Kolmapäev, 26. detsember 2007

Päris Jõulude igatsus

Ma igatsen Päris Jõule. Selliseid idüllilisi ja ilusaid. Nagu muinasjutus ja filmis. Valge lumega maapinnal, sooja kodu ja armastatud inimestega enda ümber. Ohjeldamatu jõulusöögiga, pika une, lebotamise ning väikeste vahvate pingevabade tegevustega. Tõelise puhkusega. Jõululaupäeva õhtul kirikusse minekuga. Ja kingiärevusootusega. Sellisega, kui väike olles põue puges kuuse alla piiludes. Veidike sellest oli olemas ka sel aastal, õige veidike...

Jõule loetakse üldiseks andestamise ajaks. Pattude andestamiseks ning inimestevahelise lepituse leidmise perioodiks. Teoreetiliselt. On aga asju, mida andestada ei suudeta, ei unustata. Jõulud toovad need vahel eriti valusalt meelde. Aeg parandab haavad, öeldakse. Ainult et kui palju vett kulub selleks, et ojast saaks jõgi?

Neljapäev, 20. detsember 2007

3 kolmest


Esimene kolm:
ära anda kolm imearmsat ülinunnut karvast kassipoega. Pildid netis üleval, lähemalt näeb siit. Kuna pilte tehes üritasin jäädvustada kassipoegade armsust ja perekondlikku ühtekuuluvust eesmärgita neist reklaamfotosid teha, siis pole ka pildid kõige parema nurga alt tehtud. Võibolla peaks ühe endale võtma, saaks hiirtest lahti?

Teine kolm:
kolm magamata ööd järjest. Saan aru, et jõuluperiood ja jõulupidude puhul oleks see isegi arusaadav ja vabandatav, aga ei midagi sellist proosalist. Lihtsalt ei suuda normaalselt magada. Viskan pikali. Panen silmad kinni. Ootan, et uni tuleks. Vähkren. Teen silmad lahti. Ja ei midagi. Proovin algusest peale. Ja nii iga 15-20 minuti tagant uuesti kuniks lõpuks väsimus mu siiski murrab. Ja hommikul magan tõenäoliselt veidi sisse...

Kolmas kolm:
3 tunniga vormistada käsitsi 150 lepingu muudatused kahes eksemplaris (loe: kolmsada lehte), lasta need koheselt allkirjastada ja alustada inimestele laiali jagamist. Asja tegi sboluutselt huvitavamaks printeri otsus tahma otsasaamise suhtes ning peale vajalike linnukeste panemist mail mergega clear all nupu vajutamine eksikombel (peab see siis täpselt linnukeste kastide all olema, eksole?). Iga sekund oli rohkem kui arvel, et allkirjastaja oma lennukist maha ei jääks. Puhas sport. Ilmselt olin ma tol hetkel kergelt tuleohtlik... Vabandan siiralt kõigi ees, kes mu teele sattuma kippusid.

Muide, päris äge dieedikampaania :P

Teisipäev, 18. detsember 2007

Päkapiku sündroom

Alustasin hommikut veidi teisiti kui tavaliselt. Enne töölejõudmist tormasin supermarketisse plaaniga osta sealt 3 eriliiki asju. Peale hämmeldunud pilguga saalis kolamist, sest ma ei suutnud leida elemetaarselt lihtsaid kõige väiksemas suuruses kingirosette, haarasin kaenlasse 15 rulli jõuluteemalist pakkepaberit, paar teist artiklit ja suundusin kassa poole. Mind vaadati veidi segaste pilkudega: milleks on kellelgi vaja teisipäeva hommikul, peaaegu terve nädal aega enne jõule, nii palju jõulupaberit?! Mina aga vaatasin teisi hämmeldunud pilgul: miks on teisipäeva varahommikul, kui enamus inimesi peaks olema tööl ja teine enamus inimesi kodus veel magama, nii suur hulk inimesi kuskil supermarketis shoppamas. Lõpptulemusena väljusin loomulikult poest artiklita, mida olin plaaninud osta.

Õhtupoolik tööl möödus nagu väikeses päkapikutöökojas ikka. Algas mõõda-lõika tund. Sisuliselt digimuutus meie personaliosakonna kabinet momentaalselt Jõuluvana väikeste abiliste kiirete ja töökate käte abil kingi pakkimise töökojaks. Esimest korda tundsin ma seda valu ja võlu, mis võib olla pakkeletis jõuluhooajal. Poolteist tööpäeva selleks, et pakkida 150 kingitust (150 sellepärast, et rohkemaks ostetud paberist ei jätkunud, kuna poes ma kuigivõrd arvutada ei viitsinud). Homme hommikul saab minu töökas abivalmis kolleeg jätkata ülejäänud sadakonna kingi pakkimist. Pure fun. Vähemasti saab jõuludeks sõrmed soojaks ja tegevus peaks käpas olema. Tabasime ära ka päkapiku sündroomi: mida kauem me olime kinke pakkinud, seda enam meile tundus, et me hakkasime kahanema, ümisema omaette jõululaulukesi ning kartsime habeme äkk-kasvamist. Homme on esimesed Jõulud. Tegelikult küll juba kolmandad sel aastal, kui need sisse arvata, kus ma ise kinki ei saanud, aga osaline olin... ja siis tulevad homme veel ka neljandad...

Muide, tundub, et ühiskond koob väikestviisi mingit sõnatut vandenõud mu vastu. Alates sellest, kui Tallinnas kuiv seadus kehtima hakkas, olen märganud paljusid teisi asju, mis kahtlasel kombel just õhtul kaheksani lahti on, nt jõulude eel postkontor, et ma mingil juhul töölt tulles kallitele sõpradele pakke saata ei saaks, või siis kuusemüügikohad, et peale seda, kui ma lõpuks otsustasin minna siiski omale supermarketi juurest kuuske soetama, ma mingil juhul seda teha ei saaks. Ükski asi ei seleta mulle kuidagi ära, millest tuleneb kaupmeeste arvamus, et peale kella kaheksat õhtul mitte keegi enam mõningaid toiminguid teha ei soovi. Või on see ilmselge vihje, et ma peaks hakkama töölt varem koju minema?

Reede, 14. detsember 2007

T - mees minu elus

Nii tore on, kui sinu eest keegi hoolitseb ja muret tunneb. Kas sa ikka ärkad hommikul õigel ajal. Ega sa hiljaks ei jää. Kus sa küll oled, oled juba kauaks ära jäänud. Ilmselt on sul õlleisu, kui sa koju tuled. Mul on nii hea meel, et sa koju tulid. Ma arvasin, et sul on nädalavahetusel igav ja püüdsin su päevi sisustada. Ja umbes samas vaimus edasi. Hästi tore ju tegelikult.

Hommikul tundis T muret, ega ma pole sisse maganud, sest kell äratas tavapärasest 5 minutit hiljem. 10 minutit peale kella arvas ta, et mul oleks aeg vedelemine lõpetada ning üles tõusta, andes sellest selgelt märku plätusid voodiservale asetades. Kui koju jõudsin, ootas ta mind juba poolavatud õllepudeliga (ilmselt ütles talle tema intuitsioon, et pakutud õlut ei saanud ma varem vastu võtta kuna olin roolis). Samas ei pidanud muretsema, kuidas pisikesse pliidiavasse suuri puid mahutada: hakatus oli juba valmis tehtud. Ning plaanitu nädalavahetus on sisustatud kenasti kodu koristamisega.

Mul on nii hea meel, et T olemas on. Ilma igasuguse irooniata.

Neljapäev, 6. detsember 2007

Õnne valem

Oskus osata hinnata erilisi inimesi oma elus. Tänulikkus nende hetkede ja võimaluste eest, mida on veedetud koos. Väärtustamine. Eneseületamine. Võitlus sisemiste hirmude ja rõõmudega. Ja ei raasugi kahetsust.

Õnn ei peitu mitte eesmärkide saavutamistes ja sihtides. Õnn on see, mis on su ümber just nüüd ja praegu, ainult märgata tuleb seda osata. Õnn ei peagi peituma selles, mida sa omad, vaid selles, mida on sulle pühendatud, mida on sul olnud võimalus tunda ja kogeda. Õnn peitub oskuses olla teadlikult õnnelik.

Õnn on omada väga head sõpra, keda sa võid usaldada alati ja kes on ka siis sinu lähedal, kui ta on kaugel. Õnn on oskus olla tema eest tänulik.

Laupäev, 1. detsember 2007

Unistuste realiseeritavus?

Ellujäämisretk on nüüdseks alanud. Mitmes kord - enam ei tea. Trotsi on piisavalt palju, et püüda veel hakkama saada. Edasiviivaks jõuks on üksnes unistus, mis praegusel hetkel tundub juba olevat vägagi käega katsutavas kauguses. Ilmselt mingite ideaalide (osaline) püüdmine ongi see edasiviiv jõud, millega hakkama saada. Ilma unistusteta poleks ju miskit.

Kerge rutiin on ellu tekkinud. Tulen koju, vaatan termomeetrit, panen elektriradika sisse ja hakkan ahju kütma. Ööseks saab tuppa tavaliselt sellise temperatuuri, et voodis hambad enam ei plagise, aga kui kolmas tekk maha kukub, hakkab jahe. Hommikuks on üsna normaalselt soe. Ärkamise ajaks on puhur ka vannitoa soojaks kütnud. Lähen kodust ära, on tuba soe. Tulen koju, on tuba jälle külm ja ring hakkab otsast peale. Ja nii iga päev. Eilsest hakkasin statistikat tegema: töölt jõudes oli toas 14,6 kraadi. Täna koju tulles oli toas 15,7 kraadi. Jeei: 1 kraad võitu. Õues on ilmad veel üsna talutava jahedusega, jäävad nii -2 ja -5 vahele. Huvitavaks läheb elu kahtlemata siis, kui väljas on nii -10 kuni -15 vms. Siis peaks ilmselt oma saadaolevad vabad päevad välja võtma ahju kütmiseks :P Aga hei, mis siin viriseda, külmas säilibki ju paremini ja kes meist tahakski liiga kiiresti vananeda?