Esmaspäev, 12. jaanuar 2009

Telefonide ebaõnn

Sel kevadel saab 10 aastat minu päris esimesest päris oma mobiiltelefonist. Oli maikuu, kui see uus ja popp asi endale sobiva koha minu kotis leidis. Ilmad olid ilusad ja päiksepaistelised, väljas mõnusalt soe ja uskumatud asjad juhtusid ümberringi. Olin äsja armunud. Värsket tundepuhangut ilmestasid kirjutuslaual rohelises vaasis olevad kollased roosid. See päev oli imeline... Ja sellest järgmisel murti meile koju sisse. Turvatunne oli kadunud ja vajasin ilmselgelt sidevahendit. Nüüd siis juba kahel põhjusel. Piipar oli küll üheks alternatiiviks, ent nagu aeg näitas, suri see trend üsna kiiresti välja. Pealegi oli piipar väga ühepoolne ning oleks ju noortevahelise suhtluse üsna tüütuks teinud, eksole. Minu esimeseks telefoniks sai kasutatud Motorola d160 raskelt korjatud hinnalise 800 krooni eest. See telefon elas minuga koos üle raskeid aegu, leides kord oma otsa õnnetuse kombel porilombist, kord kukkudes vastu seina, kord peale istudes. Uus aku pidas imekombel terve päeva, aga laadija pidi pidevalt kotis olema. Lõppes asi sellega, kui kord suvepealinnas läksin enne ärasõitu linnapeale. Vanemad pidid helistama, kui valmis on ja mina muudkui ootasin. Läks tunde, enne kui tagasi jalutasin ja selgus, et telefon on masti külge rippuma jäänud ehk pilt on kenasti ees, aga helistades ütleb, et telefon on välja lülitatud. Oli aeg uus telefon muretseda.

Minu teiseks suureks sõbraks sai kasutatud Ericsson Gh688, metallraamiga korpusega ja puha, kuigi suur unistus oli tol ajal R.-l olnud Ericsson T10. Klapiga ja puha. Ilgelt popp värk. Metallraamiga korpus oli kukkumistele oluliselt vastupidavam, kuid sellelgi telefonil tekkisid mingi aja möödudes suuremad vead. Lõpuks oli kõne taustal niivõrd tugev püsitoon peal, et keegi ei kuulnud enam ühtki mu sõna.

Stockmanni Hullud päevad olid siis alles üsna uued asjad. Mitte just esimest korda, aga üsna esimesi. Suure üllatusena müüdi seal esimest korda väga hea hinnaga tutt-uut mobiiltelefoni. Oli reedene päev ja Tartu maanteel Stockmannist üsna üle tee oli meie majandusõppe eriala päev. Mu vend oli müüdavat pilli tugevasti kiitnud ja ma usaldasin teda täielikult. Minu uus truu sõber oli sinise korpusega Panasonic (ma ei ole kindel, et see sama telefon on, aga igatahes nägi ta väga selline välja), väljaulatuva antenni ja vibreeriva akuga. Ma olin meie klassis vist esimene, kellel oli vibreeriva akuga telefon. Klassivennad tegid nalja sellele tunni ajal helistades, et vaadata, kuidas ta vibreerides vaikselt laua pealt maha potsatab. Tegu oli tõeliselt hea telefoniga ning tuhande krooni eest tol ajal midagi paremat saada oleks olnud ülimalt raske. Siis olid telefonid veel väga kallid. Kunagi hiljema ma enam seda telefoni kuskil müügil näinud ei ole. Järgmistel Hulludel päevadel müüdi ka mingit telefoni, kuid mitte pooltki nii hea pakkumisega. Ühesõnaga oli mul väga popp uus telefon. Ta teenis mind truult aastake-paar kuniks ühel vana-aasta õhtul kogemata antenni pooleks istusin. Peale seda oli levi kohati üsna olematu. Aastaid hiljem, kui levi oli oluliselt paranenud, kasutas mu isa seda enda asendustelefonina, sest riistapuu ise oli parimas korras ja pealegi suurepärase menüü ülesehitusega. Väga kõva tehnika sõna tolle aja kohta. Vähemalt minu meelest.

Saabus märtsikuu ja otsustasin endale sünnipäevakingi teha. Olin juba mõnda aega vaadanud poes ühte imepisikest (jah, see oli nende tibatillukeste trenditelefonide aeg) hõbehalli Motorolat. Ta nägi juba eemalt vaadates niivõrd nunnu välja, et raske oli teda mitte omandamata jätta. Õhtul peale tööpäeva lõppu läksin Radiolinjast läbi ja ostsin endale telefoni ära. Olin just auto kõrvalistmel kodupoole liikumas ning oma SIM-kaardi värskesse telefoni pannud, et seda imetleda, kui ema helistas ja teatas, et mulle on rahvusvaheline postipakk. Mulle oli üllatusena saadetud sünnipäevaks telefon! Uudis oli nii jalustrabav (ja seda enam jalustrabavam, et olin 15 minutit tagasi endale uue telefoni ostnud, pealegi tolle aja kohta üsna kalli - või vähemasti nii mulle tundus - ca 3000 eek maksva), et pidin oma uue telefoni peost pillama. Pakis oli tutikas Ericsson R320. See oli aeg, kus Radiolinja tõi turule lepingulise Zeni, millega sai kuus 100 smsi tasuta saata, nii et 2 telefoni korraga kulusid marjaks ära. Kuniks saabus viimane Pühajärve Beach Party, kus ma käisin, meile autosse öösel sisse murti ja see ära varastati. Mul oli kinkijate ees nii siiralt piinlik, ent politsei avalduse jaoks vajasin IMEI koodi, mis oli ainult neil alles. Peale ülestunnistust, e tolen telefonist armetult ilma ja endiselt mitte veel tunnistades, et oman ka teist telefoni, saabus varsti uus postipakk lohutustelefoniga Motorola t192. Smsimiseks olid tal mõnusalt suured ja pehmed klahvid, mida mugav muljuda oli. Peale 1,5 aastast smsi-masinaks olemist omastas ta mu ema kuniks telefon lõplikult otsad andis (minu käes lülitas ta end ise sisse-välja järjest vaid vahetevahel, ema käes hakkas seda pidevalt tegema).

Ilmselt selle kahe telefoni jamaga ma oma pisikese iluduse tol hetkel ka nö tuksi keerasin. Olid need mingid tumedad mõtted või kes teab mis, aga see telefon ei tahtnud mitte normaalselt töötada. Kord kadus kõne ära, et mind kuulda polnud ja seejärel levi. Peamiselt olid tal levi probleemid ning nendega teda taaskord garantiisse viies, sain tagasi mittetöötava klaviatuuriga telefoni, mis väidetavalt oli garantiis olles saanud vedelikukahjustuse, mis garantii alla ei mahtuvat. Aga see selleks. Ühe ja sama veaga sai ta garantiis korduvalt käia. Olin saanud uue töökoha ning pidin olema telefonitsi tihti kättesaadav. Kuniks kord läks välja meie värske pressiteade ja selgus, et mu telefonil oli taaskord minu teadmata levi haihtunud. Järgmisel päeval läksin ma poodi ja ostsin uue telefoni: SonyEricsson K500i - absoluutselt trendikas äriklassi moodi telefon. See on telefon, mille sisuga ma viimaste proovitute seast kõige enam rahul olen olnud. Suurepäraste võimaluste, lisade ja valikutega. Asjadega, mis on defauldina peal, millest paljude teiste telefonide puhul võib üksnes unistada. Tolle aja kohta oli ka kaamera pildi kvaliteet üsna suurepärane. Aga ka see telefon ei pidanud igavesti vastu: joystick jäi kinni ja hakkas jooksma. Lõpuks polnud sellega menüüs enam üldse võimalik surfata ja peale mitmendat garantii korda selgus, et see viga polegi parandatav. Valasin krokodillipisaraid. Aastake peale telefoni kapile seisma jätmist läks seda vaja sõbrannal. Paraku sobis see vaid sõnumite tippimiseks ja numbrite valimiseks, ei enamaks.

Pidin leidma endale midagi uut ja olenemata püüdlustest poodidest midagi asjalikku leida, ei õnnestunud mul see kohe kuidagi. Küll ei olnud hea üks, siis teine. Heade olude kokkulangemisel laenas M mulle oma telefoni ajutiselt. Ajutised asjad on kõige püsivamad nagu ikka. Ma ei saa seda telefoni enda omaks pidada, kuid esimest korda olin ma sunnitud kasutama väga kiidetud Nokiat. Siiani oli minu kokkupuude Nokiaga olnud pelgalt põgus. See oli lihtsa sisuga töökorras telefon, aga ma tahtsin midagi enamat. Ja midagi oma.

Juhuslikult jäi sugulane oma telefonist ilma ning mul avanes võimalus kasutada venna vana, et mõelda, mis funktsioone ma enda omale tahaksin. Nii sai sugulane telefoni endale, mis tema käest aga juhuse tahtel taas uue omaniku leidis. Venna telefoniga polnud ma päris rahul, sest ka see polnud enam päris 100% töökorras. Sain võimaluse katsetada Nokia N81, ent see hakkas nii kõvasti ragisema, et keegi mind enam ei kuulnud. Pealegi vihkasin ma sel telefonil neid muusika nuppe, mis mu telefoni kogemata üle surmvaikse koosolekuruumi hirmkõvasti möirgama panid.

Olles tüdinenud erinevate telefonide katsetamisest ja sellest, et need on alati kellegi teise omad, tahtsin päris oma. Suvel leidsin Nokia kodulehelt välimuselt ja demo poolest ülisobiva telefoni. Kuniks see Eestisse lõpuks müügile tuli. Sisu poolest ei vastanud ta enam kui pooltele mu ootustele. Ja siis nägin ma Internetis juhuslikult ühte puhtnaiselikku telefoni - Nokia 7610 Supernova. Ilma telefoni kunagi reaalselt käes hoidmata ja sisu näppimata soovisin saada endale justkui põrsast kotis, mille Jõuluvana mulle kuuse alla poetaski. Jah, see telefon on ülinaiseliku välimusega, kerge ja armas. Sisugi viitab üdini naiselikkusele (roosad kalad keset ekraani ja naistesuuruste rahvusvaheline teisendaja), kuigi see telefon ei sisalda päris kõiki mu ihaldatud soove (mõnda ehk annab netist juurde sikutada...). Igatahes, kui telefon oli päevake vana, avastasin, et peale hetkeks välja lülitamist, ei mäleta telefon enam ühtki seadistust: ei heli, profiili, tausta. Ühesõnaga mitte midagi. Tegon netist softi uuenduse, mille peale küll telefon ellu ärkas, ent kõik ikoonid asendusid mustade küsimärkidega. Korda ei läinud see enne, kui tegin tehase seadete taastamise. Ma pole teda oluliselt julgenud rohkem näppida ning siiani on ta olnud enam-vähem töökorras. Kuniks reede hommikul ta enam lihtsalt ei äratanud, nagu ka täna. Äratus on sees ja kõik nii, nagu peab, kuid ta lihtsalt ei ärata. Ignoreerib mind täielikult. Et nüüd siis mis?

Ma ei tea, kas see on olnud lihtsalt 10 aastat valesti valitud telefone või ongi mul telefonidega täielik ebaõnn?

Neljapäev, 8. jaanuar 2009

Kehv kirjasõber

Ma olen olnud üsna kehv kirjasõber. Ühest küljest seda alati teades, teisest alati ettekäändeid leides, miks asjad on nii läinud. Kunagi mõni aasta tagasi sattusin lugema ühest päevalehest tõlgitud artiklit, kus üks tuntud naisterahvas jagas oma kogemust kirjasõprusega. Kunagi oli ta kirjutanud kirju kirjutusmasinal, mis oli aeganõudev ja kordusi vajav. Paljud vajalikud kirjad jäid ajapuudusel kirjutamata. Seejärel hakkas ta kasutama arvutit kirjade vormindamiseks ja hingas kergendatult, et aega peaks justkui üle jääma. Tehnika ja internetiajastu arengu käigus lõi ta meilboksi ning oli õnnelik esiti, sest sellele pääses ligi igalt poolt ning sai oma asjaajamist kergemini hallata. Lõpuks jõudis ta aga olukorda, kus iga päev laekus kümneid ja kümneid kirju, mida ta kunagi lugeda ei jõudnud ning ammu arvatud pääsetee arvuti näol pani igatsema vanade aegade järele, kus oli aega kirjutada kirju, mõelda inimese peale ning mitte uppuda infovoogu. Ma ei mõistnud artiklit lugedes, kuidas saab nii olla. Mu meilboks ei uputanud tol ajal ning iga saabunud e-mail oli uus vahva sõnum.

Vahetult enne 2008. aasta lahkumist oli mul aega ja viitsimist kiigata oma meilboksi, et korrastada veidi seal tekkinud korratust. Mul oli üle 1500 lugemata kirja inboxis. Ja seda oli ilmselgelt liiga palju. Suur enamus sellest oli loomulikult nii öelda späm: uudised, reisipakkumised ja muud sellised kirjakesed, mis antud ajahetkel võiksid huvi pakkuda, ent hiljem muutuvad täielikult kasutuks junkmailiks. Aga seal oli ka kirju, mis olid märgitud tärnikesega, et neile hiljem vastata ja nendega tegeleda. Kirju, mida polnud kunagi loetud ja mille kirjutajad said vastuse kätte ilmselt juba varem telefoni teel. Ja üksikuid kirju, mis oleksid vajanud ehk veidi sirvimist ja lähemalt tutvumist.

Enda vabanduseks tahaks taaskord öelda, et kui kirjad, mis seisavad aasta või veidi kauemgi ilma lugemata ja vastamata ning probleemid saavad siiski lahendatud, siis ehk polnudki neid kirju vaja lugeda. Võibolla olid need lihtsalt tüütuks ballastiks. Võibolla tõesti.

Ent respekteerides kirja kirjutajat, tema panust ja tema kulutatud väärtuslikku aega on kirjasaaja vähimaks kohustuseks ja austuse avalduseks saabunud kiri vähemasti läbi sirvida. Nii palju aega ja austust meil ju teineteise vastu ometigi olla võiks.

Vahetevahel on mõned kirjad ja sõnumid sellised, mis toovad naeratuse näole. Sa tunned, et sind on meeles peetud ja keegi on vaevunud end sulle hetkekski pühendama. Ja nii aasta-aastalt oled sa harjunud saama oma sünnipäeval, aastavahetusel ning ehk veel mõnel tähtpäeval ühelt ja samalt inimeselt pisikese märkamise osaliseks, mis toob naeratuse näole. Ajapikku oled hakanud võtma seda kõike enesestmõistetavana ning tihtipeale oled ehk unustanud vastatagi või pole osanud seda lihtsalt oluliseks pidada. Ja seda kõike sa ei märkagi, enne kui lihtsalt ühel hetkel neid sõnumeid enam ei tule ning avastad, et tunned neist tegelikult puudust.

Ma olen kirjutanud ise kirju, millele ma alati vastust ei oota, teades, et ka teistel on kiire ning need, kes vajalikuks peavad, vastavad nagunii või reageerivad kirjale oodatud viisil. Vana aasta viimasel õhtul kirjutasin kirja, millele ma tegelikult ootasin vastust. Üllataval kombel ma seda kuigipalju ei saanud. Jutuajamistest selgus, et mu kirja on tegelikult loetud ja sellele mõeldud. Neis reageeringutes tundsin ma ära enda. Ja ma ei taha enam olla selline. Andke andeks, kallid sõbrad, kui ma pole alati vastanud või reageerinud, kui olete mind märganud.

Ma ei taha, et minu meilbooksis valitseks selline segadus, nagu ta oli aasta lõpul. Ma tahan märgata ning anda märku, et olen märganud ponnistusi. Kasvõi hilinedes ja vabandusega, ent siiski mitte jättes sirvimata olulisi kirju. See on üks uusaasta lubadus.