Kolmapäev, 16. november 2022

Väike suur saar: Malta ei ole Muhu

Kui Maltal on jäänud veel vaid loetud tunnid, siis niisama hotellitoas neid raisata oleks päikselise ja sooja ilmaga patt. Meie hotelli kõrval linnas Buggibas asub Malta klassikaliste autode muuseum, kus on ilusad autod eelkõige 1950datest. See on mõnusalt detailirohke saal kahel väiksel korrusel ja tasub igal juhul läbiastumist. Tundub, et käesoleva aasta reisid on meil just automuuseumidele pühendatud ning tore oli sinna nimekirja lisada veel üks, mida nüüd oleme külastanud.

 

Buggibba linna servas asub väike roheline linnapark Kennedy Grove, kus on laste mänguväljakud, piknikulauad ja USA president Kennedyle pühendatud päikesetempli sarnane monument. See on tore koht, kus korraks jalga puhata, puude varjus värsket õhku nautida ja veidi jalutada. Üldiselt maltalastel pole kombeks jala käia ja nii ei vii tihti ka kõnniteed ühest kohast teise ning kohalikke võib just rohkem näha parkides või linnatänavatel koertega jalutamas. Koeri siin jagub, ent reeglina on need kõik väikesed, aga selle eest on tänavakasse nii palju, et neile on lausa pühendatud eraldi liiklusmärgid, mis hoiatavad teed ületavate kasside eest.

 

Kuigi on alles november ja õues sooja 24 kraadi, siis Malta on juba jõulukaunistustes ning nii mõneski kohas võib kuulda jõululaule. Ikka päris harjumatu on sellise soojuse ja särava päikese käes näha ledidest jõuluvana soovimas häid jõule ning ringristmikel erinevaid jõulukaunistusi. Seevastu 4 tundi hiljem õhtul lennukiga Tallinnas maandudes tervitas meid valge õhuke lumevaip - kontrast on suur, aga tundub, et jõulud hakkavad siiski lähenema.

 

Nädal Maltal läks kiiresti. Kuigi see on väike saar, on siin väga palju teha ja vaadata ja saare pisisus on selgelt petlik ning päeva lõpuks tuleb teha siiski mingeid valikuid, sest igale poole lihtsalt ei jõua. Mõned tähelepanekud ja mõtted seoses Maltaga:

-        Kraanasid on siin priipärast ja ükskõik millal enda ümber vaatad, näed mõnda kraanat midagi ehitamas kindlasti.

-        Malta põhjavesi on saastunud ja seetõttu kraanivett ei jooda.

-    Maltal on kahte tüüpi prussakaid: saksa ja ameerika tõugu ning jahe ja niiske kevad tähendab suvist suurt putukainvasiooni, mida võib jätkuda ka sügisesse, aga hotellid reageerivad tuppa roninud prussakale kiiresti.

-        Vasakpoolse liiklusega harjub kiiresti, kuigi esimese hooga on see veidi harjumatu. Ringteid on palju, aga need ei häiri, sest see on ainus võimalus tiheda liikluse korral üldse kuhugi pöörata, ainult et sellest ei saanud me päris lõpuni aru, millal ja kuhu ringteel suunda näidata tuleb, sest kohalikud kippusid seda tegema üpris suvaliselt.

-        Kuigi autosid on palju ja liiklus on tihe, on see siiski viisakas, ent kerge nahaalsus tuleb kasuks, et oma auto nina kuhugi vahele pista, kuid üldiselt lastakse vahele lõpuks päris normaalselt ja liiklus ei ole kuigi vihane.

-        Parkimiskohti on väga piiratult ja need on kitsad. Kui on plaan rendiauto võtta, tasub see rentida kohe lennujaamast ja pigem väiksem kui suurem ning hotelli käest enne uurida, kuidas neil parkimisvõimalused on. 

-        Tanklad on tillukesed ja asuvad suvalistes kohtades elumajade esimesel korrusel. Lennujaamas on viimane tankla McDonaldsi kõrval, kus on mugav rendiauto paak täis võtta enne selle tagastamist.

-        Bolt ja Bolt Food on väga levinud äpid, toimivad väga hästi ning taksosõit ei ole ka määratult kalli hinnaga, nii et saab liikuda vabalt ka takso ja bussiga.

-        Kui liikuda bussiga, on kindlasti mugavam ööbida mõnes suuremas linnas, kus bussiliiklus on tihedam ja kohapeal on rohkem teha jalutuskäigu kaugusel. Kui aga on omad rattad all, siis on hea hotell võtta veidi väiksemasse kohta, sest seal on reeglina kergem parkida. Vahemaad on nagunii lühikesed, mistõttu pääseb igale poole kiiresti.

-        Ka talvisel ajal on päike tegelikult soe, kuigi väga ei võta. Ilm on siin kiiresti muutlik ja sellega tuleb eelkõige talvekuudel arvestada. Alles eile lubas veel ilmateade, et järgmised 4 päeva sajab, ent täna lõunaks lubas juba järgnevateks päevadeks sooja päikest. Kuigi õhtud lähevad jahedamaks, siis meie kogemuse järgi kampsunit õhtul vaja ei läinud, aga kohalikud käisid juba ka päeval pikkade teksade ja kampsunitega, kui meie veel lühikeste pükste ja topiga mõnusasti end tundsime.

-        Kuna Malta on vana Inglise koloonia, siis pistikupesad on UK omad ja selleks, et meie asjad seina pista, on vaja adapterit.

-        EU mobiilipakett ja nett töötavad reeglina hästi, kuid sellegipoolest tasub Google Maps offline versioon alla laadida, sest Waze kippus end koguaeg ära kaotama majade vahel ja mobiililevi kadus üsna suvalistel hetkedel. 

-        Malta on väga ideaalne koht perepuhkuseks ja siin leidub absoluutselt kõigile midagi. Meil olid kaasas M vanemad, kellega koos mõnusasti puhkasime, aga ka lastega on siin ilmselgelt palju teha või vähemasti päikseliste ilmadega rannas istuda ja sooja merevett nautida. 

-        Maltale tasub tulla nii pikaks nädalavahetuseks kui ka pikemaks perioodiks, et aeg veidi maha võtta ning rahulikult saareelu nautida, kuid tulla tasub igal juhul.

-        Ja kui Maltale tulla, tasub enne lugeda Alati Malta gruppi Facebookis ning päris kindlasti osaleda eesti giidi Ingrid Eomoisi ekskursioonil. Ingrid on suurepärane giid, teda on põnev kuulata ning tema pikaaegne kogemus Malta elanikuna annab üksnes lisandväärtust kuuldule. Muidugi, Minu Malta tasub ka kindlasti lugemist.


M viimase reisipäeva video: https://youtu.be/gbZsyajb3Zo












Rannad, shoping, mereannid ja päikeseloojang

Maltal on korraliku shoppamise võimalused piiratud. On küll olemas mõned kaubanduskeskused, kuid nende valik on üpris kesine ja pigem kipuvad paremad ostlemise võimalused olema suuremate linnade kandis. Seadsime oma sammud täna Sliemasse Point kaubanduskeskusesse, mille ainsaks plussiks on suur ja korralik parkimismaja, kus on autodel normaalselt ruumi. Parkla toimib ka selliselt, et sisse sõites on parkimiskaardi asemel võimalik identifitseerida end pangakaardiga ja sel juhul ei pea pärast jaurama parkimispileti automaadi otsimisega, mida tundub olevat umbes üks. Meid ajas veidi segadusse parkimismajja sissesõidul tohutu siltide järgi keerutamine ja trellitatud sissesõitudel nägemine, nii et meile  tundus nagu ei saakski väga kuhugi parkida, enne kui jõudsime avarasse parklasse. 

Malta majad ja linnad on väikese trikiga - lähed sisse poe ühest uksest, siis avastad, et pood on hoopis mitmel väiksel korrusel ja endalegi märkamatult väljud hoopis teisest uksest ja teisel korrusel hoopis teisele tänavale ning püüad siis nuputada, kuhu sa täpsemalt sattunud oled ja kuidas ülejäänud pere uuesti üles leida. Ka on üsna tavaline, et ühe poe taga asub teine, mida eemalt kuidagi märgata ei osanud. Lisaks kõigele sellele on ka fassaadid petlikud - võib jääda mulje, et poolenisti räämas, katkiste akendega kolmekordse maja esimesel korrusel asub tuntud brändi pood, ent kui poodi sisse minna, on seal eskalaatorid läbi mitme korruse ja kõik särav, puhas ning kaasaegne, mis maja väljaspoolt kuidagi välja ei paista.

Igal juhul, kuna ruumi on siin vähe, on kõik asjad väga säästliku ruumipaigutusega ning enese ümber keeramisel tuleb hoolega jälgida, et miski või keski kuhugi ette ei jääks. Nii on ka söögikohtade tualettidega - need on olemas, ent reeglina nii tillukesed nagu oleksid sattunud laeva kajuti või lennuki tualetti. Üldiselt on aga avalike tualettidega siin riigis väga head lood, mis teistelegi riikidele silmad ette annavad. Avalikke tualette on igal pool, nad on lihtsasti ligi pääsetavates kohtades, reeglina enam-vähem puhtad, seal on olemas seep ja tualettpaber ja ka Google Maps teab nende asukohta. Turisti jaoks on see suur õnnistus ja ilmselt ka kohalikud kohvikupidaja pigem tänulikud, et ei pea igaühele seletama, et nende miniatuurne tualett on üksnes külalistele.

Malta on saareriik, meri ümberringi, ent ometigi pole siin ujuma minek alati kõige lihtsam. Või noh, tegelikult on küll, sest igas linnakeses on olemas mingi avalik ujumiskoht, kuid meile eestlastele on see veidi harjumatu - kuidas sa nüüd ikkagi astud peatänavalt kohvikute juurest maha kaks sammu mööda kaljukivisid ja heidad end merre. Kohalikele pole see mingi probleem ja suplejaid leidub igal pool, kuigi meri on praegu umbes sama soe kui õhk või veidi jahedam ehk ca 20 kraadi. Meid on muidugi õnnistatud harukordselt soojade novembri ilmadega, kus temperatuur on kohati tõusnud ka 23-24 kraadi juurde. Novembrikuine päike on küll mõnusalt soe, kuid selle käes naljalt ära ei põle, sest UV siin praegusel ajal üle 3 ei tõuse. 

Minu soov oli täna, reisi viimasel täispikal päeval, kindlasti veel ujuma minna, sest sel kalendriaastal sooja merre mineku võimalusi teadaolevalt rohkem ei tule. Kuna olime juba Marsaskala linnakeses ringi vaatamas, siis soovitas Lonely Planet sealse kandi parimaks ujumiskohaks hobuseraua kujulist St Paul’s Bayd. Kui sinna lõpuks autoga peale mõningast tiirutamist kohale jõudsime, avastasime, et pisike kruusane parkla asub mäe otsas, ent ujumiskoht on all orus, kuhu viib kaljune kitsas rada. Pealegi paistis ülevalt vaadates, et seal sellist mugavat vette mineku võimalust ka pole. Jõudsime üsna kiiresti omavahel konsensusele, et leiame ujumiseks mõne teise rohkem mugavama ja vähem ekstreemsema koha.

Kiire Google osting andis soovituseks Pretty Bay Birzebugga linnakese keskmes. Olin esmalt veidi skeptiline, sest lahesopi vastaskaldal paistis kaubalaevade sadam ning paadidki olid ankurdatud pigem lähistele. Pretty Bay aga üllatas tõesti oma hubasusega - see on linnakese südames liivane rand, kohvikute ja spordiväljaku vahel, kus on helesinine läbipaistev liivase põhjaga meri. Muide, üheski Malta rannas pole me näinud riietuskabiine, nii et sellega tasub arvestada oma randa mineku sättimisel. 

Malta on mereriik ja mereande ujub siinkandis ringi igasuguseid. Kui kuskil üldse kala ja mereande süüa, võiks see olla just selline kant. Lõunatasime Marsaxlokki kalaturu kõrval - täna ei olnud kalaturu päev, kuigi osad riideid müüvad turuletid olid turistidele avatud. Ka ei olnud seal selliseid inimmasse või autode hulka, nagu pühapäeva hommikul, kuid värvilised triibulised kalapaadid olid endiselt sadamasse ankurdatud ja kalamehed lappisid laisalt võrke kokku. Idülliline koht, kus värsket kohalikku kala süüa. Siinsetel kalarestoranidel on ka kombeks hoida eraldi klaasiga jääga täidetud letti, kuhu välja laotada värske saadaolev kalasaak. Meie õhtusöögi lõppedes Zigumari kalarestoranis uimerdasid suured merivähid aeglaselt veel jää peal.

Toidu portsud on Maltal ausad. Kui menüüs on märgitud, et kogus sobib kahele, siis tegelikult võib selle julgelt jagada ilma eel- ja magusroata kolmele ning kui eelrooga ka võtta, siis neljale. Tavalised portsud on paras jagada kahele ning eelroog on piisav normaalseks lõunaks ühele. Kuigi me teadsime seda kõike juba reisi alguses, kippusime terve reisi vältel ikka igaüks eraldi roa tellima, osa sellest järele jätma ja siis ägisedes restoranist ära minema. Vähese söömaga inimesel on siin ikka päris keeruline. Eks inimene õpib ikka kuni elab ja alles nüüd, viimasel õhtul võtsime kahe inimese mereanni vaagna nelja peale. Lõpuks ära tulime ikka kõht pilgeni täis.

Lisaks kõikvõimalikele kaladele on Maltal kunagi olnud ka hoopis teistsugune loomastik. Sügaval jääajal ei katnud Malta pinda lumi ja jää, vaid siin oli suur vihmaperiood. Tol ajal oli Malta maadpidi ühendatud Sitsiiliaga, siin elasid nii elevandid, jõehobud, hundid ja karud, kellest ühtki täna Malta looduses enam ei eksisteeri. Suurel vihmaperioodil muutus merevee tase siin kuni 100 meetrit, eraldas Malta omaette saareks ning kõik suuremad ja eksootilisemad loomad pidid endale leidma teised ja sobilikumad elutingimused või surid kliimamuutuse tagajärjel välja. Ghar Dalam koopas on kõiki neid iidseid loomade jäänuseid leitud, mis tõestab, et 150 000 aastat tagasi oli elu siin kandis teistsugune.

Maltal on ka imelised päikeseloojangud, aga erinevalt Eestist, kus videvik kestab terve igaviku, loojub päike siin päriselt vaid paari minutiga ja üsna varsti peale seda on täiesti pime. See vaatemäng, kuidas päike merre vajub, on alati imeline. Märkasime poole viie paiku, olles veel sisemaal, et päikeseloojang tuleb poole tunni pärast. Malta on väike saar ja reeglina võtab igale poole sõitmine aega kuni pool tundi, kui just tipptunni ummikut pole. Päikeseloojang aga ei oota ja nii valisime kaardi peal lähima suvalise koha, kuhu võimalikult kiiresti mere äärde jõuaksime. GPS juhatas meid teele, kus olid ehitustööd ja päris mere äärde me ei saanud, aga mujale ka enam minna ei jõudnud. M hea nina keerata mööda kitsaid tänavaid viis meid siiski täpselt päikeseloojangu ajaks ühele kõrvalisele kaljupealsele teele mere äärde, kust paistis imeline vaade sellele, kuidas suur oranž päike tumesinisesse rahulikku merre vajus. See oli päris ilus kuldne täpp meie väga mõnusale perereisile.

M tegi video ka: https://youtu.be/Dag0Pmxdm5Y



















Esmaspäev, 14. november 2022

Päris pealinn Valletta

Reisiks valmistudes vaatasin korduvalt ilmateadet ja kohe mitte kuidagi ei saanud Eestis aru, milline see ilm siin Maltal on ja kui soe või külm on 20-22 kraadi, mida meie reisi ajaks lubas. Pikemas perspektiivis lubas vihma kogu nädala jooksul vaid üheks päevaks, laupäevaks, ning tänaseks oli see juba möödas. Suur oli mu üllatus, kui meie Eesti giidiga ekskursioonigruppi sattunud Eesti staarsünoptik hommikul kirjutas, et täpselt meie ekskursiooni ajaks lubab korralikku äikesevihma. Hommikusööki hotelli terrassil süües taevasse vaadates nägin, et tal oli tuline õigus - väga tumedad pilved liikusid vastu tuult mere pealt otse saare peale.  Olin ilmastiku muutuse hoiatuse eest väga tänulik, sest muidu poleks me osanud ilmselt vihmajopesid kaasa võtta.

Valletta on Malta pealinn, mis on ühtlasi ka Euroopa Liidu väikseim pealinn ja asub umbes ühel ruutkilomeetril. See linn on esimene Euroopas, mis on kõigepealt planeeritud ja seejärel ehitatud ega ole kujunenud orgaaniliselt. Selline lähenemine andis võimaluse ka Malta linna alla tunnelite võrgustiku rajamiseks, nii et justkui on ühe koha peal kaks linna, mida on kasutatud veereservuaarideks ja teise maailmasõja ajal ka varjenditeks. Tänasel päeval on osa sellest avalikkusele avatud läbi ekskursioonide, kuid sedagi alles hiljuti - kui tunneleid avama hakati, oli nende seisukord jõle, sest seal elasid hiidrotid ja prussakad, kes nautisid segamatult ümberkaudsete restoranide toidjääke ning keda ükski kahjuritõrjefirma kuidagi likvideerima ei soostunud hakata, sest ka nende jaoks oli see tohutu väljakutse kuniks lõpuks leiti keegi, kes pika hambaga oli nõus töö vastu võtma. 

Valletta on ehitatud kindluslinnaks peale 1565. aastal toimunud suurt piiramist, mil ristirüütlid elasid Birgus ja mida ühtäkki tulid ründama 40 000 Ottomani impeeriumi sõdalast. Rüütlid võitlesid oma elu ja kodu eest, olgugi et neid oli tohutu vähemus, alustasid nad vaid 6000 mehega ja pidasid vastu maist septembrini. Kui meri tormiseks muutuma hakkas, otsustasid lõpuks Ottomani sõdalased koju tagasi pöörduda, et mitte tormisel merel hukka saada. Ottoman oli kandnud suuri kaotusi, sest nende väejuhid ei saanud omavahel läbi ning kommunikatsioon ei töötanud. Tol ajal pidas Malta kogu Euroopa sõda - kui Ottomani mehed oleksid võitnud, räägiks kogu Euroopa täna ilmselt Türgi vms keeles ja meie maad, riigid ja kultuurid ei oleksid kaugeltki need, mida me täna teame. Veider, mil moel on ajalool kombeks korduda - täna, ca 500 aastat hiljem sõdib Ukraina meie vaba Euroopa eest oma vere ja maa hinnaga Venemaa okupantidega, oluliselt väiksemas koosseisus, ent teisel poolel on meie õnneks veidi sarnased probleemid Ottomani armeega. Juba üle poole aasta on Euroopa taas hinge kinni hoidnud ja toetanud Ukrainat nii palju kui saab meie kõigi eest võideldes. Sarnane lugu oli ka Maltal omal ajal - kui sõda lõppes, oli Euroopa tänulik rüütlitele ning Maltat toetati nii palju, et saaks ehitada kindluslinna Valletta uueks pealinnaks, mida hakkasid kaitsma eri riikide ristirüütlid, umbes nagu täna NATO rahuvalvajad.

Valletta on kindluslinn, mis on linnamüüriga mere poolt ümbritsetud kolmest küljest ja vaid ühest küljest nõrgema kaitsega, mis ühendab linna ülejäänud saarega. Linnamüür on säilinud sisuliselt terviklikult, olgugi et teise maailmasõja ajal mängis Malta asukoha mõistes strateegiliselt olulist rolli ja tänu sellele sai tohutus koguses pommidega pihta, nii et riik tehti sisuliselt maatasa. Seda üllatavam on, kui hästi on säilinud linnamüür. Samas enamus muudest hoonetest on ehitatud siiski peale teist maailmasõda, matkides vanemat ja barokset stiili. Ainult linnaväravad, parlament ja teater on ehitatud vaid kümmekond aastat tagasi veidi kaasaegsemas muljes, ent sobib sinna kompleksi ideaalselt.

Rüütlid on mänginud Malta ajaloos väga tähtsat rolli ning Valletta rajajagi oli rüütel, kes andnud tsölibaadi  vande nagu teisedki, ent kellel siiski oli kaks last erinevate abielunaistega. Linna rajaja Jean Parisot de Valette oli vapper ja palju näinud mees, ent tema eluküünla murdis lõpuks enne linna valmimist fakt, et ta tütre abikaasa pussitas tütre surnuks ning kadus koos tütre ehetega nagu tina tuhka. 

Ajaloost on selgunud ka, et rüütlid ei elanud mitte nii õilsat ja puhast elu nagu nad oleksid pidanud - itaalia ristirüütlitel olla toimunud suured peod, kus tihedad külalised olid linnas poolsaare otsas elavad lihtsate elukommetega naised. Muide, tol ajal oli just valge kleit ja lehvivad juuksed prosituudi märgiks, mis tänasel päeval sootuks vastupidine sümbol on. Sel ajal ei liikunud ka naised paljuski üksi tänavatel ringi, pead olid kaetud ja kui mõnes peres oli abiellumisealine ehk ca 16-17 aastane neiu, pandi selle märgiks aknalauale basiiliku pott. Olid ajad ja olid märgid, mida kõik oskasid lugeda.

Malta on asukoha mõistes rahvusvahelisel kaubateel ning siin tunti ürte ja maitseaineid tänu sellele juba ammu enne kui mujal. Seda kõike on tunda ka Malta toitudes - siinsetele kokkadele meeldib pigem tummisem ja krõbedam kui mahedam maitse ja toidud kipuvad olema üsna tugeva maitsekooslusega. Väga tihti kasutatakse ka kaneeli, aniisi, muskaatpähklit, nelki, koirohtu, estragoni jms tugevamaitselisi ürte nii soolase kui magusa toidu maitsetamisel. Üks Malta rahvuslikke jooke on Kinnie limonaad, mida on toodetud juba üle 60 aasta ning mis koosneb kibeapelsinist ja koirohust. Malta traditsiooniline maius on ka tugevasse taignasse keeratud mee rõngas, mis sisaldab lisaks meele ja viigimarjadele ka suures osas kõikvõimalikke ürte. Tugevad maitsed on siin popid. 

Maltal ei ole olnud šokolaadikultuuri ja see on alles suuremal loomisel. Küll aga toodavad nad erinevaid likööre ning Valletta vanalinnas asub Chocolate District kohvik, mis serveerib väikestest pitsidest sulashokolaadi segatud kakutsevilja, viigimarja, mee vms likööriga. Kunagi olla üldse pikka aega shokolaadi serveeritudki ainult vedelal kujul, enne kui õpiti šokolaaditahvleid tegema ning muidugimõista oli vanasti šokolaad mõeldud vaid meestele.

Malta hinnad on sarnased Eesti omadele - kütus on veidi soodsam, restorani toit natuke kallim, taksosõit umbes sarnane. Malta keskmine palk jääb 1700 eur bruto kanti ning peamiselt turismindusest elav riik sai koroona ajal ikka väga tugevasti pihta, nii et paljud kaotasid töö. Riik maksis koroona tõttu töö kaotanud inimestele kuni kaks aastat miinimumpalka, mis on ca 720 eur neto, aga sellega siin selgelt kuidagi ära ei ela. 

Malta on väike riik, kuid suure elanike arvuga ja Euroopa suurima elanikutihedusega, 1380 inimest ruutkilomeetri peale. Siin kohapeal on näha küll palju väikseid maju, ent pilvelõhkujaid sisuliselt ei ole. Samas on ca 520 tuhande inimese seas üksnes 400 tuhat maltalast ja umbes sama palju autosid, sest maltalased on harjunud igale poole minema autoga, kuigi vahemaad on väiksed. Iga päev pidi lisanduma 50+ uut autot juurde. See omakorda tekitab aga korralikke ummikuid. Täna hommikul nägime ise, kuidas vihmasaju alguses tiheda liikluse, ent madala kiirusega maanteel ei märganud turismibussi juht enda kõrval väikest tumesinist autot ja hakkas teda teelt välja suruma. Õnneks sai napilt õnnetus ära hoitud, aga õnnetusi siin ikka juhtub. Ja kuigi ametlikult purjus peaga sõita ei tohi, on siiski tavapärane, et õhtul minnakse restorani oma autoga ning tehakse 2-3 klaasi veini. Meie kultuuriruumis on see mõeldamatu. 

Malta on ka väga popp koht erinevateks filmivõteteks. Siin on tehtud muuhulgas ka Troonide Mängu seriaal, mis looduse kahjustamise tõttu suured trahvid sai ja saarelt minema kupatati, aga ka viimane Jurassic Park, mille auks on üle saare püstitatud kolm väikest dinosauruse kuju. Need kõik kolm kuju oleme üsna juhuslikult ka oma reisi käigus üles leidnud.

Malta ilm on kiiresti muutuv - kui ühel hetkel võib sadada padukat peopesa suuruste vihmapiiskadena, siis paar tundi hiljem võib olla lauspäike, mis riided kiiresti ära kuivatab. Siinne vihm on soe ja olgugi, et niiskus tekitab veidi jahedama tunde, ei poe see sedasi kontidesse. Sellegipoolest õhtul hotelli tagasi jõudes tundus ahvatlev mõte minna sisebasseini ja saunadesse end põhjalikult üles soojendama. On ka üsna tavaline, et maltalased ise võtavad vahel paar päeva vabaks ja veedavad hotellis, et aeg maha võtta ning nautida spa protseduure. Maltal on saareelul - tempo on rahulik ja tegelikult ei ole kuhugi kiiret. 

M tegi video ka: https://youtu.be/KvMUTbjj_Jg 




















Pühapäev, 13. november 2022

Esimene pealinn Mdina ja isadepäev

Pühapäev on Maltal kalaturupäev. Kõige tuntum kalaturg toimub varahommikuti Marsaxlokkis ja see on midagi, mida tasub vaatama minna. Öeldakse küll, et kella 10ks on turg juba tühi ja kalad maha müüdud, aga poole kümne ajal alles rahvas hoolega sebis ja kalalettidel kaupa jagus. Värskeid mereande saab sealt igasuguseid ja kui omal köök olemas ja vähegi kokkamise soovi, siis toorainet jagub. Kui vaadata Maltast kõige ikoonilisemaid pilte, on neil tihti kujutatud värvilised silmadega kalapaadid - need pildid on enamjaolt pärit just Marsaxlokki sadamast. Osirise silmad aga juba iidsest ajast paatidele maalitud kaitsmaks neid kurja eest.

Reisil olles meeldib meile vahel võtta Free Walking Toure, mille lõpus annetusena tuuri eest giidi tänada saab. Reeglina on need grupid teistsugused kui tavalised turismigrupid, inimesed kuidagi muhedamad ja vabamad, vähem virisevad. Kui enne reisi naabrinaise K käest nende hiljutisi Malta reisi muljeid küsisin, jagas ta mulle FB gruppi Alati Malta, mida veab eestlasest Maltal juba 20+ aastat elav giid. Ma ise poleks selle peale tulnudki, et säärast gruppi sotsiaalmeediast otsida, ent kui nägin võimalust saada kohalikku tuuri eestikeelse giidiga, oli see kindel soov asjaolude sobivusel sellest osa saada. Kelle teise käest veel kohaliku elu kohta kuulda ja uurida kui mitte kohaliku eestlase käest. Ka sellisel juhul on grupil kuidagi teistmoodi hõng, sest igaüks peab ise veidi vaeva nägema, et sellest toredast kogemusest osa saada. Muide, Eesti on ikka endiselt väike ja eestlasi jagub kõikjale - nii sattusime ühte gruppi kokku sõbra sõbra perega, kus pereemaga teame teineteist läbi keskkooli, kus käisin. 

Täna uudistasime koos giidiga Malta esimest pealinna Mdinat. Kunagi oli siin araabia kultuur ja malta keelgi on araabia sugemetega semiidi keelte hulgast pärit, aga peale ristirüütlite saarele tulekut on varasem araabia kultuur peaaegu täielikult hävinud ja täna on maltalased väga usklik katoliiklik rahvas. 1693. aasta maavärin tegi siin palju pahandust ja hävitas suure osa hooneid, millele järgnes ka vaesem periood, mil majad peamiselt lagunesid, enne kui uuesti kinnisvarasse investeerima hakati, mistõttu on osa hooneid väga vanad, teine osa aga 18. sajandist. Üldiselt on Mdina linnamüüriga piiratud vanalinna osa kitsaste tänavate ja madalate kollastest liivakividest majadega, millest väga suur osa kuulus varem aadlikele, ent kes on olnud sunnitud oma maju viimasel ajal rohkem maha müüma, et oma elustiili jätkata, olgugi et Malta enam aadliku staatust peale 1970-daid aastaid ametlikult ei tunnista. Kui giid rääkis lugu oma maja ostust aadliku käest, sattusid samal hetkel mööda jalutama ristirüütlite rüüs meesterahvad, täpselt nagu tellitud. Täna elab Mdinas üksnes 243 inimest, sh üks laps, nii et turiste on siin kindlasti rohkem kui elanikke.

Mdinas on siiani toimiv ja tegutsev suletud nunnaklooster, kuhu nunnaks minnes sealt enam uksest välja ei astuta. Nunnaks saamine pidi Maltal tüdrukute seas endiselt popp olema, ent mitte kinnise kloostri ideega, vaid sooviga minna misjoni tööd tegema arengumaadesse. Nagu usk on popp, on ka pühakud väga olulised, kuigi nende lõpp on olnud omal ajal reeglina väga julm - kellel raiuti pea otsast, kes visati lõvide ette ja kellel lõikas oma isa rinnad küljest - viimane oli pühak Agatha, kes soovis nunnaks minna, aga millele tema perekond väga vastu oli. Samuti pidi Mdinas öösel kummitama. Kõige tuntum kummitus on peata pruut ehk lugu kihlatud neiust Katerinast, kes ühe rüütli poolt teotatud sai, otsustas selle rüütli säärase teo eest ära tappa, ent omas soovi enne enda hukkamist oma kallimaga siiski abielluda. Pulmakleit seljas, värskelt jah sõna öelnuna olla tal pea maha raiutud ja nii pidi ta Mdinas kummitama ning meesterahvaid veenma vabasurma minema. Kes teab, kas neil lugudel tõepõhja all on, aga hämaras keskaegses kivilinnas öisel ajal ringi jalutada võib üsna kõhe tunne olla selletagi.

Eile jäi meil padukaga pooleli teekond Malta kõrgeimast kohast Dingli kaljudest rannikule läbi Bahrija väikese traditsioonilise kaasaegse küla, mille täna ette võtsime. Kui Bahrijale lähenema hakkasime, märkasime eemal tohutult suurt hulka autosid kilomeetrite kaupa tee ääres parkimas, inimesi nende juurest  ära voorimas ja niigi kitsal teel lisaks ühtlast autovoogu vastu sõitmas. Küla keskväljak oli liiklusele suletud ja seal selgelt toimus mingi suurem üritus. Tegime külale paar tiiru peale lootuses leida parkimiskohta ja just hetkel, kui otsustasime siiski edasi sõita, saime lõpuks auto ära pargitud. 

Küla keskel asub uus kaasaegne kirik, mille ümbruses aiaga piiratud alal mängis DJ kõlaritest vanemat sorti muusikat, oli hulgaliselt telke ja laudu ning kõikjal maas vedelemas lugematu arv loteriipileteid. Selgus, et seal tähistati iga-aastast Püha Martini päeva auks korraldatud laata, mille tulu läks heategevuslikult kõrval olevale kirikule. Kohalike hulgas oli sündmus selgelt äärmiselt populaarne.

Nagu meil traditsiooniks on saanud, sätime end umbes päikeseloojangu eelseks ajaks kuhugi mere lähedale. Malta päikeseloojangud on seni olnud eranditult võrratud, sh ka eile, mil sadas vihma ja päike oli  pilvevines. Selles, kuidas päikesekiired kaljud kuldseks värvivad ja päike vaikselt merre vajub, on midagi erilist. Nagu öeldakse, võib inimene lõputult vaadata töötavat inimest, voolavat vett ja põlevat tuld - päikeseloojang merre jääb oma olemuselt kuhugi sinna vee ja tule vaatamise kanti. 

Mere äärde viib reeglina Maltal alati väga kitsas üherajaline, ent kahesuunaline mõlemalt poolt tee servast kõrgete kiviaedadega palistatud kõvakattega tee. Samasugused teed on läbi Malta risti ja põiki, mida saab kasutada otseteedena, et kiiremini ühest kohast teise jõuda, kuigi kiirus on tee kitsuse ja käändude tõttu vägagi piiratud ja üle 30 km/h ei tõuse. Samal ajal jääb vaid loota, et keegi vastu ei tule, sest nii mõneski kohas pole võimalik autodel üksteisest mööduda, nii et keegi peab tagurdama veidi laiema kohani ja siis ka mahutakse üksteisest mööda teosammul liikudes sentimeetrite mänguna. Malta liiklus seevastu on meie kogemuse järgi vägagi viisakas. Kitsastes kohtades juhendatakse meeleldi, sest keegi ei taha ühtki autot ära kriipida ja kui tee on läbimatu, antakse sellest heaga varakult teada. 

Parkimiskohti on siin aga äärmiselt piiratud, need on kitsad ja lühikesed ning harva vabad - meie oleme siin madalhooajal, mil on kordades vähem turiste kui tavaliselt ja tihti peame keerutama omajagu, enne kui meil õnnestub kuskile oma auto ajutiselt jätta. Muide, kohalikke ja turiste eristab väga lihtsasti ka autode järgi - säravad, reeglina valged uued autod on üsna eranditult rendikad ning kohalikud sõidavad rohkem vanemate autodega. Valgeid autosid on siin aga tõesti niivõrd palju, et kui ükspäev ütlesin M-le, et sõida valge auto järgi, hakkasime kõik selle peale naerma, sest ringristmikul üksnes valged autod, mis kõik eri suundadesse läksid, ainult valged olidki.

Täna tähistatakse Eestis isadepäeva. Meie võtsime reisile M isa ja ema kaasa ning tähistasime isadepäeva siin. Nende peres on 20+ aastat olnud traditsioon isadepäeval süüa paneeritud juustu. Nii sai minu missiooniks leida meile täna õhtuks restoran, mis seda serveeriks. Mõtlesin hetke, panin Wolti toidutellimise äppi sisse praetud juust ja leidsin kõrval asumis Makedoonia restorani Gourmet Grill & Bar, mille menüüs oli lausa grillitud juust neljal erineval moel. Võtsime Bolti, käisime restoranis ära ja kui tagasi hotelli poole sõitsime, püüdis Bolti juht meiega veidi juttu teha, küsides, kust me pärit oleme. Eestis käinud ta polnud, aga eksistentsist oli vägagi teadlik - kui ikka Eesti päritolu firmas töötada, võiks olla sellest kuulnud ka. Bolt on siin üldse äraütlemata populaarne - lennujaamas on suur reklaam, eraldi ala õues Bolti autodele ja öösel hotelli jõudes soovitas administraator just Bolt Food äppi öiseks toidu tellimiseks. Päris äge, kui Eestist pärit ettevõttel maailmas nii hästi läheb.

Igal juhul, head isadepäeva ka minu isale Eestis ja mul on hea meel, et mul on võimalus seda ka päriselt soovida. 

M tehtud videoklipp tänasest: https://m.youtube.com/watch?v=z3y-9hG6k5k&feature=youtu.be