Laupäev, 31. detsember 2011

Emotsionaalne aasta

Mõtlesin tükk aega, kas teha veel sellel aastal üks blogikanne või mitte ja otsustasin siiski korraks aastale tagasi vaadata. Ühest küljest on aasta 2011 läinud väga kiiresti, sel aastal olen teinud senistest ka kõige vähem kirjeid, teisalt on see aasta olnud väga pikk - kohati tundub, justkui mõned sündmused jäänuks juba mitme aasta taha olles aset leidnud vaid mõned kuud tagasi.

Viimase aasta võin kokku võtta enda jaoks eelkõige kui emotsionaalselt äärmustesse kõikuva aja. On olnud taevalikult kõrgeid hetki (pulmad) kui ka laastavalt valusaid momente (Mamma matused) lisaks kõigele muule, mis sinna vahele on jäänud. Kui esmapilgul tundus aasta olevat pigem tavapärane ja kergemate killast, siis pikemal mõtlemisel on tegelikult olnud üsna keeruline aasta.

Mulle tundub, et märksõnu, mis jäävad 2011. aastat ilmestama on mitmeid, nende hulgas: abiellumine, tervisemured, operatsioonid, matused, reisid, uus auto, tööalased väljakutsed, suured ja kiired muudatused, tagasilöögid, õnnestumised, hea meeskond, lähedased sõbrad, perekond ja kodu.

Ma arvan, et 2012 tuleb huvitav aasta mitmete muutustega (eesotsas juba töökoha osas, sest projekt saab ju minu jaoks läbi hiliskevadel), ent 2012 saab tulla ju üksnes parem kui oli 2011.

Et uus aasta tooks kaasa õnnestunud ettevõtmisi ja täitunud lootusi. Lõpuks ometi tuli täna ka lumi maha ja aastavahetus tuleb mõnusa talveilmaga, nagu kord ja kohus. Maa on valge. Õnnelike tegude rohket uut aastat!

Laupäev, 17. detsember 2011

Purunenud lootused

Kui asjad ei lähe nii, nagu sa oled oodanud, arvestanud ja planeerinud, vaid sootuks vastupidises suunas. Sinu pingutustest ja proovimistest hoolimata. Siis on pettumus kerge tulema.

Mis saab siis, kui kõik läheb oodatule vastupidiselt? Alati peaks olema plaan B. Aga kui seda ei ole? Kust leida see jõud ja tahtmine, et kõigega edasi minna? Mis on see, mis toob naeratuse uuesti näole ja annab lootuse? Ma ei oska nende emotsioonidega toime tulla.

Midagi ju justkui polekski nagu juhtunud. Kui sul pole midagi, ei saa sa ka millestki ilma jääda. Aga tunne on, nagu ma oleks kaotanud just terve maailma. Nüüd läheb natuke aega, enne kui päike uuesti paistma hakkab ja maa enam ei musta.

Tundub, et selle aasta Jõulud tulevad mustad. Kahjuks.

Reede, 25. november 2011

Spa puhkusest kuni kontvõõrastena firmapeoni

Vahel tuleb lihtsalt aeg maha võtta. Kuulata oma keha ja anda iseendale kasvõi paar päeva puhkust. Võib ju olla, et need paar päeva justkui poleks piisav, kuid vahel võib paar päeva tunduda justkui nädalana. Positiivsete emotsioonide voog aitab kaasa organismi lõõgastumisele ning vabadest hetkedest viimase võtmisele.

Olgugi hetkel kiiretest aegadest ning muudest teguritest (loll on see, kes vabandust ei leia) tingituna, otsustasime mõnda aega tagasi L-ga minna kaheks päevaks kuhugi spasse. Peale pikka kaalumist jäid sõelale kolm asukohta: Pärnu, Rakvere ja Kuressaare. Pärnu oli neist kõige ebaatraktiivsem, kuid see-eest soodsam ja suurimaks eeliseks ülimõnusad Estonia termid. Rakvere tundus esimese hooga kuldse keskteena, ent samas olin ma alati tahtnud ka Kuressaarde minna. Lõpuks valisime peale pikka vaagimist ikkagi Grand Rose spa kasuks ja pean tunnistama, et seda otsust ma hetkel kuidagi kahetseda ei saa. Eriti arvestades seda, et valinuks me Pärnu, siis juhtunuks me ilmselt tunnistama ka Estonia termide riidekapi põlengut. Kes teab, kui stressivaba spa puhkus see siis oleks olnud.

Kirjutasin tööl kaheks päevaks puhkuseavalduse ning pikendatud nädalalõpp pidi eile edukalt algama. Meie esimene mõte oli startida Tallinnast üsna mõistlikul ajal, et nautida ilusat sügisilma ning veidi Saaremaad ehk ka avastada. L oli Saaremaal käinud viimati keskkooli lõpus ning mina ka üsna mitu aastat tagasi (kui suvine komandeering välja arvata). Kõik ei läinud päris nii, nagu ette oskasime arvata.

Võtsin äratuskellalt igahommikuse äratuse maha ning arvestasin, et meeldetuletus äratab mind tavapärasest tunnike hiljem: see jätab mulle täpselt sobiva ajavaru, et asjad kokku panna ning T-ga pikem jalutuskäik sügishommikus teha. Lisaks oli M-l tööpäev, nii et tema asjatoimetamiste peale pidanuks ma nagunii ärkama enam-vähem õigel ajal. Kui ühel hetkel aga M telefon helisema hakkas, mõtlesin ma vaid, miks keegi talle tööasjus nii vara helistab, enne kui tabasin, et olime mõlemad südamerahuga tund aega plaanitust sisse maganud. M kiirustas hoobilt tööle, mina asju pakkima.

Hommikul tund aega oma ajast kaotada (ka puhkusel olles), lööb igasugused plaanid kõikuma. Nii ei jõudnudki ma plaanitud ajaks valmis ja otsustasime L-ga minna järgmise praamiga Saaremaale. Sügisene laevagraafik andis meile aga tunnikese vaba aega, mis tuli meil teepeal ära sisustada.

Kuigi ilm oli kõike muud kui kuldselt sügisene, läbilõikav tormiks muutuv tuul lõõtsutamas kõrvus ja näpistamas sõrmi ning jahe sügisene uduvihm kõike niiskeks muutes, olenemata väljas endiselt valitsevatest üsna kõrgetest õhutemperatuuridest, otsustasime teha vahepeatuse Lihulas.

Lihula on sisuliselt minu lapsepõlve kant. See oli lähim suurem asula, kus me maal olles poes käisime nii suuremaid toidukraame kui ehitusmaterjale ostmas. Minu jaoks oli väiksena suur saavutus sõita maalt jalgrattaga Kõmsile, veel suurem aga Virtsusse ja järgmine eesmärk Lihulasse, aga selle täitmiseni ma ei jõudnudki. Eks vahemaa pikkus veidi hirmutas ka. Olid ajad ju ka teised.

Lihulas asuvatel muinaslinnuse varemed on mulle tuttavad juba lapsepõlvest. Vanasti olid need räämas ja pigem ümberkukkumisele kuuluvad. Mul on kord umbes kümmekond aastat tagasi õnnestunud kord ka giidiga Lihula linnuse varemetes jalutada ühe roheliste matka raames, ent sellest ma paraku palju ei mäleta. Nüüd on varemed aga kenasti korda tehtud, nende keskele rajatud mõnus väike laululava ning peatatud varemete lagunemine ja ajahamba poolt ajaloolise väärtuse hävinemine.

Lihula linnus on rajatud juba 13. sajandil. Täna asub see merepiirist nii kaugel, et linnuse jalamil seistes ümbritsevate heinamaade tagant merd enam ei näe, kuid tuulekohin on seal alati selline, justkui laksuksid merelaine otse vastu linnuse all olevat kallast. Kunagi väga ammu olla meri otse ka Lihulani väljas olnud.

Sünnijärgselt olen ma põline lasnamäe pliks, kuid südames on mu lapsepõlvekoduks olnud pigem Kukeranna lähistel asuv maakodu, kus olen veetnud kõik oma muretud lapsepõlve suved. Kadakate vahel, sõnniku järgi lõhnaval heinamaal, kivivare puudevarjus ja metsmaasikaliselt magusalt maitseval suvepäeval. Sellel kohal on minu jaoks müstiline maik.

Kuna meil oli aega, sõitsime ka sealt külast L-ga korraks läbi, et vaadata, mis seal vahepeal juhtunud on. Majad olid endiselt paigas, nagu varemgi. Mõnda veidi vaid kõpitsetud, mõnele ajahammas valusamini taha hakanud. Mere äärde viiv tee oli justkui kitsamaks muutunud, kuid tuulik seisis endiselt säravalt omal kohal, nagu ta mõnda aega tagasi korda tehti. Sealt edasi muutus tee aga suhteliselt sopaseks ja päris mere äärde välja me ei jõudnudki. Paarikümne aastaga muutub ikka väga palju ning eriti suuri kontraste ilmselt näebki Eestimaa äärealadel.

Veidi peale keskpäeva saabusime Virtsu sadamasse. Teravast tuulest oli meri tormine, kuid laevad liikusid. Hiiumaa vahet sõitma harjununa oli minu jaoks veider, kuidas napilt maha istununa ja jutustama hakanuna, oli praam ühtäkki juba Kuivastus kohal. Võrreldes Hiiumaa sõiduga, on laevatee Saaremaale ju umbes kolm korda lühem.

Grand Rose spa kohta olen varasemalt kuulnud pigem positiivset kui negatiivset. Maja paistab ise väljapoolt üsna tilluke, ent seest uskumatult mahukas. Kõikjal on kasutatud roosi motiivi: uksenikerdustes, riidekappides ja laudades puidust roose, lambid on roosikujulised ja põrandatel roosimustriline vaip. See kõik jätab hubase ning veidi luksusliku mulje.

Spa hotell on spa hotell ning ärikliendina sinna ronida ilmselt ei tasuks. Kaheses toas olid voodid teineteisele üsna lähedale nihutatud, nii et hea sõbrannaga on mugav olla, kuid töökaaslasega, kellega kuigi lähedane pole, oleks ilmselge tungimine privaattsooni. Lisaks on toas tualett, mille üks sein on toa poole klaasist. Seespoolt on küll võimalik ette lasta nii ruloo kui kardin, nii et tegelikult pole midagi näha, mis vannitoas toimub, kuid eksootilisemate soovide korral saaks seal akna taga oma toas istuvale kallimale üsna kenakese show korraldada. Igatahes on säärane tualeti lahendus põnev ning annab väiksele toale visuaalset avarust juurde.

Meie toast avanes rõdu otse sisehoovi ning nurgalt vaade ka veekeskusesse, mistõttu oli lihtne pilku peal hoida, milla rahvast veidi vähem, nii et saab ka ise minna vee- ja saunakeskuse mõnusid nautima. Veekeskus on seal tõeliselt mõnna: on nii auru-, soola-, soome saun kui ka sanaarium lisaks basseinidele, mullivannidele ja muudele spa juurde kuuluvatele lõõgastuselementidele (nt soojad kivitoolid). Lisaks on huvitav see, et hoolitsuste ruumid asuvad samas, kus veekeskuski. Nii on mugav end oma toas ujumisriiete väele sättida, hommikumantel peale visata ja veekeskuse külastamise vahepeal kätte saada ka oma hoolitsus.

Oma hilise lõunasöögi tegime Sadhu kohvikus, kus, tõele au andes, oli toit üsna maitsev (ka ilma silmanägemist võtva näljata). Nautisin metssea burgerit, mis meenutas oma olemuselt vägagi Babybackis ja Mac BBQ-s pakutavat. L võttis värske päeva püügi: lestad, mis nägid juba eemalt nii ahvatlevad välja, et hetkeks jõudsin isegi kahteseda metssea burgeri tellimist.

Meie esimene protseduur pidi kujutama endast eksootilist mäevaha mähist. Pean tunnistama, et see valmistas veidi pettumuse: ootasin midagi sellist, kus mäkerdatakse keha millegagi kokku, mis ise soojeneb ja hiljem maha loputatakse. Tegelikkuses on tegemist aga nagu soojakotiga ühele konkreetsele piirkonnale, nt turjale. Lõdvestab ja lõõgastab ta küll, kuid päris soovitud efekti ta ei anna.

Sauna- ja veekeskust nautisime täiel rinnal mõnusa värske mojitoga kuni see õhtul kella 22 ajal suleti. Magamaminekuks oli veel veidi liiga varajane aeg ning mõtlesime minna kuhugi välja, et teha veel paar kokteili. Klubitajad me L-ga kumbki kuigivõrd pole ja kui ma netist õigesti aru sain, siis talvehooajal on ööklubid Kuressaares lahti ka vaid reedel ja laupäeval.

Suvel, kui otsisin ka sellist mõnusat chill-out lounge tüüpi kohta, kus wifi leviks ja rahulikult ühe kokteili saaks teha, sattusin Chameleoni, mis jättis mulle väga mõnusa mulje. Sättisime end riidesse ning jalutasime Chameleonini. Grand Rose spal on see eelis, et ta asub täpselt linna keskel, mistõttu igale poole on üsna lühike maa jala minna, erinevalt GO-spast, mis asub täpselt mere ääres.

Juba eemalt tundus Chameleoni lähedus kuidagi kahtlaselt vaikne. Netist püüdsin leida ka nende avamisaegu, kuid Chameleoni enda kodulehel pole selle kohta mitte mingit infot. Mujalt googeldades tundus, et Chameleon peaks lahti olema nädala sees südaööni. Nende ukseni jõudes selgus aga, et talvehooajal suletakse nad nädala sees juba kell 22. Ehk siis napid pool tundi enne seda, kui sinna kohapeale jõudsime.

Pihvid lähevad peole. Inimtühjas Kuressaares. Kus on kõik talveks suletud.

Tundsime L-ga end üsna tobedalt. Me polnud end sättinud just peole mineku riidesse, aga veidi korrastanud end õhtuseks väljaminekuks olime ju ikka. Jalutasime mööda peatänavat edasi, püüdes leida mõnda kohta, kuhu saaks maha istuda ehk mis veel avatud oleks, et meie sättimine poleks nüüd päris asjatu olnud. Valik just teab mis suur ei olnud. Suvel Kuressaares olles, soovitati mulle ka üheks kohaks, kus istuda, Veskit. Nii me oma sammud sinnapoole seadsimegi.

Juba eemalt oli näha, et Veskis tuled põlevad ja inimesed istuvad laudade taga. Meie lootused tõusid kõrgustesse. Veidi lähemale jalutades märkasime Veski ukse ees väikest seltskonda meesterahvaid suitsetamas ja omavahel jutustamas. Veski avamisaegadega tahvel seisis otse nende selja taga ukse kõrval. Püüdsin seda eemalt piiluda, ent ei õnnestunud. Meie ees astus üks neiu otse ukse poole ja otsustasime talle järgneda kuni seltskonnani.

Meile tundus põgusal vaatlusel, et tegelikult on Veski ikkagi kinni ja renditud eraürituseks, mistõttu me seal pikemalt peatuda ei saa. Seltskonnalt ukse eest me ka selgeid vastuseid kuidagi ei saanud, kas Veski on kõigile avatud või on neil seal eraüritus käimas. Sisse kutsuti meid Veskisse julgelt, ent enne seda uuriti, kes me sellised ikkagi oleme: "Ega te hiidlased pole? Hiidlaseid me sisse ei lase... Ahaa, Tallinnast... Aga äkki olete siis rahvaloendajad? Kus teie sinine sall on?". Nii uskumatu, kui see ka pole, pandi esimese kahe küsimusega meid tegelikult üsna paika, ilma et pakkujad ise seda taibanud oleksid. Vähemasti on selge, et rahvaloenduse kohta on teadlikkus inimesteni jõudnud.

Nii me jutustasime ukse taga õues kuniks kõigil osapooltel hakkas parajalt jahe. L sõrmed olid juba kergelt kronksus kuju võtnud ning mina otsisin taskust kindaid välja, kui otsustasime siiski ukse vahelt siseruumi piiluda, kuhu lahke seltskond meile teed juhatas. Astusime Veski uksest sisse ning märkasime baarileti ääres sumisevat hulka inimesi, kes endale uut jooki nõutasid. Kõik mehed. Kõrvalruumi olid sätitud lauad toitudega, mille taga pooled kohad juba vabanenud olid. Lasin pilgul ruumis ringi käia. Kõik, keda mu pilk hoomas, olid... taas mehed! Kuhu me küll sattunud olime?

Seltskond pidas end väga viisakalt üleval ja arvestades, et olime ainsate naisterahvastena ja kontvõõrastena sattunud juhuslikult ühe firma kliendiüritusele, mille ametlik osa oli lõppenud juba paar tundi tagasi ja käimas mitteametlik afterparty, siis hoolitseti meie eest üsna kenasti, pakkudes korda mööda nii süüa kui juua, millist külalislahkust me tagasihoidlikult pruukisime. Tähelepanu pälvisime me igatahes suuresti ning kuidagi ootamatult sai laud, kus istusime, üsna populaarseks. Kui võiks arvata, et vaba arvega baaris üksnes meeste seltskonnas pruugitakse alkoholi rivitult ning iga mees muutub matsiks, siis minu üllatuseks nii see ei olnud. Lõbusas tujus meesterahvad pidasid end ilusasti üleval, ei muutunud labaseks ega arrogantseks. Jututeemad olid huvitavad ja mitmekülgsed, ka silmaringi avardavad.

Kella kolme ajal öösel jalutasime kahekesi L-ga tagasi oma hotelli. Hommikul ootas meid veealune massaaž ning korralik lõunasöök enne lahkumist. Tuju oli taevas ning üheöisest eemalolekust oli saanud justkui nädalane puhkus, mis pakkus positiivseid emotsioone ja suurepärast lõõgastust. Teinekord ei puhka välja ka nädalaga nii hästi, kui see meil õnnestus seekord kahe päeva ja ühe ööga.

Aitäh, teile, kes te meie õhtu suurepäraseks ja puhkusest tõelise puhkuse tegite. Et me ei olnud suvalised peole minevad pihvid, kes erapeole kräshisid, vaid saime end tunda veetlevate vestluskaaslastena. Meie sõbrannade töönädalalõpu lühipuhkus õnnestus 100%.

Teisipäev, 1. november 2011

Õppetunnid 2000 km Eestimaalt


Viimase kahe nädalaga olen maha sõitnud veidi üle 2000 km Eestimaa teedel. Ma pean tunnistama, et sügisene Eestimaa on äärmiselt ilus. Sel aastal on sügis olnud soe ja kuldne. Ilmselt tavapärases sügises ilutseks teepervedes juba raagus puud, kuid alles nädalapäevad tagasi oli imeline vaadata, kuidas valge udu langes maale, kus oli säravroheline rohi, kergelt raagus puud, mida kattis kuldkollane lehtede rüü. Tundus, nagu oleksin sõitnud muinasjutus.

Teel Narvast Tallinna oli maanteel koht, kus õige nurga alt saanuks ilmselt imelise loodusfoto niiskest kurvilisest maanteest, mis otsapidi lõppeb äsja langenud udus, külgnemas sügiseselt kastese heinamaaga. Tol hetkel ei tihanud ma aga autot teepervele tõmmata, et tiheda liiklusega maanteel proovida pilti purki püüda.

Kui Tallinnast Tartusse peale tööpäeva lõppu ja veel mõningast asjatamist sõitma hakkasin ning oma teel lisaks pilkasele pimedusele ka meeletut ja läbipaistmatut udu kohtasin, lootsin sisimas, et udu kaob mõne kilomeetri pärast. Paraku nii hästi ei läinud ning kogu teekond Tartusse oli kaetud ülitiheda piimja valge uduga, kus nähtavus oli umbes 20 meetrit, millest tulenevalt oli sõidukiirus tavapärasest oluliselt madalam ning teekond Tartusse võttis aega 3 tundi. Mulle tundus, et me ei jõuagi kunagi kohale. Pimedas on sõita niigi üsna väsitav, aga rampväsitav on sõita ilmastikuoludes, kus pole võimalik üldse aru saada, kuhu tee läheb, kas vastutulevad väikesed täpid, mis osutuvad autotuledeks, on omas reas, sinu omas või kuskil mujal, rääkimata sellest, et võiksid ümbruse järgi püüda üldse aimata, kus kandis sa hetkel viibid. Hea, et meid oli autos kolm täiskasvanut, nii et jutustades tee kiiremini möödus ja kolmekesi "siil udus" asukoha osas arvamismängu maanteel teha sai. Kui poleks pidanud järgmisel varahommikul Võrus olema, tahtnuks ma otsa ringi keerata.

Kui A hakkas järgmisel hommikul Tartust Valka sõitma ning teepealt helistas südamepuperdades rõõmusõnumiga ellujäämise kohta, sest piimjas udus tulid talle ühtäkki kaherealisel maanteel vastu neli tuld, nii et tal õnnestus napilt kolmanda sõidukina kaherealisele teele korraga ära mahtuda, ei saanud ma päris täpselt aru, mis udust ta räägib. Eelmisel õhtul oli udu küll silmipimestav olnud, ent teel Tartust Põlvasse säras meile vastu üksnes sügisene päike, mis helkis kelmikalt vastu kasteselt metsatukalt.

Kui olin J Põlvasse maha pannud ja Võru poole edasi sõitma hakanud, sain aru, millest A mulle enne telefonitsi rääkis - maanteed kattis ühtlane udu. Kuigi väljas oli valge, siis on ikkagi päris keeruline sõita enda jaoks tundmatul teel. Kõige keerulisem oli Luhamaa mnt ristmik, kus Põlva poolt tulijale on stop-märk. Seisad stop-märgi ees ja vaatad paremale ning vasakule uuesti ja uuesti, kuid nähtavus on udus nii olematu, et kui keegi mööda seda ristuvat maanteed täismahviga tuleks, poleks teda parima tahtmisegi korral võimalik enne näha, kui ta päris keset ristmikku juba on. Kehitasin nõutult õlgu, püüdes valida ristmiku ületamiseks sobilikku hetke. Ma polnud tol momendil ainus, kes sama probleemiga silmitsi seisis. Sedakorda läks kõik õnneks hästi.

Eestimaa sügisestel teedel (ja ilmselt mitte ainult sügisestel) on veel paar huvitavat fenomeni lisaks loodusele. Võiksin need kokku võtta umbes nii: Lõuna-Eestis tehakse üsna palju ohtlikke möödasõite, nii autodega süstimisi kui üsna napikaid tagasi reastumisi; Pärnumaal on nii jalakäijad kui jalgratturid parajad hulljulged, kes helkureid kuigivõrd ei armasta, arvates, et nad on nii valgustatud linnatänaval helkurita kui maanteel väikese tulukese abil nähtavad, neile lisanduvad Läti numbritega automaniakid, kes ei malla oodata mõistlikke möödasõite; Ida-Eestis on maanteel lihtsalt kohutavalt tihe liiklus, bensiinijaam meeletult ülerahvastatud (kohvi- ja tualetipaus oli täiesti lootusetu ettevõtmine) ning Narva valgusfoorid olematud seasilmad, mille tulesid näevad ilmselt hästi üksnes kohaliku treenitud silmad.

Kui suvel Itaaliasse läksime, hoiatati meid täiesti kultuuritu liikluse eest. Seal saime hakkama (muidugi terve aja oli roolis vaid M) üsna hästi, kuigi teed olid meie jaoks täiesti tundmatud. Tagasi kodumaal olles sain esimestel päevadel meie pealinnaliikluses kaks korda signaali: esimese korra selle eest, et napilt enne rohelise tule süttimist polnud ma juba foori alt minema süstinud ja teise korra polnud ma nõus vilkuva rohelisega täiesti umbes ristmikule välja sõitma. Siinkohal on ilmselt oluline ääremärkus, et rohelise vilkuvaga andis mulle signaali ühistransport.

Mis on ometigi lahti meie liiklusega? Kuhu on inimestel nii meeletult kiire, et ei kannata oodata fooritule vahetumist või peavad vajalikuks ristmikule sõita ka siis, kui on ilmselgelt näha, et nad jäävad teise suuna fooritsükli ajaks jalgu? Milleks teha süstivaid möödasõite, mis panevad teised maanteel liiklejad eluohtlikku olukorda? Kas tõesti jõuab nii oluliselt kiiremini kuhugi kohale?

Eelneva üle võin ma vaid ahastada ja loodetavasti loen ise oma blogikannet uuesti siis, kui Eestimaa liiklusega olen liiga ära harjunud, et tuletada ka endale meelde, mis oluline on. Liikluskultuur ja -viisakus algavad eelkõige väikestest asjadest.

Aga lepime palun ühes asjas nüüd küll kokku: ei ole mitte mingit vabandust helkuri kandmata jätmiseks. Ka see, kui liigud vaid autoga (kuidagi pead sa ju autosse ja autost välja ka saama). Ka valgustatud linnatänaval ei ole tumedates riietes helkurita inimest näha, rääkimata maanteeservas kõndivast. Täna tegin seetõttu äkkpidurduse. Tõuse nüüd diivanilt ja mine riputa oma välisriietele see helkur külge, mis kapiserval pikemat aega juba vedeleb!

Esmaspäev, 17. oktoober 2011

Pärnu aastaringne X-faktor

Mulle meeldib Pärnu. Mitte ainult tema kuurortlikkus, vaid päriselt. Kohe niimoodi, et võiksin sinna elama asuda, ainult et tööd ei ole. Üleüldiselt tundub mulle, et Pärnus on Eesti teiste suuremate linnadega võrreldes tööpuuduse probleem vast isegi kõige suurem.

See ei ole mingi üllatus, et Pärnu tuksleb eelkõige suverütmis ja hooajaliselt: suveläbi on pidu ja pillerkaar ning üks korralik suvi ei saa justkui mööduda Pärnuta. Iseenesest pole selles ju midagi halba, ent sügisel, talvel ja kevadel pole seal mitte midagi teha ega vaadata. Kui turist suvehooajast väljaspool sinna isegi tuleb, siis peamiselt mudaravi ehk moodsa sõnaga spa teenuste pärast. Aga see on ka kõik. Täielikult.

Nii kui ilm läheb jahedaks, on Pärnu justkui välja surnud. Seal ei toimu enam mitte midagi ja linnatänavad on inimestest tühjad. Kui mudaravile tulnud turist ka sooviks hotellitoast lahkuda, siis peale umbes tunnise jalutuskäigu linnapeal ei olegi tal kuhugi mujale minna. Mis on see Pärnu x-faktor, mis ajab turisti ilma trotsides hotellitoast välja?

Ma ei tea, on see puudulik regionaalpoliitika või vananenud juhtumismallid, mistõttu enamus töökohti on koondunud Tallinnasse ja muud linnad, mis Tallinnast veidi kaugemal, kust igal hommikul Tallinnasse ja õhtul tagasi sõita tundub veidi ülearu ajaraiskamine, kuid raske on vaadata, kuidas tublid ja targad inimesed on rakendamata ning selleks, et leib lauale tuua ja hing sees hoida, ongi sisuliselt kaks varianti: kolida Tallinna, kus ehk õnnestub tööd leida, või minna välismaale.

Kui Türki tehti siseruumidesse suusakeskus, et sinnagi veidi teistlaadi vaheldust pakkuda, siis Pärnu kuurortlinna mainet arvestades, tuleks sinna luua aastaringne ranna- ja päikesepuhkusevõimalus, et ka seal oleksid turistid igal aastaajal olemas ning seetõttu ka tööd pakkuda. Sellised utoopilised ideed nõuavad aga suuri investeeringuid ning isiklikke naftašeike ei ole meil aga ilmselt kusagilt käepärast võtta, kes oleksid valmis oma ressursse ohverdama.

Võibolla aitaks Pärnut ja teisi selliseid linnu, kus pole aastaringselt x-faktorit kohapeal olemas, juhtumismeetodite uuendamine. Töökohad, kus ei ole ilmtingimata vaja olla 5 päeva nädalas kohapeal (selge on see, et klienditeenindaja, postiljoni, arsti, tuletõrjujate ja teiste ametkohtade osas see ei kehti, vaid eelkõige mõttetöö tegijate osas), võiks luua kohalikesse nö kaugtöökeskustesse, et oleks koht kuhu minna (kõigile ei sobi omaette 4 seina vahel nokitsemine), ent ei peaks minema kaugele ja mitmete eri firmade töötajad samas ruumis võiksid mõtete vahetusel pigem tekitada sünergiat kui ideede kaotsiminekut. Teisisõnu mõtlen ma smart workplace stiilis süsteemi. See annaks võimaluse inimesele elada seal, kus ta soovib, kuid töötada firmale, kes tema teadmisi ja teenuseid soovib.

Idee on ju hea, kuid juhid, kes on harjunud nägema enda alluvat oma silma all, arvates, et nad teevad nii rohkem tööd ja töö üle on parem kontroll (kas ikka on see nii või tehakse lihtsalt tagumiktunde kohalolemise eesmärgil, selle asemel, et töö produktiivsus tõuseks?), ei ole veel enamjaolt valmis olema paindlikud, usaldama oma inimest ning looma uusi süsteeme, kuidas mõõta tegelikku töö efektiivsust ja saavutusi. Kui kaua ja mida läheb vaja, et muuta juhtimisstiile paindlikumaks ning tuua (kasvõi osaliselt) töö headele spetsialistidele sinna, kus nad tahavad seda teha? Kas tööjõu vaba liikumise mõiste definitsioon võiks laieneda ka nn tarkade töökohtade ideoloogiale?

Ah, unistan paremast homsest. Ehk tuleb päev, kus see, mis täna utoopiline, on saanud tegelikkuseks. Nõuab ju see kõik vaid väikest ühist pingutust.

Neljapäev, 13. oktoober 2011

Nädal 8 energiast pakatava neljajalgsega

Nüüd on siin päris tükk aega vaikust olnud. Seda mitte sellepärast, et nädal mitme koeraga oleks niivõrd laastav olnud, et nii pikk taastumisaeg olnuks seepärast vajalik, vaid pigem seetõttu, et tööd on olnud palju ja õhtul peale päev läbi arvuti taga istumist ei jaksa end enam kokku võtta blogikirje tegemiseks. Pealegi, kui mõtted tiirlevad enamusajast töö ümber, ei tuleks ka kirjetest kuigi head nahka.

Pean tunnistama, et nädal koertega oli vahva ja huvitav. Ma küll ei kujutaks päriselt ette seda, et igapäevaselt elaksin koos ligi kümmekonna hingega, kellest suurem osa on neljajalgsed, ent T nautis neidude seltskonda küll igati mõnuga ja on peale seda ka kodus sootuks lustlikum olnud (mida on osaliselt mõjutanud ka vana lelu uuesti kätteandmine).

Enne kui esimesel õhtul koju jõuan, on M väga asjalikult vajalikud toimetused ära teinud, lisaks toimetanud ühe koera hoidja juurde ja meie mõmmi kodust majapidamisse. Nüüd on meil 8 koera, kelle eest nädal aega hoolt kanda, sest kolm muud püsiasukat on leidnud endale nädalaks muud hoidjad. Vastasel juhul olnuks koeri kokku lausa 11. Seda on ilmselgelt rohkem, kui ette kujutada suudame.

Meid oli hoiatatud selle eest, et vanemat preilit ei tohi üksi tuppa jätta koos toiduga, pealegi on ta piisavalt kaval, et saada kätte söök sellistest kohtadest mille peale ei tule isegi. Ka on varasem kogemus meil sellest, kui preili E kord meile mõneks päevaks külla tuli: töölt koju tulles lõhnas õhk niimoodi, nagu oleksime triikraua terveks päevaks sisse jätnud. Kui kööki ruttasime, avastasime, et elektripliidi raud on sisse lülitatud ning sellel olnud tühi pann nii tulikuumaks köetud, et selle sabast ei saa ka pajalapiga kinni haarata. Ju preili E tahtis T-le muljet avaldada ning asus mõnusasti kokkama, aga ei olnud arvestanud sellega, et kuivained kõrgemal kapis asuvad ja pann seetõttu tühjaks jääb. Tookord lahenes situatsioon õnneks hästi. Sellest ajast saadik on preili E ja T omavahel suured sõbrad.

Arvestades eelnevat kogemust paneme preili E iga kord teise tuppa luku taha, kui ise elutoast ja köögist ennast kuhugi ära sätime - on ju T seegi kord samas majapidamises ja kes teab, kuidas preili E sedakorda soovib muljet avaldada. Ühel hommikul, kui T on ööseks elutuppa jäetud ja preili E oma tuppa luku taha pandud, ärkan selle peale, kuidas T ja preili E peavad läbi ukse dialoogi. Üsna kõnekalt, erinevatel toonidel häälitsedes ilma haukumata. Kõrvalt kuulata on seda päris naljakas.

Sõbranna on enne kodust lahkumist koerad ära märgistanud, et suudaksime neil vahet teha. Kuigi igal koeral on oma nägu ja iseloom, siis suuremas mänguhoos üksteisevõidu joostes ei tee siiski esmapilgul võõram silm kahel mustal koeral omavahel vahet. Tehtud märgid kuluvad maha esimese paari päevaga ja hiljem leiutan oma tehnika, kuidas vahet teha, kes mulle hetkel vastu jookseb: vaatan koerale sügavalt silma ja kutsun teda nimepidi. Kui selle peale laekub teine sama värvi koer, siis ongi selge kumb on kumb. Ometigi suudan paar korda ühevärvilised koerad omavahel sassi ajada, ent õpin neil väga kiiresti ka välimuse järgi vahet tegema. Varsti ei ole nimetaktikat enam tarviski.

Juba esimesel hommikul avastab M ühest boksist tõmmu teismelise plika E väljaheited. Mis seal ikka, tuleb ära koristada ja boks veega puhtaks pesta. Sama kordub õhtul peale töölt tulekut. Ja järgmisel hommikul. Kuniks avastame, et tõmmu plika E tuleb õues hoida kuni hiliste õhtutundideni ja vahetult enne magamaminekut oma boksi tudile saata, siis seisab boks puhtana.

Kui M esimesel õhtul koertele süüa hakkab andma jäetud juhtnööride kohaselt, saab üsna kohe selgeks, et ühe kohaliku asuka suhtes puuduvad igasugused toitumisalased nõuanded. M vaatab tüdrukut ühest ja teisest küljest ning püüab pilguga mõõta ja stema vanust hinnata võrreldes teistega ning toimetab edasi kõhutunde järgi. Tüdruk igatahes söögikoguste üle õnnetu ei ole.

Omaette keeruline on anda ka kõigile koertele korraga söök kätte, kusjuures neist igaüks sööb eraldi oma kausist ja erineva koguse toitu. Niikui toidutünni juures korraks krõbistada, on kõik sõbrad suure õhinaga platsis, üks suurem Aafrika näljahödaline kui teine, justkui poleks keegi neile nädal otsa süüa andnud. Rivistan nad üles, panen kausid enne kõrgemale pinnale valmis ja seejärel laon kausid ükshaaval ette. Üllataval kombel ei kipu eriti keegi neist teise kausist vennalikult toitu näppama, et enne sööme sinu ja pärast igaüks oma toidu ära, vaid süsteem toimib ikka nii nagu peab: igaüks sööb kolme karu muinasjutu kompel oma kausi ise tühjaks.

Võõras majapidamine on ikka võõras majapidamine. Esimesed kaks päeva läheb aega selleks, et õppida kasutama kööki ja leida söömiseks elementaarsed asjad üles. Järgmised kaks päeva selleks, et leida söögitegemiseks elementaarsed asjad ning seejärel kaks päeva, et meenutada, kus sa nägid seda asja, mis sul just nüüd vaja on, aga ühestki loogilisest kohast ei leia. Lõpuks tekib harjumus asjade asukoha suhtes ning mõtted, kui mina siin päriselt elaks, paneksin need asjad hoopis siia ja muretseksin teised asjad hoopis tänna. Aga me ei kolinud pärislt sisse, nii et enda käe järgi midagi ümber korraldama hakata polnud mõtet.

Esimene majapidamisalane väljakutse oli leida põranda lapp põrandapesuks. Garderoobist leian kerge vaevaga lapivarre ja otsa, ent lappi ei leia ma esimese hooga ei köögist, esikust, vannitoast, saunast ega elutoast. Seejärel saab mõistus otsa. Hiljem selgub lapi asukoht õues, mille peale ma poleks osanud kuidagi tulla. Seejärel saan selgeks, et leitud lapid ja olemasolev ots ei lähe omavahel mitte kuidagi kokku. Tuvastan lõpuks õige otsa lapi jaoks, kuid sellel puudub vars ning eraldiseisev vars sobiliku otsaga kokku ei lähe. Lõpuks õnnestub kompunnida kolmest asjast kokku sobilik kaadervärk: mittesobiva otsa vars pandud sobiliku otsa taha ja lapp ka kinnitatud. Põrandapesu saab alata.

Meie suurim väljakutse tollel nädalal on aga vajaliku dokumendi otsimine. Sõbranna saadab reisil olles sõnumi palvega võtta riiulilt dokument ja toimetada see edasi vastavalt juhtnööridele. Mida aga ei ole, on dokument ise. Pöörame pea peale terve kabineti, vaadates läbi iga seal olnud kausta ja kõikvõimalikud muud kohad. Otsime nii külmikust, magamistoast, saunast, garderoobist kui kõikvõimalikest ja võimatutest muudest kohtadest - mida ei ole, seda ei ole. Sõbranna raiub, et dokument on kodus, oli ta seda napilt enne reisile minekut ju ise käes hoidnud, ent tema soovitatud kohtadest üheski dokumenti ikkagi pole.

Appi tuleb võtta nii loogika, kavalus kui varjatud detektiivioskused (siinkohal ilmselt tuleb igasuguste politseisarjade ja psühhoanalüüsi tegevate Hollywoodi filmide vaatamine kordki kasuks). Kuniks leiame otsitud dokumendi garderoobi ülemisel riiulil olnud spordikotist, mille peale poleks ma osanud uneski tulla. Lõpphea, kõik hea. Nüüd võime vist enam-vähem une pealt sõbrannale öelda, kus tal midagi asub, juhuks, kui ta miskit taas otsima satub. Ma usun siiski, et olnuks ta ise kodus, võtnuks antud situatsiooni lahendamine tal vaid mõne hetke, ent meie saime end lõbustada sisustatud ajaga mitmeks õhtuks. Oma kodus tead ju ikka, kuhu sa midagi käest korraks ära panna võid.

Nädalavahetusel tuleb mul mõte minna koertega mere äärde. Blondid suutsid end mulla peal püherdades värvi muutma panna ja sarnanesid välimuselt juba brünettidele. Mõeldud, tehtud. Maasturi pagasnikuluuk lahti, käsklus "hop" ja neli koera peaks olema autos nagu niuhti. Kolm on käskluse peale autos nagu miilenkid. Neljas, kaasa tulijaist suurim, vaatab aga auto taga nukra näoga, sest mõõda kuidas tahad, tema arvates talle seal enam ruumi ei ole.

Proovime uuesti. Kolm koera autost välja. Neljandale käsklus autosse hüpata, aga enne kui ta sellele mõelda jõuab, on autos taas kolmikust esimene, siis teine, seejärel vahetavad esimene ja kolmas kohad. Kaks koera autos, kaks väljas. Neljas vaatab endiselt õnnetul ilmel.

Kolmas katse. Kõik neli koera istuvad auto taga maas, suurest ärevusest eesoleva autosõidu ees kõrvad lidus ja sabad tatsumas piki maapinda. Seisan auto ja koerte vahel ning seletan kehtestaval häälel kolmele, et seekord läheb neljas esimesena. Enne kui üks kolmikust enda mõtte lõpuni mõelda jõuab, katkestan teda juba eos. Neljas hüppab esimesena autosse. Kolm tükki järgi. Kõik neli on õnnelikult pagasisse pakitud ja sõit mere äärde võib alata.

Koerad naudivad vees puristamist suurima mõnuga. Ilm on sügiseselt kuldne, kuid soe ja päikseline. Loobime vette kaigast, mida nelik üksteise võidu püüab ära tuua kas ükshaaval, tandemina või teineteisele loovutades. On aeg koerad taas autosse pakkida ja tagasi koju sõita. Otsustan enne koerad veest välja väänata. Nii kui esimese peal seda teen, otsustab ta oma niiske keha selili liivale parkida ja mõnust käpad taeva poole ajades liival püherdada. Saadan koerad uuesti vette ja loobun nende kuivatamise mõttest eos.

Jõuame vaid hüüda nelikule, et aeg on koju minna, kui kõik tuhatnelja auto poole tormavad ja end lõõtsutades autosse sõiduootuses ära pargivad. Hingan hetkeks kergendatult ja tunnen, kuidas rahulolev naeratus näole tuleb.

Esimesed ööd ei saa ma korralikult magada. Ärkan iga kriuksu ja ägina peale, mida maja paratamatult teeb. Kusagil lööb ilmselt veepump, muuga ei oska ma veidrat kahinat selgitada. M ei kuule midagi ja magab kõik ööd rahulikult.

Kõige ägedamad om kolm pisikest musta kutsikat, kes veedavad enamuse oma vabast ajast oma aedikus. Kui nad just ei mängi, söö, maga või kaka, siis nad kaklevad. Esimesed korrad, kui läbi avatud akna ulatub minuni kutsikate kaklev vigin, lippan nende juurde. Mind nähes rõõmustavad nad nii väga, et võimalusel roniks nad mulle kõik kolmekesi korraga sülle. Ja nad on imearmsad, nii et sülle võtta tahaks neid peaaegu koguaeg. Kui nad just üleni enda väljaheitega kaetud ei ole. Ja ei küünista. Või hammusta. Kutsikate küüned ja hambad on justkui nõelad. Tuletage mulle meelde, et kunagi, kui plaanime T-le seltsiks teise koera võtta, otsustaksime ka seekord varateismelise (T tuli minu juurde 10 kuusena, potitreenituna ja esimesed käsudki selgeks õppinud ontliku poisina) koera võtta, kellel elementaarsed asjad juba selged.

Kutsikad on tõepoolest uskumatult nunnud. Nädal nendega koos elades neist tegelikult villand ei saa, aga igapäevaselt nende tagant koristada jaksavad vaid korralikult vähesed. Mulle tundub ühel hetkel, et kutsikate aedikus pole enam vaba ruumi ja nad on oma vaba pinna kõik täis teinud. M võtab vooliku ja peseb kutsikate platsi korralikult puhtaks. Poolteist päeva hiljem on plats samasugune kui enne pesemist.

Soe sügisilm annab võimaluse nautida seda, mida kortermajas ei saa. Teeme endale kannu sooja teed, võtam eküpsised kõrvale ja asutame end enne päikeseloojangut maja äärde õue istuma. Sooja teed jahedas õhus rüübata on nii hea. Raamatut saab lugeda kuniks päike veel paistab ja taeva lõplikult värviliseks võõpab. Koerad käivad kord ükshaaval, kord kambakesi uurimas, mida me seal omaette nahistame. Hinge valdab õnnis tunne.

Ootamatult saab nädal läbi. Aeg lendab nii kiiresti, et nädal tundub vaid ühe hetkena ja arusaamatuks jääb, kuidas päevad niimoodi lennata võisid. Tunnsitan, et tunnen puudust oma voodist ja kesrge väsimuski on maad võtnud. Ent olen juba harjunud hommikul veidi varem tõusma ja mitmeteisme silmapaariga tõtt vaatama. Koerad on ikkagi nii südamlikud ja toredad. Tõelisest väljakutsest olid puudu vaid veel paar last. Mul on hea meel, et meil oli võimalus proovida sellist elu kasvõi hetkeks, milline meie igapäevaelu ei ole. Teinekordki. M oli sel teekonnal asendamatu kaaslane.

Aitäh M ja R usalduse eest!

Pühapäev, 4. september 2011

1 maja. 3 autot. 9 koera.

Kui tihti oled sa mõelnud, et tahaksid olla keegi teine või elada kasvõi natukene aega kellegi teise elu? Kui tihti juhtub, et selline võimalus sulle ka tegelikult avaneb?

Ma ei räägi siinkohal Hollywoodilikust kehade vahetusest, kus absoluutselt kõik on mõneks ajaks kellegi teise elust, vaid päris elus reaalselt olevaid võimalusi. Meil on sel nädalal võimalik katsetada natuke kellegi teise elu, elades amal ajal ka oma plaanide ja elukorralduse järgi.

Meie eesolev väljakutse on saada hakkama nädal aega kahetoalise keskküttega korteri asemel kahekorruselises majas, ühe auto asemel on meie käsutuses 3 sõiduvahendit ning ühele täiskasvanud labradorile lisandub 8 labradori vanuses 8 nädalat kuni 7 aastat. Lisaks koerte ja maja hoidmisele tuleb meil käia igapäevaselt tööl ning kinni pidada kokkulepetest, mis sõlmitud juba enne seda, kui teadsime, mis meid sel nädalal ootama hakkab.

Muidugi, kui siia patta lisada veel kaks väikest last, keda seekord meie hoolde ei jäetud, siis oleksime saanud tõeliselt tunda, mismoodi on nädal elada sisuliselt kellegi teise elu ja hoolitseda nii mitme lisandunud suu eest.

Päris põnev on üle öö muutuda korraks kardinaalselt. Justkui oleks sattunud reality-showsse. Olla korraks keegi teine.

Reede, 26. august 2011

A nagu alõtšad

Eelmisel aastal avastasin enda jaoks alõtšad. Ma olen nende olemasolust alati teadnud, aga minust pole olnud suuremat asja sissetegijat. Iga kord, kui mõne toidusaavutusega hakkama saan, mõtlen, et kirjutan sellest ka blogisse - endal ka kunagi hiljem hea retsepti kiiresti leida või vältida sama reha otsa kaks korda astumast. Nagu selgub, et ole ma oma eelmise aasta alõtšasaavutusi suuremalt jaolt jaganud. Nüüd on veidi endalgi kahju.

Alõtša on tegelikult sama, mis mirabell(e), cherry plum või hekiploom. Kindlasti on tal veel mõningaid muid põnevaid nimesid. Ka sorte on väga mitmeid erinevaid. Need, mis kasvavad M vanemate tagahoovis, on välimuselt pisikesed kollased, veidi suuremad kui kirsid, pigem kreegilaadsed, kivi on pigem sarnane kirsile kui ploomile ja maitselt on nad toorelt pigem ploomisarnased. Kui alõtšad kuuma saavad, muutuvad nad aga elementaarhapuks. Seega suhkrut läheb nende töötlemiseks ohtrasti.

Kui eelmisel aastal püüdsin teha alõtšakalja (see oli küll huvitav, ent paraku mitte minu maitse järgi) ja alõtšachutneyt (mille retsept on mul kodus köögis ja siia seda kirjutada ei saa hetkel), kuhu ma eriti vürtse panna ei julgenud, siis sel aastal alustasin alõtšakastmest ja -koogist.

Alõtšakastme retsepti täiustasin omalt poolt veidikese kaneeli ja mõningase suhkrukogusega, muidu on kaste nii elementaarhapu, et seda ei kannata kuidagi liha peale panna. Tulemus oli üsna hea ja suhkrut võinuks veelgi lisada. Kindlasti annab see lihale suurepärase maitse, kui selles maitsestamata sea- või loomaliha üle öö marineerida ja siis koos kastmega kas ahju või fooliumis grillile panna. Sama peaks ma ka tegema eelmisel aastal valmistatud alõtšaketšupiga, millega ma seni midagi pihta pole osanud hakata.

Alõtšakoogi retseptis vahetasin kreemjuustu välja toorjuustu vastu ja lisasin ohtralt suhkrut ning ka terakese soola, mis pidavat alõtšade haput maitset veidi taandama. Kook küpses kiiresti pealt pruuniks ning kippus seest vedelikku hoolega välja ajama - alõtšad annavad endast nii ohtralt mahla, et see ei kipu kuhugi kaduma ja kook seest pigem vedel jääb. Siinkohal andis H hea soovituse teinekord lisada koogile tärklist, et see võiks alõtša mahla siduda. Maitse poolest oli kook meeldiv ja eriti hea teda süüa soojalt kausikestest koos jäätisega. Ilmselt sobiks juurde ka vaniljekaste. Retsept, mida võib igal juhul vabalt korrata. Koogiretseptidest ilmselt on väga huvitav ka kaerahelbe-alõtšakook.

Kuna oma eelmise aasta chutney retsepti jätsin koju, aga alõtšad ise asuvad Hiiumaal, siis tuli mul netist otsida uus ja katsetamisele läheb seekord veidi teistsugune chutney, millest plaanin juba kohe alguses välja jätta köömned. Ja lisaks sellele tahaks veel teha ka üsna lihtsat chutneyt, lootuses, et see liiga hapu ei jää. Eks tuleb neid kulinaarseid katsetusi nüüd proovima hakata.

Kolmapäev, 24. august 2011

Milaanost Hiiumaani on vaid mõned tunnid

See on üsna veider, kuidas mulle reisil olles alati koduigatsus peale tuleb ja lõpuks on väga hea meel, kui oma kodu uste vahelt sisse saab, olgu eelnev reis olnud nii vägev kui tahes ja hoolimata ka sellest, et üsna pea peale reisiväsimuse väljapuhkamist on mul taas tunne, et pakiks kotid ja läheks kuhugi.

Alessandriast oma teed Milano poole alustades oli meil esmalt üks eesmärk: saada teada palju kaaluvad meie kotid. Internetist ostetud pisike spetsiaalne pagasikaal ei jõudnud kahjuks enne meie reisi kohale ja kui enamike lennufirmadega on veel võimalik paari ülekilo osas läbi rääkida, siis odavlennufirma Ryanair, millega tagasi tulime, nende hulka ei kuulu ja on iga sendi eest väljas.

Alessandria hotelli õhtune administraator oli lausa nii lahke, et läks köögist uurima, kas neil hotelli peale on kuskil mõni kaal, millega saaks meie pagasit kaaluda. Kahjuks ei olnud. Et itaallased inglise keelt palju ei räägi, siis otsisin netist sõnastikust välja itaaliakeelse väljendi (bilancia pesa baggaglio sõnastiku kohaselt) pagasikaalu kohta, kuid seda hääldades kukkusin läbi kolinal, nii et itaallased mind ikkagi ei mõistnud. Nii tuli appi võtta telefon ja küsida, kas teil on ning näidata telefoni helendavalt ekraanilt itaaliakeelset sõnaühendit. Selliselt esitatud küsimusele sai vastuse kiirelt ja konkreetselt. Kuigi Euronicsi ja veel mõnes tehnikapoe ketikaupluses olla pagasikaalud täiesti müügil, meie selleni lõppkokkuvõttes ei jõudnudki.

Milano kohta ütles L kevadel, et see valmistas talle kerge pettumuse ja ta oleks Milanost rohkem oodanud. Kui esmalt Milano vanalinna sisse jalutasime, siis ei saanud ma kuidagi aru, kuidas see saab pettumust valmistada. Võrreldes mõne teise kohaga, oli Milano keskväljak koos seal asuva ühe maailma suurima kirikuga (kuhu pidi mahtuma 40 000 inimest) lausa võrratu. Peale mõningast tiirutamist ümber kiriku selguski, et ega ümberkaudsetel tänavatel suurt midagi vaadata polegi. Milano vanalinn on väga kompaktne ning koondunud ümber keskväljaku, misa on võimalik läbi jalutada kokku paari tunniga.

Küll aga hakkas silma Milanos midagi, mis mujal pole hakanud: kohalike riietusstiil. On teada, et Milano on maailma moepealinn ja see väljendus igati ka kohalike riietuses. Turistid olid ikka turistid ja sestap paistsid kohalikud nende kõrvalt kohe silma: riietus oli stiilsem ja väljapeetum kui enamikes muudes kohtades, kus me seni käinud oleme. Pole ka suur ime: just peakiriku kõrval asub suur ristikujuline katusega kaetud vanaaegne tänavakompleks, mille on asustanud kõikvõimalikud kallid brändipoed. Ja McDonalds.

Kuigi enamikes linnades oleme parkinud oma auto suhteliselt vanalinna lähistele, et säästa nii aega kui autoni kõndimise jalavaeva, pealegi võõras linnas on lihtsam autot leida, kui ta on sul lähedal ja jääb kaardi piiresse, mis sul raamatus olemas on, siis Milanos tulid igal pool ette sissesõidu keelu märgid ja parkisime auto parkimismajja vanalinnast ca 15 minutilise jalutuskäigu kaugusele. Seal oli ka meie reisi seni kõige kallim parkimine. Tänavatel olid küll parkimisautomaadid olemas, kuid mitte kuskilt ei suutnud ma tuvastada parkimise tunnihinda ja sestap jätsime parkimisautomaadid targu kohalike kasutada, et mitte avastada hiljem enda tuuleklaasi vahelt kopsakat parkimistrahvi.

Kuigi meie esialgne plaan oli sõita Milanost edasi Como järve äärde ja sealt tulla öösel lennujaama Bergamosse, siis otsustasime viimasel hetkel ringi ja võtsime suuna otse Bergamo lennujaama keset päeva. Seda eelkõige sellepärast, et kindlaks teha, kuhu ja kuidas oma auto öösel ära peame andma, kui auto tagastuspunkt on suletud. Lennujaamas saime ühtlasi ka oma pagasi ära kaaluda suletud check-ini laudade juures, kus kaalud kenasti toimisid. Minu esialgsest kartusest, et oleme oma pagasiga lõhki, sai rõõmutunne paar vaba kilo näol. See tähendas, et meil oli veel võimalik minna toidupoodi ja osta kaasa nii pestokastet kui parmesani juustu. PS! Siinkohal tasub ära märkida, et klaaspurke pagasisse pannes tuleks need alati keerata kilekotti sisse, sest nii pesto purk kui kunagi aastaid tagasi lennureisi läbi teinud praekapsas, olid end lennukis osaliselt lahti keeranud ja sisu kergelt välja immitsenud. Praekapsa puhul ei olnud ma tol ajal nii tark, pestokastme keerasime seekord targu kilekotikesse.

Kuna me Bergamos nagunii juba olime, siis otsustasime teha ka väikese tiiru linna peal. Bergamo kesklinn jaguneb kaheks: all-linn ja ülalinn ehk siis mäe otsas asuv vanaaegne kompleks. Ülalinna viib köisraudtee, mida küll peamiselt kasutavad turistid, kuid mis on äärmiselt mugav liikumisviis, selle asemel, et hakata kuumas päikeses mäest üles rühkima ja ülesse jõudes olla nii läbi, et midagi vaadata ei jaksagi. Ja Bergamo vanalinnas on, mida vaadata. Oluliselt rohkem kui Milanos või Bolognas või Genovas. Võibolla meeldib mulle Bergamo sellepärast veidi rohkem, et sealne vanalinn meenutab veidi Tallinna oma, millega harjunud olen. Kuigi Bergamos asuvad kirikud on seest imeilusad: meeletute nikerduste, maalide, kootud vaipade ja säraga ja selles osas mitte-eestlaslikud.

Bergamos proovisin ära lõpuks ka lasanje, mida olin pikka aega mõelnud, et Itaalias just proovima peaks. Eestis ei ole ma kohe kuidagi lasanje fänn ega taipa selle fenomeni. Itaalias oli lasanje üsna ebamäärase välimusega supitaldrikus serveeritud toit, kuid maitse oli äraütlemata mõnus: pastat väga tunda ei olnud, pigem tomatikastet ja juustu, mis suus moodustasid maitsepoolest mõnusa koosluse. Kuidas nad aga lasanjet valmistavad, et sellel ka üldse mingi kaubanduslik välimus jääb, seda ma kahjuks ei tea.

Pastatoidud on üldse Itaalias äärmiselt head. Minu väikeseks pettumuseks ei leidnud ma ühesti menüüst pasta bologneset, mis meil tihtipeale menüüs on. Ka mitte selle algupärast nime ragù alla bolognese. Võibolla külastasime lihtsalt valesid kohti või on see itaallaste jaoks liiga kodune toit, et seda söögikohtade menüüs pakkuda. Aga kui Itaaliasse minna, siis pasta ja pizza on kindlasti mõlemad need, mis tuleks ära proovida. Ka kuulus Itaalia jäätis tasub mekkimist oma täidlaste maitsete poolest, ent pean tunnistama, et ei leidnud selles midagi meeliülendavat (mis võib olla ka seotud sellega, et ma pole lihtsalt suurem asi magusa fänn).

Enne kui end õhtule saime seada, tuli meil tankida paak täis, sest auto tuli tagastada just nimelt täispaagiga ja mitte rohkem kui 10% erinevusega täispaagist. Sisuliselt tähendab see sõitu lähedalolevast bensujaamast rendiauto tagastuskohta. Kui päevasel ajal on tankimine suhteliselt lihtne (ja üldjuhul kasutasime neid tanklaid, kus olid olemas tankijad, kes meie auto eest hoolitsesid ja seetõttu ei pidanud ise nuputama, millist kütust autole vaja panna on või kuidas süsteem töötab), siis öösel on kõikjal võimalik üksnes automaattankimine. Automaattankla aga meie pangakaarte ei söö, sest neil on kiibid ja maksta saab vaid sularahas. Enne kui selle tõdemuseni jõudsime, sõitsime läbi umbes kümmekond tanklat ja lõpuks tankisime ikkagi sularahas, milleks tuli meil eelnevalt leida veel koht, kus oma 50€-ne rahatäht lahti vahetada.

Päeva lõpuks seadsime end Bergamo linna ääres asuvasse parklasse ööbima. Kui Austraalias ööbisime samuti väikeses autos (Hyundai Getz), siis pean tunnistama, et Fiat 500 oli ööbimiseks oluliselt ebamugavam. Ka mängis siin kindlasti rolli õues valitsev temperatuur. Kui autoga ringi sõitsime, oli meil kogu aeg konditsioneer sisse lülitatud, sest ilma selleta polnud võimalik lihtsalt olla. Ööseks jätsime aga auto mootori seisma ning õues valitsenud 30-kraadine kuumus (ka ööseks ei lange temperatuur Itaalias rohkem kui vaid paar kraadi) tungis veidi aja pärast ka auto kabiini. Ja selle kuumusega magamine oli suhteliselt nigelavõitu ning märjatundeline nahkistmetega autos.

Veidi enne kella 4 ärkasime kella peale ning sättisime end lennujaama poole teele. Lennujaamas, auto tagastusplatsil, oli veidi valgem ning pakkisime seal lõplikult oma kohvrid. Kui lennujaama kohale jõudsime, jäi oodata veel veidi üle poole tunni, enne kui pagasi äraandmise laud avati. Otsustasime seda aega kasutada oma hommikusöögiks, mille olime eelmine õhtu supermarketist endale varunud. Oli see siis varajane hommikutund, vähene magamine, reisiväsimus või midagi lahti jogurtijoogiga, mul tuli see igatahes sama teed pidi välja, mis sisse läks. Tol hetkel lohutasin end vaid mõttega, et mõned tunnid veel ja siis olemegi kodus.

Ryanairi lennud on selles suhtes ebamugavad, et kindlaks määratud istekohti pole ja igaüks saab istuda sinna, kuhu soovib (või kuhu esimesena jõuab). Kuna M-l on kindel soov istuda lennukis alati tiivast tagapool ja akna all tulenevalt varasemast lennuõnnetusest, siis sellise lennufirmaga on sellist soovi suhteliselt keeruline rakendada. Kuna aga lennukisse lasti nii eest kui tagant uksest, siis jagasime end uste vahel ära ja saime lõpuks ikkagi sellised istekohad, nagu meile sobisid. Ryanairil on ka istmed sellised, mis alla ei kkäi ja kus on veidi kitsamad vahed. Ka käib kogu lennu aja mingi pidev toodete pakkumine. Sellest hoolimata õnnestus meil mõlemal paar tunnikest isegi magada. Teisest küljest paneb see siiski mõtlema edaspidi kasutada lennufirmasid, mis on oma teenuse ülesehituselt veidi standardsemad.

Ryanair tegi meile veel väikese üllatuse ja maandus ettenähtud ajast pool tundi varem, nii et pidime veidi nuputama, kes meile vastu saaks tulla. Siinkohal tänud A-le kiire reageerimise eest. Veidi peale keskpäeva saabusime oma koju, pakkisime kotid ringi ja sõitsime Hiiumaale. Reisiväsimus ja magamata öö andsid küll tunda, kuid enesetunne oli hea ja reis läinud suurpäraselt. Itaalia on imeline.

Esmaspäev, 22. august 2011

Killuke igasugust Itaaliat

Cinque Terre on päevavalguses umbes sama ilus kui öösel, kuid et külasid lähemalt näha kui üksnes kitsast ja käänulist teed mööda kulgevast auto aknast (kui pool aega palvetad mõttes, et keegi vastu ei tuleks, sest piki kaljuserva jooksev serpentiin on nii kitsas, et sinna kohati kuidagi kaks autot kõrvuti mahtuda ei taha), tuleb juba hommikul õige varakult Cinque Terre külades platsis olla. Enamus inimesi pargib auto lühemaks või pikemaks ajaks ühte kohta ning kasutab külade vahel liikumiseks kas elektrijõul liikuvat bussi või rongiühendust, mis on vägagi mugav alternatiiv autole, eriti arvestades, et buss ja rong viivad külade keskusesse, autost tuleb tükk maad jala käia.

Parkisime end täna hommikul alustuseks keskmisesse külasse, kus oli parklas veel mõni vaba koht kella 10 paiku. Külad ise on suhteliselt sarnased omavahel, kuid keskmine neist on väidetavalt ainus, millel puudub otseühendus merega. Päris nii see tegelikult pole. Raudteejaama tagant läheb matkarada, mööda mida minnes umbes paarisaja meetri pärast tuleb keerata vasakule ja treppe mööda alla minnes pääsebki otse mere äärde, kus kohalikud naudivad veemõnusid ja beežitavad kaljunukkidel. Turistina seda mere äärde viivat teed aga päriselt üles ei leiaks, kui kohalike järgi ei läheks (kui muidu kehtib reegel, et järgi turistide horde ja leiad raudselt mõne vaatamisväärsuse, siis seal kehtis reegel: järgi päikesevarjudega suurte kottidega kohalikke).

Neljas küla oli tõsiselt mõnusa külakeskusega ja ainus, mille keskmes asus sadam koos tumeda liivase rannaga, mis ilmselt sinna kohale veetud oli. Samas oli linnake maaliline ning kergeks puhkuseks ilmselt üks ülimõnus paik. Meie, eestlased, oleme pigem harjunud pikkade liivarandadega, kus lebotada, ent itaallastele sobis kiviväljakki selleks hästi: paremat nagunii käepärast võtta polnud ja päike ning meri olid ju seal samas.

Viienda küla juures meil parkimiskohta leida ei õnnestunud mitte kuidagi ja üle 30 kraadise soojaga ei leidnud me kuidagi endas motivatsiooni auto kilomeetrite kaugusele parkida ning mööda serpentiini autoteed pidi alla külakesse kõndida. Nii jätsime selle lihtsalt vahele. Pealegi nägime küla ära veidi eemalt ja olime ülejäänud neljas juba olnud. Seadsime oma suuna Genova peale.

"Minu Itaalia", mis mul hetkel pooleli on, räägib eelkõige Genovast ning seetõttu oli mul vaimusilmas sellest linnast teatav ettekujutus tekkinud, mis päriselt tegelikkusele ei vastanud. Kui meil oleks olnud linna kaart (mida LP Discover Guides pole, sest see käsitleb üksnes olulisemais turistikohti ja Genova seda pole), siis võinuks ehk raamatus loetu nähtuga kokku viia.

Parkisime auto Genova kesklinna ning püüdsime veidi ringi uidata ilma kaardita. Ei olnud seal turistide horde, mida jälgida, et vaatamisväärsusi leida, üksnes pikad, kitsad tänavad, kus mõned kohalikud niisama äärekivil istusid, suitsu kimasid ja omavahel jutustasid või lapsed palli mängisid. Augustikuised pühapäevased Genova tänavad on suhteliselt inimtühjad. Turiste liigub seal võibolla veidi enam kui samal ajal Bolognas, sest tegemist on ikkagi merelinnaga.

Genova vanalinna osa on kahtlemata ilusam kui seda oli Bologna (kirjutab LP-gi oma mõnes lauses, mis seal üldse Genova kohta oli, et pigem on linn Marokolik kui tüüpiliselt itaallaslik või veneetsialik), ent kogu vanalinn jätab endast kuidagi räpaka mulje. Ja ebausaldusväärse. Kohe kuidagi ei taha kõndida pikkadel kitsastel tänavatel ning mööduda seal niisama istuvatest kohalikest, kes omavahel jutustavad ja saatva pilguga sind puurivad. Tahes tahtmata tekib tahtmine vaadata üle õla tagasi, ega keegi järgi kõndima pole hakanud. Võibolla on see tunne kuidagi üle paisutatud ja tegelikult on Genova turvaline, kes teab. Kontrast Cinque Terrega on ülitugev. Igatahes vanalinnast tegime üsna kiiresti minekut. Muu osa linnast paistab seevastu klassikaliselt itaallaslikult korrektne ja puhas.

Poolel teel Genovast meie tänasesse ööbimispaika Alessandrias asub Serravalle Scrivia linnakeses outletcity. See on kahtlemata suurim, mida me seni Itaalias näinud oleme. Kui see oleks ainus, kus shopata võimalik on, jookseks seal ilmselt terve päeva jalad villi. Ja kindlasti on see koht, kuhu tasub minna eelkõige sooduskate perioodi algusajal. Meile jäi teha pigem järelnoppimine ja arvestades, et meil ostlemisest paras väsimus juba on, siis pooled poed jätsime lihtsalt vahele. Teisalt tuleb tunnistada, et hindu arvestades, tasub ostureisi teinekord isegi täiesti eraldi ette võtta. Kui meie esimestes reisiplaanides oli mõeldud terve päev kulutada Serravalle Scrivia ostulinna peale, siis vahepeal sigines reisiplaani veel 3 ostulinna. Oleks patt jätta sellised võimalused kasutamata.

Homme on meil üle jäänud vaadata veel Milano ja võibolla jõuame ka Como järve äärde. Kuskil tuleb meil end ka Bergamo lennujaama lähistele ööseks paika seada, sest viimaseks ööks hotelli me võtta pole plaaninud - lennujaamas peame olema juba kella 5 paiku, nii et uneaega jääks selles osas üsna lühidaks.

Pühapäev, 21. august 2011

Cinque Terre - kaljuserval asuvat 5 romantilist kaluriküla

Täna alustasime oma hommikut planeeritust pool tundi veel varem. Kuigi hotelli konditsioneer töötas suure mürinaga ja püüdis tuba mingil temperatuuril hoida, tundus tuba ikkagi olevat väga erineva temperatuuriga ja sellest tulenevalt oli ka keeruline pikalt magada. Kahest madratsist koosnev voodi oli keskelt üsna madratsiservane, mistõttu tuli ka aeg-ajalt poose rohkem valida. Hommikusöök oli üsna keskpärane, suurimaks miinuseks klaaside asemel plasttopsid. Kui kella 8:30 paiku oma toas asju kokku panime, tehti toa uks äkki väljastpoolt kaardiga ilma eelneva koputamiseta lahti, mis peale meie kisa tõstmist küll suleti, ent mind paneb hämmastama, mis reegli järgi tuleb toateenija hommikul väljuvat tuba koristaba kella 8:30 ajal, kui kliendid veel toas on ja vabalt alles magada võivad kui check-out aeg on alles keskpäeval. Igatahes, pakkisime seal oma asjad kiiresti kokku ja tulime tulema. Ma ei kujuta ette, mis reeglite järgi see hotell üldse 4* on kunagi saanud, oma nimest (Elite Suite Hotel) on ta ka ikka üsna kaugel või vähemasti sellest ootusest, mida nimi koosmõjus fotodega (ilmselt on see tuba, kus pildid tehtud, hotellis kuskil olemas, ent meie oma see kindlasti ei olnud) tekitab. Kahjuks annab nii mõnigi teine ka kahe tärni hotell antud öömajale silmad hoolega ette ning selle koha ainsaks plussiks võib pidada jalutuskäigu (umbes pool tundi) kaugust Bologna kesklinnast. Aga see on ka üsna kõik.

Tuleb tunnistada, et Itaalias on shoppamine sootuks teise maiguga, kui kusagil mujal. Outlet-citysid on siin õige mitu, tuleb need vaid üles otsida. Enamikes neist (vähemasti need, mida meie külastasime) on ka olemas Versace või mõni muu säärane tuntud brändinimega pood, milles pakutavad tooted on küll suurepärase hinnaga (letihinnast kuni 3 korda odavamad), kuid jäävad siiski minu rahakotile veidi kättesaamatusse kaugusesse. Samas on poode täiesti seinast seina ja igal juhul kasulik käimine, kui shopping on reisi üheks eesmärgiks võetud. Fidenza Villages nägime veel midagi, mida varem kohanud polnud: meie juurde asutus ühes poes müüja, kes kukkus kiiresti vene keeles kaupu tutvustama, jättes meie hämmingus näod märkamata ja hetk hiljem, kui olime tema tähelepanu sellele juhtinud, et me vene keeles just väga ei suhtle, vabandas väga puises vene aktsendiga inglise keeles ja püüdis oma juttu paari lausega vigaselt kokku võtta. Ka restoranis oli menüü lisaks itaalia ja inglise keelele ka vene keeles. Ilmselt tõmbavad suurte tuntud brändide nimed venekeelseid inimesi sinna ligi, nii et vene keelt on neil teatud määral vaja teada. Ka vene numbrimärgiga autosid on seal ringi liikumas märgata.

Sama outletcity kõrval asub suurem kaubanduskeskus, kus on mitmeid erinevaid meile tuntud ja tundmatudi poode, nende hulgas ka nt Takko Fashion, mis meil Tallinnaski ning hinnasildil hind EU-s ja Eestis eraldi välja toodud, hinnavahega ca € toote kohta Eesti kahjuks. Samas oli ka Dechathlon´i sporditarvete pood, kus müüdi brände, mille vabrikupoode kõrval olevas outletis ei olnud ning ka mingit kohalikku Itaalia spordirõivaste tootja toodangut, mille hinnaklass oli absoluutselt vastuvõetav ja kohati isegi uskumatult soodne, nii et kellel spordiriideid-jalatseid-varustust vaja on ja firmanimi oluline pole, siis soovitan sealt poest kindlasti läbi astuda. Muus osas oleme oma suurema shoppamisega ilmselt umbes nädala-paar hiljaks jäänud, sest suvetoodete allahindlustest on pigem järgi hetkel jäägid ja juba uued kollektsioonid poodides välja pandud.

Päeva teiseks pooleks olime planeerinud jõuda La Spezia linna, mida kahjuks minu Lonely Planeti Discover Guide Italy raamatus ei olnud. Selles mõttes on LP Country Guide oluliselt parem: seal on toodud ära kõikide linnade kohta vähemalt mingig info ja kui autoga ringi liikuda, siis on ilmselt põnevam vaadata, mis kohad ümberringi on, kas neis midagi põnevat ka olla võiks ning kui palju seal elanikke on. Discover Guide sisaldab infot ainult suuremate ja/või olulisemate kohtade kohta, mis küll turistile, kes sihtkohas lühikest aega viibib, on käepärane, kuid ei pruugi olla piisavalt loogiline ega asjakohane. Eks sihtgrupid ja huvid on ju ka erinevad. Kaasas tassimise mõttes on täisvärviline Discover Guide muidugi käepärasem.

La Spezia linnake asub mere ääres, ent turistidele on see eelkõige vahepeatuseks enne kuulsat Cinque Terre regiooni ehk viite järjestikust kaljuserval asuvat küla, mis asuvad otse mere ääres. Kõik need külad on omavahel ühendatud piki mägesid kulgevate autoteedega, kuid linnakestesse sisse autosid üldjuhul ei lubata ja ega seal oleks ka selleks ruumi ega võimalust, sest linnast enamus on üles ehitatud treppidele. Need külad on üpris kaunid, sest asuvad täpselt mere ääres kaljusel pinnal, ehitatud üsna keeruliselt ja mitmetasandiliselt, viimased mõnisada aastat üsna muutumatul kujul. Kaunis on seal kahtlemata.

Riomaggiore, esimene viiest külast, on ehk ka turistide hulgas kõige tuntum. Püüdsime sinna oma auto parkida, kuid kogu tasuline parkimine (tasuta parkimist seal sisuliselt pole ja kui on, siis asub see serpentiini ääres ja isegi kuni paar kilomeetrit linnast endast eemal) oli täis. Nii otsustasime võtta suuna hoopis järgise küla, Manarola peale. Seal saime auto kenasti linnakese serval asuvasse tasulisse parklasse panna ja uudistama minna. Manarolat ning Riomaggioret ühendab Via dell`Amore rada, mis erinevalt teistest külakesi ühendavatest radadest, on sile ja lai plaaditud tee, mida on väga lihtne läbida ja mis pakub imelisi vaateid nii merele kui ka mõlemile külale. Sattusime sinna just päikeseloojangu ajaks. Kui päike oli loojunud ning saabunud pilkane pimedus, otsustasime õhtusööki nautida ühes kolmest-neljast Manarolas asuvast restoranist (isegi palju 850 elanikuga külakese kohta). Sealsed mereannid olid värsked ja head. Kui õhtusöögi lõpetanud olime, oli paras aeg asuda tagasi jalutama mööda hämaraid tänavaid auto poole. Meie üllatuseks oli parkimiskontrolör oma putka kinni pannud ning tõkkepuu üles tõstnud. Maksta parkimise eest ei olnud seal sel hetkel kellelegi ega kuhugi ja nii me üles tõstetud tõkkepuu alt läbi sõitsime ja lahkusimegi. Loodetavasti hiljem tagant järele läbi autorendi firma ühtegi arvet meile ei tule.

Pimeduses säravad Riomaggiore tuled, mis jäävad mõnest kohast mööda kaljuserva kulgevat teed näha, on ilusad. Sealt edasi viib tee vaid pimedasse öhhe.

Reede, 19. august 2011

Bologna - inimtühi ülikoolilinn

Kuna hotellis oli küll internet, aga puudus elektripistik, kuhu klassikaline Euroopa otsik oleks mahtunud, ei saanud ma tühjaks saanud läpaka akut laadida ja sestap on praegune postitus kirjutatud tagant järele ning lühidalt.

Selge on see, et 4* ja 4* hotellinduses on väga suur vahe. Meie Bologna teine hotell oli vana ja odava välimusega, mida poleks võinud kuidagi arvata ei nime, fotode ega ka üldjuhul hinna järgi. Kui Hilton oli nii hea, et sealt ei tahtnud toast kuidagi õue minna, siis meie teine hotell selline, kus ei tahtnud kuidagi toas olla. Asukoha suhtes küll Bologna kesklinnast umbes pooltunnise tee jalutamise kaugusel, ent tundus kandi poolest pigem selline, kus turistid palju ei käi. Ühesõnaga soovitan sellest hotellist pigem kaarega ringi käia - pettumus on suur, kui hotelli oskuslik fotograaf on piltide ja turundusosakond tekstiga ootused kõrgeks kruttinud. Sellest lihtne moraal: kui võimalik, ööbi rahvusvaheliselt tuntud hotellikettides - neis on vähemasti kindel standard.

Oleksin tahtnud oma pettumuse ja toa kõiksugused vead ka kliendi tagasiside lehele kirja panna, kuid Itaalias pole üheski hotellis tagasiside lehte, ka ketihotellides mitte. Ainus koht, kus itaallased üldse kliendile orienteeritud on, on toitlustus, kuid seal puudub tüüpiline Ameerikalik keep-smiling, vaid tööd tehakse pigem tõsiselt, ent kiirelt, korrektselt ja täpselt. Mujal on klient itaallasele pigem kõrvaline nähtus, kelle teenindamiseks sõbrannaga jutuvada ometi katkestada ei tasu, kuid kliendi suhtes ollakse siiski piisavalt tähelepanelik.

Bolgna linn ise on aga suhteliselt väike. Õigemini Bologna vanalinn. Ühtki teist nii tühja linna ei ole me veel oma reisil näinud. Oli näha üksikuid kodutuid või joodikuid ja mõningaid turiste, kuid kerjuseid või turistidele suvalist träni pähe määrivaid tegelasi mitte. Enamus poode ja restorane on suvepuhkusel ja suletud augusti lõpuni. Linnu augustis ju turistid ei külasta ja kohalikud puhkavad rannikul.

Õhtu lõpetuseks istusime maha ühte tänavakohvikusse, mille taustaks mängis mõnus muusika. Võibolla oleks me muidu sellest kohast lihtsalt mööda kõndinud nagu teistestki kohvikutest, kui hingemattev kuumus (auto termomeeter näitas 39 kraadi varjus) poleks nõudnud tähelepanu ja silma jäänud teistele klientidele värskelt serveeritud moijtod, mis nägid äärmiselt isuäratavd välja. Istusime maha ja tellisime endalegi. M-le toodi klassikaline moijto, mulle aga jää oma, mis oli serveeritud hoidiste klaaspurki. Väga põnev lahendus. Ja imemaitsev. Kui olime oma joogid kätte saanud, teatas kelner, et siseruumides on buffee laud suupistetega, mis kuuluvad hinna sisse. See positiivne üllatus lahendas ka meie õhtusöögimure, sets suuremas koguses sööki sellise kuumaga nagunii kurgust alla ei lähe. Bologna on küll inimtühi ülikoolilinn, aga täis positiivseid üllatusi.

Neljapäev, 18. august 2011

Klassikaline Itaalia turist

Klassikaline Itaalia turist võtaks oma nimekirja eelkõige kolm kõige-kõigemat vaatamisväärsust: Rooma Colosseumi, Pisa torni ja Firenze Duomo. Need kõik kolm käisime ka läbi ja vaatasime üle.

Kui Lonely Planet toob välja võrdluse Siena ja Firenze vahel, mis pidid omavahel rivaalitsema ja üldjuhul meeldib inimesele kas üks või teine, harva mõlemad, siis tõepoolest, mina olen pigem Siena-inimene ehk Firenzes ei leidnud ma midagi väga erilist. Kas asi oli reisi selgroo murdmises ja kerges reisiväsimuses (kuigi ööbimine oli väga ok ning hommikul und jätkus pigem kauemaks) või tõepoolest ei olegi Firenzes midagi erilist, võrreldes teiste Itaalia linnadega.

Algselt oli mul ettekujutus Roomast kui pigem varemetes linnast, kus pole eriti midagi vaadata ja Firenzest kui romantilisest paigast, siis tegelikkuses on Rooma tõepoolest selline, nagu lause tema kohta käib: läheb terve elu, et Roomat täielikult näha. Firenze on ilmselt rohkem kultuuriinimesele, kuigi Michelangelo David, mille identne koopia seisab kõigile vaatamiseks keset Firenzet, on siiski elamus omaette. Muide, seni ei ole ma ka tundnud, et ükski Itaalia linn haiseks, kuid Firenze seda täna hommikul just tegi.

Kuigi meie järgmine peatuspaik oli Bologna, kuhu viib Firenzest otse tee, otsustasime siiski teha korraliku haagi suhteliselt ranniku lähedale: Pisasse. Minu ettekujutuses oli Pisa torn kuskil linna servas, keset rohelust, sest enamus fotodel ümbritsevad seda muruväljakud. Tegelikkuses asub Pisa torn täpselt keset Pisa linna Piazza dei Miracoli väljakul koos katedraali ja battisteroga (eestikeelse sõna jään siinkohal võlgu - tegemist on eraldi hoonega, mis mõeldud eelkõige ristimiseks). Pisa imede väljakul on üks peamine viga: see on ümbritsetud seintega, mistõttu erilist tuult sinna ei jõua ja päike kütab nagu jaksab, mis omakorda teeb seal viibimise keskpäeval üsna piinarikkaks. Ka on raamatus öeldud, et Pisa torni lastakse korraga 40 inimest ning üldiselt on mõistlik pilet Internetist vähemalt 15 päeva ette osta, sest vastasel juhul ei pruugi torni pääseda. Meil pileteid polnud ja arvestades seal kohatud turistide hulka, ei paistnud olevat ka mõistlikku võimalust torni lähiajal pääseda, mistõttu otsustasime edasi põrutada Bologna poole.

Tegime väikese peatuse Lucca linnakeses, mille peamiseks vaatamisväärsuseks on kogu keskust ümbritsev 12-meetrine hästi säilinud linnamüür. Väidetavalt pidi seal linnakeses olema ka üsna kena San Martino kirik, mida meil üles leida ei õnnestunud. Küll aga võtsime kohalikust jäätisekohvikust endale jahutuseks väikese kohaliku jäätise, mis seni Itaalias proovitust, oli absoluutselt parim - šokolaadipall tõeliselt tumepruun ja ülišokolaadise maitsega, maasikapall väikeste maasikatükkidega (mitte sorbett, vaid kreemine) ja kolmas ehtsate pähklitega.

Poolel teel Bolognasse on Barberino outletcity, kus asuvad suuremate ja tuntumate (võibolla mite just meie jaoks kõik) tootjate firmapoed soodushindadega toodetega. Outletis on tooted alati odavamad kuni 70% võrreldes sama toote hinnaga antud firma esinduspoes. Pean tunnistama, et tänases Outletcitys olin parajalt pettunud - seal oli küll uhkeid kaubamärke, mida seni pole saanud päriselt käes hoidagi, kuid päriselt hammas neile hindadele peale ei hakanud. Ja kui ka oleks hakanud, siis kaubavalik oli pigem kellegi teise maitsele - ei olnud palju tooteid, mis oleks ennast isegi proovima kutsunud. Loodan järgmisest shoppamislinnast veidi enamat.

Et kiiremini Bolognasse kohale jõuda, kasutasime kohalike külateede asemel seekord tasulist kiirteed. Süsteem on tõeliselt mugav: sõidad tõkkepuu taha, võtad pileti ja hakkad aga sõitma; kui omas peatuses maha tahad keerata, sisestad pileti taas automaati, paned pangakaardi või sularaha (olenevalt valitud kassast) järele ja jätkad oma reisi. Hoiab kokku tunde võrreldes külateedega, kuid silmale midagi teel vaadata ei ole: sillad vahelduvad tunnelitega pidevalt. Pikim tunnel, mida täna läbisime, oli 2,2 km otse läbi mäe. Itaallastele kohe meeldib tunnelite ehitamine lisaks ringteedele, mis on ka nende rahvuslikuks hobiks.

Bolognasse ööbimist otsides, jäi meile lõplikult sõelale kaks hotelli, mille vahel ma kuidagi valida ei suutnud ja M-le meeldisid ka mõlemad. Nii otsustasime esimese öö veeta Hilton Garden Innis (4*) ja teise Suite Hotel Elites (4*). Hitlon on ületanud seni kõiki mu ootusi: meie tuba on suhteliselt ruumikas, king-size (vägagi suure) voodiga, mille kummagi poole madratsi kõvadus on eraldi reguleeritav. Samuti on olemas kõiksugused mugavused: business center, kus võimalik nii kasutada arvutit kui printimisvõimalusi, fitness center enese vormis hoidmiseks kui toas leviv wi-fi Internet. Vannitoa osa on umbes sama suur kui meie kogu vannituba kodus. Mugavused on igati tagatud ja tunne pigem selline, et meeleldi jääks siia lausa pikemaks ajaks. Tänase päeva tipphetk on päris kindlasti meie tänane ööbimine. Puhkusele tasub tulla juba üksnes hotellis olemise pärast.

Kolmapäev, 17. august 2011

Toskaana päikese all

Ma ei teagi, kumb jätab sügavama mulje, kas Perugia viimased 400 aastat puutumata kesklinn või Toskaana mägede vahel looklevad mitmevärvilised põllud, kui need omavahel üldse võrreldavad ongi.

Meie hommik algas täna veidi varem, kui olime algselt plaaninud. Uni läks lihtsalt pealt ära. Tuli see öösel end pidevalt välja lülitavast konditsioneerist, mille tulemusel toas ärgates 27 kraadi oli või oleme saanud osaliselt lihtsalt kohalikku temposse, kus hommik algab 8 ajal, 12-15 on siesta ja seejärel kella 19ni on enamus kohti avatud.

Nii olime oma võileivamaterjalist kerge hommikuieine valmistanud, mille eelmisel õhtul supermarketist muretsesime ja sealt hommikusööki otsides tuli meil võtta, mis seal oli, sest valida ei olnud enam midagi. Saialetis oli täpselt 2 poolpikka saia ja needki täiesti kõvad. Ka paljud teised letid olid poe sulgemiseks sisuliselt ilma kaubata. Üldiselt on Itaalias toidupoed üsna hästi ära peidetud elamurajoonide vahele või suurematest teedest eemale. Tõenäoliselt turistid neid just tihti ei külasta.

Jõudsime Perugiasse enne hommikust tipp-tundi, kui linn oli inimestest veel üsna tühi ja kohvikute laudu alles tassiti tänavale. Raamat hoiatas juba eelnevalt, et Perugia kesklinnas autoga sõitmine ei ole sisuliselt võimalik ja linnamüürist sissepoole ei lasta. Parkisime oma auto otse bussijaama all olevasse parklasse, kuhu sildid meid viisakalt suunasid. Sealt näitas nool eskalaatori suunas, mis esimesel pilgul ti tundunud sugugi ebatavaline.

Ent peale esimest üsna kitsast, kuid järsku eskalaatorit tuli veel teinegi ning mõnedki veel, viies meid parklast otse keskaegsesse kaljusisesesse linna, kuskohtusid ühel hetkel nii tänapäev kui koht, kus aeg seiskus ligi 400 aastat tagasi ning kogu ehitise sisemus oli praktiliselt muutumatu. Sealt välja astudes jõudsime samasugusesse linna, kus olid küll kaasaegsed kohvikud ja poed, ent ehitiste mõttes oli aeg ammu seiskunud. See on Perugia au ja uhkus – üks Itaalia parimatest säilinud mäelinnadest.

Perugiaga lõppes meie jaoks Umbria maakond ja suundusime edasi Toskaana poole, kus meie esimeseks peatuspunktiks sai Siena. Ka Siena kesklinnas on autodega sõitmine rangelt reglementeeritud ja linna keskmesse võib siseneda üksnes siis, kui selleks on tõeline vajadus, näiteks turistidel võimalik oma pagas hotellini viia ja koheselt kesklinnast autoga lahkuda, kuid eelnevalt peab olema hotellile auto number teatatud, vastasel juhul võib oodata hiljem kopsakas rahatrahv kaamerate alusel sissesõidu tuvastamise eest.

Sienasse jõudsime just lõunapaiku, kui hulgem turiste oli linna keskmesse lahti lastud ehk linnamüüri ümbruses ette nähtud parkimiskohad suures osas hõivatud. Seal paiknevas parkimismajas ilutses suur kiri vabade kohtade puudumise osas, kuid otsustasime proovida ning kiri oli selles mõttes täiesti ekslik – mitme korruse peale oli päris mitu parkimiskohta vaba. Alati ei tasu Itaalias kõiki silte uskuda.

Sienas oleks kohvritega liikumine ilmselt üsna tüütu, kuna linna keskus asub kõrgel mäe tipus, kuhu tuleb hoolega ülesmäge rühkida üsna terava nurga all. Kui tulla aga autoga, auto ära parkida parkimismajja ja kõndida lauslõõskavas päikeses (varjus 35 kraadi) ca 150 m ülesmäge, jõuab taaskord eskalaatoriteni, mis otse üles keskaegse hõnguga kivilinna viivad. Kaks korda aastas (2. juulil ja 16. augustil) toimub justkui keskajast tagasitulek linna ehk siis hulk inimesi riietub end keskaegsetesse kostüümidesse ja linna peaväljakule teevad agressiiselt kappavatel hobustel tiiru peale ka ratsanikud. Show pidi omaette elamus olema, ent suurest rahvamassist tulenevalt soovitatakse endale kohad sisse võtta juba vähemalt 4 tundi enne etenduse algust. Meie jaoks tähendas see eelkõige seda, et show oli ära eile ning täna võisime vaid näha keskväljakut ümbritsevat tugevast liivasest kivist kabjajäljelist areeni, mille peenike peenike tolm sooja õhku kattis.

Siena on suhteliselt väike linnake, kõigest mõnekümne tuhande elanikuga, ent keskaegne kivilinna osa on kindlasti vaatamisväärsus omaette. Kui Perugiasse on autoga lihtsam siseneda, ent kivilinna osas esimene effekt ja mulje väga võimas, siis Sienas tuleb autoga enne hoolikalt tiirutada, enne kui leida õige parkimisplats, ka on veidi tüütu tugeva kalde all teed mööda üles rühkimine, kuid Siena ise on kompaktsem. Kogu vanalinna osa mahub 8 väravaga linnamüüri sisse. Tänavad on kaetud tihedalt siledate kividega, majad külg-külje kõrval seismas umbes nii, nagu nad aastasadu tagasi ehitati. Keskväljakut ümbritsevad tänavad kulgevad kõik pigem kõveralt ja omasoodu, kuid viies ikkagi tagasi just keskväljakule. Kõrged majad tekitasid tänavatele varjulisi alasid, mis sellises soojuses olid heaks vahepalaks. Kurb on vaid see, et Siena on kujunenud väga turistikaks kohaks, mistõttu sisuliselt kõikidesse vaatamisväärsustesse palutakse pilet osta. Ja turiste on seal üsna hordidena. Peale tunnist jalutuskäiku tundsime end üsna väsinuna lõõskavast kuumusest ja suundusime tagasi konditsioneeritud auto juurde.

Meie viimane veinipiirkonna külaskäik oli Austraalias Hunter Valleysse, mis jättis endast kustumatult positiivse mulje, nii et minu ootused Chianti veinipiirkonnale olid üpris kõrged. Tuleb tunnistada, et vaadete osas ei tulnud mul pettuda. Kitsad teekesed looklevad piki viinamarjapõlde ja oliivisalusid, eemal terendamas ülesküntud põllud vaheldumisi päevalillepõldudega, mille vahele ära eksinud üksikud kivivillad. Just nii maaliline, nagu Itaalia Toskaana piirkonda keegi üldse ette kujutada oskab ja nagu klassikaliselt Itaalia maapiirkondi ette kujutatakse ja ka filmides näidatakse. Tõepoolest, sõit sinna on seda ilu väärt.

Samas tuleb olla Chiantis valmis selleks, et teed kulgevad pidevalt orgu ja mäkke, mäkke ja orgu, nii et meie pisike Eh (kutsume oma Fiat 500 niimoodi just numbrimärgi tähtede pärast) ennast vahepeal üsna vaevatuna tundis ja vaevaliselt 1. käiguga mäest üles ronida püüdis. Üsna ette hoiatamata muutus seal tee ka kruusateeks, mis kohati veel kitsam kui enne seda olnud asfalt, nii et teel mõne teise auto vastutulek vahel üsna keeruline möödumine tundus.

Minu soov oli külastada vähemalt ühte veiniistandust ja osta vähemalt üks pudel veini otse tootjalt. Esmalt võtsimegi suuna väikelinna Radda in Chianti poole, kust abivalmis vabatahtlik turismiinfopunkti töötaja meile kohaliku regiooni kaardikese andis ja paar veiniistandust ära märkis, mis tema meelest paremad olid. Neist üks jäi meile üsna tee peale ja otsustasime sellest läbi minna.

Keset maanteed näitaski silt Castello di Monterinaldi veiniistandusse, kuhu teelt maha keeranuna avastasime, et tee läheb äkki kaheks: üks viib üles mäkke ja teine kuhugi heinamaade vahele. Otsustasime mäest üles ronida, sest künka otsas paistis just kindluse moodi kiviehitis olevat, mis istanduse nimega võiks kenasti kokku sobida. Maja küll nägime, aga ühtki viita või inimest, mis andnuks aimu õiges kohas olemisest, paraku mitte. Keerasime veidi pettununa tagasi maanteele, kus nõutuna veiniistanduse silti vaatasime ja jätkasime oma sõitu Firenze kõrval väikelinnas asuvasse hotelli.

Mõnisada meetrit eemal oli tee ääres taaskord silt, mis viitas veini degusteerimistele tee ääres asuvas majas. Keerasime teelt sinna maha ning avastasime end ootamatult just selle veiniistanduse poekese eest, mida ennist otsinud olime. Kus on siltide ja viitade loogika Itaalias, mine võta kinni.

Sedakorda tabas meid meeldiv üllatus üliasjaliku ja sõbraliku veinimüüja näol, kes andis meile mõnusa ülevaate kohalike veinide näol. Chianti piirkonnas on enamlevinud eelkõige punased veinid, aga mina olen pigem valge sõber. Seal proovitud kaks nooremat punast veini olid aga üllatavalt nii mahedad, et värvi nägemata võinuks maitse poolest selle vabalt valge arvele kirjutada. Ka proovisime seal kohaliku toodanguna oliivõli (mille saak oli neil sisuliselt läbi müüdud ja uus tuleb alles novembris – olgu siinkohal öeldud, et ühest oliivipuust saab keskeltläbi vaid 1,5 liitrit õli), mis maitses nii puhtalt, et selle ostmata jätmine oleks olnud gastronoomiline patt.

Meie veiniistanduste külastamised piirdusid sedakorda vaid ühe istandusega – ühest küljest seepärast, et aeg hakkas veidi peale suruma ja õhtu juba kätte jõudma, teisalt seetõttu, et künklikel teedel seigeldes võttis meie pisike Eh oluliselt rohkem lütust, kui tavalisel maanteel kulgedes ning meil polnud võimalik endale enam lubada maanteelt kõrvale kaldumisi, et mitte teepeale jääda. Siinkohal ei tasu väga loota, et pisikestes mägilinnades väga palju tanklaid leidub. Meie õnneks siiski ühe leidsime ja saime oma reisi rahulikult jätkata.

Mõtlesime korraks, et hotelli asjad ära pannud, võiksime ju Firenze linna peale minna või lausa Pisasse, kuid me ei osanud arvestada sellega, et hotelli leidmine võtab meil kordades rohkem aega kui senised varasemad kogemused seda näitasid. Nagu Eestis on olemas Aia ja Pikkvõi Uus tänav sisuliselt igas linnas, nii on ka Itaalias mõned tänavanimed äärmiselt korduvad ja ühel sellistest meie täna öine voodikoht just asuski. Tiirutasime ühte pidi ja teistpidi, kuid leitud tänaval meie numbriga maja kohe kuidagi ei olnud.

Mõtlesime, et olime eksinud linnaga. Sõidsime teise kõrvallinna, ent ka sealt oma hotelli leida ei õnnestunud. Tekkis juba tunne, et sellist hotelli ei olegi olemas, kui ühtäkki märkasime samanimelist majakest meist paremale jäämas. Nüüd, kui olime maja tuvastanud, tuli sinna veel tuvastada autoga juurdepääs, mis sai järgmiseks parajaks pähkliks. Meie majutusasutus asus orus, mille ühes küljes oli väike sild ja teises ringtee ning paistis, justkui maja juurde ei viiks ühtki teed – sillalt otse maha keerata ei saanud ja ka ringteelt ei paistnud väljasõitu olevat. Alles hiljem märkasime, et napilt enne ringteed läks eraldi teeke, mille otsas ka imepisike viit, La Spiga hotellikese (meie mõistes pigem kodumajutus, kus perenaine elab samas majas, kuid see-eest väga korralik koht) juurde. Jah, silte ja viitasid oskavad Itaallased peita tõeliselt hästi.

Muide, Itaalia omapäraks on veel kolm asja, mida oleme palju märganud: pidevad tunnelid teedel – nii linnades kui äkki keset maanteed. Tunnelid, mis on pikad vaid mõni meeter kuni mõnesaja meetrini; linnapildis koerad – nii koertega koos reisivad turistid kui kohalikud, kes nendag kõikjal jalutavad. Rohelust on kordades vähem kui Eestis, ent koeri selle võrra oluliselt rohkem ja kõikjal; tubakapoed ja suitsetavad itaallased – itaallased kõnnivad tänaval, suits käes, istuvad söögikoha terrassil ja suitsetavad, seisavad lennujaama ees kampadena koos, plärud ees, roolivad autot ja tõmbavad tubakat. Ühesõnaga itaallane armastab suitsetada ja ta teeb seda tõeliselt palju. Ja kõikjal.

Teisipäev, 16. august 2011

Assisi - kivine rahulinn kaljuserval

Hommiku ärkasime iseenesest tund enne äratuskella ja tundus, et aega on justkui selle võrra priipärast. Ent millega me arvestada ei osanud, oli suhteliselt olematu Interneti kiirus, mis eelmistel päevadel veel hädapäraselt talutav tundus.

Eestis olime teinud autole broneeringu, kuid ühtegi kinnitust meilile selle kohta ei tulnud, kuid lubati vastata 48 tunni jooksul. Tänaseks oli möödunud 4 päeva ja ei ühtki vastust. Ka ei tunnistanud rendifirma koduleht broneeringu numbrit, mille olin üles kirjutanud. Nii asusime otsima uut autoerendi võimalust kohapealt.

Meie sooviks oli võtta endale auto täna nädalaks ajaks, nii et saaksime selle tagastada Bergamo lennujaama hommikul kell 5 enne lennukile minekut. Sellist asja võimaldavad üksnes suuremad ja tuntumad rendifirmad. Eestis olime juba kindlaks teinud, et Avise kontorid on sisuliselt kõik puhkuseks suletud. Hotelli vastuvõtust soovitati meil pöörduda Hertzi. Kuiadministraator lähimasse Hertzi kontorisse helistas, ei võetud ka seal toru. Internetist õnnestus mul niipalju välja pigistada, et ka see kontor oli suveks suletud. Paraku oli aga Internet niivõrd aeglane, et ei õnnestunud kuidagi Internetis autobroneeringut ära teha, tagatipuks andis leht veel itaaliakeelse errori.

Egas midagi, pakkisime oma kohvrid ära ja hakkasime neid enda järel vedades sammuma läbi Villa Borghese pargi, mille täpselt teisel pool otsas asus Hertzi kontor. Kui sinna kohale jõudsime, nägime küll Hertzi reklaami koos aadressiga, kuid ühtegi arusaadavat viita asukohale ei osutanud. Peale mõningat kaardi ja ümbruse uurimist leidsime Villa Borghese ärikeskusekese maa-aluse parklaga. Sealt viis läbija välja mitu käiku treppidega, ent autorendile ühtki mõistlikku viita ikkagi ei osutanud. Üleüldse tundub Itaalias olevat pigem tavapärane osutavate viitade puudumine või antakse kätte üksnes üldsuund, ka ei ole linnadele viitavatel liiklusmärkidel üldjuhul kilomeetrite arvu peal. Ehk siis võtta suund innapoole ja küll sa siis näed, kui kohal oled.

Peale mõningast seletamist Hertzi kontoris, mille olime maa-alusest parklast lõpuks tuvastanud, samas asumas ka Sixti ja Europcari kontorid, millest esimene tundus suletud olevat ja teist me lähemalt uurima ei hakanudki, ulatati meile väikese valge peaaegu uue (11 000 km läbisõiduga, märts 2011 väljalase) Fiat 500 võtmed. Itaalias on igal juhul väikese auto omamine äärmiselt mõistlik tegu, arvestades kitsaid tänavaid ja imepisikesi parkimiskohti. Ka linnapildis on pigem enam-levinud autoks Smardi-laadsed.

Samal ajal, kui Hertzis auterendidokumente ajasime, oli Martini telefoniletekkinud Itaalia numbriga vastamata kõne. Tagasi helistades sattus ta Sixti autorendi ooteliinile. Peagi helistati sealt meile uuesti tagasi, et küsida, kas tahame ikka veel autot rentida. Martin palus neil autorendisoovi tühistada, sest olime endale just mujalt auto rentinud ja nende ühenduse võtmine jäi kahjuks paar päeva hiljaks.

Roomas saime tükk aega tiirutada, enne kui leidsime õige suuna linnast välja. Telefoni GPS on maantee peal küll asjalik, ent selle jõudlusest jäi suurlinnas paraku väheseks. Lülitasime juba eos välja tasulised teed, et saaksime tiirutada väiksematel külavaheteedel ja näha ka kohalikku ümbrust.

Üsna suvalises väikelinnas näitas ühtäkki pisikeselt ristmikult alla must nool kirjaga „Outlet“. Keerasime huviga selle suunas, sest Outlet-cityd on ka üheks meie reisi eesmärgiks – on neist ju võimalik ülimõistliku raha eest väga mitmeid riideesemeid muretseda. Kõigepealt lookles pisike kitsas ja kurviline rada piki mäekülge üsna järgsult üles, jõudes velgi pisemasse mägilinna, sealt näitas järgmine must nool mäe teisele küljele, kust sama kitsas ja järskude kurvidega rada lookles sootuks alla, nii et meie uus reisikaaslane kippus vahepeal üsna vinguvat häält tegema, et end korralikult mäest üles vinnata. Olime vahepeal arvanud juba vähemalt kolm korda, et oleme totaalselt eksinud ja Outlet oli hoopis mõni pisike külapoeke, mida me lihtsalt ei märganud, kui me äkki märkasime eemal laiutavat suurt ostulinnakut asumas üsna mitte kusagil. Tõepoolest, pea paarkümmend kilomeetrit tagasi osutunud must väike nooleke oli juhatanud meid lõpuks õigesse kohta. Ostulinnak tundus olevat rahvast üsna tühi – oli selles siis süüdi kuum päike või alles uus linnak (vähemasti selle mulje koht jättis). Veetsime seal mõnusa tunnikese ja sooritasime ka mõned esimesed ostud.

Edasi otsustasime võtta suuna pigem väiksemate teede asemel maanteele, et jõuda hotelli veel pärastlõunal mõistlikul ajal. Meie hotell oli võetud Assisi külje alla. Kui minu Eesti itaallane M andis soovitusi minna just Perugiasse ja Assisisse, ei osanud ma sellest eriti midagi arvata, peale M sõnade, et Toscana on turistilik, kuid Umbria maakond veel paljuski turistide poolt avastamata, aga kahtlemata sama ilus kui Toscana.

Vaated, mis meile teelt Umbria maakond avanesid, olid hinge matvad. Äraõitsenud päevalillepõllud vaheldumas liivamullaste küntud põllulappide ja kuldkollaste heinapallidega kaetud rohumaadega. Taamal terendamas erinevate kõrgustega kivised mäed, mida paljuskikatmas rohelised puud ja mille jalamil laiumas erinevad Itaalia linnakesed. Mitmeski kohas tekkistahtmine auto lihtsalt peatada, et mõned ilusad pildid teha, kuid kitsastel teedel on see suhteliselt keeruline.

Jõudsime hotelli pärastlõunal, kui siesta oli juba läbi, kuid väljas endiselt lõõskavad 35 kraadi, nii et konditsioneeritud õhuga autost välja astudes, tundus, nagu oleks saanud sooja õhuga otse litaki vastu nägu. Selles suhtes oli minu kõhutunne äärmiselt õige, et vaadata kindlasti konditsioneeriga tubadega hotelle. Ilma nendeta suvekuumuses Itaalias on ilmselt suhteliselt raske.

Assisi linn ise kannab nimetust rahulinn. Lonely Planeti kohaselt on tegu kõige usklikuma linnaga maailmas. Ja neil võib isegi õigus olla. Seda peetakse ka hingeliseks Umbria pealinnaks, mis on seotud eelkõige seal 1182 aastal sündinud püha Francisega. Väidetavalt elab selles pisikeses mäe otsas olevas äärmiselt kivises linnakeses lausa 27 000 inimest (ei ole küll täpsustatud, kas selle arvu hulka kuuluvad ka ümberkaudsed väiksemad külakesed oma elanikkonnaga). Kogu linn on tehtud sõna otseses mõttes kivist – teed on kivist, ääritsetud teist värvi kivist kõnniteede ribadega, millest algavad koheselt kivist majade seinad. Põhimõtteliselt jooksevad kõik tänavad, kas mäest üles või mäest alla ning tasast maad sisuliselt ei ole, mis teeb seal kõndimise teatud määral väsitavaks ja kuumuses ka üsna higiseks tegevuseks. Ma ei ole päris kindel mitu pühakoda Assisis asub, kuid neid on äärmiselt palju. Nii näeb linnakese peal liikumas ka suuremas koguses munke ja nunne.

Assisis asuvad kirikud ei ole seest kullaga üle valatud nagu olid Roomas, kuid ülimalt suured kiviehitised on need siiski ja lausa kohati mitme korrusega. Peamises kirikus, Basilica di San Francesco, asuvad keldrikorrusel ka tema pühaduse säilmed. Loomulikult tuleb niivõrd usklikus linnakeses austada kohalikke kombeid ja see tähendab, et paljaste õlgade ning paljaste põlvedega pühakotta siseneda ei tohi. Kui õlgadele viskasin ise salli peale, siis lühikeste pükstega põlvi ei saanud kuidagi katta. Õnneks on kohalikud ka sellele mõelnud ning uksel ulatati mulle viisakalt koheselt rätik, mille vöö ümber siduda sain, et põlved kaetud oleks ja mille omakorda kirikust väljudes taas tagastasin.

Assisi kivilinn on iseenesest kaunis ja seetõttu ka suurem turistimagnet, misa kasutavad ära kohalikud rajamaks igasse väiksemasse kõrvaltänavasse hotellikest ning restorani – eks turistilt püütakse kätte saada igasugune raha. Nii on ka Assisis sees ja selle ümbruses parkimine eranditult tasuline. Aga eks see ole arusaadav ka – linnast, mis pärineb ise justkui muinasjutust, avaneb ümbruskonnale imeliselt maaliline vaatepilt, mida ei saa kuidagi imetlemata jätta. Et meie hotell asub mäe jalamil, millel paikneb Assisi, avaneb meie toast otse vaade öisele valgustatud kivilinnale. Itaalia on muinasjutuliselt ilus.

Esmaspäev, 15. august 2011

Antiik-Rooma ühe päevaga

Hommikul ehmatasin end üles äratuskella peale. Konditsioneeritud õhuga öö möödus kiiresti ja mugavalt - nii mõnusa madratsiga voodit pole ammu üheski hotellis kohanud. Meie hotellituba näeb välja küll veidi pisike (Türgi hotelliga võrreldes on meil lausa tantsusaal), kuid selle eest kergelt luksuslik. Igatahes julgen siiralt Best Western Rivolit Roomas soovitada.

Pealehommikusööki otsustasime võtta suuna Vatikani peale. Meie hotell on selle mõttes heas kohas, et umbes poole tunnise jalutuskäigu kaugusel on nii Vatikan kui ka Rooma kesklinn. Vatikani poole jalutades läbisime mitmeid tüüpilisi Rooma tänavaid, mis olid suhteliselt inimtühjad - on august, puhkuste kuu, kus enamus poode ja ärisid väljaspool turistipiirkonda, on kuni kuuks ajaks suletud, ja riigipüha, mida itaallased vägagi tähistavad.

Vatikan on väga võimas. Meeletult suur kiviplats, ümbritsetud kõrgete kivist postamentidega. Mis moel see kunagi küll valmis ehitatud algselt sai, on tegelikult mulle siiani täiesti mõistmata. Vatikani endasse saab siseneda väravatest üsna lihtsalt, kuid Basiilikasse, mis on Vatikani peamiseks vaatamisväärtuseks ja mille rõdult paavast tervitamas käib, on oluliselt keerulisem: piki kiviplatsi lookleb pikk saba lauspäikeses. Väravateni jõudes tuleb läbida metallidetektor ja jälgida, et õlad oleksid kaetud ning vältida lühemat kui põlvedeni pükse või seelikut. Alles seejärel on võimalik soetada 14 € maksev pilet. Pean ausalt tunnistama, et Basiilikas jäi meil sees käimata, sest paaritunnist saba lauspäikeses me tõepoolest seista ei jaksanud ega viitsinud. Samas olen suhteliselt kindel, et väga hea üldmulje Vatikanist saab kätte ka selleta.

Kui Roomas on aega vaid enam-vähem üks päev hommikust õhtuni, tuleb teha teatud valikuid. Näha tahaks justkui kõike ja palju, ent see tähendab, et igal pool sabas seista ja sisse minna ei ole võimalik. Sellisel juhul on mõistlik alustada Vatikanist, seejärel liikuda lõunaks Piazza Navona kanti ja lõpuks Colosseumi ning Rooma Foorumisse.

Piazza Navonasse, kus algselt plaanisin lõunat süüa, jõudsime küll pärastlõunal ent tundega, et süüa veel sugugi ei taha. Piazza tähistab itaalia keeles platsi ja ka seekordne plats oli täidetud massiivse kivikujudega purskkaevuga otse basiilika ehk kiriku ees, platsi ennast ääristamas välikohvikud. Itaalias asuvad välikohvikud on mõnusad ja filmilikult romantilised. Esmakordselt nägin, kuidas veetorukesed olid veetud kohviku päikesevarjude alla, nii et sealt pritsis peenikese udupilvena pidevalt sööjate suunas vett, et neid kuumas ilmas vähegi jahutada.

Võtsime suuna Colosseumi peale ning sattusime endalegi ootamatult ühtäkki suure valgest marmorist treppidega kaetud ehitise ette, millel olid hoiatussildid, et seal istuda, sööke ega jooke tarbida ei ole lubatud. Asusime treppidest üles ronima ning avastasime end peagi imelist vaadet väljendaval terrassil. Kui sildist õigesti aru sain, oli tegemist Kultuuriministeeriumi ja ajaloo muuseumiga. Sisuliselt avaneb katuseterrassilt suurepärane vaade kolme suunda üle Rooma ning veel paremaks vaateks on võimalik lunastada pääse liftiga sõitmiseks veel kõrgemale katiseterrassile 7 € eest. Muide, treppe on kõiksugustes ehitistes Itaalias lausa priipärast.

Kuigi Colosseum terendas muuseumile suhteliselt lähedalt, siis otseteed selleni me kuidagi koheselt ei märganud ning meil õnnestus teha üpris suur ring ümber Rooma Foorumi ja Palatine, mis on sisuliselt antiiksest Roomast säilinud mastaapsed varemed. Ühe ja sama piletiga saab läbida nii Colosseumi, Rooma Foorumi kui Palatine, ent see eeldab kas varasemalt Internetist pileti ette ostmist, mida meie ei teinud, või kohapeal mõnes piletisabas seismist. Samas tuleb nentida, et Rooma Foorumile ja Platinele tegime sõna otseses mõttes ringi peale, nii et vaade avanes neisse antiiksetesse paikadesse iga nurga pealt.

Kui Colosseum on pigem soovituslik läbida pärastlõunal ja umbes sellel ajal me sinna ka sattusime, ent nähes meeletuid piletisabasid ja tundes enda väsimusastet, otsustasime sinna sisse minekust loobuda ja jätta selle pigem teiseks korraks. Siinjuures ongi pigem veider see, kuidas uuem Rooma ja vanem Rooma omavahel kohtuvad, nii et kõik antiiksed paigad asuvad kivinikerdustega majade ja tiheda liiklusega linnatänavate vahel ilma peitmata.

Trastevere on pigem nagu Tallinna Kalamaja - jätab endast parajalt boheemlasliku mulje. Kui peamiste turistiatraktsioonide ümbruses on pigem näha tumedanahalisi tänavakaupmehi ja -kunstnikke, siis Trasteveres ei ole haruldased ka tänavakerjused ja kodutud. Samas on selle kandi aura kuidagi muust kesklinna ümbrusest erinev. Kas tuleb see tänavakohvikutest ja vabamast meeleolust või linnaosas asuvast Basilica di Santa Mariast ehk Roomas asuvast vanimast Neitsi Maarjale pühendatud kirikust - mine võta kinni. Just seal samas, kiriku ees platsil, enne väsinud jalgu puhkavatest turistidest pulbitsevat kirikut, kohtasime ka tänavamuusikutest tšellot mängivat noormeest koos akordionistist emaga, keda eilegi linna teises servas kohtasime. Kui purskkaevu treppidel istudes oma tänavakohvikust kääridega lõigatud pitsat sõime (mille maitse oli imeline), oli lõbusalt elav taustamuusika üksnes sobilik justkui rusikas silmaauku. Tundub, et Roomas tuleb tänavamuusikuks, -kunstnikuks või -müüjaks olemiseks taotelda ka eriline luba, sest otse muusikute kõrvale oli end sisse seadnud üks aerosoolvärve kasutav kunstnik, kelle ametnikud loa puudumise tõttu üsna kiiresti sealt minema peletasid. Ka õnnestus meil ühel teisel tänaval teises linnaosas näha hetke, kus tänavamüüjad oma papist lauad koos kaubaga hetkega kokku korjasid ning minema kontrolli hirmus plagasid, olles umbes kümmekond minutit hiljem kogu kaubaga samas kohas tagasi. Nende kauba kokku kogumise kiirus ja oskus oli absoluutselt võrratu.

Roomas on üsna kummaline ka see, et tüüpilisi supermarketeid linnapildis sisuliselt ei kohta. Ka ei ole kuskil avalikult suuri viitasid väljas, mis suunaksid kuhugi kaubanduskeskusesse a ometigi on mul raske uskuda, et kesklinnas neid üldse ei ole -seal elavad ja töötavad inimesed ju käivad ometigi kusagil toidupoodides, kasvõi väikestes, ent neidki otsisime taga üsna tikutulega. Kui me poleks turistiinfopunkti töötajalt teada saanud, et Oviesse poe keldrikorrusel asub Billa toidupood, poleks me osanud seda mitte kuskilt uneski aimata. Oma veidi enam kui 30 km jalutuskäigu peale oleks me pidanud kuskil ikka mõne poekese otsa komistama, kuid leidsime vaid kogemata ühe, kui olime suutnud teisest linnaosast paar tundi varem oma veevarusid juba täiendada.

Õnneks vett müüakse tänaval üsna tihti asuvates putkades, kuid poehinnaga võrreldes on vahe ca 5-kordne. Teiseks alternatiiviks on kasutada pea iga nurga peal asuvaid avalike vee kraane, kust vesi vahetpidamata jookseb ja mida inimesed nii joogiks kui pudelite täitmiseks usinasti kasutavad, nii et mõne kraani juurde tekib vahel isegi saba. Väljas valitsev kuumus nõuab tihedat joomist, et mitte vedelikupuuduse käes kannatada. Selle võrra on higistamist rohkem ja wc-pause tarvis oluliselt vähem teha, ent päeva lõpuks on keha higist ebameeldivalt kleepuv ja sõrmed-varbad kuumast üles paistetanud.

Tänane pikk jalutuskäik võttis keha üsna korralikult läbi, nii et kosutav uni on üksnes väga teretulnud. Kuidas meie homne päev aga välja näeb, kui peale hommikusööki ennast hotellist välja kirjutame, ei ole veel sugugi teada. Tegime enne Eestist äratulekut küll autobroneeringu, kuid pole sellele siiani mingit kinnitust saanud. Ühest küljest tuleneb see ilmselt sellest, et Itaalia puhkab, teisest aga täna ja eile olnud riigipühadest, kus keegi lillegi ei liiguta. Homme meil tuleb igatahes endale sõiduvahend muretseda, et meie edasine reis plaanipäraselt kulgeks. Aga see on alles homme.

Pühapäev, 14. august 2011

Rooma – linn seitsmel künkal

Roomat olin seni ette kujutanud teistsugusena kui ta tegelikult on. Minu ettekujutuses oli tegemist kas iidavande varemete koguga (ilmselt tulenevalt ajalootunnist õpituna) või tüüpilise kesk-Euroopa linnaga. Tegelikkuses on Rooma (või vähemasti see väike osa, mida ma siiani näinud olen) vahemerelikult romantiline.

Meie tänane päev on olnud väga pikk ja erinevatest emotsioonidest piisavalt tulvil. Ärkasime öösel kell 3, et jõuda õigeks ajaks lennujaama. Turvakontrolli on tõhustatud ja sestap võib see halva õnne korral võtta aega isegi üle tunni. Lend Tallinnast Riiga startis enne päikesetõusu ja olenemata selle lühidusest, oli pool tunnikest lisauneaega üsnagi hädavajalik. Seejärel oli Riias meil aega järgmise lennuni 5 tundi, millest ca poolteist veetsin taaskord Une Mati meeldivas seltsis Riia lennujaama pingil. Vähemasti on seal enam-vähem mugavad tingimused loodud pikutamiseks – eraldi pinkide vahele asetatavad seljatoeta toolid on just sobilikud jalatugedeks, et end veidi välja sirutada. Peale kerget uinakut aknast välja vaadates, avastasin sealt hulga inimesi lennuki juures sebimas, neist 3 õige kummalise välimusega: üleni hõbedaseks võõbatud nii juuste kui nahatooni ja riietuse poolest, riietus meenutamas siiami kaksikuid, ent ühe peaga, suur võttegrupp ümber sebimas. Üsna põnev oli jälgida ilmselt Air Balticu tarbeks tehtavat pildisessiooni justkui VIP sektsioonist.

Millest Riia lennujaamas aga tõsine puudus on, on elektripistikud, kus oma tehnikaseadeid lendude vahel veidi laadida saaks. Ja need üksikud, mis üldkasutatavates ruumides (üldjuhul keset koridori ja pinkidest eemal) asuvad, on leidlike reisijate poolt enamjaolt juba varakult hõivatud. Riia lennujaam on nagunii nii suhteliselt väike, et seal midagi väga tarka pika vaba ajaga pihta pole hakata, isegi poed on suhteliselt olematud ning kohvikutele mitmekordseks külastuseks rahakott kuidagi peale ei hakka.

Sedakorda oli meil kaasas vaid käsipagas ning seetõttu pääsesime lennujaama turvatsoonist välja kiiresti. Olin jõudnud Lonely Planetist lugeda, et FCO-st saab linna kas rongi (11 €) või paari tunni tagant käiva bussiga (7 €). Kohapeal selgus sootuks teine info: vahepeal olid nii firmad kui hinnad muutunud: rong tõstetud 14 € peale (lennujaamast rongi jaama jõudmine on üsna lihtne ja pileti ostmine automaadist mugav – kui saaks vaid aru, mis rong millal tuleb ja kuhu läheb) ning buss käis nüüd iga 20 minuti tagant ja maksis 8 €. Otsustasime bussi kasuks, muretsesime endale piletid ja hakkasime bussijaama otsima. Itaallastele vist ei ole väga omane turistisõbralikkus: nii näitas lennujaamas bussijaama silt aeg-ajalt erinevates suundades ja õigesti arusaadavaid silte väga väljas polnudki. Peale ca poole tunnist bussi otsimist ja õige platvormi tuvastamist selgus, et on ka teine otsebuss kesklinna, mis maksab 6 €. Et olime aga piletid juba kallimale ära ostnud, siis polnud meil enam valikut. Peaasi, et kesklinna kohale saime.

Termini jaam on Rooma keskjaam, kust lähevad nii rongid, metroo kui bussid ja lennujaamast tulles jõuabki eelkõige just sinna välja. Olime otsustanud kiiremaks hotelli jõudmiseks kasutada ühistransporti. Teadsime ka peatust, kuhu peame välja jõudma, ent mida me tuvastada ei suutnud, oli transpordivahend. Ka ei olnud esimese hooga pileti ostmise süsteem lihtne ja üheselt arusaadav (kas metroos kehtiv pilet on sobilik ka bussisõiduks või mitte – hiljem selgus, et 75 minutit kestev nö tunnipilet katab 1 metroosõidu ja lõpmatus koguses muud ühistransporti, väljaarvatud lennujaama liinid). Nii püüdsime leida Termini jaamas seal asuma pidanud turimsiinfopunkti, ent lootusetult. Jaama enda klienditeeninduse punktis lookles mitmekümne meetri pikkune saba, mis kuidagi lüheneda ei tahtnud. Leidnud raamatupoest infosildi, lootsin sealt saada vähemalt nii palju teada, kust võiksime muretseda endale Rooma kaardi, et veidi paremini nii enda teekonda kui ühistransporti kaardil planeerida, ent ka see lootus oli asjata. Suures raamatupoesasuv infopunkt tähistas üksnes nukralt üksi seisvat arvutit, mis oli kasutamiseks vaid personalile. Nii kõndisingi ma sealt nõutult tühjade kätega taas välja. Õnneks leidsime ühe heatahtliku turvatöötaja, kes meile sõbralikult õige tee vajalikule metrooliinile kätte näitas.

August on Itaalias suur puhkuste kuu ja suurlinnad on sisuliselt inimestest tühjad (Loe: kohalikest, sest turiste on praegu linna peal ikkagi üsna palju). Sellest tulenevalt on mõistlik kõiksugu ehitustöid ka ilmselt augusti planeerida. Nii õnnestus meil metroos kasutada just seda liini, kus praegu ehitustööd on ja itaalia keelt mitterääkivana oli praktiliselt võimatu aru saada, kuidas peaksime jõudma õige metroo peale. Olen mitmes suuremas linnas (London, Pariis, Praha, Peterburg, Melborune jne) metrooga varemgi sõitnud, kuid süsteemid on olnud üsna lihtsad ja loogilised aru saamaks, kuidas õigesse punkti kohale jõuda. Itaalia nendele reeglitele igatahes ei allu.

Küll aga tuleb nentida, et iga piletiautomaadi juures on vähemasti üks ilmselt sisserännanu, kes suures heatahtlikkuses püüab abistada sul kui turistil pileti ostmist, lootes abistava ja heasüdamliku töö eest turistilt heldet tasu mõne euromündi näol. Nende inimeste sissetulek sõltub ka olulisel määral automaatidesse jäetud tagastusmüntide kokku korjamisest.

Peale ehitustöödest tulenevat suuremat treppidest üles-alla käimist leidsime üles õige metrooliini. Sealt edasi tuli meil metroost väljuda ja leida kohalik rongijaam, et veel peatuseke edasi sõita. Ka oleks liigne soov arvata, et metroo- või rongiplaanidel kõik peatused peale on märgitud, ilmselt on märgitud üksnes tähtsamad. Nii et ülioluline on teada, millise sihtpunkti suunas sõita tuleb ja seejärel juba rongis olles sealset kohalikku detailsemat kaarti vaadata, et peatused endale selgeks saada.

Kui hotelle Rooma otsisin, siis lugesin, et just Termini jaama lähistel asuvad mitmed soodsamad hotellid, kuid kant pole just kõige turvalisem. Tõepoolest – päise päeva ajal on tänavad täis teepervel istuvadi tumedanahalisi meesterahvaid. Päeval seal liikumine hirmu just ei tekita, aga et kõiksugused kirjandused hoiatavad Roomas rahvarohketes kohtades taskuvaraste eest, teeb ettevaatlikuks siiski ja pigem on mul hea meel, et meie hotell asub Villa Borghese lähistel rahulikus saatkondade rajoonis, mitte Rooma keskmes Termini jaamas.

Kui oma hotelli olime lõpuks peale väikest ekslemist ja mööda Rooma pidevalt künka suunas kulgevaid tänavaid (nagu Murphy ikka, kõnnid sa kohvriga pigem mäest üles kui alla) kohale jõudnud, oli väljas ligi 30-kraadisest soojusest nahk täiesti leemendamas. Kiire riiete vahetus ning asusime linna poole tagasi tatsama.

Meie esimeseks väikeseks peatuseks sai Villa Borghese park, mis on täis risti-rästi kulgevaid radasid, mis on küll püüdlikult hotellist saadud tasuta linnakaardile märgitud, kuid mida on sellegipoolest veidi keeruline jälgida. Park ise on aga väga ilus, suurel maa-alal ja täis rohelist lopsakust, sisaldades endas nii piknikuplatse, jalutamis- või rattasõidu võimalust, loomaaeda (viimases pole ma päris kindel, aga itaaliakeelsetest siltidest tundus mulle just selline asukoht olevat) kui ka spetsiaalselt koerte jalutamiseks mõeldud pargiosa. Viimane on mulle kui suurele koerasõbrale otseloomulikult südant soojendav.Lisaks olid parki sisse seadnud end trikitavad rulluisutajad, kelle etteasteid olid mitmed inimesed istudes pealt vaatama jäänud. Mul ei olnud absoluutselt aimugi, et tulluiskudega selliseid trikke ja sõite teha üldse võimalik on. Ühesõnaga – Villa Borghese on tõesti selline kant, kus võiks Rooma sattudes kindlasti ringi jalutada.

Kui olime üle vaadanud Hispaania trepid, suundusime pigem kekslinnatänavatele, kus ees sebis juba suurem rahvamass. Et täna ja homme on Itaalias suured riigipühad, on inimestel vabad päevad ning üldjuhul väga tööd ei tehta. Lisaks tavapärasele puhkusteperioodile, on nende kahe päeva puhul suletud ka suurem osa poode ja ka söögikohti. Nii jalutasime mööda pikka tänavat, mõlemal käel ülituntud disainerite hirmkallid poed, millest pooled täna-homme riigipüha tõttu suletud. Kui ülejäänud Rooma ongi sel ajal pigem välja surnud ja ka meie hotelli ümbruses kõik kohad suletud, siis kesklinnas, kus turiste on hordidena, on enamus asju üldjuhul siiski avatud. Lisaks toimumas erinevaid muusikalisi etteasteid tänaval või õhtuks ette valmistatud ilutulestik otse Hispaania treppidel ootamas enda süütamist.

Kesklinnas on ka palju näha just tumedapoolse nahaga meesterahvaid müümas kõiksugu nn firmamärkidega träni, mis on laiali laotatud päikese kätte särama otse tänavale suurtele tekkidele. Ilmselt loodavad nad leida turistide seast oma võltskaubale ostjat (kusagilt on mulle meelde jäänud, justkui oleks Itaalias võltskauba omastamine lausa kriminaalkaristus?). Lisaks sellisele tegevusele, leiavad samade meeste rahvuskaaslased endale toimetamist ka kesklinna mööda ringi patseerides, punaste rooside kimp käes, millest püütakse mõne õie kaupa naisterahvale lilli kätte suruda ning antud lillede maksumus siis naisterahva saatjalt kätte saada. Meie pääsesime seekord ilma pealesurumata lillede eest maksmiseta.

Kesklinnas on raske leida mõnda supermarketit, kust veepudelit joogi tarbeks osta saab. Selle eest on aga mitmel pool tänavatel näha väiksemaid putkasid, mis pakuvad nii võileibu kui ka vett jms joogipoolist. Hinnad on neis jookidele otseloomulikult kallivõitu, kuid soojal suvepäeval veepuuduses keha hinda ei küsi. Kui pudeli letilt kätte haarasin, olin imestunud, kuidas see ilma külmikuta letil seistes nii jahe saab olla, ent peagi avastasin veepudelist jäätüki: ju nad lasevad veel jäässe minna ja seejärel panevad ta letile sulama – hoiab vähemasti sisu kenasti jahedana.

Pean nentima, et Rooma on küll Euroopalik, kuid kaunis linn ja meenutab mulle kohati Viini. Roomas on ilmselgelt rohkem erinevaid sädeleva sisuga kirikuid ja katedraale, kui Viinis, ent mingi ajastu hingus on ikkagi sarnane. Suured kivist ehitatud majad, mida kaunistavad mitmel pool detailideni viimistletud kivinikerdused. Kuldseks ja mustriliseks võõbatud basiilika laed. On, mida vaadata.

Kivi ja marmorit on ilmselt kunagi itaallastele kätte käinud üsna priipärast, sest mitmed vanemad hooned on ehitatud just kõrgetele marmorsammastele. Samuti on linnapildis palju näha erinevaid kivist purskkaeve. Neist üks tuntumaid on Trevi purskkaev. See on tõesti suurejooneliselt mitmetasandiline kiviehitis, mida esmalt nähes pilk selle kõiki detaile korraga hoomata ei jaksagi. See on võimas ja kaunis, kuigi turistide poolt üsna ülerahvastatud.

Olles kõndinud täna maha juba ca 11500 sammu, oli rammestus võimust võtmas ning otsustasime hotelli tagasi pöörduda ühistranspordiga ja kasutada selleks linnaliini bussi, millega meil veel Roomas sõita polnud õnnestunud. Kui muidu müüvad pileteid ajalehekioskid ja tubakapoed, siis tänasel pühapäevasel päeval ja riigipühal olid need kõik suletud. Peale ligi 3 bussipeatuse jagu edasi kõmpimist mööda tänavat, nägime lõpuks metroojaama, kust oma piletid kätte saime. Küll on hea, et nii metroos kui bussis sama pilet kehtib. Teine põnev asi, mis siis linnaliini bussidega on, on see, et need on väga väikesed. Bussidel on üldjuhul ainult 2 ust ning oma pikkuselt Tallinna lühikestest linnaliinibussidest vaid pool. Üsna harjumatu vaadata.

Meie hotellitoal on ka oma rõdu lisaks konditsioneerile. Ka on hotellitoa rõduuks ja aken kaetud väljaspool asuva toa seest allakeritava metallrulooga nagu on kõik aknad kaetud ka Belgias ja Hollandis, et päike tube asjata kuumaks ei kütaks ning ehk on nii veidi turvalisem ka. Meie jaoks on selline õues asuv raudruloo veidi harjumatu.

Õhtu lõpuks olime niivõrd väsinud linnapeal jalutamisest ja oma osa tegi ilmselt ka osaliselt magamata öö. Linnas õhtusel tunnil lõuna asemel haaratud pastaports (ja Itaallased on tõepoolest uskumatult head pastameistrid) täitis veel kõhtu piisavalt, et mitte endale uut portsu õhtusööki muretseda. Nii ostsime endale poest hotellituppa kaasa pudeli valget Itaalia veini, karbi väikeseid datteltomateid, kohalikku mozzarellat ja meie jaoks tundmatu nimega juustu. Mida sa hing oskad veel tahta, kui suvisel sumedal ööl oma hotelli rõdul istuda, veini koos juustude ja tomatiga nautida, taamal terendamas õhtupäikese kumas ühel Rooma küngastest laiuv linnaosa. Meie puhkus on alanud.