Molluskid rannas, patsid peas

Täna hommikul oli taevas sinine ja päike paistis juba varakult. Selline ilm oli reisi jaoks ootuspärane, aga meie reisil suhteliselt esmakordne ehk lõpuks hakkab ilm minema päris puhkusereisi moodi ja lubas üsna ideaalset rannapäeva. Kui oma koosolekutega lõpetanud olin, istusin terrassile päikese kätte meile lugema. Ah, kui mõnus on päikese soojus!

Mo ja L käisid väikese M-ga täna rannas. Ehitasid liivalosse ja käisid ookeanis kõik koos ujumas. Rannas lehvis siis roheline lipp. Kui õhtul rannapromenaadi jalutasime, oli tõmmatud vardasse kollane lipp koos millimallikate halli lipuga. Õhtul lugesin FB-st, et Fuerteventura, aga ka Tenerife randadest on leitud Portugali Man-o’-war või Portuguese Carabela ehk helesinist, suure põiega ja lillaka varjundiga millimallika laadset molluskit, mis on omasuguste hulgast kõige mürgisem. See pole päriselt millimallikad, vaid mitmest eri organismist koosnev karnivoor, kes erinevalt millimallikast, ei oska ujuda, vaid purjetab oma põiekujulise purjeta läbi hoovuste ja jüuab nii kalda lähedale vette või randa, mis pidi olema kevadisel ajal nii Kanaaridel, aga ka Assooride ja Floridas tavaline. Kui kohtad rannas geeljat, tarretise taolist roosat, lillaka või sinise peegeldusega ollust, siis hoia sellest väga kaugele ja mitte mingil juhul ei tohi teda puutuda, sest ka näiliselt surnud olend on endiselt võimeline väga tugeva mürgiga kõrvetama. Nende kombitsad on tavapäraselt küll kokku rullunud, kuid võivad ulatuda 50 meetri kaugusele. Kui see sültjas tegelane peaks oma kombitsatega kõrvetama, tuleb viga saanud kohale kallata soolast merevett, sest magevesi, alkohol või kompress teeb kõik hullemaks ja kiirendab mürgi levimist organismi. Väidetavalt pidi aitama ka äädikas, kuid seejärel peaks kiiresti arstile pöörduma. Lühidalt öeldes, selle sültja ollusega rannas ega meres kohtumise jätame vahele. 

Kanaaride käibemaks on madalam kui mandri Hispaanias ja neile meeldivad siin suured pakendid. Nii võib poes käies kohata siin mõnedele toodetele meie mõistes väga soodsaid hindu. Näiteks üldlevinud shampoon Head&Shoulders 800 ml maksab veidi üle 6 euro, aga meil maksab kaks korda väiksem, 400 ml pudel Eestis 9,5 eurot. Sama on ka kallimate ja muude kosmeetika brändidega. Kui toidupoes on söök enam-vähem sarnase hinnaga nagu meil Eestis, ainult puuviljad-juurviljad on kallimad. Mo haaras poest kaasa ka paar mullijooki õhtuks. Kui neid lähemalt uurima hakkasime, olid sildid kuidagi tuttavad ja kui pudeli teistpidi keerasin, tabas mind üllatus - Le Coq, made in Estonia. Siin kohalikus Sparis on müügil Eesti kokteilijoogid. Seda ei oleks küll osanud oodata.

Ka mõned muud teenused on siin soodsamad kui kodumaal. Meeste juuksuri ja habemeajaja, barberi teenuse hinnavahe on umbes kaks korda soodsam siin kui Eestis. M käis täna juuksuris ja oli ise ka üllatunud nii soodsa hinna üle, mille eest tulemus on sama, ainult peapesu ei pakuta. Mo ja L lasid endale täna patsid pähe punuda. Neid punutiste pakkujaid on meie kandis ainult üks, keda oleme märganud oma salongi juures ja muidu nad ikka kuidagi satuvad teele ette, kuid kui neid vaja on, pole neid kuskil. Nii võtta Mo-l ja L-l paar päeva aega, enne kui õnnestus patsid pähe saada. Kunagi, kui Mehhikos pulmareisil käisin, lasin ka endale tol ajal patsid punuda. See oli päris äge, kuid mäletan, et juuksed kiskusid esimesel päeval peamajas päris hoolega ja juuste vahelt kippus peanahk päikese käes ära põlema. 

M tegi lühikese video meie rahulikust päevast kodukülas: https://youtu.be/SDTar9-w7Jg?feature=shared

  

Aafrika kaljumajakas ja küla kalarestoran

Nüüd on hakanud ilusam ilm ka lõpuks siia jõudma. Hommikuti on reeglina pilves ja kuskil 12 ajal hakkab taevas selgemaks minema, pilvedesse tekkima helesinise taeva augud ja päike sealt vahelt piiluma, nii et pealelõunaks on juba mõnusalt soe ning meie maja pisikesele seintega piiratud terrassile hakkab ka päike otse sisse paistma, nii et koosolekute vahelisel ajal saan minna terrassile päikese kätte varbaid soojendama ja e-kirjadele vastama. Nii võib workationit teha küll.

Kuigi oleme lõunamaal, siis värskete puuviljadega on siin saarel veidrad lood. Kui Tenerifel nägime tee ääres tihti puuvilja autot värskeid maasikaid müümas ja turul oli igasugust kohalikku kraami, siis siin on toidupoodides väga piiratud valik asju. Sparist saab sisuliselt tomatit-kurki, banaani ja õuna, Mercadonast õnnestus meil saada lõpuks küpseid Kanaaride avokaadosid ja banaane ning Hiperdinost pisikese, aga küpse arbuusi. Mercadonas on üldiselt vist kõige parem toiduvalik, aga see pood on eripärane - õhku on palju, kõik asjad on esindatud, aga igast asjast on olemas üks, ei mingit valikut või variatsiooni. Hiperdino on seni kõige mitmekülgsema valikuga, aga meie pool saart ma pole veel ühtki suuremat Hiperdinot näinud, vaid ainult pisemaid ja seal on kauba valik nagu väikepoes ikka. Eelmine aasta Tenerifel avastasime kõrval külast turuhoone ning rõõmustasin, kui nägin ükspäev, et meie majast mõne minuti jalutuskäigu kaugusel on turg, kuhu me siiani jõudnud pole. Mo, väike M ja L võtsid hommikul jalutuskäigu sinna ette lootuses värsket kraami saada, aga üllatusena avastasid, et lahti oli vaid kaks müügipunkti - kala lett ja mingi muu, aga värskeid asju polnud. Ka ranna pool puuvilja poes oli valik väga kesine olnud. Kust siis kohalikud oma puuvilju ostavad?

Käisime täna veelkord Sotavento rannas helesinist laguuni vaatamas, kas nüüd on seal rohkem vett kui vahepeal. Laguuni osa oli suuremalt jaolt endiselt kuiv ja sai mööda merepõhja jalutada, kuid väike mere servas olev laguuni osa oli täna niipalju sügav, et seal liuglesid purjelaudurid piki merd nagu suled tuule käes. Mingil veidral kombel on see rand saanud meie reisi kõige enamkülastatvamaks kohaks ja kuidagi mõnus on seal istuda ja vaadata, kuidas lohetajad merele lähevad ja sealt tulevad, jälgida tuule käes lehvivaid värvilisi lohesid ja vee peal liuglevaid purjelaudu ning tuulises rannas veidi tuulevaiksemas kohas päikese käes lihtsalt silmitseda, kuidas igaüks toimetab oma asju segamatus elemendis. See on kuidagi kütkestav ja rahustav samal ajal.

Fuerteventura on Aafrikale kõige lähemal olev Kanaari saar. Saare kõige lähemas punktis Aafrikale on vahemaa vaid 100 km ja seal asub kalju serval, mägede taga, justnagu jumalast hüljatud kohas Faro de la Entallada majakas. See on üsna uhke hoone, ääristatud valge kiviaiaga ja paistab kaugele silma. Tulenevalt asukohast mäe tipus ja ookeani kaldal, on seal loomulikult taas tohutult tuuline, nii et tänasel, vähese tuulega ilmal, tahtis seal tuul telefoni käest rebida, nii et pildi tegemiseks tuleb telefoni ikkagi kahe käega hoida. Seal samas järskudel kaljuservadel oli äkki näha väikest liikumist - keset kaljusid ronisid kitsed! Seal on ainult kivid, ei ole põõsaid või rohtu - mida nad sealt süüa leiavad, kuidas nad sinna üles ronivad ja kuidas nad sealt alla ei kuku?

Majakale lähim kaluriküla on Las Playitas, mida ühendab teise lähima küla, Altavistaga (nagu ammu enne Googlit otsingumootori nimi oli) korralik ratta tee ja nagu hiljem märkasime, siis on seal ka korralik golfi väljak, mis esimese hooga kuskilt silma ei paista. See on väike kivise rannaga küla, kus muuli otsas loobivad mehed lanti, uniselt loksuva mere kaldal on väike veelgi unisem rannapromenaad, kus teisipäeva õhtul midagi avatud ei ole ja vaid üksikud inimesed jalutavad siin-seal õhtu hämaruses. Valged, helsiniste raamidega majad tekitavad tunde nagu oleksime sattunud kuhugi Kreeka saarele. Leidsime ka ühe külarestorani, millest ilma kaardita oleks me rahuliku südamega mööda käinud - see asus kõrvaltänaval ja kuigi uks oli avatud, paistis esmalt vaid baarilett paari inimesega. Kui sisse astusin ja küsisin söögi kohta, tahtis naeratav teenindaja mind kohe söögisaali juhatada, kus olime tol hetkel ainsad kliendid. Tavapäraselt ma pigem pelgaks selliseid söögikohti, et aga Google kommentaarid olid positiivsed ja hinnang 4,3 viie palli süsteemis ning selgelt on see restoran pigem rohkem kohalikumale (turistile) ja seetõttu autentne, siis julgesin sinna siiski minna. 

El Poril on kalarestoran, kus saab ka muidugi liha, aga üldises plaanis Kanaaridele omast toitu. Ja tõesti - pettuma me ei pidanud. Kaheksajalg polnud lastud kummiks nagu nii mõnelgi muul pool oleme kohanud, vaid oli värske ja kergelt vetruv nagu ta olema peab. Frititud kalmaarid olid hõrgud ja mahlased ning nii värskeid frii kartuleid pole ma ammu saanud. Kui muidu läheb restoranis 2-käiguline õhtusöök, kus eelroogi oleme omavahel jaganud, nelja täiskasvanu ja kahe lapse peale pigem 120 euro kanti ning kolme täiskasvanu ja kahe lapse peale 100 euro juurde, siis tänane arve oli küla kalarestoranis meeldivalt 77 eurot samas seltskonnas. 

Kuigi olen hispaania keelt vaid vahelduva eduga Duolingos toksinud, siis on see ilmselt piisav oma konarlikkuses, et väiksemates kohtades, kus teenindajad inglise keelt eriti ei räägi, olenemata inglise keelse menüü olemasolust - ja ka siin tasub vahel vaadata hispaania keeles üle, sest teinekord on tõlked veidrad või on hispaania keelne menüü detailirohkem - olen saanud hakkama söökide tellimisega hispaania keeles, vastates isegi mõningatele teenindaja lisaküsimustele. See keeleosakonna on küll väga konarlik ja viisakusväljendid puuduvad, kuid veidral kombel see keeleoskus isegi nii toimib, et saab elementaarsed ja lihtsad asjad tellitud ning menüüst ka aru. Tegelikult olen enda üle päris uhke, et kuigi vähene, on mingi väike keeleoskus siiski olemas.

M võttis päeva lühidalt videos kokku: https://youtu.be/GNEFx-3oj4o?feature=shared

Workation ehk töö puhkusereisil

Olen pikka aega unistanud välismaal veidi töö tegemisest. Sellisest natuke nomaadi elust, et minna kuhugi teise riiki, seal olla natuke nagu ajutine kohalik ja ühendada puhkus töö tegemisega. Minu tööandja on eraldi soodustuste paketti kirja pannud võimaluse neli nädalat aastas teha kaugtööd mõnest EL riigist ja selle võimaluse ära katsetamine tundus väga ahvatlev. Seda enam, et Kanaaridel on reeglina soe, ajavahe on siin vaid kaks tundi ehk pole liiga ebamugav ning kui kohaliku aja järgi kell 15 päeval tööpäeva lõpetada, on veel neli tundi päikesevalgust nautida. Kui plaani paika panime, oli ka üsna selge, et töö tegemisest ei tule midagi välja kaheaastase lapse kõrvalt ehk keegi peab temaga sel ajal tegelema. Nii tekkis kokkulepe Mo-ga, et ta võiks ühendada oma puhkuse lapsehoidmisega, mis mõlemale sümpaatse ideena tundus.

Bioloogiline kell on üks huvitav asi. Kuigi olen kaks nädalat läinud magama ka kohaliku aja järgi pigem hilja ja hommikul tõusnud hiljem kui tavaliselt, oli täna hommikul mul Eesti aja järgi tavapärasel ajal, klõps, silmad lahti ja uni pealt läinud. Käes oli workationi esimene päev.

Kui majutust valisin, siis kahtlustasin, et siin majas ei pruugi olla eraldi töö tegemise lauda. Kuna mul on videokoosolekuid märkimisväärne osa päevast, siis on mul tööd hea teha eraldi toas ning kolme magamistoaga majas on selleks piisavad võimalused. Oma vaimusilmas tööpuhkust planeerides kujutasin küll ette, kuidas istun mõnusasti meie päikselisel miniterrassil ja saan nautida nii päikest, sooja kui töö tegemist, ent tegelikkuses oli täna midagi muud. Sel aastal on ilmad olnud Fuerteventural tavapäratult jahedad, pilves ja vihmased. Nii ka tänane hommik. Toas oli nii jahe, et panin kampsuni selga, sokid jalga ja igatsesin sooju karvasokke, sest kivipõrandatel jalad ikkagi külmetasid. Õnneks on meie konditsioneeridel ka soojendamise funktsioon, nii et keerasin õhksoojuspumba 27 kraadi peale ja asutasin end veel kottpimedas arvuti taha tööd tegema. 

Viimasel ajal on reegel, et ilmateadet vaadata pole mõtet, aga kuskil lõuna paiku hakkab taevas selginema ja päike välja tulema ning õhtuks, enne päikese loojangut tõuseb tuul. Nii ka täna. See tähendas, et lõpuks kui kell oli 15 (Eestis 17) saanud ja ma oma tööpäeva lõpetasin, siis paistis päike ikka veel osaliselt meie väiksele terrasssile ja sain visata end õuediivanile päikese kätte soojenema. Ah, just seda päikest ja soojust ma siia otsima tulin ja just seda oli mul nii väga vaja! Kui veel varbad pehmesse siidisesse peenikesse liiva ka sain, oli tööpäeva lõpp täiuslik!

L oli vapper ja käis rannas ujumas, kuigi esimese hooga kahtles ta, kas ikka vette tahab minna, sest ookean oli karastav ning kerge tekkinud õhtueelne tuul just liialt ülekuumenemist ei soosinud, aga ta oli vapper ja käis meres ära. Inimesed naudivad siin randa nagu ikka ja mingeid eraldi piirkondi või alasid pole, aga nudiste kipub Kanaaridel märkimisväärselt palju leiduma. Nii võib rannas näha üsna lähestikku istumas tavalist päevitajat paari, nende lähedal väikeste lastega peret, veidi kõrval topless päevitajat või täitsa paljast inimest ja see kõik on koos kuidagi nii loomulik, et keegi ei pea seda imelikuks ja esmapilgul isegi ei märka. Randa on kõik oodatud, kanna seal siis mida iganes soovid. 

M tegi lühivideo: https://youtu.be/qPbJaB8Bz9M?feature=shared

Taeva aed, mustkunstniku jalutuskäik ja Mamma Mia pidu

Kui ma nüüd õigesti kokku lugesin, on see mu neljas kord Londonis olla ja iga kord on tunne nagu oleks see täiesti uus linn ja uus kogemus. Põhisajsad on küll samad ja tuttavad, aga on ka kohti kuhu kunagi varem sattunud pole. Üks sellistest on Sky Garden kuhu sissepääs on küll tasuta, aga ajaline broneering tuleb enne netis ära teha, sest muidu on sissepääs välja müüdud ja niisama sinna sisse jalutada ei saa. Sisuliselt on tegemist Thamesi jõe lähedal oleva 35 korruselise büroo hoonega, mille katusel on rohelise taimestikust kaetud pooleteise kordne klaaskatusega terrass, kus on ka restoran, baar ja kohvik ning kust ühest küljest saab minna ka õue ilusat linnavaadet nautima. Ja linnale on sealt tõesti 360-kraadine imeline vaade. 

Kui ma esimest korda Londonis käisin, olin napilt üle 20 aastane ning tulime sõpradega viiekesi aastavahetust veetma. Ei olnud meil siis reisikogemust ega krediitkaarti. Nüüd on Londonis aga kõik mugavalt internetti kolinud - mobiilist saab vaadata täpselt ühistranspordi liikumise plaani, kaardiga maksta avaliku WC kasutamise eest ja broneerida endale kõik tegevused ning tuurid otse netist. Tollest reisist mäletan ka, et väljas oli 12 kraadi sooja ja õues lilled õitsesid. Ka täna nägime pargis nartsisse õitsemas, kuigi see ei pidanud sel aastaajal tavaline olevat. Küll aga on kliima siin pehmem ja soojem, nii et tänavatele istutatud palmid elavad talve siiski üle. Ka hallid oravad on linnapargis endiselt alles.

London on suur linn. Siin on Starbucks pistaatsiapähkli lattega ja palju väga häid söögikohti. Ilmselt on siin ka kõik maailma köögid esindatud. Sellest hoolimata võib juhtuda, et vabu kohti pole ja broneerimata uksest sisse ei saa. Kui reeglina reisil otsin TripAdvisori, Swarmi või Google hinnanguid söögikohtadele, siis seekord püüdsime Covett Gardeni kandis lihtsalt ringi jalutades mõnda kohta lõunatama minna. Esimeses öeldi, et saaksime alles 45 min ooteaja pärast, paar teist kohta olid kinni ja lõpuks valisime sushi koha, kus meile küll laud leiti, kuid hetk hiljem oli terve suur restoran puupüsti täis. Kui oma sushi kätte saime, selgitas see ka koha populaarsust - toit oli tõesti hea ja kaunilt seatud.

Oma reisidel olen ka varem olnud tasuta, tegelikult küll vabatahtliku annetuse eest, giidiga linnatuuride fänn. Kui inimesed teevad tasuta tuure, mille lõpus osalejad ise vabatahtlikult otsustavad palju nad giidile raha anda soovivad, siis peab giid tahtma seda tööd südamega teha, et oma raha ausalt välja teenida. Need on teistsugused tuurid ja ajaloolist infot kuuleb seal küll, kuid tihti põimitakse need ringkäigud rohkem isiklikemate vaadetega ning teiste nurkade alt. Nii sattus meile täna Londoni peamisi vaatamisväärsusi tegema GuruWalk tuuride alt linnavõlur Herb, kes tuli Londonisse 40 aastat tagasi sooviga saada tänavaartistiks, spetsialiseerumisega mustkunstile. 

Londoni kohta liigub väga palju legende. Harry Potteriga seotud lood on väga popid, väites, et kirjanik on neist enamuse kirjutanud kuskil Londoni tänavatel ning sel teemal tehakse ka eraldi jalutustuure. Samas on ka ühel klassikalisel tänaval eraldi silt, et see tänav pole, erinevalt legendist, kuidagi Harry Potteri kirjutamisega seotud. Kirjanikud on läbi Londoni ajaloo olnud olulised tegelased. Kuninganna palees olla riiklikul palgal olnud kirjanikud, kelle ülesanne oli rahvusvahelistel reisidel oma raamatuid tutvustada ja samal ajal luureinfot koguda. Ühe sellise kirjaniku sulest sai alguse ka 007 sari ehk James Bond on tõesti sündinud Buckinghami palees.

Veel üks legend räägib sellest, kuidas St Jamesi kindluses pidada kummitama. Lugu olla alguse saanud sellest, kuidas ühele aadliku järglasele meeldinud väga pidu pidada, aga tema pidudel kippunud keegi alati otsa saama, reeglina mõni teenritest. Nii olla jälle juhtunud ühel peol ning see surnukeha olla majja ära peidetud ja selleks, et asjaolult tähelepanu kõrvale juhtida, tekitati legend, et majas liigub ringi läbilõigatud kõriga kummitus. Üllataval kombel hakkasid seda kummitust aga järjest inimesed enam nägema. Ehk inimesed näevad seda mida usuvad. 

Meie mustkunstnikust giid viis meid ühele väiksele kõrvaltänavale, lohistas tühja prügikasti endale lauaks ning tegi klassikalise topsi-palli triki, mis muidu kerge ja arusaadav on, kuid kuidas ühel hetkel topsi alla tennispall sai, jäi meile arusaamatuks. Kõik taandub tähelepanule ja oskusele tähelepanu õigel ajal kõrvale viia.

UK vapiloomaks on lõvid. Kui Trafalgar Squarel suuri Lõvi kujusid vaadata, siis ei ole need päris üks-ühele tegelikult lõvid. Kunstnik, kes need kujud lõi, olla tegelikult olnud maalikunstnik ja oma koju päris elus lõvi kelle järgi kuju teha, ei tahtnud. Ühel hetkel olla talle saabunud koju aga surnud lõvi modelleerimiseks, kuid et selle jalad, tagumik ja esikäpad polnud enam heas seisus, siis kasutas kunstnik oma koera tagaosa ja kassi käppasid lõvile kuju andmiseks. 

Jõudsime täpselt hobuste vahetuse ära vaadata ja hakata Buckinghami palee poole minema, kui äkki tulid vilkuritega politsei mootorrattad ja eskortisid mustade autode kolonni. Hetk hiljem nägime, et need autod keerasid peaministri maja juurde, kuhu tava inimesed enam lähedale ei pääse, kuid UK peaminister sõitis meist endist just mõne meetri kauguselt mööda. Võib juhtuda, et siin saab niimoodi kogemata päris VIPpe näha, aga kuningat ennast vast nii lihtsalt ikka ei kohta?

Kui riigi hoonete juures ringi jalutada, näeb paigaldatud silte, mis teavitavad, et loata alale sisenemise on kriminaalkorras karistatav aastast 2005. Enne seda sellist seaduse pügalat polnud. Kui Buckinghami palee seinale ronis üksikisade staatusele tähelepanu saamiseks Batmani kostüümis mees, tuli seadusemuudatus kiiresti vastu võtta.

Seaduse muudatuste osas on Londonis rolli mänginud ka teised inimesed. Kunagi kogunesid 3000 naist omale valimisõigust nõudma. Paraku tol korral nad seda ei saavutanud, küll aga tänu julgetele ja vapratele naistele said valimisõigused ka lihtsast soost mehed, kellel enne seda polnud. Kui aga Londonis ringi vaadata, näeb väga palju erinevaid kujusid ja monumente, kuid need kõik on mehed. Nüüd, alles mõni aasta tagasi, paigutati Big Beni juurde üks esimesi naisterahva monumente. Traditsioonilised vaated ja pika ajalooga linn muutub aeglaselt.

Mis Londonis muutumatu on, on väga heal tasemel muusika. Siit on alguse saanud paljud bändid, kuid linn on eriti tuntud ka oma muusikalide poolest. Õigemini saigi meie reis alguse sellest, kuidas kolleeg rääkis tööl köögis, kui äge oli Mamma Mia kontsert-õhtusöök. Kuigi praegu mängitakse Londonis ka maailmakuulsat Mamma Mia muusikali, siis otsustasime siiski kontsert-õhtusöögi kasuks. Mõni aasta tagasi käisime M vanematega Londonis Tina (Turneri) muusikali vaatamas ja see elamus on ülivõimsalt meeles mul senini, nii et ootused olid kõrged.

London on suurlinn ja kuigi nii mõnigi asi võib tunduda lähedal, võib sinna minek võtta märkimisväärselt aega. Kui meie oleme harjunud sellega, et ühistranspordiga võib liikumine võtta kauem kui autoga, siis suurlinnas ei pruugi see nii olla. Peatume Vauxhallis asuvas hotellis ning kui metrooga läks siit O2 Arenale umbes 40 minutit, siis taksoga näitas veidi alla tunni. 

Mamma Mia The Party toimib Kreeka restoranis, mis asub O2 Arenal sees. Mul oli seni ettekujutus, et O2 on umbes nagu meie Saku Suurhall ja restoranid-poed asuvad seal lähedal nagu Rocca al Mare kaubanduskeskus. Kui O2 kohale jõudsime ja hakkasime keskusest seest otsima Mamma Mia etenduse kohta, oli meie üllatus suur. Esiteks on tegemist väga suure keskusega, kus on hulk restorane, vaba aja veetmise kohti ja outlet poode, kuid selleks, et uksest Mamma Mia restoranini jõuda, tuleb kõndida majas sees umbes kilomeeter. Nii et igale poole kohale jõudmiseks tasub aega hoolega varuda.

Veidi vähem kui 20 aastat tagasi oli mul võimalus osaleda ühel suurel konverentsil Londonis, kus osales ca 10 tuhat inimest ja mis lõppes Brian Adamsi kontserdiga. Mäletan hästi oma tollaseid emotsioone, kui võimas oli kogeda nii suurt üritust ja näha, kui sujuvalt sellise sündmuse koordineerimine kohapeal korraldatud oli. Kui täna Mamma Miale lõpuks kohale jõudsime ja restorani saali vaid mõni minut enne show algust maha istusime, oli ruumi sisenedes vaatepilt lummav - saalis istus laudade taga ca tuhatkond inimest, kes kõik korraga soovisid saada oma sööke ja jooke. Menüü on küll kõigil sama, ent nad suudavad sealjuures jääda siiski personaalseks, küsida allergiaid ning kohandada menüü vastavalt. Meie lauda sattus teenindama üks tumedanahaline noormees, kes käis mitmel korral küsimas, kas oleme kõik oma asjad saanud. Tundsime, et meie eest hoolitseti tõesti hästi.

Mamma Mia The Party on kogemus omaette. Istud Kreeka restoranis justkui kesket lava, sest lauljad ja näitlejad on teenindajatega segamini ning vahepeal laulavad ja tantsivad ka osad teenindiajad kaasa. See ei ole teatrietendus või muusikal, aga see on kontsert, mis baseerub Abba laulude popurriil. Kuigi see etendus leiab aset juba pikemat aega igal õhtul, on kohal olles tunne nagu iga artist esineks just sulle oma täie pühendumusega, nii et õhust on tunda esinejate vahelist sädet, emotsiooni ja klappi. See on oskus omaette hoida sellist tundemängu õhus ka siis, kui teed sama tükki juba mitmesajandat korda. Laulda, tantsida ja esineda siinsed artistid tõesti oskavad. Ja seda kõike väga nauditavalt ning suurepäraselt. Ka süüa osatakse siin hästi teha. Kas kontsert-õhtusöök oli oma hinda väärt ja pakkus emotsiooni? Absoluutselt jah.