ära ja püüdsin trenni lõpus jalale toetumata kõhulihaste osa siiski kaasa teha. Hiljem hüppasin ühel jalal riietusruumi. L oli mu jala pärast oluliselt rohkem mures kui mina.

Olin hüppeliigese vigastustest varem kuulnud, kui ühtki tõsist polnud niimoodi tundnud. Esimese hooga sidusin jala elastikuga kinni, püüdsin L soovituste kohaselt jalga kõrgemal hoida ja külma peale panna. Mõni päev hiljem Hiiumaal arvati, et mul on tegemist hüppeliigese rebendiga ja niimoodi ikkagi elastikuga ringi käia ei tohiks.

Umbes nädalapäevad peale õnnetust püüdsin perearstile lõpuks aega kinni panna. Minu oma oli puhkusel ja asendajat talle nagu polnudki määratud. Lõpuks sain siiski teise arsti jutule, kes eemalt korra pilgu jalale viskas, nentis, et ilmselt on tegu hüppeliigese rebendiga, andis spordiklubi jaoks tõendi ja ortoosi tarvis retsepti. Alles siis hakkasin aru saama, kui tõsine asi ikkagi on: jalg oli valus, mõlemalt poolt verevalumiga ja kippus paiste minema. Minu entusiasm paraneda mõne päevaga vaibus, kui märkasin, et jalg pole ka mõni nädal hiljem veel terve.

Sellest võib järeldada vaid üht: kui ikka trenni jõudma ei pea, pole mõtet hambad risti pingutada. Või siis hoopis seda, et trenn ikkagi pole minu jaoks ja on pigem kurjast?

My Fitness Rocca

Olen varem korra Rocca My Fitnessis administraatorilt tuuri saanud, kui olin taas valimas endale spordiklubi, aga M polnud nõus Arcticust loobuma ja kedagi teist ma endale kaaslaseks tol ajal ei leidnud. Siis jäi ka trenniklubiga liitumine katki. Selles mõttes oli mul klubist justkui mingi ettekujutus olemas, kuigi üheski treeningus ma seal osalenud polnud.

Administraatorilt sain kiiresti positiivse ja meeldiva kirja vastu, paludes ära täita nende kodulehel tasuta treeningule registreerimise leht ning lisada sinna, millal Yoga klassis osaleda soovime. Mõeldud, tehtud.

Selles mõttes on My Fitness praegu veidi eelistatud seisus, sest pühapäeval oli cherry.ee-s päevapakkumiseks -60% allahindlusega My Fitnessi trenni kuukaart, mis ka tänu heale hinnale soetatud sai, kuigi tuleb nentida, et kuuhind on muidu neil üsna soolane.

Eile õhtul jõudsime My Fitnessi kohale paarkümmend minutit enne treeningu algust. Administaatori leti taga olnud kahest töötajast, pööras tähelepanu meile vaid üks, kes ilmselt meiega ka väga tegeleda ei viitsinud. Selgitasime, et tulime proovitreeningule ja registreerisime end internetis. Saanud meie isikuttõendavalt dokumendilt andmed kirja, andis ta meile tennisehalli riietusruumi võtmed, selgitusega, et nende oma on hetkel remondis. L küsimuse peale, kus treening toimub, vastas noormees lihtsalt, et meil tuleb trepist üles minna. Rohkem ei osanud me midagi eeldada ega küsida. Kõik tundus justkui toimivat.

Riietusruumide osas adekvaatset ülevaadet ma anda hetkel ei saa, sest tennisehalli omad ei ole ilmselt võrreldavad päriselt My Fitnessi omadega tänu oma tavapärasele väiksemale koormusele. Tennisehalli riietusruum on kahe sissepääsuga, millest ühe funktsioon mulle arusaamatuks jääb, väike ruum, mis täidetud nummerdatud metallkappidega, mille kasutamiseks antakse suure puidust klotsiga võti. Ruumi seal just palju pole, aga ajab asja ära. Duširuum on seevastu aga üpris tilluke: vaid nelja duši ja väikese leilisaunaga, mistõttu tekib sinna peale rühmatreeningu lõppu kerge järjekord.

Omal käel leidsime rühmatreeningu ruumi kenasti üles ja sättisime end treeningu algust ootama, nõjatudes kergelt tenniseväljakute kohal olevale rõduservale. Märkasin, kuidas mitmed treenijad piilusid kannatamatult saali ukse vahelt sisse, kus eelmine trenn veel kestis. Selles mõttes on ruum ehitatud veidi planeerimatult, et väljaspoolt ei ole kuidagi aru saada, kas eelmine treening veel kestab või on juba lõppenud. Pidev ukse avamine ja sulgemine aga häirib eelmise treeningu lõpetajaid. Kahjuks on see probleem aga paljudes klubides, nagu ma kuulnud olen.

Astusime koos teistega trenniruumi sisse ja märkasime, kuidas kõik treenerile järjest pileteid ulatasid. Meil neid aga polnud. Treener palus meil lipata alla administraatori juurde ja siiski piletid endale muretseda. All tegi noormees aga suuri silmi, sest tema ei teadnud meie rühmatreeningutes osalemisest midagi. Kahju, et seal oli tekkinud infosulg: üks administraator, kellega kirjavahetuses olime, lubas meid üles märkida, lisaks panime ka info oma ankeedile kodulehel, nagu palutud, ent kohale jõudes administraatoril seda ikkagi polnud, kuigi nimed tuvastas ta koheselt. Kuna olime seal esimest korda ja kõik tundus alguses minevat sujuvalt, ei tulnud me ka selle peale, et administraatorilt üle küsida, kas ikka treeningus kirjas oleme. Selles mõttes ei viitsinud administraator kahjuks end ka uute klientide püüdmiseks väga pingutada. Õnneks saime oma küsimise peale piletid kiiresti kätte ja lippasime trenni tagasi.

Ma olen küll Powerjoogat ja mingit muud joogat ühe korra varem proovinud, kuid Powerjooga oli minu jaoks ilmselgelt ülepingutus ja peale teises joogas osalemist turi ja kael eriti valusad ning puudus arusaam, mis on jooga fenomen, et seda nii palavalt armastatakse. Eile õhtul avanes mulle aga uus maailm.

Kui esialgu ei saanud ma aru, miks mu kõrval olev noormees higist lausa tilgub, nii et põrand tema ümber lainetab, siis see muutus umbes poole trenni peal, kui tundsin endalgi higiniret mööda otsmikku alla nirisemas. Jooga on pealtvaadates üsna lihtne painutustega treening, millest ometigi ei saaks ju tugevasti higistada ja lihaseid valusaks. Selles osas eksisin aga rängalt.

Olen kooli ajal kunagi väga kergelt teinud tuliseisu ja visanud silda. Need oli üsna lihtsad tegevused, mis ei vajandu isegi pingutamist. Keha oli kerge ja nõtkuv. Eile avastasin, et mu keha ei paindu enam. Teatud asendis endale vindi peale keeranud, ei suutnud ma sügavalt hingata, sest kopsud ja rasvavoldid ei mahtunud koos keerdus kehasse ära. Kui tõstsime end maast poolsilda, vajus puus randmetele, sest keha ei jaksanud seda hoida ja võttes sisse tuliseisu poosi, tundsin, kui meeletult raske mu keha äkitselt on. Ja seda suurt raskust kannan ma iga päev endaga kaasas. Mis on juhtunud selle kehaga, mida oli kerge tagurpidi taeva poole riputada? Ma olen võtnud neid asju iseenesest mõistetavatena. Ma ei ole oma keha austanud.

Tundmisega, kuidas ma ise olen oma keha aastate joogsul väärkohelnud selle nuumamise ja mitte liigutamisega, otsustasin seada sammud ka täna trenni ja püüda sellest kuu ajasest kaardist võtta, mis mõistlikult võimalik.

Nüüd on jäänud veel vaid piiramatu uudishimu kolmanda spordiklubi, Ritual osas, mille koduleht on kõige kutsuvam ja paljutõotavam, kuid millelt e-mailile vastust saada on pea võimatu. Telefonitsi nad õnneks suhtlevad. Päris kindlasti tuleb oma lõpliku otsuse langetemiseks meil ka seda millalgi väisata. Elustiil vajab muutmist.

Sparta

Sparta reklaamis end kunagi varem klausliga spartalikest treeningtingimustest, nii et selles osas minu ootused mugavusele ülikõrged ei olnud. Kuigi Sparta oma kodulehel tasuta proovitreeningut välja ei reklaami, olid nad nõus seda üsna kiiresti pakkuma. Valisime välja enda jaoks StartPilatese.

Spordiklubi leidmisega meil probleeme ei tekkinud, küll aga oli meie jaoks veidi segane parkimiskorraldus, sest tundus, justkui enamik parkimiskohti olid ette nähtud mingite firmade töötajatele ning sestap sinna parkida tundus veidi kõhe. Noor näitsikust administraator võttis meid kenasti vastu, ulatas riietusruumi võtmed, treeningpiletid ning selgitas, kuhu ja kuidas minema peame. Riietusruum oli suur, üsna puhas ja lihtne. Ei mingit erilist luksust, ent kõik hädavajalik oli olemas.

Esimese hooga tekkis meil kerge segadus treeningruumi leidmisega, kuid see lahenes peagi ja jõudsime väiksesse akendeta trennisaali. Et sattusime katsetama just sel nädalal, kui väljas oli lõõmav kuumus, oli ka treeningsaalis kerge õhupuudus, mida püüdsid lahendada sinna asetatud suured puhurid. Trenn ise oli tõhus ja huvitav, treener äärmiselt meeldiv ning andis klubile lisa plusspunkti.

Natuke võiks siiski viriseda treeningruumi üle. Sedakorda oli meid treenimas ainult 7 naist ja sestap jagus ruumi üsna täpselt kõigile, kuid kirjade järgi registreeritakse sinna trenni kuni 20 osalejat. Kui trenn oleks tõesti täisbroneeritud, ei kujuta ma täpselt ette, et sinna ruumi tegelikult nii palju inimesi mahuks. Lisaks oli juba praegu õhku napilt ning sel juhul tekiks kindlasti õhupuudus. Pilates on hea ja rahulik, kuid samas ruumis midagi energilist tehes jääks ilmselgelt õhust puudu.

Viskasime pilgu peale ka jõusaali osale. Huvitav on see, et suuremad jõumasinad asuvad allkorrusel ning aeroobsed eraldi ülemisel poolkorrusel. Masinapark tundub olevat täitsa adekvaatne, kuigi üsna üksteise selga asetatud, mistõttu vaba ruumi just palju nende vahel pole. Algajale ja ebakindlale treenijale teistega nii lähestikku müttamine võib kohati tunduda veidi ebamugav.

Kui nüüd natuke veel viriseda, siis võiksid treeningsaalis olla peeglid ka teises seinas, mitte ainult ühes, sest paljude harjutuste jaoks pead end vahepeal teistpidi keerama ja sel juhul pole pilti silme ees, kas keha asend on ikka päris korrektne. Ruumi peeglite jaoks tegelikkuses on rohkem kui küll. Riietusruumis on üks väike leilisaun, mis oli parajalt kuum, kuid kasutada sai seda üksnes alasti lavale minnes, ilma midagi alla panemata (ehk siis on võimalik kasutada oma rätikut). Igal juhul on see teatavas mõttes ebahügieeniline. Probleemi oleks lihtne lahendada, kui lähedal asuksid paberkäterätid või kileja poolega paberist istumisalused. Arvan, et nii oleks ka sauna lihtsam puhas hoida.

Spartas ei ole basseini, mis on teatavaks miinuseks. Ka on paljud rühmatreeningud planeeritud algusega 17:00, mis tähendaks töölt varem lahkumise vajadust. Samas kaalub huvi üles Tallinna üks soodsamaid hindu, tuntud treenerid ja kahtlemata positiivne kogemus esmase rühmatreeningu näol.

Praeguse põhjal Spartat maha ei tõmbaks, kuid päris esimene eelistus ta ikkagi poleks.

Sport. Sport? Sport!

L-ga nende rõdu terrassil istudes sattusime rääkima treenimisest ja spordiklubidest. Olen endale pikka aega igatsenud trennikaaslast, kes viitsiks käia rühmatreeningutes ja vahel ka jõusaalis ja kellega treeningueelistused enam-vähem kattuda võiks. Tundus, et selles osas meie mõtted L-ga kattusid. Lisaks ei ole ma üksi trenniskäija tüüpi.

Mõni päev hiljem hakkasime läbi lappama erinevate spordiklubide kodulehti ning valima välja endale meelepäraseid, mida võiks katsetada. Kriteeriumid olid üsna standardsed: spordiklubi võimalused (jõusaal, rühmatreeningud, võimalusel ujula), rühmatreeningute variatiivsus ja sobivus meie maitsele, kuutasu hind, personaaltreeneri kasutamise võimalus ja asukoht. Loomulikult mõjutasid meie mõtteid ka sõpradelt-tuttavatelt klubide kohta kuuldu kui ka klubide kodulehed. Nii jäid lõpuks sõelale kolm klubi, millest kahte oleme tänaseks väisanud ja üksnes kolmanda suhtes uudishimu aina kasvab. Et tutvumistega algust teha, saatsin kõigile kolmele klubile kirja sooviga osaleda koos L-ga tasuta proovitreeningus ja klubi lähemalt vaadata. Eks ole näha, kuidas asjad kulgevad.

Töövestlus Kolmandasse Eestisse

Paar nädalat tagasi sain telefonikõne ühest hulgimüügifirmast, kelle kuulutus on juba kuude kaupa internetis rippunud, otsides endale väidetavalt personalijuhti, kuid tööülesannete kirjeldus on suures osas kõike muud, alustades võlgade sissenõudmisest ja lõpetades sekretäri tööga. Olin seda kuulutust mitu korda vaadanud, ent otsustanud sinna mitte kandideerida, sest koht ei tundunud selline, kus ma tegelikult töötada tahaks. Ka helistanud neiu ei tundunud olevat just entusiastliku häälega.

Eile pärastlõunal sain neilt üllatuslikult uue kõne, milles nad siiski palusid mul tulla töövestlusele täna kella 10ks. Kuigi suuri panuseid ma kohale ei pannud, otsustasin siiski kohale minna ja järele kaeda, millega tegu on.

Töökohta pakkuv hulgimüügifirma asub kuskil lasnamäel. Olgugi, et olen põline lasnamäe pliks, ei suutnud ma antud maja asukohta esimese 10 minuti jooksul korralikult tuvastada. Suurema magistraali ääres ei olnud ühtegi silti, mis viitaks eemaltki antud ettevõtte asukohale. GPS viis mind küll õige numbriga maja juurde, ent GPS ei tunne tähti, ehk siis tuli mul otsida ise üles maja lisandiga h. Veidi tiirutamist ja segaduses pilguga ringi vahtimist ning oligi madal paekivist veidi väsinud välimusega maja leitud.

Maja küljel asus väike plakat antud firma nimega ning viitava noolega sõita ümber maja nurga. Veidi auklik asfalttee kulges plekkangaaride vahelt. Nii kui olin auto nina saanud maja nurga taha, vaatas mind veidi kummalise näoga sinistes tunkedes meesterahvas, kes suures metalltünnis lõket tegi, justkui oleksin eksinud. Kõik ihukarvad kisendasid pigem, et keeraksin otsa ringi ja sõidaksin minema: olin sattunud justkui 90-date alguses tehtud Tallinnfilmi, mis püüab selgitada äriajamist enne Interneti ajastu saabumist. Samal hetkel märkasin endast vasakule jäävat garaažiust, millel pisike räbaldunud, tuulest ja vihmast räsitud silt antud ettevõtte nimega, mille kohal, üsna kõrgel seismas uksekell.

Parkisin auto maja äärde, vajutasin kella ning hetk hiljem kohtusin tõelise vene laomehega: välimuselt umbes kolmekümnene, õliste teksade ja sellise kergelt läbipaistvast materjalist ilmselt Poolas või Hiinas toodetud t-särgiga, nagu kunagi aastaid tagasi Kadaka turul müüdi, nokkmüts peas nätsu närimas. Pärisin viisakalt, kust võiksin leida neiu, kes mulle helistas. Noormees mõtiskles veidi omaette, ent jõudis lõpuks siiski järeldusele, et tunneb sellenimelist isikut ja juhatas mind tagasi ümber maja nurga klaasustest sisse teisele korrusele ümber nurga hämarasse koridori, kus asus kergelt koorunud värviga tumedaks võõbatud robustne sekretäri lett. Sellist kontorimööblit pole ma ammu näinud.

Leti taga seisis teksades ja t-särgis neiu, kes hädisel häälel päris, kas tulin vestlusele. Saanud jaatava vastuse, pistis mulle pihku pehmete kaantega klade, millel lahtine paberileht trükitud küsimustega ja pastaka ning käskis täitma hakata. Otsisin endale tema leti vastas asuval veidi väsinud mustal nahkdiivanil vaba koha kellegi käekoti ja jope kõrvale (ilmselt sama sekretärineiu omad?).

Lasin kiirelt silmadega umbes 15 paberile trükitud küsimusest üle. Teemaks oli uus töölepingu seadus ja enamik neist puudutasid koondamise teemat. Esimene ja kolmas küsimus olid identsed, üksnes erinevas sõnastuses. Kaugemale ma oma süvenemisega kuigivõrd ei jõudnudki. Kõrv haaras tahtmatult vastasistuva sekretärineiu telefonikõne vestlust. Neiu oli leidnud kuskilt CV portaalist kellegi Cv ning pakkus talle sama kohta, mis mullegi. Kui teispool toru uuriti temalt, kes ta on ja miks lahkumas, teatas neiu end olevat personalijuht ning soovib õppima asuda. Ahaa, kõrge puidust barjääri taga hämaras koridorinurgas ei istugi sekretär, vaid seesama personalijuht, kelle kohale mina peaksin kandideerima?

Neiu teatas telefoni kandidaadile vaikse ja nördinud häälega palgasoovi mitte sobivuse kohta, selgitades, et nemad pakuvad eelkõige kuskile Eesti keskmise palga kanti ja lubas kandidaadiga taas ühendust võtta. Samal ajal kostis eemalt seina tagant naisterahva venekeelne jutuvadin, milles ta klienti kirus, kellega oli hetk tagasi eesti keeles viisakalt telefonitsi suhelnud. Ilmselt müügisekretär.

Kogu see situatsioon pani mind vägisi muigama. Personalijuhtimisest polnud selles ruumis, kus viibisin, ka haisugi mitte. Arvestades ette antud küsimusi, on neil ees ilmselt lähiajal suurem koondamine, kuigi töötajaid ei paistnud just palju olevat. Ka varem uuritud ettevõtte kodulehel oli info üsna kesine ning leidus ka omajagu kirjavigu. See ei ole kindlasti ettevõte, kus tahaksin töötada. Tõusin diivanilt püsti, tänasin viisakalt ja teatasin oma kandideerimisest loobumisest. Neiu vaatas mind veidi pettunud ilmel ja pobises midagi lõua otsa. Sammusin trepist alla, istusin autosse ja sõitsin minema, emotsioonid vuhisemas peas.

Ilmselt on see firma osa maailmast, kus ümbrikupalgad on ikka veel tavalised ning paljuski pole kaasaegsest ärieetikast ega -keskkonnast suurt midagi kuuldud. Sellistest keskkondadest tulevadki tõenäoliselt need umbkeelsed töötajad, kes hiljem teises firmas teatavad, et firmal on nagunii kõikide asjade jaoks oma süsteem ja nemad sellest nagunii aru ei saa. Sõna "seadus" ei tähista neile seda, mida enamikele teistele inimestele.

Tõepoolest, selleks et hinnata oma olemasolevat kogemust ja uusi võimalusi, tuleb näha ilmselt ka sellist maailma.

Suurveeparvetamine Eesti moodi

Oma sünnipäeva paiku hakkasin mütlema, et sel aastal võiks teha midagi teistmoodi ja erinevat tavapärasest. Et märtsi lõpus on just tavaliselt suurvee aeg, kaalusin raftingut, mida ka M varem väga kiitnud oli. Mida aga märtsi lõpus polnud, oli suurvesi.

Paar nädalat tagasi teatasid M ja R mulle, et nende sünnipäevakingi saan kätte veidi hiljem. Nii käisimegi nädalapäevad tagasi raftingut tegemas Jägala jõel. Tõepoolest, see oli kogemus, mida tasus oodata.

Maismaal tehti instruktsioon, anti selga kileülikonnad, päästevestid ja pähe kiivrid. Parv lasti vette üsna Jägala joa alt ning kummiparvele mahutati 12 inimest. Esimene sõit oli nö õppesõit saamaks selgeks, kuidas manööverdada, sõuda, mida käsklused tähendavad jne. Sellele järgnes veel mitu tiiru lainetel hüplemist, kus vesi lõi kord üle paadi serva, nii et krae vaheltki peksis sisse, rääkimata kummikuservadest, aga emotsioon oli suurepärane.

Olgugi, et samal päeval leiti Jägala joa kallastelt meesterahva surnukeha, kes oli seal ilmselt juba kuid olnud, ent see meie tegevust ei häirinud. Kui korraldajaks on kogenud firma ning paadis korralik instruktor ja inimesed ise käituvad mõistlikult, saab õnnetusi ära hoida ning tegevust sootuks nautida. Ei ole ju vaja ronida paadiga otse joa alla või minna suurvee ajal jõele imepisikese nõrga kummipaadikesega.

Hoolimata sellest, et ligi 3 tunnisel vee peal viibimisel said kõik riided läbimärjaks, paljudel ka jalatsid, millest lausa vett välja kallata sai, ei tundnud me õues külma. Värske õhk tekitas üksnes rammestuse ja kerge väsimuse, pani põsed mõnusalt õhkama. Ilmselt aitas asjale veel kaasa ka peale vee pealt tulekut soe telk, milles riideid vahetada ning aurav supp ja tee.

Igatahes, kellel pole võimalik minna välismaale nö päris raftingut tegema, soovitan soojalt kodumaise suurvee ajal järele proovida. Ja kindlasti on Veematkadele makstav raha nende korralduse eest seda väärt.

Roadtrip (RT) 1. päev: Pärnu

Täna oli vaba päev, ent kulus ära uskumatult kiiresti. Päeval kella 14 paiku sain alles asjad korralikumalt pakitud. Kella 16 ajaks oli tänu R.-le olemas ka Saksamaa ning Tšehhi ja Slovakkia reisijuhid. Napilt enne seda saime M-lt ka Baltimaade ja Poola kaardid. Nüüd peaksime olema kaartidega enam-vähem varustatud lisaks GPSle tulenevalt Läti kogemusest.

Viimaste ettevalmistustena muretsesime autokülmikule pikema juhtme, et ühendada ära sigaretisüütaja ja külmik. Ainuke probleem oli selles, et vajalikku valmis juhet kuskil ei müüda. Ei jäänudki muud üle, kui muretseda ühest poest pikk juhe ja teisest vajalikud otsad ning parklas asi valmis nikerdada. Peale 10 minutit jukerdamist oli asi valmis ja töökorras. Sõit võis alata!

Teekond Pärnusse on tuttav. Taevas oli vahepeal äärmiselt kena. Ainult teepeal oli üsna suur kogus surnud loomi. Pärnu on mõnus ja kodune nagu alati. Õhtusöök heade sõpradega Villa Wessetis ning varakult tuttu minek, et homme hommikul vara sõitma hakata. Eks homme paistab, kaugele me jõuame ja mida me näeme.

10 000 sammu - istuv töö

Märkamatult on kätte jõudnud kevad. Ma avastasin seda kuidagi alles umbes eile. Kui selle avalduse tööl teatavaks tegin, arvas kolleeg, et ma võiksin vahelduseks kalendrisse vaadata: aprill juba poole peal ja suur kevad oli ammu juba kohal olnud. Vaatasin teda altkulmu topaka pilguga. Olgugi et mu sünnipäev on märtsis ja see peaks olema üks hilisemaid kevade kuulutajaid, aga minu jaoks oli kevad saabunud alles nüüd ja kuidagi äkki. Nagu ikka. Talvejopega käia tundub kuidagi kohatu.

Sain sünnipäevaks sammulugeja. Kuigi mul on nö tüüpiline istuv kontori töö, olen ma ammu kahtlustanud, et omajagu samme teen ma päeva jooksul ära siiski. Et see ei oleks pelgalt vabandus sellele, et ma kuidagi trenni ei jõua (jah, ma pole ka viimased tubli mitu nädalat kepikõndima jõudnud), siis oli mul lõpuks meeles eile hommikul sammulugeja käekotti visata ja autost välja astudes ilutses seal üsna ilus number 100 sammu: teekond kodu uksest autoni. Eile oli üsna tavaline tööpäev, veidi sebimist ja jooksmist mööda maja, aga muus osas täiesti tüüpiline. Päeva lõpuks näitas sammulugeja 9467 sammu. Täna oli päev veidi kiirem, sebimist natuke rohkem ja jaladki päeva lõpus kerges surinas - 11817 sammu (olgu täpsustusejks öeldud, et eile sain autoga maja ette, täna pidin autost tööle ja tagasi jalutama ca 5 minutit, mille sammud on näidu hulgas). Arvestades, et kuulu järgi pidavat olema heas vormis püsimiseks normaalne sammude arv päevas 10 000, siis pole ju paha tulemus istuva töö kohta?

Pimekohting

Paari nädalane vaikus on tingitud eelkõige mu vahepealsest tervislikust seisundit. Suutsin mingi viiruse üles korjata ning püstijala peal läbi põdeda, sest koju jääda polnud ometigi mahti. Eks neid tagajärgi kannatan veidi siiamaani, kuid nüüd lõpuks hakkab üle ja korda minema. Hääl on lõpuks tagasi, kuigi vahel veel kähiseb. Köhast olen ka enam-vähem lahti ning nohu üldjuhul juba taandunud. Jeei! Mental note järgmiseks korraks: viiruse ilmingute esinemisel tuleb jääda paariks päevaks koju põdema.

Seevastu hoopis huvitavam oli pimekohtingu seik. Eksperiment sõbrannad mehele saada hakkas lõpuks ometi vilju kandma, ent kogu asjal oli üksnes üks puudus: pimekohtingul ei osalenud kumbki sõbranna, kelle jaoks ma tegelikult meestejahi välja kuulutasin. Kuigi, tuleb tõdeda, olid vallalised, kelmikad ja seksikad asetäitjad koheselt käepärast võtta. Kõigepealt pool päeva šoppamine, seejärel sättimine ning kolmanda sõbrantsi õhtuplaanide jooksujalul muutmine. Poolel teel kohtingule selgus, et üks sõbrants on kohtunud teise kohtingu korraldava osapoolega juba varem. Nii umbes 15 aastat tagasi. Eesti on ikka väike küll.

Tunnise hilinemisega kohalejõudmine. Small talk. Mõned snäkid. Eriliselt sarkastiline näoilme ühel neiul. Õhtu edenedes siiski ilme muutus oluliselt ning saime hakkama. Tibiduo Absoluutselt. Alias. Absoluutselt geniaalsed seletused, nt "mupsutrull, keda sa pupsutad". Kõvasti naerda. Ja arusaamale jõudmine, et kõik mehed ei ole sarnased: mõni suudab laterdada oluliselt rohkem kui keskmine naisterahvas, aga ka see on vahel andeks antav. Kõik ei ole just kirkaimad kriidid karbis. Aga nendeta oleks elu igav. Vabandades lahkumine peale südaööd.

Pimekohting - why not - teinekordki!

Kassiahastus

Sellised asjad juhtuvad, kui:
- on olnud üsna raske töönädal seljataga ning see jätkub
- jõuad hommikul kell 5 koju, aga oled lubanud kella 12ks minna kutsade sünnipäevale
- koju tagasi jõudes roomad voodisse ja 3 teki all lebades arvad, et ikka veel on külm
- eilsest alkoholiga ilmselgest liialdamisest tekkinud pohmakas pole ka õhtuks vel otsustanud lahkuda

Põdemine, kudemine, katki olek, vegeteerimine, kassiahastus. Ilmselt neid sõnu on veelgi, mis sobivad ilmestamaks tänast päeva. Ja tühjad lubadused, mis äkki nii tühjaks ei jäägi.

Aga sai end välja elada, uue klubi ära näha, sõpradega tore õhtu veedetud ning vahelduseks ennast tuulutatud. Vahetevahel on ka sellised päevad lubatud nagu täna. Hea, et homme pühapäev on ja saab veel asjalik olla. Hea, et homme ei pea tööle minema. Väiksed positiivsed asjad.

3 kolmest

Esimene kolm:
ära anda kolm imearmsat ülinunnut karvast kassipoega. Pildid netis üleval, lähemalt näeb siit. Kuna pilte tehes üritasin jäädvustada kassipoegade armsust ja perekondlikku ühtekuuluvust eesmärgita neist reklaamfotosid teha, siis pole ka pildid kõige parema nurga alt tehtud. Võibolla peaks ühe endale võtma, saaks hiirtest lahti?

Teine kolm:
kolm magamata ööd järjest. Saan aru, et jõuluperiood ja jõulupidude puhul oleks see isegi arusaadav ja vabandatav, aga ei midagi sellist proosalist. Lihtsalt ei suuda normaalselt magada. Viskan pikali. Panen silmad kinni. Ootan, et uni tuleks. Vähkren. Teen silmad lahti. Ja ei midagi. Proovin algusest peale. Ja nii iga 15-20 minuti tagant uuesti kuniks lõpuks väsimus mu siiski murrab. Ja hommikul magan tõenäoliselt veidi sisse...

Kolmas kolm:
3 tunniga vormistada käsitsi 150 lepingu muudatused kahes eksemplaris (loe: kolmsada lehte), lasta need koheselt allkirjastada ja alustada inimestele laiali jagamist. Asja tegi sboluutselt huvitavamaks printeri otsus tahma otsasaamise suhtes ning peale vajalike linnukeste panemist mail mergega clear all nupu vajutamine eksikombel (peab see siis täpselt linnukeste kastide all olema, eksole?). Iga sekund oli rohkem kui arvel, et allkirjastaja oma lennukist maha ei jääks. Puhas sport. Ilmselt olin ma tol hetkel kergelt tuleohtlik... Vabandan siiralt kõigi ees, kes mu teele sattuma kippusid.

Muide, päris äge dieedikampaania :P

Tugev Eesti naine

Viimased paar päeva on olnud suurepärased. Eile olin eriti hea laps oma vanematele: niitsin muru, korjasin metspirne ja grillisin liha. Ja seda kõike vabatahtlikult. Tõtt öelda - ma isegi nautisin seda. Ka koer sai oma jao ja mõnusalt päev otsa õues ringi aeleda.

Täna tegin pikema lõunapausi ja loopisin vahepeal 2 ruumi puid üksi keldrisse. Tõeline tugev Eesti naine, kes kartulivagude vahel jõuab lapsi kantseldada ja lisaks mehele ka 5 last ära toita. Noh, päris nii tugev ma nüüd ka pole, aga on, kuhu püüelda. Puude loopimine-ladumine on selline paras ja mõnus sport peale kerget lõunat. Saabki tordist söödud lisakalorid kiiresti ära kulutada. Ja nagu eriti truu tööline ikka, naasesin peale rassimist ja rabelemist kenasti tööle, viks ja kammitud. Kuni ülihiliste õhtutundideni.

Õues on tunda sügist. On jahedamaks läinud ja lühikeste pükstega terve päeva olla on jabur. Külmetav isegi, võiks öelda. Sajab pimedat vihma. Päikesevalgust on vähemaks jäänud. Aga hei, suvi pole veel ju läbi. Kindlasti on tarvilik veel mõned korrad grillida, kasvõi trotsides lund ja vihma :)

Esmaabi Prantsuse moodi

Ilmad on siin vihmased ja jahedad, nii et suvest pole sisuliselt halli haisugi, ainult yksikud péevad on olnud ilusad ja péiksepaistelised. Nii oli ka pyhapéeval, kui meil oli ette néhtud vaba aeg. Vètsime jalgrattad ja sèitsime randa - jube kylm oli, nii et mina riideid rannas seljast kuidagi ei saanud. Ju pole èige suvitaja.

Ega see pole ju èige asi, kui kèik léheb plaanipéraselt ja midagi ei juhtu. Eriti, kui syndmustesse oleme kaasatud E-ga mèlemad. Ja loomulikult pole pooltki nii pènev tulla tagasi mindud teed pidi. Peab ju avastama uusi asju ja uut regiooni, kuigi kaarti kaasas pole. Hoolimata esmaklassilisest ja turvalisest rattateest, valisime tagasitulekuks kitsad Prantsuse ténavad. Nii kui ma olin jèudnud mèelda sellele, et éérekivid on kèrged ja ténavad kitsad ning siin saaks raskusteta selgeks professionaalse takistussèidu (sest autod pargitakse kènniteele, aga mitte yhte serva, vaid ikka vaheliti, nii et suurt ruumi nende vahele ei jéé ka), suutsin hakata sèiduteelt kènniteele keerama ja kukkusin.
Esimene mète: huvitav, kas teised mérkasid, et ma kukkusin?
Teine mète: kas telefon jéi terveks (see pole minu oma)?
Kolmas mète: ma lèin pea éra, kas négu on terve?
Vastus kèikidele kysimustele: ènneks jah.
Pea jéi terveks, ainult muhk on, ilmselt suuremat pèrutust kyll polnud, sest ilmselt vèttis osa hoobist endale minu seljas olnud E seljakott, milles oli kaamera, aga ka see jéi terveks. Ka minu puusaluul olnud fotokal polnud héda midagi. Ainult vasak pçial, parem peopesa (nagu Murphyle kohane: kukud ikka 2 korda samasse kohta) ja vasak èlg olid vigastatud ja verised. Pysti igaks juhuks liiga kiiresti tèusta ei tahtnud. Siiski tuli ohvriks tuuq kéekell, mis sai kriimusatud ja mille sydametegevus lakkas lèpuks téna ççsel.

Ja jah, ka arbuusiviinal on muud omadused lisaks maitsele ja purjutegemisele, ka see desinfitseerib. Kèigepealt viinaga - see kèrvetas, siis oli meil kéepérast soomlasest kogenud medède, ka tema kèrvetas. Lisaks ellele, et u 90% prantslastest ei jaga sènagi inglise keelt, pole neil ka hosteli vastuvètus esmaabikotti. Seadsime sammud yle tee asuvaqsse valgesse hoonesse, kuhu prantsusekeelne administraator meid sèbralikult juhatas. Selgus, et see polegi ei tennisehall ega merevée hoone, nagu olime arvanud, vaid tuletèrjejaam vms. Igatahes oli seal kiirabi ja sèbralikud, kenad prantsuskeelsed oskuslikud noormehed, kes èla éra puhastasid ja sidet-vedelikku veel kaasa andsid. Suurepérane tulemus (kui vélja jétta, et mèlemad kéed on valusad ja èlalihased kanged), aga tegijal ikka juhtub. Jérelikult olen tegija?

Planeerimata spordipäev

Mis juhtub siis, kui ristata omavahel 2 neidu, 2 koera, teisipäeva õhtupoolik, soov väikse jalutuskäigu raames koerad ujuma saata ja raba? 15 km lühike jalutuskäik. Kui hommik algas spurdiga rongile, mis kiirenes oluliselt veelgi enam, kui tänava lõppu jõudes tegin avastuse, et rong jõuab kohe peatusesse, siis ei oleks ma arvanud, et õhtu lõppeb korraliku spordipäevaga. 15 km jalutuskäik saab aset leida üksnes siis, kui a) sa ei tunne metsa, kus sa viibid, b) selle asemel, et kuulata loogikat ja keerata vasakule, sa keerad paremale ja loodad, et tee teeb suure ringi ja c) kui jõuad tee lõppu, siis jõuad järeldusele, et tee ei teinud ringi ja oled välja jõudnud kuhugi, millest sul pole aimugi ning tagasitee autoni mööda tänavaid on ilmselgelt pikem kui sama tee läbi raba. Vähemalt ei pea suveperioodiks pooleli jäetud trenni pärast enam süümekaid tundma. Ja koerad on ka ilmselgelt rahul: nad on saanud ujuda nii kaelani mudases kraavis, nii et vahepeal tekkis küsimus kumb koer on kumb kuigi ühe originaalvärv on kuldne ja teisel šokolaad, kui ka parte täis mõnusas tiigis. Õhtu võib lugeda igal juhul kordaläinuks. Ja mõtte hommikustest metsajooksudest matsin eos maha - ei ole mul hommikuti seda aega, et 2,5 h tempokalt metsas ekselda ;)

Kummastav

Tänane päev on nagu mulli sees. Ilmselt see on tingitud minu vähesest unest öisel ajal. Olin juba valmis mõnepäevase kogemuse mälestuse najal Estonian Airi kiitma nende suurepärase lennu eest (uskumatu, lennuk jõudis planeeritust varem kohale, õhkutõsumine ja maandumine olid praktiliselt mittetuntavad ja mõnusalt sujuvad, kordagi ei raputanud... nagu päris!), ent nüüd kahtlen, kas kirjutada neile kiitust või laitust. Tänaöine lend hilines 1,5 h, pagasit tuli oodata ka umbes pool tundi Tallinnas. Kuidagi häiris see, et peale 20 minutilist pagasi ootamist ning ülinappi uneaega näed aknast, kuidas mingid tüübid vantsivad laisalt lennuki juurde ja hakkavad pagasikäru pagasiauto juurde udima... njah, peale niigi oluliselt hilisemat maandumist oleks eeldanud, et vähemalt pagasi saab kiiresti kätte, et natukenegi päästa veel, mis päästa annab...

Päeva plussi sai kirja ilmselt see, et hoolimata meeletust väsimusest ja silmade mitteseletamisest, käe värisemisest, suutsime siiski saavutada naiste nooleviskevõistlusel naiskondlikus arvestuses II koha. Tublid, B ja E. Nüüd on mul ka esimene trofee kodus. Wohaa. Jättes siinkohal mainimata, et B sai individuaalses arvestuses esimese koha.... Aga ma võin end vähemalt natukenegi tähtsana tunda ;)