Teisipäev, 22. juuli 2008

Kingakontsaplekikriis

Ühe tõelise naisterahva õudusunenägu on avastada keset töönädalat, et äkitselt on kõikidel vähegi viisakamatel kingadel kontsaplekid läbi kulunud ja kohe mitte midagi ei ole jalga panna. Mismoodi nad kõik salaplaani pidades korraga otsa said, mine võta kinni. Kindlasti ei saa asi olla selles, et osa neist ootavad juba eelmise hooaja lõpust saadik kingsepaga kohtumist või selles, et viimased üksikud korrad olen suutnud poes südame kõvaks teha oma vastupandamatu soovi osas mõned kingapaarid juurde muretseda.

Kuna kappides valitseb kinga kontsa pleki kriis, siis oskab ehk keegi head, soodsat, aga kvaliteetset kingseppa soovitada, kuhu oma jalavarje lademete viisi korrastamiseks kannataks viia ka rahakotile vastuvõetava summa eest?

Esmaspäevane pick-up line

Hommikul tööle sättides tegin halva avastuse, et auto tagumine rehv on tühjaks läinud. Iseenesest pole ju hullu midagi: krutid põhja alt tagavararatta lahti, vahetad rehvi ja jääd tööle võibolla mõne minuti hiljaks. Seda muidugi juhul, kui a) sul on sobiv võti, mis keerab lahti tagavararatta poldi (mis oli mul koguaeg pagašnikus olnud, kuid eile enam ühtäkki polnud...) ja b) eeldusel, et tagavararatta polt ei ole absoluutselt kinni roostetanud (mida ta loomulikult oli, kuigi ma alles paar aastat tagasi keerasin seda...). Ühesõnaga autoga tööleminekust ei tulnud midagi välja ja tuli otsustada sunniviisiliselt ühistranspordi kasuks, sest justkui Murphy käsi oleks mängus, et viimane lähedal elav autoga sõber kolis just nädalake tagasi minema ning ülejäänud, kelle peale võiks veel loota, on puhkusel. Suvi ju.

Esimene mõte minna rongile, läks vett vedama, sest eelmine rong lahkus kümmekond minutit tagasi ning järgmiseni oli üle tunni aega. Varasemalt läks ka marsa iga veerand tunni tagant, kuid oh seda üllatust, et marsafirma on vahetunud alates esimesest juulist ning edaspidi käib marsa vaid iga tunni tagant ja esimene lahkub alles pool 10. Sellest loogikast ei saa ma kuidagi aru. Senini alati oli marsa rahvast täis ning sõitjate puuduse üle nad küll eriti kurta poleks tohtinud, sest lähim buss, mis linna viib, on ca veerandtunnise jalutuskäigu kaugusel kodust. Kuidagi peavad need inimesed ju linna saama. Igatahes ühistranspordi kultusest ei saa siin juttugi olla: kasutaks küll, kui seda vaid oleks, mis enam-vähem kodu lähedalt läheks ja tihti (kord tunnis ei ole minu meelest tihti). Lõpuks ei jäänudki muud üle, kui tuli kõmpida bussi peale. Kümmekond minutit ootamist, veidi üle poole tunni bussiga loksumist ja saigi linnas juba trolli peale ümber istuda. Peale edukat tunniajast seiklemist õnnestuski tööle saada. Ja seda kõike Tallinna linna piirides, äärelinnast kesklinna - ühistransport ruulib - Jeei!

Selle eest oli ka esmaspäevane kirgastav kogemus trollipeatuses trolli ootamine. Minust meetrike-paar eemal seisis neiu, kelle juurde astus suhteliselt unise olemisega noormees, kes kerge soomepärase aktsendiga pöördus neiu poole inglise keeles, pärides, kus asub lähim pubi, kust ta saaks õlut võtta (ääremärkus: kell oli esmaspäeva hommikul umbes kolmveerand kümme), sest ärkas alles. Peale suunitluste saamist jätkas noormees neiu vastu huvi tundmisega, millega too muidu tegeleb ja kas too ei tahaks noormehele tema hotelli millalgi külla tulla, pidavat asuma üsna lähedal. Neiu naeratas viisakalt ja astus ette sõitnud trolli. Bad luck. Kuid siiski - parim pick up line ever - esmaspäeva hommikul minna neiuga tutvust sobitama, küsimaks, kus saab pead parandada - way to go ;)

Teisipäev, 15. juuli 2008

Narva mnt Silk

Sõbranna alustas uut traditsiooni kord kuus tüdrukutega väljas söömas käia, et kiire elutempo juures kedagigi aeg-ajalt näeks. Tuleb, kes saab ja mingeid kohustusi pole. Lihtne ja konkretne. Esimesel korral sattusime kuu tagasi Controventosse. Olin kohast palju varem kuulnud, kuid ei midagi erilist ja see oli ka kõik. Toidud olid kesised ja oleks oodanud midagi enamat, teenindus tavapärane, kuid millegi üle kurta ei oleks saanud. Kuna jõudsin teistest veidi hiljem, kui nad olid juba tellinud, siis sain oma toidu alles, kui nad juba omadega lõpetasid, aga see oli ilmselt rohkem minu viga. Ainult üks noormees paistis eriliselt silma ja jäi meelde: tuli ja küsis äärmiselt viisakalt, kuidas toit meeldib. Mõnele meist tundus söök liialt soolane, mille peale noormees kööki läks ja vabandades tagasi tuli, et nii peabki olema. Eks inimeste soolatajuvus on erinev, kuid meeldiva teeninduskogemusena jäi meelde noormees ikkagi. Lõpuks ometi oli kliendil tunne, et temast veidi hoolitakse. Selle noormehe võtaks meelsasti endalegi tööle (mental note: järgmine kord tuleb enda visiitkaart maha jätta küsimusega, ehk soovib tööle tulla).

Eelmisel neljapäeval sai käidud sushit söömas, nagu kokku leppisime. Otsustavaks valikuks langes Narva mnt Silk, ühe põhjusena ka hea parkimisvõimaluse pärast. Koht seevastu oli jahmatav. Võimalikult väiksesse ruumi püüti panna võimalikult palju inimesi, nii et ruumiga väga priisata polnud ja suurem seltskond sinna ei mahu.

Ka seekord suutsin teistest oluliselt hiljem kohale jõuda: nemad olid juba oma tellimused esitanud ning ka joogid kätte saanud, peagi toodi lauda ühisele vaagnale pandud sushid ning mulle menüü. Seejärel viimastele söögitarvikud, minule aga mitte. Iseenesest ei olnud ma veel jõudnud tellida, kuid tegu oli siiski ühe seltskonnaga ning üldjuhul makisid siiski seltskonnas omavahel jagatakse, nii et oleksin eeldanud teenindaja poolset küsimust, kas soovin ka söögitarvikuid kohe vms. Kui oma tellitud mahla sain, polnud võimalik teenindajalt küsida pulki - ta lihtsalt ei pööranud mulle tähelepanu. Kui veidi hiljem ise tarvikuid nõudma läksin, tõi need mulle teine teenindaja õnneks vabandades. Sushid lõpetanud, soovisid osad tellida midagi magusat. Menüüd olid küll samad, mis toodi, kuid neis sisalduv info erinev: ühe järgi oli justkui ühed magustoidud olemas ja teise järgi teised, pealegi oli valik liig kesine. Teenindaja väitel pidi mingi magustoiduga minema pool tundi ja teisega kuni 5 minutit, otsustasime kiirema kasuks. Kui esimesed olid need kätte saanud, soovisime ka meie sama tellida.

Esimesed olid juba lõpetanud, ent meie magustoit polnud endiselt saabunud, seevastu käratas teenindaja eemalt leti tagant meie laua poole: "Kas toon teile arve, vä?" Et magustoitu ei saa, aga arvet tahetakse tuua, kuigi kohta ei hakatud veel ammugi kinni panema? Selge vihje meist lahtisaamiseks ning käibe vähendamiseks. Kui lõpuks tellitud magustoit ka saabus, toodi dessertkahvlite asemel meile sedakorda pulgad, millega oli antud rooga võimatu süüa. Kuna teenindaja tähelepanu ei õnnestunud püüda, jätkasime nokkimist sõrmedega (õnneks oli tegu lihtsalt ja viisakalt sõrmedega tarbitava toiduga). Teenindajale tippi me ei jätnud ning ühelegi sõbrale-tuttavale kohta kindlasti ei soovita, ise sinna vaevalt kunagi tagasi lähme. Selline teeninduskogemus meenutab mustamäel Kannu pubi (kuna teenindaja ei soovinud jalgpalli vaadata, ei tohtinud seda teha ka kliendid) ja Pärnus City pubi (lühidalt ei jätku selleks sõnu).

Ootan põnevusega järgmist kuud, et saada uus ja huvitav kogemus.

The sky is the limit

Põhimõtteliselt on elus kõik võimalik. Mõningaid asju on ainult veidi raskem saavutada ja mõningaid asju tuleb lihtsalt natuke kauem oodata. Siin ei ole mingit vahet, mis need on. Tähtis on vaid ära tunda, millal on õige aeg ning kas pingutus tasub end ära.

Kirjeldamatu tunne on see, kuis energia voolab mööda sooni ja sa tunned seda. Kuidas naha all suriseb ning süda tahab rinnus lõhkeda, sest nii palju-nii palju tahaks korraga ära teha. Mõtete voolule ei jõua järele ning unistusi kinni püüda. Aga see võim ja mõjukus, energialaeng, mis on su sees, otsib teed väljaspoole, tegudesse.

Kui sa oled millegi niivõrd positiivse sees ja saad aru, kuivõrd õiges kohas sa sel hetkel oled ning sa ei kahetse hetkekski seda, kuhu oled jõudnud ning pingutusi selle nimel, õhkad vaid ja oled kordki eluga rahul. Just siin ja just praegu. Ei ole mõtet viriseda. Viriseda võib üksnes nende asjade üle, mis sõltuvad sinust ja mida saad ise muuta ning ka sel juhul pole mõtet viriseda, vaid tuleb muuta. Kõik hakkab detailidest. Ei ole piire, on vaid võimalused, millest kinni haarata. Only sky is the limit!